Kohutav kuritegu New Yorgis ja Washingtonis vapustas kogu maailma. Hiigellinna matvad suitsu- ja tolmupilved andsid selgelt märku inimese ja tema loodu kaduvusest.

Kuriteo otsesed täideviijad on surnud. Ilmselt lootsid nad saada teises maailmas suure tasu. Selle asemel avastasid nad ennast igaveses piinas olevat.

Normaalsele inimesele on võigas ennast nende kurjategijatega võrreldagi. Seda tasuks siiski teha! Lugegem Luuka 13,1-5! Jeesus ütles seal kaks korda: “Kui te ei paranda meelt, siis lähete kõik samuti hukka!”

Terroritegudele paratamatult järgnevad vastuaktsioonid on samuti inimesed ärevile ajanud. Palugem Jumalalt tarkust nendele, kes “ei kanna mõõka asjata” ja kelle osaks on olla “kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb” (Roomlastele 13,4). Mingil juhul ei tohiks me olla hirmumeeleolude õhutajad. Kui paneme oma lootuse Jumalale, kehtib ka meie kohta prohvetlik sõnum: “Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust!” (Jeremija 29,11).

Inimeste kurjusele vaatamata on Jumal ikka veel armastus (1. Johannese 4,16).

MA NÄGIN, KUIDAS NAD SURID

1900. aastal puhkes Hiinas bokserite ülestõus. Anti korraldus, et kõik välismaalased peavad Šanghaisse või Pekingisse minema, kus nad turvalisse kohta pannakse. Või pidid nad minema provintsipealinnadesse ja seal poliitilist varjupaika paluma.

Iga päev tuli teateid misjonäridest, üksikutest peredest või usklikest hiina kristlastest, kes bokserite poolt mõnes linnas julmalt tapeti. Siis tuli kõige mustem päev: kuni sada misjonäri olid Shanxi kuberneri hoovist varjupaika otsinud. Nad ei teadnud, et kuberner oli üks bokserite ülestõusu ninamehi. Kõik misjonärid hukati.

Miks? Vaevalt leidus kristlast, kes seda küsimust poleks esitanud. Miks selline paljude inimelude kaotus? Nad lihtsalt hävitati.

Nädalad läksid venides edasi. Pikkamööda vaibus tormi hoog. Õudses vaikuses, mis järgnes, pöördus üks misjonär tagasi oma koju kolmsada miili Shanxist põhja pool.

Veidi aega pärast seda, kui ta oli kohale jõudnud, külastas teda üks võõras mees. Mehel oli julm nägu ja ülemuse hoiak. Lühidalt tutvust teinud, küsis ta misjonärilt: “Kas te mäletate välismaalasi, kes Shanxi provintsi kuberneri juurest varju otsisid?”

“Ma olen sellest kuulnud.”

Võõras istus mõned minutid vaikselt. Siis ta ütles: “See olin mina.”

“Te nägite, kuidas nad surid?”

“Mina olen ihukaitse kapten. Mina olin vastutav nende tapmise eest.”

“Teie olite vastutav?” Misjonär oleks hea meelega kaptenile kallale läinud. Kuid miski mehe näos hoidis teda tagasi.

Kapten jätkas: “Minu jaoks ei olnud see tapmine midagi erilist. Ma olen harjunud tapma. Üks elu, kümme, kakskümmend või sada — mis tähtsust sellel on! Shanxi provintsi kuberner ei sallinud välismaalasi. Kui nad tema ukse ees seisid ja kaitset palusid, vastas ta: “Ma saan teid ainult siis kaitsta, kui ma teid vanglasse panen.”

Niisiis pani ta nad vanglasse. Kuid järgmistel päevadel läks tema viha kutsumata külaliste üle üha suuremaks. Lõpuks andis ta mulle oma käsud ja mind on kasvatatud sõna kuulama.

Me juhatasime mehed ja naised koos lastega vangla hoovi. Seal pidid nad ritta võtma. Siis teatas kuberner neile, et nad kõik tapetakse.”

Kapten vaikis.

Vaevalt hingates sundis misjonär teda jätkama: “Ja mis siis sai?”

“See oli kõige tähelepanuväärsem vaatepilt, mida ma kunagi näinud olen. Abielupaarid võtsid üksteisel ümbert kinni ja suudlesid. Vanemad rääkisid oma lastele naeratades Jeesusest ja näitasid taeva poole. Kellelgi polnud hirmu. Nad vaatasid oma timukatele otsa ja alustasid laulu. Nad surid lauldes.”

Kapten jätkas: “Kui ma nägin, kuidas nad surmale vastu läksid, sain ma aru, et see Jeesus, kellest nad rääkisid, peab tõesti Jumal olema.” Ja siis küsis ta misjonäri poole pöördudes ahastavalt: “Kas Jumal saab nii suure patu andestada?”

Misjonär mõtles ühele oma kõige armsamale sõbrale, kes hukatute hulgas oli ja siis teisele…

Kapten küsis jälle: “Kas ei ole midagi, mida ma teha võiksin, et oma kuritöö andeks saaksin? Kas tõesti midagi ei saa teha?”

Misjonär sirutas käe oma kulunud hiinakeelse Piibli järele ja ütles: “Meie Jumal, keda me teenime, on halastaja Jumal. Sinu patt on suur. Aga Jumala halastus on suurem. See Jeesus on Tema Poeg. Tema tuli maa peale, et surra patuste eest nagu sina. Ka mina olen patune. Kuna Jeesus sinu eest suri, saab Jumal sulle andestada.”

Kapten kuulas hoolega. Need olid temasuguse mehe jaoks võõrad sõnad. Teda oli õpetatud vihkama ja tapma. Mis tähendab “armastus, andestus, elu”? Aga mida ta mõistis, selle võttis ta oma südamesse.

Oli juba hilja, kui misjonär kapteni väravani juhatas. Siis istus jumalamees veel kaua ja mõtles järele. Oma vaimusilma ees nägi ta üle terve Hiina laiali pillutatuna sadu uusi haudu. Aga ta ei küsinud enam piinavat küsimust: “Issand, miks need paljud väärtuslikud inimelud kaotsi läksid?”

Sest lõikus oli alanud!

RUTH BELL GRAHAM
Entscheidung

Misjonärid Hiina lastega
Vana postkaart

“SA KATAD MU ETTE LAUA!”

(Psalm 23,5)

“Sa katad mu ette laua!” — Me oleme tohtinud kogeda seda minevikus, kuid see on meie reaalsuseks ka täna. Ma loodan, et me oleme selle tunnistajaks olnud päevast päeva...

Ma ei hakka oletama, mis oli Taaveti laulus kaetud lauaks, kuid ma tean, et Issandaga koos käies oleme me selle “lauaga” korduvalt kokku puutunud.

Meie elus võivad vahelduda aastad, sünnipäevad, sündmused, kuid kui nendest johtuv erakordsuse tunne on vaikselt vaibunud — mis täidab seejärel meie meeli ja südant? Kas me ikka kogeme ka veel siis, et me ei käi oma teed ÜKSI? Meiega on kaasa tulnud ikka needsamad igapäevamured, meie sisemised ja välised heitlused, ka sihid, lootused ja ootused on ikka truult meie kõrval. Nad ei lase meid lahti ja ega meilgi kerge neist lahti öelda pole.

Kuid me vajame midagi enamat. Me vajame võimet näha mitte üksnes neid muresid, ka mitte üksnes meie lähedasi, omakseid ja sõpru, vaid ka seda, KES meile igal päeval LAUA KATAB!

Meie peaministrilt küsiti ühe aasta lõpul, kas järgneva aasta lõppedes saame me elama paremini. Ta vastas ausalt umbes nõnda:

“Ei julge lubada, et majanduslikult paremini, kuid ma usun, et selle aasta lõpul oleme tulevikku vaadates lootusrikkamad!” Ta mõtles selle all, et siis me näeme juba kindlamalt neid võimalusi ja väljapääse, mis meie elu kergemaks teha aitavad.

Selle kõige näha oskamine on samuti õnnistus. Kuid usklikena on meie ees veel suuremad õnnistused! Küsigem enestelt — kas me näeme meie ette kaetud lauda? On’s meil nõnda palju usku, on’s meil nõnda palju tänu, et suudame seda kaetud lauda ikka oma kohal seismas näha? See sõltub aga paljus sellest, millisena me loodame seda lauda näha.

MIDA OOTAME ME SELLELT LAUALT?

Kas rohkemat jõudu või enesekindlust? Kas ootame neid rikkusi ja omadusi, mis teisi inimesi meid kadestama paneksid? Kindlasti ootame me tarkust. Ehk ootame me erakordseid ande, edu, väge? Kuid kui paljud meist ootavad suuremat kannatlikkust? Kui paljud ootavad alandlikkust? Tasadust? Võimet näha ja toetada abivajajat? Tänumeelt?

Mõnikord murrame ehk pead selle üle, miks Issand ei ole ilmunud minule sellisel kombel kui Paulusele või miks ei oma mina seesugust aulist ilmutust kui mõni mu kaaskristlasest vend või õde? Aga armas sõber — vaata ometi sellele kaetud lauale! Kas ei näe sa seal oma päevaseid kordaminekuid, palvekuulmist, imelist juhtimist ka pisiasjades? Või tuleb sul nõustuda kellegi poolt väljendatud tõdemusega, et “inimestena on meil ebaõnnestumiste korral harjumus süüdistada Jumalat, kordaminekud aga kirjutada omaenese arvele”?

Meil igaühel on mitmeid vajadusi ja soove, soove, SOOVE... Tegelikult oleme me mingis mõttes selle laua juba ISE KATNUD... Võib-olla on see ehk otse lookas meie soovidest.

Elu näitab vahel, et see, mida meie soovime, ei ole alati just see, mida tegelikult vajame. Seepärast — laske Issandal see laud katta ja te SAATE NÄHA, et Ta tõepoolest teeb seda ja teeb seda õigesti! Õigesti ka siis, kui meie peaks sellest alles hiljem aru saama.

Kaetud laua eesmärk on, et seda ka kasutatakse. Tõepoolest — häbistav oleks kõhnuda kaetud laua juures. Kuid teisalt sõltub see suurel määral me söögiisust. Kas me pole oma söögiisu millegi muuga rikkunud? Vahest oleme ehk kaetud laua juurest laste kombel kappide kallale hoopis midagi muud jahtima läinud?

Luuka evangeeliumist teame Siimeoni ja Annat, kaht elatanud vanakest, kes olid aastakümneid käinud Jeruusalemma templis. Kas nende ainukeseks eesmärgiks oli olnud vaid tõotatud Messia nägemine? Jah, nad tõesti ootasid Teda. Ootasid väga. Kuid kas sellepärast läksid nad kõik need aastakümned templist pettunutena tagasi? Sellepärast, et polnud juhtunud taolist erakordsust?

Ei! — nad käisid templis kaetud laua juures! Ja nad said OSA sellest kaetud lauast. Ei olnud seal templiski ehk midagi märkimisväärselt erilist kuni selle päevani, mil Jeesus sinna toodi, kuid nende kahe laud oli ikka olnud kaetud. Seda sellepärast, et nad olid käinud õiges meelsuses õige laua juures, Jumala kummardamise ja teenimise laua juures. Sealt omandasid nad õige juhtimise ning jumalakartuse...

SA KATAD MU ETTE LAUA! Küsigem täna enestelt — KAS ME OLEME KA USTAVAD SELLELE LAUALE?

Kui ustavalt me käime oma laua ääres vastu võtmas seda, mida Issand meile sinna on asetanud? Või kas teised lauad tõmbavad meid rohkem või tunduvad need teised meile rohkem kaetud olevat? Issand katab laua ja Temal on õnnistusi ka kõige väiksema maakoguduse tarvis! Või tuleks ehk hoopis küsida, kui palju oled sina palunud õnnistust oma koguduse lauale?

Kaetud laua õnnistused ilmuvad meile alles siis, kui oleme oma koha selle laua juures sisse võtnud. Ei oska ju ükski eemalseisja hinnata toitu paremini kui see, kes seda laualt siiralt ja tänuga vastu võtab.

Oma reisidelt saabudes olen alati kogenud seda, kui imeline on kojujõudmisrõõm ja sellest tulenev rahuldus. Issand ootab, et me samasuguse innuga igatseksime seda, kui jälle Tema Sõna laua juurde tohime koguneda. Tema on seda lauda katnud ja on seda ustavalt teinud.

Tänapäeva ühiskonnas kohtame üha sagedamini vennaarmastuse vaibumist. Üha rohkem näeme pettunud, kibestunud, vaevatud silmi. Kes mind aitaks? Kes õpetaks? Kes hooliks? Ja ometi on Issand ka veel tänapäeval lauda katmas! Kõige veenvama kinnituse lauakatja olemasolust saame osa saades sellest kaetud lauast. Issand on veel seismas oma tõotuste taga. Tema teab sinugi kohta selles lauas ja Ta tahab sinna ka midagi sinu jaoks asetada. Tead aga SINA oma kohta? Ihkad sa oma kohta? Kuidas tahaks hüüda vaevatuile, koormatuile, üksikuile — koht laua juures on ikka veel vaba! Kaetud laua juures on veel ruumi. Julged sa astuda selle laua ligi, julged sa seda teha ka avalikkuse silma all?

SA KATAD MU ETTE LAUA...

Tähelepanelikumad on ehk juba märganud, et meie lause 23. psalmist on poolik. Kuid ma ei taha, et see jääks pooleli.

Jumala Sõna on alati olnud aus ja objektiivne. Just seepärast võime me näha, et kaetud laua tõdemus sisaldab endas veel midagi. Psalmist ütleb: “Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all!”

Kaetud laud ei vabasta meid vastastest. Ei vabastanud Taavetit, ei algkristlasi, ei meie eelkäijaid ega vabasta ka meid endid. Kuid see laud kaetakse meile nendest hoolimata!

Vastastest tahame tavaliselt ikka vabaneda. Nad raskendavad meie elu, teisalt püüavad nad meid meie elus kellestki või millestki eraldada. Apostel Paulus loetleb Rooma 8,35 neist mõningaid — viletsus, ahastus, tagakiusamine, nälg, alastiolek, häda, mõõk... Vähemalt osa neist tunneme me vägagi hästi ja mõningaid neist õppisime kaudselt tundma Ameerika traagiliste sündmuste kaudu. Kuid küsigem täna — kas me näeme nende tagant ikka veel seda kaetud lauda seismas?

Veel enam — kas me hoolime selliste vaenlaste vaateväljas olles ikka sellest kaetud lauast? Kumb tõmbab rohkem enesele meie tähelepanu?

Vastased on aeg-ajalt tugevamad, kui me seda oleme kartnud, kuid just taolistes katsumustes selgub, kui tähtis on meile Jumala poolt kaetud ja ikka kaetav laud.

13. septembri Äripäevas on ära trükitud Kuulo Vahteri karikatuur, mis minu arvates tabas Ameerikas juhtunut otse naelapea pihta. Nimelt on sellel kujutatud põrgukatlas kükitavaid terroriste ja eemal neid vihaselt põrnitsevat vanakurja ennast, kes vandus ja hädaldas: “Mida te tegite!” Tõepoolest — mind on kinnitanud ja liigutanud otse Ameerika tragöödia keskelt võetud telepilt palvetavate inimeste gruppidest ja see on just see, mida selle maailma vürst ei ole osanud arvestada.

Kristlased on koondunud Jumala poolt kaetud laua juurde ja loota võib, et nad muutuvad tugevamaks oma usus ja Issandas. Paljud kogevad uuesti, et “miski ei suuda meid lahutada Tema armastusest — ei nälg, ei haigused, ei sõda...” Jumal teab, kuidas tragöödiaid võitudeks muuta, sest Ta on seda ka enne teinud.

Küsigem kõigi sündmuste taustal aga enestelt: KUI MEIL OLEKS VÕIMALIK VALIDA: KAS KAETUD LAUD VASTASTE SILMA ALL VÕI ELU ILMA VASTASTETA, KUID KA ILMA KAETUD LAUATA — KUMMA ME VALIKSIME?

Mõelgem Jumala ees selle üle! Issand ei häbene ega karda sulle katta lauda ühegi vastase silma all! Ta on seda teinud ustavalt ka siis, kui meie oleme laua juurde tulemata jäänud.

Kas sina armastad või pelgad, levitad või häbened seda lauda?

Tehkem seepärast oma valik täie tõsidusega. Nähkem, hinnakem ja tarvitagem Issanda poolt kaetud lauda!

HELDUR KAJASTE
Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor

AKTUAALNE TEEMA

Usuõpetusest koolis

Tarmo Kähri foto

29. augustil oli Eesti EKB Liidu keskuses Tallinnas avatud uste päev. Seal pidas ettekande “Usuõpetus koolis — kas positiivne või negatiivne nähtus?” Tartu Ülikooli eripedagoogika magistrand ja Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja ANDRES JÕGAR, kes oli nõus oma mõtteid ka Kuulutaja lugejatega jagama.

Kas Sa ise annad koolis usuõpetust?

Mina õpetan koolis, kus on lihtsustatud õppekava. Annan sotsiaalõppe tunde, millest ühe bloki moodustavad eetika ja usuõpetus. Õpetan ka ajalugu ja tööõpetust, varem õpetasin ka eluõpetust.

Mul on varasemast ajast kogemusi ka tavakoolist — õpetasin usuõpetust Jõgeva 2. Keskkoolis.

Kui paljudes koolides üldse on usuõpetus?

Viimastel aastatel on Eestis umbes kümme protsenti õpilastest saanud usuõpetust. Seejuures ei õpetata usuõpetust kogu kooliaja jooksul, vaid teatud klassides või tsükliõppes.

Millest sõltub koolides usuõpetuse andmine?

Siin on kaks probleemi — kas on õpetajaid ja kuidas koolid sellesse ainesse suhtuvad. Suuremates keskustes õpetajaid on. Koolide poolt on usuõpetus aga tõrjutud valikainete hulka, piltlikult reedesel päeval viimaseks tunniks. Selletõttu ei saa tavalises koolis vajalikku laste arvu täis, et seda tundi anda. Samas näiteks Tartu Treffneri Gümnaasiumis on usuõpetuse tsükkel kohustuslik ja seal läheb see väga hästi. Oluline on kooli suhtumine.

Mõned tahavad, et koolis oleks usuõpetuse asemel religiooniõpetus.

Mina isiklikult arvan, et peaks olema usuõpetus (ristiusu põhitõdede õpetamine) ja veidi juurde teisi religioone. Inimesel peaks olema teadmine, millisest kultuuritaustast ta pärineb. Eestlased ei ole moslemid või budistid, Eesti on kristliku taustaga maa.

Väga paljudes ainetes — kirjanduses, kunstiõpetuses ja esteetikas, mida koolis õpetatakse, on tihti viiteid kristlusele, aga ei ole tundi, kus kristlusega tegeldakse! Ühelt poolt kooliprogrammid eeldavad, et lastel oleksid teadmised, aga kust nad peaksid neid saama, kui nad ei pärine kristlikust kodust või ei käi pühapäevakoolis?

Oletame, et mõnes Eesti linnas tekib moslemite linnaosa. Kas sealses koolis võiks usuõpetus olla muhameedlik?

Tegelikult peaks olema kehtestatud mingi riiklik õppeprogramm. Sellega oleks nagu riigikeelegagi. Mingisugused teadmised peaksid igal Eestis elaval inimesel kristlusest olema, et nad oskaksid meie kultuuriruumis käituda. Rumalus on rääkida sallivusest. Moslemite endi poolt ei ole seda mitte kuskil üles näidatud. Kui me ei õpeta neile ristiusu aluseid, siis nad ei ole võimelised integreeruma meie ühiskonda. Seda Lääne-Euroopa ja Ameerika juba näevad. Tüüpiline näide on Saksamaa, kus neile on antud väga palju vabadusi ja selgub, et ega nad lõpuni ei integreerugi.

Kas usuõpetuse õpetajad peaksid ise olema usklikud?

Kui usuõpetuse asemel tuleb usundiõpetus, siis on juba küsimus, kas ta peab olema kristlane. Kui jääb usuõpetus, siis peaks mingi suhe kristlusega õpetajatel olema. Praegune praktika on selline, et kes õpetab, sellel on endal mingid kontaktid usuga ka.

Võib-olla mingi muu aine õpetaja tahab lisatunde ja hakkab andma ka usuõpetust?

Sellist võimalust enam ei ole. Selleks tuleks läbi teha ülikooli juures üheaastane täiendkoolitus.

Kas iga pastor ka ei saa enam usuõpetust anda?

Praegune hariduspoliitika on selline, et koolis ei tohiks enam õpetada ükski inimene, kellel ei ole pedagoogilist ettevalmistust.

Mõned on konfessionaalse (ühe uskkonna) usuõpetuse suured pooldajad.

Konfessionaalne usuõpetus võiks olla uskkondliku tagapõhjaga koolides. Näiteks on meil katoliku koole. Kui see on erakool ja vanemad on pannud oma lapsed sinna, siis nad arvestavad sealse õpetusega. Meil pole riigikirikut ja kui kool on riigi finantseerimisel, siis peaks usuõpetus olema sellel üldisel kristluse joonel, mis on kõigile ühine.

Usuõpetus erineb pühapäevakoolist. Pühapäevakool on igal konfessioonil oma.

Kas õpetaja suudab hüpata üle oma uskkonna varju ja anda interkonfessionaalset usuõpetust?

Kui õpetaja järgib kooliprogrammi, siis ei ole see ettevalmistuse saanud inimesele probleem.

Oma ettekandes rääkisid Sa usuõpetuse mitmekordsest kasust.

Kõigepealt — õpilane saab teadmisi Euroopa kultuuritaustast. Minnes ka välismaale õppima, suudab ta orienteeruda sealses kultuuris. Teiseks on hea, kui koolis on kristlikus eetikas pädev inimene. Ta näeb noorteprobleeme teisest vaatevinklist ja võib anda väga asjalikku nõu. Paljudel õpetajatel on ka endal elu põhiväärtused läbi mõtlemata ja neil võivad olla probleemid. Või tuleb näiteks mingi seltskond kooli sisse ja lubab, et teeme vägeva jõulupeo, kõik lapsed saavad pakid — usuõpetaja oleks neis asjades kompetentne inimene, kes annab õiget nõu.

Kas koolis võib tekkida ka arusaamatusi?

Ühiskonna väärtushinnangud on väga oluliselt muutunud. Raske on minna kümnest käsust rääkima klassi, kus kahekümnest lapsest ainult kolmel on oma tõeline isa ja ema. Inimsuhted on nii segi. Minu kooli kogemused on veel drastilisemad. Küsimus ei ole niivõrd esimestes käskudes, mis on usuga seotud, probleem on järgmistes, mida varem eetika aluseks peeti. See nõuab õpetajalt väga head elu läbitunnetamist.

Probleemiks on ka teiste õpetajate ja õpikute valeinformeeritus. Praegustes õpikutes on kristluse kohta lausa rumalusi. Ma ei tea, kust need pärit on. Usuõpetuse õpetaja peab olema väga hea suhtleja.

Kuulutaja lugejad on selles Sinuga kindlasti ühel meelel, et usuõpetus koolides on vajalik aine. Täname Sind ja soovime Sulle Jumala õnnistusi.

MINU KUTSUMUS ON KUULUTADA EVANGEELIUMI

4.—5. septembril pidas Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris loengutsükli Saksamaal Berliini lähedal asuva Elstali teoloogilise seminari direktor EDWIN BRANDT. Intervjuus Kuulutajale ei rääkinud ta mitte ainult endast ja seminarist, vaid ka laiemat huvi pakkuvatest asjadest.

Tutvustage palun ennast lähemalt!

Olen 57-aastane. Õppisin teoloogiat Hamburgi ja Berliini ülikoolides ning Hamburgi baptistiseminaris. Olin pastoriks Berliinis ja Hamburgis. 1979. aastal kutsuti mind Hamburgi seminari õppejõuks. 1986. aastast olin seminari direktoriks. Organiseerisin seminari ümberkolimist Hamburgist Elstali. Liidu juhatus kutsus mind asutavaks rektoriks uuele Elstali Hariduskeskusele. Sellest ametist lahkusin ma käesoleval aastal ja olen nüüd seal teoloogilise seminari direktoriks ja pastoraalteoloogia õppejõuks.

Direktor on teoloogilise seminari vastutav juht. Rektor vastutab terve hariduskeskuse eest.

Kes Te kutsumuse poolest olete, kas pastor või õppejõud?

Mu esmane kutsumus on evangeeliumi kuulutada. Võtan oma tööd seminaris kui selle kutsumuse järgimise ühte vormi.

Meil on teatud ettekujutus Hamburgi seminarist, sest seal õppisid mõnedki meie usuisadest eelmise sajandi algupoolel.

Hamburg oli omal ajal lähtepunktiks paljude koguduste asutamisel üle Ida-Euroopa. Paljud Ida-Euroopa baptistipastorid said oma hariduse Hamburgis. See seletab tihedaid sidemeid saksa ja idaeuroopa baptistide vahel. Kui me asusime Hamburgist ümber Elstali, siis oli üheks põhjuseks ka see, et Elstal on Ida-Euroopale veel lähemal. Me tahtsime vana Hamburgist pärinevat sidet jätkata.

Mida kujutab endast Elstali Hariduskeskus?

Hamburgis õpetati välja vaid pastoreid. Me ütlesime, et peame hakkama teadlikult välja koolitama ka muid töötegijaid — laste-, teismeliste- ja noortetööks, kaastöölisi kuulutustööks ja juhtimistööks. Sellepärast asutasimegi teoloogilise seminari kõrvale ka seminari koguduste kaastöölistele, kes ei tööta kogudustes täisajaga. Meil on mulje, et seda võetakse koguduste poolt väga positiivselt vastu.

Elstalis on piiblikool. See on kümnekuuline programm Piibli paremaks tundmaõppimiseks ja elu evangeeliumi järgi korraldamiseks. Meil on ka hingehoiu ja psühholoogia instituut, sest kogudustel on suur vajadus hingehoidjate järele.

Kuna me saime Elstalis odavalt osta suure maa-ala, mis enne kuulus Nõukogude Armeele, siis sai seal välja ehitatud sada korterit pensionäridele. See andis võimaluse diakooniaks. Me tahame pakkuda vanadele ja puuetega inimestele head kodu ja nende eest kohaselt hoolitseda. Meil on kolmandat aastat lasteaed, mida ümbruskonna inimesed ja ka üliõpilaspered väga positiivselt hindavad. Aasta tagasi sai Elstalis asutatud ka väike baptistikogudus. Täiesti teadlikult ei ole see üliõpilaskogudus, vaid kogudus elstallastele, keda Saksa DVs kõigest usualasest ja kristlikust eemale hoida püüti.

Elstali hooned on väga ilusasti remonditud ja paljud berliinlased kolivad linnast välja rohelusse. Elstali on viimastel aastatel ümber asunud tuhandeid perekondi. Varem oli see väike tähtsusetu raudteelaste asula.

Saksamaa president Johannes Rau tsiteerib sageli Piiblit.

Kogu oma poliitilise tegevuse juures pole Johannes Rau kunagi sellest saladust teinud, et ta on veendunud kristlane. Mul on hea meel, et ka liidupresidendina on ta kristlaseks jäänud. Samal ajal pole meie praegune valitsus peaaegu üldse seotud ei kiriku ega ristiusuga.

Teie loengute üheks teemaks oligi Piibel meie elus.

Piibel peab meie südametunnistust teravdama, et teaksime, kuidas otsustada.

Näiteks homoseksualismi teema. See on Saksamaal praegu väga moodi läinud. Valitsus andis välja seaduse, et ka homoseksuaalsed paarid saab perekonnaseisuametis registreerida. Seda ei nimetata küll abieluks, aga nad saavad mõningaid õigusi, mis on abielule väga sarnased. Paljude kristlaste silmis on see jubedus.

Me peame tunnistama, et meie keskel elab homoseksuaalsete kalduvustega inimesi. Kui lähtuksime ajavaimust, siis saaksime neile öelda ainult seda, et elage nii, nagu teile meeldib. Piiblist lähtudes me nii öelda ei saa. Me peame neile märku andma, et nad on meie kogudustes inimestena oodatud, kuid samas peame neile ütlema, et nad peavad Jumala loodud korda tõsiselt võtma. Nad peaksid palvetama, et end muuta lasta.

Või siis abort. On seadusi, mis seda kergendavad. Kui kogudus oma südametunnistust Piibli abil ei teravda, siis ei suuda ta seadusandjatele vastu seista. Kui haiged kannatavad, kas võib siis neid aidata elu lõpetada (eutanaasia)? Kui arst teeb kindlaks, et tõenäoliselt sünnib laps puudega, kas siis naine peab sünnitama või tuleks aborti teha? Nende küsimuste üle arutatakse meie meedias praegu väga agaralt. Kui kogudus ei orienteeru Piiblis, siis on ta abitu.

Kuidas suudaksid noored Piibli järgi elada ja mitte kaasa minna ajavaimuga?

Üksi jäävatele noortele on see väga raske. Nad on oma klassis või sõpruskonnas kõrvale tõrjutud. Kui kogudus neid ei aita, siis võib vaevalt loota, et noored inimesed teistmoodi elada suudavad. Kogudus peab suutma oma noortegruppi nii tugevdada, et nad üheskoos maailmale alternatiivi moodustaksid ja siis suudavad nad oma kollektiivis või sõpruskonnas teistsuguste vaadete eest seista. Ja siis eriti seksuaaleetika valdkonnas mitte ainult vaikida, vaid ka välja öelda, et siin on meil teistsugune arusaam.

Te rääkisite meile usuvabadusest. Eestis tahavad end registreerida satanistid. Kas me peaksime kristlastena selle vastu protesteerima?

Saksamaal on sarnaselt satanistidega suureks ohuks saientoloogid. See, mida need liikumised teevad, on inimväärikuse vastu, see on inimsuse põlgamine. Nad manipuleerivad inimestega, kasutavad vägivalda inimeste vastu. Neid ei vaataks ma üldse usu- ja südametunnistuse vabaduse teemaga koos.

Kristlased võivad julgelt öelda, et sellised grupid ei ole ära teeninud riigi kaitset. Sallivuse piirid on siin ületatud.

Saksamaale on sisse rännanud palju moslemeid ja neid tuleb ka Eestisse. Kas islam on Saksamaa kogudustele probleemiks?

Saksamaal on muhameedlasi, kes oma usku väga rahumeelselt järgivad. Meie kohuseks peaks nende puhul olema järgida usu- ja südametunnistuse vabaduse põhimõtteid. Kuid islami õpetus on väga agressiivne teiseusuliste suhtes. Kui islamit tõsiselt võetakse, võib see ohtlikuks saada, sest see lubab teiseusuliste vastu võitlemiseks vägivalda kasutada. Saksamaal ei ole veel kogemusi sellise agressiivse islamipoliitika suhtes, kuid ei ole välistatud, et ka see suund esile tõuseb.

Koolide usuõpetuse puhul on üles kerkinud küsimus, kas moslemite lastele peaks riigi kulul Koraani õpetama. Nad ise ütlevad, et kui kristlaste lastel on õigus oma usku koolis õppida, siis peaks neil ka olema.

Kas islamimaades on kristlastel selline vabadus?

Üldse mitte. See on argument, mida paljud kasutavad — see, mida nad meilt siin nõuavad, seda nad oma maal meile ei luba. Ka mitte ajakirjandusvabadust. Samas ei peaks me neile sama mõõduga vastu mõõtma, muidu me pole neist paremad. Me peame oma maal neid oma seadustele vastavalt kohtlema.

Kas kristlased ei peaks moslemitele usuvabaduse andmise asemel neid misjoneerima?

Loomulikult on misjonitöö meie esimene ülesanne. Ma tean, et see on raske. Aga meil on ka kogemusi nendest, kes moslemitesse on sõbralikult suhtunud ja kellel on mõnikord õnnestunud moslemeid Kristuse juurde tuua. Ühes Berliini baptistikoguduses ristiti sel aastal suur grupp endisi moslemeid. Need kristlaseks saanud inimesed on nüüd oma perekondades väga ränga surve all. Ja kogudus on märganud, et neil on suur vastutus nende inimeste pärast, keda nad ristisid.

Meie Kõrgem Usuteaduslik Seminar on riigi poolt tunnustatud (akrediteeritud) õppeasutus. Miks ei ole paljudes maades baptistlikel õppeasutustel riiklikku tunnustust?

Teie olete saavutanud selle, mida meie oma rohkem kui saja-aastase ajalooga ei ole saavutanud.

Saksamaal on riigikirikud (luteri ja katoliku kirik) oma vaimulikke alati ülikoolides välja õpetanud. Ülikoolid on riiklikud ja need kirikud ei maksa oma vaimulike koolitamise eest pennigi. Riigikirik oli algul vabakirikute suhtes väga kriitiline ja tõrjuv. Riigi ja riigikiriku vahelised vanad kokkulepped kehtivad siiani.

Teisalt, kui me Elstalis baptistiseminarina riigi tunnustust tahaksime, siis peaksime ka kõigile ülikooli nõuetele vastama. Kõigil õppureil peaks olema keskharidus. Meie oleme ikka öelnud, et kui inimesel on kutsumus, siis peab tal laskma õppida, ka siis, kui tal pole õnnestunud keskharidust saada. Teiseks peaksid kõik õppejõud olema teadusliku kraadiga või vastama vähemalt kõrgema õppeasutuse õppejõu tasemele. Meile on oluline, et pastorit õpetaks pastorid. Kui õpetaval pastoril on teaduslik ettevalmistus, siis on hea, kuid see ei ole esimene tingimus. Kõik Elstali õppejõud on olnud koguduste pastorid. Samuti, kui me uusi üliõpilasi värbame, siis vaatame, keda me võtame vastu ja keda mitte. Riikliku ülikoolina peaksime kõik vastu võtma, kes tulevad. Neist põhimõtetest ei tahaks me taganeda. Sellepärast peame alati kaaluma, mis on poolt ja mis vastu, kui me tunnustust taotleme. Me saavutasime kokkuleppe Walesi ülikooliga, et võime sealt saada akadeemilise tunnustuse, mida siiski kõik Saksamaa ülikoolid ei aktsepteeri. Kuid ma arvan, et aastate jooksul, kui Euroopa üha enam kokku kasvab, olukord muutub.

Kas üliõpilasi tuleb Elstali piisavalt õppima ja kas nad pärast asuvad kõik kogudustes tööle?

Praegu vajaksime me rohkem üliõpilasi, sest kogudustes on palju vabu pastorikohti. Järgmistel aastatel on oodata paljude pastorite pensionileminekut. Sel aastal alustas 23 üliõpilast ja see on ilus arv ning me rõõmustame selle üle ja oleme tänulikud. Meil on nüüd üle 60 üliõpilase ja enamasti lähevad nad stuudiumi järel kohe koguduste teenistusse. Osa taotlevad küll veel ülikoolide juures kraadi ja mõni läheb üheks aastaks välismaale kogemusi saama.

Teie lõppsõna?

Me seisame oma ühiskonnas võimaluste külluse ees ja võime end lõhki rebida. Me peaksime uuesti kontsentreeruma Jeesuse koguduse ülesandele, mis on misjon. Misjon on Piibli arusaama järgi sõna ja tegu. Diakoonia ja evangelisatsioon mõlemad koos. Evangeelium keerleb Jeesuse Kristuse ümber. Teda ei tule mitte ainult pühapäeviti kuulutada, vaid Jumala armastus tuleb nädala kestel nähtavaks teha — laste, puuetega inimeste, töötute, välismaalaste ja kõigi teiste suhtes, keda Jumal meile eriliselt kingib.

Täname ja soovime Teile Jumala õnnistust.

4. septembril Tartus

MA ANDSIN TALLE OMA NEERU

“Õeke, ma olen haiglas.” Minu venna hääl telefonis värises. Ma haarasin telefonitorust kõvemini kinni.

“Mis siis lahti on?” küsisin ma.

“Mul läks eile nii halvaks, et mind toodi kiirabiga siia. Mu neerud streikisid. Mind pandi kunstliku neeru alla.” Ta vaikis veidi. “Väljavaated on viletsad.”

Ma suutsin seda vaevalt uskuda, mida kuulsin. Kuigi me elasime Ameerika erinevates osariikides, olime me vennaga alati väga lähedased olnud. Me külastasime teineteist igal suvel ja ka aasta ülejäänud ajal pidasime sidet.

“Mind pandi uue neeru ootajate nimekirja,” ütles Buddy, “aga nad ütlesid, et tavaliselt tuleb viis aastat oodata. Ometi ütles arst mulle selgelt, et mul on seda uut neeru ühe aasta jooksul vaja … või ma suren.” Buddy hääl muutus nõrgemaks.

Ma hakkasin nutma.

Kuidagi sain ma valmis sõnadega: “Buddy, Jumal on sinuga. Ta viib sind sellest läbi.”

Kui olin kuuldetoru ära pannud, seisin nagu šokis. Ma olin just mõne aasta eest teise venna kaotanud.

“Jumal, palun ära võta mult seda venda ära,” palusin ma. “Ära lase Buddyl surra.”

Mõne päeva pärast küsis vend minult: “Õde, kas sa palvetad minu pärast?”

Buddy polnud kunagi usin kirikuskäija olnud, kuid nüüd oli ta meeleheitel ja hirmunud.

“Ma palvetan sinu pärast ja ka paljud teised palvetavad,” vastasin ma. “Ma palusin mitmel kogudusel sinu pärast palvetada. Neid on kokku sadu inimesi.”

“Hästi,” vastas ta, “ütle neile palun, et nad ei loobuks.”

Pärast vestlust langesin põlvili ja palusin läbi pisarate: “Jumal, ma tahaksin nii väga, et sa teda aitaksid. Sina tead, et mina ei saa seda teha.”

Mul olid endal neerudega suured probleemid. Minu vasak neer oli kuivatatud ploomi suuruseks kokku tõmbunud ja vaevalt töötas veel. Ka parem neer oli kokku tõmbunud ja töötas umbes 30-protsendilise koormusega.

Äkki tundus, nagu kuuleksin ma oma meeleheite keskel ühte häält, mis sosistas: “Ütle talle, et sa oled valmis doonoriks hakkama, et ta teaks, et sa teda armastad ja mina ka.”

“Sa tead, et see on võimatu,” ütlesin vastu. “Sa tead, et ma ei saa seda teha.”

Mahe hääl vastas: “Usalda mind lihtsalt.”

Mulle tulid meelde sõnad Piiblist: “Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õpetussõnad 3,5-6). Nüüd, minu venna eluohtliku haiguse palge ees kutsuti mind üles Jumalat usaldama ja tegema, mida Ta ütles — isegi kui ma selles mingit mõtet ei näinud.

Niisiis ütlesin ma Buddyle: “Ma usun, et Jumal tahab, et ma laseksin end kontrollida kui sinu võimalik doonor.” Buddy oli üllatunud.

“Kas sa teeksid seda minu heaks?” küsis ta.

“Jah,” ütlesin ma, “ma armastan sind ja Jumal armastab sind.”

Ma teadsin, et minu enda neeruprobleemide pärast ei olnud mul mingit võimalust kontrolli edukalt läbi teha. Aga ma mõtlesin, et see teeks Buddyle lihtsalt head, kui ma kontrolliks valmis oleksin. Kõigepealt oli mul aga kindel tunne, et Jumal seda minult ootas.

Ma ei teadnud, et meie kauaaegne perearst, kes vahepeal pensionile oli läinud, oli minu mehele öelnud, et ta peab mind hoolega jälgima, kas mul neerupuudulikkust ei teki.

“Deloresele on kunagi ilmselt kunstliku neeru abi vaja,” oli ta teda hoiatanud.

Nii läksin ma nüüd oma uue arsti juurde ja alustasin doonoriteste.

Need kestsid üheksa kuud järjest. Buddy oli ikka kunstliku neeru all. Ma läksin peaaegu iga nädal mingisugustele uuringutele, mis selle mahuka testi juurde kuulusid — maksauuring, elektrokardiogramm, röntgen, veri. Alati arvestasin ma sellega, et mulle öeldakse: “Väga kahju, aga te ei kõlba doonoriks.” Aga seda ei ütelnud nad kunagi.

Ühel päeval helistas üks meditsiiniõde Buddy haiglast, et lõplikult verekontrolli osas kokku rääkida. Kui me teineteisega rääkisime, tundsin ma, et on aeg tõtt teada saada.

Ma püüdsin muretut häält teha ja ütlesin julgelt: “Kuidas õieti minu teised testid läinud on?”

“Teie testid on suurepärased,” ütles ta.

Mu käed hakkasid värisema. “Mida te ütlesite?” küsisin ma.

“Ma ütlesin, et siiamaani on kõik testid suurepärased. Meile on veel ainult ühte vaja.”

Ja nii me leppisime selle aja kokku.

Siis nutsin ma kaua. Kuidas oli see võimalik? Ma ei mõistnud seda.

Mul oli tunne, nagu oleks Jumal öelnud: “Kuna sa olid valmis mind usaldama, tegin ma su neerud terveks, nii et sa võid nüüd ühe Buddyle anda.”

Õhtul enne operatsiooni ütlesin ma oma vennale: “Sul pole vaja muretseda, Jumal on homme sinuga.”

Ja siis küsisin ma temalt, kas ma võin ta pärast palvetada. Ma tänasin Jumalat võimaluse eest ja palusin Teda anda Buddyle oma rahu ja teadmine Tema armastusest.

Minu palve lõpuks lisas Buddy mahedalt juurde: “Jumal, ma tänan sind oma õe eest ja selle eest, mis ta minu heaks teha tahab.”

Kui mind operatsiooniks ette valmistati, täitis mind sügav rahu ja suur aukartus.

“Issand, ma olen sinu kätes,” palvetasin ma. “Sina parandasid mu neerud, siin ma olen.”

Operatsioon oli edukas ning Buddy ja mina kosusime ruttu. Enne, kui ma koju tagasi pöördusin, jäin ma veel mõneks päevaks oma venna majja.

Ühel õhtul ütlesin ma: “Ma tahaksin sulle ühe loo jutustada.” Ja ma rääkisin talle kõik oma testidest. Ta ei teadnud midagi minu neeruprobleemide ulatusest.

Kui ma valmis olin, ütles ta: “Õeke, kui sa oleksid seda mulle enne öelnud, ei oleks ma lubanud sul teste teha.”

Sellepeale lõin ma oma Piibli lahti ja näitasin talle mõnda kirjakohta, kus Jumal oma armastust meile tõendab. Sellel õhtul andis Buddy oma elu Jeesusele Kristusele.

Ma olen selle kogemuse eest kogu südamest tänulik. Ma olen tänulik, et minu neerud nii üllataval viisil paranesid. Ma olen tänulik eduka operatsiooni eest. Ja ma olen tänulik uue elu eest, mille Buddy selleläbi omandas. Ma olen vapustatud viisist, kuidas Jeesus sündmusi kasutas, et Buddyt enda juurde tõmmata. Ja ma olen õnnelik vaimuliku sideme üle, mis meil nüüd omavahel on. Jumal aitas mind veel paremini mõista, kui väga Ta mind armastab ja mida tähendab kogu usaldust Talle panna.

Hiljuti jutustas Buddy mulle: “Igal päeval, kui ma ärkan, ütlen ma kõigepealt: “Ma tänan sind, armas Jumal, uue päeva eest, millal ma elada, armastada ja Jeesusega käia võin. See on täiesti uus maailm!”

DELORES M.GREGORY
PATRICIA BREWSTER
Entscheidung

KAKS AVALDUST

Eesti EKB Liidu vanematekogu pöördus vabariigi valitsuse ja peaministri poole avaldusega, milles avaldatakse tõsist muret seoses massiliste alkoholimürgitustega Pärnumaal. Avalduses tunnustatakse kõigi asjaomaste instantside tööd mürgituse asjaolude selgitamisel ja ohvrite abistamisel. Vanematekogu palvetab abi osutavate inimeste, kannatanute ja leinajate eest. Alkoholitarbimine mõjub laostavalt nii inimisiksusele kui ka eesti ühiskonnale tervikuna. Kristlased ei saa õigeks pidada kasu saamist inimisiksuse murendamisest, olgu kasu saajateks viina või salaviina tootjad.

Avalduses rõhutatakse paljude eesti kristlaste kogemust sõltuvusest vabanemisel. Jumal tahab aidata ja vabastada neid, kes Temalt abi paluvad. Eesti EKB Liit osaleb Samaaria Eesti Misjoni kaudu alkoholisõltlaste abistamises. Riigipoolne igakülgne toetus nimetatud ja sarnastele organisatsioonidele oleks konkreetseks sammuks alkoholisõltuvuse vähendamiseks Eestis.

Vanematekogu esitas valitsusele tungiva palve astuda koheseid samme alkoholipoliitika ülevaatamiseks, meedias vohava alkoholireklaami piiramiseks ja salaviina tootmist ja levikut tõkestavate seaduste karmistamiseks.

* * *

Vanematekogu tegi avalduse ka siseministeeriumile, milles väljendas sügavat muret seoses satanistide ühenduse registreerimistaotlusega.

Avalduses rõhutatakse, et satanistliku ideoloogia puhul on tegu kurjuse kultusega. Lisaks tuleb arvesse võtta, et ühe grupeeringu ametlik registreerimine annab tavaliselt tegutsemisjulgust ka mitteametlikele liikumistele. See tendents on tihti jälgitav näiteks terroristlike rühmituste puhul, kus üks tiib on politiseerunud, teine, varjatud tiib aga korraldab samast ideoloogiast lähtuvat terroritegevust.

Avalduses nimetatakse, et meist ajalooliselt palju pikema demokraatiakogemusega naabermaad Skandinaavias ei ole satanistlikke ühendusi registreerinud. Arvestades eesti ühiskonna eetilist tasakaalutust oleks satanistide registreerimine ühiskonnale igas mõttes vale signaal, kuna sellega tunnustataks liikumist, mis avalikult kutsub üles senisest moraalist loobuma.

TUNNISTUS

Ma olen sündinud Taebla vallas Turvalepa külas 18. septembril 1924. aastal pere teise lapsena. Vend oli minust paar aastat vanem. Isa tuli Vabadussõjast tagasi ja haigestus raskesti. Ta oli võimetu ise sööma ja ka riietuma. Mina olin see põhiline isa söötja. Vennas põikles sellest tööst kõrvale.

Ema oli siis see talupidaja. Tema teha oli kogu töö, sest sulast ei olnud meil võimalust võtta. Selleks puudus raha. Nii tuli ka minul noorelt hakata talutööga pihta. Juba kuueaastaselt tuli väljas olla kui just mitte mehe eest, siis poole mehe eest küll. Kui ema päeval külvas, siis õhtul anti ohjad minu kätte, et ma äestaksin ja rulliksin külvipõllu üle. Niiviisi läksid mu esimesed noorusepäevad.

Ema oli usklik ja kuulus Palivere Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusse. Ka isa sai usklikuks ja kuulus samasse kogudusse. Isa viisime ikka hobusega tundi. Ise käia ta ei suutnud. Mina olin söögipalve pidaja ja õhtul samuti olin mina see, kes pidi Meie Isa palve lugema.

Vennas ei hoolinud maatööst ja läks Tallinna ning sai sinna töökoha. Mina jäin põhiliselt talupidajaks. Mäletan veel, et kui olin 13-aastane poiss, pani ema viljakoorma peale ja saatis mind üksi veskile jahvatama. Selleks olid tehtud ka väiksemad kotid, millest minu jõud üle käis. Kõige hullem oli see, et hobune kartis autot. Neid oli siis vähe. Ema õpetas, et pea kinni ja kui sa kuuled, et autot ei tule, siis anna hobusele valu. Nii pääsed suure tee pealt ära. Õnnetust minuga ei juhtunud. Nagu üks hoidja oli minuga kogu aeg kaasas. Nii me siis pidasime emaga talukohta. Tulime välja. Puudu meil midagi ei olnud. Tööd sai küllaga teha.

Emaga koos käisin ikka Palivere palvelas. Hakkasin siis käima, kui Palivere palvemaja õnnistati. Ma olin siis vist kuueaastane. Meil pühapäeval tööd ei tehtud, oli kohe niisugune seadus. Laupäeval sai varem õhtule. Kui pühapäeval oli halb ilm, puhati kodus, muidu oli palvelasse minek.

Usule tulin veebruarikuul 1939. aastal. Siis olid äratusnädalad. Nüüd on need teise nimetuse all. Seekord oli minu mäletamist mööda Paliveres külaliseks vend Mirka ja kutsuti eestpalvele. Meie oma küla mees Tintse Herman oli seal ja ta tuli mu juurde ning ütles: “Hugo, me oleme ühe küla mehed, peaaegu naabrid, sa tule ka õige meie hulka! Seal laulukooris on ruumi ka sinu jaoks. Mis sa seal maailmas teed? Sa ei oska isegi vanduda. Vaata, kuidas teised vannuvad, sa paha sõna ei ütle.” Läksin eestpalvele ja sain päästetud. Hakkasin siis ka laulukooris käima. Ma ei olnud elus laulnud. Koolis olin ma laulmisest vabastatud, aga vana Krabi ütles, et tule minu kõrvale, laulame koos. Kaarel Krabi oli kogudusevanema Alfred Tõnso äiapapa.

Laulukooris oli üks tütarlaps Milla Saaremets. Tema oli enne mind usklik. Ma ei tundnud teda varem. Kooriharjutuselt oli meil kaks kilomeetrit mööda raudteed ühist koduteed. Me läksime ikka koos koju ja nii saime lähemalt tuttavaks. 1943. aastal me abiellusime, 1944. aastal sündis tütar. Viiekümne kuues kooseluaasta jäi pooleli. Abikaasa suri ja puhkab nüüd mullas. Milla oli imeline Jumala kingitus mulle. Me elasime õnnelikult.

Mind ristiti 1940. aastal Palivere ojas Mädasoo haua peal. Meid, keda ristiti, oli palju. Ei mäleta enam, kui palju just, aga oli nii mehi kui naisi. Ristijaks oli üks sõjaväelane Piir Haapsalust, vist kantseleitöötaja. Tema ütles oma sõnad mulle peale ja sest ajast jäi ta mulle armsaks inimeseks. Seejärel õnnistati mind Palivere kogudusse. Koosolekutel käis palju rahvast. Meie külast käis oma viis rege talvel läbi metsa tundi. Saal oli ikka täis. Nii möödus ennesõjaaegne aeg.

Tuli sõda. Vennas läks vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, et sõdida, nagu ta ütles, kommunismi vastu. Ta sai kaks korda haavata. Mina olin siis metsas. Kutsusin teda ka, aga tema ei tulnud. Läks uuesti rindele ja sai surma. Mina relva võtta ei tahtnud. Jumal hoidis mind kõige kurja eest.

Ma ei kahetse oma usuteed. See on olnud täiesti hea tee. Ega mul ei ole sõpru vähem olnud. Neid on rohkem, kui siis, kui maailmas olin. Maailma sõbrad ei olnud mitte head sõbrad. Juhtisid ikka halvale teele. Minu sõbrad külapeal olid minust vanemad poisid. Sain varakult täiskasvanuks. Need kutsusid, et Hugo, tule meie sekka, mis sa nende lastega oled! Mind võeti ikka kaasa ja ega seal midagi head ei olnud. Seal oli sellist, mis hingele ei sobinud.

Usutee on ikka üks õige tee ja seda ma soovitan igaühele. Olen veel praegugi Jumala armust kuulutajate vendade rivis. Tööd on palju. Tule sina ka!

HUGO KEERMA
Ridala Baptistikogudus

VANGIDELE JAGATI UUSI TESTAMENTE

29. augustil jagas gideonide ühing Ämari vanglas Uusi Testamente. Ürituse viisid vangla kaplani Olius Thalingu aktiivsel kaasaaitamisel läbi gideonide ühingu kaplan Juhani Pesu, ühingu sekretär Aldo Randmaa ning ühingu liige ja Eesti Kirikute Nõukogu esindaja Ruudi Leinus. Kaasas oli ja tegi intervjuusid Haldi Leinus (Raadio 7).

Esmalt toimus teenistus vangla kirikus, kuhu kogunes üle 30 kuulaja. Kirikuruum on jumalateenistuste läbiviimiseks kohane: kantsel, kooripealne, toolid, muusikainstrumendid. Pärast gideonide ühingu töö tutvustamist, tervitusi, tunnistusi ja kaasa toodud Uute Testamentide sissepühitsemist jagati neid soovijaile. Jagamiseks oli nii eesti- kui ka venekeelseid Uusi Testamente. Järgnes vestluse võimalus, mida ka kasutati.

Edasi külastati kinnist tsooni, kus jagati samuti palju Uusi Testamente. Ainult paaris kambris öeldi, et nemad ei soovi vaimulikku kirjandust. Uusi Testamente jäeti ka vangla personalile. Toimus kohtumine vangla asedirektori Arvi Laidega, kes pidas kaplani tööd väga vajalikuks ja hindas kõrgelt Olius Thalingu senitehtud tööd.

Ämari vanglas on üle 400 kinnipeetava. Vangla kogudusse kuulub ligi 30 kinnipeetavat. Tähelepanuväärne on see, et kolm kinnipeetavat on saanud võimaluse õppida metodisti kiriku teoloogilises seminaris.

RUUDI LEINUS

ARMSAD ÕED JA VENNAD, HEAD KAASTÖÖLISED!

Jeesus on jätnud meile ülesande: “Te peate olema minu tunnistajad” (Ap 1,8). Kui tuletate meelde oma esimest tunnistust, siis eks olnud see tunnistus uuekssaamisest? See haaras nii teid endid kui ka kuulajaid. See oli esimene reaalne kogemus Jumala tööst, mida jagasite suure sisemise liigutusega. Sellel oli mõju.

Pakun suurepärast võimalust seda kõike taaselustada ja jagada nüüd juba tuhandetele inimestele ja pikkadeks aastateks. Nimelt kogun pöördumise (uuestisünni) lugusid, et neid ühtse kogumikuna trükis avaldada. Selleks, et ka Sinu lugu jõuaks kogumikku, võta aega see paberile panna või e-posti abil mulle saata. Mida kiiremini Sa seda teed, seda kiiremini saab vili külvatud ja kasvama. Ja nii nagu ikka, on nõue tunnistajale: tõtt, tõtt ja ainult tõtt! Midagi ilustada pole tarvis. Tõe vili on alati mõjus.

Enda osa näen nende lugude kokkukogumises ja kirjapildi korrigeerimises, kuid Sinu mõtte püüan täpselt edasi anda. Kirja lõppu palun pane kindlasti oma nimi ja kontaktandmed, vanus ning kogudus. Kogumikku lähevad kõik tunnistused tunnistaja nime ja koguduse mainimisega (kui keegi mitte ise ei sea piiranguid).

Pakun välja järgmise kava, mis ei ole kohustuslik, kuid võib Sind abistada:

1. Lapsepõlvekodu, vanemad, pere (õed-vennad).
2. Usulisest olukorrast vanematekodus.
3. Sinu pöördumise lugu — mõjutused, tegurid, eeskujud (teiste inimeste osa Sinu pöördumise juures), pöördumine (uuestisünni elamus), kuidas edasi läks (ristimine, kogudusse õnnistamine jne.).
4. Kokkuvõte — üks lause lugejatele oma pöördumise valguses.

Hea on, kui saad oma loo mahutada ühele-kahele lehele A4 formaadis. Kui läheb üle, ei ole ka paha.

Tõtakem tunnistama Issanda auks suurtele hulkadele!

Sinu varmale koostööle lootes AARE TAMM
Ridala baptistikoguduse vanempastor
Minu aadress: Ridala vald Vilkla küla 90402 Läänemaa
Telefon (047) 92597, mobiil 050 69113
E-post: aaretamm@hot.ee