Tartu kesklinnas otsivad arheoloogid kaugete aegade jälgi. Õnneks ei ole Eesti Vabariik veel muinsus.

Eesti rahvas ütles Euroopa Liidule “jah”. Kes rõõmustab, kes kurvastab. Mõned arvavad, et nüüd saavutati rahva häältega seda, mida 1940. aastal tehti vägisi – viidi meid uude liitu. Aga kui ka 1940. aastal oleks antud vabalt valida ida ja lääne vahel, kas eestlased poleks ka siis läänt valinud?

Me ei ole väljapääsmatus olukorras nagu Iisrael Punase mere kaldal, vaid oleme teelahkmel valinud suuna. Iisraeli tee oli ka kinni inimeste, mitte Jumala meelest. Issand ütles Moosesele: “Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi” (2Mo 14,15). Ka meil tuleb minna edasi.

Paljud rahvad ja riigid on kadunud ajalukku. Põhjused on olnud erinevad. Nende areng jäi seisma, maa vallutati või nad segunesid suuremate rahvastega. Teised on püsinud, kuigi nad kõik pole olnud suured ega võimsad.

Milline on meie tulevik, sõltub Jumalast ja meist. Peame toetuma Talle ja edasi minema. “Ei kuningas saa võitu suure võimuga, ei pääse kangelane suure rammu abil,” ütles laulja ilmselt isiklike kogemuste põhjal (Ps 33,16).

Eesti riik ja rahvas on praegu veel reaalsused. Nii on see ka tulevikus, kui Issand tahab ja me Temasse kindlalt usume.

EUROOPA LIIT MUUTUS REAALSUSEKS

Toimetaja kommentaar

Otsus on tehtud – Eesti astub Euroopa Liitu. Tegelikult on ees veel mõned formaalsused, aga need ei muuda enam asja.

Ükskõik, kumma variandi kasuks keegi hääletas, tuleb nüüd edasi minna ühte teed. Ei ole õige kedagi parastada või süüdistada, kuid järeldused tuleb teha. Eelkõige vaimulikud järeldused.

POOLDAJATEL ON VASTUTUS

Võitjate üle kohut ei mõistetavat. Ometi just europooldajad seisavad ohu ees, et neid hakatakse kiruma. Samuti võivad nad ise oma valikus pettuda. Ühes varasemas kommentaaris juba nimetasime, et ükskõik, kumma variandi kasuks otsustatakse, pärast hakatakse seda kahetsema. Nüüd siis vormis “kas me sellist Euroopa Liitu tahtsime”.

Enam pole tegemist teooriaga. Meil tuleb Euroopa Liidus elada. Euroliit annab suured võimalused, aga nende kasutamiseks tuleb vaeva näha. Näiteks on ammu hoiatatud, et Eesti ei tarvitse saada kogu euroabi kätte – me ei suuda dokumente ette valmistada või ei leia nõutud omaosalusraha.

Euroliidus ei ole Eesti positsioon sugugi garanteeritud. Muidugi on juhtorganites meie esindajatele kohad olemas, kuid vaja on ka meie hääl kuuldavaks teha. Seda nii Eesti vajadustes kui ka Euroopa arengu mõjutamiseks meile kasulikus suunas.

Eesti huvide eest tuleb igas väiksemaski küsimuses seista. Kes on need meie esindajad, kes Euroopa Liidu organites seda tegema hakkavad? Kodumaine praktika näitab, et mitte kõik rahva valitud juhid ei ole oma ülesannete kõrgusel. Eestit esindama ei tohi Euroopa Liitu saata mugavaid inimesi, naljamehi või omakasu otsijaid, vaid neid, kellest Eesti riigil ja rahval kasu oleks.

VASTASTE OSA POLE LÕPPENUD

Euroopa Liidu vastaseid oli igasuguseid – nagu pooldajaidki. Esitati rumalaid ja ka väga tõsiseid argumente. Neid viimaseid ei tohiks eurovastased unustada. Euroopa Liit ei ole mingi valmis ja kivistunud moodustis, vaid pidevalt arenev süsteem. Nii Eesti riiki kui ka Kristuse evangeeliumi kuulutust ohustavaid tendentse tuleb ka edaspidi teadvustada ning nende vastu võidelda poliitiliste ja vaimulike vahenditega.

Euroopa Liidu maades on mõjukaid kirikuringkondi, kes on loobunud Jumala Sõna kuulutamisest ja Piibli moraalist, kuid esinevad ometi kristlaste nimel. Kas meie läheme nendega kaasa või esitame Kristuse evangeeliumi selliselt, nagu see Piiblis on?

VAJA ON MEELEPARANDUST

Väga tõsise järelduse peaksid tegema need, kes enda arvates prohvetitena kuulutasid, et Eesti euroliitu ei lähe. 5Mo 18,21—22 on selge sõnum: “Ja kui sa mõtled oma südames: “Kuidas tunneme sõna, mida Issand ei ole rääkinud?” – siis kui prohvet räägib Issanda nimel, aga midagi ei sünni ega tule, siis on see sõna, mida Issand ei ole rääkinud. Prohvet on seda rääkinud ülemeelikusest, ära karda teda!”

Valeprohvetite taevatee on kinni. Nad vajavad meeleparandust. Kuna niisuguseid valeprohveteid on ennegi olnud ja tuleb veel, peaksid usklikud arvestama, et vaimude ja prohvetite kontroll on Piibli nõue, mitte sõnakuulmatus Jumala vastu (1Jh 4,1; Ilm 2,20).

ME POLE VIGADETA

Euroopa Liitu kiites või selle eest hoiatades räägiti põhiliselt sellest, mis sealt tuleb. Peaksime mõtlema ka sellele, kas meilt läheb euroliitu ainult hea. Näiteks Eesti kurjategijad on meid mõnelgi maal juba kuulsaks teinud. Usklikena peaksime hoolitsema Eesti vaimuliku mõju eest. Kui suudame olla evangeeliumile sõnakuulelikud, peaks hea mõju meist ka kaugemale jõudma. Eesti misjonärid on juba mitmetes maades tegutsemas. Hea mõju võiks tulla kogu kristlaskonnalt.

Euroopast kaovad piirid. Meis endas peaks aga olema piirid, mis halba sisse ei lase, küll aga head. Ja vastupidi – mis kahjulikku välja ei lase, küll aga kasulikku.

Eurodebatt lõhestas kristlasi. Nüüd on aeg liituda. Mitte nii, et kaotajad lähevad võitjate juurde ja neid võetakse armulikult vastu. Minna tuleb mõlematel Kristuse juurde, et me Temaga koos Euroopa Liidus elada võiksime. Tema ütleb meile kõigile: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11,28—30).

Rahvahääletuse päeval oli neid, kes oma valikut avalikult näitasid. Pildil
esiplaanil olev valjuhäälne eurovastane tuli Valgas valimisjaoskonda tagurpidi
varda külge kinnitatud Eesti NSV lipuga.

JUMAL JAGAB TALENTE

“Sest sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema suutlikkust mööda, ning läks ära võõrsile...

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja Ta ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja Ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.”

Olen 1966. aastast reisiv misjonär. Rõõmustan alati selle üle, kui Jumal tegutseb. Olen sageli pidanud koosolekuid metsas ja vabas õhus. Täna pean olema rahul kirikuga, millel ei ole katust.

Frans H.Schadee koos abikaasa Piretiga, kes jutluse tõlkis.

Jeesus jutlustas maa peal vaid kolm aastat. Ta kohtas igasuguseid inimesi. Ta oli vaestega tänavail, käis Jeruusalemma templis, kohtus kirjatundjatega. Kõik imetlesid Tema teadmisi.

IGAÜHEL ON OMA AND

Jeesus tõi näite ärimehest, kes pidi ära sõitma ja jagas varanduse ning ülesanded oma sulastele. Jumal jagab igaühele isiklikult. Meil kõigil on and, mille oleme saanud. Meie hulgas ei ole ühtegi, kes oleks ilma jäänud. Seda andi võime me väga imeliselt arendada.

Kõik ei saa teha kõike. Kui me killustaksime end saja asja tegemisel, siis ei tuleks sellest midagi välja. Kuid kui teeme hästi seda, mida tegema peame, siis on see õnnistuseks. Kui kõik nii teevad, on tulemus suurepärane.

Vend mängis meile väga hästi pilli. Kui ma küsiksin selle pilli endale, siis oleks tulemuseks väga inetu heli. Teise inimese käes võib hea rikki minna. Jumal on andnud inimestele kutsumusi olla tegevad poliitikas. Nad peavad linnavalitsuses või pealinna valitsushoonetes istuma. Teistele on antud annid tegelda rahaasjadega pankades. Nad oskavad täpselt arvestada, mis kuipalju protsente kannab.

Ka kogudusetöös on oma lõigud, kus me töötame. Kui igaüks on oma koha üles leidnud, siis funktsioneerib kogu kogudus. Jumal on andnud igaühele vastavalt tema võimetele. Kellele viis talenti, kellele kolm, kolmas sai üheainsa.

Kas sa oled teadlik, mis sinule on antud? Jumal tahab, et me kõik edasi läheksime ja areneksime. Kõige rikkam, kes sai viis talenti, teadis juba, mida ta sellega tegema pidi. Ta sai viis lisaks. Teine sai kaks talenti ja töötas nendega ning sai lisaks kaks. Kolmas sai üheainsa talendi. Tal oli hirm. Ta kartis riskida. Ta oli väga laisk ja lodev.

See, kes kõige vähem teeb, kritiseerib tavaliselt kõige enam. Ühiskonnas on alati inimesi, kes vaatavad rikaste peale, et nendele on ju kõik antud. Nii on ka selles tähendamissõnas. Sellele, kellel on, antakse. Samal ajal kasvab ka vastutus. Kellele on palju antud, saab palju jagada. Ma sooviksin, et siin oleks täna mõni miljonär — järgmisel nädalal oleks kirikul katus peal. Kuid Jumal teab kõike ja teeb kõike õigel ajal.

On niisuguseid ande, mis arenevad koduses palvekambris. Kui me kaalutlema hakkame, siis me ei suudaks iialgi neid asju välja arvestada, mida Jumal meile anda tahab. Ma tean, et kui meie hulgas on pangatöötajaid, siis ei ole nad minuga ühel meelel. Nad teavad täpselt, kui palju tulemuseks saavad. Võib-olla on pangaametnik kristlane ja see on hea. Me vajame kõik üksteist. Kuid et Jumalalt visiooni saada, on vaja suurt usuandi. Teised annid töötavad kõik usuanni kaudu.

JEESUS TEEB UUEKS

14-aastase poisina olin ma koonduslaagris surma mõistetud. Nagu ime läbi pääsesin ma sealt eluga. Maailmasõjajärgsetel aastatel oli häving igal pool. Me olime kõik nagu hirmu ja terrori all. Kui keegi oleks tol ajal öelnud, et mulle on antud and, ei oleks ma seda uskunud. Ma ei märganud midagi head.

Mulle oli alati öeldud, et olen kõlbmatu. Sellepärast pidin iseendas midagi avastama. Ühel päeval kuulsin ma võimsat evangeeliumikuulutust. Mulle öeldi, et ma pean otsuse tegema Jeesuse kasuks, sest Jumal tahab minu kaudu midagi head teha. Mis oli minus head? Võib-olla üks asi. Võib-olla sinul on kolm või kümme talenti.

Tunnen ühte pastorit, kellel on ka arstikutse, aga tal on ka filosoofikraad ja ta oskab klaverit mängida. On inimesi, kes on väga andekad. Kui ma hakkaksin ennast nendega võrdlema, peaksin ütlema, et olen rumal. Kuid rumalus ei tähenda mitte teadmiste hulka, vaid järelemõtlematult valet järgida. See on üks Dietrich Bonhoefferi mõte. Pean ütlema sakslaste kohta, et nad järgisid vale juhti – Hitlerit.

Sinus on hea and, sest alguses ütles Jumal: “Tehkem inimesed oma näo järgi!” (1Mo 1,26). Kas sa oled selle juba üles leidnud?

Kohtasin palju aastaid tagasi Corrie ten Boomi. Tol korral ajasime juttu selle üle, kes me oleme. Tädi Corrie oskas hästi tikkida. Ta näitas mõlemalt poolt ühte väikest linikut. Ühel pool oli ilus pilt, teisel pool olid kõik niidiotsakesed läbisegi. Ka meil on ilus külg ja teine, kus on kõik läbisegi. Aga ka seal tahab Jumal korda luua.

1945. aastal tulin ma koonduslaagrist välja. Ma pidin jalgsi minema läbi kogu Ida-Euroopa ja Saksamaa. Seejärel elasin oma hingehaavadega kaheksa aastat Hollandis. Ma mõtlesin nagu ühetalendimees, mis ma peaksin üldse peale hakkama. Kõik oli ükskõik. Võtsin pudeli viina ja jõin ära. Jäin sellest haigeks.

Siis tuli keegi ja ütles, et sul on üks imeline and, kuid sa peaksid tegema otsuse Jeesuse suhtes. Sa said juba kogeda, mida hävitaja või terrorist sinu eluga teha võib. Sa tead, missugused tulemused võivad olla valel otsusel. Tee nüüd üks hea samm. Avasta endas midagi uut ja liitu Jumala kogudusega. Hakka uskuma. Esitasin küsimuse: “Mida ma pean uskuma? Kus ma pean uskuma?” Hakkasin raamatuid lugema. Keegi andis mulle ühe nime. See oli Jeesuse nimi, milles on pääste.

Kes annaks raha Viljandi Baptistikoguduse uue kiriku katuse jaoks?

MEIL ON VASTUTUS

Edasi öeldakse, et kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses, siis me saame Teda kõik näha. Kas te usute või mitte? Täna on õige hetk. Sest Inimese Poeg Jeesus Kristus on maailma valgus ja kogu maailmas, ükskõik, kuhu me läheksime, vajame me seda valgust. Ükskõik, kuhu me läheksime, vajame me leiba. Jeesus on eluleib ja valgus.

Tookord koonduslaagris ei suutnud ma midagi uskuda. Ma nägin inimesi, kes oma viimsel eluhetkel hüüdsid Jumala poole ja tegid ristimärgi. Kui Jeesus minu ellu tuli, tegi Ta mind vabaks mu minevikust ja hingehaavadest. Ta ütles enda kohta veel, et Ta on uks. Tema kaudu võime Isani jõuda.

Saksa keeles on üks autokleebis — kristlased, kellel on huumorimeelt, panevad oma auto taha kirja: “Minust te võite mööda sõita, aga Jumalast te mööda ei lähe.” Tema on praegu siin, Ta tahab meile eluvalguse ja eluleiva anda. Ta tahab meid vabaks teha. Jeesuse nimest ei saa keegi mööda.

Kui ma külastasin Corrie ten Boomi tema kodus, imetlesin seda vana daami ja tema usku. Ta ütles: “Minu usk on väga väike, aga ma investeerin selle suurde Jumalasse.” Me ei pea üksteise usust mõõtu võtma ega nende andide järgi käima, mis teistele on antud, peaksime vaid üksteist abistama. Aga ka see pisike usk, mis sul on, investeeri suurde Jumalasse. Tema on sobiv nii selle aja jaoks kui ka igavikuks. Jeesus ütles: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11,25).

Elu on väga lühike. See kestab võib-olla 100, 90 või 80 aastat. Minu isa elas ainult 42-aastaseks. Ta suri koonduslaagris. Viimane laul, mida ta laulis, oli “Jeesus, sa mu hinge sõber”. Mida sa teed oma probleemidega? Kuhu sa lähed igavikus?

Üks on selge – ühel päeval näeme me kõik Jeesust. Tema saab istuma oma autroonil. Me võime Teda vaadelda. Need viis talenti, mis sulle on antud, võid Talle anda, aga õieti juba kümme talenti. Ka need kaks võid kahekordselt tagasi tuua. Ma ei tahaks jääda hirmunult ühe talendiga istuma. Tahaksin ka selles maailmas olla kasulik. Tahaksin Jeesuse nimel midagi teha. Selle, mis ma Tema nime kaudu olen teha tohtinud, Temale tagasi tuua. Ma tahaksin saada selliseks, nagu Tema on seda mõelnud.

Võib-olla on sul nälg. Söö eluleiba. Võib-olla oled pimedas. Tule Jeesuse valguse kätte. Võib-olla oled pattu teinud. Jeesus Kristus teeb sind täna patust vabaks. Ära seda pisikest usku, mis sul on järele jäänud, minema heida. Tule sellega Tema juurde!

FRANS H.SCHADEE
Jutlus Viljandi Baptistikoguduse pooleliolevas kirikus
17. augustil 2003

PEDAGOOGID LÕPETASID SEMINARI

Aktuaalne teema

17. septembril sai Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 14 inimest pedagoogitunnistuse. Lõpetajate hulgas oli ka seminari raamatukoguhoidja DAILY VALK, kes sai 1999. aastal samast majast teoloogidiplomi.

Kui suur oli õpetajakoolituse maht?

Lõpetamiseks tuli koguda 40 ainepunkti. Poolteise aasta jooksul olid kord kuus kolm päeva kestvad sessioonid, mil õppetöö käis hommikust õhtuni. Lisaks loengutele oli praktika koolides.

Mida õpetajakoolituse läbimine võimaldab?

Lõputunnistus annab ametliku õiguse koolis õpetada. Ilma pedagoogilise hariduseta ei tohi tänapäeval enam klassi ette minna.

Kas kõik õppijad olid kõrgharidusega inimesed?

Nad olid kas kõrgharidusega või seda omandamas. Lõputunnistus kehtib ainult koos kõrgharidust tõendava diplomiga.

Oli ka neid, kes praegu seminaris õpivad. Ning mõnel oli juba pedagoogiline haridus ja nad töötavad õpetajatena, aga nad tahtsid saada täiendõpet. Kõik õpetajad peavad ju ennast pidevalt täiendama, et vormis püsida.

Kas see oli riiklikult tunnustatud programm?

Kõik oli täiesti ametlik ja tunnustatud. Seminar on ju akrediteeritud õppeasutus.

Seminar andis ju ka varem pedagoogilist haridust?

Kes on seminaris õppinud religioonipedagoogikat, neil on loomulikult pedagoogipaberid. Kui mina seminaris õppisin, siis oli ka meie kursusel pedagooge. Need seminari haridusega inimesed, kes nüüd koos minuga pedagoogikat õppisid, lõpetasid tookord teoloogia eriala.

40 punkti on päris palju. Mida need sisaldasid?

Meil olid pedagoogilised ained, eriti religioonipedagoogilised ained, et saaksime töötada usuõpetajana. Näiteks usundiloo didaktika, sotsiaalpedagoogika, religiooniõpetuse õpetamise metoodika, kasvatusfilosoofia, laste- ja noorte hingehoid, eetika ja filosoofia didaktika, pedagoogika uurimise meetodid, arvutite rakendamine õppetöös, psühholoogia. Kõik kirjutasid ka lõputöö.

Kes olid õppejõud?

Neid oli palju. Seminari poolt juhtis kursust Einike Pilli. Väljastpoolt olid näiteks tuntud religioonipedagoogid Toomas Jürgenstein ja Pille Valk. Kõik olid huvitavad ja toredad inimesed, kellelt oli palju õppida.

Sa said nüüd seminarist juba teise lõputunnistuse. Kas Sa hindad seminariharidust heaks?

Hindan küll. See haridus, mille mina sain tudengina, oli kindlasti väga põhjalik ja andis hilisemaks teenimiseks palju kaasa.

Õpetajakoolitus aitas mul ka iseennast rohkem tundma õppida. Alguses ei olnud ma üldse kindel, et pedagoogiks sobin, praktika käigus see arvamus muutus.

Kas Sa tahad nüüd kooliõpetajaks saada?

Sel aastal ma kooli ei läinud, aga võib-olla hiljem lähen. Kui me kevadel praktikal olime, siis mõistsin, et saan lastega ilusasti hakkama ja nemad minuga ka. Me austasime üksteist. Õpetasin praktika ajal algkoolis ja gümnaasiumis, põhiliselt on usuõpetus just nendes kooliosades.

Miks Sa juba nüüd õpetajaks ei läinud?

Ei ole leidnud oma kohta veel. Tahaksin teada ka Jumala tahet, enne kui lähen. Iga asi omal ajal.

Tartus ei ole eriti ka vabu õpetajakohti. See on Eestis ainuke linn, kus õpetajaid puudu ei ole. Ka Tartu ümbruskonna koolid on üldiselt õpetajatega täidetud, eriti need alad, mida mina võiksin õpetada.

Aga usuõpetajaid ei peaks ülearu olema?

Usuõpetust paljudes koolides lihtsalt ei ole, kahjuks. Nendes vähestes koolides, kus usuõpetust õpetatakse, on õpetajad olemas. Muidugi oleks võimalik õpetada eetikat või filosoofiat, aga need on samuti valikained, mida kõigis koolides ei ole.

Niisiis jätkad praegu veel raamatukogus. Seminaris enam iga päev tudengeid ei ole, kas tööd väheks ei jää?

Minu funktsioon siin ei ole ju ainult lugejate teenindamine, teen kõike, mida vaja ühes raamatukogus. Ma pean näiteks raamatud arvutikataloogi kandma. Kui külastajaid ei ole, siis toksin infot arvutisse ja teen kõike muud vajalikku. Töö ei lõpe seal kunagi otsa, ma kardan.

Kui palju on Sinu hoole all raamatuid?

Umbes 25 tuhat. Arvutis on juba 13 964 raamatut.

Millega Sa veel tegeled?

Töötan kaasa Tartu Salemi koguduses. Teen kodugrupitööd ja varem tegin ka Alfa-kursust ning muid väiksemaid asju, kõike mida vaja.

Täname!

19. septembril 2003 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

JUMAL ANNAB ELUJÕU

Tartu Salemi Baptistikoguduses on nii noori kui ka vanu inimesi. 88-aastase MEETA HALDRE elujõudu ja aktiivsust nähes võiks tema vanuses kahtlema hakata. Ta ei varja, et on kõik saanud Jumalalt.

MILLAL SA USKLIKUKS SAID?

Olen tõsiusklik 1948. aastast. Lapsepõlvest peale olen uskunud, et Jumal on olemas ja minu abimees. Abi oli tõesti vaja. Jäin nelja-aastaselt ilma isata. Emal ei olnud elukutset, ta oli maalt tulnud ja tegi juhutöid. Jumal on mind lapsepõlvest peale imeliselt kandnud. Ma ei ole olnud söömata, riided olid olemas ja koolis sain käia.

Olen kogu aeg Tartus elanud, aga suvel käisin maal ristiisa juures. Ta oli isa tuttav, kuid pani mu kohe seitsmeaastaselt lamba- ja seakarja. Kui mul oli raske, siis hüüdsin ikka Jumalat appi.

KUIDAS SA ILMA ISATA JÄID?

Isa oli politseinik ja võttis hobusevarga kinni. See oli 19-aastane poiss. Tal oli saapasääres revolver ning kui isa läks telefoni juurde, siis ta tulistas ja isa sai silmapilkselt surma.

KUST SA VAIMULIKKU ÄRATUST SAID?

Mu ema ei olnud usklik. Koolis oli usuõpetus ja see mulle meeldis.

Esimene äratus tuli leeris. Olin siis 18-aastane. Minu pastoriks oli Harry Haamer. Tema andis Jeesusest sellise pildi, nagu Ta tõeliselt on. Ta oskas Piibli väga lähedaseks teha. Ta ise oli väga armastusväärne ja täis armastust iga inimese vastu.

Kui leer lõppes, siis ma tundsin järsku, et mul ei ole kuhugi minna. Läksin õpetaja Haameri juurde tagasi. Tema andis kirjapaberit ja soovitas kõik leeris käinud noored kokku kutsuda. Meid tuli üle 30 ja tekkis noortekoondis. Meil oli väga hea olla. Ega me ainult Jumala Sõnaga tegelenud. Käisime matkal, laagrites, mängisime kiriku taga palli ja olime rõõmsad. Õpetaja käis meiega kõikjal kaasas ja me ei tundnud igavust. Seal oli neid, kes võtsid Piiblit palju tõsisemalt kui mina. Ma sain isegi lastega tööd teha.

AGA SELLEST SULLE EI PIISANUD?

Ega ma ei olnud täiesti Jumala oma. Ma abiellusin ja see viis mind eemale. Jumalast ma ei loobunud, aga kirikuskäimine ja noortekoondisega suhtlemine jäid harvemaks. Õpetaja Haameri ja tema perega jäi suhe küll väga heaks. Sageli tundsin, et seal on mu teine kodu.

MILLAL SA UUESTI JUMALA JUURDE TULID?

Siis, kui mu mees raskelt haigeks jäi. Salemi kogudusest üks õde – Tiiu Täär – tuli minu juurde ja ütles, et Jumal on talle ilmutanud, et üks professor loeb Piiblit ja keegi ei aita teda.

PALUN RÄÄGI OMA ABIKAASAST.

Tema nimi oli Jüri Haldre. Ta oli väga töökas mees, kes tahtis elus palju õppida ja teha. Ta sai Pihkva õpetajate seminarist õpetajakutse ning oli Paides ja seejärel Tartu Treffneri gümnaasiumis matemaatikaõpetaja. Siis tuli tal igatsus arstiks õppida. Ta õppis Tartus ja Viinis, hakkas esimesena radioloogiaga tegelema ja asutas röntgenoloogia ja radioloogia instituudi. Mina õppisin õdede koolis ja läksin viimasel õppeaastal sinna tööle.

Jüri Haldre abielu oli purunenud. Tuli valitsuste muutus. Tema abikaasa läks Venemaale ja võttis lapsed kaasa. Saksa ajal ei osanud mõeldagi, et sealt võib veel tagasi tulla. Abielu lahutati ja me abiellusime. Meil oli kaks last. Pärast tuli tema esimene abikaasa tagasi. See naine oli väga hea inimene ja me saime hästi läbi.

MIS JUHTUS SINU ABIKAASAGA?

Ta haigestus luuvähki ja lootust paranemiseks ei olnud. Siis hakkasime mõlemad usuga tegelema. Hakkasin Salemis käima. Minu ja mu mehe pärast hakati paluma. Tekkis palvekett, kus oli Salemi, Pauluse kiriku ja metodisti koguduse rahvast.

Tiiu Täär oli minu peale juba pahane, et kõnnid ümber kiriku ja ikka ei otsusta ära. Minuga ühes koolis käis Anni Mark. Tema tuli ühel pühapäevaõhtul haiglasse. Mina valvasin oma mehe juures ja ta ütles, et mina istun nüüd siin ja sina mine metodisti kirikusse, seal jutlustab Aleksander Kuum. Hommikune koosolek oli väga hea, nüüd mine sina.

Ma läksin Lille mäest alla ja nutsin – Jumal, anna nüüd selgus, et ma olen Jumala laps. Jäin natuke hiljaks, aga koosolek ei olnud alanud. Siis Aleksander Kuum tuli ja rääkis teemal “Ma seisan ukse taga ja koputan“ (Ilm 3,20). Kõik, mis ta rääkis, oli minu jaoks. Kui ta küsis, kes tahab oma elu Jumalale anda, siis olin mina esimene. Väga paljud teised ka tõusid, sest see kirjakoht rääkis ka usklikele. See oli minu päästepäev.

Tegelikult tuli Kuum Tartusse matustele, see ei olnud planeeritud külastus. Pärast ta ütles, et see kirjakoht oli Jumala tahtmine. Tal oli konspekt valmis ning enne koosolekut otsis ta seda hoolega oma kohvrist ja ei leidnud. Mina tulin sel ajal Lille mäest alla ja palvetasin. Jumal andis selle kõne minu jaoks. Anni Mark tuli järgmisel päeval Jumala juurde. Pärast olime mõlemad Salemis.

MILLINE OLI SINU ABIKAASA ELULÕPP?

Mina sain usklikuks novembris ja Salemi koguduse pastor Paul Himma käis sellest ajast minu abikaasa juures igal päeval, välja arvatud pühapäeviti, kui tal olid koosolekud pidada. Mu mees lamas oma kabinetis. Nad rääkisid ja palusid koos. Võimude poolt oli keelatud, et ükski usklik ei tohi tema juurde pääseda, aga Paul Himma pääses läbi. Harry Haamer oli Siberisse viidud ja tema abikaasal oli keelatud tulla. Minu mees sai päästetud ja ta suri 3. veebruaril 1949.

KAS SA HÄTTA EI JÄÄNUD?

Mu mees ütles üks päev enne surma: “Ära kurvasta. Kui Jumal mind vahelt ära võtab, siis Ta annab otse ülevalt.” Pean ütlema, et Jumal on andnud. Mul ei ole millestki puudust ja millegi pärast pole vaja kurvastada.

Kui mu mees suri, olid meie majal ainult müürid püsti. Meditsiiniõel kahe lapsega ei olnud mingisugust võimalust maja lõpuni ehitada. See sai siiski valmis Arpad Arderi palve peale. Tema käis meie kodus palvenädalate ajal. Ükskord ta ütles: “Kummardame ja palume. Miks Jumal ei või nii teha, et see maja valmis saab?”

Pean ütlema, et mind on palju armastatud ja selletõttu vist on Jumal mulle kinkinud armastuse teiste vastu. Ainult Jumala headuse läbi olen ma kõik saanud.

SA OLED ELUAEG TÖÖTANUD MEDITSIINI ALAL?

Radioloogiakliiniku juhataja ütles mulle, et parem, kui ma ei tööta seal, kus mu mees oli juhataja. Ma töötasin kõrva-nina-kurgukliinikus ja lõpetasin töö 78-aastaselt.

Pahandusi mul ei olnud, mind taheti ainult ümber kasvatada. Partei tegi osakonnajuhatajale niisuguse korralduse. Üks professor ütles tema kohta, et ärge muretsege, kui ta kaks korda aastas teiega sellest räägib, siis on küll. Õnneks rääkis ainult ühe korra.

Ma sain peaaegu kogu personalile Jumalast rääkida. Kui palju sellest kasu oli, seda teab Jumal.

SIND ON KOGUDUSES ALATI KIIDETUD.

Ma ei tea, miks. Kui keegi on mulle midagi rääkinud, siis ma olen saanud Jumala Sõna põhjal teda edasi juhatada. Ma võtan teda vastu nagu sõpra. Püüan vestelda ja aru saada, kas ta usub ja temaga kontakti saada. Mul oli töökohas inimestega osadus ja on koguduses ka. Ma olen näinud rõõmu ja tänu.

SA OLED VÄGA KÕRGES EAS. SA TULED ÜKSINDA KIRIKUSSE JA POLE SULLE MINGIT TUGE VAJA.

Ma olen suutnud usus vaadata Jumalale. Kristus on mu tervendaja. Ta viis meie patud ja haigused ristile. Kõik on lõpetatud. Jumal on ju mulle kõik lubanud.

Ma olen tõesti vana inimene, vahel valutab siit ja vahel sealt. Aga ma ei hakka halisema. Ma olen tänulik, sest Jumal on andnud mulle veel käed ja jalad ning mõistuse. Ma saan seda kõike teiste inimeste heaks kasutada ja kasutan.

SA MURDSID KÄELUU?

See oli möödunud aastal. Üks vend ütles nii toredasti, et ega sinu vanuses see enam ei parane. Mina ütlesin, et minul paraneb küll ja paraneski. Mul on juhtunud ühte ja teist. Ma ei lase neil ennast alla vajutada. See, kes elab minus, on suurem. Kõik hea and tuleb Temalt. Tema imelised tõotused on minuga.

Eilegi käisin oma radioloogia-aegseid kaaslasi külastamas. Ma viin neile lugemist ja räägin neile ka.

KUIDAS SUL NOOREMA RAHVAGA KLAPIB?

Väga hästi. Iga noore ja lapse eest, kes kirikusse tuleb, peaksime Jumalat kiitma ja tänama. Mulle on noored alati olnud väga lähedased. Paar päeva tagasi üks noor ema tuli mulle lapsega külla. Meil oli väga hea osadus.

Koguduse vanemad inimesed peaksid noortesse suhtuma armastavalt ja sõbralikult. Noorte muusika vanadele ei meeldi – natuke kärts. Ma olen öelnud, et olge noorte vastu armulised. Nemad võib-olla kutsuvad oma nooruse elavusega enam inimesi Jumala juurde kui meie.

Peame andeks andma, kui noor teeb midagi niisugust, mis meile ei meeldi. Peame kõik üksteisele andeks andma. Kui palju Jumal on meile andeks andnud! Kui meie andeks ei anna, siis me ei saa ka ise andeks. Mul on kahju nendest inimestest, kes lähevad leivamurdmiselt ära, sest keegi on neile haiget teinud ja nad ei suuda andestada. See on kohutav! Kuidas me saame Jumala ees olla, kui me ei armasta kõiki? Ära kunagi kellegi vastu kibedust kanna, ka siis, kui midagi on väga halvasti läinud.

SA KÄISID SEL AASTAL VEEL KOGUDUSE LAAGRIS.

Käisin möödunud aastal ka. Pastor Meego Remmel ütles mulle möödunud aastal, et ta mõtles terve koguduse läbi — kes on kõige õnnelikum inimene ja leidis, et mina olen. Ta kutsus mind laagrisse teistele rääkima. Näha selles vanuses, et saab olla õnnelik – see on võimalik ainult siis, kui Jeesus elab meis nii, et Ta saab meid kasutada teiste õnnistuseks. Siis on mõtet ja õnn elada.

SA LEIAD INIMESTEGA VÄGA HÄSTI KONTAKTI.

Kui ma tulin Salemisse, siis võtsid kõik mind armastusega vastu ja mul ei saanud tekkida mingisugust tõrget. Koguduses ollakse üksteisele toeks ja abiks. Kui on ka teistest kogudustest tuldud, ikka on neid vastu võetud. Minu juures elasid üliõpilased. Meil ei olnud mingeid mugavusi, aga nad ei pidanud ühiselamusse minema. Nüüd on mitmed neist pastorid. Ma olen nende eest palunud ja nemad on kindlasti minu eest palunud.

TÄNAME JA SOOVIME SULLE JUMALA JÄTKUVAT ÕNNISTUST!

20. septembril 2003
Tartu Salemi kirikus

ÜHISKONDLIK LEPE ON LEPING ISEENDAGA

Septembri alguses kutsus Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) koos Ameerika tippärimehi koondava organisatsiooniga Churches Alive International Eesti ettevõtjaid, poliitikuid ja kirikujuhte mõtisklema ühiskondliku leppe vajalikkusest ja rahva ühtsusest Euroopa Liiduga ühinevas Eestis.

Kahe seminari ja ärikohtumiste käigus püüti kaasa aidata ühiskondliku leppe protsessile ja Eesti ühiskonna majanduslikule tasakaalustamisele.

Kohtumised viisid TTA esindajad ja Doug Andersoni (kauaaegne 3M peadirektor ja Churches Alive nõukogu esimees) ning Norman Tice (Mastercard Internationali nõukogu esimees emeeritus) USA suursaadiku, keskkonnaministri, põllumajandusministeeriumi ja kaubandus-tööstuskoja juhtide juurde. Eesti juhtidega arutati, mis on tulipunktid ja teemad, mida on vaja käsitleda seminaridel ning kuidas neid kultuurilisi erinevusi vähendades esitada.

Paljudele delegatsiooni liikmetele oli see esimene reis Eestisse ja kultuurišokk oli ilmne. Internetipangandus, kiipkaardid ja igaühe taskus helisev mobiiltelefon oli Ameerika ärimeeste jaoks midagi enneolematut. Siiski püüti keskenduda seminarideks ettevalmistamisele, kuigi mitte alati ei saadud aru, kuidas saab endises Nõukogude Eestis kasutada tehnikat, mida isegi Ameerikas ei saa.

LEPE MAJANDUSES SAAB ALGUSE ÄRIEETIKAST

Eesti otsustajate mõjutamiseks toimus 5.–6. septembril Eesti Ühispanga 23. korruse saalis seminar “Ärieetika ja ühiskondlik lepe”. Ärieliidile, poliitikutele ja ühiskondlike organisatsioonide juhtidele esinesid Norman Tice, Douglas Anderson, Aadu Luukas (Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu esimees), isa Heigo Ritsbek (TTA õppejõud) ja paljud teised.

“Eesti on kaheteistkümne aastaga saavutanud selle, mille Ameerika Ühendriigid kahe sajandiga,” alustas oma ettekannet Norman Tice. “Aga paljud on kiire edasimineku käigus ära unustanud sotsiaalse vastutuse. Ameerika on selle tee läbi käinud ja meil tõi sotsiaalne tasakaalustamatus kaasa eelmise sajandi alguse majanduskriisid.” Välisettekandjate nimel selgitas Doug Anderson, et kuigi nemad peavad ettekandeid ja jagavad isiklikke kogemusi, mis kogunenud Eesti Vabariigist nii rahvaarvult kui käibelt suuremate ettevõtete juhtimisel, pole nad siia tulnud meid õpetama, vaid üheskoos mõtisklema ja lahendusi otsima ning nii mõneski asjas meilt õppust võtma.

Aadu Luukas alustas oma sõnavõttu ülevaatega ühiskondliku leppe protsessist ja tasakaalu vajadusest majanduse, hariduse ja kultuuri ning sotsiaalsfääri vahel. Luukase sõnul ei tohi lepe jääda pelgalt paberiks, vaid peab saama kõiki Eesti ühiskonna osi siduvaks lubaduseks, mis aitab meie rahval püsima jääda. Negatiivse iibega rahvastel on kaks valikut, kas end muuta ja midagi enda püsima jäämiseks ette võtta või välja surra. Ettekande lõppedes oli saalis vaikus. Luukase tasakaalukas esinemine ja tõsidus, samuti isiklik eeskuju ei jätnud ühtki saalis istuvat Eesti ärimeest ükskõikseks.

Esinejatele küsimuste esitamist alustanud Trivimi Velliste uuris Norman Ticelt, kuidas suurendada ettevõtete sotsiaalset vastutust. Vastus oli mõnevõrra üllatav. Kõik saab alguse juhtkonnast ja seepärast mitmes firmas, kus ta nõukogus on, peavad juhtideks pürgijad esitama lisaks tavapärasele eluloole ka ülevaate oma sotsiaalsest tegevusest. Just heategevusvaldkond ja mittetulundusorganisatsioonid on need, kus kasvavad head juhid. Paljudel juhtudel on tippjuht valituks osutunud tänu varasematele heategevuskampaaniatele, kus ta enne firmadelt rahaküsijana osalenud on. Ja küllap oskab selline juht siis omakorda ka temalt abi otsijat toetada.

KIRIK PEAB OLEMA VÕRDNE PARTNER ÜHISKONNAS

Toetuste teema oli rohkem päevakorral Tartus peetud teisel, 9. septembri seminaril “Kiriku roll ja partnerlus ühiskondliku leppe saavutamisel”. TTA rektori Eenok Haameri sõnavõtule järgnenud debatis argumenteerisid pastor Joosep Tammo, kes esindas Eesti Kirikute Nõukogu ja prof. Rein Veidemann, kes esindas Ühiskondliku Leppe Sihtasutust, kiriku rollist ühiskondliku leppe saavutamisel. Diskuteeriti kiriku eristaatusest võrreldes muude mittetulundusühingutega, euroopaliku kultuuri nimetamisest kristlikuks kultuuriks ja usuõpetuse küsimuse üle. Jõuti ühisele arvamusele, et kirikul on ühiskondlikus leppes kandev ja ühiskonda lepitav roll.

Uku Kuudi ettekanne tekitas kiriku esindajates elevust, puudutades vigu, mida tehakse, kui minnakse küsima ettevõtjatelt toetust. Tihti ei uurita välja, mis on antud firmale või firmajuhile oluline, tõi Uku Kuut välja suurima puuduse ja lisas, et Eestis on annetamine kui traditsioon alles kujunemas. Enam peaks kirik pakkuma partnerlust mingis konkreetses projektis kui küsima lihtsalt toetust. Paljudele firmadele on oluline kiriku tehtav sotsiaaltöö või preventatiivne tegevus lastega ning selle toetamist on ka kergem aktsionäridele põhjendada.

Kokkuvõtva ettekande “Kõlblus ja tasakaal – leping iseendaga” pidas Don McGriff, Churches Alive Internationali turundusjuht. Ta rõhutas, et ühiskond algab kodanikust ja lepe inimesest. Tasakaal ja rahulolu aga tulenevad inimese suhtest Jumalaga. Kui inimene ja rahvas on leidnud rahu Jumalaga, suudavad nad leida ka rahu üksteisega.

RELJO SAAREPERA

Norman Tice: “Kasum ei tohi olla firma ainus ja peamine eesmärk. Kõige tähtsam peab olema klientide ja töötajate heaolu, sest see tagab firma pikaealisuse ja stabiilse edu.”

Doug Anderson: “Teie kiire edu on midagi müstilist. Eesti infotehnoloogia areng ületab mitmes vallas USAd.”

Eenok Haamer: “TTA korraldas need seminarid, sest Eesti rahva allesjäämine on üks meie kooli eesmärke. Tähtis on, et märgataks – me pole üksi, vaid koos meiega muretsevad paljud. Koos saame midagi ära teha.”

PIDUPÄEV VALGA BETAANIA KOGUDUSES

21. septembril õnnistati Valga Betaania Baptistikoguduses ametisse uus pastor Tarmo Õun. Kohal olid Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu, asepresident Peeter Tamm ja naaberkoguduste esindajad.

Tarmo Õun alustas vaimulikku tööd Avispea koguduse Venevere tööpunkti juhatajana. Enne käesoleva aasta veebruaris Valga Betaania koguduse pastoriks valimist töötas ta Mooste koguduse pastorina.

Jumalateenistusel jutlustasid Peeter Tamm ja Helari Puu ning laulis ansambel HSB Tartust. Õnnistamispalves osalesid Helari Puu, Peeter Tamm ja Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik. Enn Palmik oli varem Avispea koguduse pastor.

Uut pastorit tervitasid koguduse endised pastorid Jaan Hanni ja Üllas Linder, 2002. aastal Betaania pastori kohuseid täitnud Puka koguduse pastor Ago Rand, koguduse kunagine diakon Antsla koguduse pastor Peeter Lemats, Valga Kristliku Nelipühikiriku pastor Margus Malleus ja teised nii lähemalt kui ka kaugemalt.

Merike ja Tarmo Õun said palju lilli ja õnnistussoove. Pildil on neid
tervitamas Valga Lootuse koguduse esindus.

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Pastor Johannes Saard lõpetas 24. augustil Suure-Jaani Baptistikoguduse teenimise. Piduliku jumalateenistusega tähistati nii koguduse aastapäeva kui ka Johannes Saardi ordinatsiooni 30. aastapäeva. Samuti täitus tal 20 aastat tööleasumisest Suure-Jaanis.

Johannes Saard jätkab vaimulikku tegevust Nuutsakul, kus peetakse ka jumalateenistusi ümbruskonna rahvale. Suure-Jaanis on pastori ajutine kohustetäitja koguduse diakon Aarne Kant.

1. septembril lõpetas töö Tallinna Allika Baptistikoguduse pastorina Heldur Kajaste. Pastori kohustusi täidab ajutiselt Helari Puu.

* * *

14. septembril pidas Pahapilli EKB Kogudus oma 80. aastapäeva. Eesti EKB Koguduste Liidu president Helari Puu ja Leisi Baptistikoguduse pastor Johannes Voksepp õnnistasid ametisse kaks uut diakonit.

ASUTATI KUULUTAJA ÜHING

Alates järgmisest numbrist hakkab Kuulutajat välja andma spetsiaalselt selleks loodud mittetulunduslik Kuulutaja Ühing. Ühingu asutasid Kuulutaja toimetaja Üllas Linder, Puka Vabakoguduse pastor Ago Rand ja Otepää Palveränduri koguduse pastor Margo Meri. Ühingu juhatuse esimees on Üllas Linder.

Kuulutaja Ühingule lähevad Valga Betaania Baptistikoguduselt üle kõik lehe väljaandmisega seotud õigused ja kohustused. Koguduse pangaarvetele Kuulutaja jaoks tulevad summad lähevad ka tulevikus lehe heaks. Kõik Kuulutaja kulude kohta esitatavad arved, ka need, mis hõlmavad lehe varasemaid numbreid, maksab Kuulutaja Ühing.

Kuulutaja Ühingul on arve nr. 10220033214015 Eesti Ühispangas, millele tuleks edaspidi kanda kõik Kuulutajale määratud annetused ja tellimisraha.

VILGO (TULLI) LINASK 75

Meenutusi ja õnnitlusi

Oleviste kogudusse tulin siis, kui see moodustati – 1950. aastal. Usklikuks olin saanud Allika koguduses juba 15-aastasena. Aeg, mil seitse kogudust üheks liideti, oli murranguline. Paljud olid nukrad, et nad oma armsad paigad pidid maha jätma. Meile, noortele, oli see siiski huvitav ja tore aeg. Juba enne seda oli meil omavahel palju kontakte ja koos käis omamoodi allianssgrupike, kus ei tuntud uskkondadevahelisi piire.

Õpingutega seoses olin selleks ajaks juba esimesed katsumused usuteel läbi teinud. Koolis anti väga selgelt valida, kas olla usklik või õppida edasi. Mul ei olnud valikut, sest usust loobumine ei tulnud kõne allagi. Aeg oli raske ja sageli kerkis üles küsimus – mille pärast, mille nimel. Ometi peame me Kristuse nime pärast kõigeks valmis olema.

Muusikaga olin ma seotud juba Allikal. Olevistes oli tore see, et igalt poolt kokkutulnud laulukoorid moodustasid ühise suure koori. Tuli hakata mängima ka orelit. Olen erialalt pianist ja orelit polnud ma kunagi varem mänginud. Professor Hugo Lepnurm tegi ettepaneku, kas ma ei tahaks proovida, ja nii ma siis hakkasingi harjutama. Mul oli sel ajal väike tütreke ja see tegi olukorra väga raskeks, sest kirik oli nii külm, et orelit tuli sageli mängida kindad käes, ja lapsega koos olla ei saanud kuidagi.

Oleviste noortekoori esimene esinemine toimus 1957. aasta kooride jõuluõhtul. Laul kõlas kenasti, sest kõik olid hea kuulmisega noorukid. Sellest see töö algas ja tõmbas kaasa väga palju noori.

Aeg, mil olin seotud noortekoori tööga, oli mulle suureks vaimulikuks kasvamisajaks. Tundsin, et ei tohi end lõdvaks lasta, sest vastutan noorte eest, nende usus püsima jäämise ja usuelu kvaliteedi eest.

Eneli Mesneri intervjuust juubilariga “Sündinud muusikasse” (Teekäija 1994)

1. oktoobril, Vilgo (Tulli) Linaski 75. juubelisünnipäeval liitume meeleldi rohkearvulise õnnitlejate perega, et tänada Jumalat tema ja kogu Linaskite pere eest. “Me ülistame Sind Jumal, ...sest Su nimi on ligi, Sinu imeasju jutustatakse” (Ps 75,2). Teame, et paljude südameis voogab kauneid mälestusi tema väärika, sisuka ja vaimuliku tegevuse tööpõldudelt. “Mu teos olgu kuninga auks” (Ps 45,2).

Oleme teda tundnud alati rõõmsameelsena, aktiivsena, sõbralikuna, väsimatuna, optimistlikuna ja jumalakartlikuna. Rõõm on olnud jälgida tema andunud teenimist Kuningate Kuninga auks koorilauljana, pianistina, organistina, koorijuhina, muusikapedagoogina, noortejuhina ja külalislahke Linaskite kodu pereemana.

Vilgo vilgas teenimine tõi kaasa töörõõmu ja julgustuse. Peame nimetama nende kodu erakordset andumise ja teenimise võimet koguduses – kulutatud tunde, sõidetud kilomeetreid ja Jumala riigile pühendatud energiat. Raskeil aastail, mil igasugune vaimulik laste- ja noortetöö oli keelatud, otsustati luua Oleviste noortekoor, mille juhi raske ülesande võttis endale Vilgo.

Rõõm on olnud kaasa töötada Vilgo poolt juhitavas või organistina saadetavas kooris. Alati imetlesime tema nooruslikku innukust, rõõmsameelset emotsionaalsust, interpreteerimise meisterlikkust, õnnestunud repertuaari valikut ja suurt töövõimet.

Tore on meenutada juubilari teenivat osa koguduse tähtpäevadel, pidulikel perekondlikel sündmustel, aga ka puhkusereisidel matkakaaslasena, ekskursioonide korraldamisel. Ta püüdis anda kõikjal oma parima temale usaldatud talendi vääriliselt.

Tänu Jumalale, et elurõõmu ja teotahet tulvil Vilgo on meile eeskujuks ka tema tervise raugemise perioodil. Juubel on kinkinud võrratu sügava rahulikkuse, kannatlikkuse, tänulikkuse ning rahulolu oma Issandas.

Õnnistussoovidega saadame sind sajandi viimase veerandi teedele.

Adelheid ja Ülo Meriloo

Olin seitsmeaastane, kui minu vanemad otsustasid mind panna klaverit õppima. Olin põnevil ja ärevil ning tähtsust täis, kui läksin ema käekõrval oma esimesse klaveritundi tädi Tulli juurde. Tädi Tulli võlus mind kohe ära oma armsuse ja lahke-avatud olekuga. Minu klaveriõpingud aga ei kestnud kaua, kuna olin väga elav ja püsimatu laps. Ikka öeldi, Haldi ei püsi pudeliski paigal! Tihti läksin harjutamata klaveritundi ja nii klaveri harjutamine kodus kui ka klaveritunnid muutusid mulle lausa piinaks. Tädi Tulli on hiljem ise rääkinud, et olin esimene (ja vist ka ainuke) õpilane, kes tema tunnis klaveri taga nuttis.

Kui olin kihlatud Ruudiga, avanes meile võimalus minna koos usklikega erinevatest kogudustest bussiekskursioonile Taga-Karpaatiasse. Kahjuks võeti Lvovis meilt buss ära ja me jagunesime väikesteks rühmadeks, et jätkata reisi.

Matkapäevikust: “Siin me istume: “tädid” (Tulli ja Niine) ees, “lastekari” Haldi ja Ruudi, Vaike, Marge, Liia ja Andres järel.”

See oli unustamatu reis! Tulihingeline Tulli alati ees ja nii me “vallutasime” ka Goverla mäetipu. Tulli optimism, leidlikkus ja abivalmidus aitas ka kõige kriitilisematel hetkedel, kui keegi “lastest” kippus väsima.

Goverla mäetipus kõlas Tulli juhatusel meie grupi võidulaul. Samas oli ta meile ka kogu matka jooksul vaimulikuks emaks.

Koosveedetud kauneid hetki ja ühiseid ettevõtmisi on olnud palju, mis on meil meeles kogu eluks.

Rohkeid Jumala õnnistusi juubeliks Tullile!

Tänulikud
Haldi ja Ruudi Leinus

Mina olin Vilgo Linaski õpilane kolm aastat. Tänu temale ja prof. Lepnurmele mind EELK Katsekomisjoni muusikaosakonda 14-aastasena õppima võeti. Mul puudus ju muusikaline algharidus.

Vilgo Linask oli rõõmsameelne, särav ja sädelev isiksus, heatahtlik ja kannatlik pedagoog, emalik ja abivalmis inimene.

Kui ta ise klaveri taha istus, hakkas pill tema sõrmede all lausa elama. Helid voogasid tema väledate näppude alt ja täitsid toa ning need hetked on jätnud kustumatu mälestuse. Ei oska seda tunnet sõnadesse sepistada..

Mul oli imeline klaveriõpetaja, kes sisendas mulle tohutut tahtejõudu harjutada klaverit laenutuspunktis või külmas Kaarli kirikus või otsida häid tuttavaid, kelle juures tohtisin klaverit harjutada (esimesel aastal kahjuks polnud mul kodus seda pilli). Alati mõtlen temale lõpmata suures tänutundes.

Õnnitlen teda juubelipäeval ja palun talle Jumalalt rahu südamesse ja varju ning kaitset temale kingitud elupäevadeks.

Aivi Otsnik

Minnes Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima, sain endale kontsertmeistriks Vilgo Linaski. Oli rõõm ja kindlustunne, sest olin temaga enne kohtunud mitmetel kordadel Haapsalu baptistide palvemajas. Minu vanaisa Johannes Reets oli seal koorijuht-koorilaulja ning Vilgo Linask käis alati noorte lauljatega teda õnnitlemas.

Tunnis kiirgas temast sära, rõõmsameelsust, heasoovlikkust. Väärikalt oskas ta minu arglikku loomust julgustada ja toetada.

Lea Nebukat

Olen väga tänulik tädi Tullile tema töö, armastuse ja innukuse eest. Tohtisin laulda noortekooris, mida tädi Tulli juhatas. Ta oli meile suurepäraseks eeskujuks. Temast võtsime mõõtu, kuidas ennast jagada teistele, kuidas laulda, koori juhatada, kooki küpsetada, külalisi vastu võtta. Imetlen tema meisterlikku oreli- ja klaverimänguoskust. Tema muusika valikud ja muusika tunnetamine on olnud asjatundlik ja põhjalik. Tean, et paljud tema mõtted on meisse edasi kandunud ja nii meiegi püüame neid edasi anda.

Õnne ja õnnistusi soovides
Urve Pihlak

Mälestused ja tervitused kogus
RUUDI LEINUS

ADO KAUPS

In memoriam

“Sest minule on elamine Kristus ja suremine kasu. Aga kui lihas elamine on tulusam mu tööle, siis ma ei tea, kumba valida. Mind tõmbab nii see kui teine: ma himustan siit lahkuda ja olla Kristuse juures, sest see on hoopis palju parem; aga lihasse jäämine on vajalikum teie pärast.”

Filipi 1,21–24

Neid Piibli mõtteid jagas 15. septembri hommikul lahkunud Ado Kaups enne oma surma sageli. Vanaisa, onu ja isa jälgedes käies sai temast 1975. aastal Kärdla Baptistikoguduse pastor. Kaheksateist aastat teenis ta Kärdla kogudust ja saare rahvast suure südamearmastusega. Palju aastaid esindas ta Hiiumaa baptistikogudusi Eesti EKB Liidus, aga ka toonast Nõukogude Liitu hõlmanud üleliidulises vendluses.

1993. aastast, mil mind Ado Kaupsi eestvedamisel Hiiumaale kutsuti ja koguduse poolt pastoriks valiti, olen tundnud ta isalikku toetust ja abi. Oma kindlat veendumust, et Jeesus Kristus on inimese elu õigeim ja otsustavaim valik, ei kuulutanud ta kunagi üleoleva või pealetükkiva moega. Ta jutlused olid ehitud pisaraist palistatud südamesoojusega. Neist õhkus rõõmu ja lootusrikkust.

Tean, et Ado Kaupsi suurim elutöö ja kutsumus oli neis kaheksateistkümnes aastas. Ta igatsus oli, et kogudus edeneks ja Kärdla inimesed tuleksid Jumala juurde. Pärast vana baptistipalvela tagastamist, kus ta oli lapsepõlves oma vanemate kõrval usuteed alustanud, võttis ta südameasjaks selle taastamise.

Juba paar aastat tagasi, kui haigus esimest korda end tunda andis, tõdes Ado Kaups, et on valmis lahkuma. Ta tundis rõõmu, et oli oma igavese elu küsimused Jumalaga õigel ajal lahendanud. Ainult armastus oma lähedaste, abikaasa Helga ja laste vastu, hoidis teda veel selle elu küljes kinni.

Kärdla Baptistikogudus leinab tänus ja lootuses oma armsat pastorit Ado Kaupsi.

ERKI TAMM