|
Mina olen valge luik, suur, võimas ja ilus. Luiged on kõige ilusamad ja kõige tähtsamad.
Kas sa süüa tõid? Anna ruttu siia! Ei, ära nii lähedale roni, muidu tulen kallale. Minu privaatsust peab ikka ka austama! Kas sa tead, kui võimas nokk mul on? Ei ole proovinud? Ega ma ei soovitagi.
Ah need teised seal? Muist on minu pojad ja ülejäänud on noored sinikaelad. Aga kõige tähtsam olen ikkagi mina. Mina olen ainsana suur ja valge, nemad on ainult hallid. Looja on just mind kõigi teiste seast esile tõstnud.
Te valisite presidenti? Miks see mind peaks huvitama? Minule on tähtis see tiik ja toit, mida saab. Ma tahan, et vesi oleks puhas ja elu luigelik. Inimlikust pole mul sooja ega külma.
Ma tean, kogu teie elu sõltub minust. Sest kui luiged on läinud, on lumi maas. Ilma minuta olete kohe külma käes. Sellepärast sööda mind ja ära tegele tühja-tähjaga.
“Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale” (Galaatia 6,14).
 SINU RIIK TULGU, SINU TAHTMINE SÜNDIGU!
Toimetaja kommentaar
Septembrikuu tähtsaim sündmus Eesti jaoks oli kahtlemata riigile uue presidendi valimine. Toomas Hendrik Ilves võitis valimiskogus Arnold Rüütlit ja asub oktoobris täitma riigipea ülesandeid.
Tegelikult määravad Eesti poliitika Riigikogu ja valitsus. Paljud vaatasidki presidendivalimisi Riigikogu valimiste eelmänguna. Enne uusi valimisi oleks siiski kasulik korraks maha rahuneda.
VANA JA UUS
Presidendiametist lahkuva Arnold Rüütli parim võime oli teha end lähedaseks tavalistele inimestele. Suurel osal tipp-poliitikutest sellist oskust kahjuks ei ole.
Ajakirjandus oli viimastel kuudel Arnold Rüütli suhtes väga kriitiline. Mõni võte oli eetiliselt kahtlane, palju räägiti vana ja tuntud juttu, aga vastaste ühele argumendile – presidendi kõrgele vanusele – ei saanud vastu rääkida ka tema kõige suuremad pooldajad. Arnold Rüütli aeg sai lihtsalt läbi.
Muidugi poleks midagi hullu juhtunud, kui Arnold Rüütel oleks taas presidendiks valitud. Vaatamata presidendi vastaste levitatud õuduslugudele oleks elu lihtsalt edasi läinud samamoodi, nagu me viimasest viiest aastast juba teame. Toomas Hendrik Ilvese pooldajad rõhusidki sellele, et vaja on muutusi.
Kahjuks on eestlaste ootused presidendi võimaluste suhtes ebareaalsed. Ameerika, Venemaa ja Prantsusmaa presidentidele on oma maal põhiseadusega antud suur võim ja riigid, mida nad juhivad, on väga suured. Eesti presidendi võim on üsna väike.
Rahvusvaheliselt suhtlevad omavahel tavaliselt ühe tasandi võimukandjad, see tähendab, et Eesti president ajab asju presidentide ja kuningatega. Need on peaaegu kõik esindusisikud, väga väärikad ja lugupeetud, kuid poliitilistes küsimustes nende seisukohad erilist kaalu ei oma. Ükskõik, mis keeles nendega rääkida või kui tarka juttu ajada, efekt on väike. Nii on ka Toomas Hendrik Ilvese võimalused piiratud.
Esindusfunktsioone täitva presidendi tõusmiseks rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti on vaja mingit erilist olukorda. Lennart Meri kerkis esile kui särav isiksus endisest Nõukogude Liidust sel ajal, kui kadunud impeeriumist jäänud probleemid kiiret lahendamist ootasid. Läti president Vaira Vike-Freiberga rikkus kokkulepet teiste Balti riikide presidentidega ja sai esitada oma soolo Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva puhul. Kas Toomas Hendrik Ilvesel avaneb ka mingeid erilisi võimalusi, seda ei saa ette ennustada.
Nõukogude-järgsel vabal Eestil on olnud kaks väga erinevat presidenti. Toomas Hendrik Ilvesele on seatud eeskujuks Lennart Meri, ta ise on oma vaimusugulust kadunud presidendiga kinnitanud. Siiski loodan, et ta seda liiga tõsiselt ei võta. Mitte sellepärast, et Lennart Meri eeskuju paha oleks, vaid sellepärast, et Eestil võiks olla ka kolmas omanäoline president. Ehk leiab ta oma valdkonna, milles silma paista ja Eestile kasuks olla.
“Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!” Aitäh, president Rüütel. Edu ja õnnistust president Ilvesele!
Kas uus president suudab rahutult askeldava Eestimaa suuri lootusi täita?
PAAVSTI RASKED PÄEVAD
Rooma paavst Benedictus XVI sattus moslemite viha alla, sest julges tsiteerida Bütsantsi keisri Manuel II sõnu 1391. aastast. Paavst on juba mitu korda vabandanud, aga moslemid protestivad edasi. Paavst kohtus ka islamimaade suursaadikutega, aga selle tagajärgi me veel ei tea.
Mitu korda peaks paavst vabandama? Loeme Piiblist: “Siis ütles Peetrus Tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.”” (Mt 18,21–22).
Need salmid ei nõua korduvat vabandamist, küll aga korduva eksimise talumist. Küsimus on selles, kas paavst üldse eksis või ei lubata tal tõtt rääkida. Või eksis Bütsantsi keiser, kelle sõnu usu mõõgaga levitamisest moslemite poolt paavst kasutas? Juba 1453. aastal vallutati Konstantinoopol türklaste poolt ja me tunneme Türgit tänaseni islamimaana. Mõnedest islamiriikidest tuleb järjest teateid kristlaste tagakiusamisest. Kristluse vabast kuulutamisest neis ei saa juttugi olla, küll aga nõutakse islamile vabadusi kristlikes maades.
Muidugi, paavst ei ole ainult kirikujuht, ta on ka poliitik ja riigipea. Loomulikult peab ta oma sõnu valima. Aga ta ei tohi ka tõe ees silmi kinni pigistada. Loodame, et paavst ei pane oma suud kinni, vaid seisab ristiusu eest. See on tema ametikohustus.
Jeesus õpetas meid palvetama: “Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!” (Mt 6,10). Vajame selle palve täitumist niihästi väikeses Eestis kui ka terves maailmas.
JEESUSE KONFLIKT ÜLEMATEGA
“Siis kõik jätsid Ta maha ja põgenesid. Ja üks noor mees järgis Teda; sel oli linane riie seljas paljal ihul; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase riide maha ja põgenes ära alasti. Ja nad viisid Jeesuse ülempreestri juurde, ja sinna tulid kokku kõik ülempreestrid ja vanemad ja kirjatundjad. Ja Peetrus järgis Teda kaugelt kuni ülempreestri õue. Ja ta istus ühes sulastega ja soojendas ennast tule ääres. Aga ülempreestrid ja kogu Suurkohus otsisid Jeesuse vastu tunnistust, et saata Teda surma, kuid ei leidnud mitte. Sest paljud tunnistasid valet Tema peale, aga tunnistused ei läinud ühte. Seal tõusid mõned ning tunnistasid valet Tema peale, öeldes: “Me oleme kuulnud Teda ütlevat: mina kisun selle kätega tehtud templi maha ja ehitan kolme päevaga teise, mis ei ole kätega tehtud!” Ja nõndagi ei läinud nende tunnistus ühte.”
Markuse 14,50–59
Kui inimesed satuvad üksteisega vastuollu, siis on see ehk kuidagi mõistetav, sest inimeste taotlused, püüded, vaated ja ideaalidki võivad olla madalad. Aga et Jeesus satub konflikti, on midagi ebatavalist. Tema, kelle elu ja isik olid imetlusväärsed, kellega kõik peaksid oma elu kooskõlastama, sattus konflikti inimestega – ülempreestrite, kirjatundjate ja vanematega.
Jeesuse konflikti tekkimise põhjust on väga õpetlik jälgida. Selle valgel paistab paremini kätte ka meie suhe maailmaga. Võiksime väga üldsõnaliselt öelda, et konflikti põhjus seisnes selles, et Jeesus elas kõrgemat kõlbelist elu, mida varem ei olnud nähtud. See oleks võinud inimesi vaimustusse viia, et neil on nüüd ometi ideaal ja eeskuju, kelle poole sirutada, aga Ta sattus nendega vastuollu.
Siin on ka lahendus koguduse ja maailma suhte probleemile. Ärgu keegi mõtelgu, et mida pühamalt elad, seda sügavam on harmoonia maailmaga. On karta, et lahkheli läheb veel suuremaks.
VÕÕRISTATAKSE PÜHA ELU
On üks selline jutuke, et keegi rändas maale, kus kõik inimesed lonkasid ja kogelesid. Kui sinna tuli mees, kes ei longanud, hakkasid kõik naerma – ta ei mõista kõndida! Kui mees avas suu ja rääkis, läks naer veel suuremaks – rääkida ka ei mõista!
Patt on inimesed teinud sõna otseses mõttes invaliidideks. Kui inimeste silmade ette tuua üks õige elu, siis pole imeks panna, et nad hakkavad seda halvaks panema. Jeesuse elu oli sõnatu kohtumõistmine patu ja ülekohtu armastajate üle. Ilma, et Tal oleks tarvitsenud rääkida, mõistis Tema eluviis juba kohut.
Harva on see teisiti. Kui näiteks seltskonnas leidub keegi, kes ei joo alkoholi, algab juurdlus ja ülekuulamine. Varsti võib kuulda juba halvustavaid märkusi. Juba see fakt, et keegi ei orja mürki, on halb. See on kohtumõistmiseks sellele eluviisile.
LÕHE MAAILMAGA
Aleksander Sildos töötas EKB liidu keskuse kantseleis. Kantselei lähedal on toiduainete kauplus, kust ta oma lõunaleiva võttis. Kõik tundsid teda seal. Ükskord pani müüja raamatu käest ja oli nähtavasti nii selle mõju all, et ütles: “Nende usklikega pole muud teha, kui seina äärde ja viimseni maha tappa.” Nii koledad ja kohutavad. Vaadake, kuidas inimesed suhtuvad – kurjategijad, mõrtsukad, vargad ja kõik muud – neid tuleb küll pisut karistada, aga tappa ei või. Aga usklikud tuleb kõik ära tappa! Sildos oli ütelnud, et siis ei ole muud, kui hakake minust pihta. Müüja oli kohmetunud – inimene on siin palju aastaid käinud, päris kena mees, kuidas sa teda seina äärde paned?
Pole siis ime, et ka Jeesuse õige elu leidis väljanaermist ja hukkamõistu ning tekkis konflikt. Põhjused on sügavamad, kui me arvame. Kui maailm südametunnistusega asjale läheneb, siis ta võib tunnustavaid sõnu ka öelda. Aga kui ta lähtub muudest kaalutlustest – omakasu ja palju muud – siis head sõna ei tule.
Kuidas võibki see teisiti olla, kui on tegemist jäädavaga ja kaduvaga või vaimulikuga ja lihalikuga? Paulus ütles: “Vaimulik inimene mõistab kõik ära, ent teda ennast ei mõista ükski ära” (1Ko 2,15). Kui on tegemist patust päästetud inimesega ja patuorjaga, siis nende vahele tuleb paratamatult kõlbeline konflikt. Nagu eelmine salm ütleb, on vaimulik asi ilmalikule inimesele jõledus. Aga kui inimene saab päästetud, sünnib Vaimust, siis korraga on vaimulikud asjad talle klaarid ja väga armsad. Tal võib veel olla vigu ja puudusi, sest keegi ei sünni kohe täiuslikuna, aga ometi on patuelu seljataga ning huvi ja himu selle järele kadunud. Sellel pinnal on nii maailma konflikt kogudusega kui ka Jeesusega.
VÄÄR OHUTUNNE
Jeesuse kinnivõtmine ja see, kuidas Temaga käituti, oli Tema jüngritele usuprooviks. Jüngrid järgisid alati Jeesust, kui kõik oli korras. Kui Jeesus ja usk saavad rünnakuobjektiks, siis paljude inimeste käitumine muutub. Nad ei suhtu ususse ega Jumalasse halvasti, aga nad ei riski sellega tegeleda. Sellepärast on mitmed oma hingeõnnistuse loovutanud.
Omaaegne Mooste koguduse pastor Johannes Traks oli sõjainvaliid. Ta oli ravil, haiged jalutasid pargis ja ajasid omavahel juttu. Üks ütles teisele: “See seltsimees Traks on väga meeldiv inimene.” Teine teadis, kellega tegemist: “Miks ta meeldiv ei ole, ta on baptistikoguduse pastor.” Esimene ütles nüüd: “Mina ei või tema varju ka näha!” Traks ei olnud midagi paha teinud, aga tekkis konflikt.
Nii ka jüngrid jätsid Jeesuse maha ja põgenesid. Neil kõigil oli ääretult ilus, püha ja õige elu algus, Jeesus ise oli neid kutsunud ja nad liikusid koos Temaga. Nad olid näinud ja tundma õppinud, kes on Jeesus. Nad taipasid, et Ta ei ole siit. Nad olid näinud Tema väge. Kuid ometi sel momendil, kui Jeesus kinni võeti, põgenesid kõik ja jätsid Ta maha. Jüngrid ei näinud, et on võimalik võita ka siis, kui Jeesus kinni võetakse. Jeesus ütles, et Ta tapetakse ja tõuseb kolmandal päeval üles. Nad ei suutnud seda haarata.
Veel räägitakse siin ühest noorukist, kes võeti ka kinni. Kirjaseletajad arvavad, et see ongi Markuse evangeeliumi autor. Markus, kuigi ta ilmselt armastas Jeesust, nägi, et asi läheb kaugemale kui soovitav. Jäägu riie, peaasi, et ise kuidagi pääseda! Põhimõte on selles, et kui me kohtame elus raskust – päästa igavene ja loobu kaduvast!
KAUGEL JEESUSEST
Jüngrid ei teinud otsust pöörata Jeesusele selg ja mitte Temaga tegeleda. Nad järgnesid Talle kaugelt.
Me võime põgeneda oma elu hoidmise pärast Jeesusest kaugele, aga nii on meil palju ohtlikum. Raskustes, kannatustes, proovides – just siis tuleb kippuda Jeesuse juurde! Just seal on kaitse.
Kadunud poeg läks isast kaugele. Esialgu paistis, et maailm on talle avatud ja ta võib ometi õnnelikku ja rõõmsat elu elada. Aga kõik kadus käest. Juudi noormees seakarjas – juba see oli sügav solvang. Aga teist teed ei olnud. Näete, mis läheb maksma, kui minna Isast kaugele!
Mõtleme Peetrusele. Pahad asjad juhtuvad siis, kui süda on Jeesusest kaugel. Jeesus ütles: “Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle” (Mt 10,39). Ps 73,28 ütleb: “Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi!”
Kas sa tead suuremat õnnistust, midagi tähtsamat, mis oleks sulle parem kui Jumala läheduse õnnistus? Tuleta meelde neid silmapilke oma palvekambrist, kus süda on tunnetanud Jumala lähedust. Kui kallid on need meile! Kipume Jeesuse lähedale!
On veel üks oht. On karta, et kui oled siin Jeesusest kaugel, siis jääd ka igavikus Temast kaugele. Ei ole nii, et siin oled Temast kaugel ja seal saad lähedale.
Kaugel Jeesusest ei võideta raskusi ega saavutata kõlbelisi võite. Jüngrid järgnesid Jeesusele kaugelt. See näitab siiski, et nende südames oli hea tahe. Nende elus muutus jälle kõik. Markus sai Pauluse ja Peetruse kaastööliseks. Jüngrid tulid oma usuelus sinna, kus nad olid Jeesusele lähedal, nii sügavas vaimuosaduses Temaga, et enam ei lahutanud neid miski.
PÜHA VAIMU TEMPLIKS
Juutide Suurkohus koosnes 70 mehest. Jeesus viidi nende ette selle mõttega, et Talle süüd otsida. Kuidas nii, et arreteeriti mees, kellel süüd polegi? Süü ei tohtinud olla väiksem kui surmasüü, et oleks põhjust Teda hävitada.
Nii on vahest käinud ka Jumala koguduse käsi selles maailmas. Kui usklikule tahetakse leida süüd, siis see leitakse. Ajaloolased arvavad, et keiser Nero süütas Rooma linna põlema, et tulekahju nautida. Siis tekkis tal hea mõte – selle saab kristlaste peale pöörata ja see annab kindla aluse nende hävitamiseks. Nii läks tagakiusamine lahti.
Jeesuse väljendusi moonutati ja väänati. Jeesus ei ütelnud, et Tema kisub templi maha. Jh 2,19 on kirjutatud: “Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga!” Väike varjutamine tõi süü, aga ka see ei kandnud vilja.
Inimene, kes on Jumala poolt loodud Püha Vaimu templiks, on patu poolt maha kistud ja ära rikutud. Andke ta Jumala kätte ja Ta teeb temast Jumala lapse ja Püha Vaimu templi.
Kui me mõtleme oma minevikule ja kahetseme oma eksimusi, siis meil on olnud asju, mida kuidagi ei saa heaks teha. Prohveti raamatus on kirjutatud: “Ja ma tasun teile nende aastate eest, mil sõid rohutirtsud, vastsed, mardikad ja röövikud” (Jl 2,25). Inimesed kisuvad kõlbeliselt maha, aga Jumal ehitab üles.
Selle sügavam mõte on kaugel tulevikus. Uus taevas ja uus maa, uus Jeruusalemm. Seal ei ole templit ega päikesevalgust, sest Jumal ja Tall on seal tempel ja valgus (Ilm 21,22–23). Milline see on, seda ei oska me unistada ka.
Juudid pidasid templit peaaegu pühamaks kui inimest. Kui sageli on usklike keskel sellist kiitlemist– meie kirik, meie altar, meie kantsel. Ja kuidas seda ehitati, missuguse armastusega. See kõik võib õige olla. Aga Jumal ei ole huvitatud hoonetest, vaid inimestest. Jumala mõte on inimene teha Püha Vaimu templiks, aga inimene teeb templist kummardamiseobjekti ja kiitleb sellest. Ma ei ütle, et meil nende paikade vastu ei peaks austust olema, aga need ei või olla pühamad kui inimene.
Käime Jeesuse järel ka siis, kui tundub, et see võib meile ebameeldivaks, kahjulikuks või ohtlikuks muutuda. Mine veel lähemale Temale, ära põgene kaugemale, seal tabavad sind raskemad õnnetused. Oled kaugel siin, oled kaugel ka igavikus.
Nõnda me läheme koos Issanda Jeesuse Kristusega.
PAUL HIMMA
1910–1994
Tartu Salemi koguduse
kauaaegne pastor
USKLIKUD LOOMEINIMESED KORRALDASID KONVERENTSI
Tallinnas metodisti kirikus toimus 21.–24. septembrini 21. Crescendo aastakonverents. Kuulutajale rääkis sellest konverentsi peakorraldaja, Crescendo Eesti kunstiline juht LEHARI KAUSTEL.
Mis on Crescendo?
Crescendo on rahvusvaheline muusikute, kunstnike jt loomeinimeste ühendus. Neid inimesi seob omavahel lisaks armastusele muusika ja kunsti vastu ka usk Jumalasse.
Varem esindasid Sa Sonico-nimelist ühingut.
Sonico eksisteerib praegugi ja ma olen selle juhatuses edasi. Meie meeskonna pikaaegne soov ja palve oli olla osa mingist laiemast ühendusest. Crescendo eesmärgid haakusid nendega, mis meil olid. Enamik Crescendo meeskonnast on eelnevalt juba Sonico nime all mitmesuguseid üritusi korraldanud.
Kas konverents tõmbas palju rahvast kokku?
Kohal oli delegaate umbes 15 riigist. Nelja päeva jooksul käis konverentsilt läbi üle tuhande inimese.
Mida konverentsil otsustati?
See ei olnud otsustamiskonverents, vaid rohkem nagu festival. Teemaks oli “Mineviku pärand”. Peeti ettekandeid sellest, kuidas oma annete ja andidega paremini olla Jumala teenistuses.
Kristlikus kirikus on olnud läbi aegade kaks koolkonda. Üks kaitseb kaljuna traditsioone ja teine pürib uuenduste poole. Sarnane olukord valitseb ka vaimulikus muusikas. Sellepärast oligi meil näiteid varajasest gregoriuse laulust kuni räppmuusikani.
Kuidas ikkagi suhtuda traditsiooni hoidjatesse ja uuendajatesse?
Mõlemal on õigus ja mõlemast tuleb aru saada. Meie juured on tähtsad, neile ei tohi selga pöörata. Aga kui Jumal kingib midagi uut, siis ka see tuleb rõõmu ja tänumeelega vastu võtta.
Küsimus on selles, mida me oma elu ja tõekspidamistega saavutada tahame. Kui elame ainult tulevikku vaadates ja unustame mineviku, siis elame rumalat elu. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Kui hoiame kramplikult kinni ainult traditsioonidest, siis muutume tagurlikeks ja mitmed Jumala õnnistused võivad meist mööda minna.
Mõni mängib kirikus kitarri ja ütleb, et ilma selleta Vaim ei lange ja teine ütleb, et kitarri ei tohiks üldse jumalakojas mängida. Või näiteks trummi. Erinevale uskkondlikule kuuluvusele ja erinevatele muusikastiilidele vaatamata oleme kõik Jumala lapsed, Kristuse ihu liikmed ja meid ühendab usk Kolmainu Jumalasse. Erinevused rikastavad meie elu ja on Jumala kingitus. Teist kristlast tuleks austada ja armastada, mitte pidada enese seisukohti või enese esindatavat muusikat ainuõigeks.
Kas uskkondlikult ei olnud konverentsile piire seatud?
Konverentsi avateenistusel olid peaaegu kõigi Eesti kristlike kirikute juhid. Nad palvetasid koos meiega maailma rahu ja kõikide Jumala riigi töötegijate ustavuse eest, kõikide loomeinimeste pärast, et nende tegevus võiks austada Jumala nime. Lisaks oli kohal kristlasi uskkondadest, mida Eestis ei ole.
Konverents ei olnud ainult muusikutele?
Kutsusime väga erineva loometaustaga inimesi. Külaliseks oli näiteks Jüri Arrak, kes on Kaarli koguduse liige ja kujutav kunstnik.
Inimest eristab loomast see, et ta on võimeline ise midagi looma. Kui see, mida inimene loob, austab ja ülistab Jumalat, siis see võib väga võimsa tulemuse anda. Konverentsi eesmärk oligi väärtustada loovust.
Konverentsil ei olnud juttu ei heliredelitest ega maalitehnikatest, vaid Jumala imelisest kingitusest kaunite kunstide näol inimkonnale. Teemad ja ettekanded on meie kodulehel http://konverents.crescendo.ee üleval ja need olid väga erinevad. Oli ka jutlusi, piiblitunde ja loenguid üldistel teemadel. Näiteks Mihhail Lotman pidas loengu teemal “Palve kui sõnum”.
Kas vaidluseks ei läinud?
Konverentsi saatis ühtne, armastav ja austav meelsus. Konverents oli üles ehitatud selliselt, et igaüks leiaks sealt midagi. Vastukaaluks kaasaegsele ülistusteenistusele oli näiteks palveöö keskaegses dominiiklaste kloostris.
Kas konverents täitis oma eesmärgi?
Usun, et kõik inimesed, kes konverentsil osalesid, said uut jõudu, indu ja ideid selleks, et edasi teenida. Eesmärk oligi, et töö ja teenistus saaksid rikastatud.
Täname!
25. septembril 2006 telefoni teel
SEAL ASUS SAATANA TROON
Valga EKB Koguduse “Lootus” pastor VLADIMIR PTŠELNIKOV jagas Kuulutajaga muljeid äsja möödunud reisist. Ta viibis koos abikaasa Jelenaga ja koguduse asutaja, nüüd Ameerikas elava Vladimir Minjakoviga 11 päeva Beslanis, kus kaks aastat tagasi oli kogu maailma vapustanud pantvangidraama.
Te sõitsite mikrobussiga läbi Venemaa.
Sõit oli väga huvitav. Vene viisast ei piisa, kolme päeva jooksul pärast piiri ületamist tuleb teha ajutine sissekirjutus. Kõik normaalsed inimesed küsiksid, kus seda teha, sest me olime ju teel. Peatusime Rostovis Doni ääres ja saime sealt sissekirjutuse. Et midagi ilma järjekorrata saada, on vaja tutvusi. See ei ole mingi saladus.
Venemaa teid võib surmateedeks nimetada. Tee ääres on iga viie kilomeetri järel kas pärg, rist või mälestusmärk – seal sai keegi surma. Algul lugesime 98 kilomeetri jooksul 15 niisugust kohta, siis nägime korraga 18 tähist – terve kalmistu. Need tekitavad negatiivse meeleolu. Kui tagasi sõitsime, siis naine ütles, et ära kihuta – kas tahad lillekimbuks muutuda?
Teed on kitsad, kohati pole midagi näha. Võib mitu kilomeetrit mingi traktori järel sõita. Seda traktoristil pähe ei tule, et tõmbaks korraks kõrvale ja laseks autod mööda. Eeskirju ei täideta. Kui “sebra” või stoppmärgi juures peatud, annavad teised signaali ja näitavad sõrmega oimukohale.
Miilits ei seisa tee ääres selleks, et aidata, vaid et raha võtta. Juht peatub, kargab autost välja, jookseb miilitsa juurde ja tervitab kättpidi. Algul mõtlesime, et nad on tuttavad. Aga tegelikult on juhi käes 50 või sada rubla (üks kroon on umbes kaks rubla).
Sõitsime Beslanis kõigepealt kalmistule. Miilits nägi meid ja käskis peatuda. Tegin akna lahti ja andsin dokumendid. – Lähme, sa rikkusid eeskirju, siin ei tohi peatuda. – Sa ju ise peatasid mind? – Aga kas sa eeskirju ei tea, et siin ei tohi peatuda? – Andsin sada rubla. Kui jõudsime usklike juurde, siis ütlesin, et käin nende linnas ainult jala. Taksoga oli ka odav, ühest linna servast teise sai 60 rublaga.
Läksime üle Kabardiini-Balkaaria. Tean, et olen seal sündinud. Olin üheaastane, kui mind sealt ära toodi. Tänu Jumalale ja vanematele, et nad seda tegid. Sõitsin oma sünnilinnast üheksa kilomeetri kauguselt mööda. Ma ei tahtnud sinna minna, ma ei tunne seal kedagi.
Moskva pole Venemaa. Seal on kõik kena. Liiklus on kiire, ringteel on kiirusepiirang sada kilomeetrit tunnis. Kõik viidad on kohal. Ometi on seal suured ummikud. Probleemid olid meil lõunas, põhja pool vaadati numbrit ja pöörduti ära või kontrolliti ainult dokumente.
Mis bussiga juhtus?
Me tankisime tagasiteel Stavropoli krais. Sõitsime selle kütusega umbes 180 kilomeetrit. Mootori hääl muutus imelikuks ja õlianduri lamp läks põlema. Pöörasime kõrvalteele. Miilits tuli ja küsis, kas tegime avarii. Ta peatas ühe veoauto, mis meid lähimasse linna vedas. Mehhaanik ütles, et kolvid ja rõngad on läbi. See kütus oli täiesti must. Bensiinijaamas seal püstolit kliendi kätte ei anta.
Vladimir Minjakov pidi järgmisel päeval Peterburist ära lendama. Viisa oli lõppemas ja piletid oleksid kaduma läinud. Ta sõitis rongiga Moskvasse ja sealt viisid vennad ta autoga Peterburi. Vaevalt jõudis lennukile.
Me leidsime endale nn poolluks hotelli, voodil vedrud väljas. Eestis elab iga vanainimene oma pensionist paremini kui sealne poolluks. Olime seal kolm päeva. Kui usklikud poleks aidanud bussi remonti kinni maksta, istuksime seal siiamaani.
Miks te Beslani sõitsite?
Ettepaneku tegi Vladimir Minjakov. Me palvetasime, mõtlesime ja otsustasime minna. Kui tagasi tulime, siis saime aru, et ei käinud ilmaasjata. Külastasime väga paljusid perekondi. Igas majas on valu, kuigi kaks aastat on pantvangikriisist möödas. Neil on vaja kõrvalisi inimesi, kellega rääkida. Omavahel on nad sellest juba palju rääkinud.
Nägime, kuidas inimesed tulevad toime oma suure valuga, kuidas nad käituvad pärast seda, mida nad üle elasid. Beslanis on 30 tuhat elanikku, surma sai 333 inimest. Beslani kalmistul on neid veidi vähem, sest Vene eriüksuslased maeti mujale ja osa ohvreid viidi külade kalmistutele.
Kas keegi ootas teid Beslanis?
Me läksime pastor Teimuraz Totijevi juurde. Tema peres hukkus neli last, üks tütar jäi ellu. Ta on Vladikavkazi koguduse pastor ja Põhja-Osseetia vanempresbüter. Tema vend Sergei on Beslani pastor.
Meile anti korter ja elasime seal. Aga igaüks kostitas, kui külla kutsus. Kui lähed külla, siis on pererahvas sulle viie minuti pärast sõber. Naaber on tähtis inimene. Ka naabrid tulevad külla, istuvad laua äärde ja kutsuvad omakorda enda juurde. Nii algab tutvus.
Mis usku sealne rahvas on?
Beslan asub Põhja-Osseetias. Rahvuselt on sealsed inimesed osseedid ja usult kristlased. Paarikümne kilomeetri kaugusel algab Inguššia ja seal on moslemid. Ka Tšetšeenia pole kaugel ja nemadki on moslemid. Sõitsime peaaegu lõunapiirini, kus algab Lõuna-Osseetia, mis kuulub Gruusiale.
Kas külastasite venelasi või osseete?
Kõik olid osseedid. Ühes peres oli mees osseet ja naine tšetšeen, väga head inimesed. Rääkisime neile Jumalast. Mees võrdleb Koraani ja Piiblit. Tal oli väga palju küsimusi. Meie eesmärk oli näidata, mida tahab Jumal, miks tuli Kristus jne. Kõik, keda külastasime, lubasid ka kirikusse minna ja mõned käisid juba siis, kui meie seal olime.
Kas on märgata, et Beslani aidatakse?
Kiriku juures on seda märgata, kõik on ümber ehitatud. Aga kannatanud ei ole kogu abi kätte saanud, mida üle maailma koguti. Ühel majal oli näiteks katus puruks tulistatud, aga abi anti ainult 30 tuhat rubla. Omanik sai ainult sealt katuse korda teha, kus ta magab. Ühel teisel oli kallis maastur õues, mis oli paljude elud päästnud, sest selle taha peituti ja tulistati. Auto lasti puruks, aga midagi ei hüvitatud.
Vladimir Minjakov esindas misjoniseltsi Novaja Niva ja ta oli Beslanis neljandat korda. Nende misjon ostis lastele mänguväljaku. Kiriku vastas üle tee ostsid nad vana maja, lammutasid selle maha, tegid aia ümber ja paigaldasid väljaku sinna. Tehti ka umbes 500-meetrine asfalttee. Nad tahtsid teha ainult kirikuni, aga pastor ütles, et tee peab minema kaugemale.
Kuidas on kriis Beslani kogudusele mõjunud?
Koguduses on umbes 175 liiget. Inimesi on tulnud Jumala juurde. Aga nad on kõik kurvad ja leinas. 3. september oli pühapäev. Nad ei laulnud jumalateenistusel, vaid lugesid laule. Ma olen filmides näinud õudust, aga see on näideldud. Seal ma nägin ehtsat õudust inimeste silmades. Meil vaatavad inimesed rahuliku pilguga üksteisele otsa. Ma püüdsin ette kujutada, mida need inimesed on pidanud läbi elama. Kahe aastaga pole õudus silmist kadunud. Ei tea, kas see kunagi kaob.
Keda inimesed oma hädas süüdistavad?
Nad ei süüdista niivõrd ründajaid kui neid inimesi, kellele sõda kasulik on. Need terroristid olid lihtsalt relv kellegi käes. Tõtt keegi välja ei ütle.
Nad on väga vastupidavad inimesed. Mõni teine rahvas oleks ammu sõtta läinud. Nemad suutsid andestada, ja mitte ainult usklikud.
Mida te neile inimestele ütlesite?
Tahtsime kõigepealt neid kuulata. Tuleb jälgida, mida ütled. See rahvas on tõsine ja konkreetne, pikalt nad ei räägi. Parem vaikida kui ülearu rääkida. Kutsusime neid kirikusse, rääkisime Jumala abist.
Meie eesmärk oli mitteusklikke külastada. Ühes peres oli vanem tütar juba kooli lõpetanud, noorem läks kuuendasse klassi. Noorem kutsus vanema 1. septembril kaasa. Noorem jäi ellu, vanem hukkus. Ema hoiab siiamaani peast kinni ja ei suuda sellest aru saada. Noorem tütar ei räägi sellest üldse, sellesse kohta koolis, kus on hukkunute mälestuseks pildid välja pandud, ta ei lähe. Tema silmis on kogu aeg õudus, öösiti magab ta halvasti ja karjub läbi une.
Mida nende heaks teha?
Paljud tahavad üldse ära sõita. Nad ütlevad, et ei ole seal kaitstud. Üks nende poliitik ütles, et nad elavad püssirohutünni otsas. Vaikus on mööduv. Igas majas on relv, kõik on valmis end kaitsma.
Kõik oskavad vene keelt. Kool on venekeelne, kodus räägitakse osseedi keeles. Laulud ja pühakiri on osseedi keeles. Piiblitest on suur puudus. Posti teel saaks neid saata, aga sinna oleks vaja tervet autokoormat. Osseetidel on arusaam, et Piiblit ei või osta. Üks inimene ütles, et ootab, millal talle see kingitakse, siis hakkab lugema.
Pastori naine näitas meile kastitäisi kirjadega, mis on tulnud kogu maailma usklikelt. Igaüks püüab neid lohutada.
Milline on üldine majanduslik olukord Beslanis?
Tööl ei käida, istutakse kodus, käib mingi äri. Üldse ei saa aru, kust nad raha võtavad. Kulutavad nad kaks korda rohkem kui meie. Kõik on kaks korda kallim kui meil.
Aga pudel viina maksab 12 rubla ja kõik joovad. Igas majas tehakse veini. Vesi on neil väga puhas ja maitsev, sellest on hea veini teha.
Meid kutsuti restorani ja meil oli häbi, et meie peale nii palju kulutati. Nad on väga külalislahked. Meil oleks neilt palju õppida.
Mida see reis teile andis?
Ma pole kuus aastat Venemaal käinud ja kui Eestisse tagasi jõudsime, siis rääkisime, et küll elame heal maal.
Teiseks, vaatasin oma töös ja noortetöös palju ümber. Beslanis austatakse tõsiselt vanemaid inimesi. Kui lähed poest mööda, siis noored tõusevad püsti, teretavad ja istuvad taas. Värava juures istub vanake. Tõuseb, võtab mütsi peast, tervitab ja läheb sinu ees sisse.
Nägin, kui palju inimesed suudavad õnnetusega kohaneda. Ilm 2,13 on kirjutatud: “Ma tean, kus sa elad – seal, kus on saatana troon.” Olen palju mõelnud, kus see koht on. Mõistsin, et see on kord siin, kord seal. Terroriakti ajal oli see Beslanis.
Beslanis on meil nüüd palju sõpru. Me lubasime, et kui saame, tuleme tagasi.
Täname!
20. septembril 2006 Valgas
KOLM IMET TERRORIPÄEVAL
Kas võib ette kujutada, et Jumal niisuguse veresauna ajal, nagu oli 11. septembril 2001, oma kätt kaitsvalt mõne üksiku inimese kohal hoidis? Nelipühilane Stanley Praimnath (vasakul) selles ei kahtle. 49-aastane pankur kuulub nende väheste New Yorgi Maailmakaubanduskeskuse töötajate hulka, kes elas rünnaku üle, kuigi oli rünnakukohast kõrgemal. Ta teatas maailma tuntuimale televisioonikanalile CNN kolmest imest, mis ta terroripäeval päästsid.
“ISSAND, MA OLEN OMADEGA LÄBI…”
Stanley Praimnath istus lõunatorni 81. korrusel, kui ta nägi kaaperdatud reisilennukit enda büroo suunas lendamas. Põhjatorni oli mõned minutid varem juba lennuk lennanud. Praimnath sõitis kohe pärast esimest rünnakut alla, kuid seal tuli käsk uuesti tööle minna. Et veel teine lennuk lähenemas oli, mis pidi lõunatorni tabama, seda ei osanud sel silmapilgul keegi aimata.
Niisiis sõitis Praimnath liftiga tagasi üles. Vaevalt oli ta oma töökohale jõudnud, kui teine lennuk tema poole kihutas. Ta viskus oma kirjutuslaua alla ja palvetas: “Issand, ma olen omadega läbi, võta sina rool enda kätte.” Pärast avastas ta videoülesvõtetelt, et lennuk tegi tema palve ajal ühe väikese pöörde. Eksperdid oletavad, et kaaperdaja tahtis torni keskkohta tabada ja avastas viimasel hetkel, et lendab liiga palju paremale ning korrigeeris kurssi.
See päästis Stanley Praimnathi elu. Lennuk raksatas hoonesse, aga tema büroo jäi purustamata. Üks kandesein jäi kuus meetrit tema kirjutuslauast eemal seisma.
KUI TORN SISSE LANGES
Praimnath põgenes toast, lagi langes alla. Ta märkas, et ilma abita ta välja ei pääse. “Issand, saada mulle keegi appi, ükskõik keda,” anus ta.
Kuskil nägi ta taskulambi valgust ja hüüdis appi. Ta kuulis Brian Clarki (paremal) häält, kes soovitas kerge vaheseina nende vahel puruks peksta. Praimnath tagus rusikate ja jalgadega vastu kergseina ja see lagunes. Clark sirutas talle käe ja tõmbas ta üle rusude vabadusse.
Mõlemad tormasid vigastamata trepikojast alla. Sel ajal ronisid teised ülespoole – surmatoovas eksituses, et neid katuseterrassilt päästetakse.
Kui Praimnath ja Clark alla jõudsid, langesid klaas ja rusud juba asfaldile. Nad jooksid läbi selle rahe tänavat mööda alla Broadway suunas. Alles Kolmainsuse kiriku väravas tegid nad peatuse ja keerasid ümber. Sel momendil langes lõunatorn kokku. “Nagu oleks minu hea Issand hoonet enda käes hoidnud, kuni me kindlasse kohta jõudsime,” meenutab Praimnath.
TEMA ELU MUUTUS
Lennuki suunamuutus, üllatav abiline rusude vahel, mitte ühtegi sekundit liiga vara kokku vajunud torn – need kolm imet sellel päeval muutsid Praimnathi elu. Kahe tütre isa usub, et Jumal varjas teda, et ta kristlikku sõnumit edasi öelda saaks. Sadades kogudustes on ta pärast seda jutlustanud, rääkides oma hoidmise lugu.
Kuid 11. septembri hirmuminutid on siiski jätnud ka oma armid. Kõrghooned teevad talle nüüd hirmu, tunnelid ja liftid põhjustavad südamekloppimist. Aga ta tunneb, et Jumal kinkis talle viis aastat tagasi veelkord elu. Tema sõnumiks on: “Jumal on reaalsus. Ja seda, mida Ta minu heaks tegi, võib Ta ka sinu heaks teha!”
MARCUS MOCKLER
idea Spektrum
PAAVST JA MOSLEMID
Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ütles 23. septembril, et rohkem Euroopa liidreid oleks pidanud avaldama toetust paavstile pärast tema vastuolulist sõnavõttu islami kohta. “Ma olin pettunud, et polnud rohkem Euroopa liidreid, kes ütlesid: “Loomulikult on paavstil õigus oma vaateid avaldada”,” tsiteeris Saksa ajaleht Welt am Sonntag Barroso sõnu.
“Probleem on mitte paavsti avaldustes, vaid äärmuslaste reageeringus.” Euroopa liidrite ettevaatlik suhtumine oli ilmselt põhjustatud “kartustest võimaliku vastasseisu pärast”. “Me peame kaitsma meie väärtusi,” sõnas Barroso. “Me peame ka julgustama islamimaailma mõõdukaid liidreid – ja nemad on enamuses – distantseeruma sellisest ekstremismist.”
* * *
Mehmet Ali Agca, kes üritas 1981. aastal tappa paavst Johannes Paulus II, hoiatab nüüd paavst Benedictus XVI, et Türgit külastades satub tema elu ohtu. Benedictus XVI on kavas Türki sõita novembris.
“Inimesena, kes neid asju hästi teab, ütlen ma, et teie elu on ohus. Ärge tulge Türki,” edastas advokaat Mustafa Demirbag Agca sõnad. Praegu istub Agca trellide taga röövi ja ajalehetoimetaja tapmise eest 1970. aastatel ning peaks vabanema 2010. aasta jaanuaris.
Paremäärmuslane Agca viibis paavsti tapmiskatse eest 19 aastat Itaalia vanglas, kus ta vabanes 2000. aastal tänu kirikuisa eestkostele ja anti Türgile välja.
Info kristlikust portaalist Kompass
Vaata ka kommentaari siin!
JUMALA RIIGIS PENSIONÄRE EI OLE
Kaks aastat tagasi loobus professor Wolfgang Leisenberg (64) enda asutatud ettevõtte juhtimisest. Käesoleva aasta kevadel lõppes ka tema ametiaeg dekaanina kõrgkoolis. “Nüüd naudin ma iga päev üks-kaks tundi vaikset aega.”
Ka tema naine Irmgard (63), kes töötas hambaarstina, teeb nüüd kodus tööd – ta on vabatahtlik hingehoidja.
Leisenbergid õppisid teineteist tundma Berliinis. “Ma tahtsin teada, kes seal alati nii rõõmsalt naerab,” ütles Irmgard. “Ma küsisin lihtsalt oma korteri peremehelt. Ta mängis Wolfgangiga malet.”
Kui ülikool läbi, nad abiellusid. Kuna Leisenbergidel lapsi ei ole, lapsendasid nad kaks beebit – poisi ja tüdruku. Mõlemal tekkisid suured käitumisprobleemid. “Ma olin ülekoormatud,” ütles Irmgard Leisenberg. “Ma mõtlesin, et lapsed tulevad meie juurde nagu valged lehed.”
Koormus nende abielule läks liiga suureks. Arst soovitas Irmgard Leisenbergil mehest lahku minna, kuid ta otsustas jääda.
TÖÖL PROFESSIONAALID, AGA ERAELUS?
Pikka aega kutsus üks sõber abielupaari kristlikele paaridele mõeldud üritustele. “Palvetada ja laulda? – See ei olnud meie jaoks!” Lõpuks läksid nad ometi kaasa. “Proovi Jeesusega,” lauldi seal, aga selleks ei olnud Leisenbergid veel valmis.
Nad läksid Berliinis kontserdile. Esitati Händeli “Messiast”. Kui lauldi aariat “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud”, kukkus Irmgard Leisenberg sisemiselt kokku. “Sellest päevast alates teadsin ma, et tahaksin kuuluda Jeesusele. Aga ma tahtsin oodata niikaua, kuni mu mees ka sellele teele tuleb.”
Abielupaar vahetas elukohta ja hakkas külastama ühte vabakogudust. “Seal sai mulle selgeks, et mul on küll karjäärieesmärk, aga puudub elueesmärk,” ütles Wolfgang Leisenberg. “Ma tundsin, et mul puudus midagi olulist. Sellele vaatamata ei tahtnud ma kristlaseks saada. Ärimehena Jeesust uskuda oli minu jaoks lihtsalt liiga piinlik.”
KÕIGE RASKEM SILMAPILK
“Mulle meeldis selle koguduse atmosfäär,” ütles Irmgard Leisenberg. “Selle asemel, et meile laste kasvatamiseks nõu anda või meid kritiseerida, meie eest palvetati.” Kaks aastat külastasid Leisenbergid igal pühapäeval jumalateenistust. Ühe jutluse järel kutsus pastor neid, kes usklikuks tahavad saada, kätt tõstma. “See oli minu elu kõige raskem hetk,” meenutas Wolfgang Leisenberg. “Mulle tundus, et kõik vaatavad mind. Aga siis tõstsin ma käe.” Ka Leisenbergi naine sirutas käe üles. See oli 30. juunil 1985. aastal – see oli päev, mis kujunes abielupaari elus kõige olulisemaks.
ALGUSEST PEALE EVANGEELIUMI KUULUTAJAD
Mis siis selle pere elus muutus? “Kõik,” ütles Irmgard Leisenberg. “Meie abielu jäi püsima ja Jeesus sai meie elu keskpunktiks.”
Wolfgang Leisenberg oli üks kohaliku kristliku ärimeeste ühingu asutajaid. Ta kutsus ka ellu vestlusringi “Elu ja usk”. Ta pidas loenguid teadusest ja usust ning eetilistest väärtustest majanduses. Tema naine organiseeris naiste hommikukohtumised ja koos mehega kaks kodugruppi. “Me olime algusest peale evangeeliumi kuulutajad – istuda vaikselt koguduse keskel, see ei olnud meile vastuvõetav.”
Pensionäridena tahavad nad veel enam aega evangeliseerimisele, koguduse tööle ja hingehoiule pühendada. “Mul ei ole küll niisugust tunnet, et oleksin oma aktiivse elu lõppu jõudnud,” ütles Wolfgang Leisenberg. “Jumala riigis ei ole pensionäre!”
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
JUMAL VABASTAS SÕLTUVUSEST JA PANI TÖÖLE
Kümme aastat tagasi oli Erwin Mannharti (39) suus vaid kaks-kolm pruuni tüügast. Nüüd ei sära tema nägu mitte uute hammaste pärast, vaid sellepärast, et Jumal on tema elus suuri asju teinud.
Mannhart kasvas üles koos viie venna ja õega. Pärast kooli õppis ta müüjaks. 17-aastaselt arvas ta, et kogu maailm lebab tema jalgade ees. Ta üüris endale korteri ja nautis vabadust. Nagu paljud teisedki noored, hakkas ta kanepit suitsetama ja muutus kiiresti sellest sõltuvaks.
Ta läks raha pärast riidu oma vennaga ja sattus kriisi. Kui ta tahtis ühelt kolleegilt kanepit hankida, ütles see: “Mul on midagi sinu jaoks. Proovi seda!”
Erwin võttis heroiini ja see haaras ta oma võimusesse. Ta elas varsti ainult selleks, et seda kõva narkootikumi hankida. Kuigi tal oli juhitöö ühe erafirma müügiosakonnas, sattus ta kiiresti majanduslikku kitsikusse. Heroiini hankimiseks müüs ta kogu oma vara. Noorest müügijuhist sai ilma töö ja korterita hulkur.
MIDA MA JUMALALE LUBASIN…
Erwin meenutab, mida ta tookord palvetas: “Jumal, kui sa olemas oled ja mind narkootikumidest vabastad, teen ma midagi sinu heaks.” Nagu poleks Jumal seda appihüüdu kuulnudki, maandus Erwin lõpuks Zürichis tänaval, mis sai tema koduks. Loendamatu arv kordi võttis politsei ta lühikeseks ajaks kinni.
KAKS NAIST JA KAKS PREESTRIT
Kui ta ühel päeval süstlaid osta tahtis, kõnetas teda üks naine. Ta jutustas, et on kristlane ja palvetas tänava peal tema pärast. Temalt kuulis Erwin esimest korda oma elus Jeesusest Kristusest.
Mõni aeg hiljem juhtus sama lugu ühe teise naisega ja siis oli lõpuks ta süda lahti vend Leonhardile, ühele frantsiskaani preestrile, kes Zürichi “rentslites” töötas. Temalt võttis Erwin pärast kümneaastast narkosõltuvust ühe kristliku võõrutusasutuse aadressi.
Kuid pärast nädalast võõrutuskuuri Erwin loobus. Vend Benno, teine preester, julgustas teda veelkord proovima. Erwin oli nüüd kehaliselt ja vaimselt omadega läbi. Tal polnudki mingit valikut. “See võõrutus oli kurnav, kuid mind lihtsalt tõmbas uuesti nende kristlaste juurde. Ja ühel ööl suures hingeahastuses otsustasin ma oma elu Jeesusele anda.”
Pärast seda otsust läks veel tükk aega, kuni ta tõeliselt vabaks sai. Tema vaim polnud veel päris vaba ja Erwin tundis kurja rünnakut oma südames peaaegu füüsiliselt. Lahtiütlemine ja järgnev teadlik üleandmispalve koos arstiabiga tegid ta vabaks.
… JA MIDA TEGIN
Alles palju hiljem meenus Erwinile tema esimene palve tundmatule Jumalale. Aga enne, kui asi sinnani jõudis, tuli veel mõndagi korraldada.
Uuesti oma erialal tööle asudes hakkas ta oma 35 tuhande frangi suurust võlgade ja varguste tekitatud koormat väikeste summade kaupa vähendama. Kui viimane frank makstud oli, sai ta konkreetse pakkumise ühingult, kus teda kord raviti.
Nüüd on Erwin juba kümme aastat narkootikumidest vaba. Ta on jälle Zürichi tänaval, et inimesi püüda. Tänav ei tõmba teda enam, kuid mineviku tõttu võtavad tänavainimesed teda tõsiselt ja kuulavad teda.
ESTHER REUTIMANN
idea Spektrum
LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST
6. septembril alustas 17. õppeaastat Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Avaaktuse esimeses pooles seati rektoriametisse vahepeal neli aastat Praha Rahvusvahelises Baptistide Teoloogilises Seminaris õpetanud ja end täiendanud pastor Toivo Pilli. Tema tööle palusid õnnistust Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident Ermo Jürma ja senine rektor Meego Remmel. Kaelapandava ametiraha asemel kingiti rektorile suur seinakell, et kool ja kogudused teaksid samas taktis samme seada.
* * *
24. septembril seati Tallinna Kalju Baptistikoguduses ametisse pastor Erki Tamm. Talituse viisid läbi Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo, uue pastori isa pastor Aare Tamm ja liidu president Joosep Tammo. Laulis koguduse segakoor. Tervitasid naaberkoguduste pastorid ja esindajad. Põhja-Tallinna linnaosa poolt ütles tervituse Vilja Savisaar.
Info Eesti EKB Koguduste Liidu kodulehelt
SAMAARIA EESTI MISJON ON 15-AASTANE
Samaaria tegeleb alkohoolikute rehabilitatsiooniga. Misjonil on osakonnad Haapsalus, Pärnus ja Hiiumaal.
1. Pärnu Saalemi koguduse pastor ja Samaaria Pärnu osakonna juhataja Kalju Põldroos (paremal) hoolealustele piiblitundi pidamas.
2. Misjoni Haapsalu osakonna juhataja Toomas Nõlvak (vasakul) meestega metsatööl.
3. Samaaria direktor Toomas Vallimäe (vasakul) ja Soome Samaaria misjoni direktor Krister Lindberg peavad nõu.
4. Misjoni kasutatud riiete pood Pärnus.
5. Mehed Samaaria Pärnu maja katlaruumis.
6. Misjoni Hiiumaa turvakodu üks tubadest.
7. Palju on ehitustöid ja segumasin leiab rohket kasutamist.
Fotod Samaaria kogust
|
