Heino Käose foto

Mida taga nutta, kas mitmesaja-aastast puud või autosid? Muidugi on autoomanike ehmatus ja ka soov kahju süüdlaselt sisse nõuda arusaadav. Kes on süüdi vanaduses? Kas ei peaks vana ja haiget õigel ajal tülist ära koristama? Hea, kui viimast mõtet ainult puude kohta mõeldakse. Kahjuks teevad üha valjemat häält needki, kes seda inimeste kohta küsivad.

Piiblis on mitmeid ilusaid kirjakohti puudest (vt. näiteks Ps 1). Kuid suurte haljaste puude juures oli kombeks teenida ka ebajumalaid. Sageli kasutati viimaste tegemisekski puud. Nii oleneb inimesest endast väga palju.

Suure ilusa puu hukkumine inspireeris lauljat kirjutama kurjade lõpust: "Ma nägin vägivaldse õela end laiutavat nagu juurest kasvav haljendav puu! Aga ta kadus, ja vaata, teda polnud enam ja ma otsisin teda küll, kuid teda ei olnud leida!" (Ps 37,35-36).

Meie leht kirjutab Temast, kes patuse hukatusest päästa ja talle uue elu anda suudab - Jeesusest Kristusest.

JUMAL EI TEE VIGU

TUNNISTUS

Heino Käose foto

Ma vaatasin arstile otsa, nagu näeksin teda esimest korda. "Te eksite! See ei saa tõsi olla!"

"Siiski," vastas ta kurva näoga. "Seitsmendal kuul ei juhtu seda väga sageli, aga kahjuks tuleb seda ette."

Mul oli väga paha olla. Ma suutsin arsti sõnu vaevalt uskuda. Minu peas vasardas mõte: "Laps on surnud, minu laps! Minu laps, kellest ma nii kaua rõõmu tundsin!"

Juba mitu päeva aimasin ma, et midagi on korrast ära. Juba tükk aega ei liigutanud laps end enam. Aga et laps võiks raseduse seitsmendal kuul lihtsalt ära surra, pealegi veel minu kehas, selle mõtte peale poleks ma iialgi tulnud.

"Miks siis?" küsisin ma arstilt.

Arst kehitas nõutult õlgu. "Midagi täpsemalt võib alles pärast sünnitust öelda, kui laps läbi uuritakse."

Sõna "sünnitus" juures tõmbas minus kõik kokku. Muidugi, laps peab ju kuidagi välja saama!

"Kuidas see juhtub? Kas mul algavad sünnitusvalud?"

"Me peame ootama. Te lähete nüüd uuesti koju ja elate nagu tavaliselt. Mõne päeva pärast vaatan ma teid uuesti läbi. Kui tuhud normaalsel viisil ei alga, peab need tekitama. Ärge võtke seda südamesse. Te võite veel palju lapsi saada!"

"Ma võtan seda kui Jumala käest tulnut," kuulsin ma end vastavat.

Nagu endast ära olles lahkusin arsti juurest ja pisarad jooksid üle mu näo. Väljas autos ootas mind sõbranna.

"Minu laps on surnud," pressisin ma vaevaliselt suust.

Sõbranna oli kohkunud. Ka tema ootas last ja suutis minu teadet vaevalt uskuda. Sõitsime vaikides koju. Ma olin tänulik, et ta jäi mõneks tunniks minu juurde. Koos otsisime me Piiblist vastust. Olin viis aastat tõsiusklik olnud. Ma teadsin, et Jumal on minu juures. Aga kas Temalt võib ka imet paluda?

Kui minu mees töölt koju tuli, suutsin ma talle ainult läbi pisarate teatada, mis oli juhtunud. Kui ta esimesest ehmatusest toibunud oli, lohutas ta mind ja aitas mul jälle Jumalale ja nendele teedele vaadata, mida Ta koos meiega käib.

Järgmised päevad olid mulle väga rasked. Algul lootsin ma imele. Aga üha enam sai mulle selgeks, et sel korral Jumal imet ei tee. Enamgi - Ta tahtis, et ma võtaksin seda olukorda nii, nagu see on. Kui ma olin lõpuks sellega leppinud, hakkasin sünnitusvalusid ootama. Ometi nad ei alanud. Ka hormoonravi ei andnud loodetud tulemust. Ma pidin surnud last seitseteist päeva kandma, enne kui haiglas tuhud esile kutsuti.

Neil muretundidel oli mulle suureks troostiks teada, et Jumal ei tee kunagi vigu. Eriti trööstisid mind sõnad prohvet Jesaja raamatust: "Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind! Sest mina olen Jehoova, su Jumal, Iisraeli Püha, su Päästja." (Js 43,1-3).

Need sõnad julgustasid mind korduvalt mu kehalistes vaevades. Ja lõpuks olid valud möödas.

Sel kurbuseajal sai mulle eriti selgeks, kui tähtis on kristlaste omavaheline osadus. Paljud inimesed palvetasid minu ja mu mehe pärast sel ajal, muidu ei oleks me suutnud seda taluda. Ma kogesin väga selgelt, et Jeesus ei jäta meid hädas üksi. Kas Ta ei tassinud juba kaks tuhat aastat tagasi risti meie heaks Kolgata mäele?

Kuigi ma pidin läbi selle sügaviku minema, korraldas Jumal nii, et ma sain haiglas oma palatikaaslasele rääkida Jeesusest, kes mind valu kanda aitas. "Ma ei tea, kuidas ma oleksin ilma Temata hakkama saanud," tunnistasin ma ühele meditsiiniõele.

Veel midagi sai mulle sel ajal selgeks: valu viis mind Jumalale lähemale. Ma ei tea tõesti praegugi, miks Ta seda juhtuda laskis, aga ma tean, et Ta ei tee kunagi vigu.

INGRID N.
Entscheidung

"MINA LÄHEN ÜLES…"

"Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma Isa juurde! Kuid mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!""
Johannese 20,17

Ristiusk pole iialgi unustanud seda sündmust, mis toimus Õlimäel nelikümmend päeva pärast Jeesuse ülestõusmist. Uus Testament räägib sellest korduvalt. Usutunnistused annavad ristiusu õpetuse edasi väga kokkusurutult, kuid neis leidub siiski lause "… üles läinud taevasse". Kristlik kalender märgib igal aastal ära ka taevaminemispäeva. Jeesus ise pidas seda nii tähtsaks, et juba esimese ilmumise puhul Maarjale teatas Ta ka oma lahkumisest.

Miks on siis Jeesuse taevaminek nii tähtis? Uus Testament annab sellele küsimusele mitu vastust, kuid täna mõtleme Jeesuse sõnadele, mida Ta ütles Maarjale: "Mina lähen üles…"

JEESUSE ÄRAMINEK TÕI USKLIKELE UUE OLUKORRA

Kui Maarja mõistis, et tema ees seisab elav Jeesus, oli ta esimene mõte, et endine olukord on taastatud. Ilma kaalutlemata nimetas ta Jeesust harjunud nimega ja hüüdis: "Rabuuni," s.o. "minu õpetaja". Ta arvas, et nüüd võib ta uuesti kasta Jeesuse jalgu oma pisaratega, istuda Ta ees ja kuulata Ta kõnet. Selle arvamuse kõrvaldas Jeesus kohe ja ütles: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud." See tähendab, et pärast taevaminemist võivad usklikud Teda puudutada, kuid see toimub siis hoopis uuel viisil.

Jeesuse taevaminemisega algas usklikele uus ajastu. Ülestõusmine ei olnud endise olukorra taastamine, vaid ülemineku algus uude olukorda. Jeesus käskis Maarjal teatada, et Ta läheb üles. Ta ei jää enam meelte tajumispiirkonda. Õndsus on nüüd usu osaduses, mitte nägemises ega puutumises. Uut osadust iseloomustab tunnete kargus ja pühalikkus. Sellepärast ütles Jeesus: "Ära puuduta mind!" Kuigi Jeesus võimaldas Toomale kahtluste ületamiseks nägemise ja puudutamise, ei jätnud Ta ütlemata: "Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!" (Jh 20,29). Toomale anti võimalus, kuid see ei olnud just suure usu tunnus. Hoolimata sellest, et me meeled igatsevad Jeesust näha ja kuulda, jääb ometi praegusel ajastul õndsuse kõrgeimaks astmeks vaimulik ja nähtamatu osadus Jeesusega. Ühe sümboli kaudu on Ta meeltele jätnud oma osa ja see on püha õhtusöömaaeg.

Uues olukorras on tervitus ja lahkumine kooskõlas. Maarjale pidi tunduma ebatavalisena, et Jeesus kohe tervituse puhul ütles: "Ma lähen üles." Mõtelgem vaid, milliselt teekonnalt Jeesus tuli. Viimase kolme päeva kestel oli igavese aja kaugus lahutanud jüngrid Jeesusest. Nad ei lootnud Teda enam iialgi siin maailmas elavana näha. Nüüd tuli Jeesus haua kaudu tagasi igavesest ajast. See oli ainulaadne sündmus. Niisuguse kohtumise puhul oleks vaja olnud pühendada tervitusele vähemalt kogu hommik. Selle asemel seob Jeesus tervituse lahkumismõtetega ja käsib Maarjal jüngritele teatada, et Ta on teel Isa juurde. Kogudus elab nüüd uues olukorras. Jeesuse ja usklike vahel on nüüd pidev tervitus ja lahkumine. Issand aina tuleb ja läheb, läheb ja tuleb. Alles olime siin ja kogesime oma Issanda lähedust. Täna tulime ja palusime uut osadust. Aga millal Ta meist lahkus? Usklike osadus Issandaga ongi niisugune. Jüngrid said täis Püha Vaimu ja varsti täideti neid uuesti. Millal Püha Vaim neist lahkus? Iga Issanda tervitus on seotud lahkumisega ja iga lahkumine on uus tervitus. Tegelikult on Ta meie juures iga päev. Meie tunded Tema lähedusest võivad tõusta ja vajuda, kuid Tema hool ja armastus meie vastu on pidev. — Muidugi on olemas ka lahkumine patu pärast, kuid lahkumised pärast ülestõusmist ei kuulunud nende liiki. Jeesus ei lahkunud Emmause jüngritest sellepärast, et nad oleksid pattu teinud. Jeesus ei lahkunud jüngritest sellepärast, et nad oleksid Teda kurvastanud. Need tulekud ja lahkumised kuulusid lihtsalt uue olukorra juurde. Jeesus tahtis neile õpetada, et uues olukorras ei koge jüngrid Tema lähedust meeltega, vaid vaimus.

UUES OLUKORRAS ON JEESUS ÜHENDUSLÜLI JUMALA JA INIMESTE VAHEL

"Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde." Need sõnad näitavad, et Jeesus on meist erinev. Ta ei öelnud, et Ta läheb "meie Isa juurde", vaid "oma Isa ja teie Isa juurde". Jeesus jääb ka pärast ülestõusmist Jumala ainusündinud Pojaks. Meie oleme Jumala lapsed Tema kaudu. Kuid need sõnad näitavad ka sidet, mis meil on Jumalaga Tema kaudu. Jeesuse isikus on Jumal ja inimene, taevas ja maa ühendatud nii lähedalt, kui see üldse on võimalik praegusel maailmaajastul. Ta on taevas ja on ka maa peal. Temas on Jumala ja Inimese Poeg ühes isikus. Ta töötab praegu taevas ja maa peal.

Jeesuse läbi on distants Jumala ja inimese vahel ületatud. Ta on nüüd oma Jumala ja meie Jumala juures.

Patt loob kaugustunde Jumala ja inimese vahele, Jeesuses see kaob. Iga patune tunneb, et Jumal on talle kauge ja võõras. Üksainus patt võttis esimeselt inimeselt julguse Jumala juurde tulekuks. Mida enam pattu teeme, seda kaugemal tundub olevat Jumal. — Kuid õnneks ei suutnud patt võtta Jumalalt julgust meile lähenemiseks. Tema armastus inimese vastu jäi puutumatuks. Jumal nägi, et inimest võib päästa ja Ta läkitas oma Poja. Jeesuses avanes patustele tee tagasi Jumala juurde. Tarvitseb vaid kaotada Jeesus ja meile ei jää ainsatki teed Isa juurde. Jeesus ütles ju ise: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Jh 14,6). Taevasse läinud Jeesuse kaudu on igale usklikule tee avatud Jumala juurde. See tähendab, et pühadus ei hirmuta meid enam. Enne kohtumist Jeesusega kartsime pühadust. See äratas meis südametunnistuse vaevad ja igavese kohtu hirmu. Aga niipea, kui saabus andeksandmine, muutus pühadus meile kõige ihaldatavamaks väärtuseks. Jumala arm hakkas meid endid muutma pühaks. Taevas ei ole sellest ajast meile enam saavutamatu kaugus. Kord oli aeg, mil nende inimeste tunnistus, kes ütlesid endil olevat igavese elu lootuse, tundus meile variseride kiitlemisena. Aga kui Jeesus kaotas patu me südamest, siis tundus taevas nii lähedane, nagu oleksime võinud kohe sinna astuda. Nii lähedaseks muutub Jumal ja taevas meile Jeesuse Kristuse kaudu.

JEESUSE TAEVAMINEK NÄITAB, KUHU USKLIKUD KORD LÄHEVAD

"Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde." See tee, mis viis Tema üles, on ka meile avatud. Tema Isa on ju meie Isa ja Tema Jumal meie Jumal. Tema taevas on nüüd meie taevas. Ta ütles oma kogudusele: "Kes võidab, sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele" (Ilm 3,21). Seal, kus on Jeesuse tulevik, on ka meie tulevik.

Jeesus läks taevasse, et meie võiksime rõõmuga minna Tema järel. Nüüd ei ole taevas meile enam võõras paik, sest seal on Jeesus. Mõni meist, kes võõrsil on viibinud, teab, milline rõõm on kohata seal kaasmaalast. Jeesuse taevaminek tähendab, et üks me kaasmaalasi on seal meile asemeid valmistamas. Ta elas 33 aastat meie planeedil, tundis nälga ja janu, tagakiusu ja vaenu, võitles pattudega ja murega. Ta talus uskumatuid piinu, kuid jäi surmani ustavaks oma usule ja õpetusele. Tema on seal. Ta ise on meid kutsunud samale teele, mis viib üles. Ta ei lükka igavesest elust välja kedagi, kes Tema juurde tuleb. Ta on oma sõna andnud, et Ta tahab meid enese juurde võtta. See on õnn.

Kui mõistaksime Jeesuse taevaminemise tähtsust oma usuelule, siis oleksime õnnelikud, et Ta sinna läks. Tema äraminek tuli meile kasuks, nagu Ta seda ise ka ütles (Jh 16,7). Sellega algas meile uus ajastu. Nüüd elame usus, mitte nägemises. Iga uus palve avab meile uue osadustunde. Ka sel ajal, kui me oma ülesannete tõttu sellele ei mõtle, on Tema meiega. Tema ühendab meid Jumalaga ja taevaga.

Need mõtted ei ole meile antud ainult pühapäevase jumalateenistuse sisustamiseks. Neid vajame just halli igapäevasuse keskel. Iga sündmus lähendagu meid taevale. Iga küngas meenutagu Õlimäge. Iga pilv meenutagu meile seda pilve, mis "viis Ta nende silme eest ära" (Ap 1,9). Nii muutub Issanda taevaminek meile uueks jõuallikaks.

Jeesus läks Isa juurde, et meie võiksime Tema järel sinna minna. Meie eesmärk ei ole haud, vaid taevas.

OSVALD TÄRK
Osvald Tärk (1904-1984) oli Tallinna Allika ja Oleviste koguduste pastor

AKTUAALNE TEEMA

PP'2001

27.-29. aprillil toimusid Tõrva gümnaasiumis järjekordsed Eesti EKB Liidu noorte piiblipäevad (PP). Kuulutajale andis PP kohta lühiintervjuu PP projektijuht (peaorganisaator), Elva Baptistikoguduse abipastor MARGO MERI.

Mis oli PP teema?

Teema oli "Sinu lähedal". Mõeldud oli Jumala lähedust.

Kui palju oli osavõtjaid?

Registreeritud osavõtjaid oli 576 inimest. See oli pisut üle ootuste. Kartsime, et tuleb vähem. Oli ka üks koer, aga tema jäi registreerimata.

Neid, kes käisid ainult kontsertidel, õpikodades ja pallimängudel, ei registreeritud.

Kui palju võis neid olla?

Sadakond kindlasti.

Kõik osavõtjad ei olnud kindlasti kristlased?

Umbes 25 protsenti võis olla mittekristlasi.

Miks korraldajad kartsid, et osavõtjaid tuleb vähe?

Reklaam jäi seekord natuke lahjaks — reklaamibukletid ja plakatid tulid liiga hilja. Kuid kodulehekülg internetis oli varakult üleval.

Mis läks kõige paremini korda?

Kõige paremini õnnestusid jumalateenistused, õpikojad ja VabaLava osa.

Mis oli vähem meeldiv?

Kontsertide osa. Me ei saanud õigel ajal muusikaprogrammi kokku ning seepärast olid mitmed head muusikud oma aja juba kinni pannud ja ei saanud kohale tulla. Samuti olid siin ka majanduslikud põhjused. Ei julgenud eelarvet "lõhki lasta". Muusikud ei olnud nõrgad, kuid olid väga ühte stiili.

Pärast PP lõppu ongi kuulda olnud kriitikat muusika kohta. Ka olevat noori tantsule õhutatud…

Seal oli ka tümpsumuusikat. Kontsertidel oli muusikataktis hüppamist. Kas see just tantsimine oli... See tekitas kõmu, aga tants ei olnud kindlasti PP eesmärk.

Korraldajate poolt registreerimata koer oli turvaülema, Puka Vabakoguduse pastori Ago Ranna isiklik rotveiler. Kas temast ka kasu oli?

Neil kontsertidel, kus oli käredam muusika ja mis olid linnarahvale avatud, ilmus kohale ka kohalikke noorteseltskondi, kes olid alkoholi tarvitanud ja ei tahtnud korrale alluda. Kui nad koera nägid, siis tegid ennast kohe palju madalamaks ja ei hakanud tüli norima. Paaril korral tuli ka politsei abi paluda.

Kuulda oli, et öösel saadi maja pealt "jäneseid" kätte?

Keegi osalejatest tegi akna lahti ja laskis paar-kolm linnanoort sisse. Me viskasime nad paar korda välja, kuid kuskilt oskasid nad jälle tagasi tulla. Poole neljani hommikul panime "lapsi" magama. Teisel ööl oli meil liikumiskeeld ning siis oli öörahu parema kontrolli all.

Kas kohalikud noored said aru, et tegemist on vaimuliku üritusega, või arvasid nad, et see on pidu?

Raske nende eest öelda, mida nad arvasid. Pärast ütles gümnaasiumi direktor, kes sealsamas naabruses elab, et teistmoodi oli küll. Kui koolis tavaliselt toimub pidu, siis on terve koolimaja ümbrus lärmi täis. Seekord olnud nii vaikne, et ei saanud arugi, et midagi toimub.

Kuidas PP end ära majandas?

Üle paari aasta jõuti jälle tublisti plussi. Me saime sponsorraha ainult 12 tuhat. Ülejäänu tuli osavõtumaksudest ja korjandustest. Esialgne eelarve oli 120 tuhat, kuid me suutsime 80ga hakkama saada. Koolimaja poolt oli määratud üür, mis kataks elektri, vee ja koristamise kulud. Saime selle katta "natuuras" — kirjastus "Logos", Eesti Piibliselts jt aitasid raamatute, paberikauba ja muuga.

Eelmisel suvel Elvas Eesti EKB Liidu suvepäevadel olid Sa majandusjuhataja. Kas nüüd on amet nii selge, et võiksid sellist tööd jätkatagi?

Selliste suurte ürituste korraldamine käib suuresti oma pere ja koguduse arvelt ning põhitöö kõrvalt. See oli küllalt väsitav ja koormav. Päris igal aastal sellist suurüritust ei jaksaks teha. Kogemused tulevad aga kindlasti kasuks.

Milline oleks Sinu lõpusõna?

Me peame kõik mõtlema ja paluma, kuidas me võiksime noortele evangeeliumi kuulutada. See on nagu lastele rohu andmisega — tablett tuleb "sisse moositada".

Mõnigi asi oleks võinud nendel piiblipäevadel teisiti olla. Usun siiski, et need piiblipäevad läksid korda ja olid õnnistuseks paljudele. Loodan, et need noored, kes tegid oma otsuse Jeesuse kasuks, jäävad Tema lähedusse.

Täname!

6. mail 2001

ÕNNISTUS JA AKTIIVSUS

Paljud on kuulnud laulu "Maha jäävad meist varsti mered ja mandrid". Selle laulu autor VILLI VINK (74) Vancouverist külastas kodumaad ja vastas ühel õhtul Kuulutaja küsimustele. Kuulutaja jaoks tegi külalise eriliseks ka see, et tema isa ja ema olid elu lõpuni meie lehe vahendajad Vancouveri Ühendatud Eesti Baptisti Kogudusele.

Ülalnimetatud laul väljendab kaotust, aga ka lootust. Kas see laul on ajendatud Sinu rännakutest?

Sõnade autor on Peeter Sink. Kirjutasin selle viisi vist kuuekümnendatel aastatel. Küllap siis olid tol ajal need sõnad minu südames ja said viisi. Ma olen kirjutanud paarikümne laulu ümber. Tänapäeval nad võib-olla ei sobi enam. Meloodilised laulud enam paljudele ei meeldi, vaid tahetakse midagi rokitaolist.

Välis-Eesti baptistide ajakirja Usurändur eelkäija Teekäija Armuhääl esimesest numbrist alates 1952. aastal oli toimetuses kohe Villi Vink. Nüüd annad Sa Vancouveris välja Sidemeest.

Sattusin sinna toimetusse sellepärast, et andsin Austraalias baptistikoguduse nimel välja ajakirja Koidikul. Nii tehniline kui ka sisuline osa tuli mul endal teha. Lõin kirjutusmasinaga selle teksti vahapaberile ja paljundasin siis 100-150 eksemplari. See kõik oli mu oma kulu ja kirjadega. Tegin seda tööd 1949-1952. Kogu mu vaba aeg kulus selle peale.

Mis Sind selleks sundis?

Ma tahtsin midagi teha. Mul oli võib-olla liiga palju energiat. Ma ei kirjutanud muidugi kogu ajakirja üksi. Sinna kirjutasid Karl Kaups ja teised. Kirjutasin neile ja palusin kaastööd. Isegi Eesti Rahvusraamatukogu oli neist ajakirjadest huvitatud. Lõpetamine tuli sellepärast, et taheti uut ajakirja välja andma hakata. Leidsime, et ei ole mõtet Austraalias eraldi ajakirja teha.

Sa pead noorusest peale päevikut. Miks?

Ma ei tea. Praegu ma iga päev enam ei kirjuta. Olen kirjutanud, kui on olnud rasked päevad või rõõmupäevad. Kui elu on tavaline, siis läheb mööda kuid või aasta, enne kui midagi kirja panen.

Noore poisina läksid Sa koguni oma päevikut Saksa sõjaväelaagrist päästma?

Sa oled neljandat korda Eestis. Mida Sa ütled oma kodulinna Narva kohta?

Narva on nüüd tüüpiline vene linn, aga seal on ka nii palju hõngu minu lapsepõlvest, et ma lähen jälle sinna ja see teeb mu südame soojaks. See hõng on Narva joa orus, kus ma ükskord pidin ära uppuma ja sadamas, kust laevad kunagi Narva-Jõesuu poole läksid. Mu isal oli kirjutusmaterjalide ja mänguasjade äri ja väike mänguasjade tööstus. Suveti oli tal Narva-Jõesuus osakond. Siis käisime ja elasime seal. Narva progümnaasium ja kolmas algkool, kus käisin, on alles. Hermanni kindlus on küll täiesti uus, aga ümbrus on ikka sama. Tuletõrjemaja on endine. Ainult ühtegi inimest ei ole sellest vanast ajast. Ei ole kogudust, kogudusemaja, lapsepõlvemaja. Selle koha peale, kus oli mu lapsepõlvekodu, on mingisugune tehas ehitatud. Ma võin mõnekümnemeetrise täpsusega öelda, et seal oli mu kodu. Sealt me vaatasime, kuidas rongid sisse tulid. Nägime esimest Vene soomusrongi, mis hakkas Eestimaa poole minema. Suur punane viisnurk oli ees. Me vaatasime hirmunud nägudega. Rong andis pikalt vilet. Suurtükitorud olid ähvardavalt kahele poole suunatud.

Ma olin liiga noor selleks, et Narva vaimulikust elust midagi teada. Käisin pühapäevakoolis ja siis tulid sõda ja rahutud ajad. Saksa ajal töö lonkas, sest suurem osa vendi oli mobiliseeritud Venemaale. Kogudusevanem Aleksander Sildos (hilisem Eesti EKB koguduste vanempresbüter — toim.) oli meie perekonna sõber ja ta kirjutas mulle väga palju aastaid.

Lõpuks jõudsid Sa Jumala juurde.

See oli sõja ajal Saksamaal. Suund oli Narvast ja pühapäevakoolist sees. Jõudsin punktini, kus tuli otsustada, kas tahan end täielikult Jumalale üle anda või ei. Murrang tuli ilma, et keegi oleks mulle survet avaldanud või mind eestpalvele kutsunud. Sellest ajast on eesmärk teine. Ma olin ennegi küllalt korralik inimene. Ma pole elus ühelgi peol käinud, ei olnud ma suitsumees ega pudelikergitaja. Aga mingisugune rahutus minu südames oli. Tundus, et ma pidin oma vahekorra Jumalaga korraldama — nüüd võta Sina üle, seni olen ma ise oma asju ajanud.

Kas Sinu nooruses Narvas vene keelt ka tarvis oli?

Saime ilma läbi. Koolis õppisin vene keelt aasta või kaks. Vanemad rää kisid vahel vene keeles, sest nad arvasid, et ma ei saa aru. Aga ma sain aru küll. Vahel Vancouveris sai nalja, kui vene laevamehed ärisse tulid. Ajas hirmsasti naerma, kui nad minu kohta midagi ütlesid. Huvitav, et vene keel ei unune ära, see on teistest nii erinev. Saksa keel on rohkem kadunud, inglise keel sööb selle nagu ära.

Mis on Sinu elukutse?

Üheksa ametit, kümnes nälg. Nälga pole tänu taevale pidanud nägema. 16-aastaselt läksin Narvas pöörmeseadjaks. Siis olin telegraafis abiliseks ja Laiuse telefonikeskjaamas öövalve telefonistiks. Olen töötanud sepa abilisena ja klaasivabrikus klaasi pakkijana. Olen pidanud Austraalias kolme talu, ehitasin Vancouverisse 24 maja, 16 aastat pidasin markide ja müntide äri. Elukutset polnud aega õppida, aeg oli keeruline ja tuli vaadata, kuidas hakkama saad.

Sa läksid Austraaliasse.

Isal-emal olid mitmed noorpõlvesõbrad Ameerikas, kes meid sinna kutsusid, aga Jumala teed on kummalised. Me ei läinud, meid nagu suunati Saksamaalt Austraaliasse. Miks, ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et kui ma oleksin Ameerikasse läinud, oleksin olnud sunnitud Ameerika sõjaväkke minema. Korea sõda tuli peale ja sinna jätsid paljud mehed oma elu, ka nii mõnedki eestlased.

Eestlased said Austraalias päris heale järjele. Paljud tegelesid kanakasvatusega.

Mina olin üks nendest. Esimese talu ostsin isaga koos. Pidasime seda viie aasta ümber ja siis jagasime pooleks. Mina sain metsa ja isa sai talu. Mina ehitasin juba moodsama talu. See oli üks esimesi selliseid seal piirkonnas. Kanad ei saanud enam aedades ringi joosta, nad elasid ja munesid puurides. Mõni vaatas selle peale kurja pilguga — loomapiinamine.

Nüüd on selline kanakasvatus väga tavaline.

Jah. Nii on ka vaimulike asjadega. Mõni asi on alguses vastuvõetamatu ja kurjustatakse selle pärast, kuid hiljem on see nii tavaline. Oli aeg, kus vend pani lipsu ette või sulepea taskusse ja öeldi, et uhkustab sellega. Nüüd ei pahanda keegi.

Loodame, et kõik ei saa tavaliseks. Austraalias oli sel ajal palju eestlasi.

Saksamaalt tulnuid oli mitmeid tuhandeid. Neid, kes enne sõda tulid, oli ka palju. Nad organiseerisid oma kogudused.

1948, kui mina läksin, olid Sydneys nelipühikogudus ja baptistikogudus enam-vähem võrdsed. Tavalisel pühapäeval käis 40-50 inimest, suurematel koosolekutel tuli kokku 150 ümber. Baptistikoguduses oli võrdlemisi suur laulukoor ja kõik lauljad olid noored. Ka nelipühikoguduses oli noored ja energilised inimesed. Kummastki kogudusest pole tänaseks jälgegi järel. 1950. aastal asusin Thirlmeresse, kus oli eestlaste asundus umbes 60 eesti taluga ja umbes 250 inimesega 10-15 kilomeetri raadiuses. Seal oli nelipühikirik, mis kaldus inglise keele poole. Uued tulijad ei saanud inglise keelest aru. Asutasime Thirlmere baptistikoguduse ja mina olin ka üks asutajaliige. Juba varem seal elanud vend Elmar Pilt oli küllalt jõukas ja ehitas oma kulu ja kirjadega kiriku. 20-30 inimest käis koos, suurematel koosolekutel oli kirik rahvast täis — 70-80 inimest. See kogudus on ka oma tegevuse lõpetanud. Thirlmeres peetakse jumalateenistusi veel eesti vanadekodus, kus on üle saja eestlase.

Sa töötasid end Austraalias üles. Elu läks majanduslikult hästi, ka koguduse töö läks. Ometi tulid Sa sealt ära.

Öeldakse, et veerevale kivile ei kasva sammalt. Esimese talu peal oli eriline õnnistus. Pärast sõda oli ju kõigest puudus ja Inglismaa vedas Austraaliast kaupa piiramatul hulgal. Mida iganes toodeti, see tasus end ära. Me maksime talu eest 3300 naela sularahas. Minul oli 200 naela ja isal ka 200. Ülejäänu oli kõik laenatud. Esimesel aastal maksime tuhat naela võlga ära ja ostsime traktori, suurendasime kanakarja ja panime elektri sisse. Kõik raputasid päid. Jumal õnnistas, ma ei oska midagi muud öelda.

Ma püüdsin kolm korda oma juuri Austraaliasse ajada, kuid iga kord tundsin, et see ei ole maa, kuhu ma tahaksin oma tulevikku rajada ja oma viimaseid eluaastaid elada ning et mu lapsed sinna jäävad. Läksin Kanadasse ja terve suguselts tuli järele. Nemad arvasid, et nad ei kohane Kanadas ja läksid tagasi Austraaliasse, välja arvatud noorem õde ja õemees. Siis läksin mina ka tagasi. Olin siis vähem kui neli aastat Austraalias ja rajasin uue talu. Oli planeeritud elumaja, veetorustik oli juba valmis pandud ja rajatud viljapuuaed 60 puuga. Aga kõik oli nagu väljaspool minu juhtimist — mees tuli õue ja soovis talu osta. Ütlesin hinna ja kõik oli vastuvõetav. Läksin Kanadasse tagasi.

Palju teisigi eestlasi läks Austraaliast ära.

Eestlased ei kohanenud seal. Kõik on seal tagurpidi — suvel on talv ja talvel on suvi. Jõuluajal on kõige kuumem. Kuu on taevas tagurpidi, päike käib põhjapoolse kaarega. Tol ajal arvestati sooja Fahrenheiti järgi, kaugusi miilides, kaalu naelte ja untsidega, liiklus oli vasakpoolne. Kõige hullem oli rahaga. Üks nael oli 240 penni, üks ðilling 12 penni, üks forint 2 ðillingit, üks gini 21 ðillingit. Kui läksid poodi ja hakkasid hinda kokku arvestama, siis läksid hulluks. Nüüd on seal dollarid, kilogrammid ja kilomeetrid ning paljud asjad on muutunud.

Eestis on praegu väga palju inimesi, kes ütlevad, et kõik on läbi.

Hakake aga jälle otsast peale. Ise tuleb teha. Pole mulle keegi pirukat pihku pistnud. Esimest korda Austraaliasse minnes olid meil ainult pappkohvrid. Sisust osa olid Saksamaal väljaantud ajalehed — vaimuvara ja mitte muud. 10 ðillingit oli taskus, mis oli paar dollarit väärt. Seegi oli ühe hea inimese poolt sadamasse saadetud n.ö. hambarahaks.

Ma ei ole kunagi kahetsenud seda, et olen niimoodi edasi-tagasi käinud. Iga kord on mingit uut värskust olnud ja Jumala õnnistus on ka kaasas olnud. Kui seda ei oleks olnud… Aga on ka neid inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud.

Kas Sa oled oma ettevõtmistes olnud isetegija või on Sul olnud firma ja alluvad?

Kui ma ehitasin, siis oli mul firma. Üksvahe oli mu isa seal tööl ja kui tööd tuli, andsin mitmele teiselegi tööd.

Meil Eestis taheti vahepeal ise ehitamine ära keelata — tuleb kutsuda firma, mille eesotsas peab olema kõrgema ehitusharidusega inimene.

Lubage naerda. Kui ma Vancouverisse tulin, ei teadnud ma sealsest ehitusest midagi. Austraalias ehitati hoopis teistmoodi.

Paistab, et Sul pea ja käed töötavad hästi. Ja Jumala õnnistus on olnud ka.
Aastakümneid tuli Kanadas eestlust hoida, mõeldes ka kodumaale.

Vahel mõtleme — miks me üldse hoidsime eestlust alles? Kui suure panuse me pidime sinna panema — oma aja, töö ja rahad. Ikka hoiti Eesti nimi üleval ja tulipunktis Kanada ning Ameerika ühiskonnas. Kui nüüd loed ajalehtedest, kuidas pagulaseestlasi naeruvääristatakse, siis tuleb kurb tunne. Kui paguluses poleks eestlust alles hoitud, poleks ka Eesti Vabariiki.

Kindlasti on vaja siin mõlemapoolset mõistmist. Eesti keel ja kultuur säilisid Eestis ka. Ilma selleta poleks olnud mõtet Eesti Vabariiki taastada.
Millega Sa koguduses tegeled?

Kuulun koguduse nõukogusse. Olin 25 aastat organistiks ja koori juhatasin ka vähemalt 10 aastat.

See, mida ma olen teinud, on mu hingele rahuldust pakkunud. Sellel on olnud teistsugune väärtus kui olla Eesti seltsi laulukoori juht või tegutseda rahvatantsugrupis. See, mida ma olen teinud koguduses, on tehtud armastusest Jumala riigi vastu, mitte tasu eest. Tänapäeval läheb kõik tasu peale üle. Aatelisus läheb käest ära. Töö muutub elukutseks, mitte niivõrd südameasjaks.

Loodame, et nii ei juhtu. Täname ja soovime Sulle Jumala õnnistusi edaspidiseks!

16. mail Sauel

MINU ISA KÄED

Kui mu isa suri, olin ma veel väike laps. Ainus, mida ma mäletan, on tema käed. Nad paistsid nii suurte ja soojadena! Kui ta minu näo oma käte vahele võttis, siis teadsin, et kõik on hästi.

Sellist kaitstust, mida isa käed mulle andsid, ei tundnud ma enam kunagi. Alles väga palju aega hiljem pidin ma kogema, et meie taevase Isa käed on mõõtmatult suuremad, soojemad ja kindlamad.

Kui ma 17-aastaselt suurlinna õppima läksin, arvasin ma, et kõik läheb mu elus libedalt. Mul ei olnud õppimisega probleeme, mul olid toredad sõbrad ja ma laulsin vahetevahel väikeses bändis. Jah, ma võisin enda üle uhke olla. Minu seminarigrupi kristlased olid küll täitsa tipp-topp, aga üldiselt pidasin ma selliseid inimesi tobedateks. Nad tahtsid ju kõik nii head olla. Minu parooliks oli sellepärast "Hoia nendega distantsi!"

Äkki jäin ma haigeks. Mul hakkasid käima langetõvehood ja ma olin täitsa meeleheitel. Äkitselt oli õppimine mulle nii raske! Olin pidevalt väsinud. Mulle ei mahtunud see pähe ja tundsin, et ka teised inimesed ei mõista mind. Ma loobusin bändist ja mu sõbrad lahkusid. Ma kuulsin üha sagedamini märkusi nagu "teda me parem kinno kaasa ei võta, ta kukub maha ja rikub meie õhtu ära". Hakkasin suitsetama ja haarasin pudeli järele, aga see tegi asja ainult hullemaks. Varsti paistis enesetapp mulle ainsa väljapääsuna. Olin nii üksi, sisemiselt nii tühi ja igatsesin sellel ajal tihti oma isa käte järele.

Sel ajal, kui ma oma saatuse üle nurisesin, kutsus üks kaasüliõpilane mind tungivalt jumalateenistusele kaasa. Algul ajas see mind turri, aga lõpuks ma läksin. Tundsin end selles kirikus imeliselt kaitstuna. Kui inimesed seal üheskoos laulsid ja palvetasid, tundsin ma, et midagi sidus neid omavahel. Läksin lausa kadedaks, sest mina ei kuulunud nende hulka! See oli midagi kristlaste jaoks, ütlesin ma endale. Erinevalt neist oli mulle selge, et mingit Jumalat ei saanud olemas olla. Kas muidu oleks mul nii halvasti läinud?

Minu haiguse järgmise sügava kriisi ajal läks mul jälle väga halvasti. Mul olid füüsilised ja hingelised valud. Mulle näis, nagu tõmbaks mingi nähtamatu jõud mind spiraalikujuliselt alla sügavusse. Ma nägin paljusid inimesi ja valust moonutatud nägusid. Mõnitus ja pilge lõid mulle vastu. Halisemine ja pimedus ümbritsesid mind ja ma tundsin end kadununa. See oli nii halb! Ma hüüdsin Jumala järele ja olen Talle südamest tänulik, et ma selle öö üle elasin.

Kui arstid mulle teatasid, et pean kogu elu ravi saama, hakkasin palvetama. Tõotasin Jumalale, et pöördun Tema poole, kui Ta mind aitab. Ta aitas tõesti: varsti võisin ma jälle üles tõusta, õppisin jooksma ja arstid rääkisid imest. Ma teadsin: Tema tegi seda! Ometi unustasin ma oma tõotuse Jumalale uuesti, kui mul hästi läks. Mõne aja pärast sain tuttavaks oma mehega ja me kolisime maale. Minu elu normaliseerus ja pikkamööda sai enesega rahulolu taas ruumi: kui hästi ma ometi kõigega hakkama olin saanud!

Ühel päeval küsis minult üks noor naine, kas ma ei tahaks tulla kirikukoori laulma. Kirikukoori? Mitte iialgi, oli minu seisukoht. Umbes aasta pärast küsis ta minult seda uuesti. Kuidas ta selle peale tuli, et ma laulda võiksin? Ütlesin jälle ei. Oma haigusega sain ma tänu arstirohtudele ja reeglipärasele elule päris hästi hakkama. Aga ma kartsin teiste hulka minna. Nad lükkaksid mind kindlasti tagasi, mõtlesin ma. Sel ajal tehti veel kindlaks, et ma ei saa lapsi. Et mõnda tutvust sõlmida, otsustasin siiski kirikukooris kaasa teha. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu. Isegi kui inimesed minu haigusest teada said, ei muutnud see midagi. Kas see pidi ehtne olema või teesklesid nad ainult? Ma suhtusin neisse alguses väga kahtlevalt.

Varsti võisin koos kooriga kirikus laulda ja võtsin seetõttu jumalateenistustest osa. Nii väga kui ma ka püüdsin müüri Jumala ja enda vahel püsti hoida, ei saanud ma vältida seda, et sinna kord-korralt üha suuremad lõhed sisse tekkisid. Mida mõrasemaks minu müür läks, seda paremini ma end tundsin. Nagu kuiv käsn imesin ma jutlusi ja laule varsti endasse. Nii palju asju sai mulle selgeks ja mõnikord suutsin ma vaevalt pisaraid tagasi hoida. Minu senine elu paistis mulle nii kurvana ja soov kristlaste hulka kuuluda kasvas üha suuremaks. Minu eneseõigus, egoism ja uhkus, minu etteheited kristlastele, eelkõige aga Jumala olemasolu eitamise mõju said mulle selgelt nähtavaks. Nüüd ma mõistsin: kui Jumal on tõesti olemas, siis maandun ma põrgus.

Äkki oli mul suur vajadus Jumalat leida. Tahtsin palvetada, aga ei teadnud, kuidas ja kartsin kristlastega külas sellest rääkida. Ikka ja jälle kuulsin, et Jeesus võib ainsana päästa. Aga kust ma Ta leian, küsisin endalt. Siis ütles pastor ühe jutluse lõpus: "Loe Jumala Sõna!" — See ta oli! Kohe järgmisel päeval ostsin Piibli ja seal oli nii palju Jeesusest kirjutatud! Ma lugesin ja lugesin. Enamusest ei saanud ma aru, aga pikkamööda mu süda avanes. Ma õppisin Jeesust tundma ja sain aru, et Ta tahab mind aidata ja armastab mind. Mul oli vaja nüüd Tema kasuks otsustada. See kõlas nii lihtsalt, aga mul oli hirm. Hirm tundmatu ees, mis tulla võis. Hirm, et pean armastust oma mehe vastu Jumalaga jagama hakkama. Teadsin, et küsimus on selges, lõplikus otsuses. Ma palvetasin. Ikka ja jälle palvetasin ma: "Jeesus Kristus, näita end mulle!" Minu sisemine häda oli suur.

Jälle läks mu tervis halvemaks. Minu silme ees oli kõik ähmane ja ma ei saanud tõusta, ilma et mind oksele ajaks. Siis ma anusin: "Oh Jumal, aita mind ometi!" Rohkemaks ei olnud ma suuteline. Äkki oli mul tunne, nagu oleks üks soe ja pehme käsi mu ümbert kinni võtnud ja kaitstuse tunne täitis mind. Mõne sekundiga oli kõik möödas. Aga mida ma olin tundnud, see oli veel nii elavalt meeles, see oli olnud nii ilus, et ma kargasin püsti ja joonistasin ajalehe servale inimest embava käe, et ma seda ära ei unustaks. Ja siis jõudis minu teadvusesse, et ma ei suutnud ju üldse tõusta, nüüd aga istun laua ääres ja joonistan! Ma olin hämmastuses. Ma mõistsin: See oli Jumal! Kogu minu uhkus, kahtlus ja hirm sulasid ära. Sügava alandlikkuse, tänu ja armastuse tunne haarasid mu südant. Mulle paistis, nagu üks hääl ütleks: "Mis kõik võib veel juhtuda?"

Jälle oli Jumal mu haigust kasutanud, et mulle näidata, kes Ta on. Ülevoolav armastus, mille ma sel hetkel vastu võtsin, määrab nüüd kogu minu uue elu. Kui ma oma vana elu tükid Jeesuse risti alla viskasin ja kõik oma patud Tema ette tõin, täitsid rahu ja leppimine lõpuks minu lõhkikäristatud südant. Nüüd alles mõistsin ma, kui palju endeid ja inimesi Jumal mulle aastate jooksul saatis, et mind enda juurde juhatada. Ma nägin, kuidas Ta kogu aeg oma käsi mulle vastu sirutas — oma suuri, häid, tervendavaid käsi. Ma tean nüüd, et haigus võib olla väljakutse ja võimalus pöördumiseks ja õnnistuseks.

Meenutus minu maise isa kätest on ikka veel minu südames, aga ma ei sõltu enam neist, sest ma tunnen iga päev uuesti oma taevase Isa hoidvaid ja armastavaid käsi.

SUSANNE TALKENBERGER
Entscheidung

ÜKS ON, KES SIND AITAB!

Meid oli seitsesada. Seitsesada sõdurit, kes surmahirmuga laeva läksid. Meie sõiduriistaks oli üks vana poollagunenud kaubaaurik. Need ülemused olid kurjategijad, kes veel 1945. aasta veebruaris sõjaväge Kuramaale saatsid. Kuramaa katlasse, mida asjatundjad ja iga vähegi arusaaja sõdur ammugi kadunuks pidas. "Me kas sõidame miinile või tabab meie "küna" lennukipomm või mis veel hullem — me jookseme Ivanile otse käte vahele, kui me üldse maale pääseme." Selline oli üldine meeleolu kõigil peale mõne üksiku fanaatiku, kes aga oma häält enam kuigi valjusti kuulda ei andnud. Seda arvasid nii sõdurid kui ka ohvitserid. Et üldist rõhutud meeleolu tõsta, korraldasid paar Kölnist pärit meest "lõbusa Reini õhtu", kuid seegi üritus ei suutnud kellegi tuju eriti tõsta.

17. veebruari hommikul kuuldus: "Veel neli tundi Liibavini!" Nii näis mure, et meie laev kohale ei jõua, asjatu olevat. Ka siis veel, kui lennukirünnakul pommid meist pisut eemal vette kukkusid. Aga tunni aja pärast oli teine rünnak meie laevale. Ja paari sekundi pärast värises laev lennukipommi tabamusest esitekile. Ka redelid, mis laeva sisemusest tekile viisid, purunesid. Nii jäi meeskonna suurem osa laevaruumi oma peatset uppumissurma ootama. Paljud neist, kes juba esimese rünnaku ajal tekile olid tulnud, püüdsid päästepaatidesse pääseda või hüppasid päästevööga või ilma selleta jääkülma vette lootuses, et teised laevad neid näevad ja päästavad.

Aastatelt vist kõige vanemana seisin ma koos teiste abiootajate ja haavatutega laeva ahtris. Laev värises üleni ja me teadsime, et ta varsti vajub. Kapten, vana merekaru, seisis aga veel komandosillal ja saatis SOS-signaale. Kaks miinipaati lähenesid meile, aga pöördusid vajuva laeva veekeerist kartes peagi eemale. Masinist ruttas mu juurde, sidus mu päästevöö tugevamini kinni ja mina temal samuti. Ma ei ole seda poissi, ühe mäetöölise lese ainust poega, iialgi enam elus näinud — ta kisti vajuva laeva vooluga põhja. Ma saatsin ka oma viimase palveõhke (nagu ma siis mõtlesin) laste ja naise eest Jumala poole. Nüüd siis uhab vesi surma ka sinu juurde! Juba täitus mu suu veega, juba kiskus vool mind sügavusse.

Korraga — mu päästevöö kiskus mind jälle veepinnale. "Mu Jumal, siin on valgust ja õhku!" Ja mu lähedal kõikus kummipaat kümne seltsimehega, kes liikumatult külmast poolsurnuna end üksteise vastu surudes istusid. Ma sirutasin käe ja saingi paadi ääreköiest kinni haarata. Kuid ma märkasin kohe, et mu sõrmed kangestusid ja et ma kuigi kaua seda päästeköit hoida ei suuda. "Poisid, aidake mind!" Kuid ainuke tulemus oli vaevalt märgatav õlakehitus märgiks nende oma saamatusest ja nõrkusest. Ma haarasin küll kõvemini köiest, aga märkasin samas, et ma omal jõul kunagi paati ei pääse. Lootus pääsemisele oli siis asjatu olnud! Veelkord palusin ma mehi paadis: "Aidake, poisid, mul on viis last!" Ja siis ma nägin — ja keset kohutavat vee külmust käis kuum rõõmulaine mu südamest läbi — kuidas üks paadisolijaist mulle oma käe sirutas. Üks on, kes sind aitab! Selles suures rõõmus haarasin ma seltsimehe käest. Varsti olin ma päästetud. Meil õnnestus ka meid otsiva miinipaadi juurde jõuda. Tunde hiljem tulin ma Liibavi haiglas jälle teadvusele.

Suurest pääsemisrõõmust hoolimata oli see teadmine kohutav, et 550 meie meest viieteistkümne minuti jooksul jääkülmas meres haua olid leidnud.

Mina aga pääsesin ainult kopsupõletikuga. Mu üksikus haigekambris sai imelik pääsemine alles õieti selgeks. Ikka ja jälle tuli mulle vaimusilma ette: "Üks on, kes sind aitab!" Ma ei ole neid sõdureid enam kunagi näinud, kes mind veest päästsid. Kuid veel täna mõtlen ma tänu ja rõõmuga eriti sellele, kes mulle esimesena käe ulatas. Nüüd aastaid hiljem on see mulle ikka veel unustamatuks elamuseks.

Neid ridu kirjutades mõtlen ma ka veel ühele teisele päästmisele, mis on palju tähtsam, kuna selle tagajärg veel pärast surma igavikus maksev on. See oli päästmine, kus mu surematu hing Jumalast eemaloleku merre uppuma ja patukeerisesse kaduma pidi. Kunagi ei unusta ma seda elamust, kui mulle selgeks sai, et ma päästmatult kadunud olen. Mul endal polnud jõudu patuahelaid purustada, rahu leida ja vabadust saavutada! Selles hingehädas tohtisin ma aga Kristust leida: "Üks on, kes sind aitab!" See käsi päästis mind kadumaminekust ja põhjavajumisest. Imeliselt selgelt mõistsin ma seda piiblisõna: "Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Jehoova ülal kõrgel!" (Ps 93,4). See abi kingiti mulle elutormide hädaöödel, hädaohtudes ja patukiusatustes. Valus ja koormatuses kordus ikka see auline elamus: "Üks on, kes sind aitab!"

Kes sa ka oled, noor või vana, terve või haige, rikas või vaene, rõõmus või meeleheitel; ükskõik, kuidas su häda ka välja näeb: süü või häbi, seotud olek või eneseõigus, elutühjus või hirm surma ees; ükskõik, kus sa ka hukkumas oled: kodumaal või võõrsil, ükskõiksuse meres või pattude vooluses, kas avalikus või salajases; ükskõik, mida kaasinimesed sinust ka mõtleksid: kas nad sind armastavad või põlgavad, võrgutavad või eemale tõukavad, sind aitavad või takistavad — kuule seda sõnumit täna ja pea see oma südames:

Üks on, kes sind aitab!

Võimatuste merest, oma süü ja koorma voolusest, oma häda sügavusest pöördu usaldades ja lootes Tema poole — Jeesuse Kristuse, Jumala Poja poole!

EVALD RAU
Usurändur 1968

Lühidalt

IGA 150. JUUT USUB JEESUSESSE

Euroopas evangeliseerib juutide seas 25 väikest kristlikku organisatsiooni. Nende aktiivsuse tulemusena on tekkinud arvukalt messiaanlikke kogudusi. Neid tekib kõige rohkem Ida-Euroopas, eelkõige Venemaal, Rumeenias ja Ukrainas. Edukalt tegutsetakse ka Saksamaal, Inglismaal ja Prantsusmaal. Kristlike allikate hinnangul on üle maailma 15 miljonist juudist kristlasi sada tuhat, juutide hinnangul koguni 350 tuhat. Iisraelis on neli tuhat messiaanlikku juuti.

idea Spektrum

ÜLEMINEK MÕISTUSELT EBAUSULE

Lääne ühiskond asub üleminekul mõistuse ajastult ebausule. Nii arvab India religioonifilosoof Vishal Mangalwadi. Ta põhjendab seda astroloogiasse usu kiire kasvuga Läänes. See olevat üllatav, sest tegemist ei ole ju teaduse, vaid spiritismiga.

Filosoofi kodumaal on tähtedesse uskumine tunginud kogu avalikku ellu. Astroloogid teevad horoskoope India eliidi koduloomadele ja isegi autodele. Siin tekkivat vaid probleem, millal auto õieti "sündis"? Kas siis, kui ta konveierilt maha sõitis või siis, kui ta müüdi või kui ta kasutusele võeti?

Põhiküsimus on siiski see, kes on inimene? Ilmalik maailmavaade ütleb, et ta on ahvist arenenud, astroloogid leiavad, et tema saatus sõltub tähtedest. Ristiusk ütleb, et inimene on loodud Jumala näo järgi. Inimene, kes usub, et taevane Isa on loonud ja kontrollib kogu universumit, on tugevam kui see, kes arvab, et tema tulevik sõltub tähtedest.

idea Spektrum

EI SATANISTIDE REGISTREERIMISELE!

Eesti satanistid tahavad end kogudusena registreerida. Kas seda võib lubada? Toome kolm näidet satanistide tegevuse kohta Saksa ajakirjast idea Spektrum.

Prantsusmaal mõisteti 23-aastane satanist David Oberdorf 20 aastaks vangi katoliku preestri Jean Uhli tapmise eest. Kuriteo ajal 18-aastane mees tappis vaimuliku 33 noahoobiga. Kurjategija põhjendas oma tegu saatanliku mõttevälgatuse ja kuuldud häältega, mis teda mõrvale sundisid.

USAs 26 kiriku süütamise eest pikaks ajaks vangi mõistetud satanist Jay Scott Ballinger tunnistas end süüdi veel viie kiriku süütamises. Ühe tulekahju kustutamisel sai üks tuletõrjuja kiriku katuse sissekukkumisel surma. Kurjategija peab ennast "Lutsiferi misjo näriks".

Väljaheited altaril, uriin ristimisvaagnas — selliseid "visiitkaarte" jätavad satanistid kirikutesse. Nende tunnusmärkideks on ka haudade rikkumised, tagurpidi maasse torgatud ristid ja arv 666 kui Jumala vaenlase sümbol. Kirikutegelased on sageli vait, sest nad kardavad provotseerida uusi kuritegusid.

Eesti satanistliku koguduse kodulehekülg internetis algab sellise sissejuhatusega: "Sisaldab religioosseid materjale ja üleskutseid, kristlike põhimõtete põrmustamist, satanistlikke pilte ja õpetusi." Kogu ühiskonnale oleks kasulik, kui selline kristlusevaenulik ja inimvaenulik õpetus ning praktika saaksid takistatud.