|
Heaks traditsiooniks on saanud
märtsikuised Eesti Evangeelse Alliansi konverentsid
ja aastakoosolek Tallinnas metodisti kirikus. Kuulutaja
on neid ikka kajastanud, kuid ei esita konverentsi protokolli,
vaid mõned sissevaated evangeeliumi kuulutamise
tööle.
Konverentsil toodi mitmel korral erinevate kirikute
esindajad rahva ette mõnda probleemi lahti rääkima.
Sellel pildil on (vasakult) Heigo Ritsbek (karismaatiline
episkopaalkirik), Ove Sander (luterlik kirik), Olav
Pärnamets (metodisti kirik), Allan Laur (nelipühikirik)
ja Helari Puu (evangeeliumi kristlased ja baptistid).
Laulja kirjutas: “Vaata, kui hea ja armas on see,
et vennad üheskoos elavad!” (Ps 133,1). Kahtlemata
on alliansstöö vajalik. Kristlaste ühtsus
on Jeesuse soov (Jh 17). Naabritest oskab aga kõige
paremini lugu pidada see, kellel omal kodu olemas ja
korras. Sellepärast peaks igaüks selle eest
hoolitsema, et tema kodukogudus kasvaks, areneks ja
läheneks Kristusele. Tõelist ühtsust
ei saavutata minnes üksteise juurde, vaid siis,
kui saadakse Kristuse juures kokku.
Jeesus ütles: “Nõnda nagu Isa on armastanud
mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu
armastusse!” (Jh 15,9).
 LÕPP
EI OLE VEEL KÄES
Toimetaja kommentaar
Mõnes mõttes on käesolev kommentaar
eelmiste jätk. Sündmused ei mahu ühe
kuu sisse. Käesoleval kuul on mõnedki olukorrad
arenenud lahenduseni või on tulnud oodatud/kardetud
kulminatsioon.
On sündmusi, mis jõuavad ka kõige
poliitikakaugema ja passiivsema inimese teadvusesse.
Tahaks loota, et need raputavad meilt ükskõiksuse
ja panevad appi hüüdma Issanda nime.
SÕDA IRAAGIS
Juba eelmistes Kuulutaja numbrites oli palju juttu
kardetud Iraagi sõjast. Nüüd on see
käimas. Ka eestlaste südamed on rahutud, kuigi
oleme konfliktikoldest geograafiliselt kaugel.
Ilmselt on selle sõja mõte paljudele
arusaamatu. Kui eestlased sellest aru ei saa, on see
pool häda. Probleem on selles, et põhjus
jääb arusaamatuks ka suurele osale iraaklastele
ja nende naabritele. Teiste maade moslemitest vabatahtlike
appitulek Iraagile näitab, et seda konflikti peetakse
ususõjaks — kristlased muhameedlaste vastu.
Selliselt seletatuna toob see probleeme üle maailma,
sest moslemi vähemus on tekkinud paljudes lääneriikides.
Ameerika on eesmärgina välja kuulutanud
demokraatliku Iraagi. Vaevalt, et iraaklaste enamik
ise seda igatseda oskab. Demokraatiaks puudub seal traditsioon.
Võimule pandavad uued valitsejad võivad
olla liberaalsemad kui Saddam Hussein, kuid ameerikalikku
demokraatiat nad vaevalt kehtestavad.
Rahva elulaad on aastasadade pikkuse arengu tulemus.
Seda ei saa niisama lihtsalt kehtestada. Ameeriklastele
päevselge ja omane ei tarvitse sobida eurooplastelegi,
kuigi valge Ameerika juured on just siin. Kõva
käega ja rahva poolt jumaldatud valitseja on paljude
rahvaste praktika. Poolkirjaoskamatu Iraagi kõrval
on seda näidanud ka mitme Euroopa rahva lähiajalugu.
Isegi siis, kui läheb täide ameeriklaste
unistus kiirest sõjast, on selle üheks tõenäoliseks
tagajärjeks kasvav terrorism. Mälestus ebaõiglusest
püsib põlvkondi. Eestlaste õnneks
on meie maa terroristide jaoks vähetähtis.
Siin on nende jaoks ainult üks tõsiseltvõetav
sihtmärk — Ameerika saatkond Tallinnas. Loodetavasti
on selle kaitse piisav. Ise suhtelist rahu kogedes ärgem
unustagem neid, kelle elu on rohkem ohus.
Teoreetiliselt võib sõdasid jagada õiglasteks
ja ebaõiglasteks, tegelikkuses on nad ikka suurtele
inimhulkadele ebaõiglased. Lihtne inimene peab
sõjas osaledes, lähedasi sõtta saates
või kodus vaenlase pomme oodates kinni maksma
ühiskondade kõrgkihtide ambitsioonid.
Kristlastena peame iga inimese elu kalliks pidama.
“Varas ei tule muu pärast kui varastama ja
tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu,
ja oleks seda ülirohkesti,” ütles Jeesus
(Jh 10,10). “Olgu teil samasugune meel, mis oli
ka Kristusel Jeesusel,” manitses apostel Paulus
(Fi 2,5 1968. aasta piibliväljaandes).
Iraagi sündmused on tekitanud hirmu kolmanda
maailmasõja või maailma lõpu ees.
Tuletagem meelde Jeesuse sõnu: “Aga kui
te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid,
ärge ehmuge: see kõik peab sündima,
kuid veel ei ole lõpp käes” (Mk 13,7).
UUED JUHID VÕIMULE
Eelmise Kuulutaja esikaanel olevatel plakatitel kujutatud
kandidaadid pääsesid kõik uude Riigikokku.
Sinna sai ka kommentaaris käsitletud Ain Seppik.
Kuulutaja osa nende võidus ilmselt siiski ei
ole. Sellist eesmärki polnudki.
Uus Riigikogu koguneb alles märtsikuu viimasel
päeval. Takistuseks oli ühe Võrumaa
mehe kaebus, kes taotles valimiste tühistamist.
Tundub, et mõnes asjas on meil demokraatiat ülearugi,
kui ühe inimese tõttu riigi parlament tööle
asuda ei saa.
Võrumaa mees andis erakondadele hea võimaluse
isetegevuseks — president saab peaministri kandidaadi
nimetada alles pärast Riigikogu töö algust,
kuid omaalgatuslikke läbirääkimisi see
ei takistanud. Nii vist saabki uus valitsuskoalitsioon
Res Publicast, Reformierakonnast ja Rahvaliidust enne
kokku pandud, kui selleks ametlikult aeg kätte
jõuab. Kas president arvestab mitteametlikult
kujunenud reaalsusega või läheb vastuvoolu
ja annab valitsuse moodustamise kellelegi teisele, selgub
juba pärast Kuulutaja ilmumist.
Miks Keskerakonna suurejooneline valimisreklaam nii
väikese võidu tõi, et partei tõenäoliselt
uuest valitsusest välja jääb, selle üle
on ilmalikus ajakirjanduses palju arutatud. Paljud küll
kahtlevad selles, et see erakond neljaks aastaks võimust
kõrvale jääb. Kuulutaja ennustama ei
tahaks hakata.
Tuletame meelde Jumala ütlust Nebukadnetsarile:
“Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi
üle ja annab selle, kellele tahab” (Tn 4,22).
Nii annab Ta riikidele igaks ajaks kohase valitseja
— mõnikord õnnistuseks, mõnikord
karistuseks. Palugem Jumalat, et meie maa päriks
õnnistuse.
Moodustame koalitsiooni!
EVANGEELIUMI
KUULUTAMISE VAJADUS
Eesti ühiskond näitab kahte väga erinevat
palet. Ühest küljest näeme majanduslikku
tõusu ja heaolu kasvu, mis on põhjustanud
suuri muudatusi meie ühiskonna pildis. Uued hooned
kerkivad ja vanad tehakse tundmatuseni korda. Rahvusvahelistel
võistlustel tõusevad meie sportlased kõrgetele
pjedestaalidele ja teised vaatavad imestusega, millega
see väike rahvas toime tuleb.
Teisest küljest on pilt märksa tumedam.
Meie perekonnad on sügavas kriisis. Andmete kohaselt
lähevad kolmest abielust kaks lahku. Kolmest lapsest
kasvavad kaks üles ilma isata. Enesetapud on tõusnud
47% võrra ja oleme nende poolest teisel kohal
maailmas. Meie kõrge alkoholitarbimine, mis ületab
Soomet kahekordselt, on veelgi kasvamas ning probleemile
lisandub narkootikumide ja muude uimastite kiire levik
koos HI-viiruse surmava mõjuga. Korruptsioonist
ja kuritegevusest kirjutavad meie ajalehed tüdimuseni.
Lisaks kõigele on Tallinn kuulutatud uueks prostitutsiooni
keskuseks. Eesti mehe keskmine eluiga on kümme
aastat lühem kui Soomes või Rootsis. See
nimekiri läheb edasi...
KOGUDUSE VASTUTUS
Kui patt ujutab üle ja hävitab ühiskonna,
ei võta Jumal esmalt valitsust vastutusele. Jumal
vaatab oma koguduse peale. Jumal ei arvesta patuseid,
vaid hoopis õigeid. Seda õpime Soodoma
ja Gomorra loost. Kristlased on maa sool ja valgus.
Ajalugu näitab meile Kristuse kogudust palju
raskemates olukordades ja tingimustes kui meie oleme.
Lisaks lagunemisele ja mädanemisele ühiskonnas
näeme sageli kirikut tagakiusu ja vägivalla
all vaevlemas, kuid isegi sarnastes rasketes olukordades
on kogudus tõusnud ja pööranud rahva
saatuse õnnistuseks ja uueks alguseks.
Iga võimalus kerkib probleemi näol niisamuti
kui küsimusele on vastus. Koguduse valikus seisab
meie tulevik. Võime end välja vabandada
ja süüdistada teisi. Võime lasta end
masendada probleemi loomusest ja suurusest, kuid võime
ka probleemis näha võimalust — Jumala
võimalust sekkuda ja muuta meie rahva olukorda
ja saatust.
Usun, et Jumala koguduses elab Püha Vaim. Usun,
et Jeesus Kristus on ära võitnud saatana
ja kurjuse. Usun ka, et Jumala rahvas sel ajal võtab
vastutuse ja tõuseb võitlusele kurjuse
ja pimeduse vastu. Usun, et Jeesus Kristus on Issand
ja Kuningas.
Varakoguduse tingimused olid palju raskemad kui meie
omad. Apostlite tegude raamat kirjeldab vastuseisu,
tagakiusu ja tapmisi. Küsimus on, mida tegi kogudus
siis. Vastuse leiad selle raamatu lehekülgedel.
Nad kuulutasid evangeeliumi — rõõmusõnumit
— Jumala riigist ja valitsusest. Nad mitte ainult
ei kuulutanud evangeeliumi, nad elasid evangeeliumi
välja. Kui neid piinati ja pigistati, tuli evangeelium
esile. Nende elu oli evangeelium, rõõmusõnum
Jeesusest Kristusest.
KRISTLASTE SÕNUM
Nad ei kuulutanud Moosesest, ka mitte “metsalise
märgist” ega “vaimulikust sõdimisest”.
Nad ei kuulutanud, mida erinevad kreekakeelsed sõnad
tähendavad, vaid nende kuulutus oli Jeesusest Kristusest.
Nad astusid inimeste ette väga lihtsa sõnumiga:
“Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.
Ei ole kedagi õiget, mitte üht ainsat! Jumal
on püha Jumal ja Ta viib iga üleastuja kohtusse
Kristuse päeval.”
Kuid Jumal on valmistanud tee inimese päästeks.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud,
et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski,
kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et temal oleks igavene
elu.” Kui sina paned oma usu Temasse, siis ta
peseb iga sinu patu puhtaks.
Kuid mitte ainult seda. Ta paneb sinu sisse uue elu.
Sul on uus võime ütelda “ei”
patule. Sul on vägi ja jõud olla võitja.
Ta parandab sinu südame, Ta võtab ära
valu ja kurbuse ning puhastab sinu südametunnistuse.
Ta võtab ära surmakartuse. See kõik
tuleb evangeeliumi kaudu ja apostel Paulus ütleb:
“Ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala
vägi õndsaks saamiseks igaühele, kes
usub.”
See oli koguduse kuulutus! Mitte Eelija mantlist,
mis langes Eliisa õlgadele. Mitte “seitse
sammu võiduks” ega “kuidas olla edukas”
või “kuidas luua sõprust”.
Varakoguduse liikmed kuulutasid Kristust — Jumala
väge ja tarkust.
Nad kuulutasid evangeeliumi. Nad ei laskunud kõrvalistesse
asjadesse, vaid jäid tuuma juurde. Kristluse tuum
on Jeesus Kristus ja kuulutus Temast!
KRISTLASTE INNUKUS
Kui tagakius tuli Stefanose märterluse läbi,
aeti kristlased välja oma kodudest ja löödi
töökohtadelt minema. Kodutud ja töötud
kristlased peksti Jeruusalemmast välja ja kus nad
iganes maandusid, seal kuulutasid nad evangeeliumi.
Tavaliikmed juhatasid inimesi Jeesuse juurde ja palvetasid
haigete eest. Midagi oli juhtunud varakoguduses, nii
et iga liige oli Jeesuse Kristuse saadik. Nemad kuulutasid
evangeeliumi ja Jumal ütleb, et kui sina kuulutad,
siis Tema päästab ja vabastab inimesi.
Antiookia kogudus muutus misjonikeskuseks, samal ajal
kui Jeruusalemma koguduse tähtsus kahanes käsumeelsuse
kalduvuste kimbutuses. Küsime, kuidas sai see kogudus
alguse? Ap 11,20 loeme, et Küprose ja Küreene
mehed kuulutasid seal evangeeliumi Issandast Jeesusest.
Meie ei tea isegi nende nimesid.
Vaata nende olukorda! Neil polnud Piibleid, kuna see
polnud veel kirja pandud ega olnud neil muid kristlikke
raamatuid. Neil ei olnud kristlikku meediat ega televisiooni.
Ei ühtegi kristlast linnavolikogus, ei ühtegi
kogudust linnas ega ühtegi kuulutust Antiookia
Päevalehes. Meile tundmatud mehed tulid linna,
kuulutasid evangeeliumi ning hulgad tulid pöördumisele
ja said päästetud. Nad ei kasutanud ühtegi
vabandust, nad ei löönud verest välja
ega olnud neil endast kahju. Meie loeme nendest: “Issanda
käsi oli nendega, ja suur oli nende arv, kes uskuma
hakates pöördusid Issanda poole. Aga jutt
nendest kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu
ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse. Kui ta
pärale jõudis ja nägi Jumala armu,
sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki
jääma kindlameelselt Issanda omaks.”
(Ap 11,21-23).
Piibel näitab meile, et varakoguduses oli põnevus
evangeeliumi suhtes. See oli kristlaste elu! Ja nende
kaudu muutusid teised.
Mida ütles Jeesus enne oma äraminekut? Mida
Ta käskis meil teha? Ta ei ütelnud: ”Uurige
Piiblit kuni ma tulen.” Ka ei öelnud Ta:
“Minge, laulge ja ülistage!” Ta ütles:
“Minge ja kuulutage evangeeliumi!”
Kuid meie ütleme: “Inimesed on uskmatud
ja küünilised! Nad pole huvitatud!”
Pole viga, anna neile evangeelium ja Issand töötab!
Ta ei ole käskinud mind ega sind neid päästa.
Anna neile lihtsalt evangeeliumi sõnum, sest
see pole kunagi kaotanud oma väge!
Olen kuulnud intervjuust Billy Grahamiga, mille tegi
küllaltki küüniline ajakirjanik. Ta küsis
evangelistilt: “Kuidas te saavutate oma tulemusi?
Te ei ole eriti hea kõneleja. Teil ei ole eriti
hea haridus ja te ei ole ka mitte teoloog. Kuidas te
seletate oma suuri tulemusi?” Billy Graham vastas
umbes nii: “Teil on õigus igas asjas. Ma
ei ole hea kõneleja. Ma ei ole haritud, ka mitte
teoloog, aga ma kuulutan vägevat evangeeliumi ja
mul on suur Päästja.” Jumal ei oota,
et sina kedagi päästad, kuid Ta on meid kõiki
kutsunud kuulutama evangeeliumi rõõmusõnumit.
OSADUS ISSANDAGA
Varakogudus oli Püha Vaimuga täidetud palvetav
kogudus. Kui probleemid tõusid, ei käinud
nad parlamendihoone ees demonstreerimas ega piketeerimas.
Ka ei koondunud kristlased poliitilise võimu
saamiseks. Ei, nad kogunesid palvele. Me loeme: “Issanda
käsi oli nendega.”
Kui tagakius puhkes ja nende pastori Jaakobuse pea
raiuti otsast, ei olnud neil kuskile minna abi otsima.
Politsei, kohus ega seadus ei kaitsnud neid. Peetrus
ootas vangis järjekorda. Aga mida tegi kogudus?
Kogudus palvetas!
Kui Jumal saab teha, mida Ta tahab, siis peame meie
lõpetama vabandamise. Maailm on pöörane,
perversne ja patune. See on õige, aga maailm
ei peagi teistsugune olema. Kuid kogudus peaks olema
täis Püha Vaimu väge ja kuulutama evangeeliumi.
Varakogudusel ei olnud kirikuid ega hooneid. Neil ei
olnud Piibleid, trükikodasid, raadiot, televisiooni
ega kristlikku ajakirjandust. Aga neil oli inimesi põlevate
südametega, kes läksid välja ja kuulutasid
ning nad teadsid, et Issand on nendega. Nad oli väljaheidetud,
lindpriid, kuid nad pöörasid maailma õigetpidi.
See oli evangeeliumi vägi!
Usun, et peaksime üle vaatama, mida meie kantslites
ja kuulutuspaikades kõneldakse. Mul jääb
mulje, et õpetame ja õpetame inimesi tüdimuseni.
Anname neile põhimõtteid ja tegevuspunkte,
kuid me ei juhata inimesi isiklikku osadusse Issandaga.
Ristiusu dünaamika on armastuse osadus Jeesusega
ja põlev süda. Õpetus on vajalik,
kuid ei asenda kunagi eluosadust Issandaga. Jeesus ütles:
“Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest
saavat igavese elu — ja just need on, mis tunnistavad
minust.” (Jh 5,39).
Ühes kirikus olid koguduse liikmed kleepinud
järgmise palve kantsli külge nii, et pastor
seda näeks: “Isand, meie tahame Jeesust näha.”
Võib-olla oleks vaja sama palve kleepida mõnegi
meie Eestimaa kantsli külge?
 Varakoguduses
ei kuulutanud ainult apostlid, vaid iga tavaliige kuulutas
oma elu ja sõnaga. Eestimaa päästmiseks
vajame, et iga kristlane mõistaks evangeeliumi
väge ja kuulutaks lihtsat päästesõnumit
oma lähedastele, sõpradele ja naabritele.
Evangeelium on ikka “Jumala vägi ja Jumala
tarkus”.
ALLAN LAUR
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastor
Kõne Eesti Evangeelse Alliansi konverentsil 7.
märtsil 2003
PIIBEL
KUULUB KAASAEGA
 Aktuaalne
teema
Pildil: Viktor Hamm (paremal) ja Meego
Remmel .
Eesti Evangeelse Alliansi konverentsi üheks
külaliseks oli Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni
esindaja VIKTOR HAMM. Temalt palusime infot vaimuliku
töö kohta mitmel pool maailmas.
Meie lugejaid huvitab kindlasti, kuidas
läheb Billy Grahamil.
Billy Graham on juba 84-aastane. Ta on ikka veel tegutsemas,
kuid ei rända enam eriti mööda maailma
ringi, vaid evangeliseerib USAs. Hiljuti oli tal suur
evangelisatsioon Dallases. Neli päeva oli seal
koos 250 tuhat inimest. Mais ja juunis on tal veel kaks
suurt evangelisatsiooni — üks Oklahoma Citys
ja teine San Diegos. Ta jutlustab ikka veel hästi.
Kui ta kantslis seisab, on ta kindel ja jõuline.
Administratiivse tööga ta enam ei tegele,
see on tema poja Franklin Grahami õlgadel. Ka
Franklin Graham jutlustab hästi, nagu tema isa
nooremana. Hiljuti oli ta Ladina-Ameerikas evangelisatsioonil.
Kuidas Sinu töö edeneb?
Viimasel aastal töötasime mitmel maal. Egiptuses,
Mongoolias, Aserbaidžaanis ja Mehhikos oli konverents.
Suured evangelisatsioonid olid Indias ja 16 Venemaa
linnas.
Peale selle koolitame noori evangeliste. Neid on 22,
pärit on nad Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest.
Me püüame neid nii sütitada, et nad jutlustaksid
nagu Billy Graham. Nad kogunevad neli korda aastas 10—12
päeva korraga. Programmi pikkus on kolm aastat.
Mina olen rektoriks.
Sel aastal alustasime Venemaal uut programmi “On
lootust”. See on meediaprojekt. Teeme tele- ja
videoprogramme. Kutsume kristlasi üles uusi usklikke
sõpru endale koju külla kutsuma. See on
massiprogramm kogu Venemaale.
Hakkasime välja andma uut ajakirja Rešenie
(Otsus), mille peatoimetajaks ma olen. Saadame ajakirja
Vene parlamendi igale liikmele. Rešenie hakkab
ilmuma neli korda aastas. See ei ole ingliskeelse Decisioni
tõlge, vaid Venemaal koostatud, vene inimestelt
vene inimestele. Ainus tõlge saab olema Billy
Grahami jutlus.
Sa nimetasid Mongooliat. See on meie
jaoks väga eksootiline maa, millest palju kuulda
ei ole.
Kristlus on seal ainult kaksteist aastat vana. Varem
ei olnud seal ühtegi kogudust. Ärkamine algas
paarist õpetajast, kes läksid Mongooliasse
inglise keelt õpetama ja kasutasid tekstiraamatuna
Piiblit. Hiljem tulid mitmesugused organisatsioonid
ja misjonid järele.
Nüüd on Mongoolias 180 kogudust 12—15
tuhande liikmega. Enamik kristlasi on noored 20—23-aastased
inimesed. Kõik on esimest põlve kristlased.
Ka Mongoolias on evangeelne allianss. Seal on baptiste,
vabakogudusi, nelipühilasi. Kuna kogudused on nii
noored, ei tee nad uskkondadel eriti suurt vahet.
Muidugi on seal budism tugev. Dalai-laama külastas
hiljuti Mongooliat ja palju inimesi käis tema juures,
kuid evangelikaalsed kogudused on ka väga tugevad.
Kuidas läheb töö endise
Nõukogude Liidu islamipiirkondades?
Turkmeenias on kõik kogudused suletud, vaid
üks õigeusu kogudus on veel alles. Paljud
pastorid on vangis ja olukord on väga raske.
Usbekistanis on kogudused veel avatud, kuid kõik
peavad olema registreeritud. Valitsus survab kristlasi
kõvasti.
Kõige vabam on ilmselt Kasahstan. Ka Tadžikistanis
on halb olukord. Kogudused on väikesed ja valitsus
on väga vastu.
Aserbaidžaanis on sama lugu, kuid kuna olukord
poliitiliselt ja majanduslikult ei parane, on inimesed
usule avatud. Valitsus ei ole muidugi rahul, et inimesed
kristlasteks saavad.
Kristlased on kohalikud inimesed ja see pahandab valitsusi
väga. Enamik venekeelseid inimesi on neist maadest
välja rännanud.
Miks oled Sa Eestis?
Kuna mind kutsuti sellele konverentsile. Ma olen väga
rõõmus, et võin siin olla oma vendadega
evangeelsest alliansist. See, mida allianss Eestis teeb,
on eeskujuks teistele maadele.
Ma olen Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni esindaja
Balti riikides. Ma ei käi siin kahjuks väga
tihti, nii üks kord aastas. Õpetasin metodisti
seminaris evangeelset jutlust.
Nüüd on meil vabadus. Kuidas
peaksime seda kasutama?
Nendes maades, mis on hiljuti vabaks saanud, on suur
vajadus piibliõppe järele. Noor põlvkond
teab Piiblist väga vähe. On vajalik, et noored,
kes tulevad kirikutesse, saaksid Piiblist head teadmised.
Me peame nii kõnelema, et inimesed meist aru
saaksid. Apostlitel oli edu, sest nad rääkisid
inimestele arusaadavalt. Nad ei kasutanud mitte ainult
mõistetavaid sõnu, vaid ka ideid. Tänapäeva
evangelistil peab paremas käes olema Piibel ning
vasakus kaasaegne kirjandus ja ajakirjandus.
Me peame Piiblile kui vundamendile ehitades ajaga
kaasas käima. Inimesed arvavad piiblisõnumit
minevikku kuuluvaks, kuid meie peame näitama selle
aktuaalsust.
Täname!
8. märtsil 2003 Tallinnas
AINULT
EVANGELISEERIMINE ÕIGUSTAB KIRIKU EKSISTEERIMIST
 Kuulutaja
lugejatega vestleb
seekord Eesti Metodisti Kiriku superintendent ning Eesti
Evangeelse Alliansi (EEA) president OLAV PÄRNAMETS
(66).
KUI KAUA SA OLED PIDANUD OMA PRAEGUSI
AMETEID?
Ma olen pastor 1966. aastast, superintendent 1979.
aastast ja EEA president alliansi loomisest peale.
MILLES ON SEISNENUD SINU PRESIDENDITÖÖ?
Olen püüdnud olla südamega alliansi
tööga kaasas ja julgustajarollis. Põhilised
töömesilased on olnud peasekretärid Ingmar
Kurg ja tema mantlipärija Meego Remmel ning sekretärid
Merike Uudam ja Triin Rait.
MILLEKS ON EVANGEELNE ALLIANSS VAJALIK?
Tegelikuks koguduste ja kirikute vaheliseks koostööks,
et sellel ei oleks juhuslik iseloom — saame kuskil
matustel, pulmapeol või aastapäeval kokku.
Nõukogude ajal oligi see nii. Tolleaegse riigivõimu
põhimõte oli “jaga ja valitse”.
See võim kartis kristlikku ühtsust ning
püüdis inimesi häälestada selliselt,
et nad ei vaataks üksteise peale hea pilguga.
Jumala tahe on teistsugune. Viktor Hamm nimetas alliansi
aastakoosolekul, et Jeesus palus ülempreesterlikus
palves (Jh 17) seitse korda kristlaste ühtsuse
pärast. Nii ei ole see meie leiutatud idee, vaid
Jumala oma. Iga samm ühtsuse suunas viib Jumala
tahtmise täitmise poole. Selles mõttes on
allianss ääretult vajalik.
MILLES SEISNEB EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU
JA EEA VAHE?
Ka kirikute nõukogus on võimalik arendada
kristlikku ühtsust, aga seal ei ole rõhk
koguduse evangeelsel kuulutusel. See organ on kirikute
ja riigi vaheliseks suhtlemiseks.
KA SÕNA KUULUTAMISEL RAJANEVATEST
KIRIKUTEST KÄIB ALLIANSI ÜRITUSTEL IKKA TEATUD
KINDEL SELTSKOND. MIS TÕMBAB OSA INIMESI ALLIANSI
POOLE JA MIKS TEISED EI TAHA TULLA?
Kes oskaks sellele täpselt vastata? Ilmselt ei
käi see joon niipalju kirikuid ja kogudusi kui
inimsüdameid pidi. Igas kirikus ja koguduses on
inimesi, kellel on alliansstöö poole tõmme.
Võib-olla mõned ei teagi veel kuigipalju
alliansist. Ilmselt peaks allianss endast rohkem teada
andma.
MIDA ON ALLIANSS ANDNUD METODISTI
KIRIKULE JA VASTUPIDI?
Kahjuks ma ei saa öelda, et metodistid oleksid
väga agaralt alliansis tegutsemas. Sooviksin, et
ka sellel konverentsil oleks märksa rohkem meie
pastoreid ja liikmeid ning et me võiksime veel
suurema panuse anda kui seni.
Kui me Tallinna uut kirikut ehitasime, kus alliansskonverentsid
nüüd on peetud, siis oli meil palve, et see
hoone oleks vajalik Jumala rahvale. Oleme kutsunud alliansi
inimesed siia. See on meie panus. Siin on võimalused
nii plenaaristungiteks kui ka grupitööks.
Siin on kerge korraldada ka toitlustamist.
Oleme alliansilt saanud tugeva impulsi kristliku ühtsuse
poole. Kuigi me pole end lugenud sallimatuteks teiste
uskkondade suhtes, on allianss ühtsuse tähtsat
mõtet paljudes inimestes süvendanud.
Mida ma isiklikult olen saanud? On midagi sõnulseletamatut,
kui näeme palgest palgesse oma vendi Kristuses.
Oleme ühel pool rindejoont ja põhieesmärgid
on meil samad. Üks asi on kellestki midagi kuulda
või lugeda, teine asi palgest palgesse kohtuda.
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma olen hakanud seda
hindama.
METODISTI KIRIKU LOOJAT JOHN WESLEYT
HINNATAKSE KÕRGELT KA VÄLJASPOOL OMA USKKONDA.
Väga paljudes kohtades ei ole enam seda tuld,
mis oli algselt metodistlikul ärkamisel. See on
koputus meie südametunnistusele, et peame minema
allika juurde tagasi.
John Wesley kohta on öeldud, et ta oli mees,
kes maksis täie hinna. Jumal aktsepteeris seda
ning õnnistas tema tööd ja kuulutust
peaaegu 50 aasta jooksul. John Wesley ütles: “Maailm
on mu kihelkond ja hingi päästa on mu elukutse.”
Ma arvan, et meie partnerid evangeelses alliansis on
just niisugused inimesed, kellega koos me palume taevase
tule pärast, et me ei jääks tuimaks,
leigeks ja et evangeelne ind oleks taas elav.
MIS ON TEINUD METODISTI KIRIKU NÄHTAVAKS
EESTI ÜHISKONNAS?
Vaevalt, et me väga märgatavad oleme, välja
arvatud ehk uus kirik Tallinna kesklinna lähedal.
Ma olen Jumalale südamest tänulik, et meie
seminar töötab kaheksandat aastat. Rõõm
on tõdeda, et siin on väga erinevatest uskkondadest
inimesi õppimas. See on väike evangeelne
allianss ja erinevate inimeste kohtumispaik. Nad mitte
ainult ei õpi üheskoos, vaid neil on ka
ühised hardushetked. Eeliseks on ka see, et siin
on rohkem kui kaks erinevat rahvust ja iga loeng käib
tõlkega.
Nagu Eesti EKB Liidus olid oma suurkujud Osvald Tärk
ja Oskar Olvik, nii olid meil Aleksander Kuum ja Hugo
Oengo. Nemad on jätnud tõsise märgi
Eesti kristluse ajalukku. Vanem ja keskealine põlvkond
mäletab neid veel.
MIDA ON ANDNUD METODISTI KIRIKULE
UUE KIRIKUHOONE EHITAMINE TALLINNA?
See on meid natuke nähtavamaks teinud. Kuna kirikusaali
akustika on võrdlemisi hea, on see äratanud
Eesti tippmuusikute tähelepanu. Siin on olnud üsna
rohkel arvul klassikamuusika kontserte — Tõnu
Kaljuste oma koori ja orkestriga, Eri Klas, Paavo Järvi
ja teised. Tänu sellele hakkab inimestest välja
minema hirm üle kiriku lävepaku astumise ees.
Me võime vaikselt õnnistada neid siin
pühakojas. Kindlasti on inimesi, kes tulevad hiljem
ka jumalateenistustele, sest hirm on kadunud ja huvi
on tärganud. Selles majas oleme näinud märksa
rohkem uusi inimesi tulemas kui Merepuiestee palvelas.
MILLINE ON EESTI EVANGEELSE KUULUTUSE
KÕIGE SUUREM PROBLEEM?
Issand Jeesus ja Tema apostlid kuulutasid evangeeliumi
taevast antud meelevallaga. Sõnum peab olema
inimestele mõistetav. Kuulutus peab olema Kristuse-keskne,
põhinema Jumala pühal Sõnal ning
olema öeldud usu ja armastusega. See peab olema
armusaanud patuste sõnum neile, kes veel armu
otsivad. Kuulutada ei tohi mingist kõrgest elevandiluust
kantslist üle inimeste peade. Sel juhul tekib pigem
vastuseis. Sõnum peab jõudma pärale.
EVANGEELNE ALLIANSS TEGUTSEB ÜLE
MAAILMA. MIDA ON ANDNUD EESTILE RAHVUSVAHELISED KONTAKTID?
Meil on käinud külas Euroopa Evangeelse
Alliansi tegelased. Need on olnud kinnitavad kohtumised.
Allianss näitab, et me ei ole maailmas üksi
ning seda on tähtis teada ja kogeda.
Meie inimesed saavad osaleda rahvusvahelistel konverentsidel.
Saame teistelt õppida ja teised meilt. Eestit
kaldutakse kiitma, sest oleme üks esimesi paiku
endise Nõukogude Liidu territooriumil, kus allianss
loodi. Meid on nüüd juba järginud lätlased,
kes olid ka siin konverentsil tervitamas.
Eestseisuse nõupidamisel oli arutusel, et peaksime
kaasama ka vene rahvusest kristlasi — miks ei
võiks ka nendel tekkida selline allianssliikumine?
MIKS SA PRESIDENDI KOHALT TAGASI ASTUD?
Sisetunne ütles, et ma olen juba küllalt
kaua sellel kohal olnud. Mul on hea meel, et leidub
selline kandidaat presidendi kohale nagu Meego Remmel.
Ta on alliansis südamega kaasa töötanud,
kompetentne, respekteeritud ja aktsepteeritud ning minust
palju-palju noorem. See on õigeaegne lahendus.
Alliansi tööst ma eemale ei hakka hoidma
ja ilmselt mind keegi eemale ei tõuka ka.
ON SUL MÕNI VAIMULIK KOGEMUS,
MIS VÕIKS KÕIGILE EESKUJUKS OLLA?
Kui Aleksander Kuum oli juba oma elu lõpuaastates
ja osa tema meelespidamise võimest oli kadunud,
ei ununenud üks asi tal surmatunnini.
Kui oli jumalateenistus või vennad tulid kokku,
oli tema alati kohal. Ta kõrvakuulmine oli ka
tagasihoidlikuks jäänud, aga ta ütles:
“Ma ei kuule küll suuremat midagi, aga ma
tunnen osadust.”
Ükskord juhatasin mina konverentsi ja tema andis
käega märku. Ma palusin tal öelda, mis
tal südamel on. Tema sõnad olid: “Kui
metodisti kirik Eestis ei evangeliseeri, siis ta ei
õigusta oma eksisteerimist.” Ta istus,
konverents läks edasi ning umbes poole tunni pärast
tõstis ta jälle käe ning kordas sedasama.
See võis juhtuda veel kolmaski kord.
Mida see näitas? Sellel mehel, kelle kõige
suurem igatsus ja rõõm oli põlvitada
mõne patusega Kristuse risti all ja kutsuda teda
Jumala riiki, jäi see igatsus ja kutsumus elavaks
isegi siis, kui kõik muu hakkas ära ununema.
Meil peaks see samamoodi olema — minul, igal metodistil
ja kõigil meie kaasvendadel ja õdedel.
Nii neil, kes on ühinenud alliansiga kui ka teistel,
kes on Kristuse lipu all.
8. märtsil 2003 Eesti Evangeelse
Alliansi konverentsil Tallinnas
TULEKAHJU
HÄVITAS RAKKE KIRIKU
Pühapäeva, 9. märtsi hommikul süttis
Rakke koguduse kirik.
65 aastat vanas puukirikus oli umbes kümme aastat
tagasi tehtud remont ja vahetatud ka enamik elektrijuhtmestikust.
Ühes väikeses toas olid aga vanad juhtmed
alles ning need toitsid veeboilerit. Juhtmed kuumenesid
üle ja tekkinud lühis süütas kiriku.
JUMALAL OLID OMA PLAANID
Pastor Rando Selbak koos mõnede külalistega
oli esimesel korrusel hommikust söömas, kui
ülevalt hakkas suitsu tulema. Rando Selbak jooksis
üles, kuid ei saanud enam ust avada. Kui päästeteenistus
kohale jõudis, oli katus leekides. Majast jäid
alles ainult seinad.
Õnnetuses ei saanud keegi viga. Pastor elas
kirikus ja öine tulekahju oleks võinud tema
elu ohtu seada. Õnneks oli juba hommik.
Kogudus planeeris kirikule kapitaalremonti, mis pidi
algama järgmisel päeval, 10. märtsil.
Nüüd tahetakse vanale kohale ehitada päris
uus kirik.
Niisugune oli Rakke kirik tulekahju
järel
Rando Selbak ütles, et algul olid kõik
šokis, kuid pärast hakati mõtlema,
et võib-olla oli nii kõige parem. “Ei
tea, kas me oleksime raatsinud vana kirikut täielikult
lammutada, olime selle küljes kinni. Jumala plaan
oli uus kirik ehitada,” ütles ta.
“Tegelikult oli see maja täiesti pehkinud
ning lammutamise käigus tuli välja, kui läbi
ta oli. Palkide peale oli pandud tõrvapapp ja
sellele välisvooder. Tegemist oli konstruktsiooniveaga.”
Kõige rohkem kahju on koguduse raamatukogust.
Seal oli väga vanu raamatuid, ennesõjaaegseid
ning nõukogude ajal käsitsi kirjutatud ja
levitatud raamatuid. “See oli koguduse kõige
väärtuslikum vara,” arvas Rando Selbak.
Põlenud altaril oli kiri:
"Rahu olgu teile!"
VAJA ON ABI
Hävinud hoone ei olnud ainult koguduse kirik,
vaid kohaliku rahva kirik, sest kogu vald oli kunagi
südamega selle ehitamise juures olnud. Kogudusel
on säilinud omaaegsed märkmed annetuste kohta,
mis näitavad, kuidas raha senthaaval kokku koguti.
Ka uus maja tahetakse ehitada kogu Rakke rahva ühise
tööga.
Uus kirik ehitatakse põhimõtteliselt
vana projekti järgi ning jällegi puust. Ehituse
algus sõltub raha saamisest.
“On häid ja heldeid inimesi, kes on teinud
kogudusele sihtannetusi. Kõige rohkem puudutavad
väikesed südamest tulnud annetused. Inimesed
ütlevad, et neil ei ole palju anda, aga nad tahavad
ka toetada,” ütles Rando Selbak.
Mitmed kogudused on teinud juba korjandusi Rakke koguduse
heaks. Vana hoone lammutamisel tulid appi vald ja kohalikud
ettevõtted.
Muidugi ei ole raha uue hoone ehitamise alustamiseks
veel koos. Rakke kogudusel on konto 10102050630004 Eesti
Ühispangas, kuhu võib kanda annetusi.
“Vaatame lootusega ettepoole,” ütles
Rando Selbak. Kogudus usub, loodab ja palvetab.
Jumalateenistused ja laste- ning noortetöö
toimuvad praegu kohalikus kultuurimajas. Rakke koguduses
on 19 liiget, muid külastajaid on teist sama palju.
Alland Parmani fotod
EESTI
EKB LIIT PIDAS AASTAKONVERENTSI
21.-22. märtsil toimus Tallinnas Pääsküla
gümnaasiumis Eesti EKB Liidu aastakonverents teemal
“Kristuse sarnaseks”. Selles koolimajas
peab oma jumalateenistusi Nõmme Vabaduse Baptistikogudus.
Konverentsile registreerus 138 delegaati 64 kogudusest,
külalisi oli 32.
Kuna liit tuleb vastavalt 1. juulil 2002 kehtima hakanud
kirikute ja koguduste seadusele ümber registreerida,
võttis konverents vastu liidu uue põhikirja.
Seni oli liidu tegevjuhiks peasekretär ja vanematekogu
valiti kolmeks aastaks. Nüüd saab tegevjuhiks
president ja vanematekogu valitakse neljaks aastaks.
President on vanematekogu liige ja juhatuse esimees.
Vanematekogu valib enda hulgast esimehe.
Toivo Pilli pidas loengu “Pöördepunkt:
aasta 1945 Eesti vabakirikute elus”. Loodetavasti
saavad selle ettekande põhitõed tulevikus
ka laiemale üldsusele kättesaadavaks.
Vaimulikus osas peeti mõttevahetus kümnes
grupis teemal “Misjon ja evangelism — iga
kristlase ülesanne”. Käsitleti kolme
küsimust: kohaliku koguduse motivatsioon kuulutada
evangeeliumi, kuidas kasutada piirkondlikku võrgustikku
evangeeliumi kuulutamisel ja kuidas liit saab abistada
kohalikku kogudust.
Konverentsi kolmel jumalateenistusel jutlustasid Leho
Paldre (Tartu Kolgata kogudus), Hannu Räty (Seinäjoki
Vabakogudus Soomes) ja Peeter Tamm (liidu asepresident).
Laupäevahommikusel palvehetkel jagas sõnumit
Viljar Liht (Kohila kogudus).
Liidu eelmise aasta tööd kokku võttes
nenditi, et pärast pikaajalist langust koguduseliikmete
arv kasvas ja on nüüd 5963. Liitu võeti
kolm uut kogudust ja nende arv jõudis 89ni.
Eesti EKB Liit on Eesti Evangeelse Alliansi loomisest
peale selle töös aktiivselt osalenud. Aastakonverentsi
otsusega astus liit nüüd ametlikult alliansi
liikmeks.
Kuulutaja järgmises numbris on plaanis avaldada
üks konverentsil peetud jutlustest.
Üks kümnest mõttevahetuse
grupist Pääsküla gümnaasiumi klassiruumis
KARTULILUGU
Teise maailmasõja ajal Hohensalzas juhtus meil
eriline lugu.
Kui olin kord haigena Königsbergis, võisin
kogeda, et meil on rikas Isa taevas, kes hoolitseb oma
laste eest. Tookord ütlesime endale: raha pärast
ei taha me enam kunagi muretseda. Isa taevas teab, mida
vajame.
Nüüd Hohensalzas pidime saama uue õppetunni.
Tookord oli neil aladel toiduga õige hea olukord
võrreldes näljaajaga pärast sõda,
võiks nimetada isegi, et jätkus rikkalikult.
Meil käis palju külalisi ning majas olid ka
mõned Berliinist “väljapommitatud”
lapsed, keda oli õnnistatud ülihea isuga
— nad olid “täitmatud”.
Ühel päeval ütles meie poolakast majaabiline
mulle: “Pastoriproua, meie kartulid hakkavad lõppema.”
Oli alles jaanuar ja kartuleid pidi jätkuma juulikuuni.
“Noh,” arvas ta, “kui nii palju külalisi
käib, siis pole ka mingi ime, et kartulid otsa
saavad.” “Jah, aga Jumala saadetud külalisi
ei tohi ka ukse taha jätta,” vastasin ma.
“Siis peab armas Jumal ka kartulite eest hoolitsema.”
Selle järel läks ta toast välja.
Jäin järele mõteldes seisma. Mida
tahtis Issand mulle ütelda? Pidin ma hakkama jaopärast
andma ja lastele ette kirjutama, kui palju nad tohivad
süüa? Või võisin ma Jumalat
usaldada, et Tema kartulite eest muretseb? Hilisemal
ajal pidime me kõik õppima jaopärast
sööma, tookord oli see meile võõras.
Palusin selgust, aga seda ei tulnud.
Tookord oli mul üks salmikastike, kus oli palju
lehekesi Piibli kirjakohtadega. Teadsin küll, et
Piiblit ja taolist salmikogu ei või tarvitada
oraaklina. See oleks ebausk. Aga tookord palvetasin
ma Issanda poole, et Ta võiks oma rumalale lapsele
kasvõi selgi viisil vastata. Kui see ei pea nii
olema, tulgu siis mulle salm, millel selle looga tegemist
pole. Siis haarasin ma kasti ja tõmbasin sealt
salmi. Lehekesed olid aga nii õhukesed, et kolm
tükki olid kokku jäänud.
Kui ma need märgitud kirjakohad avasin, siis
tuli esiteks Ps 91,14-15: “Et ta minusse on kiindunud,
siis ma päästan tema; ma ülendan tema,
sest ta tunneb minu nime. Ta hüüab mind appi
ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on
kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.”
Teine oli Mt 8,26: “Miks te olete nõnda
arad, te nõdrausulised?” ja kolmas Lk 12,7:
“Isegi teie juuksekarvad on kõik ära
loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt
kui hulk varblasi!”
See oli selge vastus. Ma ütlesin: “Issand,
ma tänan sind. Ja kartulite pärast ei taha
ma muretseda. See on nüüd sinu mure!”
Oli kolmapäev või neljapäev.
Pühapäeval oli meil koguduse koosolek. Seekord
olid külalised tulnud Posenist (Poznanist). Nende
hulgas oli üks lennuväeinsener, usklik mees,
kes ka kogudusele kõneles.
Koosoleku järel istusid külalised meie juures
kohvilauas. Insener oli meil esimest korda. Korraga
pöördus ta minu poole ja küsis: “Pastoriproua,
ütelge palun, kuidas teil kartulitega on?”
Vaatasin teda üsna imestunult ja küsisin:
“Kust tuli teile mõte kartulite pärast
küsida?” Tookord polnud taoline küsimine
tavaline. Siis ta ütles: “Mulle anti ülevalt
korraldus teie eest hoolitseda.”
Saime lennuväelt neli tsentnerit kartuleid. Aga
see polnud veel kõik. Järgmisel päeval
tuli maalt meile tuttav külla. Mida ta kaasa tõi?
Seljakotitäie kartuleid. Siis saime postipaki lähedasest
mõisast, kus meie poisid olid koolivaheajal olnud.
Pakis olid kartulid! Järgmisena tuli läbi
Saksamaa rongiga Badenist kott kartulitega. Seal oli
veel lisaks teisigi häid asju nagu suhkur, kakao
ja õunad, aga ei puudunud ka kartulid. Seejärel
tõi üks talumees meie oma kogudusest tsentneri
kartuleid. Lühidalt — kartuleid tuli igast
kandist ja meil jäi vaid imestada ja tänada.
Ühel päeval kohtasin tänaval üht
naist meie kogudusest, kes kaebas oma häda —
tema kartulid olid lõpukorral. Ma jutustasin
talle, mida olin kogenud ja kutsusin teda meile, et
ta võiks meie küllusest osa saada. Kui ma
koju jõudsin, ütles mu abikaasa: “Sel
ajal, kui olid linnas, helistas õpetaja Hirsch
ja ütles, et ta tahab meile kartuleid saata. Kui
ta oli käsikäruga kahte kotti kartuleid rongile
toomas, siis kohtunud temaga keegi naine ja küsinud,
kuhu ta kottidega teel on. Kuulnud, et pastor von Holsti
suurele perele kartuleid viimas, oli too naine omalt
poolt veel tsentneri lisanud.” Nii saime sealt
veel kolm tsentnerit kartuleid ja olime rikkalikult
varustatud.
See oli imepärane puudusest läbi aitamine.
Et mitte unustada tänu, kirjutasin selle kartuliloo
üles, paljundasin ja kinkisin oma abikaasale sünnipäevaks.
Varsti selle järel oli insener lennuväest
jälle meil ja ma andsin temalegi kartuliloo koopia
ja ütlesin: “Teie tegite alguse. Teie peate
nüüd ka nägema, kuidas asi jätkus.”
Ta võttis lehe kaasa ja peagi oli ta selle Posenis
kogudusele ette lugenud. Pärast koosolekut tuli
üks talumees ta juurde ja ütles: “Teie
kartulilugu meeldis mulle väga. Tahan ka selles
kümne tsentneriga osaleda.” Meie olime rikkalikult
varustatud, aga nüüd läks see kartulilugu
Posenis edasi. Kahjuks ei tea ma üksikasju, aga
paljudel juhtudel olevat see olnud sarnane meie looga.
Üks mees oli kartulilugu koosolekul kuulnud.
Mõni aeg pärast seda oli ta naine kaevanud:
“Meie kartulid on lõpul. Kelle poole me
peaksime pöörduma? Kes võiks meid aidata?”
Mees arvas: “Me ei pöördu inimeste poole,
me palume Jumalat kartulite pärast.” Seda
nad tegidki ja vaevalt olid nad palve lõpetanud,
kui uksekell helises. Kui nad avasid, seisis seal insener
lennuväest oma autoga. Ta oli toonud neile kümme
tsentnerit kartuleid.
Tookord ütlesime endale: “Me ei taha enam
kartulite pärast muretseda.” Me olime kogenud,
et Isa taevas hoolitseb oma laste eest üle palvete
ja mõistmise. Järgneval ajal oli küll
mõnikord ka üsna ilma kartuliteta olukord,
pidime ka nälgima ja puudust kannatama. Kas Taevaisal
polnud enam võimalik oma laste eest hoolitseda?
Siiski. Tema oli ja jääb rikkaks. Kui Ta laseb
meid puudust kannatada, siis Ta teab, milleks see hea
on.
Tema lapsed peavad Teda usaldama.
MARGARETE von HOLST
Autor oli Rakvere viimase saksa luterikoguduse pastori
Walter von Holsti abikaasa
Raamatust “Wie ein Vogel auf dem Ast” tõlkis
Veronika Arder
JEESUSE ELU JÕUAB IGAÜHENI
Jaanuaris alustasid mitmed Tartu kogudused koostöös
rahvusvahelise kristliku organisatsiooniga Agape Eesti
Jeesus-filmi projekti. See on kõikjal maailmas
pakkunud kirikuile nii uut ja huvitavat väljakutset
kui ka võimalust jõuda nende inimesteni
enda ümber, kes ehk muidu kunagi üle kirikuläve
ei astuks.
Kasutatakse 1979. aastal valminud ja maailma vaadatuimaks
filmiks tõusnud filmi “Jeesus”. Film
on praeguseks tõlgitud 766 keelde ja seda on
näinud üle 1,6 miljardi inimese.
NELI SAMMU
Kõigepealt saadab kogudus enda poolt valitud
piirkonna elanikele kingiteate koos koguduse kirjaga,
et järgneval nädalal on võimalik tasuta
omandada video- või helikassett filmi või
kuuldemänguga “Jeesus”. Järgneval
nädalal külastavad koguduseliikmed neid kodusid
ja jagavad huvitatutele filmi või kuuldemängu.
Seejärel lepitakse kokku aeg, millal oleks sobilik
küsida arvamust filmi või kuuldemängu
kohta. Küsimustik, mida kasutatakse, sisaldab seitset
lihtsat küsimust filmi ja inimese enda tõekspidamiste
kohta. Kelles film Jeesuse vastu enam huvi tekitas,
nendega on kogudusel võimalus edasi töötada,
et seda huvi säilitada ja kasvatada.
KASULIK KOGUDUSTELE
Projekt annab kogudustele võimaluse ulatuda
kaugemale tavapärasest kirikusõbralike inimeste
ringist ja kuulda väljaspoololijatel Jeesuse lugu.
See on kogudustele praktiliseks töövormiks
ning aitab kaasa koguduseliikmete kasvule ja arengule.
Projekti läbiviijad on koguduseliikmed ise ja see
on tõhusaks vahendiks kogudustele liikmete mobiliseerimiseks.
Tartu pilootprojekt on näidanud, et see ettevõtmine
suurendab ka koostööd erinevate kirikute vahel,
kuna projekt on mõeldud kõigile konfessioonidele
ja evangeelsetele kirikutele.
Pilootprojektis osales neli Tartu kogudust (EELK Tartu
Pauluse ja Peetri kogudused, Tartu Salemi ja Kolgata
baptistikogudused). Tulemused on olnud igati julgustavad.
Kogudused võtsid ülesandeks viia pakkumine
filmiga “Jeesus” pea tuhandesse kodusse,
kus rohkem kui pooltes (täpsemalt 56% kodudest)
see ka vastu võeti. Umbes 150 kodu oli nõus
avaldama ka oma arvamust kuuldu ja nähtu kohta
ning umbes 25 inimest on praeguseks avaldanud soovi
jätkuvateks kontaktideks kogudustega. Üldistades
võib arvata, et rohkem kui pooled Tartu kodud
on huvitatud Jeesuse elust. Kassetid Jeesuse elulooga
jäid ka neile, kes esialgu koguduses toimuva vastu
rohkem huvi üles ei näidanud. Seega võib
kindel olla, et Jumala töö jätkub läbi
selle filmi/kuuldemängu ka nende inimeste südames
ja elus.
UUS SIHTGRUPP
Agape Eesti alustas veebruaris analoogset projekti
ka Tartu üliõpilaste hulgas, kes rohkem
arvuti kui televiisori taga aega veedavad, pakkudes
CD-plaati sama filmiga tudengitele ülikooli ühiselamutes.
Antud projekt on pooleli ja seega on vara rääkida
tulemustest või numbritest, kuid juba praegu
oleme olnud julgustatud sellest, kuivõrd avatud
on tudengid siiani olnud.
Tartu Kolgata koguduse pastor
Leho Paldre filmi ja kuuldemängukassettidega
Projekti pakub Agape Eesti koostöös Eesti
Piibliseltsiga. Viimane tegeleb eelkõige just
kõigi projektiks vajalike materjalide levitamisega.
Enama informatsiooni saamiseks võib pöörduda
Agape Eesti kontorisse Tartus Aleksandri 1-38, võtta
ühendust telefonil (07) 366686 või e-posti
kaudu aadressil jfp@agape.ee.
Kuna raamatukultuur Eestis on vähenemas, on projekt
uus ja huvitav võimalus kogudustele ja nende
liikmetele jõuda inimesteni, kelleni varem jõutud
ei ole.
Uus sajand, uued võimalused — kasutagem
siis neid!
VILVER ORAS
Jeesus-filmi projekti koordinaator
Agape Eesti
|
