Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidul oli 26.—27. märtsil 2004 aastakonverents. Kõige enam tähelepanu äratavaks tulemuseks oli liidule uue presidendi valimine. Selleks sai Pärnu Immaanueli koguduse pastor, varem juba presidendiametis olnud Joosep Tammo. Asepresidendiks valiti Mooste koguduse pastor Ermo Jürma.

Senine president Helari Puu ei soovinud sellesse ametisse enam kandideerida. Lähematel aastatel on tema tööülesanded põhiliselt väljaspool Eestit. Asepresident Peeter Tamme tööperiood lõppes koos presidendiga.

Kiitma peab konverentsi asukoha valikut. Tartu Salemi baptistikoguduse uus suur kirik osutus niisuguse ürituse korraldamiseks väga sobivaks. Ka hea söök ja söögisaal ning mugav öömaja kas kirikuhoones või Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris andsid konverentsile mõndagi juurde.

Uus väike algus on tehtud. Apostel Paulus võrdles Jumala kogudust ehitusega, millele tema on pannud aluse: “Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas — see on Jeesus Kristus” (1. Korintose 3,10—11). Need sõnad jäävad läbi ajastute kehtima.

OTSIGE ESMALT JUMALA RIIKI

Toimetaja kommentaar

Lõppema hakkavas aprillikuus tähistasid kristlased ülestõusmispühi. Ilmalikus poliitikas andis tooni Eesti NATOsse astumine ja kohe saabuv liitumine Euroopa Liiduga.

“Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti,” julgustab meid Heebrea kiri (13,8). See salm peaks kristlastele andma kindlustunnet uutele olukordadele ja sündmustele vastu minnes.

FILM KRISTUSE VIIMASTEST TUNDIDEST

Suur reede tõi Tallinna kinopubliku ette Mel Gibsoni filmi “Kristuse kannatused”. Mujal Eestis seda veel näha ei saa. Üle maailma ja meilgi on film pannud endast rääkima väga erineva taustaga inimesed.

Paljude kommentaatorite arvates olevat Kristuse piinamise stseenid liiga julmad ja kinokülastajatele raskesti talutavad. See on ilmselt õige. Samas on päris kindel, et Kristuse tegelikud piinad olid palju rängemad kui film näitab. Ükski näitleja ei suuda tõepäraselt esitada valu, mida Kristus pidi füüsiliselt ja vaimselt kannatama, kui Ta inimkonna pattude eest surma läks.

Hea, et on tehtud film, mis tõi Kristuse kannatuse ühiskonna tähelepanu alla. Filmi näidatakse üle maailma, ka paljudes mittekristlikes maades. Veidi juba aegunud andmed räägivad 70 miljonist vaatajast.

Kristliku taustaga inimestele on üldiselt teada, mis oli Issanda kannatuste põhjuseks, teistele mitte. Nii võib juhtuda, et inimesed saavad küll teada, kuidas Kristus kannatas, aga ei oska seda seostada omaenda vaimulike vajaduste ja võimalustega. Just seda, et Kristus on kannatanud iga inimese pattude pärast, peaks kristlased filmist rääkides ja filmi kasutades rõhutama.

Kristlikus ajakirjanduses on toodud positiivseid näiteid filmi mõjust. Oslos astus üks mees politseijaoskonda ja teatas: “Jeesus elab!” Ta tunnistas üles kahe pommiplahvatuse korraldamise. Varem oli ta 18 aastat kahe mõrva eest vangis istunud. Texases tunnistas üks noormees üles oma raseda sõbratari tapmise. Floridas andis end üles pangaröövel. Loodetavasti on need näited ainult jäämäe tipp. Kangesti tahaks kuulda filmi mõjust Eesti vaatajatele.

Nagu iga inimeste kätetöö, on ka see film puudustega. Ehk järgmist tehes nendega arvestatakse. Kristlased ei peaks kaasa minema puuduste rõhutamisega ja diskussiooniga asjatundmatute või pahatahtlike inimeste tõstetud küsimuste üle, vaid palvetama filmi hea mõju pärast ning tekkinud suurt tähelepanu kasutama.

Kaader filmist “Kristuse kannatused”

EUROOPA LIIT TÕI OSTUPAANIKA

Liitumine Euroopa Liiduga toob kaasa hindade muutumise. Mõnede kaupade, nagu näiteks suhkur ja autokütus, kallinemine on ette teada.

Vene kaabeltelevisiooni teade sellest, et jämedat soola Euroopa Liidus ei müüdavat, kutsus esile ostupaanika. Ostetakse mitte ainult suhkrut ja soola, vaid ka tikke, äädikat, jahu ning kuuldavasti ka seepi. Head päevad on ka kodutehnika müüjatel. Suur läbimüük on kauplustel võimaldanud juba nüüd hindu tõsta. Hulgilaod ei jõua poode nii palju varustada, kui inimesed ostavad, sest keegi ei näinud niisugust paanikat ette.

Tõenäoliselt mitte midagi vajalikku Euroopa Liidus müügilt ei kao. Enamikku kaubast ei ole võimalik ette varuda. Lõpuks saavad ka tagavarad otsa ja harjutakse uute hindadega. Paanika võib mõne kauba hinnale hiljem isegi hästi mõjuda – kui inimesed kasutavad varusid ja ostjaid on vähe, tuleb hinda langetada.

Raha tuleb muidugi mõistlikult kasutada ja võimaluse korral kokku hoida. Aga Jeesus ütles mäejutluses: “Ärge siis hakake muretsema, öeldes: “Mis me sööme?” või “Mis me joome?” või “Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast” (Mt 6,31—34).

EESTI SAI NATO TÄISÕIGUSLIKUKS LIIKMEKS

Alates 2. aprillist kuulub Eesti NATOsse. Kõige enam rõhutatakse praegu sellega seoses meie õhuruumi kaitset. Vene sõjalennukite lennud Eesti territooriumi kohal andsid selleks ainet.

Nüüd on NATO lennukid Leedus Šiauliai lähistel ja peavad sealt kaitsma kõigi kolme Balti riigi õhuruumi. Viis hävitajat ei ole suur sõjaline jõud, kuid nende kohalolekuga rõhutatakse, kes on nüüd siinse taeva peremees. Lahinguid Vene lennukitega nad pidada ei kavatse.

Ilmalik riik kasutab ilmalikke võtteid enda kaitseks. Kristlased ainult nendele loota ei saa. Psalm 127,1 ütleb: “Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur ilmaaegu.” Psalm 20,8 kinnitab: “Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime.” Kindlasti vajab Eesti riik lisaks NATOle ka Jumala kaitset.

JUMALA VAIM KIRJUTAB KIRJA

“Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele. Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.”

2. Korintose 3,2—6

Teada on, et kui võõras jutlustaja külastas hajavil asuvate juutide sünagooge, oli tavaks talle kaasa anda soovituskiri teda läkitanud koguduse poolt. Korintose koguduses tõstatati see küsimus Pauluse suhtes, võimalik et väljastpoolt tulnud kõnelejate nõuandel. Ent Paulus pareerib sellise nõude, millega ta ise tuttav oli, ja ütleb: “Teie ise olete meie kiri.” Korintlaste muutunud süda, nende muutunud elu ongi Pauluse ja tema kaaslaste kiri, mida põhimõtteliselt igaüks võib lugeda. Vajalik tunnistuskiri on korintlaste südametes, kelle usk on piisav kinnitus Pauluse apostliametist.

Living Bible ehk Elava Piibli tõlkes kõlab salm 2: “Ainus kiri, mis mul vaja, olete teie ise! Vaadates teie südamehoiaku muutumist, võib igaüks näha, et me oleme teie keskel teinud head tööd.”

Mõeldes loetud tekstilõigule, püüdsin lühidalt kirja panna Pauluse kujundi, mis siin käigu pealt ka muutub. Ta on rääkinud enda ja oma kaastööliste kirjast, ent ütleb siis: “On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.”

JUMALA VAIMU TÖÖ SAAB ILMSIKS

Paulus teatab – te olete kiri, mis on loetav ja mõistetav igale inimesele. Jumala töö Jeesuse Kristuse kaudu on ilmne, nähtav ja ei või jääda varjule. Teiegi olete Jumala Vaimuga kirjutatud kiri – juba selle kirja esimesed read olid nähtavad teistele inimestele. Inimesed said aru, et muutus on toimumas.

Vahel mõni inimene ütleb: “Ma usun Jumalat oma südames, usk on mu südames.” See on väga hea. Aga Jumala Vaimu töö Jeesuse Kristuse kaudu ei jää varjule, vaid see on ilmne. See ei saa jääda ainult Sinu ja Jumala vahele, kui Jumala Vaim kirjutab Sinu südamesse meeleparanduse mõtteid, kahetsuse ja pattude andestuse palveid, uuestisünni tunnistuse ja Jumala rahu kinnituse – see ei saa jääda saladuseks, vaid see on ilmne. Seda saavad “lugeda” ka teised inimesed.

Oleme siin konverentsil kuulnud ja lugenud pikki aruandeid. Need on pikad kirjad, ent nende taga on koguduste töö, sinu ja minu, meie ühine töö. Need aruanded peegeldavad inimesi, kelle kohta me võime öelda – nemad on meie töö vili, nemad on meie kiri.

KRISTUSE KIRI VALMIB MEIE TEENIMISTÖÖ KAUDU

Milline nägi välja apostel Pauluse ja tema kaaslaste teenimistöö? Me loeme Ap 18,1—11, et tegu oli vaevanägemise, veenmise, arutlemise, sõna kuulutamise ja tunnistamisega. Paulus kasutas erinevaid meetodeid, tegutses erinevates ruumides. Ta alustas tööd sünagoogis, nagu tal oli tavaks, ja kui seal enam ei saanud tegutseda, viis ta töö üle jumalakartliku Titius Justuse majja. Sellise teenimistöö kaudu valmis elava Jumala Vaimuga kirjutatud kiri. Paulus kasutas kuulutuseks erinevaid hooneid ja erinevaid meetodeid, ent sõnum oli sama.

Päästetud inimesed on Kristuse lunastuse vili, ent elava Jumala Vaimuga kirjutatud kirja valmimiseks on vaja meie teenimistööd. Meetodid on mitmesugused, ent eesmärk on sama – kirjutada Jumala Vaimu abiga inimeste ellu Kristuse kirja Jumala armastusest ja päästest.

Üks aastates vend, kes on ka kiriku juht, ütles ühes vestluses mõtte: “Jumala ees ei loe mitte niivõrd meie võimed, kuivõrd meie kättesaadavus Jumalale.”

Kristuse kiri, kirjutatud elava Jumala Vaimuga, valmib meie teenimistöö kaudu. Teenime siis nii hästi, kui oskame!

ELAVA JUMALA VAIMU TÖÖ MEIS JÄTKUB

Elava Jumala Vaimuga kirjutatud Kristuse kiri pole veel lõpuni kirjutatud, vaid see on jätkuv kiri. Sama peatüki lõpuosas (3,18) ütleb Paulus: “Meid muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.” Kirja lõpuosas annab Paulus nõu – “seadke oma asjad korda” (13,11). See annab tunnistust jätkuvast muutusest, jätkuvast vajadusest saada muudetud ja uuendatud elava Jumala Vaimu kaudu.

Meie usuletulek on Jumala Vaimu töö, usus püsimine on Jumala Vaimu töö ja usu eesmärgile jõudmine on Jumala Vaimu töö. Üks meie liidu külalistest pani tähele, et jumalateenistustel inimesed tunnistavad Jumala Vaimu tööst oma usuletulekul. Nad räägivad innustunult oma pöördumisest, kui nad olid 18- või 20-aastased. Külalisel tekkis küsimus – eriti, kui tegu oli keskeas või aastates inimesega — kas siis Jumala Vaim hiljem ei ole neid puudutanud, neid uuendades ja muutes?

Usuletulek on ju Kristuse kirja algus. Sealt alates jätkub elava Jumala Vaimuga meie ellu kirjutatud kiri. Me teeme hästi, kui küsime endilt – mis on elava Jumala Vaimu töö minu elus täna? Millele kutsub Jumala Vaim mind, milliseid igatsusi Ta minu südamesse istutab, milliseid palveid Ta ootab?

PÜHA VAIM UUENDAB USKLIKKE INIMESI

Paulus räägib oma kirjas Tiitusele Püha Vaimu uuendusest (Tt 3,4—6). Mida tähendab Püha Vaimu uuendus? Vastamisel kasutan mõtteid Osvald Tärgi jutlusest “Püha Vaimu uuendus”.

Esiteks. Uuendus eeldab varasemat algust. Uuendada saab vaid seda, mis on juba olemas. Meie uuendus eeldab uussündi, mis on samuti Püha Vaimu töö.

Teiseks. Pärast uussündi toimub uskliku elus pidev uuenemine. Uue Testamendi järgi sõltub vaimulik uuendus patust loobumisest.

Kolmandaks. Kas uskliku uuendus Püha Vaimu läbi on meie kogemus? Meis toimub pidevalt kaks vastupidist protsessi – vaimulik vananemine ja vaimulik uuenemine. Patt, maailm ja meie oma vana elu kalduvused töötavad päeval ja ööl selleks, et me armastus Kristuse vastu jahtuks, et vennaarmastus kaoks, jahtuks huvi Jumala riigi vastu ja asemele tuleks ükskõiksus. Selsamal ajal töötab Püha Vaim meie uuendamiseks. Püha Vaim elustab meie palveid, Pühakirja lugemist, jumalateenistusi, raamatute lugemist ja vestlusi üksteisega. Püha Vaim teeb meie juures lakkamatult oma uuendustööd.

Neljandaks. Kuidas uuendus toimub? Siin on kõigepealt vajalik meiepoolne meeleparandus. Paljud meist teavad ammugi, mida nad oma elust peaksid kõrvaldama, enne kui Püha Vaim saab neid uuendada. Siia kuuluvad vead, mida peame andeks paluma Jumalalt ja teistelt inimestelt – ärgem kartkem seda teha. Meil tuleb kõrvaldada see, mis Jumala Vaimu takistab. Paulus ütleb: “Muutuge meele uuendamise teel” (Ro 12,2).

Jumal teeb uuenduses oma osa Püha Vaimu kaudu. Püha Vaim on see, kes meid täidab, pühitseb, võiab ja varustab ülesanneteks. Mäletan, kui Jüri Puusaag ütles aastaid tagasi töötegijatele vendadele: “Ärge arvake, et Püha Vaimu töö on vaid nelipühilaste monopol.” Olen sellele mõtelnud nii seminaris õppides kui aastaid koguduse tööd tehes ja olen leidnud, et tal oli õigus. Ma usun, et siin vajame avarat mõistmist Jumala tööst meie juures.

Palume, et Püha Vaim saaks meid uuendada, et ta näitaks meie puudusi ja pattu, et me mõistaksime, millest tuleb loobuda ja mis osas meie suhtumine peab muutuma. Palume, et meie lähedased inimesed – pereliikmed ja töökaaslased – saaksid päästetud! Ma usun, et selline Püha Vaimu uuendus meie endi ja meie eestpalve inimeste juures on meie kõigi soov!

JUMALA TAHTMINE KAASAJA KOGUDUSEGA

Siinkohal tahan kasutada veel mõtteid Robert Võsu raamatust “Koguduse ärkamine”, mis on kirjutatud 1951. aastal, seega 53 aastat tagasi. Ta toob kümnes punktis esile selle, mis tema tunnetuse ja vaimuliku arusaamise järgi on Jumala tahtmine kaasaja kogudusele. Nimetan nendest kümnest nelja.

Esiteks. Jumal tahab oma Püha Vaimu välja valada koguduse peale. Algkogudus koges seda korduvalt. Peame aga avameelselt tunnistama, et see on meie kogudustes jäänud väga harvaks ja mõnel pool seda ei oodatagi. Ometi on Püha Vaimu väljavalamisel kogudusele eriõnnistus. Alles sellest elamusest peale algab koguduses tõeline ärkamine ja Jumal saab võtta koguduse oma kätte, et seda juhtida, valitseda ja õnnistada.

Teiseks. Jumal tahab võtta oma koguduse ja iga uskliku vahetule Vaimu juhtimisele. “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed” (Ro 8,14). Ainult Jumalast juhitud elu saab olla viljakas. Jumalast juhitud elu tabab märki. Palju on räägitud sellest, et me peame üle elama Vaimu ristimist või täitmist, kuid et sellele peab järgnema Vaimust juhitud elu, see on võõras paljudele headele usklikele ja ka jumalariigi töölistele.

Kolmandaks. Jumal tahab liita eesti usklikkonda üheks kõrgel vaimulikul pinnal. On vaja tunnistada Jumala lasteks kõiki neid, keda Jumal selleks on tunnistanud.

Neljandaks. Jumal tahab, et koguduses võiksid esineda kõik vaimu- ehk armuannid koguduse parandamiseks, et haiged saaksid terveks usupalve läbi, oleks kuulda prohvetikuulutuse hääli, oleks suuremaid usutegusid ja kõike muud, mida Vaim tahab ise anda.

“On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga.” Palugem, et Püha Vaimu uuenduse kaudu meis võiksid paljud seda kirja lugeda ja uskuda.

PEETER TAMM
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil 26. märtsil 2004 Tartu Salemi kirikus

NUUTSAKU ARENEB EDASI

Aktuaalne teema

Viljandi ja Karksi-Nuia vahel Tuhalaane tee ääres Nuutsakul on Eesti EKB Koguduste Liidul õppe- ja puhkekeskus. Keskuse omandamisest peale on seda hooldanud Suure-Jaani baptistikoguduse endine pastor JOHANNES SAARD. Palusime tal Kuulutaja lugejatele Nuutsakust rääkida.

Kas Nuutsakul on veel selleks suveks kinnipanemata aega?

Mõned üksikud augud on jäänud. Juulikuus ei ole vaba aega üldse, juunis on vabad kolme nädala alguspäevad ning augustis üks nädalalõpp ja paar algust.

Traditsiooniks on kujunenud, et Eesti EKB Koguduste Liidu kogudused reserveerivad oma aja enne liidu kevadkonverentsi. Pärast seda on aeg vaba kõigile. Mõned teiste konfessioonide kogudused ootasidki, millal kell kukub. Siin on käinud näiteks nelipühilaste noored ja Tallinna Elava Vee kogudus, Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (Konstantinoopoli haru) ja paljud teised.

Mida Sa ütleksid Nuutsaku olmetaseme kohta?

Võrreldes algusaegadega on palju muutunud. Endisele peamajale on tegelikult teine hoone ümber ehitatud.

Meil on suur põhisaal siserõduga, tubadeblokk, köök kööginõudega, söögisaal sööginõudega, järv ujumiskohaga ja head sanitaartingimused – dušid ja veega tualetid. 50—60 inimest saab üsna kenasti majja sisse ära majutada, maksimaalselt isegi 70—80 inimest. Väljas saab ka telkida. Seal on väljakud, mänguplatsid ja lõkkekoht.

Milliseid üritusi Nuutsakul pidada saab?

Seaduse järgi saame pidada kuni kuuepäevalisi kooskäimisi. Tullakse oma toiduga, majutatakse ennast ise ja aeg sisustatakse ka ise. Pikema aja jaoks peaks meil olema atesteeritud personal, kokk, huvijuht ja muud juhid. Neid meil ei ole.

Mida tahaksid tulijatele eriti südamele panna?

Meil on deviis “Pühi jalgu!” Tulijaid on ju seinast seina. Ühed käivad üle nagu tulekahju ja teised tulevad majja sokkides. Ühed pööravad kõigepealt maja pahupidi – ükski asi ei tohi sinna jääda, kus enne oli. Teistel jääb kõik oma kohale. See ei olene inimeste usklikkuse astmest, vaid suhtumisest.

Kuivõrd kasutatakse Nuutsakut väljaspool suveaega?

Ka talvel käiakse. Käidi juba siis, kui meil oli ainult üks kuivkäimla ja kitsad ruumid. Siis olid Nuutsakul Tallinna Kalju ja Tartu Kolgata koguduste ühised talvelaagrid. Praegu on talveks üsna viisakad tingimused. Maja on huvitav ja atraktiivne ning siin saab organiseerida igasuguseid üritusi ka lastega.

Kas Nuutsaku pole liiga kauge koht?

Minu käest küsiti Tallinnast, kas meil saaks väikeste muusikute laagrit pidada. Nende arvates ei ole Nuutsaku kaugel. Meie hindade juures on koos transpordiga tunduvalt odavam Nuutsakul kui Tallinna lähedal motellides üritusi korraldada.

Traditsiooniliselt on meil Tallinna Oleviste koguduse lastelaagrid ja nad ei tunne, et koht kauge või kallis oleks. Nüüd tuleb siin teist aastat ülevabariigiline laste piiblilugemise laager. Ka Tallinna Allika kogudus tuleb ikka siia. Mustamäe vabakogudus ja Kilingi-Nõmme kogudus koopereeruvad ja tulevad koos.

Kuidas on Nuutsaku tööjõuprobleemid lahendatud?

Minu jaoks on see küllaltki valuline küsimus. Ma olen juba neljateistkümnes hooaeg nagu sunnismaine. Ma ei pääse liikuma, vaid pean olema siin kõik alates juhatajast ja peaehitajast, konstruktorist ja varustajast kuni valvurini välja. See ületab minu kandejõu ja paneb mind virisema.

Hea oleks, kui kogudused tunneksid rohkem Nuutsaku vastu huvi. Kolmas aasta tuleb meile grupp ameeriklasi appi korrastama ja ehitama. Nad on valmis kõiki töid tegema. Nad maksavad oma sõidu ja toidu ning ostavad ehitusmaterjale ka. Neil on siin tore rühmata ja üheskoos olla. Nad tunnevad sellest mõnu ja imestavad, miks Eesti oma inimesed ei taha tulla.

Probleeme on kindlasti veel?

Mul on peaaegu kõik täidesaatvad funktsioonid, aga otsustamisõigus on teistel. Ma ei tahagi endale seda õigust, aga otsused peaksid minuni jõudma õigel ajal. Ma ei tea praegugi, milliseid kevadisi töid ma saan teha. Ka kindel “ei” oleks vastus.

Kas Sa oled kõigele vaatamata optimist?

Mis mul muud üle jääb? Nuutsaku on kujunenud nagu looduslikuks pühapaigaks või kirikuks. Me oleme püüdnud siin teha kristlikke üritusi ja kristliku viisi järgi ilma viina, suitsu ja tantsuta. Et kõik oleks Issandale.

Nuutsaku on saanud meie liidu üheks misjonipunktiks. Siin korraldame aeg-ajalt ka jumalateenistusi kohalikele inimestele. Nende vastu on suur huvi.

Täname!
18. aprillil 2004 telefoni teel

PRESIDENT TAMMO VÕTAB SÕNA

27. märtsil valiti Eesti EKB Koguduste Liidu uueks presidendiks Joosep Tammo ja asepresidendiks Ermo Jürma. JOOSEP TAMMO vastas sel puhul Kuulutaja küsimustele.

KUUS AASTAT TAGASI PIDASID SA VAJALIKUKS ANDA PRESIDENDIAMET NOOREMALE MEHELE – HELARI PUULE. NÜÜD VÕTSID TEMALT AMETI TAGASI. MIKS?

Olin sel ajal töötanud liidu presidendina kaks valimisperioodi ja tundsin vajadust tagasi tõmbuda, puhata ja pühenduda enam koguduse tööle. Samas oli näha, et uuele põlvkonnale on vaja anda vabad käed, et nad saaksid arendada kaasaegsemat juhtimisstiili.

ENNE PRESIDENDIAMETIST LAHKUMIST SA VÄITSID, ET EI OLE MINGIT SURVEGRUPPI, KES SUNNIKS SIND LAHKUMA. KES SUNDIS SIND UUESTI AMETISSE?

Tõepoolest ei sundinud mind tookord keegi presidendiametist lahkuma. Keegi ei sundinud mind sellele kohale ka uuesti kandideerima. Nähes aga suure hulga liidu koguduste soovi ja liidu hetkevajadusi, sain selguse, et pean uuesti võtma selle üsna raske ja keeruka töö.

SA KASUTASID TOOKORD NÄIDET MÄGIRONIJATEST, KES KORDAMÖÖDA LÄHEVAD EES. KAS HAKKADKI HELARI PUUGA AMETIT VAHETAMA?

Kindlasti oleks Helari Puu taas väärikas järeltulija. Kuid usun, et koguduste liit on sedavõrd rikas, et võib esile kerkida ka teisi presidendikandidaate.

SA EI AVALDANUD VAIMUSTUST, KUI PRESIDENDIAMET TAAS PAISTMA HAKKAS.

Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi amet ei ole kergete killast. See on keerukas ja komplitseeritud töö. Olen seda tööd varem teinud ja seetõttu tundsin vaid seda, kuidas raske koorem vajub taas õlgadele ja tööülesanded ootavad.

HELARI PUU ON LIIDU VAIMULIKKU JA MAJANDUSLIKKU JUHTIMISSTRUKTUURI PÕHJALIKULT MUUTNUD. KAS SA JÄTKAD TEMA LIINI VÕI TULEB MINGI TAGASIARENG?

Arvan, et väljakujunenud juhtimisstruktuur on küllalt hea, et samal liinil jätkata. Liiga tihe seaduste ümbertegemine ei ole kunagi hea. Kui juhtimise edukus sõltuks üksnes põhikirjalistest küsimustest, siis võiks ju reforme jätkata. Paraku see ei ole nii. Nüüd on aeg lihtsalt olemasoleva põhikirja alusel töötada.

Mingeid tagasikäike ei tule. See ei välista muidugi, et teatud detaile tuleb täpsustada. Näiteks jäi viimasel aastakonverentsil õhku küsimus liidu ordineerimiskomisjoni volituste ja rolli täpsustamisest.

LIIDUL ON KOGUDUSELIIKMETE ARVU OSAS JÄTKUV VÄHENEMISTREND – RISTITAVAID ON VÄHEM KUI SURIJAID. ESIMEST KORDA JUHTUS, ET ÜKS KOGUDUS (KIVIÕLI VABAKOGUDUS) LAHKUS LIIDUST.

Mina nii pessimistlikes värvides liidu olukorda ei näe. Võrreldes teiste konfessioonidega oleme juba mitmed aastad säilitanud oma liikmeskonna suurusjärgu. See, kas ühel aastal on 40 liiget rohkem ja teisel aastal 30 liiget vähem, ei näita suures plaanis suundumusi. Põlvkondade vahetus hakkab mööda saama. Meie liikmeskond on tugevalt noorenenud ja stabiliseerunud.

Loodan, et Kiviõli vabakoguduse lahkumine liidust ei ole lõplik. Ei tohi unustada, et möödunud aasta aastakonverentsil võtsime liitu vastu kolm uut kogudust. Usun, et uute koguduste sünd ja liiduga liitumine toob kaasa uut kasvu.

Meie liit on nagu suur 120-aastane tamm. Sellel on vanu võimsaid oksi, on kuivavaid harusid, aga ka noori haljendavaid võrseid. Selles mõttes võiksime olla oma liidu üle uhked.

LAHKUVA PRESIDENDINA KUULUTAJALE INTERVJUUD ANDES HOIATASID SA LIBERALISMI JA PATUGA HARJUMISE EEST. KUIDAS SA PRAEGU NEID ASJU NÄED?

Liberalism ja patt ohustavad usklikkogudusi alati. Õnnetus pole mitte see, kui mõni koguduse liige komistab ja langeb. Õnnetus on see, kui me kraavis kõndimist hakkamegi normaalseks pidama.

Liberalismiga on asi keerulisem. Me ei tohiks seda sõna kasutada kleebisena kõige võõra suhtes. Me vajame paljudes õpetuslikes küsimustes sügavat teoloogilist analüüsi, kuid lõpuks ka kõigile arusaadavaid ja selgeid õpetuslauseid.

SA TEGID SENI MITUT TÖÖD KORRAGA. KAS PRESIDENDINA LOOBUD MILLESTKI?

Töötan praegu Pärnu Immaanueli koguduse pastorina ja kahes Pärnu gümnaasiumis filosoofia, eetika ja religiooniõpetuse õpetajana. Peale selle olen üksikuid kursusi andnud Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris, Akadeemia Nordis ja Oleviste piiblikoolis.

Immaanueli kogudus on 11 aastat ehitanud ja seetõttu on minu töö mujal olnud paratamatu. Ühtlasi on see olnud koguduse väljundiks ühiskonda.

Presidendina kavatsen loobuda ühest gümnaasiumist, teises vähendada koormust ja koguduses võtta oma senise palga eest tööle teise pastori. Samuti tuleb reguleerida ka muid koormusi.

Samas ei tohi unustada, et meie liidu praeguse eelarve juures ei ole võimalik ülal pidada kahte täispalgaga töötajat — presidenti ja peasekretäri. Täiskohaga peasekretär on meile tähtsam, järelikult on hea, kui president on valmis ise leivalisa teenima. See õpetab elu reaalselt hindama. Me ei tee ju Jumala riigi tööd palga pärast.

KUUS AASTAT POLE LIIDUL OLNUD PÜSIVAT PEASEKRETÄRI. KUIDAS KAVATSED SELLE KÜSIMUSE LAHENDADA?

Usun, et Jumal annab selles osas tarkust mulle ja uuele vanematekogule.

MILLIST RAKENDUST NÄED HELARI PUULE? EBFI ASEPRESIDENDI JA TULEVASE PRESIDENDINA ON TAL SEAL TÖÖD KÜLL, AGA PALKA MITTE.

Kõigepealt läheb Helari Puu aastaks Vancouveri kogudust teenima. Usun, et Jumal ei unusta oma ustavaid töötegijaid.

EELMISE AASTA ARUANNETEST ON NÄHA, ET MITMEL HALBADE TULEMUSTEGA KOGUDUSEL PUUDUB PASTOR. MILLIST LAHENDUST NÄED KAADRIPROBLEEMILE?

Muidugi võiks küsida, mis on “halvad” tulemused. Kui õed ja vennad väikeses maakoguduses, kus pastor puudub, käivad koos, palvetavad ja teenivad Jumalat, siis on see väga heade töötulemustega kogudus. Kui suures linnakoguduses, kus on pastor, diakonid, koorid, noorte- ja lastetöö, möödub aasta ilma ühegi ristimiseta, siis paneb see tõesti mõtlema ja küsima, kas midagi on valesti.

On vaja mobiliseerida kõik, kel vähegi koguduste töö südamel. Me vajame enam ühispalveid ja süüdet ülalt, seejärel tuleb haridus. Mul on hea meel, et Kõrgema Usuteadusliku Seminari programmid on muutunud elulähedasemateks ja praktika osakaal on kasvanud. Julgustav on Oleviste piiblikooli algus. Seal, kus Jumal ise saab töötegijaid välja läkitada, kaadriprobleem kaob.

MIKS SOOVITASID ASEPRESIDENDIKS ERMO JÜRMA?

Ermo Jürma on vaimulikult väga tõsine ja sügav vend. Tema usaldusväärsus ja teadmised Piiblist on vendlusele suureks väärtuseks. Mooste koguduse pastorina mõistab ta ka väikeste koguduste vajadusi. Samas on tal ka suuremate linnakoguduste juhtimise kogemus.

KONVERENTSI RESOLUTSIOONI VÄLJA TOOMATA ÕIENDATI AJAKIRJANDUSES BAPTISTIDE SEISUKOHAVÕTU ÜLE. MILLINE ON MEIE KOHT ÜHISKONNAS?

Eesti EKB Koguduste Liidu ühiskondlik positsioon on, arvestades meie suurust ja tõrjutust ajaloos, soodne. Samas ei tohiks me ülehinnata oma seisukohavõttude ja deklaratsioonide mõju. Arvan, et kui EELK oleks teinud samasuguse teravusastmega deklaratsiooni, oleks ilmaliku ühiskonna reaktsioonid olnud enam-vähem sarnased.

Usun, et meie ühiskond vajab rohkem konstruktiivseid ettepanekuid, seda nii üksikisikute elu kui ka ühiskondlike institutsioonide tasemel. Evangeelium on oma põhiolemuselt positiivne. Meie positsioon ühiskonnas kasvab koos meie liikmete positiivse mõjuga ühiskonnaelule.

TÄNAME!

Intervjuu on tehtud interneti vahendusel

Helari Puu (vasakul), Joosep Tammo ja Ermo Jürma

JOOSEP TAMMO

Sündinud 25. juulil 1950.

1978—1979 õppis teoloogiat EKB Üleliidulise Nõukogu kaugõppe piiblikursustel Moskvas, 1979—1982 Buckowi usuteaduslikus seminaris ja 1982—1983 Martin Lutheri nimelise Halle-Wittenbergi Ülikooli usuteaduskonnas Ida-Saksamaal.

1984—1988 Eesti EKB koguduste vanempresbüteri asetäitja (praeguses mõistes Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident).

Alates 1989 Pärnu Immaanueli koguduse pastor.

1993—1998 Eesti EKB Koguduste Liidu president.

Alates 1998 Eesti Kirikute Nõukogu asepresident.

27. märtsil 2004 valiti Eesti EKB Koguduste Liidu presidendiks.

Joosep Tammo on lugenud erinevaid aineid Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja kolledžites ning õpetanud gümnaasiumites.

Joosep Tammolt on ilmunud raamatud “Kesköö on päeva algus” (1998), “Piibli õpetus” (1998), “Aabraham” (1999) ja “Päeva eriline sära” (2000).

ERMO JÜRMA

Sündinud 24. oktoobril 1950 Jõgeval.

1974 lõpetas Tartu Ülikooli füüsikuna ja töötas 1974—1977 erialal.

1979—1982 õppis teoloogiat Buckowi usuteaduslikus seminaris ja 1982—1983 Martin Lutheri nimelise Halle-Wittenbergi Ülikooli usuteaduskonnas Ida-Saksamaal.

2002 teoloogiamagistri kraad Tartu Ülikoolist (töö “Kättemaksuteema psalmides”).

1977—1983 Rakke koguduse pastor.

1983—1986 Viljandi baptistikoguduse pastor.

1986—1993 Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor.

Alates 1989 Kõrgema Usuteadusliku Seminari Vana Testamendi teaduse ja heebrea keele õppejõud.

1994—1997 Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor.

Alates 2004 Mooste EKB koguduse pastor.

27. märtsil 2004 valiti Eesti EKB Koguduste Liidu asepresidendiks.

KÜLL JUMAL MIND VASTU VÕTAB!

Olen sündinud ja kasvanud mittekristlikus kodus. Meie perekonnal ei olnud kombeks ka suurte pühade ajal kirikus käia. Emapoolsed vanavanemad olid aga usklikud ning kui väike olin, siis vanaema jutustas ikka aeg-ajalt piiblilugusid ning kinkis “Piiblilood”. Ka Meie Isa palve on sellest ajast saadik meeles.

Lapsepõlvest peale uskusin, et Jumal on olemas. Sellega minu usk aga ka piirdus ning see ei takistanud mind kooliajal kristlaste üle nalja heitmast. Kui aga ema mõnikord tegi ettepaneku kirikusse minna, siis punnisin vastu, nii mis jaksasin. Mul olid oma põhimõtted ja väärtushinnangud, palusin õhtuti Meie Isa palvet, olin enda arvates hea inimene. Uskusin, et küll Jumal mind niiviisi vastu võtab – ei olnud ma ju kedagi tapnud ega midagi varastanud.

ELU KRISTLIKUS ÜHISELAMUS

Kui keskkool läbi, tegin sisseastumiskatsed Tartu Ülikooli. Sellega kaasnes kohe mure – kus ma Tartus elama hakkan. Suviti on Tartu korteriturg teadagi. Käisime koos perega küll mitmeid kohti vaatamas, aga ükski neist ei sobinud.

Mingil hetkel jõudis tuttavate-tuttavate kaudu meieni järgmine info – Tartus on selline õppeasutus nagu Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja seal on ka ühiselamu ning mõnikord jääb neil oma tudengitest kohti üle ja siis võetakse ka väljastpoolt tulevaid inimesi sinna elama. Läksime kohale ja panime nime kirja.

Juba algusest peale hakkas mulle see maja meeldima. Häda oli aga selles, et alles augusti lõpus pidi selguma, kas ka mulle on seal ühikakoht või mitte. Naljatamisi rääkisin sõpradele, et kui sinna ei saa, siis tuleb telgiga ülikooli peahoone ette ankrusse jääda. Nii hullusti siiski ei läinud. Minu elukohaks Tartus saigi seminar.

Nii hakkasingi elama paljude kristlaste keskel. Ega see mind ei häirinud. Mina elan oma elu, nemad oma – ja suhelda saab ju erinevatest maailmavaadetest hoolimata!

Ka minu toanaabriks oli kristlane. Mäletan, et ühel esimestest pühapäevadest Tartus kutsus ta mind jumalateenistusele kaasa. Alguses puiklesin ma vastu, aga siis mõtlesin, et hea küll, SEL korral tulen sinuga kaasa, siis on linnuke kirjas ja järgmisel korral sa mind enam ei kutsu. Nii esialgu jäigi.

ISSANDAL ON KA MINUGA PLAANID

Jumal aga teadis täpselt, kuidas on õige minusugusele läheneda. Kristlaste puhul on ju oluline see, et kogu nende elu usuga lahutamatult seotud on. Nendega suheldes lähevad jutud aeg-ajalt ikka ka vaimulikele teemadele. Nii mind hakkasid vaikselt ka need teemad huvitama.

Teine asi, mis mind mõtlema pani, oli see, et kristlaste elu ja suhted on kuidagi teistsugused. Minulgi oli mitmeid sõpru, elasin oma elu korralikult ja isegi väga konservatiivsete põhimõtete järgi, koolis õppisin väga hästi jne. Ometi oli neil MIDAGI rohkem. Mind hakkas see kummitama – mis see “midagi” siis on?

Nõnda sai Jumal mulle tasapisi ligi. Muidugi, see oli alles algus. Hakkasin koos teistega pühapäeviti kirikus käima, aeg-ajalt vestlesime usuteemadel. Tartu Kolgata baptistikoguduses algas Alfa-kursus. Kui ma sellest kuulsin, olin veendunud, et see on just minu jaoks. Läksingi ja rõõmustasin iga Alfa-õhtu üle.

Minu küsimused tekkisid aga hulga kiiremini, kui Alfa-teemad kulgesid. Nii hakkasingi pastor Leho Paldrele e-maile kirjutama. Pikki ja detailseid, mis peamiselt koosnesid “miks”, “kas”, “kuidas” ja “millal”-küsimustest. Põhjalikult. Ja Leho vastas sama põhjalikult. Mina sain vastused kätte, sõnastasin küsimused ümber, lisasin uusi juurde ja nii see kirjavahetus kulges.

Üheks minu põhiküsimuseks oli tol ajal, millal siis ikkagi on see õige hetk, et Jumala lapseks saada? Ja mis siis, kui ma selle mööda lasen? Või kui palun Jumalat enne, kui see õige hetk kätte on jõudnud? Aga võib-olla on neid inimesi, kes ei saagi kristlaseks, sellest hoolimata, et nad paluvad? Selliste küsimuste üle murdsin pead peaaegu igal päeval. Mingil hetkel tegi Leho ettepaneku kokku saada ja vestelda. Olin sellega nõus. Veel eelmisel õhtul kodus mõtlesin, et äkki saabki see nüüd olema see “õige” hetk, et kristlaseks saada. Oli 5. märts 2000.

VÕIB-OLLA MÕNED EI SAAGI KRISTLASTEKS?

Pärast pühapäevast teenistust rääkisime Lehoga pikalt ja lõpus küsis ta, kas tahaksin palvetada, et ma võiksin Jumala lapseks saada. Mina olin nõus. Palusime koos. Oodatud kergendus jäi aga tulemata. Ei mingit erilist tunnet, ei mingit ülevoolavat rahu ega rõõmu. Kõik täpselt samamoodi nagu enne.

Kas midagi läks valesti? Miks see minu puhul ei toiminud? Lahkusin sealt segaste tunnetega. Ühelt poolt kõlas kõrvus Leho kinnitus, et kes on seda palunud, see ongi Jumala laps. Teiselt poolt aga kahtlus, et kas see siis ikka oligi nüüd see.

Sellest saigi minu järgmise kahe kuu kõige põletavam küsimus. Kas ma olen kristlane või ei ole? Toimus ka mitmeid evangeelse sõnumiga teenistusi. Käisin päris mitu korda eestpalvel. Igaks juhuks. Et ikka päris kindel olla, et midagi ei ole valesti läinud. Aga tunne oli ikka seesama. Ikka seesama “mina”, keda ma juba 19 aastat olin tundnud. Selliste kahetiste tunnetega käisingi ringi – järgmisel päeval, järgmisel nädalal, järgmisel kuul. Igal päeval küsisin endalt, kas ma nüüd olengi kristlane või äkki veel ei ole.

Kolgatal toimus ka mitmeid evangeelseid teenistusi. Igaks juhuks käisin ikka ja jälle eestpalvel, et kindlalt päästetud olla. Ja ikka oli midagi puudu. Ikka ei olnud see see, mida ma oodanud olin. Vahepeal olin päris masenduses ja lootusetu. Kuidas see ikka nii on, et inimesed palvetavad ja saavad päästetud (meie Alfa grupistki oli just mõni aeg tagasi keegi kristlaseks saanud), aga mina muudkui palvetan ja otsin ja küsin kinnitust ja ikka ei midagi?

Olukord läks minu jaoks isegi hullemaks. Kohati olin päris meeleheitel ja mõtlesin, et kui Jumalal kõige jaoks oma plaan on, äkki siis mõne inimese jaoks ei ole lihtsalt määratud päästetud saada. Leho julgustas mind oma kirjades, kinnitades, et kes USUB Jeesusesse, sellel on igavene elu ja et Jumal on juba mu palvet kuulnud, mina pean Teda selles osas vaid usaldama. Nii ma siis heitlesin päris pikalt.

JUMAL LEIAB TEE!

Mingil hetkel panin selle põletava küsimuse mõneks ajaks “riiulisse”, sest ei osanud enam midagi ette võtta. Hakkasin senisest veelgi põhjalikumalt Uut Testamenti lugema. Kõik minu jaoks olulised kohad joonisin alla.

Vahepeal algas Kolgatal ristimiskool. Sinna ma ei läinud. Mõtlesin, et kuna ma ei ole kindel, kas olen päästetud või mitte, siis on õigem, kui ma sinna veel ei lähe.

Jõudis kätte juuni algus. Hakkasin ühel päeval taas mõtlema küsimustele, mis mind enne olid vaevanud. Oma üllatuseks avastasin – neid ei olnud enam! Kõik oli selge! Kirjutasin kohe Lehole ja küsisin: “Leho, kas ma nüüd olen päästetud?” See tundus liiga hea, et olla tõsi. Juuni keskel toimus Elvas ristimisteenistus ja liitusin kogudusega.

Ristimistalituse algus eelmisel suvel Võrus

KOOS JUMALAGA ON LAHE!

Jumal on kinkinud mulle imelised sõbrad, Ta kaitseb ja hoiab mind kõikjal ning juhib mind kõigis mu valikutes, õpetab mind Tema tahtmise järgi käima. Elu kristlasena on tõesti imeline. Mis siis, et teinekord on raske, mis siis, et osa inimesi ei mõista, ometi tunnen, et olen tõesti KUNINGA tütar.

“Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!” (Mt 7,7—8). See on tõesti väärt otsimist ja koputamist.

KERLI MANDRE

Lühidalt

VEEL KONVERENTSIST

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil valiti liidu vanematekogu liikmeteks Argo Buinevitš, Allan Helde, Heldur Kajaste, Eduard Kakko, Ülo Meriloo, Herman Mäemets, Nikolai Orehhov, Eenok Palm, Enn Palmik, Helari Puu, Eerik Rahkema, Meego Remmel, Peeter Roosimaa, Erki Tamm, Peeter Tamm ja Siim Teekel. Liidu president Joosep Tammo ja asepresident Ermo Jürma kuuluvad vanematekogusse ametikoha järgi.

Ordineerimiskomisjoni liikmeteks valiti Joosep Tammo, Ermo Jürma, Ülo Meriloo, Helari Puu ja Meego Remmel.

Revisjonikomisjoni liikmeteks valiti Allar Laugesaar, Tarmo Lige ja Madis Valk.

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGUS

1. aprillil asutati Tallinnas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) ruumes Eesti kirikute noortenõukogu. Selle eesmärgiks on katusorganisatsioonina ühendada EKNi liikmeskirikute noorteorganisatsioone omavaheliseks koostööks.

Noortenõukogu on siiani tegutsenud kirikute noorteesindajate ümarlauana. Noortenõukogu asutamislepingule kirjutasid alla seitsme EKNi liikmeskiriku või nende noorteorganisatsiooni esindajad.

Üks noortenõukogu kavas esmalt seisvaid üritusi on oikumeenilise noortelaagri korraldamine, mille peamiseks sihtgrupiks on kirikute noortejuhid.

* * *

Tallinnas Püha Birgitta ordu kloostris 15.—18. aprillil toimunud Euroopa riikide rahvuslike kirikute nõukogude peasekretäride kohtumisel vaagiti, millised on ühineva Euroopa väärtushinnangud ja millised need olla võiksid. Euroopas on esindatud erinevad kultuurid ja eetilised süsteemid ning seepärast on vajalik tähelepanu pöörata Euroopa eetilistele alustele, tõdesid kohtumisest osavõtjad.

Kohtumise üks peaettekandjaid, enam kui 120 kirikut ühendava Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretär Keith Clements nimetas Euroopa kui terviku ja ka Euroopa Liidu laienemise alusväärtusena solidaarsust. Solidaarsust pole aga kerge saavutada debatis erinevate eetiliste väärtushinnangute ning traditsioonide vahel.

Soome luterliku kiriku uurimiskeskuse juhataja Kimmo Kääriäinen rääkis erinevates Euroopa riikides tehtud sotsioloogilisele uurimusele viidates, mida tänases Euroopas väärtustatakse. “Ühiskondliku vastutuse ja moraali osas kehtivad kõrged põhimõtted, kuid religioon eetilise alusena mängib rolli vaid isiklikus moraalsuses,” sõnas Kimmo Kääriäinen. Euroopa väärtusuurimus toob välja ka seda, et ühes või teises riigis domineeriv usutunnistus ei määra ära moraaliväärtuste taset. Samuti pole niiöelda postkommunistlikud riigid vaadeldavad ühe tervikuna, kuna moraaliväärtuste osas on neis silmapaistvaid erisusi.

Peasekretärid kohtusid Tallinnas ka Eesti Vabariigi siseministeeriumi ja EKNi liikmeskirikute esindajatega ning pidasid metodisti kirikus ühise mitmekeelse jumalateenistuse koos kohalike kirikute esindajatega.

EKNi pressiteadetest

VILJANDI UUS KIRIK OOTAB KATUST

Eesti EKB Koguduste Liidu juhatus kooskõlastatult liidu vanematekoguga kutsub toetama erilise eestpalve ja annetustega Viljandi kirikuhoone katuse alla viimist. Järgmist talve ei pruugi seni rajatud vundament ja kirikumüürid enam katuseta vastu pidada. Kirikule katuse ehitamine nõuab kuni 1,5 miljonit Eesti krooni, mida kogudus üksi pole suutnud kokku panna.

Eesti EKB Koguduste Liidu juhatus on otsustanud omalt poolt toetada Viljandi kiriku ehitust Eesti Kirikute Nõukogult saadud vahenditest kümne tuhande krooniga.

Viljandi baptistikoguduse arveldusarve number Hansapangas on 221001121194, kuhu iga soovija võib oma annetuse teha.

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil Tartu Salemi kirikus esines Viljandi kiriku ehitust toetava sõnavõtuga Salemi kiriku endine pastor JÜRI JÜRGENSON (pildil). Toome siin tema esinemise lühendatult.

Kui me oma kirikut ehitasime, siis olid meil mitmed unistused. Üks neist oli, et kui me valmis saame, siis võiks siin toimuda liidu konverents. Nüüd on see teoks saanud.

Mul on hea meel “Suur tänu!” öelda kõikidele, kes omal ajal annetustega ja tööga meie kiriku ehitust toetasid. Nüüd te näete, et see ei ole tühja läinud, vaid vilja kandnud.

Ehitus oli meile isegi väga raske. Nüüd hakkame sellest toibuma. Meil on niisugune tunne, nagu oleksime uppumissurmast pääsenud ja nüüd vaatame ringi, et mõned veel siplevad ja on oma ehituste raskuste sees.

Meie südamesse on jäänud Viljandi kiriku ehitus, sest seal on väga sarnased probleemid nendega, mis meil on olnud. Muidugi ka teised vajaksid abi, aga nende olukord on praegu väga kriitiline.

Kõige suurem mure oli meil aastate jooksul rahamure ja Viljandi kogudusel on samuti. Kui me tänu kõikidele üleskutsetele ja annetustele saime siia kirikusse üle tulla ja tööga siin alustada, oli võlg ligi 300 tuhat krooni. Aga meil ei olnud veel kütet sees ja selleks oli veel teist 300 tuhat vaja, sest sügis lähenes. Detsembrikuuks saime ka kütte sisse ja see tähendas poole aasta jooksul poolt miljonit või üle selle. Siiski see raha tuli. Me oleme selle eest tänulikud.

Viljandi kohta ma olen kuulnud öeldavat, et miks nii suurt ehitatakse. Meile öeldi ka. Ja nüüd me näeme, et mingisugust ruumi ülejääki ei ole, kõik kulub ära. Aga vahepeal me hakkasime ise ka kahtlema, et tõesti on suur. Juba pidasime läbirääkimisi mõne organisatsiooniga, et osa ruume neile anda. See oleks suur rumalus olnud.

Meile öeldi, et miks te nii kõrget ehitate ja me isegi hakkasime kahtlema. Nüüd näeme, et ei olegi kõrge. Meile öeldi, et te ei suuda seda ju ära kütta. Põrandaküte lahendas selle ideaalselt ära. Sama probleem on muidugi ka Viljandil.

Nii neile kui meile on öeldud, et te ei suuda seda maja ju majandada. Võin öelda, et majandamine ei ole probleemiks, see ei käi üle jõu. Meil on veel ehitada ja lõpetada mitmed asjad. Selle peale läheb palju rohkem raha.

Selle ehituse jooksul hakkas kogudus väsima. Me ehitasime kaheksa aastat, enne kui sisse tulime ja pidime veel edasi ehitama. Üks arvas juba nii ja teine teistmoodi, et kas see üldse valmis saabki. Nagu näeme, on samad mured ka Viljandil praegu.

Me oleme oma koguduse juhatuses sellele mõelnud ja me ei saa vaikida. Oleme ise palju Jumala abi näinud ja kuidas me saame teiste muret külmalt pealt vaadata? Viljandi kogudust tuleb aidata, et kirik saaks vähemalt katuse peale, et tehtud töö ja miljonid ei läheks raisku. Me käisime vaatamas – mis seal siiamaani on tehtud, on väga hästi tehtud. Väga ilus projekt, hoone on keset linna. Eestlastest elanike poolest on Viljandi neljas linn. Kui seal oleks niisugune kirik nagu meil, oleks see suur õnnistus sellele linnale.

Meelde tuleb kirjakoht “Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga” (He 10,35). Meie näeme praegu palka ja tasu, õnnistust, mida uus kirik on meile toonud.

Me oleme juba mõelnud, et Salemi koguduse annetus oleks kümme tuhat krooni. Me püüame annetada tänutäheks selle eest, mis meile on osaks saanud.

Täname Jumalat Salemi kiriku eest ja palume Teda, et ka Viljandi kiriku ehitus edasi läheks.

KUULIRAHE LÕPETAS MISJONÄRIDE TÖÖ

Nad tulid maale, mille lühike sõda aasta tagasi diktaator Saddam Husseinist vabastas. Neli ameeriklast Lõuna Baptistiliidu misjoniorganisatsioonist, USA suurimast protestantlikust kirikust, pidid oma humanitaartoetuse eest eluga maksma. Vastupanuvõitlejad tulistasid Mosulis nende autot.

Kes olid need kristlased, kes vaatamata kõigile teada ohtudele Tigrise ja Eufrati vahele abivajajatele appi tõttasid?

“VÕIMAS ÄRKAMINE”

Larry Elliott (60) oli väljaõppinud teoloog ja haigete hingehoidja. Koos oma naise Jeaniga töötas ta 25 aastat Honduurases. Ka sinna viis neid humanitaarkatastroof. Orkaan Mitch tappis 5600 inimest ja röövis 200 tuhandelt katuse pea kohalt.

Abiaktsioonide kaudu sai abielupaar paljudele inimestele nende hädas ka kristliku sõnumi taas lähedale tuua. Elliotti sõnade kohaselt oli see “võimsa ärkamise” aeg. Abistamise tulemusena tekkisid uued kogudused.

Eelmisel aastal tekkis abielupaaril tunne, et nad peavad oma töö Iraaki üle viima. Nende eesmärgiks oli sellel valdavalt muhameedlikul maal humanitaarabi kristliku sõnumiga siduda ja inimesi Jeesuse elu suhtes uudishimulikuks teha. Nüüd said nad kuulirahes ühel Mosuli tänaval surma. Neist jäi USAsse kolm täiskasvanud last.

VÄLJAMÜÜK JEESUSE HEAKS

38-aastane Karen Watson oli sellega arvestanud, et töö Iraagis võib kaasa tuua isiklikke raskusi. Ta jättis oma pastorile kirja, mille see ainult tema surma puhul avama pidi. “Minu eesmärk on kuulekus. Kannatused tulevad. Minu tasuks on Jumala au,” on seal kirjas.

Kannatusi oli Karen Watsoni elus küllaga. Üheksakümnendate aastate keskel olid 24 kuu jooksul surnud tema vanaema, isa ja noormees, kellega ta abielluda kavatses. Selles elukriisis avastas ta Piibli sõnumi Jumala armastusest ja sai kristlaseks. Lühiajalised aktsioonid Salvadoris ja Balkanil avasid 2002. aastal tema südame täisajaliseks misjonitööks. Ta jättis töö politseiametnikuna ning müüs oma maja ja auto maha. “Väljamüük Jeesuse heaks,” nimetasid seda naabrid.

Kui Iraagis algas sõda, valmistas Karen Watson Jordaanias põgenikelaagreid ette, kuna esialgu kardeti inimeste väljavoolu Iraagist. Kui see ära jäi, viis ta oma töö naaberriiki. Hädaohtusid pidi ta pidevalt nägema. Kui pommirünnaku objektiks oli ÜRO hoone, pidi talle meelde tulema, et ta oli mõnda aega iga päev selles majas sisse ja välja käinud. Aga ta jäi maale, sest ta nägi selles Jumalalt saadud ülesannet.

LAHUTATUD SURMA LÄBI

Kõige noorem hukkunu on 28-aastane David McDonnall. Möödunud sügisel tuli ta koos oma naise Carriega (26) veidi pärast nende esimest pulma-aastapäeva Iraaki. McDonnall oli kristlane, kes suutis teisi vaimustada ja misjonäride meeskonnas oli ta oma huumoriga tuntud. Ta õppis Fort Worthi baptistiseminaris ja Lähis-Idas käies sai kiiresti araabia keele selgeks.

McDonnall ei surnud rünnakukohas, vaid mõned tunnid hiljem transportimisel Bagdadi sõjaväehaiglasse. Ainus rünnaku üleelanu on tema naine Carrie, kes toodi lennukiga Saksamaale USA sõjaväehospitali. Ta peab nüüd selle teadmisega elama õppima, et surm tema abielu nii vara lõpetas.

MARCUS MOCKLER
idea Spektrum