Heldur Kajaste foto

Üks Kristuses — selline oli tänavuste Eesti EKB Liidu suvepäevade teema. Need peeti 19.—21. juulini Raplas. Omaaegne arhitektuuriime Okta keskus ja selle ümbrus oli kolm päeva usklike käsutuses. Keskuse juurde tiiki projekteerides ei osanud arhitekt ilmselt aimata, et kord peetakse seal ristimisjumalateenistus.
Nii nagu Okta keskus oma praegusel räsitud moel vajab tähelepanu endale tõmbamist, et keegi rahakas investor tuleks ja omapärase hoone korda teeks, nii peab Jumala rahvas aeg-ajalt oma pühakodadest välja tulema rahva silmade ette. Suured telgid jumalateenistuste ja abiteenistuste jaoks, rongkäik läbi Rapla linna, seminarid mitmel pool linnas, vabaõhujumalateenistused ja kontserdid — see kõik aitas äratada tähelepanu ja tõi tavapärasest rutiinist välja.
Kahjuks peab ütlema, et igal aastal, igas paigas, kus suvepäevi peetakse, jääb kohalike inimeste tähelepanu neile loodetust väiksemaks. Raske on siin retsepti anda, mida peaks teisiti tegema nii vaimulikus kui ka tehnilises ettevalmistuses. Võõrastele mõistetav ja paeluv päevade teema, aktiivsem reklaam või midagi muud? Need, kes suvepäevade ettevalmistamisega seotud on, töötavad niigi väga suure koormusega.
Võib-olla peaks alustama kohe? Palvega Jumala poole, hea nõuga ning otsusega tuleval aastal ise kohale sõita ja kaasa aidata!

SINU TAHTMINE SÜNDIGU NAGU TAEVAS, NÕNDA KA MAA PEAL

Toimetaja kommentaar

Suvel on vähe, mida kommenteerida. Tavalistele poliitilistele nägelustele ei tahaks tähelepanu pöörata. Valimised on ees ja siis ei saa neist niikuinii mööda vaadata. Seekord räägime ainult kahest teemast.

Juudid otsivad oma rahvuskaaslaste tapjaid

Eesti ajakirjanduses äratas suurt tähelepanu natsiküttide järjekordne katse leida siit sõjakurjategijaid. Simon Wiesenthali Keskuse Jeruusalemma büroo direktor Efraim Zuroff pakkus kümme tuhat dollarit igaühele, kes aitab kohtu ette tuua seni karistuseta jäänud eestlastest juuditapjad. Eelkõige loodab ta sellele, et Nõukogude ajal juba karistuse saanud mõrvarid annavad raha eest välja oma kaasosalised. Sarnase ettepaneku tegi ta ka Lätis ja Leedus.

Efraim Zuroff tõi kaasa ka võimalike kurjategijate nimekirja. Sinna kuuluvate meeste sünniajaks on aastad 1913-1923. Kaitsepolitsei andmetel ühtegi neist Eestis ei ela. Tõenäoliselt ongi nad juba vanadusse surnud. Saadud vastus ei rahuldanud natsikütte. Nad nõudsid täiendavat uurimist ja lubasid varsti välja tulla uue nimekirjaga.

Efraim Zuroff möönis ka ise, et tema ettepanek ei ole eriti moraalne: “Selliste vahendite kasutamine pole mulle meele järgi, kuid see on võib-olla viimane võimalus natslike sõjakurjategijate kohtu ette toomiseks. Kümne aasta pärast pole enam kellegi üle kohut mõista.”

Selle tsitaadi vaimus oli ka paljude eestlaste reaktsioon. Kallilt kinni makstud salakaebused ei meeldi siinsetele inimestele. Samas ollakse nõus, et kui mõni kurjategija peaks veel elus olema, tuleks ta kohtu ette tuua. Tuli ka üks ettepanek maksta kinni informatsioon nende juutide kohta, kes osalesid eestlaste represseerimises.

Nõukogude võimu ajal jahiti aktiivselt kõiki, kes sõja ajal sakslastega koostööd tegid. Eesti juudi kogukonna esinaine Cilja Laud avaldas arvamust, et Eestis pole praeguseks enam karistamata jäänud natsikurjategijaid. Vastasel korral oleksid nende nimed tema hinnangul juba avalikkusele teatavaks saanud.

Piibli printsiip on, et iga patt peab saama karistatud. Ainult need patud, mis on Jeesuselt andeks palutud, jäävad Jumala ees karistamata: “Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu” (Js 53,5). Inimeste kohtust see kedagi ei vabasta. Ka need kurjategijad, kes on pääsenud inimeste kohtust, ei pääse Jumala kohtu eest. Need, kes on inimeste käest karistuse saanud, kuid pole Jumala ees kahetsenud, langevad veel Tema kohtu alla.

Uus Testament ei pea õigeks seda, kui kannatanu karistamise järele kibeleb: “Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” — nii ütleb Issand” (Ro 12,19). Pildil: Buchenwaldi koonduslaagris.

Teated lennukatastroofidest on muutunud sagedasteks

Vahetult enne Kuulutaja trükkiminekut tuli kaks kurba teadet. Ukrainas kukkus õhujõudude diviisi juubeliüritusel pealtvaatajate sekka hävituslennuk. Surma sai 83 ja viga 116 inimest. Paljude haiglasse viidute seisund oli kriitiline. Moskvas kukkus alla reisilennuk Il-86, pardal viibinud 16 meeskonnaliikmest hukkus 14.

Lennundusetendustel on ennegi katastroofe juhtunud. See pole lohutus. Põnev vaatemäng õhus on ohtlik nii lenduritele kui ka pealtvaatajatele. Ohtlik on ka tavaline lend. Reisijaid ohustavad terroristid, tehnilised rikked ja inimlikud vead. Juulikuu algul põrkasid Saksamaa kohal kokku kaks lennukit, sest maapealsed kontrolliseadmed olid välja lülitatud ja ainus tööl olev lennujuht ei suutnud olukorda kontrollida. Surma sai 71 inimest, nende seas 45 Baškiiria last.

Saksa politseikaplani Matthias Steinmanni sõnul sai üks patrull erilise ehmatuse osaliseks: “Politseinikud olid öösel teel, kui nad nägid äkki tulekera. Varsti pärast seda kukkus taevast otse nende ette lapse surnukeha. Hea on, et pärast niisugust läbielamist on võimalik hingehoidjaga rääkida.” Et lennukite tükid kohapeal kedagi ei kahjustanud, selle kohta öeldi, et “kaitseinglite armaada” hoidis nende maad.

Miks need kaitseinglid lapsi ei varjanud? Me ei oska sellele küsimusele vastata. Kas peaksime lendamisest hoiduma? Ka autode, busside, laevade, rongide, jalgrataste, hobuvankrite ja jalakäijatega juhtub õnnetusi. Kõige rohkem inimesi sureb kodus oma voodis. Me oleme maa peal ja rahulikult paigal istudes Jumalast sama sõltuvad kui taeva all lennates.

Ps 5,12-13 laulab kuningas Taavet: “Rõõmsad olgu kõik, kes sinu juures pelgupaika otsivad; igavesti hõisaku nad, sest et sina kaitsed neid; ja ilutsegu sinus need, kes armastavad sinu nime! Sest sina, Issand, õnnistad õiget; sa ehid teda oma hea meelega kui kaitsevarjuga.”

Õp 14,32 kinnitab: “Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik.”

TA NÄGI TAEVAST AVANEVAT

“Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis Ta Jordanis. Ja veest välja tulnud, nägi Ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat Tema peale. Ja taevast kostis hääl: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!” Ja kohe ajas Vaim Jeesuse kõrbe ja Ta oli kõrbes nelikümmend päeva saatana kiusata. Ja Ta oli metsloomade seas ning inglid teenisid Teda. Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!””
Markuse 1,9-15

Iisraeli rahvas oli küüditatud Paabeli vangipõlve. Nüüd olid nad küll tagasi oma isade maal, aga Rooma okupatsiooni all. Nad kogesid seda, et Jumal ei pane tähele ega kuule nende palveid ning taevas on otsekui suletud. Nad ootasid, et ühel päeval saabub Messias ja siis on taevas avatud.

Kui juudid lugesid Markuse evangeeliumist, et kui Jeesust ristiti, siis taevas avanes, siis oli see neile väga suur üllatus. See haaras ja innustas neid. Neid täitis rõõm. See tähendas ju seda, et Messias on tulnud ning kui nad nüüd paluvad ja hüüavad Jumala poole, siis Jumal kuuleb neid.

Me elame maailmas, kus paljude jaoks on taevas suletud. Me elame maailmas, kus on palju üksildust. Paljud inimesed on oma tubades üksinda ja nad küsivad: “Kus on Jumal?” Neil ei ole lootust. Perekonnad purunevad. Lapsed eraldatakse vanematest. Maailm on sõjas iseenesega. Üle kogu maailma on eraldusjooned ja isolatsioon.

TAEVAS ON AVANENUD

Evangeeliumi hea sõnum ütleb, et taevas on avanenud kogu inimkonna jaoks, mitte ainult Iisraeli jaoks. Sellepärast Jeesus ütles, et meil tuleb minna kogu maailma ja kuulutada evangeeliumi.

Taevas on avatud Korea kohal. 50 protsenti Lõuna-Korea elanikest on kristlased. Igal hommikul kell viis on neil palvekoosolekud. Üks vanem naisterahvas käis iga päev neil palvekoosolekutel ja võttis kaasa oma mehe kingad. Ta pani need kiriku ette ja ütles: “Issand, mu mehe kingad on siin! Ma palun, et varsti oleks tema koos nende kingadega siin!” Aasta lõpus tuli tema mees neid kingi kandes ja andis oma elu Jumalale. Kelle kingad oled sina kaasa võtnud? Oma mehe, naise, venna, õe või tütre omad?

Taevas on avanenud Hiinas. Seal sünnib iga päev uus kogudus. Kas käia Pekingis või Shanghais, pühakojad on inimesi täis. Tuhanded noored käivad seal. Pekingis on järjekorrad, et osta Piiblit.

Kirde-Indias on kaks miljonit baptisti. Nende suurtel usupidudel tuleb korraga kokku rohkem kui sada tuhat inimest. Seal kuuled, kuidas nad elasid pimeduses ja kartsid teiste külade elanikke. Aga kui Kristus tuli sinna, siis taevad avanesid. Nad elavad nüüd lootuses ja rõõmus.

Taevas on avanenud ka Aafrika kohal. Aafrikas on igal aastal kuus miljonit uut kristlast. Võib-olla tuleb aeg, kus Aafrika saadab misjonäre Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse, et meile meelde tuletada, mida tähendab olla Kristuse järgija, et öelda meie inimestele, et taevad on avanenud.

JUMALA RIIK ON LÄHEDAL

Mida tähendab, et taevas avanes? Jeesus tuli ja kuulutas Jumala riiki. Mis oli Jeesuse sõnum? “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” Jeesuses Kristuses koonduvad kõik inimkonna lootused. Vana Testamendi ajastu ootas Messia saabumist. Nad ootasid seda aega, kui saab otse suhelda Jumalaga. Ma mäletan, kuidas inimesed ootasid rahu maailmas. Jeesus ütles, et see aeg on nüüd Tema isikus täis saanud.

Jeesus ütles, et Jumala riik on lähedal. Mida see peaks tähendama? Jumala riik tähendab Jumala valitsust, Jumala kuningavõimu, Jumala meelevalda. Kui inimesi ristitakse, siis see tunnistab, et Jumala riik kasvab. Jumala riik on inimeste südamesse jõudnud. Jeesuse ajast alates Jumala riik kasvab Jeruusalemmast Samaariani ja maailma lõpuni. Me ristime, tunnistades usku sellesse, et Kristuses on taevad avanenud. Jeesus on avanud taevad ja nüüd on meie aeg. Jumalal on olnud võim alustada, aga meie peame sellele vastama.

TULEB PARANDADA MEELT

Jeesus ütles: “Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” Mida tähendab meelt parandada?

Vahel me kõnnime mööda tänavat ja keegi patsutab meile õlale. Ja siis me pöördume vaatama. Meeleparandus tähendabki ümber pööramist.

Jeesus ütleb meile: “Sõber, sa lähed vales suunas! Sa muretsed ainult iseenda pärast. Sa muretsed ainult enda tuleviku pärast. Sa muretsed ainult enda laste pärast. Sa muretsed ainult oma heaolu ja jõukuse pärast. Sinu elu kese peab olema Jumala riik, Jumala võim. Sa pead oma elu suunda muutma. Sa pead uskuma evangeeliumisse.” Kui me oleme pööranud ümber, siis meie elul on uus tähendus. See elu tähendus ei ole midagi ega kedagi muud kui Jeesus Kristus.

EI TOHI JÄÄDA ÜKSI

Avanenud taevas ei tähenda seda, et pilved lähevad lihtsalt ära. See tähendab, et sulle on avanenud uus maailm. See tähendab, et sina ja mina võime olla osaduses Jumalaga. Jeesuses Kristuses Jumal ise tuleb meie südamesse. Jumal on kutsunud meid kõiki olema Kristuse järgijad. Kui sa usud, et taevas on avanenud, kui sa usud, et nüüd on õige aeg, kui sa usud, et Jumala riik on saanud alguse Jeesuse elust, sa oled parandanud meelt ja oled uskunud evangeeliumisse, siis Jeesus ütleb, et sa pead nüüd Teda järgima. Sa ei järgi siis mitte maailma enda ümber, sa ei järgi meediat, sa ei järgi televisiooni, vaid sa järgid Teda.

Sa järgid Jeesust, olles osa Tema kogudusest. Uskujad ristitakse Kristuse ihusse, Tema kogudusse. Neist saab osa Jumala riigist. Meie kristlastena peame koonduma, et palves olla, et Jumalat austada ja ülistada. Hindu või budist võib minna oma templisse täitsa üksi. Aga kristlastena meie koondume, sest Püha Vaim kõnetab meid eriliselt, kui me oleme koos. See on inimeste kogemus üle terve maailma.

Kui Billy Graham kõneles Peterburis, siis tuhanded inimesed olid täitnud kiriku. Ka külglöövid olid täidetud. Inimesed istusid lava peal. Kui kutsuti eestpalvele, siis mitte keegi ei saanud liikuma. Billy Graham palus tõsta käe neil, kes tahavad anda oma elu Kristusele.

Oli üks arhitekt, keda evangeeliumi sõnum puudutas ja liigutas. Kui paluti tõsta käsi, siis ta vaatas paremale ja vasakule, aga kätt ei tõstnud. Kui ta jõudis abikaasaga koju, siis naine hakkas õhtusööki tegema. Kui õhtusöögi aeg kätte jõudis, siis ta ei leidnud oma meest üles. Ta otsis magamistoast, elutoast ja õuest. Meest ei olnud. Siis ta kuulis, et keegi nutab ühes väikeses panipaigas. Seal oli tema mees ja tema käsi oli tõstetud. Pisarad voolasid tema palgeil. Ta embas oma abikaasat. Ta ütles: “Ma leidsin täna õhtul, mida ma olen kogu elu otsinud. Ma leidsin, et Jeesus armastab mind, et Ta arm annab mulle andeks ja annab mulle uue elu.” Taevas avanes tema kohal. Siis ta ristiti Kristuse kogudusse.

Te ei ole Eestis üksi, vaid te kuulute suurde Jumala perekonda.

JUMAL ON MEIEGA

Ma sõitsin rongiga Nürnbergist Prahasse. Üks vanem daam istus minu vastas ja tema õlale oli tätoveeritud number. Ta ütles, et on juudi päritolu ja see on tema Auschwitzi identifitseerimisnumber. Ma ütlesin, et olen pastor. “Aga mida te usute?” küsis ta. “Messiat,” ütlesin mina. “Kas te tõesti usute Messiat?” imestas ta. “Ma mäletan vanu mehi Auschwitzist. Miljonid inimesed läksid vastu oma surmale. Vanad mehed läksid palvetama. Nad tulid tagasi ja ütlesid: “Ärge muretsege, Messias tuleb!”” Siis see vanem daam hakkas nutma, sest Messias ju ei tulnud. Nad kõik jätsid oma elu Hitleri gaasikambritesse. Ta küsis: “Kus on Jumal?”

See on otsekui inimkonna karje üle kogu maailma. Kus on Jumal selles kannatuste hädaorus? Kus on Jumal, kui abikaasad lahutavad? Kus on Jumal, kui noored on narkosõltuvuses ja on võõrandunud ühiskonnast? Kus on Jumal, kui Sudaanis väike kristlikust perest pärit laps müüakse orjusesse? Kus on Jumal Palestiinas ja Iisraelis, kus inimesi tapetakse iga päev? Teil on oma küsimused. Kuidas saab maailm olla selline, nagu ta on, kui on olemas Jumal?

Aga evangeelium näitab, et me pole üksi. Jumal on saatnud Jeesuse Kristuse. Taevas on avatud. Püha Vaim on siia läkitatud. Kui me oleme kogunenud ja palvetame koos, kui me ülistame koos Jumalat, kui me ristime, siis tunnistame Jumala kohalolu selles maailmas. Jeesus on tulnud selleks, et anda uut elu, rahu ja tõelist õnne.

Kas taevas on avatud sinu kohal? Kas sul on vahetu osadus Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu? Evangeelium on alati ka kutse. See on kutse sinu ja kogu inimkonna jaoks. Elul võib olla tähendus. Sinu patud võivad saada andestatud. Sul võib olla uus elu. Sul võib olla uus lootus. Sul võib olla uus pere, uus rahu su südames. See on Jeesuse Kristuse sõnum.

Jeesus ütleb täna: “Ma armastan sind! Ma annan sulle andeks. Ma tahan, et sa oleksid Jumala perekonnas.” Tule ja ühine selle uue perega. Tea seda, et taevas on avatud. Kui sa seda tead, siis ütle seda oma naabrile ka. Ütle seda oma sõpradele, kes on su ümber, töökaaslastele. Jumal õnnistagu sind väga ja täitku su süda lootuse ja julgusega.

DENTON LOTZ
Baptistide Maailmaliidu peasekretär

Jutlus Eesti EKB Liidu suvepäevade ristimisjumalateenistusel
21. juulil 2002 Raplas.
Heldur Kajaste foto.

EVANGEELIUMI KUULUTAMISE AEG

Aktuaalne teema

Suvi on laagrite korraldamise aeg. Kristlikud laagrid ei ole ainult puhkamiseks, vaid ka evangeeliumi kuulutamiseks. Eesti EKB Liidu üks nooremaid, venekeelne Valga Lootus on põhiliselt noortest koosnev kogudus, kus kõige edukamaks tööharuks on laste- ja noortetöö. Nende äsjamöödunud laagrist rääkis Kuulutajale koguduse pühapäevakooli õpetaja DIANA MIRONOVA.

Kui palju inimesi osales laagris?

57 last, seitse täiskasvanut ja seitse endise Nõukogude Liidu päritoluga ameeriklast.

Kas ameeriklased finantseerisid laagrit?

Laagrit ja selle ettevalmistust finantseeris täielikult üks Chicago venekeelne kogudus. Läbi aasta on nad toetanud meie pühapäevakooli.

Kust olid pärit laagris osalenud lapsed?

Koguduseliikmete lapsi oli ainult kuus. Ülejäänud olid lihtsalt lapsed Valga linnast. Palju lapsi tuli Betaania palvela rajoonist, kus me ajutiselt töötasime.

Mida te lastega laagris tegite?

Kuna nad olid uskmatutest peredest, siis õpetasime neile seda, mida nad kodust õppida ei saa, kuid milleta elada ei ole võimalik — palvetama, Jumalat armastama, Jumala Sõna.

Milliste meetoditega te seda tegite?

Õpetasime neid otseselt Jumala Sõnaga ja armastusega — püüdsime näidata oma elu läbi, oma suhtumisega neisse, et Jumal armastab neid.

Meil olid näiteks vaimuliku sisuga spordimängud ja käsitöö tunnid. Oma töö tulemuse kinkisid nad teistele lastele.

Milline osa oli laagris täita ameeriklastel?

Nad töötasid võrdselt meiega. Mitte nii, et mõni on sponsor ja puhkab.

Nende kogudus palvetab pidevalt meie pärast. Kirjutan neile iga kuu kirju ja nad teavad iga last meie pühapäevakoolist. Kui nad neid kohtavad, võivad nad öelda: “Sina oled see poiss, kelle pärast me palvetasime!” Või: “Sina oled see tüdruk, kelle pea valutas, keda uuriti tomograafiga.” Neil on lastega kirjavahetus e-posti teel, nad saadavad pakke ja nad ütlevad, et need lapsed on neil pidevalt südames.

Kas laagris oli ka niisuguseid lapsi, keda Sa enne ei tundnud?

Tavaliselt võtame ainult neid, kes käivad pidevalt pühapäevakoolis ja see on neile nagu autasu ustavuse eest.

Ma juhina ei julge tavaliselt võtta tundmatuid. Võib-olla lapsel on mingi krooniline haigus või laseb ta laagrist jalga. Sel aastal tegime seda siiski, sest tahtsime, et Jumala riik kasvaks. Kui laps tuleb pühapäeval koosolekule, lauluharjutusele ja piiblitundi, siis teeb see nädalas kokku neli tundi. Laagris olime nendega koos 24 tundi. Mõned lapsed kuulsid laagris Jumalast sama palju kui muidu terve aasta jooksul.

Paljud lapsed tulid selles laagris usule.

Mul oli see seitsmes laager, kuid ma ei ole näinud nii palju pöördumisi. See ei olnud üldjumalateenistusel, siin ei olnud massipsühhoosi. Laagri eelviimase päeva hommikust peale hakkasid lapsed ühe-kahe kaupa tulema minu ja teiste täiskasvanute juurde ja ütlesid, et tahavad meelt parandada Jumala ees ja paluda Jeesuselt andeks, leppida Jumalaga ära. See oli kõik ühe päeva jooksul. Kui mulle oleks räägitud, et kuskil laagris midagi niisugust toimus, ma poleks uskunud. Nüüd olin ma ise selle tunnistajaks. Mul on lihtsam nimetada neid, kes ei pöördunud!

Pöördujate hulgas olid ka noored, kellega meil seni probleeme oli. Nad tulid valuga. Üks ütles, et ta ei lähe ujuma ega mitte kuskile, tal on tarvis otsustada. Kõik palvetasid väga tõsiselt, ka kõige nooremad.

Pärast saime teada, et Chicago kogudus palvetas pidevalt meie pärast. Igal laagri päeval kogunes neil palvegrupp kolm korda päevas. Sel pöördumiste päeval oli tervel kogudusel palve- ja paastupäev.

Näeme nüüd selle vilja. Lapsed on muutunud, isegi nende näod on ilusamad. Aga kõik ei pöördunud. Üks poiss on kuus aastat pühapäevakoolis käinud ja ta ei pöördunud. Viimased said esimesteks. Pärast nad ütlesid, et tahavad alatiseks jääda Jumalaga, tahavad saada ka ristitud.

Teie koguduse kõige tugevam külg ongi laste- ja noortetöö. Kas siin mängib rolli Sinu pedagoogiline haridus?

Ma ei looda endale. Minu pedagoogiharidus ja õpetajakogemus on üks asi ja see, mida teeb Jumal, hoopis teine. Tema alustas vaimulikku ärkamist ja Tema viib selle ka lõpuni. Me oleme lihtsalt Jumala kaastöölised.

Kas teie noortel ei ole niisugust kiusatust, et võiks teha näiteks tantsutrupi?

Ei. Võib-olla sellepärast, et kohe algul, kui nad meie juurde tulid, sai neile selgitatud, mida kõlbab teha ja mida mitte. Tänu Jumalale, et nad on maailmast väljas. Noortel, eriti poistel, on küll oma kiusatused. Nad on proovinud alkoholi, suitsu jne. Kui tüdrukud neile tunnistasid ja kutsusid neid Jumala juurde, siis poisid vastasid, et me teame, aga teil ei ole veel nii palju pattu kui meil. Te ei ole veel selles võrgus. Ma seletan nüüd päris väikestele, kui raske on pöörduda neil, kes on tugevalt pattude sees. Ärge proovige pattu, et teil pärast raske poleks!

Soovime, et teie koguduse laste- ja noortetööl võiks edaspidigi olla Jumala õnnistus.

25. juulil 2002 Valgas

USKLIKUD PEAVAD OLEMA AKTIIVSED

19.—21. juulini Raplas toimunud Eesti EKB Liidu suvepäevade peakülaliseks oli Baptistide Maailmaliidu peasekretär DENTON LOTZ. Külaline on tegelenud evangelisatsiooni ja noortetööga. 1980. aastast oli ta Ameerika baptistide esindaja Ida-Euroopas. Praegust tööd teeb ta 1988. aastast alates. Ta oli lahkelt valmis vastama ka Kuulutaja küsimustele.

MILLAL TE ESIMEST KORDA EESTIS KÄISITE?

Ma arvan, et see oli aastal 1972. Siis õppisin ma tundma Osvald Tärki, Robert Võsu ja mitut teist vanemat pastorit. Ma olin siis noor misjonär.

MIDA TE MEENUTAKSITE NENDEST AEGADEST?

Ameerika baptistide esindajana Ida-Euroopas külastasin ma erinevaid maid, evangeliseerisin, rääkisin valitsuste esindajatega usuvabadusest, koguduste asutamisest, Piiblite sissetoomisest ja muust. Andsin pastoritele vaimulikku abi.

Iga maa oli erinev. Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas oli rohkem vabadust kui Nõukogude Liidus või Bulgaarias. Albaanias ei olnud üldse mingit vabadust. Seal ei käinud ma kordagi.

Kirik oli riigi kontrolli all. Luba oli vaja viisa saamiseks, riik otsustas, kas sai uut kirikut ehitada või mitte, kas sai ajakirja välja anda või raamatut sisse tuua. Luba oli vaja koguduse külastamiseks, jutlustamiseks ja tervitamiseks.

Ma võtsin turistiviisa ja kui ma juba maal olin, siis rääkisin võimudega. Me püüdsime olukordi oma vendade heaks parandada. Kardeti inimõiguste ja usuvabaduse teemat. Püüti näidata kommunismi häid külgi.

VABADUS TULI OOTAMATULT.

Me arvasime, et kommunism kestab veel 50-100 aastat. Äkki oli vabadus kohal ja me pidime küsima, mida see tähendab? Oli suur optimism, et kõik saab olema hea ja ilus. Siis nähti, et kapitalismis polegi kõik hea, seal on palju probleeme, millega idaeurooplased ei olnud harjunud. Seal on rikkad ja vaesed ning töötud. Liiga palju vabadust on pornograafial jne.

Kui ei olnud usuvabadust, oli pilt mustvalge. Teati, kes on vaenlane. Nüüd on vabadus ja seda enam ei teata. Vabaduses on materiaalne suureks kiusatuseks, seda pakutakse Jumala asemele.

LÄÄNES OLI VABADUS, KUID USKU OLI VÄHE.

Sotsioloogid ja misjoniteadlased räägivad neljandast põlvkonnast — käesoleva põlvkonna vanavanemad ei olnud usklikud ja nende lapsed on neljas põlvkond ilma usuta. Euroopas on toimunud ristiusust eemaldumine. Paavst rääkis, et me peame Euroopa taas evangeliseerima, sest rahvas on unustanud oma kristliku tagapõhja.

Kirikusse suhtuti nagu muuseumi. Muuseumi minnakse ja vaadatakse, kuidas inimesed kakssada aastat tagasi ehitasid ja riides käisid. Samamoodi vaadatakse kirikule, millel ei ole tänapäevale midagi öelda. Kõige hullem on see riigikirikule või riigi poolt toetatavale usule, mis ei ole isiklik.

Küsimus on selles, kuidas meie inimeste juurde pääseme? Me elame unistustes, kui me arvame, et meile on vaja lihtsalt maja, et inimesed meie juurde tuleksid. Peab inimeste juurde välja minema, tegema tööd koolides ja ülikoolides. Need kogudused, kes evangeliseerivad ja misjoneerivad, kasvavad. Kes näevad kirikus ainult hoonet, need surevad.

Sama probleem on ka paljudel baptistikogudustel. Paljud kogudused istuvad mugavalt oma majades. Neil pole evangeliseerimiseks ei soovi ega tarkust. Nad on kaotanud oma põleva armastuse materiaalse ja ilmaliku ühiskonnaga samastudes.

TE OLETE AVALIKULT SÕNA VÕTNUD PALJUDE SELLE MAAILMA PÕLETAVATE PROBLEEMIDE KOHTA.

Baptiste on kahesajal maal. Kui me probleemidest räägime, siis kõigepealt selleks, et oma inimesi nendes maades aidata. Näiteks Iisraeli baptistid on palestiinlased. Nemad ei saa, kuid meie saame öelda oma seisukoha Sharoni või Arafati tegevuse kohta.

Baptistidel nendes maades, kus nad on vähemuses, on hoopis teine vastutus kui näiteks Ameerika Ühendriikide lõunaosas, kus kohati 80% elanikest on baptistid. Meil on prohvetlik roll ühiskonnas. Kui Martin Luther King musta baptistijutlustajana kõneles rassismi vastu, siis pidid kirikud teda toetama. Kahjuks valged baptistid ei toetanud teda.

Vaikida ei tohi ka vähemusena, kuid siis tuleb leida teisi väljendusvahendeid. Kui teiste maade baptistide käes pole selliseid massiteabevahendeid nagu Ameerikas, siis tuleb leida teisi teid läbi oikumeeniliste kontaktide või läbi suurürituste nagu rongkäik läbi Rapla. Tuleb proovida anda avalik tunnistus.

85% kasvavatest kogudustest ei kasva mitte suurevangelisatsioonide, vaid isiklike kontaktide tõttu. Meie inimesed peavad saama evangeliseerivaks rahvaks. Kui iga inimene teie 6000 usklikust aastas kellegi usule tooks, kasvaks teie liit aastaga kaks korda suuremaks. Igal kogudusel on vastutus evangeliseerida ja tunnistada.

MAAILM ON MUUTUNUD PÄRAST KOMMUNISMI KOKKUVARISEMIST, KUID MITTE PAREMAKS. ON ETNILISED JA USUKONFLIKTID. MIDA TEEVAD BAPTISTID SELLISTES OLUKORDADES?

Näiteks Bosnias peaks baptistide sõnum olema, et me suudame koos elada. Serblased on õigeusklikud, horvaadid katoliiklased ja bosnialased moslemid, kuid meie kogudustes on nii serblasi, horvaate kui bosnialasi Kristuse läbi koos. On võimalik saada uus elu ja koos olla.

AGA KOHALIKUD VÕIVAD NEID KA OMA RAHVUSE REETJATEKS PIDADA.

Maailm ei vaata usklikele mitte alati hea pilguga. Juutide juhid pidasid Jeesust ka reeturiks. Meil on ka vähemusena ühiskonnas vastutus näidata kristlikku elumudelit. Küsimus ei ole selles, kas me meeldime maailmale, vaid selles, kas me meeldime Jumalale.

NIGEERIAS ON SUURED KONFLIKTID, KUID MAA PRESIDENT ON BAPTIST.

Paljud Aafrika konfliktid tulenevad kolonialismist. Nigeeria on Suurbritannia tehtud kunstlik riik. Seal elavad väga erinevad hõimud. Loomuliku arengu puhul oleks olnud mitu erinevat riiki. Ka Venemaa üritas ühte riiki kokku panna Eestit, Lätit ja Leedut ning see tekitas konflikte.

BAPTISTID SEISAVAD INIMÕIGUSTE EEST. AGA NÄITEKS MOSLEMID OSKAVAD NEID MEIST PAREMINI ÄRA KASUTADA.

Üksikisiku väärikus on loodud evangeeliumi poolt. On tõsi, et teised religioonid kasutavad vabadusi meie maades selleks, et oma usku edustada. Sama õigust nad meile oma maades ei anna, nagu näiteks Saudi Araabias. Aga me loodame, et pikema aja jooksul saavutame me väikese mõju ka sellele ühiskonnale. Jordaanias ja Egiptuses on moslemivalitsused, mis ei ole nii fanaatilised ja annavad vabadusi ka meie inimestele.

USKLIKELE TEKITAB MURET ÜHISKONNA ILMALIKUSTUMINE.

Me näeme Läänes ilmalikustumise (sekularismi) halba külge — see on rahvakiriku lõpp, ristiusu lõpp. Teistes maailma nurkades tähendab sekularism seda, et ei ole riiklikku religiooni — hinduismi Indias või budismi Birmas, islamit Indoneesias. Ilmalik ühiskond Aasias ja Aafrikas tähendab seda, et iga religioon on vaba oma sõnumit kuulutama ilma riigipoolsete takistusteta. Kristlikud vähemused nendes maades näevad sekularismis positiivset kaitset oma õigustele.

PALJUD ÜTLEVAD, ET MIKS PEAN MINA AITAMA NIISUGUSEID INIMESI, KES ISE ON OMA ELU ÄRA RIKKUNUD NAGU NÄITEKS AIDSI-HAIGED.

See on loomulik, kuid evangeeliumist lähtudes oleks Jumal võinud öelda igale inimesele: “Miks ma peaksin inimesi armastama ja Kristuse läkitama? Nad on kõik halvad ja peavad surema.” Me näeme evangeeliumist, et Kristus on iga inimese eest surnud. Kristuse ja Tema armastuse pärast peame meie ka selliseid inimesi armastama. Nendel on ka surematu hing ja nad peavad Kristuse juurde tulema. Ma usun, et meil pole teist valikut. Jeesus ütles, et Ta tuli haigete, mitte tervete pärast. See on misjonlik arusaamine.

Kristlased võitlevad Aafrikas AIDSi vastu. Uganda on hea näide. Seal on sel aastal nelikümmend protsenti AIDSi vähem kui eelmisel aastal ja seda tänu presidendiproua evangelikaalsele meelsusele. See naine on väga evangeelne ja tal on programm kogu maa jaoks: ei mingit seksuaalset läbikäimist enne abielu ja truudus abielus. See on olnud väga edukas.

Selline liikumine “Tõeline armastus ootab” on ka Ameerikas noorte jaoks.

MEIL SELLIST SUURT LIIKUMIST EI OLE.

Võib-olla peaksid baptistid sellega algust tegema, vastavat kirjandust tõlkima ja noortele inimestele vastavat programmi alustama. Ameerikas on see kogudustes edu toonud. Ameerikas on palju nii head kui halba. Meie linnades on palju AIDSi-haigeid. Neile jagatakse ka kristlikku sõnumit.

TE TÖÖTATE KOGU MAAILMA BAPTISTIDEGA. MILLINE ON TEIE ESIMENE PROBLEEM, KUI TE HOMMIKUL ÄRKATE?

Kus ma olen? Kus on uks?

Hommikul tõustes ma kõigepealt palvetan. Probleemid on nii suured, et aitab ainult teadmine, et Jumal valitseb, et Jumal on see, kes meid aidata saab. Peab palju palvetama, palju Piiblit ja muud kirjandust lugema ning selle üle mõtlema. Peab vaimulikku nägemist omama.

Peab vara tõusma — 4.30 hommikul. See on minu aeg lugemiseks. Kell 7 dikteerin kirju oma sekretärile. Siis peab paljude erinevate töödega tegelema. Vaba aega ei ole palju.

MIS MULJE JÄI TEILE EESTIST?

Mind vaimustab nende inimeste ohver, keda ma siin tegutsemas näen. Ma loodan, et Eesti ei järgi nii palju Läänt, vaid arendab kohalikku teoloogiat ja et laulud ei ole kõik Ameerika omad.

TÄNAME JA SOOVIME TEILE JUMALA ÕNNISTUST.

21. juulil Raplas
Heldur Kajaste fotod

AMEERIKLASED ÕPETASID INGLISE KEELT JA KUULUTASID EVANGEELIUMI

Kaks nädalat olid Tõrvas inglise keelt õpetamas seitse Ameerika üliõpilast. Ameeriklaste vastuvõtjaks oli Tõrva Immaanueli kogudus ja nende peamiseks tegevuskohaks Tõrva misjonimaja.

Üks üliõpilastest, 22-aastane Stanley Thomas Long, rääkis oma grupi tööst.

“Oleme pärit erinevatest Ameerika osariikidest,” rääkis külaline. “Kokku saime Wilmore’i kolledžis Kentucky osariigis. See on kristlik kolledž, mille erialaline profiil on väga lai — tehnilistest kunstialadeni, nii et õppida võib seal mida tahes.”

Stanley Long ise õpib meediat ja videoasjandust. Ta sai hea praktika Salt Lake City olümpiamängude tehnilises keskuses, kuhu ta konkursiga tööle võeti. Sama ala õpib veel üks grupi liige. Kahest külalisest saavad inglise keele õpetajad, ühest ajalooõpetaja. Üks noortest õpib vanakreeka keelt ja üks psühholoogiat.

Üritus oli välja kuulutatud inglise keele intensiivkursusena kõigile soovijatele. See oli mõeldud ka linnalaagrina lastele ja noortele. Kokku tuli üle 50 inimese, kes jaotati vastavalt keele tundmisele kolme gruppi. Stanley Longi hinnangul oli külaliste kõige olulisemaks rolliks tunnistada, mida Jeesus Kristus on nende noorte ameeriklaste elus korda saatnud.

“Mul endal oli alguses natuke kõhe tunne,” tunnistas ta. “Kuidas sa kohalikega tuttavaks saad, kuidas asi sujuma hakkab, kõik oli algul kuidagi võõras. Lõpuks tundsid kõik üksteist nimepidi. Kursustel oli väga mitmekesine tegevus ja see meeldis kõigile.”

Päeva esimene osa kestis kella kümnest üheni. Algul olid kõik suures saalis. Ameeriklased laulsid, tegid näitemängu ja õpetasid laule. Seejärel jaguneti gruppidesse tõsiseks õppetööks. Kõik grupid tegid erinevaid asju ja õpetasid erineval viisil. Iga päev oli erinev ja osavõtjate hinnangul igavaks ei läinud. Pärast lõunavaheaega algas kella kolmest sportlik tegevus vabas õhus. Staadionil mängiti sportmänge, mindi koos ujuma ja viidi keeleõpe praktikasse.

“Kindlasti on lapsed saanud suhtlemisjulgust. Nad on õppinud palju uusi sõnu, väljendeid ja hääldust. Keele suhtes on nad kindlasti suure sammu edasi teinud,” ütles Stanley Long.

Lapsed tundusid olevat väga avatud ja huvitatud ka ristiusust. Nad said üliõpilastega väga headeks sõpradeks. Koos veedetud aega oli palju ja seega ka võimalusi omavahel rääkida.

Ühel pühapäeval oli jumalateenistus, kus ameeriklased rääkisid oma usust. Kõik keeleõppijad ei tulnud kohale ja see polnud ka kohustuslik. Osa tuli, kuulasid, vaatasid.

Külaliste Eesti reis kestis kokku kuus nädalat. Enne Tõrvat käidi Tallinnas, Narvas, Jõhvis ja Viljandis, kus koostöös kohalike kogudustega kuulutati evangeeliumi. Osaleti Raplas Eesti EKB Liidu suvepäevadel. Viimasel nädalal käidi veel Antslas ja Varstus ning viimane päev jäi Tallinnale. Kojulend üle Viini ja New Yorgi kestab üle kümne tunni.

“Kindla peale olen saanud rohkem, kui olen suutnud anda,” hindas Stanley Long oma Eesti reisi.

Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik jäi külalistega rahule. “Ma loodan, et see keelekursus oli nii linnale kui kogudusele sündmuseks,” ütles ta. “Kogudus oli vastuvõtja, linna noored ja lapsed said praktilise kasu. Nad said õppida ja praktiseerida inglise keelt ning sisustada oma aega ameeriklastega koos palli mängides ja ujudes.

Koguduse huvi oli saada uusi kontakte lastega. Sügisel tahame jätkata inglise keele klubiga.

Ameeriklased täitsid oma ülesande. Nad laulsid hästi, tegid pantomiimi, oskasid lapsi kaasa haarata. Tasemel üliõpilased.”

Ameerika noored oskasid hästi laulda. Kitarriga on Stanley Long.
Heldur Kajaste foto.

VÄLISMAALT

Eurole üleminek suurendas kirikute sissetulekuid Saksamaal

Paljud kirikuskäijad annetavad Saksamaal pärast markadelt eurole üleminekut numbrilises väärtuses sama palju kui varem, mis tähendab seda, et tegelikult annetatakse umbes kaks korda enam. Paljudes kogudustes on korjandused oluliselt suurenenud, mõnes kuni 100%.

Miljonid abielueelse seksi vastu

USA valitsus kavatseb eraldada kümneid miljoneid dollareid ürituste korraldamiseks kirikutes, koolides ja noortekeskustes, et propageerida seksuaalset kasinust enne abielu. Sellise kampaania korraldamine kuulus president George W.Bushi valimislubaduste hulka.

Juudid tahavad kolmandat templit

Enam kui pool Iisraeli juudi elanikkonnast (53%) soovib ajalehe Jerusalem Post ringküsitluse andmetel uut templit — ja jälle samasse kohta, kus seisid Saalomoni ja Heroodese templid. Need hävitati aastatel 586 e.Kr. ja 70 p.Kr.

Hollandi uus valitsusjuht on veendunud kristlane

Hollandi uus valitsusjuht Jan Peter Balkenende (46) on veendunud kristlane. Ta on kristlikdemokraatliku partei esimees ja kuulub reformeeritud kirikusse. Balkenende ütles ajakirjanikele, et oma nooruse pühendas ta kirikuskäimisele, Piibli lugemisele ja tegutsemisele kristlikes organisatsioonides. Majandusprofessorina ja poliitikuna külastas ta regulaarselt jumalateenistusi. Tema üheks lemmiksaatjaks on üks kristlik raadiojaam. Oma lihtsa esinemise tõttu on ta saanud “külapastori” tiitli, noorusliku väljanägemise pärast hüütakse teda Harry Potteriks.

idea Spektrum

Valgevenes tahetakse piirata usuvabadust

Kolm päeva enne parlamendi istungite perioodi lõppu otsustas Valgevene valitsus lükata uue religioonivabaduse ja religioossete organisatsioonide seaduse arutelu edasi. See seaduseelnõu keelab kodused koosolekud, kui need ei ole ametlikult kogudusena registreeritud. Kui koguneb enam kui seitse või kaheksa inimest ühes majas, loetakse see illegaalseks. Samas on koguduse registreerimiseks vaja vähemalt 20 inimest.

Nagu Valgevene EKB Liidu president Nikolai Sinkovets ja peasekretär Viktor Krutko teatasid, on kogudustele ka teisi piiranguid. Neil ei ole juurdepääsu meediale ja nad ei tohi välja anda regulaarselt ilmuvaid trükiseid. Seadus lubab registreerimisametkondadel religioosseid organisatsioone ilma kohtuotsuseta keelata. Baptistide juhtkond tunneb end tuleviku suhtes häirituna ja murelikuna. Neil ei ole võimalust selle seaduse üle diskuteerida.

Endine juhtiv KGB töötaja Valgevenes, parlamendisaadik Vladimir Jerogov teatas, et on juba olemas spetsialistide väljatöötatud plaan konfliktide puhuks, mida selline seadus tekitab. “Kui see seadus vastu võetakse, toob see protestantide hulgas ilmselt kaasa protestiaktsioone,” ütles ta. Tema ise tegi sellepärast ettepaneku seaduses otsustavaid parandusi teha, enne kui see vastu võetakse.

Die Gemeinde

TA EI OLNUD JUMALA JAOKS LOOTUSETU JUHTUM

Sven Austin jõudis 25-aastaselt oma elus punkti, kust ei saanud enam edasi minna. Ta otsustas endale lõpu peale teha. Ta ajas endale veeni neli õhuga täidetud vana insuliinisüstalt ja tahtis surra, kuid enesetapukatse äpardus. Enda mahalaskmiseks tal julgust polnud. Täna on tal selle üle hea meel, sest vahepeal on ta usklikuks saanud. Ta üritab vabakiriklikus taastuskeskuses uue eluga harjuda.

Juba väga väikesena koges Sven äraütlemisi. Võib-olla oma nahavärvi pärast — ta on tumedanahaline. Tema ema on austerlanna ja mustanahaline isa oli Ameerika sõdur. Kui Sven oli nelja-aastane, läks isa pere juurest minema. Nii pidi ema äkki hakkama poega üksi kasvatama. Loomulikult olid sellel lapsele negatiivsed mõjud: kuna ema pidi tööle minema, oli laps palju üksinda ja tal polnud kellegagi rääkida. Tunnustust leidis ta noortekambast. Juba 13-aastaselt hakkas ta suitsetama — ka hašišit. Ta märkas, et mida halvemini ta käitub, seda enam tähelepanu ta oma grupis saavutab. Ka väikesed vargused kuulusid päevakorda.

Kui Sven oli 15-aastane, kolis ema teise linna. Ema oli meditsiiniõde ja ei saanud pojaga juba ammu hakkama. Ta kolis õdedemajja. Siin võis poeg kõike teha, ilma et see kedagi häirinud oleks. Mingit kontrolli ei olnud. “Tegelikult oleksin ma pidanud kuuluma noorsoopolitsei tööalasse,” möönab Sven nüüd. Kuid keegi ei kaevanud tema peale. Ta pidas metsikuid uimastiorgiaid. Juba ammu ei tarvitanud ta mitte ainult hašišit, vaid ka heroiini. Oma narkosõltuvust rahastas ta kelmustega.

Ühel sellisel peol jäi Sven vahele — ema seisis äkitselt uksel koos oma uue sõbraga. Mõlemad korraldasid talle hiiglasliku stseeni, mille järel ta selle mehega tülli pööras. Ta ei olnud arvestanud ema reaktsiooniga: ema ei asunud tema, vaid oma partneri poolele. Ta ei tahtvat lasta oma elu ära rikkuda. Sven oli pettunud — ta laskis jalga ja ei näinud oma ema viis aastat.

Sven vajus üha sügavamale narkosõltuvuse ja vägivalla sohu. 17-aastaselt maandus ta esimest korda noortevanglas. Oma äkilise meelega oleks ta ühe teise vangi peaaegu poolsurnuks löönud. Raske kehavigastuse tekitamise tõttu pidi ta kaks kolmandikku oma 17-kuulisest karistusajast ära istuma. Siin õppis Sven, et ära elada saab ainult siis, kui ta saavutab endale aukartust ja tunnustust. Nii laskis ta oma rusikatel edasi käia.

Pärast vabanemist kolis Sven ühe tüdruku juurde. Nad said lapse. Kuna aga mõlemad vanemad olid narkomaanid, sai lapsest narkomaan juba emaihus. Svenile sai selgeks, et lapsel ei ole lootust ellu jääda, kui ta peab nende juures üles kasvama. Sellepärast otsustas ta uuesti emaga kontakti luua. Kui ta kella andis, märkas ta kohe olulist elumuutust. Emast kiirgas äkki tundmatut armastust välja ja ta haaras Sveni kohe oma käte vahele — rõõmus, et on oma poja taas leidnud. Ema loomuse muutumiseks oli põhjus — ta oli vahepeal usklikuks saanud. Ta oli valmis ka oma lapselapse kasvatada võtma.

Sveni suhted sõbrannaga purunesid, sest ta peksis naist alatasa. Talle näidati ust. Ootamatult otsis politsei maja läbi. Leiti 50 grammi marihuaanat ja Sven vahistati taas. Ta mõisteti süüdi, kuid seadus võimaldas tal karistuse asemel valida ravi. Tema ema koguduse noored viisid ta kontakti kristliku raviasutusega. Esialgu külastas ta seal evangelisatsiooniüritust. Ta oli kuuldust nii puudutatud, et otsustas edaspidi Jeesust Kristust järgida.

See otsus ei pidanud kaua vastu, sest Sven ei leidnud, et tema elu narkomaanina eriti vilets oleks olnud. Ometi nõustus ta formaalselt ravikuuri läbi tegema. Kristlase-elu läks tema jaoks ruttu igavaks. Kui ta uue naisega tuttavaks sai ja suhted lõi, pidi ta ravikuuri siiski sunniviisiliselt lõpule viima. Ta seisis valiku ees. Nädal hiljem oli ta taas narkomaan. Usklikuksolemist võttis ta kui elu kurba episoodi.

Sven ütles Jumalast teadlikult lahti. Järgnes priiskav elu. Ta hakkas narkootikumidega kaubitsema. Ta asus ühe halva kuulsusega tüübi teenistusse, kelle jaoks ta katuseraha välja pressis. Tema kehaline jõud tuli talle seejuures kasuks. Ta tegutses ka sutenöörina. Järsku ei olnud tal enam mingit probleemi narkosõltuvuse finantseerimisega. Äritsedes tüdrukute ja narkootikumidega, oli tal vabalt kasutada 5000—8000 eurot kuus. “Ma olin täiesti saatana käes. Ta andis mulle võimu, seksi, raha ja narkootikumid,” ütleb Sven täna.

Sisemiselt tundis Sven end olevat rohkem läbi põlenud kui kunagi varem. Vahepeal istus ta prostitutsiooni organiseerimise eest üheksa kuud eeluurimisel. Ka seal tarvitas ta narkootikume. Kinnipidamisasutuse psühholoogid andsid talle kirjaliku tõendi, et ta ei allu ravile. Tema jaoks ei olnud enam lootust. Kui ta jälle vaba oli, elas ta nagu ennegi. Kuid seesmine tühjus muutus talle talumatuks. Sellepärast otsustas ta oma elule otsa teha, kuid see ei õnnestunud.

Kui Sven pettuse pärast jälle kas rahatrahvi või neli kuud vanglat valima pidi, otsustas ta osa trahvi ära maksta ja teadlikult üheks kuuks vanglasse minna. Tal oli seda aega vaja selleks, et oma elu korraldada. Talle oli vahepeal selgeks saanud, et nii enam edasi minna ei saanud. Ema helistas talle ja rääkis, et Jeesuse armastus kehtib tema jaoks ikka veel ja aeg ei ole pöördumiseks kunagi liiga hilja. Kuid kas see on tõesti tõsi? Sven mõtles järele ja sai kogemuse, mis tema elu muutis. Tema vaimusilma ette ilmus äkki rist ja üks hääl ütles talle: “Vaata, Sven, mida mina kannatan, et sina elada võiksid.” Veel vanglas langes ta põlvili ja andis oma elu uuesti Jeesusele Kristusele. Järsku koges ta senitundmatult sügavat rahu.

Svenile oli selge, et ta ei tohi tagasi pöörduda oma vanasse elukeskkonda, sellepärast ütles ta veel vanglas olles oma korteri üles ja jagas kõik laiali. Õieti tahtis Sven tuttavasse hooldeasutusse tagasi, et seal ravi jätkata. Kuid sealsed vastutajad olid veendunud, et teises asutuses saaks ta paremini jalule. Nii läkski ta teise kohta. Elu kitsas, omavahel seotud osaduses karastas teda: “See on minu uus tore perekond.” Ja ta võib tunnistada, et Jumala jaoks ei ole tõeliselt lootusetuid olukordi.

Oma usku ei ole Sven vahepeal mitte ainult avalikult näidanud, vaid ta sai hiljuti ka ristitud. Ta on kaugel sellest, et eufooriasse langeda, temast on saanud realist. Kas ta on kindel, et ta oma äkkviha ja narkosõltuvuse võitnud on? Ta vastab piiblisalmiga: “Kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!” (1Ko 10,12). Teisest küljest on tema uus elu kõnekas tunnistus sellest, et usk Jumalasse inimest tõesti täielikult muuta ja vabastada võib.

KLAUS RÖSLER
Die Gemeinde

EESTIST

Seminar Lepaninas

15.—17. juulini toimus Lepanina hotellis Pärnumaal koguduste rajajate seminar.

Seminaril oli kaks kõnelejat – Ron Larson, Baptist General Conference (USA) rahvusvahelise koguduste rajamise töö juht ja Gary Rohrmeyer, kes juhib koguduste rajamist USA keskosas.

Seminari Eesti-poolseks korraldajaks oli Brian Karlik. Tema sõnul tahab Gary Rohrmeyer hakata Eestis käima igal aastal. “Tahame luua Eestisse koguduste rajamise instituudi,” ütles Brian Karlik.

Suvepäevade telk tuli Saksamaalt

Eesti EKB Liidu suvepäevadele Raplas tõid telgi Günther ja Ilse Krappitz Saksamaalt.

Telk oli pärit Saksa Evangeelsete Vabakoguduste Liidult (baptistidelt). Günther ja Ilse Krappitz ei olnud siin palgalistena, vaid nad olid enda sõnul “vabatahtlikud abilised Matteuse evangeeliumi misjonikäsu järgi”.

“Telki kasutatakse Saksamaal suveti palju. Inimesed ei taha enam kirikusse tulla ja kirik peab minema nende juurde.

Telgimisjon on vaevaline. Misjon on raske töö. Inimestel on kõik olemas, milleks neile veel Jumalat vaja?

Teil oli ilus konverents. Palju armastust, hea muusika. Südamlik tänu!

Armas Jumal saatis ka vihma telgi puhtakspesemiseks ja homme saadab ehk päikesepaistet, et telk ära kuivaks. Meile Eesti meeldib,” ütlesid külalised suvepäevade lõpujumalateenistuse järel.