Rahvahulk Toompeal 20. augustil. Peeter Võsu foto

Selles Kuulutajas kajastuvad sündmused alates Eesti EKB Liidu suvekonverentsist 18.—20. juulil Võrus kuni rahvakoosolekuni 20. augustil Tallinnas Toompeal.

Suvekonverentsid on saanud aastate jooksul kohaks, kus usklikud erinevatest liidu kogudustest ja ka mujalt kokku saavad. See on võimalus minna koos ühte linna, kuulutada ja kuulda evangeeliumi, kuulata muusikat, näha midagi koguduste töö mitmekesisusest. Näha ja kuulda saab jutlustajaid ja vaimuliku töö juhte kaugematest maadest, kes Eestimaa kogudustest vaid mõnda külastada jõuavad. Nii suure valikuga raamatulette ka tavaliselt kogudustes ei ole. Kuulutaja ei jõua kõigest kirjutada. Kellel jõud lubab, see peaks niisugusest üritusest kindlasti igal suvel osa võtma.

20. augustil 12 aastat tagasi sai Eesti taas iseseisva riigina maakaardile. Tänu selle eest on siiani kostnud nõrgemalt kui nurisemine puuduste pärast. Nüüd andsid usklikud Toompeal Jumalale tänu vabaduseaja eest.

Psalmis 106,1 ja mitmetes teistes Vana Testamendi kirjakohtades on sõnad: “Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!” Kui suudame Issandat tänada, oleme niisuguses vaimulikus seisundis, et Tema saab meid õnnistada.

VARSTI LÄHEME HÄÄLETAMA

Toimetaja kommentaar

Käesolev Kuulutaja on viimane, mis ilmub enne Eesti Euroopa Liitu astumist otsustavat rahvahääletust. On loomulik, et peame sellel teemal rääkima.

Selles kommentaaris ei arutle me üksikprobleemide üle – kuidas üks või teine Euroopa Liiduga seotud nähtus meile majanduslikult ja poliitiliselt mõjub või kas see kristlikku kirikut ja evangeeliumi kuulutamist ohustab või soodustab. Neid küsimusi on liiga palju ja nende üle võiks lõpmatuseni arutleda. Meil tuleb jõuda otsustamiseni.

POLIITIKUD ON AKTIIVSED

Eesti kõik valitsused iseseisvuse ajal on tegutsenud selles suunas, et meie riigi poliitiline ja majanduslik orientatsioon pöörduks idast läände. Selle tulemusena on Eesti juba saanud kutse NATOsse, mis ühendab Eesti sõjaliselt Läänega. Majandusliku liitumise kinnistaks ühinemine Euroopa Liiduga.

Referendumi lähenedes on peaaegu kõik arvestatavad poliitikud välja öelnud oma isikliku seisukoha ja valdavalt on see Euroopa Liitu toetav. Keskerakonnal, kes soovis enda poole võita ka eurovastaste ja kõhklejate hääled ning selle tõttu selget arvamust öelda ei tahtnud, läks kongress käest ära – eurovastased olid ülekaalus. Erakonna juhtkond, kes niisugust tulemust ilmselt ei oodanud, ruttas teatama, et see polnud kongressi otsus, vaid osalejate arvamus. Ka need näiliselt eurovastastest juhtivad tegelased, kelle ülesanne oli ilmselt erakonnale populaarsust koguda, näitasid oma tegelikku meelsust kongressi arvamust pehmendavate avaldustega esinedes.

Erakondadest ongi jäänud selgelt europessimistide hulka ainult need väikesed parteid, kellel oma näo säilitamiseks ja häälte saamiseks on vaja millegagi suurtest järsult erineda. Ilmselt muudavad paljud neist oma positsiooni pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ja otsivad mingi teise teema, millega silma paista.

KIRIKUD ÜTLEVAD OMA SEISUKOHA

Eesti kirikutest on selgelt oma seisukoha välja öelnud luterlik kirik – nemad on Euroopa Liidu poolt. Kommentaatorid on kiiresti tõmmanud paralleele Leeduga, kus otsustavat mõju omav katoliku kirik samuti Euroopa Liitu enne referendumit toetas.

Eesti EKB Liidu vanematekogu pöördumine on toodud sellel leheküljel eraldi välja. Liit ei asunud ühele kindlale positsioonile, vaid kutsus igaühte otsima Jumala tahet.

Kindlalt euroskeptilisel seisukohal on Eesti Kristlik Rahvapartei. Kas samale seisukohale asub ka mõni Eesti uskkond, ei ole veel teada.

KÕIK EI PEA MÕTLEMA ÜHTEMOODI

Kuulutaja on ennegi väljendanud arvamust, et mingit ühtset seisukohta Euroopa Liidu suhtes kõigil eestlastel ega kõigil kristlastel olema ei pea. Miks siis ei võiks usklikel olla Jumalalt saadud selgus, mis on õige ja mis vale?

Kui vaatame Piiblis otsustamisaegu, siis ei nõutud asjaosalistelt ühesugust mõtlemist. Iisraelis kasutati Jumala otsuse teada saamiseks liisuheitmist. Ka kuningas Saul valiti liisku heites. Tulemuse kohta ütles Saamuel: “Kas näete, kelle Issand on valinud?” (1Sa 10,24). Apostlid, asudes valima endale uut kaaslast Juudas Iskarioti asemele, ei nimetanud üksmeelselt ühe mehe nime, vaid seadsid üles kaks, palvetasid ja heitsid liisku. Piibel ei sea kahtluse alla selle toimingu õiguspärasust (Ap 1). “Liisku heidetakse kuuehõlmas, aga selle otsus on Issandalt” (Õp 16,33).

Eesti rahvas ei ela kõik ühtemoodi. Erinevad huvid on rikkal ja vaesel, palgatöölisel ja firmajuhil, majaomanikul ja üürnikul, põllumehel ja tööstustöölisel, saarte elanikel ja mandrirahval, piiri ääres ja sisemaal. Sellist nimekirja võiks jätkata.

Kõigis elanikegruppides on kristlasi. Kui üks palub Jumalalt päikesepaistet ja talle on seda kindlasti vaja, teine palub vihma, sest talle on seda vaja, siis Jumal otsustab, kuidas mõlema eest hoolitseda.

Kaasaja valimissüsteem on see liisukivi, mida Jumal nüüd kasutab. Tema paneb hääletustulemusega paika enda tahte, mis ületab üksikhääletajate arusaamised. Sellepärast peaksid usklikud kindlasti referendumil osalema.

Kuulutaja ei ütle, kuidas peaks hääletama. Toimetaja kui eraisik otsustas hääletada Euroopa Liitu astumise poolt. Mitte suurest vaimustusest selle liidu suhtes, vaid praegusele ajale ja tulevikule mõeldes. Seejuures on kindlasti õige Jumala sõna: “Ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist, vaid Jumal on, kes mõistab kohut; Ta alandab ühte ja ülendab teist” (Ps 75,7–8).

Eesti EKB Liidu vanematekogu pöördumine

“Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat” (Ap 17,26—27a).

Kallid kaaskristlased, meie rahva ees on keeruline valik Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Me kuuleme nii Euroopa Liitu pooldavaid kui ka eitavaid seisukohti, osa neist on põhjendatud, osa lähtub emotsioonidest. Paljud probleemid ja küsimused on tehnilist või poliitilist laadi, osa aga vaimulikud ning moraalsed.

Olukorra keerukust arvestades on põhjendatud otsuse tegemine raske. Seepärast kutsume üles palvetama ja paastuma, sest rahvaste saatus on Jumala käes. Kristus on meile kinkinud vabaduse, Tema tunneb meie tulevikku. Sama väär, kui on loota rikkusele ja turvalisusele kujunevas Euroopa Liidus, on siduda oma rahva tulevikulootused iseka ning jonnaka rahvusriiklusega. Mõlemad võimalused sisaldavad ohte ja teadmatust.

Kristus on kogu maailma Issand ning meie Tema järgijatena oleme kutsutud kuulutama evangeeliumi kõigile rahvastele. Nii Eestimaa kui ka kogu Euroopa vajab koguduse eestpalvet ja kristlike väärtuste eest seismist.

Sellepärast, kallid kaaskristlased, seisatugem meie maale ja rahvale nii otsustaval ajal Jumala ees, otsigem Tema palet, usaldagem end Tema kätesse ja langetagem siis oma otsus, mis austab Tema nime.

Eesti EKB Liidu vanematekogu

ME USUME, ET PARIM ON VEEL EES

“Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja Ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema Talle: “Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: “Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles neile: “Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Ja Ta ütles neile: “Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on — teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda —, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: “Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et Ta jüngrid jäid Temasse uskuma.”

Johannese 2,1-11

See on lugu Jeesuse esimesest imeteost. Sündmus toimus Galileas Kaana linnas, umbes viie kilomeetri kaugusel Jeesuse kodulinnast.

Johannese evangeeliumis me Maarjat eriti palju ei kohta. Temast on juttu 2. ja 19. peatükis. Viimane on eriti seotud Johannesega. Jeesus ütles ristil, et Johannes hoolitseks Tema ema eest.

Maarja oli pulmas üks olulistest tegelastest — ta aitas seda korraldada. Ka Jeesus ja Tema jüngrid olid pulma kutsutud.

Juudi kombe järgi tuli pulmi alustada kolmapäeval, kui pruut ei olnud varem abielus olnud ning neljapäeval, kui ta oli lesk. Pulmapidu kestis terve nädala.

Mis te arvate, kas Ristija Johannes oleks tulnud sellele peole? Kardan, et mitte. Aga Jeesus oli teistsugune. Talle meeldis olla inimestega.

KUULA JEESUST KÕIGES

Pulmas lõppes vein otsa. Miks Maarja pöördus Jeesuse poole? Sest ta teadis, et Poeg aitab. Kelle poole meie pöördume, kui vajame abi? Selles maailmas on palju inimesi, kes palvetavad Maarja poole. Ometi läks Maarja Jeesuse juurde ja meiegi peaksime minema otse Tema juurde.

Jeesus vastas väga huvitavalt: “Mis on sul minuga asja, naine?” Ta ei olnud oma ema vastu ebaviisakas, vaid see oli viis, kuidas heebrea keeles väljenduti. Ta ütles tegelikult: “Ära muretse, ma hoolitsen selle eest.”

Aga Jeesus ütles ka: “Minu tund ei ole veel tulnud.” Kas te tunnete selliseid emasid, kes oma poegi üritavad elus edasi lükata? Enamik neist üritab oma lapsi aidata. Maarja ei olnud teistest emadest erinev. Nii Maarja ütleski teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke!”

Ta ei ütelnud seda orjadele, vaid teenritele. Mida ütleb Jumal tänapäeva sulastele? Sama – tehke seda, mida iganes Jeesus teile ütleb. Kui me tahame olla Kristuse sarnased, peame kuulama Teda. Peame tegema, mida Tema tahab. Kui loeme ja õpime tundma Piiblit, näeme, et Jumal ootab meilt nii mõndagi. Kristlaseks olemine on sageli lihtsalt kuulekus Loojale.

JEESUS MUUDAB

Seal oli kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Need nõud olid tseremoniaalse puhastusriituse pärast, et enne peole minekut võiksid juudid pesta ära oma käed ja jalad. Kivianumad olid tühjaks saanud. Jeesus käskis täita need veega. Anumad olid väga suured, aga teenrid täitsid need ääretasa. Kivianumates oli ainult vesi ja ei midagi muud. Jeesus ei puudutanud vett. Ta ei pidanudki seda tegema.

Mis on selles maailmas veel tavalisem kui vesi? Jeesus võtab tavalised asjad, tavalised inimesed, tavalised elud ja teeb midagi, mis muudab neid. Just selline ongi pöördumine. Kui keegi on pöördunud Kristuses, siis vanad asjad on möödunud ja inimene on muutunud uueks. Iga usklik inimene on Jumala ime.

Siis käskis Jeesus: “Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Siin on öeldud, et nad tõesti tegid selle järgi. Kas sina oma elus oled teinud seda, mida Jeesus käskis? Kuidas sa võid olla Kristuse sarnane, kui sa ei tee seda, mida Tema ütleb? Nemad järgisid seda.

Oli üks vana meremees, kes uskus palvesse. Kunagi oli ema talle öelnud: “Mu poeg, ära anna Jumalale juhtnööre!” Anna Kristusele aru, kuidas sa oled teinud, anna raport! Teenrid järgisid Jeesuse juhtnööre.

PARIM LÕPUKS

Pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see oli pärit, teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda.

Seda kutsub C.S.Lewis vana loodu imeks. Jumal muudab vett veiniks iga päev, aga see võtab looduses aega. Mida Jumal tavaliselt teeb pika aja jooksul, seda tegi Jeesus siin lühikese ajaga.

Pulmavanem ütles: “Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” Ingliskeelses tõlkes öeldakse, et sina oled hoidnud parima alles. Originaali kreekakeelne sõna tähendab midagi väga head või kallist. Pulmavanem ütles, et kõige parem on hoitud kõige viimaseks.

Kas Jumal hoiab kõige parema meile kõige lõpuks? Paljuski jah. Kas mitte taevas ei saa olema parem kui see elu siin? Kas me ei oota tulevikult seda head, mida Jumal on tõotanud? Usun, et ootame head samuti siinses elus, kui elame koos Jeesusega. Tema muudab meie elu üha paremaks ja paremaks. Usun kristlasena kogu südamest, et kõik ei ole veel saavutatud — parim on veel tulemas.

Mida me usume tuleviku kohta? Me ei usu, et läheme tagasi pimedatesse aegadesse. Me ei usu, et Eesti läheb tagasi vangistuseaegadesse. Usume, et Eesti saab maailmas hakkama. Usume, et Jumal ei jäta maha neid, kes Teda armastavad ja järgivad. Usume, et parim on veel ees.

JUMALA KIRKUS

Tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et jüngrid jäid Temasse uskuma.

Kas Jeesus tegi imesid, kui Ta oli väike laps? Toomase evangeeliumis räägitakse sellest, kuidas Jeesus võttis savi, tegi sellest väikese linnu, viskas õhku ja linnuke lendas. Loomulikult ei ole seda Piiblis. Siin öeldakse, et see oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust.

Jumala kirkus paistab läbi kogu Vana Testamendi. Jesaja 60 räägib Jumala auhiilgusest. Aga kui Jeesus tuli, siis inimesed nägid Temas seda Jumala auhiilguse paistust. Jüngrid ei uskunud mitte ime pärast, vaid sellepärast, et nad nägid Jeesuses Jumala kirkust.

Kas Jumala kirkus paistab meie elust inimestele? Kas nad näevad meis sedasama Vaimu, kes pani inimesi ülistama Jeesuse ajal? Kas nad näevad selle elu armastust? Kas nad näevad meis Püha Vaimu rõõmu? Kas nad näevad tulevikulootust? Kas nad näevad seda, et me usume, et parim veel saabub?

Ameerika Ühendriikides tehti üks uurimus äri alal. Uuriti tuhandeid äriühinguid. Küsimus kõlas, et kuidas võiks teie ettevõttest veel parema teha? Kas vajate rohkem masinaid ja paremat tehnoloogiat? 80 protsenti vastas, et vaja on paremat suhtumist. Arvan, et kristlased ei paista välja sellistena, kes vaatavad maailma ja ütlevad, et nad on kõige vastu. Arvan, et inimesed näevad meis eluentusiasmi, Jeesuse armastust, mis ületab kõik muu ja täidab meid Jumala rahu ja rõõmuga. Me usume Teda just selliselt.

Oli kaks meest, kes olid head sõbrad. Nad käisid igal õhtul väljas joomas. Korraga sai üks meestest kristlaseks. Tema elu hakkas muutuma. Usule tulnu oli väga mures oma sõbra pärast. Ta tahtis semulegi Jeesusest rääkida. Sõber ütles, et tal on väga raske seda uskuda, et Jeesus võib teha pimeda nägijaks, jalutud käima panna, äratada surnud üles ja muuta vee veiniks. “Kas sa tõesti usud seda?” küsis ta. Sõber vastas: “Jah, ma usun.” “Miks sa seda usud?” “Sellepärast, et oma kodus olen ma näinud Jeesust muutmas viina mööbliks.”

Jeesus Kristus on ainus, kes võib meie elu muuta. Kui näeme Teda auhiilguses ja järgime Temaga sarnastumise kurssi, on see parim, mida võime elus teha.

BILL ANKERBERG
Whittieri koguduse pastor (Ameerika Ühendriigid)
Jutlus Eesti EKB Liidu suvepäevade lõpujumalateenistusel 20. juulil 2003 Võrus
Tõlkis Meego Remmel

PALUPERA KOGUDUS PÜHITSES UUE PALVELA

Palupera kogudus Valgamaal tähistas 16.—17. augustil 90. aastapäeva.

Kümme aastat tagasi, 16. augustil 1993. aastal sai pastor Peeter Sula esimest korda sisse koguduse praegusesse palvelasse Hellenurmes. Hoone ei kuulunud kellelegi. Uksed olid lukus ja võtmed kadunud. Tolleaegse vallavanema loal murdis Peeter Sula ukse lahti.

Hoone asub endises mõisakompleksis ja on tõenäoliselt üle 200 aasta vana. Seal on kunagi olnud moonakate elumaja ja kanala ning nõukogude ajal piima vastuvõtupunkt. Muinsuskaitses on hoone arvel kui linnumaja.

Kogudus taotles hoonet endale, sest enamik jumalateenistuste külastajatest ja pühapäevakooli lastest elab Hellenurmes. Palupera palvela on viletsas seisus ja ohutuse tagamiseks tuli seda toestada. Sõidud Paluperra ja tagasi olid tülikad.

Nüüdseks on mahajäetud hoonest saanud korralik palvela. Aastapäeva sisuks oligi hoone pühitsemine 17. augustil. Kohal oli üle saja inimese. Pühitsuspalve pidasid Peeter Sula, Tartu Salemi koguduse pastor Meego Remmel ja Eesti EKB Liidu asepresident Peeter Tamm.

Ees on koguduste ümberregistreerimine uute põhikirjadega ja Palupera kogudus kavatseb endale võtta Hellenurme koguduse nime.

Palupera palvela seisab praegu kasutamata ja sellele otsitakse rakendust.

PEASEKRETÄR LAHKUB AMETIST

Aktuaalne teema

Eesti EKB Liidu peasekretär TARMO KÄHR lahkub 1. septembril ametist. Selle põhjustest ja muustki oli ta valmis ka Kuulutaja lugejatele rääkima.

Käesolevas lehes on palju ruumi antud suvekonverentsile, mille peaorganiseerija Sa olid. Milline on Sinu enda mulje sellest ettevõtmisest?

Suvekonverents möödus positiivses õhkkonnas ja meeleolus. Korraldajana ei saa paraku sageli ise nii palju üritustest osa võtta, kui tahaks. Väga sügava mulje jättis minusse ristimisteenistus Tamula järve ääres. See on alati olnud üks tipphetki suvepäevade kavas.

Suvepäevadele eelregistreerunuid oli küll vähe ja tekkis kartus, et rahvast ei tulegi nii palju kui eelmistel aastatel. Lõpuks kogunes registreerituid siiski üle 600. Usun, et igal üldjumalateenistusel oli osavõtjaid vahemikus 700 – 900. Seda on sama palju kui eelmisel aastal Raplas.

Millele tuleb organiseerimisel kõige rohkem tähelepanu pöörata?

Kohalik kogudus ja piirkond annab kõige suurema värvingu organiseerimistöös. Igal aastal on erinevad programmi- ja muusikajuhid, selle tõttu on konverentsid erinevad.

Ürituse toimumise käigus saavad väga olulisteks pisiasjad, sellepärast peab ka need läbi mõtlema. Kas toole on õige arv; kui kaua võtab aega rahva liikumine ühest kohast teise – ei ole asja, mis oleks tähtsusetu.

Muudame teemat. Peasekretär jäeti 1. septembrist palgata ja Sina lahkud ametist.

Kohustetäitja jääb, sest Eesti EKB Liidu põhikiri on nii koostatud, et ilma peasekretärita ei ole võimalik töötada. Kohustetäitja selle töö eest palka ei saa.

Miks on liidul raha vähe?

Juba aastaid ei pane kogudused kokku nii palju raha, nagu on vajalik liidu igapäevaste tööde finantseerimiseks. Osa projektidest on tehtud isetasuvatena — suvepäevad, lastepäev ja noorte piiblipäevad ning paljud teised üritused.

Eesti vabanemise ajal ja pärast seda oli välisabi väga arvestatav. Mida aeg edasi, seda vähem tuleb abi välismaalt, sest leitakse, et eestlased on piisavalt iseseisvad, et ise toime tulla.

Põhjus on ka selles, et kogudused ei tea, mille nimel raha tuleks kokku panna. Ma ei oska öelda, kui paljud loevad eelarve põhjalikult ja mõttega läbi. Konverentsi lühikese ajaga ei ole paraku võimalik kõike ära seletada.

Miks peaks liitu toetama, mis on liidu missioon – arvan, et neid asju kõik meie liidu koguduste liikmed lõpuni ei mõista. Oma lähiümbruskonnaski on nii palju teha, et kogudustel ei jätku sageli sellekski raha. Siiski on mõned väga olulised funktsioonid, mida üksikkogudused täita ei suuda. Võtame näiteks haridusküsimused või riigiga suhtlemise.

Kogudused peaksid võtma põhimõtteks, et üks kümnendik sissetulekust läheb liidu ühisesse kassasse. Neid kogudusi pole vähe, kes nõnda talitavad või rohkemgi annavad. Kahjuks on ka neid, kust õieti midagi ei tule.

Kui me ressursse ei ole valmis rohkem kokku panema, siis tuleb ka öelda, et me rohkem ei tee.

Kas kokku hoitakse veel millegi pealt?

Peasekretäri palga kokkuhoid on liiga väike, et auku täita. Ajakirja Teekäija tuleb sel aastal veel ainult kaks numbrit. Tahame seda välja anda, aga siis peame olema valmis ka maksma. Me ei saa lootma jääda, et Teekäija hakkaks end sama hästi müüma nagu näiteks Kroonika.

Vanematekogu otsustas Laste- ja Noortetöö Keskusele eraldada ainult ühe inimese palgafondi. Tõsi, selle aasta lõpuni on tagatud välisabi toel kahe inimese palk.

Kahtlemata ei ole selline olukord hea. Meil kõigil tuleks midagi teha, et kevadisest konverentsist saaks jälle edasi minna normaalse töörütmiga.

Tahan omalt poolt tänada kõiki, kes liitu kogu aeg on aidanud.

Liidul on nüüd uus põhikiri, mis ootab registreerimist.

Sisuliselt ei muutu midagi. Kui seni oli liidu juhatuse esimeheks peasekretär, siis uue põhikirja järgi on selleks president. Tööülesannete jaotus presidendi ja peasekretäri ametikohtade vahel on sisuliselt endine.

Samuti muudeti ära liidu nimelühend. Nüüd on selleks Eesti EKB Koguduste Liit. Arvatavasti jäädakse kõnekeeles kasutama erinevaid lühendeid. Me ei suuda kõiki inimesi panna korrektselt rääkima.

Sa oled peasekretäri ametis olnud kaks ja pool aastat ning lisaks jätkanud ka Kohtla-Järvel pastori kohustetäitjana.

Alustasin täitevsekretärina ja see roll oli mulle võib-olla kohasem. Varsti tuli konverentsil põhikirja muutmine ja loodi taas peasekretäri koht. Minu roll muutus. Nüüdsest on täitev- ja peasekretäri rollid jälle lähedasemad.

Meil kasvab peres kaks toredat last. Iga vanem teab, et pere igapäevased vajadused nõuavad oma osa. Seetõttu on mul vaja niisugust tööd, mille eest ma palka saaksin. Kohtla-Järve koguduselt ei ole ma kunagi palka saanud, ainult kulud on kaetud olnud.

Kas võtad nüüd vastu mingi uue vaimuliku töö?

Liidu president Helari Puu on öelnud, et vaimulikule tööle asumiseks vajame Jumala ja koguduse kutset ning isiklikku valmisolekut. Kui üks neist komponentidest puudub, siis ei ole mõtet edasi rääkida.

Ma ei ole jõudnud veel muretsema hakata. Ilmselt ei jõuagi viimasel kahel nädalal, sest tööd on väga palju. Olen veendunud, et lahendus tuleb.

Loomulikult tuleb iga ettepanekut tõsiselt kaaluda. Vaimulikku tööd, millest elada saab, peaaegu ei ole.

Olen elus teinud mitmeid töid, alates bussijuhi ametist kuni suure arvutivõrgu haldurini. Töötasin ka Kohtla-Järvel eesti gümnaasiumis õpetajana ja kooli infojuhina, kust mu palk tuli. Võimalik, et ka nüüd jätkan tööd koolis.

Keegi ei tea ju veel, et oled vaba. Kas tahad jääda vaimulikule tööle?

Ma ei ole kaotanud seda kutsumust, mille kunagi sain. Töötan kaasa Tallinnas Nõmme Baptistikoguduses. Ka Kohtla-Järvel ei ole ikka veel uut pastorit.

Täname!

20. augustil Tallinnas

USKLIKUD PEAVAD HOIDMA KOKKU

Eesti EKB Liidu suvepäevade külaliseks Võrus oli Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) president GRIGORI KOMENDANT (57), kes on ka Ukraina EKB Liidu president. Kuulutaja oli huvitatud külalise mõlemast tööst.

Grigori Komendant (vasakul) jutlustab Tamula järve ääres ristimisteenistusel.
Tõlkis Jüri Nõlvak.

UKRAINA USKLIKUD ON TUNTUKS SAANUD VÄGA EDUKA TÖÖGA.

Meie liitu kuulub 2700 kogudust ja misjonigruppi. Viimase kümne aasta jooksul oleme avanud üle 1500 uue koguduse. Kui me endistel aegadel ristisime kogu Nõukogude Liidus 5000—8000 inimest aastas, siis nüüd ristime ainuüksi Ukrainas üle 10 000 inimese aastas. Nii on vabaduseaeg toonud suure õnnistuse. Ma ütlen rahuldustundega, et mitte kunagi varem ei ole olnud niisugust imelist vabaduseaega.

MIS ON UKRAINA ÄRKAMISE PÕHJUSEKS?

Esiteks vabadus ja sellest tulenevad võimalused. Saame vabalt kuulutada evangeeliumi koolides, tänavatel, vanglates ja armees.

Teiseks tekkis seitsmekümne aasta jooksul inimestes vaimulik vaakum. Nad on evangeeliumile avatud ja püüdlevad selle poole. Sellepärast on Ukrainas praegu väga lihtne asutada uusi kogudusi. Aastas avame 140—150 uut kogudust. Meie juurde tulevad väga erinevad inimesed, ka intelligents.

Ukrainas tegutseb umbes sada misjoniorganisatsiooni, millel on meie liiduga väga hea koostöö. Ühine töö annab erilise õnnistuse. Tulemuseks on see, et meile mitte ainult ei tule misjonärid, vaid me läkitame neid ka välja. Meie misjonärid töötavad Venemaal, Lätis, Portugalis, Poolas, Kreekas ja Bosnia-Hertsegoviinas.

Me saame aru, et ristiusk on praegu moes. On oht, et tekib nimekristlus. Aga kui me jutlustame, tulevad inimesed kogudusse ja teevad otsuseid teadlikult.

VABADUS ON JU MUJALGI ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU ALADEL. MIKS ON ÄRKAMINE AINULT UKRAINAS?

Ma ei ütleks, et ainult Ukrainas, kuid seal on see suurem. Üks eelis on see, et meil on ühtsus. Teiseks, koostöö misjoniühingutega. Ülejäänu sõltub Jumalast. Tema õnnistab ja meie kasutame seda. Ma ei ütleks, et me midagi erilist teeksime. Oleme avatud kõigele sellele, mida Jumal tahab teha ja Ta teeb.

1990—1994 juhtisin ma Moskvas seda EKB liitu, kuhu ka Eesti kogudused kunagi kuulusid. Kui mind valiti sellesse ametisse, pidasin kõige olulisemaks mitte segada töö tegemist. Sama on ka Ukrainas. Meil on hea struktuur ja palju töötegijaid. Kõik nad tegutsevad vabalt, nagu ise tahavad.

MILLISED SIDEMED ON ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU MAADE USKLIKEL SÄILINUD EESTIGA?

Minevikust on meil palju häid mälestusi. Meenutame rõõmuga Eesti vendi Robert Võsu ja Osvald Tärki. Loen siiamaani meelsasti nende kirjutisi ajakirjast Bratski Vestnik. Need on jäänud Eesti panuseks kunagisse liitu.

Olin Tallinnas 1990. aastal, kui uus aeg alles algas. Nüüdseks näen ma suuri muutusi. Sellised konverentsid nagu Võrus on võimalikud ainult vabaduse tingimustes. Kujutage ette, et niisuguses väikeses linnas on igal pool, kuhu ka vaataksid, baptistid. Ka Ukrainas võime me nüüd selliseid konverentse pidada.

Peame meeles minevikku, elame tänases päevas ja mõtleme tulevikule. Nõukogude ajal olid ühed ohud kogudustele ja vabaduse tingimustes on teised. Peame hoidma kokku, palvetama üksteise eest, andma üksteisele infot. Selles on meie jõud.

PALUN RÄÄKIGE EBFIST!

EBFi kuulub 51 maad. Baptistlik Euroopa kaart on laiem kui geograafiline, ulatudes Portugalist Kamtšatkani ning põhjapolaarjoone tagant Egiptuseni. Vaatamata sellele, et Euroopas on tekkinud palju uusi riigipiire, on meil väga head omavahelised sidemed ja suhted.

Vabaduse 12 aasta jooksul on toimunud suured muudatused kõikides iseseisvunud riikides. Euroopas toimub üksteisele lähenemine ja barjääride kadumine. Loodan, et varsti võime sõita kogu Euroopas ilma viisata ja omada võimalust jutlustada. Lääne-Euroopa vajab Ida-Euroopa abi ja Ida-Euroopa vajab Lääne-Euroopa abi!

IGAL POOL EI OLE VIST PILT NII ILUS NAGU UKRAINAS?

Saksamaal oli peaaegu kaks aastat probleeme. Nüüd on olukord paranenud. Austrias ja Belgias ei ole baptistidel ametlikku tunnustust. Lääne-Euroopas väheneb koguduste külastatavus ja ristitavate arv. Vähem avatakse uusi kogudusi. Isegi Tšehhis pole viimase kümne aasta jooksul avatud ühtki uut kogudust.

Ukrainlased avasid Portugalis 11 uut kogudust. Sealne baptistiliit on väga rahul, sest ukrainlased tõid neile uut verd. Need on ukraina kogudused, kuid töötavad koos kohalikega. Portugalis ja Hispaanias on üle 100 tuhande ukraina emigrandi.

EBFIS ON KA KESK-AASIA RIIGID. MIDA ON EBF SEAL TEINUD?

Just liiduna on hea nende riikidega rääkida — nii võetakse meid rohkem kuulda.

Aserbaidžaanis olid raskused ja me kirjutasime avalduse president Geidar Alijevile. Väga keeruline olukord on Turkmeenias. Baptistide Maailmaliidu (BWA) peasekretär Denton Lotz ja EBFi peasekretär Theo Angelov kohtusid Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga ja palusid temalt abi presidentide tasemel. Meil on täielik vabadus, seal pole mingit vabadust. Rääkisime Aserbaidžaanist, Gruusiast ja Turkmeeniast. Leonid Kutšma sõbrustab nende maade presidentidega ja ta lubas proovida midagi teha.

On vabaduse piirkondi ja vabaduseta piirkondi. Kes oleks näiteks võinud uskuda, et 21. sajandil põletatakse Gruusias Piibleid (vt. Kuulutaja nr. 148 – toimetuse märkus)? Siiski, Gruusia president Eduard Ševardnadze pööras sellele tähelepanu ja külastas isiklikult baptistikogudust. Meie asi on raskustest kõnelda ja koos neid lahendada. Maailm on avatud, info liigub ja enam ei saa midagi varjata nagu nõukogude ajal.

Väga palju sõltub inimestest. Sageli ei võeta evangeeliumi sõnumit vastu. Aga kui usklikud elavad selle järgi ja teevad sotsiaaltööd, siis inimeste arvamus muutub.

KAS SRÜ RIIKIDES MINGIT ÜHIST RELIGIOONIPOLIITIKAT EI OLE?

Ei ole, sest riigid on väga erinevad. Baptistidena oleme ühinenud SRÜ-siseseks koostööks Euro-Aasia föderatsiooni. Meil on mõned ühised projektid ja püüame oma kokkusaamisi korraldada erinevates paikades. Järgmisel aastal kohtume Armeenias. Toetasime üksteist rasketel aegadel ja püüame ka nüüd mitte üksteist unustada.

KAS KÕIGIS SRÜ RIIKIDES ON VEEL BAPTISTE?

Ainult Turkmeenias neid ametlikult ei ole. Tegelikult on nad sealgi olemas. Aidata on neid muidugi raske.

KUIDAS LÄHEB LÄHIS-IDAS?

Seal on muidugi keeruline. Kes on korra käinud Iisraelis, seda Süüriasse ja Liibanoni sisse ei lasta või on vaja kahte passi.

EBF organiseeris Ammanis eelmise aasta oktoobris konverentsi. Seal viibisid Egiptuse, Jordaania, Süüria, Palestiina ja Iisraeli esindajad. Väga hea konverents oli ja on, mida meenutada. Need maad ja nende poliitika on väga erinevad. Moslemimaades ei ole baptistidel nii palju probleeme muhameedlastega kui kristlike suurkirikutega.

Liibanonis on 52 baptistide kristlikku kooli. Beiruti kesklinnas on 1180 õpilasega kool. 95 protsenti lastest on muhameedlased. Õpetus on kristlik. Kõike räägitakse avalikult. Ka nimi on Beiruti Baptistlik Kool. Kooli kõrval on kirik ja lapsed käivad seal iga nädal. Lapsed pannakse nendesse koolidesse, sest sealne maine ja tase on kõrged ning distsipliin tugev.

PALJUD KRISTLASED TOETAVAD IISRAELI, KUID PALESTIINA KRISTLASTELE SEE EI MEELDIVAT.

Meie konverentsil ei olnud seda märgata. Seal oli nii Iisraeli kui ka Palestiina kristlasi. Meie kristlastena saame asjadele vaadata ainult nii, nagu Piibel õpetab. Tahame või mitte, Iisraeli rahvas on Jumala poolt valitud. Teame ka seda, kust probleemid pärit on.

Usun, et see, mis toimus Iraagis, stabiliseerib veidi olukorda. Ameerikal on selles piirkonnas nüüd rohkem mõjujõudu. On küll rahu, aga läheneb aeg, mil saab tõeks Piibli kirjakoht 1Te 5,3: “Kui öeldakse: “Nüüd on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei pääse pakku.”

Araabia riigid on ühinenud, nad on väga tugevad ega ole sisemiselt valmis ristiusku vastu võtma. Seal algas inimkonna ajalugu ja seal leiab see ka oma lõpu.

SUURIMAL BAPTISTILIIDUL, AMEERIKA LÕUNAPOOLSETEL BAPTISTIDEL, ON TEKKINUD LAHKARVAMUSED BWAGA.

Lõunapoolsed baptistid lähevad konservatiivset liini mööda. Nad tahavad BWAst lahku lüüa ja vähendasid oma osamaksu kolm korda. BWA president Billy Kim on väga autoriteetne. Ta püüab neid hoida, et nad maailmaliidust kaugele ei läheks. Palju oleneb sellest, kes saab järgmiseks presidendiks.

Ukrainas töötavad lõunapoolsed baptistid väga hästi. Meil on 40 nende misjonäriperekonda. Nad on algusest peale teinud koostööd meie koguduste ja liiduga.

TEIE PRESIDENDIAEG EBFIS SAAB PEATSELT LÄBI.

EBFis on selline süsteem, et tulevane president töötab enne kaks aastat asepresidendina ja seejärel kaks aastat presidendina. 27. septembril saab uueks presidendiks Billy Taranger Norrast. Järgmisel aastal vahetub ka peasekretär. Theo Angelov annab ameti üle Tony Peckile Suurbritanniast ja keskuseks saab Sofia asemel Praha.

Minu ametiajal EBFil suurt kongressi ei olnud. Väikesi konverentse oli mitmeid. Augusti lõpus tuleb Kiievis konverents, kuhu koguneb terve Euroopa esindus. Kõige rohkem vajavad kinnitust pastorid, sellepärast kohtusime nendega igal pool. Selline, nagu on pastor, on ka kogudus.

TÄNAME!

19.—20. juulil 2003 Võrus

JUMAL ANNAB TÖÖKS VAJALIKU JÕU

Laulja ütles Ps 119,32: “Ma jooksen su käskude teed.” Miks? “Sest sina teed mu südame avaraks.”

Elu on nagu jooksmine või käimine. Siiski, jooksjad võivad peatuda, aga elus ei saa jääda paigale. Ükski sekund, mis möödub, ei kordu enam kunagi.

Martin Luther on öelnud, et kui inimese elu oleks nagu heebreakeelne Piibel – alustatakse tagantpoolt ja minnakse ettepoole — kui palju õigemini me suudaksime ehk siis elada. Kas jah või ei, see on meie otsustada.

Minu vanus lubab mul elule tagasi vaadata. Mis on olnud minu kõige õnnelikumateks tundideks? Ütleksin, et need, kui elu on eriti raske olnud. Siis on ka Jumala au väga lähedal olnud.

Mul on olnud võimalus koos õega teenida Jumala riigis piirkonda, mis on natuke probleemne ning see töö on tekitanud ka inimestes imestust. Oleme kuulutanud Jumala Sõna Narvas, Sillamäel ja nende linnade ümbruses.

Oleme näinud palju valu. Oleme näinud mahajäetud külasid ja lagunenud maju. Oleme näinud lapsi, kes nõrkevad kooliteel. Oleme näinud palju pahesid ja halba. Me ei ole osanud midagi muud teha, kui nende inimeste eest palvetada ja neile Jumala Sõna kuulutada.

Eile Võru linnas jalutades kuulsin tahtmatult pealt, mida kaks pereprouat omavahel läbi akna rääkisid. Üks arvas, et võiks ju minna telki kuulama, mida seal räägitakse. Teine oli väga agressiivne — kui nad on nii võimsad, et teavad kõike ja tunnevad ka elusaladusi, siis andku meile tööd, et võiksime oma lastele leiba teenida.

See on absurdne. Meil ei ole võimalik kellelegi tööd anda. Aga mida me oleme osanud teha?

Tagasiside, mille oleme saanud, ei ole tulnud heade elutingimustega inimestelt. Oleme saanud kirju inimestelt, kes on kaotanud oma töökohad. Jumal on aidanud neid edasi ja nad on jälle tööd leidnud.

Olen endalt küsinud: milles on viga, et me oleme seatud silmitsi selliste elu põhivajaduste ja probleemidega? Üks on see – mõtelgem tagasi oma esiisade kommetele.

Kui talumees läks põllule, pani ta enne vilja külvama hakkamist käed kokku. Kui pere istus laua ääres, ei hakatud enne sööma, kui pereisa oli palvetanud ja lõiganud esimese leivaviilu. Maha kukkunud leivale anti suud. Meie rahvas on selle kõik unustanud. Unustatud on elementaarne kristlus perekonnaelus. Sellepärast on meie kui kristlaste õigus ja kohustus seda meelde tuletada ka nendes paikades, kus need traditsioonid on ammu unarusse vajunud.

Seisime 1988. aastal Narvas Hermanni kindluse hoovil. Oli tulnud aeg, kus tohtisime jagada Piibleid. Täiskasvanud mehed panid saadud piibliraamatu rinnale. Nägin inimesi, kellel valgusid silma rõõmupisarad. Piibel oli nende jaoks justkui eluleib ja -mõte. Vähemalt mõnda ma tean, kes on selle elumõtte ka oma südamesse jätnud.

Elagem oma elu nii, et me ei mööduks maaslamajast, et me ei arvaks paljuks ega raskeks teha tööd, mis tundub nii füüsiliselt, majanduslikult kui ka oskuste poolest olevat ülejõu käiv. Ütleksin seda ka oma möödunud aja kohta – oskused olid puudulikud, raha ei olnud, polnud ka füüsilist jõudu. Kõike on antud aegamööda, päev-päevalt.

Tahaksin lõpetada ühe näitega Rooma keisrist. Ta oli unustanud oma esiisade pärandi ja nõuanded. Ühel päeval tuli tema juurde tark seitsme tarkuseraamatuga ja küsis: “Kas sa tahaksid oma riiki paremini valitseda ja näha, kuidas su eelkäijad seda teinud on?” Tark küsis raamatute eest hinda, mis oli keisri jaoks liiga kõrge ja viimane loobus neist.

Tark tuli järgmisel päeval ja pakkus uuesti, aga keiser loobus taas. Enne, kui tark uksest väljus, viskas ta ühe tarkuseraamatuist tulle. Nii kordus iga nädal. Kui ta oli ära visanud juba neli raamatut ja ainult kolm oli järgi jäänud, tärkas järsku keisri südametunnistus. Mis siis, kui ta ei saagi teada, kuidas õigesti riiki valitseda ja parandada vigu, mida ta teinud oli? Ta ütles targale: “Ära tee seda! Jäta need kolm raamatut mulle!” Tark vastas: “Ma jätan sulle kolm raamatut, kuid hind on sama. Sa pead maksma seitsme raamatu eest.”

Ärge makske kolme raamatu eest seitsme raamatu hinda! Elage nii, et elu lõpul poleks midagi vaja parandada ega kahetseda, nii et see hind oleks teie jaoks liiga kõrge. Jumal õnnistagu teid väga!

TAIMI KALDARU
Tunnistus Eesti EKB Liidu suvepäevade lõpujumalateenistusel 20. juulil 2003 Võrus

Suvepäevade rongkäik läks läbi Võru linna.

OTEPÄÄ UUE KIRIKU EHITUS EDENEB PIKKAMÖÖDA

Juba mitu aastat ehitab Otepää Palveränduri kogudus endale uut kirikut. Ehitamine edeneb kord kiiremini, kord aeglasemalt – vastavalt sellele, kui palju raha ja abilisi leitakse. Sel suvel tuli kogudusele appi inimesi üsna kaugelt – mõnedki päris eksootilistest paikadest.

10. augustil tähistas kogudus pooleliolevas kirikus oma 104. aastapäeva. Ka välismaalastest külalised andsid seal edasi oma vaimuliku sõnumi.

EI NOKITSE KODUS

Rootsist Alundast tuli ehitama kaheksa inimest. Kokku tegid nad tööd seitse päeva. Kaasas oli elektrik, sanitaartehnik ja kaks uste ettepanijat. Ülejäänud polnud spetsialistid, kuid nad aitasid teisi.

Alunda misjonikoguduse pastor Lars Levén ütles, et on Otepääl käinud palju kordi. Nende sõpruskogudus on tegelikult Elva baptistikogudus. Peale Eesti toetavad nad kristlasi veel mitmes paigas. Rumeeniasse saadetakse humanitaarabina riideid, Moldaaviasse vanu, kuid häid põllutöömasinaid. Indiasse läheb rahaabi, lisaks tegi üks noor mees seal pool aastat noortetööd. Üks misjonäripaar töötab Uruguays.

Kahesajaliikmelise koguduse jaoks on seda üsna palju. Lars Levéni sõnul on nemad ainult kanaliks, mis vahendab taevast saadut.

OTEPÄÄL ON KÜLM

Kariibi meres asuvatelt Neitsisaartelt tuli Otepääle appi neli inimest. Kaks meest olid aastapäevaks juba lahkunud, kohal olid veel kooliõpetaja Linda Perez ja meditsiiniõde Pat Carter.

Neitsisaared kuuluvad Ameerika Ühendriikidele, kuid ei ole selle riigi territoorium. Varem oli seal Taani koloonia. Ühendriigid ostsid need saared ära. Sealsetel elanikel on samad õigused nagu USA kodanikel, kuid nad ei saa valida USA presidenti. Sissetulekut annavad naftatööstus ja turism. Nafta tuleb Venezuelast ja Saudi Araabiast. Maksupoliitika on selline, et naftat on odavam ümber töötada Neitsisaartel kui Ühendriikide territooriumil.

Neitsisaarte elanikud on vaesemad kui Ühendriikide omad. Valged on tavaliselt edukamad ja rikkamad. Mitte sellepärast, et teised rassid viletsamad oleksid. Valgete kultuur Ameerikas pärineb puritaanidelt, kes olid meeletud töörügajad. Aafrikast toodud orjade järeltulijad vaatavad elule teistmoodi.

Neitsisaarte usklikele läks hinge, kui nad kuulsid okupatsiooniaegsetest kristlaste raskustest Eestis. 60.—70. aastatel oli saarterahval endal päris suur hirm Nõukogude Liidu ja sõja ees. Inimesed ehitasid endale koguni varjendeid. Kui meenutada Kuuba raketikriisi, siis võib neid mõista.

Otepääl olid külalised teist korda. Seekord tegid nad kirikusaali lage —pahteldasid, lihvisid, värvisid ja koristasid. Enda jutu järgi kartsid nad väga alla kukkuda ja käisid tellingutel jalad harkis. Eestlased seda küll ei märganud. Linda Perezi sõnul õpetas laealune töö teda palvetama, et Jumal valvaks igal hommikul tema üle, kui ta välja läheb.

Eestis on Neitsisaarte inimeste jaoks väga külm. Meie suvi on külmem kui nende talv. Nendel on aasta läbi uksed-aknad lahti. Enamik nende kirikuid ei ole katedraali moodi. Külaliste endi kirik on ümmarguse põhiplaaniga, ümberringi on aknad. Nende pühakoda on peaaegu ainuke, millel on konditsioneer. Kütta pole vaja ja see teeb elu odavamaks. Õhu jahutamine on odavam kui küte, kuigi seegi on kallis.

Linda Perez on kodus palju oma kätega ehitanud. Mõlemal naisel olevat ka luuaga töötamise kogemus. Neitsisaarte ehitustel on teistsugused nõuded kui meil. Troopiliste keeristormide oht seab erilised nõuded katustele. Akendel on luugid kaitseks orkaani vastu.

Külaliste sõnul õppis nende grupp siin väga palju ja Eesti on nüüd osa nende elust. Nad tulid siia, et olla abiks ehitusel ja avastasid, et Jumal tegi nende sees palju rohkem tööd kui nemad ise teiste aitamisel. Nende kogudus julgustab väga misjonitööd tegema ja nad on avastanud, et selle kaudu tuleb õnnistus ka endile.

Vaatamata nende jaoks külmale kliimale tundsid Pat Carter (vasakul) ja
Linda Perez (paremal) end Otepääl hästi. Keskel istub tõlk Evelyn Ainlo.

EHITUS EDENEB

Palveränduri koguduse pastor Margo Meri on seda tööd teinud ühe aasta. Ehitustöid juhib endine pastor Kalev Ainlo, Margo Meri osaks on põhiliselt vaimulik töö. Viimase aasta suurimad tööd on olnud lae soojustamine ja viimistlemine ning akende panemine. Hiljuti toodi kanalisatsioon sisse. Ka majas olevas korteris on palju tehtud.

“Püüame tükkhaaval teha,” ütles Margo Meri. “Kõike korraga ei jõua. Saaks osa ruume valmis, võiks sisse kolida.”

“Nendest välismaalastest, kes tulevad meile appi, võiks eeskuju võtta,“ kiitis Kalev Ainlo. “Oma kulu ja kirjadega sõidavad siia, majutuse ja söögi maksavad kinni. Elavad väga tagasihoidlikes tingimustes kiriku korteriosas pooleliolevas toas põrandal. Teevad pikki päevi kella kaheksast hommikul õhtupimedani. Spetsialistide töö on ka väga hea. Teised teevad abitöid, kui on anda, või püüame neile õpetada ehitustööd.”

NURINA PLATSIL TOIMUS TÄNUTEENISTUS

Tallinna Oleviste koguduse vanematekogu esimehe Siim Teekeli organiseerimisel korraldas Oleviste kogudus koos Tallinna teiste uskkondade kogudustega ja mittetulundusühinguga “Eestimaa, ärka!” 20. augustil Tallinnas Toompeal Lossi platsil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva tänuteenistus-kontserdi.

Usklikud ja poliitikud kohtusid Toompeal Lossi platsil
Peeter Võsu foto

Sellel platsil on läbi aegade käidud nurisemas ja protestimas ning kohale on toodud isegi sigu. Seekordne üritus oli mõeldud esmalt tänu toomiseks Jumalale vabaduse eest, mida oleme võinud kaksteist aastat nautida. Tänu toodi ka riigijuhtide eest ja väljendati igatsust, et usklikud erinevatest konfessioonidest koos teiste eestimaalastega austaks ja ülistaks Jumalat, sõltumata parteilisest ja uskkondlikust kuuluvusest ning hoiakust Euroopa Liidu suhtes.

Lossi platsile oli kogunenud väga palju rahvast, küll perekondadena, lapsi, noori, keskealisi ja vanemaid inimesi. Kohale oli tuldud kogu Eestist.

RIIGITEGELASED USKLIKEGA KOOS

Siim Teekel kutsus oma avasõnas üles unustama erinevused ning tooma Jumalale tänu juhtide eest ja olema üksmeelsed, et olla tõelised Jeesuse jüngrid.

Oleviste koguduse pastor-evangelist Ülo Niinemägi tänas alguspalves Jumalat ilusa maa, keele, juhtide ja seaduseloojate eest ning soovis, et see “nurina plats” võiks saada “kiituseväljakuks”.

Riigikogu esimees Ene Ergma meenutas sündmusi aastast 1991, kui ta ise oli Moskvas tegemas teaduslikku tööd. Kuuldes ülekannet ülemnõukogu saalist, oli ta kindel, et Eesti riik on olemas ja me saame vabaks.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene peaminister, rõhutas oma sõnavõtus: “Tänane päev on eesti inimeste väärikuse ja eneseväärikuse päev, see on kui püüe inimväärikuse poole. Just inimväärikus on see, mida me mitte kunagi, mitte iialgi ei tohiks kaotada. Eesti inimese väärikuse aluseks on tema iseseisvus.”

Edgar Savisaar tsiteeris Piibist apostel Pauluse sõnumit korintlastele: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus” ja jätkas: “Nii on see ka vabadusega. Me oleme uskunud vabadusse, oleme teinud kõik, et vabaduse lootus täituks ja nüüd, kus meil vabadus on käes, peame seda ka armastama. Ja suurim, kõige suurem, mida me teha saame, on armastada oma vabadust üle kõige, rohkem kui raha, rohkem kui võimu, isegi rohkem kui iseennast… Eestis ei ole riigiusku, aga Eesti inimestes on üks ühine usk — usk meie kõigi meelekindlusesse. See usk aitas 19. sajandi ärkamisajal, aastatel 1918 ja 1991, see usk hoiab meid vabana 21. sajandil. Hoiame meie riiki ja hoiame meie rahvast.”

Riigikogu liige Ülo Vooglaid meenutas möödunut ja seda, et paljud ei pidanud 20—30 aastat tagasi võimalikuks Eesti riigi iseseisvust, nagu maailmgi ei uskunud seda. Kuid kui mõistus, armastus ja jõud on inimestes nagu meil üheksakümnendate aastate alguses, siis ei ole ükski raskus liiga suur. Ta kutsus üles tänama neid, kes tulid suurepärasele mõttele korraldada tänujumalateenistus. Ülo Vooglaid kutsus kohalolijaid palvetama Riigikogu liikmete eest ja lõpetas sõnadega: “Vabaduse hoidmine on meie püha kohus!”

USUJUHTIDE ÜKSMEELNE SÕNUM

Eesti Metodisti Kiriku superintendent Olav Pärnamets meenutas Piiblist apostel Pauluse üleskutset Timoteosele teha palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemate eest. Apostel kutsus üles olema tänulikud kõige eest. Psalmist ütles: “Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad.”

“Rahvana me peaksime oma tänu selgesti väljendama sõnas ja teos,” ütles Olav Pärnamets. “Tänulikkus on suhteliselt haruldane kultuurtaim inimsüdame põllumaal, kus on nurina nõgesed, kirumise kibuvitsad, oigamise ohakad, materdamise maltsad. Nendega peab võitlema igaüks meist, sest me oleme inimesed ja mitte inglid…

Üks teismeline tütarlaps hakkas kirja panema tänu põhjuseid ja tegi seda 20 aasta jooksul. Ta sai 14 tuhat asja, mille üle peaks tänulik ja õnnelik olema. Arvan, et Eestimaa ajaloost ja tänapäevast võime leida rohkem kui 14 tuhat põhjust olla Jumalale südamest tänulik…

Meile on vabadus antud juba kaks korda. Hoidkem seda, sest võib-olla kolmandat korda seda enam ei anta. Jumal, õnnista Eestimaad!”

Tervituse ütles kodumaale tagasipöördunud Välis-Eesti vaimulik Harry Eller.

Tervitustega esinesid ja pidasid palvuse EELK Tallinna praost Gustav Piir, Eesti EKB Liidu president Helari Puu, EKNK pastor Märt Vähi, Eesti Kristlike Vabakoguduste Liidu asepresident Mart Metsala ja Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar Heigo Ritsbek.

Lõpusõna ja -palve pidas Oleviste koguduse vanempastor Rein Uuemõis, kelle arvates see sündmus oli midagi enneolematut, sest nurisemise väljakul kõlas tänu ja kiitus Jumalale. Ta kutsus üles õnnistama valitsust ja maavanemaid, tänama kõikide inimeste eest. Rein Uuemõis palvetas koos platsil olijatega Riigikogu ja teiste võimukandjate eest. Eraldi mainiti tänuga Vaino Väljast, kes oli tollaste sündmuste üks võtmeisikuid. Rein Uuemõis õnnistas rahvast Aaroni õnnistussõnadega.

Veel enne ürituse algust esines pooletunnise kontserdiga ansambel “Robirohi”. Tänuteenistus-kontserdil teenisid muusikalises osas Mart Metsala, Helen Lokuta, Silver Koit, Mari Mehik, Annika-Mai Purje ja Mihkel Metsala. Lauldi Eesti hümni ja mitmeid ühislaule.

Tänu Jumalale ja ürituse korraldajatele!

Toompeal nähtut ja kuuldut panid lühidalt paberile
HALDI ja RUUDI LEINUS

BILL BRIGHT ON SURNUD

Florida osariigis USAs suri 19. juulil pärast pikaajalist kopsuhaigust 81-aastasena rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Campus Crusade for Christ asutaja Bill Bright.

Bill Bright koos abikaasa Vonette’iga asutas Campus Crusade 1951. aastal. Praegu kuulub see maailma suurimate kristlike organisatsioonide hulka. 191 riigis töötab selle organisatsiooni raames umbes 26 tuhat põhikohaga inimest ja 225 tuhat vabatahtlikku.

Bill Bright juhindus soovist võimalikult paljudele inimestele kristlikku sõnumit kuulutada. 1956. aastal formuleeris ta “Vaimuliku elu neli tõsiasja”, millest sai üks kõige enam kasutatavaid abivahendeid evangeeliumi kuulutamisel. Seda brošüüri on levitatud 2,5 miljardit eksemplari 200 keeles.

1979. aastal pühendus Bill Bright Luuka evangeeliumist filmi tegemisele. Film “Jeesus” on tõlgitud 766 keelde ja seda on näinud üle 1,6 miljardi inimese. Campus Crusade’i andmetel sai ainuüksi eelmisel aastal seda filmi vaadates usklikuks umbes 32 miljonit inimest.

Billy Graham on Bill Brightist öelnud: “Bill on oma südamel kandnud niisugust koormat nagu vaid vähesed mulle tuntud inimestest – koormat kuulutada maailmale evangeeliumi. Rahvusvahelise töö juhtide ringkondades on Bill ja Vonette võtnud tõsiselt kristlase kohust täita Suurt Misjonikäsku. Usun kindlalt, et kui see täidetakse, siis suuresti tänu Bill Brighti vaimulikule nägemusele ja sõnakuulelikkusele.”

Bill Bright on külastanud ka Eestit. Campus Crusade’i Eesti haru tegutseb Agape Eesti nime all.

Filmi “Jeesus” levitamisest Eestis oli juttu Kuulutaja märtsinumbris.