|
Eesti linnades on juba püsti jõulukuused.
Pildil olev 49-aastane ja 19 meetri kõrgune puu
jagab teiste omasuguste saatust. Muidu kuusk nagu kuusk
ikka, aga püsti seisab vaid kiilude najal.
Tegelikult näitavad need puud oma
ilu surnuna. Jaanuari algul saetakse nad tükkideks
ja põletatakse ära. Ükski meetod ei
suuda neid enam elustada.
November lõpeb surnute mälestuspüha
ja esimese advendiga. Jumal suudab surnud inimesed taas
elavaks teha. Kõige pimedamal aastaajal süttib
küünlavalgus. Jumal pakub igavest valgust.
“Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt
valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus,”
kuulutas prohvet Jeesuse tulekust (Jesaja 9,1).
Paljud vajavad tuge. Inimesi ei hoia kiilude
abiga üleval. Kuulutagem neile Jeesusest ja nad
saavad aidatud.
 EESTIS
TEKKIS JÄRJEKORDNE KRIIS
Toimetaja kommentaar
Selle kommentaari kirjutamise ajal on Eesti valitsus
kriisis ja ähvardab laguneda. Põhjuseks
on tuleva aasta eelarve.
Intervjuus 20. novembri Postimehele ütles Reformierakonna
esimees Siim Kallas: “See on maailmas täiesti
ainulaadne. Eestis kutsus valitsuskriisi esile see,
et valitsus kavatses toetada emasid ja alandada makse.
Mujal maailmas avaldab rahvas meelt, kui makse tõstetakse
ja toetusi kärbitakse, aga Eestis on risti vastupidi.”
Kindlasti on Siim Kallasel oma mätta otsast vaadates
õigus. Tema mätas pole siiski ainuke, kust
elule vaadata saab. Kuulutaja ülesanne ei ole praegu
ühte või teist poolt propageerida, vaid
võimalikult neutraalselt positsioonilt olukorda
analüüsida.
LIIGA KÕRGE EMAPALGA ÜLEMMÄÄR?
Üks tüli algpõhjuseid oli nõndanimetatud
emapalk. Selle vastu protestijad ei olnud vastu emapalgale
endale, vaid eelkõige selle maksimaalsele määrale
– kolm Eesti keskmist palka. Seda peetakse ebaõiglaseks,
seda vähendades võiks ju tõsta minimaalset.
Analüüsime kokkuhoiu võimalust. Päris
rikkaid on Eestis tunduvalt vähem kui vaeseid,
tegelikult üsna vähe. Rikaste hulgas ei ole
naisi kindlasti üle poole. Neist sünnitusealisi
on veel vähem ja tegelikke sünnitajaid päris
vähe. Sellepärast on kokkuhoid peaaegu olematu
isegi siis, kui rikkad emapalgast hoopis ilma jätta.
Kui säästetud raha ära jagada paljude
vaeste sünnitajate vahel, jääb igaühele
tühine summa.
Peale rahalise kalkulatsiooni tuleb siin arvestada
ka sotsiaalse õiglusega. Kas on õiglane,
et üks ema saab lapse sünnitamise ja kasvatamise
eest rohkem raha kui teine? Kui tegemist on palgaga,
siis peaks võrdse töö tegijad saama
võrdset tasu.
Paljudes asjades on ühiskonnas kokku lepitud,
et inimesi ei kohelda võrdselt. Leitakse koguni,
et võrdsus ei ole õiglane.
Kui Eestis maksti aastaid pensioni asemel kõigile
pensionäridele võrdselt elatusraha, siis
ei olnud pensionärid rahul. Ühiskond nõudis,
et pensioni maksmisel arvestataks inimese varasemat
tööpanust. Mis sest, et kõik on ühesugused
elatanud inimesed, kes enam tööd ei tee.
Kui tööl käiv inimene jääb
haigeks, makstakse talle haigusraha vastavalt teenitud
palgale. Pole kuulnud, et keegi nõuaks võrdsust
– kõik haiged on ju ühtemoodi haiged,
miks peaks üks saama raha rohkem kui teine.
Nõukogude Liidu lõpuajal tuldi Moskvas
korraks välja ideega likvideerida pärandamise
võimalus. Miks peaks üks inimene alustama
oma elu paremalt positsioonilt kui teine, saades oma
esivanematelt päranduse? Selle idee eestvedajaid
siiski hoiatati — inimesed loobuksid pingutamast,
kui nad ei saaks oma töövilja lastele jätta.
Võrdsustamisest loobuti.
Ka emapalga puhul on vaja sotsiaalset kokkulepet.
Kas soovitakse palka või pikemat tasulist sünnitusjärgset
puhkust? Need kaks on hoopis erinevad asjad. Esimese
puhul on loomulik võrdsus ja teise puhul, arvestades
ühiskonna praktikat, senise sissetulekuga arvestamine.
RAHVAS PEAB ÜTLEMA OMA SOOVI
Rahvas on valinud Riigikogu neljaks aastaks ja mõnede
poliitikute arvates on neil mandaat selle aja jooksul
teha, mida tahavad. Järgmiste valimiste ajal annab
rahvas nende tegevusele hinnangu, valides neid tagasi
või mitte.
Teiste arvates peaks rahvas ka vahepeal oma arvamust
avaldama ja valitsejad peaks rahva arvamuse muutudes
sellega kohe arvestama. Igatahes püüavad nii
võimulolijad kui ka opositsioon rahva tahet teada
saada. Loomulikult püüab opositsioon rahvast
valitsuse vastu häälestada, et ise võimule
tulla.
Rahvas, see oleme meie. Igaüks peaks mõtlema,
kas mingis kampaanias osaledes võitleb ta oma
veendumuste eest või laseb end lihtsalt poliitikutel
ära kasutada.
RIKAS JA VAENE TAHAVAD MÕLEMAD ELADA
Meie ühiskonnas on tekkinud lühikese ajaga
suur varanduslik kihistumine. Sellest on tulnud mittemõistmine
või koguni viha erinevate rahvakihtide vahele.
Kompromisside kunst on keeruline. Ühiskonnale
on vaja, et inimesed ausate vahenditega püüdleksid
parema elu poole ja jõukusele, muidu jääb
majandus kängu. Samas ei tohi unustada neid, kes
seda praegusel momendil või üldse mitte
teha ei saa. Elatanud inimese võimalused võrreldes
keskealisega on väga piiratud. Samuti ei saa end
ainult edule pühendada lastega noored perekonnad.
Mooses ütles Tõotatud maale teel olevale
Iisraelile: “Õigupoolest ei peaks enam
vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab
sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal,
annab sulle pärida kui pärisosa, kui sa ainult
tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält”
(5Mo 15,4—5).
Vaade elule vaese inimese mätta otsast on sama
piiratud kui rikka omast. Mõlemale poolele on
vaja mõistmist ja jumalakartust. Kas just nende
puudus ei ole põhjuseks, miks õnnistust
vähe on?
Kellele anda raha ja kui palju?
KRISTLASED
ARVESTAVAD TAEVASE REAALSUSEGA
“Kuid neil päevil pärast
seda ahistust pimeneb päike ja kuu ei anna oma
kuma ning tähed on taevast kukkumas ja taeva vägesid
kõigutatakse. Ja siis nähakse Inimese Poega
tulevat pilvedes suure väe ja kirkusega. Ja siis
Ta läkitab inglid ja kogub kokku oma valitud neljast
tuulest, maa äärest taeva ääreni.
Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle
okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad
lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal
– nõnda ka teie, kui te näete seda
kõike sündivat, tundke ära, et Tema
on lähedal, ukse taga.Tõesti, ma ütlen
teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik
see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga
minu sõnad ei hävi! Seda päeva või
tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg,
ainult Isa üksi.”
Markuse 13,24-32
Head vanemad küsivad oma lastelt ikka ja jälle,
kas nad on järgmiseks koolipäevaks kõik
asjad korda seadnud, kõigele mõelnud?
Samamoodi tuletame me üksteisele iga kirikuaasta
lõpul meelde selle elu ja maailma kaduvust. Me
ei tee seda selleks, et hirmutada, vaid selleks, et
valmistuda homseks päevaks.
HELGEST TULEVIKUST
Kuidas siis näeb homne päev välja?
Millega peaksime arvestama?
Keda ei huvitaks tulevik? Me kuuleme üha enam
ettekandeid tulevikust. Mida ebakindlam see on, seda
enam sellest räägitakse. Selles mõttes
on kaasaegne kõneviis tulevikust reetlik. Me
pole olevikuga rahul, me ei ole minevikuga rahul, niisiis
räägime tulevikust.
Headel aegadel pole põhjust tulevikust rääkida,
sest elada on niigi hea. Nüüd on aga tulevikuvisioonid
muutumas omamoodi valuvaigistiks.
Kaasaegne tulevikuülistus on põgenemine
tundmatusse. See on arg põgenemine üha paremasse,
säravamasse ja muinasjutulisemasse maailma.
Mis siis, kui me enam ei usu neisse ilukõnedesse?
Siis on tulevik kohutav.
APOKALÜPTILISEST TULEVIKUST
Markuse evangeeliumi 13. peatükki nimetatakse
evangelist Markuse apokalüpsiseks. Apokalüpsis
tähendab sõna-sõnalt katte äravõtmist,
eesriide kõrvaldamist. See on tõelisuse
paljastamine. Samalaadse paljastusega lõpeb Uus
Testament.
Loetud salmidele eelneb “suure häda”
kirjeldus. Markuse evangeeliumi kirjutamise ajaks oli
Jeesuse prohvetlik nägemus muutunud reaalsuseks.
Juutide ülestõus, mis algas 67. aastal,
oli roomlaste poolt maha surutud, tempel hävitatud.
Tolle aja inimesed, nii juudid kui ka kristlased, uskusid,
et sellele saab järgneda üksnes maailma lõpp.
Elu pärast sellist katastroofi näis neile
mõeldamatuna.
Just nagu reaalsus poleks veel küllalt hull —
Jeesus laiendab kaose kirjeldust veelgi. See ei ole
lõpp. Asjad võivad veelgi hullemaks minna.
Mitte ainult argielu ja riigikord, mitte ainult usuline
elu ei varise kokku. Kaos laieneb maailmaruumi. Maailm
langeb tagasi kaosesse, mis valitses enne seda, kui
Looja seda hakkas korrastama. Isegi taevakehad kaotavad
oma korrastava mõju. Kord, mis võimaldab
inimelu, variseb kokku. Kõik see, mis tundub
usaldusväärsena, elab läbi vapustavaid
muutusi.
Keset seda allakäiku seisab aga tõotus
— kui kõik usaldusväärne kokku
variseb, särab korraga see, keda on oodatud. Siis
nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes suure väe
ja kirkusega.
Jeesus, kes ristil nõrkenuna rippus, ilmub
äkki suures väes ja aus. Korraga saab ilmsiks,
et õigus oli neil, kes ei lasknud end sellest
maailmast pimestada. Õigus oli neil, kes uskusid
isegi ristilöödud tõe jõusse.
APOKALÜPTILINE HÜPERREALISM
Me puutume igal päeval ja üha suuremal määral
kokku kaosejõududega. Loomulikult ei ole need
nii ulatuslikud kui Jeesuse poolt kirjeldatu. Kuid kuuldu
kutsub meid üles oma elu uues perspektiivis käsitlema.
Puutudes kokku surma ja kaose jõududega, võime
me öelda: “Kas seda nimetad sa kaoseks?”
Pane tähele, kui füüsikalise, bioloogilise
ja sotsiaalse korra õhuke võrgustik rebeneb,
ootab meid palju hullem alles ees. Kuid me ei taha sellele
mõelda, sest surmal ja kannatusel ei ole naudingutele
rajatud ühiskonnas kohta.
Sõbrad, ärgem unustagem, et surm ei tule
ainult filmis ette!
Apokalüptikud on hüperrealistid. Kristlikud
apokalüptikud on optimistid. Sest me näeme
üle selle maailma kaose tõusmas Jumala väge
ja au. Ja siis nähakse Inimese Poega tulevat pilvedes
suure väe ja kirkusega.
Evangelist Luukas ütleb (21,28): “Aga kui
kõik see hakkab sündima, siis tõstke
oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!”
See, kes elab evangeeliumist lähtuvalt, säilitab
sisemise rahu. Ta teab, et eeldused kaoseks on ammu
olemas, nüüd on lihtsalt avalikuks saamise
aeg.
Ta tõstab oma pea ja vaatab üles. Ta ei
ehmu homse päeva ees. Ta on selleks valmistunud.
Ta teab, et teatud asjad tabavad teda “surmkindlalt”.
See sõna ütleb, et tegelikult on kindel
üksnes surm. See ei maksa ainult meie isikliku
elu, vaid ka kogu maailma kohta. Kõigel on lõpp.
“Ent viigipuust õppige võrdumit:
kui selle okstele tärkavad noored võrsed
ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on
lähedal – nõnda ka teie, kui te näete
seda kõike sündivat, tundke ära, et
Tema on lähedal, ukse taga.”
On märke ja ajaloolisi sündmusi, mis lasevad
oletada, et lõpp on lähedal. Sama kehtib
meie elu kohta. Ükski meist ei tea, mil hetkel
me peame sellest maailmast lahkuma. Kuid kindlasti on
märke, mis ütlevad, et see aeg pole enam kaugel.
Me muutume nõrgemaks, nägu kortsub, meid
tabavad haigused, mida on üha raskem ravida. Kõik
need märgid ütlevad, et meie elul on piir.
Realistlik on lõpuga arvestada, kuid ometi saabub
see ootamatult.
See on põhjus, miks Jeesus ütles: “Seda
päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki
taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.”
Jeesus soovib, et iga sugupõlv arvestaks maailma
lõpuga, talle seatud piiridega, kuid samas elaks
realistlikult oma igapäevaseid töid ja tegemisi
toimetades. Jumala pikk meel on meie ajaloo, meie eluloo
võimalus. See lugu tuleb lõpuni jutustada.
Elutee tuleb lõpuni käia. Meeleheiteks
pole põhjust, kuid homse päeva eksamiteks
tuleb end ette valmistada. See on usu saladus. See on
nende saladus, kes elavad Kristuse Vaimus.
Me ei koge kaose jõude selles maailmas väiksema
teravusega kui teised. Meid võib tabada haigus,
töötus, inimsuhete ja tundemaailma kokkuvarisemine.
Ometi võime koos kõigi kristlastega öelda:
“See pole veel midagi. Isegi kui kuu ja päike
peaksid pimenema ja tähed taevast langema, on minu
elu taeval orientiirid, mis säravad ja jäävad
särama.”
Jeesus ütleb meile elu väikestes ja suurtes
kaostes: “Taevas ja maa hävivad, aga minu
sõnad ei hävi!”
Kui teised resigneerunult käega löövad
ja ütlevad: “Ei ole mingit mõtet ennast
panustada,” siis meie ütleme oma usust lähtuvalt:
“Ikkagi on mõtet!” Sest me ei tea
“päeva ega tundi”, millal kaose jõud
meie elu kaitsvatest tammidest läbi murravad. Valmistugem
siis homseks!
 Sest
me teame, et iga sammuga, iga vastupanuga ebaõiglusele,
iga väikseimagi armastusavaldusega läheme
vastu sellele, kes on tulemas – Jeesusele Kristusele,
oma elu Issandale! Temale mõeldes võin
ma nagu väike laps selle maailma ja elutee veerel
öelda: “Isa, ma olen homseks valmis. Koos
Sinuga olen ma kindel. Ma võtan su käest
kinni ja olemegi üle tee!”
JOOSEP TAMMO
Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KRUSAAD
TÄITIS OMA ÜLESANDE
Aktuaalne teema
7.–17. novembrini korraldas 21 Eesti
EKB Koguduste Liidu kogudust evangeelse krusaadi, mis
äraseletatult tähendab aktiivset evangeliseerimise
perioodi. Krusaadi külalisteks oli 19 ameeriklast
ja 14 lätlast. Kuulutajale rääkis krusaadist
projektijuht, Viimsi Vabakoguduse pastor INDREK LUIDE.
See oli teine niisugune krusaad. Palun
võrdle seda eelmisega!
Esimene krusaad toimus kolm aastat tagasi. See oli
enam kompimine, ameeriklastekesksem ja suurejoonelisem.
Nüüd oli paljudes kogudustes jõutud
tasemeni, kus külaline oli vaid abiline. See rõõmustas
mind väga.
Meil on loodud kogudustevaheline palvevõrgustik.
Kolm aastat on paljudes kogudustes kasutatud isiklikku
palvekaarti, millel on kümne inimese nimed, kelle
pärast see inimene palvetab. Nii on rõhutatud
isikliku evangelismi tähtsust ja tekitatud hea
alus vaimulikuks ärkamiseks.
Miks ameeriklaste osa planeeritust
väiksemaks jäi?
Meie maale sõitsid vabatahtlikud. Praegu ei
julge paljud ameeriklased minna väljapoole oma
kodumaad. 2001. aasta 11. septembri sündmused on
kõigil liiga hästi meeles.
Aga krusaad toimus siiski ameeriklaste abiga. Nende
palved ja eestpalved oli kindlasti aluseks, miks Jumal
õnnistas evangeelset tegevust Eestis.
Kuidas leiti appi lätlased?
Üks ameeriklastest, kes oli abiks Antslas, omas
sidemeid Läti baptistikogudustega ja nii tehtigi
lätlastele ettepanek ühineda selle krusaadiga.
Tore oli, et nad tulid ja peaaegu kõikidest kogudustest,
kus nad kaasa teenisid, on tulnud hea tagasiside.
Kas krusaad oli välismaalastele hea äri
ja puhkus?
Äri see ilmselt ei olnud, sest iga ameeriklane
pidi ise maksma oma sõidu- ja ülalpidamiskulud
ning lisaks veel toetama lätlaste siinviibimist.
Puhkuse need küll võtsid, kes tööl
käivad, aga siin nad palju puhata ei saanud. Nad
tulid ikkagi tööle ja me oleme selle töö
eest neile tänulikud.
Kuidas krusaad praktiliselt toimus?
Krusaadi üks põhisambaid olid kodukülastused.
Mitmes koguduses olid need väga hästi ette
valmistatud. Külalistel oli kaasas oma isiklik
tunnistus, mille nad olid kirja pannud ja mis oli tõlgitud
eesti keelde. Tunnistuse bukletile olid trükitud
ka sammud, kuidas vestelda inimestega päästmisest
ja kuidas neid juhatada otsuseni. Paljudes kogudustes
toimusid igal õhtul veel ka evangeelsed jumalateenistused.
Milline oli krusaadi peamine tulemus?
Esiteks, uued päästetud. Teiseks, koguduse
liikmete evangeelne innukus kasvas. Kolmandaks, paljud
uued kontaktid. Võiks lisada ka terve koguduste
liidu ühise eestpalve sellel ajal ja pideva infovahetuse
kohtadelt, kus midagi toimus.
Kus oli krusaad kõige edukam?
See on raske küsimus! Ma ei ole tagasisidet kõigilt
kogudustelt veel saanud. Kust see on tulnud, seal on
olnud selge õnnistus.
Toredaid tunnistusi tuli Tartust, kus Kolgata ja Salemi
kogudused ühiselt krusaadi korraldasid. Imelisi
sõnumeid saime Rakke kogudusest. Nõmme
Vabaduse ja Mustamäe kogudused kõnelesid
Jumala suurest õnnistusest. Rõõmustas
Tõrva ja Valga Betaania koguduste ühise
töö tulemus.
Kaheksa koguduse andmed ütlevad, et 80 inimest
on teinud otsuse Kristuse kasuks. 55 nendest kodukülastuse
käigus, 22 kirikus jumalateenistustel ja kolm noorteüritustel.
30 inimest tegid uue pühendumise otsuse, üks
andis soovi minna ristimisele ja üks tegi spetsiaalse
pühendumisotsuse. Uute kontaktide nimekiri on hoopis
suur.
Mõnes koguduses ei olnud küll ühtegi
inimest, kes oleks saanud päästetud, aga kogudusele
tõi see periood uut indu ja elavnemist.
Ma ei ole saanud tegelikult ühtegi ebameeldivat
teadet. Ehk see, et kui aasta tagasi oli krusaadist
osavõtu avaldusi esitanud 29 kogudust, siis tegelikult
osales 21. Aga ehk oli siingi näha Jumala juhtimist.
Kes olid krusaadi korraldamisel põhitegijad?
Krusaadi põhimeeskond koosnes neljast isikust.
Eesti poolt mina ja Cliff Heeney ning Ameerika poolt
Juanita ja Donnie Land.
Kas nüüd on tekkinud traditsioon
ja järgmise krusaadi aeg on kindlaks määratud?
Rääkisime sellest Landidega ja ka Eesti
EKB Koguduste Liidu presidendiga. Arvan, et kolmeaastane
tsükkel oleks kõigiti hea. Seega oleks järgmine
krusaad aastal 2006.
Mida võiks krusaadilt õppida
koguduste igapäevatööks?
Evangeelse edukuse aluseks on isiklik palveelu ja
pühendumine. Isiklikud kontaktid inimeste vahel
ja koguduste avatus uute inimeste vastuvõtuks
on tähtsamad kui evangeelsed koosolekud. Kogudused
peaksid julgelt levitama kristlaste keskel palvekaarte
ja jagama neid kohe ka nendele, kes nüüd otsuse
Kristuse kasuks tegid. Iga uus kristlane toob ju kaasa
oma tutvuskonna ja nii hakkab evangeelium levima.
24. novembril 2003
Indrek Luide (paremal) ja Donnie
Land krusaadi avajumalateenistusel
Tallinna Oleviste kirikus
HEINO
TUULIK TÖÖTAB SÜDAME JA KÄTEGA
8. novembril tähistas oma 90. juubelit
Kehra koguduse liige HEINO TUULIK. Pika elu jooksul
on kogunenud mõndagi, mida teistel samuti kasulik
teada.
SA OLED SÜNDINUD…
Anija vallas Pirga külas Liivakalda talus 8.
novembril 1913. Isa, Muhust pärit Jüri Tuulik,
sattus töödega Harjumaale ja abiellus Anija
tüdruku Marie Vertinaga. Isa oli puusepp ja ehitustöömees,
hiljem töötas raamatumüüjana.
Olin kaheksakuune, kui isa läks Esimesse maailmasõtta
ja sinna ta jäi. Ema oli koduperenaine. Olin kolme-nelja
aastane, kui ütlesin oma esimese „kuradi”.
Ema kuulis seda ja viis mind pliidi ette, kus tuli lõõmas.
Ta näitas mulle tuld ja ütles: “Vaata,
kuhu lähevad need, kes valetavad, varastavad ja
selliseid sõnu ütlevad.” See jäi
mulle eluks ajaks meelde.
KUIDAS LEIDSID JUMALA?
Minu koolivend Arnold Rebase läks Kehra koorilauluharjutusele
ja tal tuli südamesse minu juurest läbi astuda.
Mina mängisin kodus koroonat. Arnold ütles:
“Lähme täna Kiisa tallu harjutusele”
– kooriharjutused olid koorijuhi kodus. Panin
koroonakepi lauale ning läksin. Hakkasin kooris
käima ja nii olen kooris laulnud kogu aeg.
Jumal alustas minu juures tööd. Meenub,
et kord tuli abijutlustaja Märtmaa minu juurde
ning ütles: “Heino, kas sa võiks teha
nii, et üks sõna jääks ära?
– Sinder.” Ma ei olegi seda sõna
pärast enam tarvitanud.
Olin käinud kooris laulmas peaaegu aasta. Ühel
lauluharjutusel kutsus taas vend Märtmaa mind talu
tagatuppa ning küsis: “Heino, mis sul mureks
on?” “Ma ei julge ennast usulises mõttes
avaldada…” Vend vastas üsna karmilt:
“Argade koht on tule ja väävli järves.”
Paari nädala pärast oli evangeeliumi nädal,
selle ajal, kolmekuningapäeval 1933 sain päästetud.
MIKS VALISID ELUKUTSEKS PUUTÖÖ?
Sellepärast, et olin vaenelaps. Lõpetasin
kuus klassi Anijal ja tahtsin õppida vallakirjutajaks.
Püüdsin saada Raasiku vallakirjutaja juures
õpilaseks, aga koht oli just kinni läinud.
Suvi läbi ei teinud ma midagi, sügisel küsis
onu: “Poiss, mis sa kolad niisama, tule tee tööd!”
Isa vend oli hea puutöömees, tal oli oma töökoda,
hakkasin tema kõrval õppima. See töö
jäi eluajaks. Käisin hiljem õhtustel
õppinud töölise kursustel Tallinnas
ning sain vastava kutsetunnistuse.
KUIDAS LEIDSID ABIKAASA?
Sellesama õhtuse tööliste kursuse
ajal käisin ka baptistiliidu korraldatud pühapäevakooli
õpetajate kursustel Allika koguduses. See oli
1936. aasta, kui seminar majanduslikel põhjustel
ei saanud töötada. Selle asemel korraldati
kursusi jutlustajatele ning pühapäevakooli
õpetajatele. Seal kohtasingi esimest korda Hildegardi,
kes oli sinna läkitatud Mustvee koguduse poolt.
Pärast pühapäevakooli kursusi kohtusime
Hildegardiga siin-seal, ta tuli Tallinna tööle
ning käis Tallinna II Baptistikoguduses. Käisin
meelega Tallinnas Hildegardi koguduse koosolekul ja
kord kutsusin ta enda poole Soodlasse külla, ta
tuli ka. Esmaspäeva hommikul viisin Hildegardi
rattaga Kehra jaama. Sõidutasin teda „toru
peal”, seal ma seda abiellumise juttu tegingi.
Kihlusime 23. detsembril 1939, abiellusime 18. mail
1940 Tallinna II Baptistikoguduses, meid laulatas Osvald
Tärk.
KUI OMA TUNNISTUSI JA PABEREID NÄITASID,
MÄRKASIN TEISTE HULGAS KARSKUSSELTSI LIIKMETUNNISTUST
AASTAST 1927. KAS OLED KOGU OMA ELU KARSKE MEES OLNUD?
Olin siis viiendas klassis, kui karskusseltsi astusin.
Seltsi juht oli meie eesti keele õpetaja ning
ta tegi lastele ettepaneku sinna astuda. Aga kord, kui
kool oli juba läbi, kutsus Anija kooli direktor
kõiki Kaitseliidu orkestri mängijaid oma
tuppa, seal oli ka kanget jooki ja minagi maitsesin
pool pitsi. Tõesti kole oli, see jäi minust
lõpuni joomata. Paar aastat hiljem ühel
vähipüügil kutsus sõber napsu
võtma, proovisin taas tilgakese – seekord
tundus asi veel hullem. Pärast seda vähipüüki
mitte tilkagi ja siiani.
MILLAL ÜHINESID KOGUDUSEGA?
Pool aastat pärast usuletulekut, maikuus 1933
mind ristiti – Kehras Jägala jões.
Siis kohe ühinesin Kehra kogudusega, kus kogudusevanemaks
oli tookord Voldemar Jõeste. Kahe nädala
pärast läksin vabatahtlikuna Eesti Vabariigi
sõjaväkke, sealgi tegin puutööd.
KAS OLED KOGU ELU OLNUD KEHRA KOGUDUSES?
Jah. Sõjaväe ajal Nõmmel olin sealses
koguduses.
MILLISEID AMETEID OLED KOGUDUSES PIDANUD?
Eesti ajal olin „ühe sendi ohvri”
laekur. Koguduse liikmed andsid iga päeva kohta
ühe sendi, mis ei läinud koguduse kassasse,
vaid otse keskusesse. Seda ohvrit võeti Karl
Kaupsi eestvõttel paar-kolm aastat. Olen koguduse
diakon, aastatel 1952—1987 koguduse nõukogu
esimees. Lisaks sellele mitmesugused puu- ja ehitustööd
koguduses. Koguduse laulukooris olen laulnud 70 aastat,
mängukooris mandoliini ja viiulit mänginud.
KANTSLIS TUNNED END VABALT, AGA KOGUDUSEVANEMA
VÕI VAIMULIKU AMETIT EI OLE IGATSENUD?
Mõte on olnud, aga alati on läinud teisiti.
Võiks öelda, et see amet ei ole “külge
hakanud”. Minu kutsumus on olnud siiski teha tööd
eelkõige oma kätega. Mul on kogunenud 1300
kõnekonspekti – ma ei ole osanud ühte
juttu kaks korda ajada. Varem oli neid aegu palju, kus
pidin ise koosolekut juhatama, harmooniumi mängima
ja jutlustama, näiteks kui koguduse vanem pidi
vahetuse tõttu pühapäeval ära
olema.
MIS ASJAD SULLE EI MEELDI?
Olen pidanud “lugema” enam kui kahesajal
matusel, aga see mulle ei meeldi.
SUL OLI OLULINE ROLL PALVELA TAASTAMISEL PÄRAST
SÕJAPÕLENGUT?
Kehra palvela läks teadmata põhjusel põlema
16. novembril 1944. Olin samal ajal Sõrve lahingutes,
kui kirja teel abikaasalt selle sõnumi sain.
Viskasin püssi nurka ja nutsin. Palvetasime koos
väeosas olnud vendadega olukorra lahenemise pärast.
1945. aasta sügisel tulin sõjast tagasi,
käisin koguduses, koos käidi siin-seal taludes,
hiljem peamiselt Toomingate juures Aasal. Täitevkomitee
andis 1946. aastal käsu: lõhkuge varemed
maha või ehitage uus. Läksime koguduse viie
juhatuse vennaga palvela varemetele, otsisime Jumala
tahet. Kõik jõudsime selgusele, et ehitame
üles.
Pisut varem oli mulle kui sõjast tulnud mehele
antud vallavalitsuse poolt luba raiuda soodushinnaga
metsa oma kodu taastamiseks, mis oli ka sõjas
hävinud. Mina tahtsin need palgid koguduse maja
jaoks anda. Oma kodu jäi seekord ehitamata, elasime
abikaasale antud korteris Kehras.
Aga kogudusekoda taastati heameelega, abis käis
ka mittekristlasi. Palvela taasavamist märtsis
1949 varjutas kurb sündmus — enne seda olid
mitmed tublid ehitajad küüditatud. Oleksin
tahtnud teha palju ilusama palvekoja, aga aeg oli kitsas.
Kõik materjal kulus täpselt ära –
üle ei jäänud ja puudu ei tulnud.
OLED KUULDAVASTI OMA KODUS KÕIK OMA
KÄTEGA TEINUD?
Televiisor ei ole minu tehtud. Üks poest toodud
diivan on meil ka. Alguses tegin uksi-aknaid, edaspidi
üha rohkem mööblit. Kuigi esimese kodu
palgid läksid palvemaja taastamiseks, tekkis hiljem
võimalus Kehra oma väike maja ehitada. Siin
toas on veel 1933. aastal tehtud harmoonium ja ennesõjaaegsed
voodi, kapp ja kirjutuslaud.
KA KEHRA KOGUDUSE UUES MAJAS ON RASKE LEIDA
MÕNDA KASUTUSES OLEVAT RUUMI, KUS POLEKS SINU
KÄTETÖÖD. MIS PANEB SIND TEGUTSEMA?
Kätetöö on minu kutsumus. See on loomulik,
et mulle mu töö meeldib. Ma usun, et mulle
on antud Jumalast näha asju valmiskujul. Siis ma
näengi, kus võiks midagi olla. Ma olen väga
rahuliku isa ja käreda ema laps – väga
otsekohene. Siis ma pakun kohe välja ka, mida teha
saaks ja kui sobib, siis teen ka.
OLED PUUTÖÖD JA SISUSTUST TEINUD
PALJUDELE KOGUDUSTELE. MILLISTELE JA MIDA?
Paljudes kohtades, kus mina töötasin, on
sisekujunduse autor olnud Asta Proos. Näiteks Mustvees
pingid, mööbel, altaribarjäär ja
tähed. Pärast tulekahju tegin seda ka teist
korda. Elvas pingid, barjäär, altarilaud ja
muud puuasjad. Puust sisustustööd —
kantsel, barjäär, tähed, mõnel
pool ka pingid — Kalju koguduses, Paladel, Kärdlas,
Hillestes ja Harjus Hiiumaal, Pärnu Saalemis. Olen
kaasa aidanud Kohtla-Järvel ja Narvas. Ma kardan,
et kõik meelde ei tule.
Paljudes kogudustes on tänaseks minu tööd
juba vahetatud uute vastu. Olen ehitanud puuasju Kohilas,
Nõmmel, neist asjadest ei ole vist palju järel.
Igas suurema töö kohas olin kohal paar-kolm
kuud.
Minu puutöö masinad mahtusid sõiduautosse,
seepärast oli lihtne kohale minna ja töid
teha. Ega ma ilma masinateta polekski midagi teha saanud.
Neid kohti, kuhu olen teinud vähemaid töid
– nagu üksnes kantsel või leivamurdmise
laud – ei jõua üleski lugeda. Kõige
viimane kantsel läks möödunud suvel vastloodud
Mustamäe kogudusse.
SINU TEHTUD ASJU ON PALJUDES EESTI JA VÄLISMAA
PAIKADES. NIMETA MÕNED HUVITAVAMAD TÖÖD.
Üks huvitav töö on Eesti koguduste
intarsiatehnikas kaart. Sellele mõttele tuli
Osvald Tärk, kui Robert Võsu oli minemas
esimest korda Ameerikasse, et kohtuda Välis-Eesti
usklikega. Igast kogudusest toodi puutükk, sageli
lõigati see peitliga kohast, kus kogudusevanem
tavatses palvetada. Sellest puutükist tehti väike
palvela kujutis, mis pandi Eesti kaardile. Kaardi suurus
valiti täpselt kohvri mõõdu järgi.
Hiljem tegin neid kaarte veel, üks selline on
liidu keskuses ning teine Vancouveri koguduses. Minult
on kingitusi tellitud, mis on läinud paljudele
tuntud inimestele. Olen teinud töid Neeme Järvile
ja doktor Seppole ja veel tuhandele inimesele, keda
ei jõua nimetadagi.
SA TEED PUUTÖÖD KA PRAEGU. MIS SUL
POOLELI ON?
Möödunud nädalal tegin ühele invaliidile
tema eritellimusel voodi. Aeg-ajalt leian mõne
kasutuseta klotsi ja trein sellest midagi. Praegu teen
suurt viie sahtliga kummutit oma lastelastele.
KAS OLED ÕNNELIK?
Olen.
MIS TEEB SIND ÕNNELIKUKS?
Jumala arm on praegu veel suurem kui enne. Veel 90-aastasena
võin teha tööd, mis mulle meeldib.
MIDA SOOVIKSID NOORTELE MEESTELE, KES TAHAKSID
ELADA LIGI SADA AASTAT JA SEEJUURES ÕNNELIKUD
OLLA?
Üks asi — usaldage Jumalat. Teine asi —
kasutage oma mõistust jätta halvad asjad
tegemata.
PALJU ÕNNE VÄÄRIKA JUUBELI
PUHUL!
Heino Tuuliku kodus 19. oktoobril 2003
Küsitles ALLAND PARMAN
Heino Tuulik näitab oma
töökoda.
Alland Parmani foto
EESTI
PIIBLISELTS TÄHISTAS JUUBELIT
14. novembril tähistas Eesti Piibliselts Tartus
Eesti Kirjandusmuuseumis oma 190. aastapäeva. Sellega
märgiti ka üle-euroopalist piibliaastat.
1813. aastal loodi Briti ja Välismaa Piibliseltsi
poolt Tallinnas ja Tartus piibliseltsid. Organisatsioonil
polnud selline struktuur nagu tänapäeval ja
ka nimed on vahepeal mitu korda muutunud. Eesti Piibliselts
suleti 1940. ja taasavati 1991. aastal.
Piibliseltsi tööst rääkis Kuulutajale
seltsi peasekretär Jaan Bärenson. Tema sõnul
on selts vanim eesti rahvuslik organisatsioon. Lisaks
aadelkonnale, vaimulikkonnale, kooliõpetajatele
ja vallavanematele osales seal ka lihtne eesti talumees.
TEKKIS RAHVUSLIK LIIKUMINE
Piibliseltsi asutamise ajal oli eestikeelne Piibel
juba olemas. 1739. aasta Piibli väljaandmise eestvõtjateks
olid Eesti luterlikud vaimulikud ning krahv Zinzendorf
ja vennastekogudus. Zinzendorf külastas 1736. aastal
Eestit ning jutlustas Tallinnas Toomkirikus ja Olevistes.
Tema jutluste üks teema oli eestikeelse Piibli
väljaandmise toetamine. Ta andis ise suure summa
ja tema järel tegid seda ka paljud Taani ja Saksa
aadlikud.
Briti ja Välismaa Piibliseltsi eesmärgiks
oli Piiblite väljaandmine, sest kaks esimest trükki
olid läbi. Vajadus oli samuti Uute Testamentide
järele. Piibleid tahtsid lisaks eestlastele kohalikud
rootsi kogudused. Välja anti ka muud vaimulikku
kirjandust. Nii on piibliselts tegelikult Eesti vanim
kirjastus.
Piibliselts ei jäänud ainult Tallinna ja
Tartu. Moodustusid haruseltsid praktiliselt kõigis
kihelkondades. Need olid jätkuks vennastekoguduse
piibliringidele ja palvetundidele. Haruseltside eesmärk
oli ühistegevus, korjati raha Piibli ja Uute Testamentide
väljaandmiseks.
Kus tekkisid piibliseltsid, seal tekkisid edasi ka
põllumeeste seltsid ja lauluseltsid, puhkpilliorkestrid,
pritsimeeste seltsid. Jaan Bärensoni arvates võiks
üldistada, et tänu piibliseltsile tekkis eesti
rahvuslik liikumine. 18. sajandil andis vennastekogudus
esimese tõuke, piibliseltsid andsid 19. sajandil
võimaluse erinevatel ühiskonnagruppidel
osaleda ühistegevuses.
1830. aastatel oli teine suur vennastekoguduse ärkamine.
Sajandi lõpul tekkisid vabakogudused. Rahvusliku
ärkamisega ühiskond teisenes. Kui 1820. aastatel
oli piibliselts peaaegu ainuke seltsitegevus, siis sajandi
keskel oli ta paljude muude organisatsioonide hulgas
ning tema tähtsus vähenes.
AUK AJALOOTEADMISTES
Nõukogude aeg jättis suure augu inimeste
teadmistesse usuliste organisatsioonide osas. Jaan Bärenson
ütles, et praegustes ajaloolistes väljaannetes
piibliseltsi ja karskusliikumist heal juhul mainitakse.
See on poolik arusaamine ajaloost. Üks osa taustast
on puudu. Piibliseltsi üks soove on tuua ajalugu
rahva ette ja taastada inimeste ajaloomälu. See
võtab aega.
1992. aastast alates on Eesti Piibliselts korraldanud
igal aastal piiblikonverentsi. Sel aastal otsustati
minna Tallinnast välja, sest tegemist on Eesti,
mitte Tallinna seltsiga. Traditsiooni tahetakse jätkata
ka edaspidi.
12 aasta jooksul on tehtud palju. Piibliselts ei ole
lihtsalt taastatud, ta on võtnud endale vastutuse
Piibli tõlkimise, trükkimise ja levitamise
eest Eestis. Selts ei ole mitte ainult kirikute jaoks
ja nende sees, vaid kogu ühiskonna jaoks, ta on
sild kiriku ja ilmaliku ühiskonna vahel. “Oleme
need, kes aitavad ühiskonda tasakaalustada,”
ütles Jaan Bärenson.
Piibliselts püüab olla nähtav. Kristlikus
ja ilmalikus ajakirjanduses ilmuvad pressiteated, artiklid
ja intervjuud. Pidevalt korraldatakse näitusi erinevates
Eesti paikades. Seltsi ruumid pole müügiks
piisavad, kuid seal on saadaval Piibleid umbes 30 keeles
ja 50 väljaandes, lisaks muud Piibliga seotud kirjandust
paarisaja nimetuse ringis. Ise on selts välja andnud
paarkümmend nimetust.
Väga tähtis on uus piiblitõlge, mis
juba mitu aastat on lugejate käes. Praegu tehakse
Vana Testamendi uut tõlget. Valminud on esimene
ja teine Moosese raamat ning Joona raamat. Tuleva aasta
jooksul tahetakse Moosese raamatutega lõpuni
jõuda. Midagi on tehtud juba Joosua raamatust.
Väga kiiresti töö ei lähe, sest
ressursse on vähe.
Eesti Piibliseltsi peasekretär
Jaan Bärenson
MIS
ON INIMENE?
“Mis on inimene, et sa temale mõtled?”
See küsimus Psalm 8,5 omab meditsiini edusammude
ajastul ootamatult konkreetset tähendust. Kas inimene
võib, kasvõi kaastundest, määrata
elu algust või lõppu – või
on inimene kui Jumala looming puutumatu? See küsimus
seisab dramaatiliste sündmuste taga, mis juriste,
poliitikuid ja kristlasi Ameerika Ühendriikides
liikuma panid.
Terri (Theresa) Schiavo jaoks tähendab see elu
või surma. 1990. aastal sai ta 26-aastaselt südameinfarkti.
Põhjus ei ole selge. Mõned meedikud viitavad
kaaliumipuudusele. Kaks aastat hiljem mõisteti
talle välja 700 tuhat dollarit arstide vea tõttu.
Tema aju on nii kahjustatud, et ta lebab juba 13 aastat
koomas. Ta hingab, aga ei saa süüa ega juua.
Selle tõttu toidetakse teda makku viidud sondi
abil.
See ei ole elamisväärt elu, arvab tema abikaasa
Michael Schiavo. 1993. aastal laskis ta naise voodile
panna sildi “Mitte elustada” ja püüab
sellest ajast peale kõigi juriidiliste võtetega
ning vastu oma äia ja ämma tahet lasta sondi
välja võtta. Siis leiaks naine tema arvates
kerge surma nälja ja janu läbi. Terri ise
ei ole mingeid korraldusi jätnud. Vahepeal on juba
19 kohtunikku tema mehe nõudmisega tegelenud.
Kolm korda on sond ka eemaldatud, viimati juhtus see
16. oktoobril.
LIHTSALT NÄLGIDA LASTA?
Tal on veel umbes kaks nädalat elada, hindasid
arstid. Michael Schiavo ei lubanud katoliku preestril
oma naisele viimset armulauda anda, sest naine võiks
ju tabletisuurusest armulaualeivast lämbuda.
Ahastuses pöördusid Terri vanemad Robert
ja Mary Schindler, tema vend Robert ja õde Suzanne
Carr avalikkuse poole. Terri reageerivat külastusele
ohkamise ja naeratusega, tema silmad jälgivat kirjut
õhupalli. Lühidalt: teda ei ole siiamaani
ainult elus hoitud, nagu tema mees väidab.
Üleüldse lootvat mees ainult kahjuhüvitisest
osa saada. Michael Schiavo elab juba kaheksa aastat
teise naisega, kellega tal on ka laps. Tema pruut, kellega
ta pärast Terri surma abielluda tahab, on jälle
lapseootel.
IME SÜNNIB!
Kui aeg Terri Schiavo jaoks üha lühemaks
jäi, hakkasid sündmused kuhjuma. Inimõiguslased
ja kristlased organiseerisid palvevalvet haigla ees,
kirjutasid tuhandeid kirju ja e-maile, et tema elu päästa.
Kristlik kirjanik Joni Eareckson-Tada, kes on 36 aastat
olnud alumisest kehapoolest halvatud ja võitleb
puuetega inimeste eest, sekkus asjasse: Terri Schiavolt
on võetud õigus elule. Ka Terry Randal
abordivastasest organisatsioonist “Operatsioon
Pääste” ja vaimulik James Dobson liikumisest
“Tulipunkt Perekond” pühendusid sellele
loole. Ja vaata, “ime sündis”, nagu
ütleb perekond Schindler.
 21.
oktoobril otsustas Florida parlament pärast tulist
vaidlust kiirmenetlusega vastu võtta seaduse,
mis andis kubernerile õiguse rasketel juhtudel
erakordselt 15 päeva jooksul mööda minna
kohtu otsusest ja uuesti alustada kunstlikku toitmist.
Juba samal õhtul kirjutas kuberner Jeb Bush,
USA presidendi vend, korraldusele alla. “Ma ei
ole arst ega jurist,” ütles Bush, “aga
ma tean, et kui on lootust inimest elus hoida, siis
peab seda üritama.” Terri Schiavo saab jälle
vedelikku ja toitu, mida ta eluks vajab.
Kuidas ütles kuningas Taavet? “Mis on inimene,
et sa temale mõtled.”
WOLFGANG POLZER
idea Spektrum
KRISTLASED
PALVETASID TAGAKIUSATUTE PÄRAST
16. novembril pidas Eesti Evangeelne Allianss Tallinnas
Nõmme Lunastaja kirikus ülemaailmset tagakiusatud
ja kannatava kristlaskonna eestpalvepäeva.
Alliansi president Tartu Salemi koguduse pastor Meego
Remmel ütles, et praegu on otseselt ohus umbes
200 miljonit kristlast ja rikutakse umbes 400 miljoni
kristlase inimõigusi.
Alliansi peasekretär Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku
peavikaar Heigo Ritsbek palvetas nende maade pärast,
kus kristlased oma tõekspidamiste pärast
kannatama peavad.
Nõmme Lunastaja kirik on ehitatud 1932. aastal
ja seda kasutasid enne Teist maailmasõda baltisakslased.
Nõukogude ajal ehitati kirik ümber töökojaks
ja hiljem seisis see tühjana.
Nõmme Rahu kogudus soovib Lunastaja kirikut
taastada. Kolm miljonit krooni maksev ehitus peaks algama
tuleval kevadel. Osaliselt rahastatakse ehitust Tallinna
kirikurenessansi programmi raames.
RASKUSED
KRISTLASTEST EI HOIDU
Kristlase elu ei ole alati kerge. Olen kuulnud tunnistust,
kus leiti, et kristlaseks saades muutus elu keerulisemaks
ja raskemaks. Tuleb juurde probleeme, mida enne ei olnud
— moraalsed küsimused, kristlase vastutus,
võib-olla tagakius.
Miks Jumal laseb sellistel asjadel tulla? Me teame,
et praegu on saatan maailma valitsejaks, tema soovib
kõigile kannatusi. Aga miks Jumal ei pane kätt
vahele?
Piiblis on öeldud, et lõpuaegadel läheb
raskemaks, saatan saab palju võimu, enne kui
saavutatakse võit tema üle. Ometi ütles
Jeesus, et Tema ei jäta meid kunagi maha. Ja veel
öeldakse Piiblis, et ühelegi inimesele ei
panda raskemat koormat, kui ta jõuab kanda. Samuti,
et praeguse ajastu kannatused pole midagi, võrreldes
taevase kirkusega. Kuid kui me oleme kannatuse sees,
siis on tunded hoopis teised.
JULGUSTUS PSALMIDEST
Ühe noore naise elus oli juhtunud järjest
mitu õnnetust ja raskust ning ta oli meeleheitel
— kuidas saab kõik niimoodi viltu vedada?
Ühtegi lahendust olukordadele ei paistnud. Miks
see kõik temaga niimoodi juhtub?
Naine pages loodusesse, et seal üksinda nutta.
Tal oli kaasas Piibel, mida ta küll varem polnud
väga sageli lugenud. Nüüd sattus ta psalme
lugema ja avastas, et laulude kirjutaja on tihti samasuguses
olukorras olnud. Päris mitmed psalmid on otsekui
halamine või kisendus Jumala poole. Järjest
enam lugedes sai talle selgemaks, et ta ei ole esimene
inimene, kelle elus on nii suured raskused. Ta suutis
väga hästi ennast samastada hädasolija
psalmistiga, kes oli oma tunded välja valanud.
Tükk aega erinevaid psalme lugedes ja nende üle
mõtiskledes pani ta tähele, et kõigis
neis pöördutakse hädas Jumala poole.
Ning paljudes neis pöördub mure varsti tänuks.
Ta leidis selle kaudu tee, mida mööda jõuda
lahenduse alguseni — pöörduda oma ahastusega
Jumala poole.
Jumala Sõna on siiras ja elulähedane.
Seal on palju sellist, mida inimesed on läbi elanud
— elu koos Jumalaga, eksimused, raskused. Kõik
see on kirjas Pühakirjas, kõigel on oma
eesmärk.
MURET EI TOHIKS PEITA
Hädaliste laule või kaebelaule loetakse
kantslist üsna harva. Algussõnaks neid muidugi
ei sobigi alati lugeda, kuid sageli välditakse
selliseid teemasid üldse. Sellest on raske rääkida
ning ei julgeta näidata, et võib halvasti
minna. Kuid ka see on elu. Palju lihtsam on rääkida
sellest, kuidas kõik on hästi.
Eestlase, eriti eestlasest mehe loomusele pole omane
kurta, vähemasti teiste inimeste ees mitte. Pigem
hoitakse mure, nii kaua kui võimalik, enda sees,
kuni lõpuks jõutakse depressiooni või
läbipõlemisse. Psalmide kirjutajad, kes
olid juudi soost, seega iseloomult palju impulsiivsemad,
ütlesid otse ja siiralt välja, mis neil südames
oli. Ning mis kõige parem — nad ütlesid
seda Jumalale, teades, et Tema on ainus, kellelt neil
on abi ja lahendust oodata. Muidugi, kuna see on kirjas
lauludena, siis ütlesid nad selle välja ka
teistele inimestele. Meil oleks neilt kasulik seda õppida.
Nii palju, kui minu elus on olnud raskusi, siis on
alati lahendus saabunud, kui olen olukorra palunud Jumala
kätte. Suuremate raskuste puhul olen neid ka mõne
hea sõbraga jaganud ja oleme koos palvetanud.
See on ka üks koguduse eesmärke, kanda üksteise
koormaid ja aidata abivajajaid, kindlasti palvega, aga
ka nõu ja jõuga.
Hädasolija palvemeelsus on enamasti ka kõige
õigem. Kuna ta on tõesti võimetu
oma probleeme lahendama, siis peab ta tulema lihtsalt
alandlikult ja abitult Jumala ette ja paluma Tema käest
lahendust.
Elu kristlasena ei ole üksluine. Tihti selleks,
et kogeda suurt rõõmu, peame enne kogema
suurt kurbust. Kogu selles protsessis, mis ongi meie
elu, võime kogeda Jumala suurt armu. Ta ootab,
et me oma rõõmu- ja hädahüüetega
Tema poole pöördume, Ta tahab meiega suhelda,
meid aidata, meiega rõõmustada.
Miks pidi vaene Laatsarus kannatama?
J.S. von Carolsfeldi pilt
Psalm 86,1—5 ütleb: “Issand, pööra
oma kõrv ja kuule mind, sest ma olen vilets ja
vaene! Hoia mu hinge, sest ma olen vaga! Päästa
Sina, mu Jumal, oma sulane, kes loodab Sinu peale! Ole
mulle armuline, Issand, sest ma hüüan Su poole
kogu päeva! Rõõmusta oma sulase hinge,
sest Sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge!
Sest Sina, Issand, oled hea ja andeksandja, ja rikas
heldusest kõigile, kes Sind appi hüüavad.”
RAUL ROSENVALD
SÕNUMEID
VÄLISMAALT
ENAMIK USUB JUMALASSE
59 suuremas maailma riigis usub 80% inimestest mõnda
jumalat. 58% arvestavad eluga pärast surma, 55%
on veendunud taeva olemasolus. 38% on kindlad, et eksisteerib
põrgu.
Sellistele tulemustele jõudsid Ameerika majandusteadlased
professor Robert Barro ja Rachel M.McCleary Harvardi
ülikoolist, toetudes religioonistatistikute David
B.Barretti ja Patrick Johnstone’i uurimustele.
Järgmine tähis inimeste religioossuses olevat
jumalateenistuste külastamine. 36% käib keskmiselt
kord kuus mingil religioossel üritusel, 24% koguni
iga nädal. Seejuures ei tee teadlased vahet, kas
tegemist on kristlaste, muhameedlaste, budistide või
hinduistidega. Nende huviks on religiooni mõju
majanduslikule arengule.
Tulemus: maades, kus religioonikuulutajad palju tähelepanu
taevale ja põrgule pööravad, on majanduslik
kasv kõrge. Väljavaade pärast surma
taevasse saada tugevdab iseloomu ja edustab töömoraali.
Ilma hoolsuse ja aususeta kardetakse igavesse needusesse
sattuda.
PATSIENDID SOOVIVAD KOOS ARSTIGA PALVETADA
Üha enam ameeriklasi paluvad oma arstil enda
pärast palvetada ja usu võimalusi ravis
kasutada. Seda teatas ajakiri Newsweek. 10. novembri
kaaneloo lööklause kõlab: “Jumal
ja tervis: kas usk on hea meditsiin? Miks teadus uskuma
hakkab.”
Ajakirja andmetel pakub USAs 70 meditsiinilist kõrgkooli
125st patsientide vaimuliku hooldamise kursust. 30 aastat
tagasi oli selliseid kõrgkoole ainult kolm. “Patsiendid
tahavad oma arstiga sügavamaid probleeme arutada
kui ainult nende kolesteriinitase,” kommenteeris
reformeeritud kiriku vaimulik Jeffrey Bishop Dallasest,
kes Texase ülikoolis vastavat kursust loeb.
Ühe küsitluse järgi pooldab 72% ameeriklastest
arsti ja patsiendi vahelist vaimulikku vestlust. Sama
suur osa on veendunud, et Jumala palumine võib
haigusest parandada – ka siis, kui teadus patsiendile
mingit lootust ei anna.
Newsweek osutab ka rahvusliku terviseinstituudi küsitlusele.
Selle järgi elavad kirikus käijad keskmiselt
25% kauem kui inimesed, kes jumalateenistusi ei külasta.
PALESTIINLASED POOLDAVAD TERRORISTE
Möödunud kolme aasta jooksul on palestiinlaste
terrorigrupid rünnanud iisraellasi 18 876 korda,
mis teeb 17,6 juhust päeva kohta. Seejuures sai
867 inimest surma ja 5878 haavata. Palestiinlaste poolel
sai surma 2354 inimest, nende hulgas ka politseinikud
ja enesetapjaterroristid.
Eriti dramaatiline on enesetapurünnakute kasv.
1993. aastast alates on loetletud 306 enesetapjat. Neist
179 avastati õigeaegselt. 127 palestiinlast lasksid
end “Allahi auks” õhku ja tõmbasid
koos endaga surma sadu iisraellasi. Enamik rünnakuid
toimusid viimasel kolmel aastal. 4. oktoobri rünnakus
Haifas suri 21 iisraellast — juuti ja araablast,
nende hulgas ka neli last.
Küsitluse kohaselt toetas seda rünnakut
75% palestiinlastest.
INIMSÖÖJATE JÄRELTULIJAD PALUVAD ANDEKS
Enam kui 130 aastat pärast Inglise misjonäri
ärasöömist soovib üks Fidži
saarte kolkaküla vaimuliku järeltulijatelt
ametlikult vabandust paluda. 136 aastat tagasi söandas
misjonär Thomas Baker puudutada Navatusila külapealiku
pead, mille eest inglane keedeti ja ära söödi.
Misjonär jäi sel ajal inimsööjate
saarte halba kuulsust omava piirkonna esimeseks ja viimaseks
valgeks ohvriks. Saare elanikud usuvad, et nad on oma
esivanemate kuritöö pärast needuse alla
pandud ja pääsevad sellest ainult Bakeri järeltulijatelt
rituaalselt andeks paludes. Sellepärast kutsuti
ärasöödud misjonäri järeltulijad
saarele andekspalumistseremooniale.
idea
Spektrum
|
