Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

NR. 1 (147) Jaanuar 2002 XIV AASTAKÄIK

Sisukord

Poliitika? Milleks see? * Õndsakstegev usk. Jutlus * Aktuaalne teema: Palvenädalad * Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad. Intervjuu * Kümme aastat Eesti Piibliseltsi taastamisest * Uudised * Vaata, Jumal on mu pääste * Pääsemise ime * In memoriam. Andres Võsu


Keset külma lumist linna seisab posti otsas kurepesa. Väliselt väga ebasoodsal kohal - tiheda liiklusega raudteeülesõidu kõrval. Rongid ja autod sõidavad mürinal ja heitgaase levitades mööda. Ometi on kurepesa selle posti otsas seisnud aastaid. Aastaid on inimesed heitnud pilke ülespoole ja imetlenud suurepärast pereidülli pilti.
Praegu ei paku kurepesa rõõmsat vaatepilti. Kõik on olemas, aga elu ei ole. Kas see on lõpp? Muidugi mitte. On lihtsalt talv. Talve järel tuleb varsti jälle kevad. Tuleb omal ajal. Me teame, et ükskord on jälle ümberringi roheline ja kured elavad pesas oma kureelu. Pessimismiks pole mingit põhjust.
Kõik on ka Jumala riigis olemas. On pühakojad. Mõnesse kogunevad õitsvad, teistesse vaevalt hingitsevad väikesed kogudused. Ühed elavad suves, teised talves. Viimased peaksid kevade, mitte surma peale mõtlema. Talv tuleb lihtsalt üle elada ning samal ajal ka kevadeks ja suveks valmistuda. Jeesus seadis kõigile eesmärgi: "Mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks" (Jh 15,16).

 

POLIITIKA? MILLEKS SEE?

Toimetaja kommentaar

Kas kristlikus lehes peaksid olema poliitikakommentaarid? Osa kristlikke väljaandeid avaldavad neid. Kuulutajas pole seni spetsiaalseid kommentaare olnud, kuid poliitikast päris mööda minna pole me saanud. Poliitika mõjutab meid. Vaja oleks, et usk avaldaks tervendavat mõju poliitikale. Selleks peame poliitikast midagi teadma ja oskama sekkuda. Õp 21,1 on kirjutatud: "Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab." Usklikel on nii õigus kui ka kohustus pöörduda oma palvetega Tema poole, kes valitseb valitsejate üle. Käesoleval aastal otsustatakse tõenäoliselt palju Eesti tuleviku suhtes - päevakorras on meie maa astumine nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Kas jätame need ja teised olulised küsimused oma palvete ringist välja?

Alustame sellest, et kirikud ja kogudused jõudsid hiljuti jälle Eesti kõrgpoliitikasse. President Arnold Rüütel keeldus Riigikogus vastuvõetud kirikute ja koguduste seadust välja kuulutamast. Seaduse uue redaktsiooni abil püüti lahendada mõningaid varade tagastamisega seotud küsimusi, mida presidendi arvates sel viisil lahendada ei tohi. Mäletatavasti lükkas kirikute ja koguduste seaduse eelmise redaktsiooni teistel põhjustel tagasi president Lennart Meri. Nii sai sellest seadusest esimene, mille on tagasi lükanud kaks Eesti Vabariigi presidenti.

Praegu räägitakse väga palju "teisest Eestist". Samas ei olda üksmeelel, mis asi see täpselt on ja kas on ainult kaks Eestit või on neid veel rohkem. Kuna aga presidendivalimistel olevat "teine Eesti" võidu saavutanud, peaks ikka proovima selgust saada, kes võitis. "Teine Eesti" koosneb vist vanematest, väiksema haridusega, viletsama sissetulekuga, elu hammasrataste vahele jäänud, silmapaistmatutest inimestest, kellel ei ole peaaegu mingeid võimalusi oma olukorra parandamiseks, veel vähem aga riigi käekäigu mõjutamiseks.

Nende inimeste esindajaks peaks siis olema president Arnold Rüütel. Huvitav, et väheharitute esindajal ja tema abikaasal on mõlemal doktorikraad. Viletsama sissetulekuga inimeste esindaja on alati saanud head palka ja suutnud hoiduda elu hammasrataste vahele jäämisest. Silmapaistmatute ja jõuetute esindaja on alati töötanud juhtivatel ametikohtadel. Noor mees ta muidugi enam ei ole. Aga ta ei sarnane ka nende ättidega, kes kakskümmend aastat tagasi Kremlis valitsesid. Kõrvalepõikena tuleks nimetada, et nii vanad riigijuhid pole sugugi haruldased. Ronald Reagan oli umbes sama vana, kui ta valiti teist korda USA presidendiks. Sama vana oli ka Konrad Adenauer, kui ta sai Saksamaa kantsleriks. Adenauer jäi võimule koguni neljateistkümneks aastaks. Eesti põhiseadus presidendile nii pikka valitsemisaega ei luba.

Eelöeldu ei ole üldse mõeldud etteheitena. Arnold Rüütlile kui poliitikule on kahtlemata auks, et ta oskab olla usaldusväärne. Paljud Eesti poliitikud on lihtrahvast eemaldunud. "Rikkad ja ilusad" peaksid püüdma presidendist eeskuju võtta.

Presidendivalimised äratasid lihtsates inimestes mitmesuguseid ootusi. Arvati, et kui riigil oleks hea president, saaks kõik asjad korda. Kui neile selgitati, et Eesti presidendil on põhiseaduse kohaselt peaaegu ainult esindusülesanded ja tal on väga vähe reaalseid võimalusi midagi korda teha või ära rikkuda, küsiti vastu: "Aga milleks meile siis üldse presidenti tarvis on?"

Viimastel päevadel enne meie lehe ilmumist on näha olnud, milleks meile presidenti tarvis on. Valitsuskriisi tingimustes peab just president erakondadega läbirääkimisi pidama ja uue peaministrikandidaadi nimetama. Seda ta ka tegi ja nimetas Siim Kallase peaministrikandidaadiks. Reformierakond koos Keskerakonnaga peaks moodustama uue valitsuse. Kuidas see õnnestub, selgub juba pärast meie lehe ilmumist.

Uus koalitsioon tekitab paljudes küsimusi. Need kaks erakonda on ju nii erinevad. Reformierakond peaks esindama kõige rikkamaid ja Keskerakond lihtsaid inimesi. Nendele, kes ei saa aru, "miks nad seal Toompeal omavahel kogu aeg kaklevad", peaks nende kahe erakonna koostöö olema meelepärane. Kui nemad omavahel kokkuleppele jõuavad, annab see lootust, et varsti ongi kõik korras? Elame ja näeme.

Kui Edgar Savisaar sai Tallinna linnapeaks, väitis peaminister Mart Laar, et Euroopas ei saada aru, kuidas võib lindiskandaali peasüüdlane nii kõrgele kohale pääseda. Meenutame - lindiskandaal puhkes pärast seda, kui selgus, et Edgar Savisaare korraldusel lindistati Keskerakonna ja Reformierakonna omavahelisi kõnelusi. Keskerakond pidi Tiit Vähi valitsusest lahkuma ja andma koha Reformierakonnale. Peasüüdlane Edgar Savisaar jäi ilma siseministri kohast ja oli lühikest aega poliitikast eemal, ohver Siim Kallas sai välisministriks. Näib, et vanad asjad on nüüdseks unustatud, kuigi vahepeal kasutati teineteise kohta üsna raskeid sõnu. Kui vaja, jõutakse kokkuleppele. Aga seda valitsust alles moodustatakse, olulised asjad on alles ees ja ennustamisega tegelda ei ole mõtet.

Meid huvitab Eesti kõige rohkem. Suurele maailmale jääme me aga peaaegu märkamatuks. Nende probleeme märkame meie siin küll. Ka Kuulutaja pole mööda saanud vaadata terrorismist ja Afganistanist. Võiksime igas numbris pikalt kirjutada kristlaste tagakiusamisest paljudes maailma riikides. Sama lugu on islami sissetungiga varem kristlikesse maadesse. Probleeme tekitab nimekristlaste ja poliitikute levitatav mõte kõikide religioonide võrdsusest. Kuulutaja ei saa sellega nõustuda. Muidu peaksime ekslikuks tunnistama näiteks Jeesuse väite Jh 14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." Või eksis Peetrus, kui ta Jeesuse kohta ütles: "Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks" (Ap 4,12)? Me näeme usuliste ja poliitiliste teemade segunemist. Poliitika huvides püütakse tagaplaanile suruda usulised väärtused. Kas see õnnestub või mitte, see sõltub ka meist.

21. jaanuaril 2002

 

ÕNDSAKSTEGEV USK

Kaljo RaidMäletatavasti ütles meie Issand Jeesus, enne kui Ta taevasse võeti, oma jüngritele järgmised sõnad: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks; aga kes ei usu, see mõistetakse hukka" (Mk 16,16). "Saab õndsaks," ütles Jeesus oma lahkumissõnavõtus ja lisas kohe juurde, kes või milline inimene saab õndsaks. Viimaseks osutub see, kes usub, või veel kord, nagu Jeesus ise seda sõnastas: "Kes usub ja keda ristitakse, see saab õndsaks." Aga veelgi rohkem. Jeesus ei jätnud meid kahtlustesse ka inimese saatuse suhtes, kes ei usu. Sedagi määras Jeesus Kristus kindlaks lihtsate, aga selgete sõnadega: "Aga kes ei usu, see mõistetakse hukka." Öeldust ilmneb päevselgelt, et inimene - sina ja mina, võime õndsaks saada, ent võime samahästi hukkuda. Teiste sõnadega, meie ette on asetatud valikuks kaks teed: õndsuse tee ja hukatuse tee. See, kes usub, kõnnib esimesel, st õndsuse teel, ja kes ei usu, kõnnib juba praegu teisel - hukatuse teel. Ehk Piibli sõnadega: "Kes ei usu, selle peale on juba kohus mõistetud, sest et ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse" (Jh 3,18).

Meil ei tarvitse vist nimetada, et õndsakssaamine ja hukkumine ei ole ajaviite- ega naljaasjad, vaid äärmiselt tähtsad ja tõsised ja isegi kõike määravad ning otsustavad küsimused elus. Just sellepärast ja ainult sellepärast, st õndsakssaamise küsimuse kohutava olulisuse pärast kõneleme-kuulutame meiegi praegu. Meie eesmärgiks ei ole ajaviite pakkumine, vaid hoiatada ning päästa hukkumisest, levitades evangeeliumi-rõõmusõnumit, mis teatab: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes usub Temasse, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu."

Usk Jeesusesse Kristusesse ehk Tema nimesse on õndsakstegev usk. Õieti, nii imelik kui see ka on, terve elu on ehitatud usule. Noormees naitub neiuga, kuna ta usub, et nende kooselust kujuneb harmooniline abielu. Kontoriametnik läheb nädalalõpul järve äärde kalale, uskudes ilusasse päikesepaistelisse ilma ning kalapüügiõnne. Ja isegi nn. täppisteadused baseeruvad aksioomidel, mida ei tõestata, vaid usutakse. Usk õnnelikku abiellu, päikesepaistesse, kalasaaki ning kahe rööbiksirge mittekohtumisse on igati soovitavad. Ometi ei ole ükski neist õndsakstegev usk, seda viimast on ainult, nagu eespool juba möönsime, usk Jeesusesse Kristusesse. "Et ükski, kes usub Temasse, " st Jeesusesse, mitte kirikusse, kiriku nimesse, usutunnistusse või nn isadeusku, vaid korrakem uuesti: "Kes usub Temasse, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu."

Sõber, usud sa Jeesusesse Kristusesse? Pane tähele, ma ei küsi, kas oled leeris käinud, kas oled kiriku liikmemaksu ära tasunud, kas käisid viimaste pühade ajal mõnes palvekojas Jumalat kummardamas, vaid kas usud Jeesusesse Kristusesse? Kas sa usud Temasse kui Lunastajasse, isiklikku Päästjasse, sõbrasse ning vanemasse vennasse, kelle surm on sind vabastanud patu ning surma köidikuist ja kes on sind juhtinud tagasi Isa kotta, rõõmu, rahu ning armastuse osadusse? See on hukatusest väljatoov, päästev usk. See on õndsakstegev usk. Sest "ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtegi muud nime, kelles meid peab päästetama" (Ap 4,12). See nimi on Jeesus ja need apostel Peetruse sõnad olid adresseeritud Jeruusalemma rahvaülemaile, vanemaile ning kirjatundjaile, kes olid huvitatud, missuguse väega või kelle nimel oli Peetrus üht halvatut tervendanud. Samad sõnad on aga maksvad ka tänapäeval. Seda kinnitab Sõna, mida ei saa murda ega muuta ja mis jääb seisma ka siis, kui taevas ning maa hukkuvad. Ei, mu sõber. Tuhat korda ei. Ei ole suutelised su hinge päästma sõbrad, omaksed, vennad, õed, valitsejad ja vägevad. Nad ei või sind hukatusest välja tõmmata. Päästet koged ainult Tema, st Jeesuse Kristuse imelises nimes.

Küsigem nüüd, millest siis õieti päästab meid Jeesus? Tõsi küll, Ta päästab meid hukatusest, aga mis on hukatus? Hukatus on Piibli põhjal kõik see, mida elu - igavene elu - ei paku ega sisalda. Elu, nagu teame, tuleb Jumalast. Taeva ja maa Looja, igavene ilmamaade Issand on elav Jumal. Selletõttu on Ta ka elu allikas, tekitaja, esiletooja ja alalhoidja. Ilma Jumalata, elava Jumalata oleks elu mõeldamatu. Aga elu, mida Jumal esiteks omab ja mis Tast teiseks tuleb-hoovab, ei ole üksnes paljas eksistents ja orgaanilise maailma loomisvõime, vaid üle kõige on Jumal Vaim, sellepärast on Ta osa loodule, nimelt inimesele, ihu ning hinge kõrval vaimu andnud. Teiste sõnadega, inimene võib Jumalaga kontakti astuda, Tema osadust nautida. Osadust, mis on täis õnne, rahu-rõõmu, armastust, õigust ning pühadust, sest Jumal on õnne, armastuse ja pühaduse Jumal. Õieti, mainitu ei eksisteerigi väljaspool Jumalat. See on elu, tõeline elu, Igavene Elu. On ju ka Jumal igavene. Aeg ega ruum ei piira Teda. Valgusaastad, planetaarsed udukogud ei mahuta Teda.

Aga oh ime! Ometi on Tal küllaldaselt ruumi inimlapses, kes oma südameukse Talle avab.

Kõike eespool loetletut hukatuses pole. Hukatuses puudub armastus, osadus, õnn, elu, valgus ja rõõm. Selle asemel valitseb hukatuse igaveses meeleheite ning väävliga põlevas tulejärves surm, pimedus, ahastus, lein, piin ja üksildus. Pole ime, et hukatuses ulutakse ja kiristatakse hambaid. Pole ime, et hukatust hüütakse põrguks. Põrguks, kuna samuti nagu elu, mida Jumal inimlastele pakub, on igavene, on ka hukatus, mida meeletu inimene vaatamata Jumala armule valib, igavene. Igavene elu, igavene hukatus on meie valikubjektideks. Kas elutee või hukatusetee on meie jalgade all. Valides esimese, pääseme teisest. Eelistades viimast, kaotame esimese. Ka mittevalimine, mitteotsustamine tähendab valimist ja paraku hukatuse valimist. Inimkonnale ilmutatud lunastusplaanis ei tunta kolmandat võimalust. Elu või hukatus. Vastasel juhul poleks Jumal ealeski oma Poega maailma surema saatnud. Asi pidi olema tõesti äärmiselt tõsine.

Piiblist loeme, et "Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas" (Ro 6,23). Nimetatud armuanni kirjeldamatu hinnalisus seisab selles, et Temas, Kristuses, lepitas Jumal maailma iseenesega. Ehk nagu apostel Paulus seda ütles: "Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks... Ta on Tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees" (2Ko 5,19.21).

Kristus sai meie eest patusüüdlaseks. Tema, kes ei teadnud mingist patust, võttis enda peale meie kurjuse, isekuse, jonnakuse, tapmise, vihkamise, abielurikkumise, varastamise, joomise, valetamise, sõnakuulmatuse, ahnuse ja kõik muu hirmsa ning ängistava, mis lahutab inimest Jumalast, inimest kaasinimesest ja lõpuks inimest iseendast. Aga Kristus võttis endale ka meie uhkuse, selle heade ning moraalsete inimeste patu. Ülempreestrite ja rahva vanemate patu, kelle kohta Jeesus, vaatamata nende välisele pühadusele, andis hävitava hinnangu: "Tõesti, ma ütlen teile, et tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki" (Mt 21,31).

Niisiis Kristus, kes oli patuta, sai meie, patuste, pärast patuseks. Kui patune pidi Ta aga ka kandma patuse karistust ja maksma patuvõla. Ja seda mitte ainult ühe-kahe ligema sõbra eest, vaid kogu maailma patuvõla. Ka minu ja sinu oma. Minu sõber, armastad sa Jeesust, kes suri sinu pattude tõttu Kolgata mäekünkal? Tea, et kuna Kristus on juba kandnud sinu patukaristuse, kuna Tema, Jeesus Kristus on juba maksnud patuvõla hinna, ei tarvitse sul enam karistust kanda ega võlga maksta. "Karistus oli Tema peal, et meil pidi rahu olema... Võlga on taga aetud Tema käest" (Js 53,5.7).

Jeesuses Kristuses sirutavad üksteisele käe Jumala õigus ja Jumala armastus. Temasse on sellepärast tallele pandud meie lepitus, õigus, rahu ning igavene elu. Sellepärast on Tema ka Jumala armuand tervele inimkonnale, "sest kõik on pattu teinud ja on Jumala kirkusest ilma, ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, Tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres, oma õiguse osutamiseks ennemalt tehtud pattude arvestamata jätmise pärast" (Ro 3,23-25).

Panid tähele, kirjutatud on: "lepitusvahendiks usu kaudu Tema veres". Kas ei vihja see faktile, et Jumal on anni andnud, aga ometi ei oma sa Teda praktiliselt enne vastuvõtmist. Usk, isiklik usk, mis sisaldab usaldust ja kuulekust, on käsivars, millega haarad kinni Jumala hinnalisest kingist - lepitusest, vabastusest, igavesest elust ja õndsusest. "Kes usub ja keda ristitakse, saab õndsaks," oli meie Õnnistegija vankumatu lubadus. Klammerdu selle külge. Usu Jeesusesse Kristusesse.

Enne, kui lõpetan, esitan paar astet nende loogilises ning piibellikus järjekorras, mis peaksid igaühte, kes otsib ja koputab, õndsakstegevale usule välja viima.

Kõigepealt ütleb Piibel, et "usk tuleb kuulutamisest, aga kuulutamine Jumala sõna läbi" (Ro 10,17). Pole kahtlust, selle osa oleme kindlasti täitnud. Sõna on tõesti kuulutatud. Ja seda eesmärgiga, et sina, armas sõber, usuksid. Sina omalt poolt peaksid nüüd meelt parandama, ümber pöörduma ja ausalt ning sirgjooneliselt Jumalale tunnistama, et oled eksinud, et oled patune, et vajad lunastust ja andestust Temalt. Tõsi küll, nn ausal kodanikul on kirjeldatut piinlik aktsepteerida. Keegi meist ei taha ennast nii kergesti patuseks tunnistada. Enda arvates oleme kõik head ja toredad inimesed. Võib olla, seda aga mitte Jumala ees. Tema pühaduse ees oleme eranditult patused. Ka sina! Sellepärast hüüa appi Issanda nime. Olles selgusele jõudnud, et oled patune, olles otsustanud loobuda vanast elust ja olles veendunud, et Jeesus on sinu Päästja, hüüa appi Tema nime. Tunnista Temale üles oma patud ja haara usu kaudu kinni andestusest ning lepitusest. Abistagu sind selles Jumala auline tõotus: "Sest igaüks, kes appi hüüab Issanda nime, päästetakse" (Ro 10,13). Ära karda, ära viivita, toimi täpselt kooskõlas Sõnaga - ja sa näed imet, sa ei pettu, "sest ükski, kes usub Temasse, ei jää häbisse" (Ro 10,11). Sellepärast usu seda südamest ja ära unusta sellest ka tunnistamast. "Südamega usutakse õiguseks, ent suuga tunnistatakse õndsuseks" (Ro 10,10).

Usk või hukkumine. Usk Jeesusesse Kristusesse kui isiklikku Päästjasse viib sind igavesse õndsusesse. Sellepärast on see ka õndsakstegev usk. Siiski, ära unusta, "kes ei usu, see mõistetakse hukka". Nii raske, aga ometi ülilihtne!

KALJO RAID
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor emeeritus
Usurändur 1957

 

AKTUAALNE TEEMA

Palvenädalad

Joosep TammoEesti EKB Liidu kogudustes oli varem kombeks pidada uue aasta algul palvenädalaid. Vahetasime sel teemal mõtteid Pärnu Immaanueli koguduse pastori JOOSEP TAMMOga.

Palvenädalaid peeti uue aasta esimesel täisnädalal. Iga päeva jaoks oli teema. Need anti liidu poolt. Palvekoosolek kestis poolteist tundi ja peeti kaks jutlust. Ajad on muutunud ja inimesed ei taha enam nii pikalt kõnesid kuulata. Oleme viimastel aastatel oma koguduses piirdunud ühe jutlusega, et palvele jääks rohkem aega.

Kas palvenädalate traditsioon oli üldine?

Ei oska täpselt öelda. Linnakogudustes peeti neid kindlasti. Maal võib-olla ei saadud kaugete vahemaade tõttu igal õhtul kokku tulla.

Miks paljud kogudused ei pea enam palvenädalat?

Ma arvan, et inimesed on laisaks läinud. Elu on pingelisem. Hoitakse jõudu ja energiat kokku. Arvatakse, et see on asjatu töö.

Kas Sa arvad, et palvenädalaid peaks ka tulevikus pidama?

Ma arvan, et kindlasti peaks pidama.

Milline oli Immaanueli koguduse tänavune palvenädal?

Pärast 1. jaanuari läksid koosolekud edasi igal õhtul. Igaks õhtuks olid teemad. Kaks õhtut olid tavapärased. Kolmas õhtu oli pikem; kolm tundi. Jõime vahepeal teed ja siis palvetasime edasi. Neljas õhtu oli spetsiaalselt vendadele koos saunaga. Panime kolmeks tunniks sauna kinni. Osa mehi käisid jooksmas; kes jooksis seitse, kes poolteist kilomeetrit. Ma ise jooksin poolteist kilomeetrit. Siis käisime saunas ja istusime kaminaruumis ning palvetasime tund aega.

Pärnu on suur linn ja Immaanueli kogudus on suur kogudus. Maal on raske inimestel õhtuti koguneda. Kui kogudus on väike ja jutlustajaid on ka vähe, on raske tervet nädalat pidada.

Sel juhul võiks pidada ühe päeva ja pikemalt - võtta ette palve- ja paastupäeva. Inimesed tulevad laupäeva hommikul kokku, võtavad toidud kaasa...

Kuidas siis paastuga jääb?

Paastutoidud ikka. Väiksed kalavõileivad kehakinnituseks ja teed võiks juua, ilma joomata on raske terve päev vastu pidada. Võiks olla osaduses, palvetada, laulda hästi palju. Vaheaegadega - inimene võib-olla ühekorraga ei jõua nii palju. Tõsisem läbimurre peab ikka olema. Muidu on nagu kivi ja muna. Kivi on seest täis. Muna on ka seest täis, aga vedel. Kui need kaks kokku põrkavad, siis muna läheb alati katki. Kui sa ei ole seest Vaimu täis, siis sa puruned igast löögist. Kui keegi tahab tugev olla, siis ta peab seest täis olema. Siis purunevad hingevaenlase sepitsused, aga sina jääd terveks. Palves ja paastumises me avame ennast, et täituda Jumala tarkuse ja väega.

Meil pole enam ühiseid palveteemasidki, need võiksid ju liidu kalendris sees olla.

Evangeelse Alliansi teemad on seal sees.

Kalender ilmub nii hilja aasta lõpus, et kui siis alles hakata nädalat korraldama, ei jõua enam midagi.

Vaja oleks praktilisi teemasid. Olen seda meelt, et Eesti EKB Liidul võiksid olla oma teemad.

Alliansi teemad võivad ka olla, siis on igaühel valida.

Igal pool allianss ei tegutse. Kas Pärnus on peetud alliansspinnal palvenädalaid?

Meil on olnud mõnel aastal päris laiapõhjalisi nädalaid, ka luterlik kirik on osalenud. Erilist vaimustust need pole äratanud. Osa inimesi teise koguduse jumalateenistusele ei lähe ja tekib küsimus, et kus see allianss siis on. Tallinnas olid kuuldavasti suured ja õnnistusrikkad alliansskoosolekud.

Eelmisel aastal me pidasime palvenädala koos Pärnu kõige nooremate kogudustega. See oli väga hea kogemus meile kõigile. Meie õppisime neist ja nemad meist. Näiteks oli noortele kogudustele üllatuseks, et nii paljud inimesed palvetavad oma sõnadega ja iseseisvalt. Nendel on rõhk ülistusel ja "keeltes palvetamisel" pastor juhib palve sisulist osa.

Kas alliansstöö asendab oma koguduse tööd?

Ei asenda. Sellepärast ongi vajalik, et ka oma inimestega saaks aeg-ajalt põhjalikult koos palves olla. Eriti ma paneksin rõhku, et just mehed-vennad oleksid koos palves. Kindlasti peaksid seda ka õed tegema.

Palvetada on ju vaja pidevalt.

Tavaliselt on suurematel kogudustel aasta ringi nädala sees üks palveõhtu või on palvegrupid. Mõnel kogudusel on mõned laupäevad aastas palve- ja paastupäevad.

Varem peeti ka evangeelseid nädalaid. Kas seda traditsiooni ei peaks jälle taastama?

Osa kogudusi on neid siiamaani õnnistusrikkalt pidanud. See näitab, et see oli õige asi. Ka mõned uued kogudused on hakanud evangeelseid nädalaid pidama. See on kogudusele muidugi majanduslikult ja vaimulikult pingutuseks. Aga kui me midagi tahame ükskõik mis valdkonnas saavutada, siis peame ka pingutama.

Täname ja loodame, et kogudused saavad siit põhjuse edasimõtlemiseks ja tegutsemiseks.

 

MINGE SIIS JA TEHKE JÜNGRITEKS KÕIK RAHVAD…

Ameeriklane BRIAN KARLIK on mees, kelle tee Jumalani oli pikk ja keeruline. Ilmselt ei osanud noor mees, kellel meri oli põlvini ja kelle elu vabad päevad möödusid lõbusat elu elades arvatagi, et Jumal kutsub teda kunagi misjonäriks. Ometi just nii see juhtus. Tänaseks on Brian ennast koos perega sisse seadnud Pärnusse, kus üritab õppida eesti keelt, mis tuleb tal muide suurepäraselt välja ja ta loodab, et nad saavad koos abikaasaga aidata siinseid pastoreid ning luua ka uusi kogudusi Eestimaal.

SINU TEE JUMALANI ON OLNUD PIKK JA VÄGA ERILINE.

Minu tulek Jumala juurde on tõesti olnud väga eriline. Mind ristiti katoliku kirikus, kuid minust ei saanud kristlast. Minu vanematel olid abieluprobleemid ja nad ei käinud kirikus.

Kui ma läksin sõjaväeteenistusse, siis mul oli sõber, kellega koos me vabal ajal tarvitasime alkoholi ja tegime palju ebamoraalseid asju. Esimesed poolteist aastat sõjaväes me tarbisime alkoholi igal reedel, see oli meie puhkeaeg. Pärast saadeti sõber sõjaväeteenistusse Alaskale ja mind Lääne-Berliini. Olin seal olnud mitu kuud, kui sain sõbralt kirja, kus ta kirjutas, et sai kristlaseks ja tal on väga häbi kõigi nende tegude pärast, mis me koos tegime. Ta kirjutas, et ka mul peaks olema häbi ja soovitas mul lasta end ristida ning võtta vastu Jeesus Kristus oma ellu. Ma kirjutasin vastu, et ma olen juba ristitud ning see on minu jaoks piisav. Mul ei ole rohkem vaja ja ma ei häbene oma elu. Ma jõin ning tegin ebamoraalseid tegusid edasi ja olin oma eluga rahul.

AGA JUMAL OLI SINUST JUBA KINNI HAARANUD?

Jumal oli minuga väga kannatlik. Mitu kuud hiljem tuli sõbralt pakk, kus oli kolm kassetti kaasaegse kristliku muusikaga. Ma kuulasin neid kassette, mulle meeldis see muusika. See oli kaasaegne, vokaal oli hea, sõnumist ei saanud ma aru, aga muusika oli väga hea! Siis ma veel ei teadnud, et tegelikult kuulasin ma evangeeliumi - Elu Sõna.

Pärast seda ma kolisin Jaapanisse, kus töötasin Ameerika sõjaväebaasis ja elasin ikka oma vana elu edasi. Aga Jumal tegi järgmise sammu. Ma kohtusin ühe naisega, kes mulle väga meeldis ja tema kutsus mind piiblitundi. Ma ei olnud üldse huvitatud Piiblist, kuid olin huvitatud sellest naisest, tahtsin temaga rohkem tuttavaks saada. Käisin mitu nädalat temaga koos piiblitunnis, küsisin palju küsimusi. Ma ei saanud millestki aru, aga misjonäridest abielupaar ja need inimesed, kes seal koos käisid, meeldisid mulle. Nad olid väga sõbralikud, oli tunda soojust ja südamlikkust. Nende abielu ja suhtlemine omavahel oli nii erinev sellest, mida ma oma elus varem olin kohanud ja ma tahtsin olla koos nendega ja olla nende sarnane. Iga kord, kui ma piiblitunnist tulin, panin tähele, et ka minu tuju oli muutunud.

Lõpuks saadeti mind ajutiselt ühte teise paika ja ma võtsin sinna kaasa Piibli ning paar piiblitunni raamatut. Täitsin töövihikuid ja sain nii puudutatud, et võtsin evangeeliumi vastu, ma sain päästetud ja ristitud.

MIS SIIS IKKAGI JUHTUS?

Need misjonärid küsisid ka, et mis juhtus. Tegelikult emotsionaalselt ei juhtunud midagi. See oli väga emotsioonitu. Aga neid raamatuid lugedes hakkas Jumala Vaim mind puudutama ja ma sain teada, mida Piibel ütleb Ro 3,23. Ma olin nõus sellega, mida see kirjakoht rääkis! Raamatus kirjutati, et mina olen pattu teinud ja ma sain aru, et see oli tõsi. Teine kirjakoht oli Ro 6,23, mis ütleb, et patu palk on surm. Raamat ütles, et see räägib minu elust, ma olen vaimselt surnud ja ka see oli tõsi! Siis tulid veel kirjakohad Ro 5,8 ja Jh 3,16 ning need kõik olid nii reaalsed minu jaoks. Ma teadsin, et olin pattu teinud, teadsin, et patu palk on surm ja ma teadsin, et Kristus suri minu eest.

Ma võtsin Jeesuse oma südamesse vastu ja kuigi emotsionaalselt ei toimunud midagi, teadsin oma südames, et ma olen nüüd kristlane ning minu patud on andeks antud ja mul on nüüd uus elu. Pärast seda mõned nädalad hiljem tuli suur rõõm mu südamesse, kui ma aru sain, mis tegelikult oli juhtunud.

KUIDAS ELU EDASI LÄKS?

Samal päeval, kui ma sain kristlaseks, teadsin ma, et Jumal tahab, et minust saaks Tema teenija kogu eluks.

Enne seda oli mu elu nii igav. Aga kui ma sain kristlaseks, siis Jumal andis mu elule uue suuna. Ma ei teadnud, kus ma elama hakkan, mida ma tegema hakkan, aga ma teadsin, et pean teenima Jumalat. Pärast õhujõududest lahkumist astusin kohe Chicago piiblikooli.

MITU AASTAT KOOL KESTIS?

Neli aastat nagu tavaline ülikool. Sain bakalaureusekraadi pastoritöös. Seal koolis kohtusin ma ka oma abikaasaga. Stephanie on pärit misjonäride perekonnast ja kui me kohtusime, siis saime aru, et me peame abielluma. Meil olid samad igatsused ja eesmärgid. Abiellusime kaks aastat hiljem. See oli väga vahva ja tore aeg.

Sain piiblikooli lõpetamisel noortepastori elukutse, aga tundsin, et vajan rohkem haridust, eriti pastoraalse nõustamise osas. Jätkasin oma haridust ühes Chicago rakenduslikus ülikoolis, kust sain magistrikraadi teoloogias.

ÕPPIMISEGA ÜHEAEGSELT TÖÖTASID SA KA PASTORINA?

See oli tõesti kiire aeg. Ma õppisin, olin pastor ja tegin ka oma firmas tööd.

Esimene kogudus oli väike kogudus Chicago kesklinnas. See oli ohtlik kant - palju narkomaane, gängid, aga kogudus oli normaalne. Meie linnaosas oli 85% hispaanlasi ja kuigi oli ingliskeelne kogudus, olid kõik koguduseliikmed puertoriikolased, kelle emakeeleks oli hispaania keel.

OMETI EI OLE SA PRAEGU PASTOR, VAID MISJONÄR EESTIS.

Pärast kooli lõpetamist arutasime Stephaniega, mida edasi teha. Meile tundus, et see väike kogudus ei ole päris see töö, milleks Jumal meid kutsunud oli. Ja juhtus nii, et meie kogudus ühendati ühe hispaaniakeelse kogudusega. Meie kogudusel oli suur maja, aga inimesi vähe ja teisel kogudusel oli palju inimesi, aga polnud maja ja nii saidki kogudused ühendatud. Ma jäin abipastoriks ja kogudus tegutses kakskeelsena - inglise- ja hispaaniakeelsena. See kogudus on siiani meie kodukogudus Ameerikas.

Juba enne ühinemist hakkasime otsima uut töökohta, aga ei leidnud ja siis mõtlesime, et Jumal tahab, et me jääksimegi sellesse Chicago kogudusse ja arvasime, et olgu. Pärast meie otsust keegi helistas ja kutsus meid vestlusele, et võiksime tegutseda misjonäridena. Nad olid kuulnud, et Stephanie on sündinud misjonäri peres ja et mina oskan vene keelt ning nad arvasid, et me saame hakkama.

KAS SINA JA STEPHANIE TEADSITE, MILLISED ON EESTIS ELAMISTINGIMUSED VÕI HÜPPASITE VETTE TUNDMATUS KOHAS?

Enne, kui otsustasime Eestisse tulla, tegime siia ühe väikese reisi. Tahtsime näha, mis maa see on ja kas me saaksime siin elamisega hakkama. Kuna meil olid väikesed lapsed, kellest kaks on tüdrukud, siis me ei tahtnud minna moslemimaadesse, kus tüdrukute elu on väga raske. Meie põhimõte oli, et see koht, kuhu teenima läheme, peaks lastele turvaline olema. Meile meeldis Eestis kohe ja inimesed, kellega siin tuttavaks saime, olid väga avatud ning sõbralikud. Kuid kõige tähtsam oli siiski see, et Jumal tahtis meid saata just Eestisse.

KUIDAS ESIMENE POOLTEIST AASTAT ON LÄINUD?

Me alles kohaneme, õpime keelt. Süsteem on selline, et oleme Eestis neli aastat, siis läheme aastaks tagasi Ameerikasse ja siis tuleme jälle neljaks aastaks.

Meie eesmärk ei ole kohe midagi uut rajama hakata, vaid tahame seda keskkonda kõigepealt tundma õppida, uurida, milline on kristlik olukord Eestis, luua uusi suhteid ja alles siis midagi rajama hakata.

SA AITAD SOOL JA VALGUS KOGUDUST. KAS PÄRNUSSE MAHUB VEEL UUSI KOGUDUSI? TUNDUB, ET NEID ON JUBA PIISAVALT?

Pärnus on 50 000 inimest, kogudustes käib vast umbes 2000-3000 inimest. Seega mahub siia veel mitu kogudust.

Ma arvan, et me vajame kogudusi, kus käivad inimesed, kes saavad mõjutada ja muuta ühiskonda ja need on inimesed, kes on haritud, kelle käes on võim ja raha. Ärimehed ja need, kes on valitsuses, ka nemad vajavad Jumalat ning kogudust. Need inimesed on harjunud mugavuse ja korraliku ümbrusega ning nad vajavad euroremonditud ruume, samasuguse positsiooniga inimesi enda ümber, kellega suhelda. Visioon ongi rajada kogudus sellistele inimestele.

SUL ON SELLEKS AASTAKS OMA TÖÖPLAANID TEHTUD. RÄÄGI NEIST PALUN LÄHEMALT!

Ma tahan hakata õpetama inglise keelt täiskasvanutele. Loodan, et saan inglise keele kursuse kaudu tuttavaks paljude erinevate inimestega. Tahan kasutada õpetamisel tekste Piiblist, see on üks võimalus tutvustada mittekristlastele vaimulikke tõdesid. Samuti tahan alustada Alfa-kursusega, arvan, et teen selle inglise keeles. Südames on alustada ka piiblikursusega, et õpetada, kuidas Piiblit lugeda ja loetust aru saada.

Sool ja Valgus koguduses olen üks juhatuse liikmetest, saan anda uusi mõtteid ja nõuandeid.

Selle aasta veebruarist alustan Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris inglise keele õpetamist.

Loodan, et saan tuttavaks õpilastega, kes tahavad luua uusi kogudusi ja saan neid aidata.

KAS ON MIDAGI, MIS SIND EESTIS HÄIRIB?

Ma olen väga praktiline inimene, mitte negatiivne. Otseselt ei häiri mind miski, aga ma arvan, et pastorid vajavad rohkem abi ja teadmisi, kuidas rääkida mittekristlastega, kuidas neid kogudusse saada, kuidas äratada nendes huvi kristluse vastu. Peame olema nagu Jeesus Kristus ja oskama nende inimestega samastuda.

Mittekristlased arvavad, et kõike saab osta rahaga ja neile pole Jumalat vaja. Tegelikult on nende elu igav, aga nad ei tea, mida tahta. Nad ei tea, et kristlik elu võib olla väga huvitav ja lõbus.

MIDA SA INIMESTELE SOOVID 2002. AASTAKS?

Ma soovin, et inimesed saaksid aru, kes on Jeesus ja mida Ta nende jaoks tegi. Jeesus andis usklikele uue elu ja sellel elul on oma eesmärk - rääkida Jeesusest sõpradele, tuttavatele, lähedastele. Ja ma soovin, et iga kristlane, kes elab Eestis, võtaks vastutuse rääkida Jeesusest oma tuttavatele, et nad saaksid rohkem aru, kes on Jumal ja mida Ta on meile andnud!

ILONA VEIKE


Perekond Karlik

 

KÜMME AASTAT EESTI PIIBLISELTSI TAASTAMISEST

Eesti Piibliselts tähistas 14. detsembril oma organisatsiooni taastamise 10. aastapäeva piduliku vastuvõtuga ajaloolises Tallinna Raekojas, kus kümme aastat tagasi selts taastati.

15. detsembril toimus Rahvusraamatukogus ümarlauaarutelu "Piibel ja ühiskond". Ümarlauas esinesid ettekannetega Sverre Smaadahl Norrast, Rootsi Piibliseltsi peasekretär Anders Alberius, Läti Piibliseltsi peasekretär Valdis Teraudkalns ning teoloog ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlketoimkonna liige Ain Riistan.


Ümarlaud Rahvusraamatukogu kuppelsaalis

Anders Alberius rõhutas oma ettekandes, et piiblitõlke sihtgrupiks ei ole mitte ainult kristlased ja kirik, vaid kogu rahvas: "Ei ole oluline, kes sa oled ja kuidas loed Piiblit. Piibel on osa Lääne ühiskonna mõtteviisist. Piibel kuulub kõigile." Rootsi Piibliseltsi tegevuse üheks eesmärgiks on olnud soov, et "Piibel oleks kõigile OK". On ainult kaks teksti, mis hoiavad ühiskonda koos - seadused ja Piibel. Täna on Rootsi postkristlik ja sekulaarne ühiskond. Kuid vaatamata sellele on ühiskonnas toimunud suhtumises Piiblisse muutused . Mõned aastakümned tagasi peeti kõige olulisemaks ühiskonna elu muutmise vahendiks poliitikat, hiljem majandust. Nüüd otsivad inimesed vaimseid väärtusi, vaimset uuenemist ning Piibel on oluline vahend selleks, et mõista ennast ja ühiskonda.

Sverre Smaadahl juhtis tähelepanu sellele, kui oluline on piibliseltsidel analüüsida ühiskonda ning seal toimivaid protsesse ja muutusi. Kuigi Norras on endiselt riigikirik, kus ristitakse ligi 90% lastest, viiakse läbi enamik matustest ja laulatustest, on ühiskond muutunud multikultuurseks, multikeelseks ja multiusuliseks. Ainuüksi Oslos on seitse moðeed! Norra Piibliselts muutus alles 80ndatel aastatel laiapõhjaliseks oikumeeniliseks organisatsiooniks.

Valdis Teraudkalns leidis, et kirik, kes on ühiskonnas vähemuses, ei saa kasutada poliitilist võimu. Kirik saab kasutada ainult armastuse väge. Olukorras, kus 42% lätlasi arvab, et Piibel on üks vana raamat, mis sisaldab ajalugu, moraali ja legende, tuleb leida vorme, mis võimaldaksid viia Piibli sõnumit inimesteni. Läti Piibliselts on kaasa aidanud sotsiaaltegevusele. Käsil on uus piiblitõlge.

Ain Riistan leidis, et piiblilugejaid saab jagada kaheks: ühed loevad Piiblit kui jumalasõna ja teised, et õppida tundma meie kultuuri ja selle aluseid. Arvuliselt on mõlema puhul tegemist ühiskonna vähemusega. "Nende vahele jääb suur osa inimesi, kellel on Piibel raamaturiiulil, kuid kes ei loe ega tunne selle vastu ka erilist huvi. Neile tundub, et Piibel ei puuduta nende igapäevast elu." Sotsioloogiliste küsitluste tulemusel teame, et 87 protsendil eestlastest on Piibel või Uus Testament kodus olemas. "Füüsiline raamatute puudus on viimase kümne aasta jooksul rahuldatud," kommenteeris olukorda Ain Riistan. "Vaja on tööd, mis suunaks inimesi seda raamatut kasutama." Teiselt poolt on väga oluline tõlketöö. Eesti Piibliseltsi juhtimisel toimub praegu Vana Testamendi tõlkimine.

Kümme aastat ühe organisatsiooni elus ei ole väga pikk aeg. Kuid Eesti Piibliseltsil on olnud võimalus toetuda oma ajaloole, mis on ligi kaks sajandit vana. Aga ainult ajalugu ei ole oluline. Need kümme aastat on andnud võimaluse kogeda toetust ja ka palju õppida teistelt piibliseltsidelt. Oleme kogenud toetust ka paljudelt Eestimaa kogudustelt ja inimestelt. On ju piibliseltsi eesmärk, et Piibel oleks kättesaadav igale inimesele, sõltumata tema rahvusest, usutunnistusest, haridusest jne. Selleks on Eesti Piibliselts nende kümne aasta jooksul trükkinud uue piiblitõlke, mitmesugust piiblialast kirjandust, oleme organiseerinud mitmesuguseid seminare, näitusi, koolitusi. Usun, et paljudele on tuttav Joona kala projekt. Kõik see on selleks, et meie ühiskonnas võiks Piibel enam mõistetavam ja kasutatavam olla.

Suur tänu kõigile, kes on nende aastate jooksul meie tööle kaasa aidanud ja meid toetanud.

JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär
Teet Malsroosi fotod


Vasakult: Rootsi Piibliseltsi peasekretär Anders Alberius, Läti Piibliseltsi peasekretär Valdis Teraudkalns, Dominique Donzelot Ühinenud Piibliseltside Euroopa ja Lähis-Ida keskusest ning Kerstin Alberius.

 

UUDISED

"SIR BILLY"

Londoni Timesi teatel tõstis Suurbritannia kuninganna Elisabeth II Billy Grahami aadliseisusesse. Nii hinnati 83-aastase evangelisti "tohutut panust ilmalikus ja vaimulikus elus".

Kuninganna, kes on ka anglikaani kiriku pea, olevat vaimustatud Grahami kuulutusest. Kuninganna on Grahami vastu võtnud kõigil kümnel korral, kui Graham Suurbritannias evangeliseeris. Esimest korda kohtusid nad 1955. aastal Windsori lossis. 1984. aastal jutlustas Graham Sandringhamis jumalateenistusel, millest ka kuninganna osa võttis.

idea Spektrum

JOHANNES RAU SILMAD OTSIVAD HOTELLIS PIIBLIT

Saksamaa gideonide ühingu esimees Eberhard Rothstein kinkis Saksamaa presidendile Johannes Raule gideonide ühingu poolt üle maailma levitatud miljardenda Piibli.

Gideonide ühing asutati 1899. aastal USAs kaubareisijate poolt. Praegu on organisatsioonis 226 tuhat liiget 175 maal. Ühing on tuntuks saanud eelkõige hotellitubade Piiblitega varustamise tõttu. President Rau avaldas rõõmu selle üle, et tänu gideonide tööle jõuavad Piiblid ka nendeni, kellel seni ei ole olnud Pühakirjaga kokkupuuteid. Ametireisidel olevat president ka ise kasutanud gideonide poolt levitatud Uusi Testamente. "Ma vaatan alati hotellis järele, kas seal on gideonide Piibel," ütles president. Kingitud Piibli paneb ta aukohale: "Ma viin selle endale koju või panen selle oma töökabinetis riiulisse."

Suur osa Piibleid antakse gideonide poolt isiklikult üle. Selle juurde kuulub ka kristlik tunnistus. Küsimusele, milliste sõnadega president Rau Piibli teisele inimesele annaks, vastas ta: "Võta ja loe!"

idea Spektrum

EESTI EKB LIIDUST

16. detsembril seati Kehra koguduses ametisse mõne aja eest uueks pastoriks valitud Elari Tamm. Kogudusele kõneles uue pastori isa Ridala koguduse pastor Aare Tamm ja karjasele Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Ametisseseadmise palves osales lisaks nendele uue pastori vend Kärdla koguduse pastor Erki Tamm. Tervitasid Eesti EKB Liidu peasekretär Tarmo Kähr, koguduse eelmine pastor Alland Parman, koguduse juhatuse esimees Ilmo Kannike, Kehra linnapea Jüri Lillsoo ja teised.

* * *

Uue kogudusena registreeriti Valga EKB Kogudus "Lootus". Kogudus on venekeelne ja nimetab end kõnekeeles "Nadeždaks". Kogudus koosneb põhiliselt noortest inimestest. Kuna kogudusel ei ole veel oma maja, kasutatakse ajutiselt Betaania koguduse palvelat. Pastori puudumise tõttu juhib kogudust juhatuse esimees Vladimir Ptšelnikov.

 

"VAATA, JUMAL ON MU PÄÄSTE!"

Seda ei öelnud ma küll iga päev välja, kui ma augusti algusest kuni novembri keskpaigani Kabulis Talibani käes vangis olin, kuid see lause Jesaja 12,2 (vennastekoguduse loosungiraamatu aastasalm) võtab kokku minu kogemused. Ma pidin igal hommikul uuesti otsustama Jumalat usaldada ja oma hirmu Tema hooleks jätma. Meid oli kaheksa arreteeritud välismaist arenguabitöötajat. Meil oli selline ütlus omavahel: "Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis läheb!" Ja meie olukord läks üha halvemaks. Esialgu, kui me olime välismaailmast täielikult isoleeritud ja ei saanud veel omastele teatada, kus me oleme, oli väga ränk. Me ei saanud sageli üldse Talibanilt mingit infot või oli see vale. Pärast 11. septembrit läks meie olukord oluliselt raskemaks. Kui ameeriklased hakkasid oktoobris Afganistani pommitama, tuli üha selgemalt välja, et me olime pantvangid ja Taliban kasutas meid oma eesmärkidel kurjasti ära. Ikka ja jälle tekkis hirm, eriti pommitamisöödel Kabulis. Olime vangis oma kongis. Tihti värises kogu maja. Seal ei olnud meie jaoks kindlat varjendit, kus me oleksime võinud kaitset leida. Pidev isolatsioon ja ebakindlus. Me ei teadnud enam, kuidas see lõpeb. Eriti sel ööl, kui meid põhjaliidu sissemarsi tõttu hilisõhtul Kabuli vangla kongist välja toodi ja Kandahari suunas viidi. Meile oli selge, et see võis tähendada surma. Siis ei olnud enam millestki kinni hoida. Oli veel ainult Jumal. Palvetasin ikka ja jälle ning nii suutsin hirmu ja paanika maha suruda. Ja Jumal andis mulle ikka ja jälle oma rahu.

KIITA JUMALAT VANGISTUSES?

Algusest peale oli meil selline tunne, et pääseme tervelt ja kahjustamata tulema (Taanieli 3). Ja Jumal pidas sõna.

Meid ei säästetud halbadest olukordadest, kuid kõigis neis olime me hoitud. Ka siis, kui olime hirmul, oli Jumal alati kohal. Ka teine pool salmist Jesaja 12,2 on minu jaoks tähendusrikas: "Sest Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul, ja Tema oli mu päästja." Jumalat kiita, Teda kummardada - ka meie olukorras? Me ei lasknud seda osa endalt ära võtta. See kuulus ka meie vangistuse ajal meie igapäevasesse ellu. Ma ei oleks iialgi ette kujutada osanud, et võin sellisest raskest ajast - Talibani vägivallast, vangist ja siis veel sõjast - välja tulla ilma raskete hingeliste või kehaliste kahjustusteta. Oma jõuga ei oleks ma seda suutnud. Minu usk Jumalasse ja minu armastus Tema vastu kasvasid vangistuses veel suuremaks. Ja see annab mulle lootust ka tulevikuks.

PETLIK JULGEOLEK

Meie julgeolek Läänes on petlik. Me ei tea, mis tulemas on. Ei ole mingit garantiid, et meid sõdadest, loodusõnnetustest või muust sellisest säästetakse. Ma ei usu ka, et meil, kristlastel, on õigus nõuda head, pikka ja rahulikku elu. Kuid need kogemused, mis ma sain sel ajal Jumalaga, annavad mulle julgust ja lootust homseks ja ülehomseks, sest ma tean, et ma võin Jumalale loota, tulgu mis tuleb ja juhtugu mis juhtub. Kas ma elan või suren, ma kuulun Talle.

MARGRIT STEBNE
Ridea Spektrum

 

PÄÄSEMISE IME

Ülaltoodud tunnistuse paremaks mõistmiseks meenutame veidi Afganistani vangide lugu.

24 abiorganisatsiooni "Shelter Now" kaastöölist, nendest kaheksa välismaalast, vabanesid 13. novembril pärast kolmekuulist eeluurimisvangistust Afganistani vanglast. Valitsev Taliban oli neid süüdistanud misjonitegevuses. Aasta varem oli Taliban ise neid appi palunud, et nad hoolitseksid põgenike, kodutute ja tänavalaste eest. Neli sakslast, kaks ameeriklast ja kaks austraallast ei teinud mingit saladust sellest, et nad on kristlased. Kuid süüdistuse, et nad rikkusid Afganistani seadust ja misjoneerisid inimesi, lükkasid nad tagasi. Varsti pärast kohtuprotsessi algust algas ameeriklaste terrorismivastane sõda. Kui Taliban kaotas pealinna Kabuli, viidi vangid Ghasni linna. Seal aga algas kohalike elanike ülestõus ja põgenev Taliban pidi vangid maha jätma. Kui ülestõusnud vanglauksed lahti tegid, olid nad väga üllatunud, leides sealt välismaalasi. Ühel väljakul süütasid vabastatud vangid riidetükkidest lõkke, et Ameerika kopteritele endast märku anda. Nad leiti ja viidi Pakistani pealinna Islamabadi.

Vaevalt julges keegi loota, et pärast sõja puhkemist vangid veel eluga pääsevad. "Shelter Now" Saksamaa haru juht Udo Stolte lähtub sellest, et mitte kunagi pole kristlased üle maailma mingi konkreetse asja pärast rohkem palvetanud kui nende 24 inimese pärast. Karismaatikud ja nelipühilased, luterlased, reformeeritud ja baptistid, katoliiklased ja metodistid levitasid palveüleskutset internetis, ajakirjanduses ja kirikuteadetes. Vangide vabanemise põhjuseks polnud diplomaatia ega sõjaline vabastamisaktsioon, rääkida saab ainult imest. Nii näevad seda ka neli vabastatud sakslast. Nad kinnitavad üksmeelselt, et kui olukord Afganistanis jälle kindel on, tahavad nad seal edasi töötada. Sest inimeste viletsus on seal - ka sõja tõttu - täna suurem kui kunagi varem.

idea Spektrum

 

In memoriam ANDRES VÕSU

Andres Võsu2001. aasta 31. detsembri öösel pärast kella ühte kaotas Andres Võsu juhitud sõiduauto tuisuse Kose-Kehra maantee lauslibedas kurvis juhitavuse ning sööstis teelt välja. Kurvis kasvav vahtrapuu saigi 45-aastase Andrese viimaseks teeviidaks igavikku. Andrest jäävad leinama abikaasa Tiina, tütred ja pojad, isa ja vend perega ning sugulased koos arvukate sõprade ja usukaaslastega.

Andres Võsu sündis 23. novembril 1956. Aasta hiljem sündis tema noorem vend Peeter. Vendadel oli õnn kasvada üles soojas ja armastavas kodus. Isa Rein ja ema Elma olid sügavalt usklikud inimesed ning võtsid aktiivselt osa nii Tallinna Oleviste koguduse vaimulikust tööst kui ka muusikaelust.

Andres Võsu õppis Tallinna Kalamaja põhikoolis, seejärel lõpetas ta Võru Tööstustehnikumi. Pikki aastaid töötas ta Kunstikombinaadis ARS ning hiljem ehitusettevõtluses. 1991. aasta alguses läks Andres õppima teletööd ning lõi sama aasta sügisel organisatsiooni Eesti Kristlik Televisioon, millest kujunes esimene eratelekanal Eestis. Avasaade valmis 1991. aasta jõuludeks. 1993. aastal reorganiseerus Eesti Kristlik Televisioon laiemapõhjaliseks telesaadete tootjaks, mille juhatuse esimehena tegutses Andres kuni elu lõpuni.

Andrese esimese Iisraeli-reisi järel oli selge, et tema süda jäi Pühale Maale. Tema eestvedamisel loodi 1993. aasta kevadel Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond, mille presidendi ja hiljem juhatuse esimehe kohuseid täitis ta surmani.

Andrese juhtimisel hakati korraldama Iisraeli õhtuid üle kogu Eesti, samuti reise Pühale Maale. Tema juhitud grupid said reisil olles sageli nii kokku liidetud, et jäädi sõpradeks ning tuldi kokku ka hiljem. Andres rajas Tallinnas Olevimäele ainulaadse Iisraeli töö keskuse, mille ümber koondus hulgaliselt Iisraeli sõpru ning kus korraldati nii keeleõpet kui ka kultuurilisi ja usulisi üritusi. Seal toimetas ja valmistas Andres trükiks ette ka ajakirja Jeruusalemma Sõnumid, millesse ta pani oma hinge, olles nii ajakirja tegija, tellimuste vormistaja kui ka selle kättetoimetaja.

Aasta-aastalt leidsid üha enam poolehoidjaid Andrese korraldatud Iisraeli sõprade suvelaagrid erinevates Eestimaa paikades, samuti Iisraeli muusika kontserdid ja muud kultuurisündmused. Laiahaardelise ja suure visiooniga inimesena kujunes Andresest üks Eesti Iisraeli-töö võtmeisikuid, kes oli hästi tuntud nii Eesti võimukoridorides kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides.

Nii paljud asjad jäid pooleli. Pooleli jäi käsikirja lõppfaasis olev raamat Püha Maa kohta, pooleli jäid ka õpingud Concordia Ülikoolis. Me jääme Andrest mäletama elurõõmsa, abivalmis, südamliku ja hea inimesena, kes lahkus meist hetkel, kui ta näis olevat oma võimete tipul.

ÜLO NIINEMÄGI

Andres Võsu tööst ja vaadetest andis hea ülevaate intervjuu, mis ilmus Kuulutaja möödunud aasta jaanuarinumbris.

kuulutaja@hotmali.com