Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

NR. 7 (177) Juuli 2004 XVI AASTAKÄIK

Sisukord

Jumal valitseb rahutut maailma. Toimetaja kommentaar * Me võime leida tõelise Jeesuse. Jutlus * Aktuaalne teema: Piiblilugemise laagrid kandsid head vilja * Kõik rahvad vajavad Jumalat. Intervjuu * OM tõi teiste maade kristlased Eestisse * Jeesus muutis minu elu * Usk päästis firma ja selle juhi * Truudus ja karskus päästavad elu * Siiami kaksikud lahutatakse * Lühidalt * Pilte suvekonverentsilt

 

EKB Liidu suvepäevad Haapsalus 2004

Eesti EKB Koguduste Liidu seekordne suvekonverents toimus 16.-18. juulil Haapsalus. Selles linnas asutati 120 aastat tagasi esimene baptistikogudus Eestis. Ka suvekonverentside traditsioon sai kümme aastat tagasi alguse Haapsalus.

Seekordse konverentsi peamised üritused toimusid ebatavalises paigas - raudteejaamas. Võimalikuks tegi kohavaliku see, et rongid enam Haapsallu ei sõida. Koguni osa teed on üles võetud. Jaamas seisvad vedurid ja vagunid on muuseumieksponaadid. Värskelt värvitud jaamahoone oli aga niisuguseks konverentsiks väga sobiv.

Konverentsi teemaks oli "Kristus uuendab". Ta on seda kogu aeg teinud, ka kõik 120 aastat Eesti EKB Koguduste Liidu ajaloos ja teeb ka edaspidi nende juures, kes lasevad end muuta. Kogudused ja usklikud on kutsutud Issanda päästvat ja vabastavat evangeeliumi kuulutama, kuni Ta tuleb.

"Ja troonil istuja ütles: "Vaata, ma teen kõik uueks!" Tema ütles: "Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!"" (Ilm 21,5).

JUMAL VALITSEB RAHUTUT MAAILMA

Toimetaja kommentaar

Juulikuu on tavaliselt poliitiliste sündmuste poolest vaene, sest ka poliitikud puhkavad. Igasuguseid kultuuriüritusi on jälle rohkem.

Seekord on enam põhjust vaadata ajalukku. Minevikusündmused omavad mõju tänaseni.

IRAAGIS ON IKKA RAHUTU

Mitmesugused Iraagi rühmitused püüavad terroriga võõramaalasi oma maalt välja ajada. Sihikule on võetud Ameerika liitlased. Mitmel pantvangil on tulnud elust lahkuda, sest nende kodumaa poliitikud ei andnud survele järele. See on ka mõistetav. Kui viiakse sõtta sadu ja tuhandeid mehi, siis ühe inimese elu päästmiseks neid koju ei tooda. Muidu poleks sõjavägedest mingit kasu.

Filipiinid viisid aga oma sõdurid Iraagist ära. Siseriiklik surve pantvangi elu päästmiseks oli nii suur. Filipiini rahvas ei näinud põhjust, miks peaks nende inimesed kaugel kodumaast surema. Eesmärk tundus võõrana ja ei tekitanud patriotismi.

Juba varem oli Hispaania uus valitsus oma sõdurid Iraagist koju toonud. Selle valitsuse tõi võimule 11. märtsi pommiplahvatus Madridis. Nüüdne edu Filipiini sõdurite väljaviimisel on ilmselt Iraagi terroriste innustanud. On tekkinud hea võimalus ennast näidata ja ka raha välja pressida.

Nõutakse koguni võõramaiste tsiviilspetsialistide kojuviimist. Sellisel juhul võib muutuda igasugune abistamine ja äri ajamine võimatuks ning maa sattuda isolatsiooni. Seda on Iraak juba kogenud Saddam Husseini ajal, kui riik oma naftat müüa ei saanud.

Kogu maailmale tuleks kasuks, kui Iraagist saaks võimalikult ruttu stabiilne rahumeelne riik. Tavaline inimene saab sündmusi mõjutada eelkõige palve kaudu. Jeesus ütles: "Kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: "Siirdu siit sinna!", siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu" (Mt 17,20).

TÄHTIS LEPING

Kümme aastat tagasi sõlmisid presidendid Lennart Meri ja Boriss Jeltsin lepingu Vene vägede väljaviimise kohta Eestist. Tol ajal ja praegugi on sellel lepingul pooldajaid ja vastased.

Lepingu tulemusena Vene väed lahkusid, kuid sõjaväepensionärid jäid Eestisse. Kriitikud leiavad, et Venemaaga oleks pidanud sõlmima parema lepingu. Venemaa tolleaegne ajakirjandus olevat lepingut iseloomustanud suure võiduna.

Riikidevahelisi lepinguid ei sõlmita kodus televiisorit vaadates ja päevauudiseid kritiseerides. Ka see leping oli mitmeaastaste pingeliste läbirääkimiste tulemus. Kummalgi pool olid oma tahtmised. Tulemuseks oli kompromiss.

Venemaa tegi Eestiga lepingu, sest Lääne suurriigid olid sellest huvitatud. Muidu oleks ta hea meelega oma väed Eestisse jätnudki. Arvestades sellega, et Venemaa sõlmis lepingu, mida ta ei tahtnud, on suurem võitja Eesti. Mida keegi oma ajakirjanduses räägib, see on iseasi. End kaotajaks kuulutada ei taha keegi.

AMMUNE KUUREIS

Kaks ameeriklast, Neil Armstrong ja Edwin Aldrin, käisid 35 aastat tagasi esimeste inimestena Kuul. Hiljem räägiti Nõukogude Liidus sellest väga harva. Ilmselt taheti suursündmus inimeste mälust kustutada.

Kuule jõudmisel oli oluline poliitiline tähendus. Käis ju tihe võistlus USA ja Nõukogude Liidu vahel. Kuulendude programm oli lühike, vaja oli ainult võitja ära näidata. Praktilist rakendust, mis raha ja riski ära tasuks, sellel ei olnud. Muidu oleks lende üha jätkatud.

Kosmosetehnikal on oluline roll sõjanduses. Võidujooks kahe suurriigi vahel kurnas Nõukogude Liidu. Võib-olla mängis selles, et Eesti lõpuks vabaks sai, oma osa ka ameeriklaste jõudmine Kuule.

Edwin Aldrin laskub Kuu pinnale. Pildi tegi Neil Armstrong
Edwin Aldrin laskub Kuu pinnale. Pildi tegi Neil Armstrong.

ATENTAAT EI ÕNNESTUNUD

Atentaadist Adolf Hitlerile on möödas 60 aastat. Teatavasti tabas vandenõulasi ebaõnnestumine. Hitler sai vaid kergelt vigastada ja tema püksid läksid lõhki.

Pommipanija ooberst Claus Schenk von Stauffenberg lasti samal õhtul maha. Kokku hukati umbes viis tuhat vandenõus kahtlustatud inimest, nende hulgas 19 kindralit, 26 ooberstit, kaks suursaadikut, seitse muud diplomaati, vaimulikke ja kõrgeid ametnikke. Vandenõulaste kantslerikandidaat, endine Leipzigi linnapea Carl Friedrich Goerdeler, kes samuti üles poodi, pidas atentaadi ebaõnnestumist märgiks selle kohta, et Jumal ise tahab Hitleri üle kohut mõista.

Valitseja võimult kõrvaldamine võib muuta palju, kuid mitte kõike. Seda näitab meile praegune rahutu olukord Iraagis.

Me ei oska kõike seletada, kuid võime uskuda, et Jumal valitseb maailma üle. Kõige tähtsamaks pidas Jeesus inimese hinge päästmist: "Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" (Mt 10,28).

 

ME VÕIME LEIDA TÕELISE JEESUSE

"Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast! Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Mina aga vastasin: kes sa oled, isand? Ja Ta ütles mulle: mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sa taga kiusad! Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, kes minuga rääkis, nad ei kuulnud! Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha."

Apostlite teod 22,6-10

Palmipuudepühal tunglesid Jeruusalemmas rahvahulgad. Piibel ei ütle, kes esimesena Püha Vaimu mõjul hüüdis: "Hoosianna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!" (Mk 11,9). Sel päeval nad austasid oma Kuningat.

Palmipuudepüha kurbloolus seisnes selles, et kuigi rahvas austas Messiat, ei teadnud nad tegelikult, milline Kristus on. Inimestel oli hoopis teine ettekujutus Kuningast. See traagiline mittemõistmine näitab, miks rahvahulk oli nii heitlik. Seepärast võisid nad ühel päeval hüüda "Hoosianna!" ja viis päeva hiljem "Löö Ta risti!" (Mk 15,13). Kui Kuningas ei teinud nende tahtmist, olid nad valmis Teda tapma.

VALEOOTUSED EKSITAVAD

Paljude inimeste elus on tõeline Kristus veel puudu. Nende mõtted on täidetud oma ootustega Jumala ja Kristuse kohta.

Osa kristlasi ootavad, et Jumal nende elu alati õnnistaks. Teised ootavad, et nende elus ei sünniks midagi halba. On valeootusi, et nad ei jää kunagi haigeks või kui haigestuvad, siis peavad paranema. Arvatakse, et kui kuus päeva elada oma elu ja kord nädalas kirikus käia, siis kasvatakse kristlastena. Või kui nad kunagi Piiblit ei loe ega süvene sellesse, siis võivad nad ometi kristlastena elada ja vaimulikult areneda.

Mõned inimesed pettuvad Kristuses, sest nende valeootused ei täitu. Tõeline Pühakirja Kristus täidab tõesti meie ootused, kui need on Jumala sõna kohased.

Karl Barth oli 20. sajandi tuntud teoloog. Ta elas Baselis Šveitsis. Ühel päeval istus bussis ta kõrvale turist. Barth küsis, mida ta tahaks linnas vaadata. Turist ütles, et tahaks kohata suurt teoloogi Karl Barthi ja küsis: "Kas te tunnete teda?" Barth vastas: "Jah, ma ajan igal hommikul tal habet." Mees läks suure rahuldustundega oma teed, kõneldes kõigile oma tuttavatele: "Ma kohtasin bussis Karl Barthi habemeajajat!"

Kui me ei uuri sügavalt, siis elame eksiarvamustes. Üks eksiarvamus on, et Jumal aktsepteerib igasugust elustiili ja me võime ennast ikka nimetada kristlasteks. Mõnel on eksiarvamus, et kõik, mis Piiblis on, pole päris tõsi. Ega ju päris põrgut ja kohtumõistmist ole! Mõni arvab, et kristlus tähendab seda, et teen oma parima ja see on Jumalale piisavalt hea.

Üks eksiarvamus usklike hulgas on, et kui piisavalt raha ei ole, siis ei pea kogudust toetama. Mõnikord leiame niisugust eksiarvamust, et evangeeliumi kuulutamine on pastorite ja evangelistide töö, mitte meie oma.

Valearvamused võtavad Piibli koha. Vaid süüvides Pühakirja võime leida tõelise Kristuse. Kui me ei uuri edasi, siis järgneb meie elus eksiarvamuste jada.

ÄRA TUNDA VABASTAJA

Kindral Douglas McArthur sai Teises maailmasõjas kuulsaks Filipiinide vabastamisega. Kui ta 1950. aastatel uuesti seda maad külastas, muutis Filipiinide valitsus selle rahvuslikuks pidupäevaks. Umbes 250 tuhat inimest tulid Manila lennujaama. Punane vaip rulliti lahti. Lennuk maandus ja orkester mängis.

Valitsus oli välja valinud ühe väga ilusa filipiini tüdruku. See läks kindrali juurde, kindral kummardus ja tüdruk pani lillevaniku talle kaela. Tüdruk suudles kindralit oimukohale ja sosistas talle kõrva: "Kindral, kas te olete varem siin juba käinud?" Tüdruk oli välja valitud, et tema ja kindrali pilt leviks üle maailma ning tegelikult ei saanud ta aru, kes see mees oli.

Ma kohtun taas ja taas inimestega, kes teavad Jeesuse nime, kuid ei tea, et Tema on maailma vabastaja. Me elame suurepärasel ajal, kus Jeesusest räägitakse raamatutes, videotes, raadios ja filmides, kuid ometi paljud inimesed ei tea, kes Ta on, sest vabastajaid on raske ära tunda.

Ap 22 näeme, et Paulus ei tundnud vabastajat ära. Tal olid valeootused ja arvamused Messiast. Kuigi ta oli väga võimekas mees, ei olnud ta piisavalt uurinud Jeesuse kohta. Tal oli infot, aga ta ei tundnud Jeesust isiklikult.

Jeesus on tõe kehastus. Ta tunneb Isa ja võib ainsana rääkida, kes Ta on. Oma sõnas Ta ütleb, et Tema ainsana võib meie elud taas tervikuks muuta ja meie patud andeks anda. Paulus ei märganud tõelist Jeesust, kuni ühel päeval Jumal tegi ennast talle tuttavaks.

KAKS OLULIST KÜSIMUST

Iga inimene, kes tuleb Jeesuse juurde ja tahab Teda leida siira südamega, see leiab Tema, sest Jeesus tahab, et Teda leitaks. Pauluse lugu õpetab meile, et on kaks väga olulist küsimust - "Kes sa oled, isand?" ja "Issand, mida ma pean tegema?"

Ma arvan, et kui Paulus esitas esimese küsimuse, siis tegi ta seda suure aukartusega. Kui tahad tunda Jeesust kui Päästjat ja Issandat, siis pead tulema Ta juurde ja Tema autoriteeti tunnustama.

Selle kohta on alati esitatud küsimusi. Lk 4,5-7 pani saatan kahtluse alla Jeesuse autoriteedi. Lk 20,2 küsisid inimesed Jeesuse meelevalla kohta.

Mis on meelevald ja autoriteet? See on õigus otsustada. Ainus viis, kuidas võime kogeda harmooniat, õnnistust ja rahu, on tunnustada ja kummardada Jeesuse autoriteedi alla. Piibel ütleb, et meie elud on mässumeelsed Jumala vastu. Oma patususes oleme pööranud Talle selja. Kui Jumal oma armus ei tuleks meile järele ja ei muudaks end arusaadavaks, siis oleksime igaveseks kadunud. Kristus tuleb iga inimese juurde ja tahab, et Teda tundma õpitaks.

Ta ei taha olla ainult meie Päästja, vaid ka Issand. Ta tahab, et kõik meie elu alad oleksid Tema autoriteedi all.

On väga kurb, kui nimetame inimest kristlaseks, aga ta pole veel tegelikult Kristust tundma õppinud. Ma palvetan, et igaühel meist oleks tõeline kohtumine selle Jeesusega, kes on surnud meie eest ristipuul ja üles tõusnud.

Kui olin kooliõpilane, siis olin sage külaline ajaloomuuseumis ja mul lasti seal nii palju ringi käia kui tahtsin. Ühel päeval juhtus, et muuseum suleti ja ma jäin sisse. Korraga nägin ühte pikka meest, kes tuli mööda koridori mulle vastu. Ta küsis, mida ma siin teen. Muuseum on suletud ja ma pean temaga kaasa tulema. Väljapääsu kõrval oli portree John Higginsist, kes oli selle muuseumi rajanud ja eksponaadid kogunud. Ta oli üks Ameerika rikkamaid mehi omal ajal. Mees küsis, kes see on. Ma mäletan, kuidas ma suure uhkusega sirutasin oma käe portree poole ja vastasin: "See, härra, on John Higgins!" Kui ma oma käe alla lasksin ja pöördusin mehe poole, siis märkasin, et seisan John Higginsi kõrval. Ma tundsin portreed, kuid ei tundnud inimest.

Kui palju on neid inimesi, kes tunnevad Jeesuse pilti, kuid ei tunne Teda ennast. On väga suur erinevus teada midagi kellegi kohta ja tunda teda isiklikult.

TULEB OSATA ABI KÜSIDA

Noor fotograaf Carl McCunn laskis ühel lenduril viia end Alaskasse inimtühja paika. Kahjuks unustas ta lenduriga kokku leppida, millal see talle järele tuleb. Temast on kirjutatud raamat, mis põhineb päevikul, mis leiti ta surnukeha juurest.

Ühel oktoobripäeval kuulis ta väikese lennuki mürinat. McCunn hakkas ühe käega lehvitama. Lennuk lendas mitu korda üle laagrikoha ja McCunn oli kindel, et piloot teda märkas. Ta arvas, et varsti tuleb teine lennuk ja viib ta sealt minema. Aga möödusid päevad, nädalad ja kuud.

Ühel päeval vaatas McCunn oma jahiloa tagaküljele. Seal olid signaalid lenduritele märguandmiseks. Seal oli öeldud, et tõstes üles ühe käe ja lehvitades sellega, tähendab see, et kõik on korras ja mingit abi pole tarvis. Kui abi vajate, tuleb tõsta kaks kätt taeva poole ja pihud üles.

See on nagu tähendamissõna. Oma loomulikus olekus oleme kadunud. Keegi peab meid päästma ja võtma meie patud ära. Kui inimene elab oma eksiarvamustes, siis ta tõstab ainult ühe käe taeva poole. Meie suhe Jeesusega sõltub sellest, kas me tuleme Tema juurde ja palume halastust. McCunn püüdis oma pääsemist korraldada oma arvamuse järgi. Ta ei mõelnud põhjalikult läbi, mida läheb vaja selleks, et eluohtlikus olukorras abi saada.

Damaskuse teel tõstis Paulus oma mõlemad käed taeva poole ja tunnustas Jeesuse autoriteeti. Kui tahame Teda tõeliselt tundma õppida, siis peame tunnustama Tema autoriteeti kõigis eluvaldkondades. See tähendab käia Temaga ühes ikkes Tema kõrval, olla selle Jeesusega koos, kellest Pühakiri tunnistab.

KRISTUS MUUDAB UUEKS

Teine küsimus oli "Mida ma pean tegema?" Issand ütles: "Tõuse ja mine!" Kuulekusel ei ole alternatiivi. See, kes on Jumalast sündinud, on astunud pimeduseriigist valguseriiki. See tähendab moraalse staatuse muutumist. Vihkamise ja uskmatuse elu on muudetud. Elus väljenduvad Jeesuse iseloomuomadused.

Kui väike laps ei kasvaks, siis oleksime väga mures. Samuti on väga valesti, kui Jumalast sündinu, kristlane, ei kasva. Teda tuleb uuesti elustada. See tähendab tunnustada Piibli Kristust. Iga päev peame esitama neid kahte küsimust. Kui esitame, siis oleme olukorras, kus Jumal vastab.

Kristlus ei ole eneseparandamise programm. Kristus, kes elab meis, muudab meid.

Londonis oli üks ärimees, kes tahtis müüa oma ladu. See oli olnud mitu kuud tühi, vandaalid olid sisse murdnud, aknad lõhkunud ja ümbruses oli palju prahti. Ühel päeval saabus ostja. Ärimees lubas aknad vahetada ja prahi ära koristada. Aga ostja ütles: "Ma ei taha seda hoonet, ma tahan maad." Ostja tahtis lao maani maha lammutada ja teha sinna midagi täiesti uut.

Jumal ei oota, et sa püüaksid oma elu natuke paremaks muuta. Jumal tahab, et Jeesus Kristus tuleks sinu südamesse, su ellu ja elaks sinus. Ta tahab su vana elu maani maha lammutada ja selle kohale ehitada midagi päris uut.

RON LARSON
Baptist General Conference'i asepresident
Jutlus Eesti EKB Koguduste Liidu suvekonverentsil Haapsalus
17. juulil 2004

Ron Larson (paremal) ja Toivo Pilli teda tõlkimas
Ron Larson (paremal) ja Toivo Pilli teda tõlkimas

PIIBLILUGEMISE LAAGRID KANDSID HEAD VILJA

Aktuaalne teema

Pille HavakatsJuunis-juulis korraldati kaks piiblilugemise laagrit - esimene Nuutsakul ja teine Naissaarel. Mida seal tehti, sellest rääkis Kuulutajale Eesti EKB Koguduste Liidu lastetöö koordinaator PILLE HAVAKATS.

Miks oli laagreid kaks?

Esimeses käisid 8-11-aastased lapsed. Teine oli 12-15-aastastele noortele, kes enam pühapäevakoolis ei käi, kuid koguduse noorte hulka veel ei kuulu. Kuid just teismeliste töö on meie kogudustes väga tagasihoidlik. Paraku on just see vanusegrupp, kes vajab rohkem tegevust ja kohta, kus osaleda. Nad on mõnes mõttes suured "maailmaparandajad" ja väsimatud tegutsejad.

Nuutsakul on laagrite jaoks kõik tingimused olemas, aga kas Naissaarel oli metsik?

Suhteliselt. Aga kui telk ja meri on olemas, siis saab hakkama. Taevaisa õnnistas meie ilma mõlemal korral. Käisime ujumas ja päike paistis. Sai sportida ja suvest rõõmu tunda. Naissaarel saime ühe korra tiba vihma, aga seda ei pannud õieti tähelegi.

Kas piiblilugemise laagris käiakse ujumas?

Eks ikka peab käima. Piiblilugemise laagris ei loeta hommikust õhtuni Piiblit. Nagu laagris ikka, olid meil piiblitunnid, mängud, sport ja palju muud põnevat. Laagri teeb toredaks see, et lapsed ja noored tulevad üle Eesti kokku, leitakse uusi sõpru, jagatakse oma usuelu kogemusi. Meie laagrisse tulles ei pea olema kindlasti kristlane ega isegi mitte pühapäevakoolis käima või Piibli juba läbi lugenud olema.

Mille poolest siiski piiblilugemise laager teistest erineb?

Kui enamasti on koguduste laagrid kolmepäevased, siis meie laager kestis viis päeva. Ka laagri teema valik erineb tavapärasest. Tavaliselt võetakse laagri jaoks mingi õppematerjal ja selle järgi on mängud, piiblilood jne. Kui õppematerjal läbi, siis on ka laager läbi ja lastel jääb liiga vähe aega asjadest arusaamiseks.

Meie laagrite põhirõhk oli Piiblil. Piiblit õpiti lugema Avatud Piibli Ühingu (APÜ) meetodiga. Kõik mängud lähtusid Piibli kirjakohast. Meetodi omapära on, et mitte mingisuguseid eelteadmisi ei ole vaja. Mitte keegi ei pea olema lugenud mingeid kommentaare, et oskaks sõna sekka öelda.

Hommikupalve ajal loeti ainult selle päeva kirjakoht. Me ei tegelenud sellega rohkem. Siis tuli piiblitund, kus päeva kirjakoht töötati põhjalikumalt läbi. Rääkida said selles tunnis kõik - nii lapsed kui ka rühmajuhid. Ühiselt otsiti välja, mis on oluline selles kirjakohas. Kolmas kord loeti seesama kirjakoht õhtupalve ajal, kus keegi rühmajuhtidest andis oma kommentaari, mida tema jaoks see kirjakoht on andnud.

Mõnele võib tunduda, et milleks üks kirjakoht kogu aeg. Aga see töötas päeva jooksul inimese sees.

Kas ettevalmistus neiks laagreiks oli kuidagi eriline?

Seekord alustasime meeskonna ettevalmistamisega juba talvel. Olime mitu korda enne laagrit koos - kõik rühmajuhid, laagrijuhid, spordijuhid, tegevusjuhid.

Kõigepealt tegime Piibli lahti laagri kirjakohtade kohalt, mis APÜ piiblilugemise plaanis kirjas. Algas antud kirjakohtade läbitöötamine. Nii töötasime välja päevateemad ja tunniteemad, mängud ja muud tegevused.

Kui läksime laagrisse, siis selleks ajaks oli kogu programm paigas. Hakkasime lastega neid kirjakohti koos läbi arutama väga lihtsate küsimustega - kes, mis, mida, miks. Selliseid küsimusi oskab küsida igaüks ja kui on kirjakoht läbi loetud, siis suudavad ka kõik nendele lihtsatele küsimustele vastata.

Palun räägi mõnest teemast täpsemalt!

Näiteks Naissaare laagris oli ühel päeval kannatuste teema. Me lugesime ja uurisime vastavat kirjakohta. Me elasime ja kogesime seda kogu päeva jooksul. Mitte et me lastele kannatusi igale poole teele oleksime pannud. Vaid mängud, sport, tegevused olid selle teemaga seotud.

Laagri lõpus said osavõtjad tunnistuse, et nad on need kirjakohad läbi töötanud. Mõni küsis, et millal me neid õppisime. Läbi iga tegevuse kogesid, et Jumal teeb nende südametes tööd.

Milline mõju oli neil laagritel?

Mulle meeldib neis laagrites kõige rohkem see, et Jumala Sõna teeb tööd. Meie oleme tööriistad, anname ennast kasutada ja teeme seda, mida oleme ette valmistanud ja suudame. Jumal teeb edasi.

Juhtus sedagi, et piiblitunnis keegi otsustas hakata järgima Jeesust. Eelmisel aastal oli samamoodi. Üks tüdruk ütles, et tema sai päästetud. Hakkasime küsima, et millal ja kus. Ta ütles, et tänases piiblitunnis. Istus, mõtles ja tundis, et peab oma otsuse tegema. See oli Jumala töö. Ja nii veel mitmed-mitmed lapsed ja noored. See mulle meeldibki, et kui sina teed kõik, mis sinust sõltub, siis teeb Jumal ülejäänu.

Keda Sa tõstaksid esile nende laagrite korraldajatest ja mis oli Sinu vastutusala?

Kõiki tahaks esile tõsta, sest kõik rühmajuhid ja tegevusjuhid olid väga tublid. Programmi eest vastutas Mari Vahermägi APÜst. Minu osa oli rohkem organisatoorne külg - et kõik oleks olemas, mida vaja, kõik saaksid söönuks, mänginuks jne. Meil oli väga hea tandem.

Täname!

18. juulil 2004 Haapsalus

KÕIK RAHVAD VAJAVAD JUMALAT

Eesti EKB Koguduste Liidu suvekonverentsil Haapsalus oli külaliste seas ka WILFRIED BOHLEN, kes Saksamaa Evangeelsete Vabakiriklike Koguduste Liidus juhib misjonitööd.

Millised eelistused on teie liidu töös?

Viimasel kolmel aastal oleme oma liitu ümberstruktureerinud. Oleme endalt küsinud, milliseid sihte peaks liit tähtsustama. Need on neli ala: misjon, teoloogiline väljaõpe, laste- ja noortetöö ning koguduste areng.

Mina tegelen misjonitööga. Selles on kokku võetud evangelisatsioon ja koguduste asutamine, diakoonia ning välismisjon, mille alla kuulub ka Ida-Euroopa aitamine.

Miks on misjon teie liidu töö eelistus?

Küsimus on, miks ja kelle jaoks me kogudustena olemas oleme - selleks, et inimestele kuulutada. Inimesed on Jumalale lõpmatult tähtsad ja väärtuslikud. Nii on meie eesmärk, et Jumalast kaugetest inimestest Jeesuse jüngrid saaksid.

Mida selleks vaja on?

Selleks vajame me koguduste nõustamist, teoloogilist väljaõpet, laste- ja noortetööd jne. Liit on nüüd algatanud erilise aktsiooni - elada misjonlikult. See on kampaania järgmiseks viieks aastaks. Kõik meie 900 kogudust peaksid järele mõtlema, kuidas olla Jumala lähedal, aga samal ajal ka inimeste lähedal.

Meie ees on Jeesuse ristilöömise pilt. Seal olid inimesed ristile väga lähedal. Kahjuks mitte kõik. Jüngrid olid eemal, aga naised, Rooma sõdurid ja mõned teised olid lähedal, nagu Siimon Küreenest. Jeesus oli väga lähedal Jumalale ja väga lähedal inimestele. Nagu Mt 5 on öeldud: "Teie olete maa sool, maailma valgus." Me oleme seda kristlastena, kui me kristlikult elame.

Teine tähtis kirjakoht on Mk 2 - halvatu tervendamine, kelle sõbrad läbi katuse Jeesuse juurde lasksid. Inimesed peavad Kristuse juurde tulema ja päästetud saama. Kõik inimesed, ka haiged, tuleb Jeesuse juurde tuua. Mõnikord tuuakse neid Jeesuse juurde päris ebatavalisel viisil - mitte läbi ukse, vaid ka läbi katuse.

Kas liidu ümberstruktureerimine on seotud kriisiga liidus?

Mitte ainult. Need mõtted on meil olnud juba viimased seitse aastat. Hakkasime mõtlema, milline võiks liidu struktuur olla, et me 21. sajandi ülesandeid täita võiksime. Samal ajal ehitasime Elstali seminari. Ehitasime seal nii palju, et sattusime majanduslikku kriisi. Nii sattusid kaks asja kokku ja see kiirendas muutusi.

Miks see majanduskriis ikkagi tuli?

Me võtsime liiga suurelt ette. Nagu mõnikord juhtub, et raha puhul sõprus enam ei kehti. Tulid erinevad arvamused ja raskused, kõik ei olnud otsustamise teega nõus. Tekkis nii palju pingeid, et mõned inimesed ütlesid, et nemad enam kaasa ei tee ja ei saa enam vastutada. Sellest tekkis kriis liidu juhtkonnas ja liidus.

Kas see oli viga, et Elstali tehti seminar?

See ei olnud viga, aga vist ei oleks pidanud nii suurt ehitust ette võtma. Aga maatükk oli nii suur, et tuli tahtmine ka niisuguseid asju teha, mida algul ei planeeritud. Liit võttis laenu. Söökla tehti nii, et see kõlbaks suuremateks eesmärkideks. Ehitati sada korterit vanadele inimestele. Kogudused aga annetasid liidule nagu ennegi ja loodetud täiendavat raha ei tulnud.

Mida tehakse kriisist ülesaamiseks?

Nüüd on ette võetud radikaalne kokkuhoid. Me koondasime umbes 25 protsenti liidu keskuse töötajatest. See tähendab järgmised viis aastat üsna nappi majapidamist. Oleme ette võtnud ka erilise aktsiooni "kolm korda kolm korda kolm". Kolme aasta jooksul peaks 30 tuhat inimest ehk üks kolmandik liidust andma spetsiaalselt 30 eurot. Nii saaks kolme aastaga 2,7 miljonit eurot. Kui see kõik õnnestub, siis on meil 2008. aastaks olukord juba parem.

Oli ju ka mõte Elstal maha müüa?

Ka seda mõtet avaldati, aga selle me viskasime kõrvale. Selle asemel müüsime maha oma Frankfurdi lähedal Bad Homburgis asuva liidu keskuse. Otsustasime säilitada seminari ja viia ka keskuse Elstali.

Kas see on ühe suure maa puhul hea, et kõik on ühes kohas koos?

Baptismile on see võõras. Baptism on orienteeritud kogudustele. Sellepärast oli meil enne seminar Hamburgis, kirjastus Kasselis ja liidu keskus Bad Homburgis. Nüüd siis pidime vastupidiselt oma arusaamadele ühte kohta koonduma ja tsentraliseerima.

Mis sai nendest inimestest, kes olid varem liidu juhtkonnas ja pidid sealt lahkuma?

Muidugi tõi selline kriis kaasa valu ja haavu. Kes tahtis, sellega vesteldi ja viidi läbi hingehoidlik protsess, et tulla leppimisele ja andestamisele. Aga see on pikaajaline töö. Mõned tegutsevad edasi, mõned läksid pensionile või täidavad teisi ülesandeid.

Miks Te Eestisse tulite?

Tulin meie liidu juhtkonna soovil. Meil on juba aastaid tagasi tekkinud partnerlussidemed, ka misjonialal. Tekkis tahtmine omada suhteid ka liitude tasandil. Arutame, kas võiks jälle mõnesid Eesti pastoreid Saksamaal õpetada. Teiseks, kas me saaksime ühenduses Euroopa Baptistiföderatsiooniga toetada neid kohalikke pastoreid Eestis, kes on erilises misjonisituatsioonis. Selleks võiks luua ja toetada juba olemasolevaid sidemeid Eesti ja Saksamaa koguduste vahel.

Kas siin mängib mingit rolli see, et Joosep Tammo ja Ermo Jürma on Saksamaal õppinud?

Loomulikult. Lisaks veel Peeter Roosimaa. Heaks näiteks on isiklikud sõbralikud suhted Ermo Jürma ja meie seminari direktori Stefan Stiegleri vahel nende ühisest õpinguajast Buckowis ja Halles.

Milles seisneb Teie igapäevane töö?

Minu ülesandeks on evangelistide, koguduste asutajate, regionaalpastorite ja telgimisjonijuhtidega misjonistrateegia paika panna. Aitan täisajaga töötajaid, et nad töötada saaksid ja vastutan finantside üle oma tööalas.

Minu isiklik huvi on eriti tegelda uute koguduste asutamisega. Teiseks olemasolevate väikeste misjonikoguduste ülesehitamine. Kolmandaks edukas koostöö misjoniregioonides. Kolm, viis või kümme kogudust töötavad koos ühes regioonis evangeelselt, misjonlikult või diakoonias. Selleks on meil regionaalpastorid. Neid pean ma ametisse kutsuma ja hoolitsema, et nad palka saaksid.

Teine osa minu tööst on koguduste külastamine ja misjonialal nõustamine. Kolmandaks olen ma pastorite töönõustamise nõukogu esimees. Kui kogudus otsib pastorit või pastor tahab kohta vahetada, siis aitame neid. 75-80 protsenti kohaotsimistest käib üle selle nõukogu. Muidugi võivad pastorid ja kogudused ka ilma meieta otsustada.

Kas Te olete olnud koguduses pastor?

Jah. Olen pärit baptistlikust perekonnast ja ametilt kaupmees. Siis tuli Jumalalt kutse saada pastoriks. Õppisin teoloogiat Hamburgis ja sain 34 aastat tagasi pastoriks. Olen olnud ka regiooni noortepastor. Seejärel juhtisin Frankfurdi lähedal liidu perekeskust. 13 aastat olen ma nüüd olnud liidus misjonitööl. Praegu olen 60-aastane.

Kes Te loomult olete, pastor või evangelist?

Rohkem pastor. See sõltub muidugi definitsioonist. Minu visioon on evangelisatsioon, kuid oma annetelt ei ole ma klassikaline evangelist.

Liidu tasandil püüan suunata, et kogudused ja ka üksikisikud evangeliseerida saaksid. Niisiis, ma aitan kaasa, et evangeliseeritaks, aga ise ma seda tööd ei tee. Ma olen seda varem noortetöös teinud. Aga ma olen märganud, et minu töö on edukam, kui ma kümne inimese eest ei evangeliseeri, vaid aitan sellele kaasa, et kümme inimest evangeliseerida saavad. See on anne, mille Jumal mulle on andnud.

Kuidas Te iseloomustaksite praegust olukorda liidu misjonitöös?

Paljudel kogudustel on tekkinud veendumus, et nad ei pea ainult iseenda eest hoolitsema, vaid ka teiste inimeste eest meie maal. Seda teevad nad uute jumalateenistuste läbi, mis on eriti võõrastele suunatud. Paljud kogudused tegelevad välismaalastega. Umbes kümme protsenti Saksamaa elanikest ei ole saksakeelsed. Nad on tulnud Aafrikast, Aasiast või Lõuna-Ameerikast. Meie uksed on neile lahti. Umbes 220 kohas on võõrkeelsed jumalateenistused hispaania, itaalia, inglise, prantsuse, vene, hiina, indoneesia, tai, jaapani ja teistes keeltes.

Paljud kogudused kuulutavad evangeeliumi läbi diakooniatöö. See on läbimurre meie koguduste vaadetes. Saksamaal on vaeseid peavarjuta inimesi. Suur probleem on narkootikumid ja alkohol. Nii hoolitsevad paljud kogudused selle eest, et alkohoolikutel oleks, kuhu minna, kust abi ja ravi saab. Ja seda ei tehta ainult suurtes haiglates, mis liidule kuuluvad. Jumala sõna jõuab praktikasse. Iga teo juurde kuulub ka seda selgitav sõna ja iga kuulutuse juurde praktiline abi. Inimesed tulevad tänavalt, nad ei vaja mitte ainult evangeeliumi, nad tahavad ka süüa ja juua.

Nii ma näen misjonitööd seoses evangelisatsiooniga, diakooniaga ja ka teistele rahvastele kuulutamisega meie oma maal.

Euroopa Liit tekitab Eestis ikka veel vastakaid mõtteid.

Materialismi kodu oli Nõukogude Liit, kapitalismi kodu on Läänes. Kapitalism on individualistlik, marksism mõtles veidi ühiskondlikult. Mõlemad elasid ilma Jumalata.

Auahnus, konkurents, võimuahnus, rahaahnus, positsiooni püüdlemine on Eesti inimesel kindlasti samasugune nagu Saksamaal. Üks maa pole parem ega halvem teisest. Kui vaid kümme protsenti inimestest kuulub kirikusse ja ülejäänud usuvad ainult seda, mida nad ise suudavad, siis on see džungliühiskond, kus võidab tugevam.

Ka Lääne-Euroopas ei ole teisiti. Saksamaal on 80 miljonit elanikku, kellest 60 protsenti kuulub kirikusse. Neist vaid kümme protsenti käib regulaarselt jumalateenistustel. Nii on ka Saksamaa ilma Jumalata ja vajab misjonit. Sama lugu on Prantsusmaal, Hollandis, Inglismaal. Kõik on patused.

Täname!

17. juulil 2004 Haapsalus


Wilfried Bohlen (paremal) vestlemas Eesti EKB Koguduste Liidu asepresi-
dendi Ermo Jürmaga

OM TÕI TEISTE MAADE KRISTLASED EESTISSE

Grupijuht Trevor WarnerPildid: OM grupijuht Trevor Warner

Alates 1996. aastast on Kehras suveti peetud rahvusvahelise misjoniorganisatsiooni Operation Mobilisation (OM) konverentse. Kuigi mõni aasta on vahele ka jäänud, võib tänavu juuli algul toimunud konverentsi traditsiooniliseks nimetada.

Kehra koguduse juhatuse esimehe Alland Parmani sõnul on tegemist lühiajalise koolitusega misjoniks. Pärast neli päeva kestvat konverentsi sõidetakse gruppide viisi misjonitööle. Iga aastaga keskendutakse üha rohkem Venemaale. Käesolevalgi aastal saadeti sinna viis gruppi, kuid üks jäi seekord ka Eestisse, tegutsedes peamiselt Tõrvas.

Eestlasi on OMi gruppides vähe. Alland Parman näeb siin kahte põhjust. Esimeseks on info vähene levik. Teiseks see, et sõitudeks ja ülalpidamiseks tuleb igaühel endal raha leida ja see ei olegi nii lihtne.

RAHUTULT PÕHJA-IIRIMAALT VENEMAALE

Trevor Warner (32) Põhja-Iirimaalt räägib korralikult vene keelt. 1993-1996 oli ta esimest korda Peterburis ja kaks aastat tagasi tuli jälle. Tema juhtis Eestisse jäänud gruppi, kuhu kuulus kirju seltskond Venemaalt, Austraaliast, Soomest ja Hollandist.

Trevor Warner on elukutselt keemik ja pärit baptistikogudusest. Ta palus Jumalat, et leida Tema teed. Ta otsustas minna üheks aastaks Venemaale, kuid mõistis kohe, et vaja on jääda kauemaks, et õppida keelt ja aidata kogudusi. Vahepeal koju tulles soovitati tal õppida piiblikolledžis. Nüüd on ta teoloogiamagister.

Endises Nõukogude Liidus töötas OM salaja juba 1963. aastast. Pärast uute aegade tulekut läksid esimesed välismaalased OMist Venemaale tööle 1990. aastal. Nüüd on neil peakontor Peterburis, kus Trevor Warner töötabki. Ta juhib seal lühikesi misjoniväljasõite.

Trevor Warneri hinnangul on OMil Venemaal kogudustega hea koostöö. Näitena mainis ta mitu korda tööd Novosibirskis, kus üks abielupaar Põhja-Iirimaalt, endised alkohoolikud, ehitas alkohoolikute taastuskeskuse. Mõnikord on probleeme kohalike võimudega. Kui nendelt tegutsemiseks luba ei saa, siis võib töötada ainult kirikuseinte vahel.

Trevor Warner on pärit rahutust kohast. Probleem Põhja-Iirimaal pole tema arvates usuline, vaid rahvuslik. Ususõja sildi paneb juurde see, et iirlased on katoliiklased ning protestandid inglaste ja šotlaste segu.

1998. aastal oli Trevor Warneri kodulinnas plahvatus, kus hukkus 29 inimest. Inimesed olid šokis ja nüüd on enamasti rahulik, sest rahvas on terroristide vastu. Probleemid muidugi on alles ja vaja on leida võimalus erinevate rahvaste kooseluks.

Eesti-muljed olid Trevor Warneril väga head. Ta on mitu korda olnud Kehras konverentsil. Seekord oli võimalus Eestisse jääda, tutvuda eestlaste ja kohaliku kultuuriga.


Tõrva lapsed Austraalia mustreid joonistamas

ESMAKORDSELT ESIVANEMATE MAAL

Helen Connolly on Austraalias sündinud eestlane ja ta oli esimest korda Eestis. Ta räägib ka eesti keelt. Luke ja Louise, tema lapsed, kes ka kaasas olid, eesti keelt ei oska.

Helen Connolly kuulub Sydneys nelipühi kirikusse. OMiga pole ta varem koostööd teinud. Ta tuli kaasa, sest tahtis kristlasena esivanemate maal midagi teha. Tartus ja Tallinnas on tal sugulasi ja ta kohtus ka nendega.

Helen Connolly hinnangul jääb Austraalias kristlasi üha vähemaks. Inimesi huvitab raha. Kui vanemad ei lähe enam kirikusse, ei lähe sinna ka noorem põlvkond.

Helen Connolly lastele oli Eesti väga huvitav. Siin on kõik teisiti kui Austraalias - loodus, majad, elamine. Kindlasti oli Tõrva kuulajaskonnale huvitav ka nende pere sisustatud Austraalia päev.


Mustrid on valmis

OBLAST ON SUUREM KUI PRANTSUSMAA

Olga Borodavkina tuli Tjumeni linnast Siberist. Nafta ja gaasiga tegelev Tjumeni oblast on suurem kui Prantsusmaa. Võib-olla ei ole see kõige rikkam piirkond Venemaal, kuid piisavalt arenenud. Väga palju on seal viimase kümne aastaga muutunud. Muidugi on igal pool väga vaeseid ja väga rikkaid, kuid Olga Borodavkina arvates elab Tjumenis enamik inimesi keskmisel tasemel.

Olga Borodavkina on 28-aastane jurist. Ta töötas kolm aastat maksuametis, nüüd aga ühes erafirmas, kus pooled töötajad on usklikud, direktor kaasa arvatud. Nelipühi kogudus, kuhu ta kuulub, on 12-aastane ja tema on seal kogu aeg olnud. Kogudusel on väga aktiivne pastor, kes on nagu igiliikur ja innustab kogu aeg teisi.

Koguduses on umbes 500-600 inimest kõigist ühiskonnakihtidest ja kõigis vanustes. On haritud inimesi soliidsetel ametikohtadel ning ka endisi narkomaane ja vange. Noorteteenistusel käib umbes 70 inimest. Ollakse aktiivsed evangelisatsioonis. Töö käib viies vanglas, kahes narkomaanide taastuskeskuses ja laste varjupaigas. Püütakse maksimaalselt kasvatada töötempot, et olla kõlblikud Issandale ja teha Tema tahtmist.

Olga Borodavkina on kahel korral olnud OMi konverentsil Tjumenis. Tjumeni konverentsid ei olnud nii praktilised nagu Kehras, kust meeskonnad tööle läkitati. 20 päeva ilma puhkepäevadeta vaimulikku tööd - see talle meeldib.

Olga Borodavkina on varem olnud ainult Venemaal ja Ukrainas. Eesti on tema arvates väga erinev Venemaast. Seal käib kogu aeg jooksmine, hooned on suured, müra ja tühisus. Eestis on kõik rahulik. Väikesed majad, vaiksed rahulikud tänavad. Tallinnas on muidugi teine elu, aga näib, et siinsed inimesed on rahulikumad ja vabamad.

"Tulime erinevatest maadest ja oleme erinevad," ütles Olga Borodavkina. "Erinevad keeled ja kultuurid, aga oleme üks meeskond. Mida edasi, seda lähedasemaks muutume. Kurb on üksteisest lahkuda."

KÕIGE SÜDAMELÄHEDASEM GRUPP

OMi grupi tegevust Eestis korraldas Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik. Kõigepealt viis ta nad korraks Nuutsakule Nõmme Vabaduse Baptistikoguduse laagrisse ja seejärel tõi Tõrva. Nad käisid ka Eesti EKB Koguduste Liidu suvepäevadel Haapsalus. Kolm viimast päeva tehti Pukas lastetööd.

Tõrvas oli kõige suuremaks ettevõtmiseks inglise keele laager. Tehti ka muusikat ja sporti. Kohalikest osalesid peamiselt lapsed ja noored. "Eestlane on tagasihoidlik, teda peab turgutama," ütles Enn Palmik. "Ka OMi inimesed on tasakaalukad ja kohati vaiksed, aga nad on toredasti hakkama saanud."

Enn Palmik on OMi gruppidega ka varem töötanud. Tänavust nimetas ta kõige südamelähedasemaks.

 

JEESUS MUUTIS MINU ELU

Muutus Issandalt tuli minu ellu 18. eluaastal, kuid Tema oli muidugi alati olnud minuga, sündimisest peale. Sellest sain ma aru alles siis, kui õppisin tundma Tema armastust.

Ma olin tavaline vene tüdruk, raske iseloomuga teismeline. Kuni kaheksanda klassini seati mind eeskujuks kui head ja kuulekat last. Pärast muutus kõik järsult - hakkasin teistega koos kampades käima, tekkisid uued sõbrad. Õppeedukus läks alla, hakkasin suitsetama, tülitsesin emaga. Öösiti hulkusin ringi, käisin baarides ja diskodel, kus tarvitati alkoholi ja õpiti kiiresti olema sellised, nagu kogu see maailm.

Nii möödus viis aastat! Selle aja jooksul toimus ümberringi palju muutusi - ka minu sõprade ja sugulaste elus ning saatuses.

Minu sõbranna, keda ma ei olnud peaaegu terve aasta näinud, rääkis mulle meie kohtumisel ühest klassiõest, kelle elu oli muutunud sellest ajast peale, kui ta hakkas uskuma mingisugusesse Jumalasse. Kui me temaga kokku saime, siis mind üllatas, et ta keeldus õllepudelist ja peale selle ütles koguni, et ei suitseta!

Ma mäletan täpselt - see oli 9. juulil 2001. aastal. Just sel päeval, jõudes koju, otsustasin mitte kunagi enam suitsetada ja mitte juua mingisugust alkoholi! See oli väga tugev tunne, midagi sisemist. Ma tean kindlalt - see oli Jeesus! Tema muutis minu mõtlemist ühe minutiga ja see minut muutis pärast kogu minu elu!

Poole aasta pärast läksin ühe meie linna koguduse koosolekule. Seal tegin otsuse võtta Jeesus vastu oma südamesse. Aga see ei olnud täielik meeleparandus. Enamgi veel - otsustasin, et ei lähe mitte kunagi enam sellesse kirikusse, sest miski seal ei puudutanud mind tol momendil.

Veel kaks kuud hiljem juhtus emaga õnnetus. Minu jaoks oli see tohutu tragöödia. Ema oli haiglas ja arstid ütlesid, et ta ei saa kuus kuud tööd teha. Siis läksin uuesti kirikusse, hakkasin Piiblit lugema ja viisin selle emale haiglasse. Ema läks poolteist kuud hiljem juba tööle! Hakkasime koos kirikus käima, meie elu muutus täielikult.

Au Jeesusele Kristusele kõige eest, mis Ta teeb inimeste elus! Ma armastan Teda väga, olen õnnelik, et Ta leidis mind sellest maailmast!

DIANA MAMATULLINA
21-aastane üliõpilane Tjumenist, kes käis OMi grupiga Eestis

USK PÄÄSTIS FIRMA JA SELLE JUHI

Šveitsi ärimees Bernard Siegfried tundus 1987. aastal õnnelikku elu elavat. Neljanda põlvkonna esindajana juhtis ta oma esiisa 1873. aastal asutatud ettevõtet. Keemiatehases oli tööl umbes tuhat inimest. Varustati suuri kontserne kemikaalidega ja müüdi terviseteesid. Siegfried sõitis luksusautoga ja elas ujumisbasseiniga villas.

Aga samal ajal tundis ta aeg-ajalt raskemeelsust. Juba aastaid hõõgus firmas võimuvõitlus tema ja nõukogu vahel. Viimane kahtles Siegfriedi juhivõimetes. Iga kord, kui nõukogus sellel teemal rääkima hakati, pidi ta saalist lahkuma.

SELGELTNÄGIJALT ABI OTSIMAS

Tööpäeva lõpus põgenes Siegfried mõnikord tüdinult baaridesse. Ka selgeltnägija juures käis ta abi otsimas. Ta viis sellele oma kaastööliste käsikirjalisi märkmeid. Kui pendel näitas halba paberite kohta, siis ta vallandas selle kirjutaja. "Ma olin ülbe, tihti hajameelne ja mul oli otsustamisega raskusi," ütleb Siegfried selle aja kohta.

Tal ei tulnud pähegi oma muresid Jumalale usaldada. Ta oli küll lapsena ristitud, aga Kristusest ei osanud ta midagi arvata.

POEG OLI ISALE MISJONÄRIKS

Siis sai Siegfriedi vanim poeg Lukas kristlaseks. "Ma tean nüüd, mis on tõde," ütles ta isale.

"Jeesus võib ju sulle tõde olla, aga mulle Ta seda ei ole," vastas Siegfried.

Ühe närvesööva tööpäeva järel hakkas ta mõtlema vestlustele pojaga. Poeg oli talle seletanud, kuidas võib kristlaseks saada. Siegfried põlvitas ja palvetas: "Jeesus, anna mulle mu patud andeks ja võta minu elu juhtimine üle."

Seejärel hakkas ta oma majast Piiblit otsima. Ta leidis selle, pühkis tolmust puhtaks ja hakkas lugema.

Bernard Siegfried oli 53-aastane, kui ta oma elu Jeesusele andis. Järgmisel hommikul tundis ta end uuestisündinuna. Ta laskis end ristida ja sai ühe vabakoguduse liikmeks. Ka tema naine hakkas Piiblit lugema ja astus kogudusse.

KAS FIRMAJUHT TAGANDATAKSE?

Jumalaga olid Siegfriedil nüüd rahu, aga probleemid firmas jäid. 1990. aastal oli kriis suurem kui kunagi varem. Viimastel aastatel oli ettevõte kõvasti investeerinud ja pankadest laenu võtnud. Kõrged protsendid koormasid firmat. Uus ravim oleks pidanud käivet andma, kuid rasketest kõrvalnähtudest tingitud kaks surmajuhtumit sundisid selle hoopis turult kõrvaldama. Siegfried arvestas juba sellega, et varsti toimuval peakoosolekul tuleb tal ametist lahkuda. Ajalehed spekuleerisid selle üle, kas firmajuht tagandatakse.

Siis märkas Siegfried, et firma asjades polegi ta Jumalalt kunagi nõu küsinud. Seda püüdis ta nüüd tasa teha. Ta hakkas palvetama ja sai Jumalalt kindluse, et ei tohi alla anda.

"Ma nägin unes, et tehas on leekides. Siis märkasin, et tegelikult põles üks vedur peamaja ees. Vedur veeti minema. Ma mõistsin - juhtkond vahetatakse välja, kuid firma ise on terve." Peakoosolekul hääletas kolm neljandikku aktsionäridest Siegfriedi poolt. Tema vastased nõukogus astusid tagasi.

Siegfried jäi veel 13 aastaks firma juhiks, kuni ta mais 2003 tegevjuhtimisest tagasi tõmbus. Firma jaoks olid need aastad kõige edukamad kogu ajaloo jooksul. Kasum kümnekordistus, aktsiate kurss tõusis neljakordseks.

Nüüd peab Siegfried ettekandeid oma usust Jeesusesse rahvusvahelises kristlike ärimeeste ühingus.

KARSTEN HUHN,
idea Spektrum

TRUUDUS JA KARSKUS PÄÄSTAVAD ELU

USA evangelikaalse abiorganisatsiooni World Relief president Clive Calver ütles Inglise nädalalehele Baptist Times pärast reisi läbi nelja Aafrika riigi, et aids mõjutab Aafrika kirikute olukorda. Nakatunud teavad, et neil on jäänud elada vaid mõned kuud või aastad ning nad soovivad seda aega kasutada, et Jeesuse abiga Jumalaga suhteid korrastada. Oma osa on ka sellel, et just kristlased hoolitsevad haigete ja nakatunute eest.

World Relief tegutseb koostöös kohalike kogudustega. Haiguse vastu aitab koguduste arvates võidelda eelkõige seksuaalne truudus ja karskus. Üks selgitustöö sihte on, et umbes 60 protsenti teismelistest ja noortest täiskasvanutest võtaks endale kohustuse hoiduda seksuaalsuhetest enne abielu.

Aidsihaigete arv on üle maailma jõudnud umbkaudu 40 miljonini. Umbes pool miljonit alla 15-aastast aidsihaigete vanemate last suri möödunud aastal sellesse haigusesse.

idea Spektrum

SIIAMI KAKSIKUD LAHUTATAKSE

Septembriks on planeeritud Saksamaalt pärit siiami kaksikute Lea ja Tabea lahutamine. Augustis 2003 sündinud tüdrukud on pealagedest kokku kasvanud.

Laste vanemad kuuluvad mennoniitide kogudusse. Kui arstid neile tütarde olukorrast teatasid ja aborti soovitasid, keeldusid mõlemad. "See oleks tähendanud omaenda laste mõrvamist," ütles ema.

Operatsioon tehakse USAs Baltimore'is John Hopkinsi kliinikus. Tüdrukute lahutamist hakkab juhtima neurokirurg Ben Carson, kes kuulub adventkogudusse. Ta ütles intervjuus, et ei lähe kunagi enne operatsioonilaua juurde, kui on palvetanud. "Ma palun Jumalalt tarkust ja juhtimist. Ma julgustan ka oma kolleege palvetama," ütles Carson. Ta on väga rõõmus, et tüdrukute vanemad on kristlased ja operatsiooni edu pärast palvetavad. "Ma tunnen niisuguste palvete jõudu operatsiooni ajal," lisas kirurg.

Opereerima hakkab suur meeskond, kuhu kuulub 35-50 inimest. Aega võib operatsioonile kuluda kuni kolm päeva. Tüdrukutele on eriti ohtlikud suur verekaotus, ajurabandus ja nakkused. Carson on aga veendunud, et ilma lahutamiseta ootaks tüdrukuid hirmus elu.

idea Spektrum

LÜHIDALT

12. juunil ordineeriti Palade Priikoguduse diakoniks ENN VEEVO, kes asub seal tööle pastori kohusetäitjana.

* * *

25. juulist asus Tallinna Allika Baptistikoguduse pastorina tööle ERKI TAMM, kes seni oli Kärdla Baptistikoguduse pastor.

* * *

27. juulil pühitses Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo liidu keskuse uued ruumid Tallinnas Jakobsoni 14. Vastsisustatud ruumidesse olid kogunenud liidu juhatuse liikmed ja tööharude juhid, et tänada Jumalat senise eest ja paluda õnnistust eelolevale.

PILTE SUVEKONVERENTSILT


Koguperemuusikal "Haamrilöögid"


Teekäija tegevtoimetaja Leho Paldre reklaamib Andres Tetermanniks riietununa oma ajakirja


Ristimisteenistus Paralepa rannas - ristijad ja ristitavad lähevad vette


Erli Lepik Vancouverist, Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo, EELK Lääne praostkonna praost Tiit Salumäe ja liidu asepresident Ermo Jürma konverentsi lõpujumalateenistusel


Lõpujumalateenistuse lava

kuulutaja@hotmali.com