Inimene pole masin, ta vajab puhkust. Praegu on parim aeg puhkamiseks, kuigi Eestimaa suvi on heitlik.

Kõik ei oska puhata. Jumal pidi ühe vaba päeva nädalas inimestele käsuga kohustuslikuks tegema. Mõnele on pühapäev ometi pingelisim tööpäev, ehkki nädala sees on koormust üsna vähe. Loomulikult on see päev tööd täis vaimulikele.

Pikem puhkus on uuema aja saavutus. Aga ikka on neidki, kes ei suuda end tööst välja lülitada, isegi kui saavad puhkust. See on tervisele ja töö kvaliteedile ohtlik.

Kahjuks on paljud vaimuliku töö tegijad sunnitud aastaid ilma puhkuseta töötama, sest pole asendajat. Pole ei palka ega töölepingut. Küsimus pole seaduses, sest tööd tehakse vabatahtlikult ja seda oleks imelik seadusega ära keelata.

Keegi ei suuda olla pidevas pinges. Igaüks vajab võimalust olla tööst vaba, minna mõneks ajaks teise keskkonda. Hea, kui on tublid kolleegid, kes võtavad natukeseks ajaks enda peale suurema koormuse ja tulevad naabrit asendama.

Jeesus ütles oma jüngritele: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” (Mk 6,31). Hea puhkus on koos Jeesusega.

USALDAME TEDA, KES VALITSEB TAEVAST JA MAAD

Toimetaja kommentaar

Võidupüha on möödas. Paraadi saatis tugev vihmasadu. Eesti kliima ei luba vabas õhus toimuvate ettevõtmiste puhul kunagi kindel olla, et ilm neid rikkuma ei hakka. Õnneks on sageli vastupidi – ilm teeb ilusa ürituse veel kenamaks. Aga kas me ikka palvetasime oma riigi tähtpäeva kordamineku pärast? Ja kas palvetame ka argipäevade pärast?

VAADE ÜLALT ALLA

Korintose koguduses tekkinud rivaalitsemiste kohta ütles apostel Paulus, kes kõrgemalt vaadata oskas: “Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud.” (1Kr 3,5).

Selline käsitlus ei peaks kellelegi andma õigustust uhkustamiseks, aga ka mitte passiivsuseks, et küll Jumal kõik ära teeb. Alati peab püüdlema parema poole ja olema valmis tegutsema: “Suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks. Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole.” (2Tm 2,20–21).

KÜSIMUS EI OLE KELLAS

Piirajad joovad ise ka. Alkohol on suur äri riigile, tootjatele, müüjatele ja reklaamijatele. Vaja on uut suhtumist. Vaja on Jumalat, kes suudab inimese täielikult alkoholist vabastada. Ta on seda väga paljudega Eesti teinud.

Kas joomise piiramine ei ole inimeste vabaduse piiramine? Nii võib arvata ainult eluvõõras inimene, seda võib demagoogiliselt väita vaid see, kes alkoholi pealt teenib. Näeme kohutavat kahju, mida alkohol iga päev toob. Vabadus juua on vabadus olla ori. Noorte jooma õpetamine või ahvatlemine on nende orjaks müümine. Orjusele peab vastu hakkama isegi siis, kui ori oma eluga rahul on.

Muidugi võib alkoholi kättesaadavuse piiramine kaasa tuua puskariajamise ja salaviina müügi kasvu. See ei saa aga olla põhjenduseks piirangutest hoidumisele. Ei tohi riiklikul tasemel teha kurja selle põhjendusega, et muidu tehakse seda salaja ja maksuvabalt.

Apostel Paulus ütles: “Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu” (Ef 5,18; 1968. aasta tõlge).

IIRIMAA ÜTLES “EI”

Lissaboni lepe on keeruline juriidiline dokument. Iirimaa peaminister Brian Cowen tunnistas avalikult, et pole seda lugenud. Iirlasest Euroopa Komisjoni liige Charlie McCreevy teatas, et inimesed peaksid olema hullud, kui lepet tudeerima hakkaksid. (Postimees, 19.06.2008).

Nii peaks küsima, kuidas saab rahvahääletusel üldse otsuseid teha? Või peaks rahva asemel otsustama mingi tarkade klubi, kuhu isegi peaminister sisse ei saa, sest ei suuda või ei leia aega dokumente lugeda? Kas nii ei teki oht jõuda uute diktatuurideni?

Tegelikult on palju asju, millesse me ei suuda süveneda, kuid peame langetama valiku. Usuküsimus? “Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Hb 11,1). Me peame valima, keda usaldame, eelkõige aga usaldagem Teda, kes valitseb taevast ja maad.

KOOLIAASTA LÕPPES

Ehk võiks see olla siis ka reklaamiks edasiõppimisele. Õppinud inimesi ootavad nii kogudused kui ka maailm. Haritud usklik võib kõikjal olla õnnistuseks.

Kahjuks ei saa vaimulikud õppeasutused kiidelda sisseastujate suure konkurentsiga ega kogudused tööjõu küllusega. “Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” kõlab Jeesuse hästituntud üleskutse (Mt 9,38).

JEESUS PARANDAB JA LÄKITAB

Matteuse 9,35–10,1

Armu ja rahu sulle, hea lugeja!

Keegi tark inimene on öelnud, et teel taevariiki oleme me pidevas liikumises. Me kas liigume edasi või hakkab toimuma taandareng. Viimane võib küll esmapilgul olla isegi märkamatu, kuid tasapisi hakkab see üha rohkem muutuma nähtavaks.

JULGELT EDASI

Kuid see pidev liikumises olemine oli Jeesusel väga sihipärane. Ta ei jätnud märkamata ühtegi hädalist ega kuulmata ühtegi appihüüet. Hetkega oli Ta valmis seisatama, jätma kõik ning teenima ligimest. Inimesed Tema ümber imestasid ning küsisid, kust tuleb Talle see tarkus ja vägevad teod (Mt 13,53)?

Kui tihti peame me tõdema, et meie aeg on kuidagi kiirelt käest kadumas ning me ei jõua midagi teha. Meil võivad olla mitmed pooleliolevad tööd, mis ootavad järge ning üha uued vajadused on ootamas. Me tahaksime hüüda: “Jumal, ma ei jõua!”

Lugesin kord ühest koduperenaisest, kes oli uppumas oma ülesannetesse. Ta ei suutnud hoolitseda enam laste eest nagu oleks tahtnud, tema kodu oli korrast ära, rääkimata sellest, et ta oleks saanud lubada endale ka mõne hingetõmbepausi. Oma suures hädas pöördus ta abipalvega kohaliku pastori poole. Kuuldes, et naisel ei jää üldse aega Jumala jaoks, soovitas pastor just hakata tegelema Piibliga – lugema ja lühidalt palvetama. Kuna naisel oli oma tarkus otsas, siis otsustas ta viimases hädas võtta pastori nõu kuulda – ja mis juhtus? Mõne aja möödudes hakkas naine märkama, et justkui imeväel hakkasid asjad korda minema. Tal oli aega tegelda lastega, tema kodu oli korras ning järjest rohkem oli tal aega Jumala jaoks, aga ka iseenda jaoks.

Jeesuse vastus küsijatele oli, et Ta teeb ainult seda, mida näeb oma taevast Isa tegevat (Jh 5,19). See oli Tema jõuallikas.

Samaaria kaevul, kui jüngrid olid tulnud tagasi toiduotsingutelt ning kutsusid Jeesust sööma, vastas Jeesus neile: “Minul on süüa rooga, mida teie ei tea” (Jh 4,32). Teha alati Jumala tahtmist oli Tema roog ja kui meie tahame seda teed käia, siis ainult samadel tingimustel. Peame hoidma alati oma pilgu Issanda peal, olema valmis kuulma ja mis veel tähtsam, kuulama Tema häält ning tegema selle järgi. Ainult nii võime julgelt edasi minna.

JUMALA SUURED TEOD

Jeesus nägi, kuivõrd kaugele Jumalast oli Iisraeli rahvas läinud. Rahvas, kes ometi oli näinud Jumala võimsat käsivart, kui Jumal neid Egiptuse orjusest vabadusse viis. Näinud, kuidas meri läheb kahte lehte ja nad võisid kuiva jalaga läbi minna, samas kui nende taga Egiptuse sõjavankrid vee alla mattusid. Nad olid olnud tunnistajaks, kuidas Jeeriko müürid langesid Jumala võimsa käe läbi või siis Gideon mõnesaja mehega midjanlaste röövväe põgenema lõi. Neid Jumala suuri asju võisid nad näha ja kogeda Jumala armulikkust alati, kui nad vaid seda vajasid.

Ja ometi oldi varmad kõike seda nii kergesti unustama. Me võime küsida, et miks küll? Miks on inimene valmis unustama Jumala heateod ning minema tagasi oma lihapottide juurde (2Ms 16,3) “Egiptuse orjusse” (4Ms 14,4).

1Ms 3,1 ütleb: “Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal.” Ta suutis ahvatleda inimest taganema Jumalast. Kui ta püüdis isegi Jeesust ahvatleda taganema Jumalale lootmast, siis seda enam teeb ta seda inimlastega. Lk 4,13 ütleb: “Ja kui kurat kogu kiusamise oli lõpetanud, jättis ta Jeesuse mõneks ajaks rahule.”

Kui me tuleme Jumala juurde ainult selleks, et pääseda kuradi rünnakutest, siis oleme küll valesti mõistnud Jumala päästeplaani. Jeesus õpetas oma jüngreid seisma vastu kuradile. 1Pt 5,8–9 ütleb meile: “Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas.” Nii ei pea me kartma kurja, vaid seisma talle vastu ning seda ainult Jumala väes.

JEESUS PARANDAB

“Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20,2–3). Kuningas Taavet ütleb 23. laulus: “Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. … Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all.” (Ps 23,1.5).

Halleluuja! Meil on võimas Jumal! Isegi vastaste silma all katab Ta meile laua. Keda ma pean kartma, kui Jumal on minuga? Mitte kedagi. Üksnes Teda peab kartma iga loodu.

Kas tänane kogudus erineb milleski tolle aja rahvast? Kuidas on lood minuga, võid sa küsida ning küll sa oskad ka vastata. Häbenedes peame tunnistama, et oleme samasugused eksinud lambad, kellel justkui puudub karjane.

Aga evangeelium on hea sõnum! See on kirjutatud sulle ja mulle, et me ei peaks seda väikestki usku, mis meil täna on, mitte ära kaotama, vaid Issandal oli hale meel, kui Ta rahvast sellises viletsas olukorras nägi. Issandal on ka meist hale ning ta tahab täna meile öelda: “Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!” (Lk 12,32).

See oli sõnum, mida Jeesus tuli tooma meile. Ja Ta mitte ainult ei õpetanud ja rääkinud, vaid andis jüngritele meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugust nõtrust (Mt 10,1). Ei ole ühtegi haigust, millest Jumal ei saaks meid tervendada. Ei ole ükski inimene nii nõder, et ta ei suudaks teenida Issandat.

JEESUS LÄKITAB

Mõnikord võime me minna välja omas jõus ja tarkuses ning siis märkame peagi, et oleme punktis, millega ma alustasin seda lugu. Me küll omast arust teeme midagi, kuid tulemust ei ole. Jeesus annab meile väe (Lk 10,19)!

Oma sõnumi tahaks ma lõpetada Jeesuse viimaste sõnadega, mis Ta ütles enne, kui Ta taeva võeti. “Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28,18–20).

Andku need sõnad meile julgust ja indu teenida Issandat hoole ja armastusega. See on rõõmusõnum! Võta see vastu, mine ja kuuluta, mis imelisi asju on Issand sulle teinud. Jumal õnnistagu sind!

OLAVI ILUMETS
Tartu vangla vanemkaplan

HINGEHOIDJAD PIDASID TARTUS NÕU

28. maist 1. juunini toimus Tartus Euroopa Haiglakaplanite Võrgustiku kümnes töökonverents, mille teemaks oli “Elukvaliteedist elu pühaduseni”. Selle ürituse üks organiseerijaid oli Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) õppeprorektor SIIMON HAAMER (35), kellelt palusime intervjuu.

Miks haiglakaplanite konverents just Tartus peeti?

Konverentsi Eesti-poolne peakorraldaja oli Naatan Haamer, kes on TTA hingehoiu eriala juhataja ja tegelenud juba üheksakümnendate aastate algusest selle erialaga ning aastaid hingehoidjate koolitamisega. Euroopa Haiglakaplanite Võrgustiku konverentsidel on ta juba mitmel korral osalenud ja viimane oli 2006. aastal Portugalis, kust ta mulle helistas ning küsis, mis ma arvan, kui järgmise Eestis korraldaksime. Olin sellega päri, sest see aitaks kaasa hingehoiu arengule Eestis ja annaks võimaluse õppida Euroopa kogemusest.

Ilmselt pean ka selgitama, miks räägime hingehoiust, kui tegemist on hoopis haiglakaplaneid ühendava organisatsiooniga. “Kaplan” saame ütelda inimese kohta ainult siis, kui ta on ka vaimulik, kuid hingehoidja ei pea olema vaimulik. Selles organisatsioonis ei ole aga sugugi kõik inimesed vaimulikupühitsusega.

Kes osalesid konverentsil?

Oli 58 inimest 22 riigist, lisaks Euroopale ka Ameerikast. Peamiselt olid kristlased, aga tuli ka üks islami imaam.

Avamisel olid EELK peapiiskop Andres Põder ning Eesti Kirikute Nõukogu ja ka Eesti EKB Koguduste Liidu esindajana Meego Remmel. Kuna see oli üldse esimene konverents uues Dorpati konverentsikeskuses, siis oli omanike soov, et vaimulikud pühitseksid konverentsikeskuse.

Ka sotsiaalminister Maret Maripuu oli avamisele tulemas, aga ütles viimasel hetkel ära, kuid saatis ilusa tervituse.

Eesmärgiks oli kindlasti laiemat huvi äratada?

Tahtsime meedias konverentsi kajastada ja selle läbi ka Eesti avalikkust teadvustada hingehoiutöö olemasolust ning vajalikkusest. Mingil määral see ka õnnestus. Mul endal oli võimalus 29. mai hommikul rääkida hingehoiust Terevisioonis. Samuti tahtsime teistest maadest konverentsile tulnud inimestele tutvustada, mida Eestis tehakse, luua kontakte ja saada edaspidiseks nõu ning tuge.

Kui palju on Eestis haiglakaplaneid?

Eestis ei ole veel haiglakaplanaati loodud. Naatan Haamer on ametilt hingehoidja (kuigi ta on vaimulik) Tartu naistehaiglas ja lastehaiglas. Tartu kopsukliinikus on üks TTA üliõpilane hingehoidjaks ning meie vilistlased (algul üliõpilastena) on olnud Tallinnas Järve hooldushaiglas kümmekond aastat palgal. Veel mõnes haiglas on hingehoidja tööle võetud.

Riik haiglatele hingehoidja palkamiseks raha praegu ei anna. Kus on hingehoidjad tööl, seal on haiglad ise oma eelarvest need võimalused leidnud.

Oleme ülejäänud Euroopast maas?

Lääne-Euroopas on hingehoidjate süsteem arenenud aastakümneid. Ühiskond on selle vajalikkusest teadlik ning on leitud vahendid inimeste palkamiseks. On välja kujunenud selged nõuded ametile ja süsteem, mida meie alles juurutame.

TTA eestvedamisel sai just 26. mail Eesti Kutsekoja poolt vastu võetud hingehoidja kutsestandard. Selles on paika pandud hingehoidja pädevused, millele peab vastama inimene, kes tahab sellesse ametisse asuda. Lääne-Euroopa riikides on see protsess ammu läbitud, kuid Ida-Euroopas on olukord umbes samal tasemel nagu meilgi.

Kas hingehoid ei ole ajupesu?

Kindlasti mitte, kuigi esineb ka sellist arvamust. Muidugi on hingehoidja vaimulik inimene, kes suudab vastata ka tekkivatele eksistentsiaalsetele küsimustele või saab olla inimesele toeks selliste probleemide tekkimisel. Hingehoidja on aidatava jaoks usu ja lootuse kandja, kes saab ka lootusetuna näivas olukorras ütelda, et kõik ei ole veel läbi. Küll ei ütle ta, mida inimene tegema peab, vaid justkui talutab teda käe kõrval, kuid inimene valib ise tee, millel liigutakse.

Paljud leiavad haiglas esimese kokkupuute hingehoidjaga, kuid pärast jätkub abistamisprotsess veel pikalt.

Mida kujutab endast hingehoidja eriala TTAs?

TTA on oikumeeniline õppeasutus ja me pakume võimalust õppida hingehoidu nii rakenduskõrghariduse kui ka magistriõppe tasemel. Lisaks erialaainetele ja praktikale tuleb sooritada ka teoloogilisi ning erinevaid humanitaar- ja estica aineid. Meie eesmärk on küll hingehoidjate koolitamine, kuid neist võivad ka haiglakaplanid saada, kui nad oma konfessiooni juures vaimulikupühitsuse saavad ning kaplanile seatud nõuded täidavad. Nelja-aastase rakenduskõrgharidusõppe lõpetanu võib omandada vastavalt kutsestandardile kolmanda ja kaheaastase magistriõppe lõpetanu neljanda kutsetaseme. Praegu on TTA ainuke õppeasutus Eestis, kus saab hingehoiu erialal kõrghariduse omandada.

Täname!

10. juunil 2008 Tartus

PEREKOND JA SUGUVÕSA

Eesti EKB Koguduste Liidul on alates aprillikuust uus peasekretär – Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor ERKI TAMM (39). Püüame temaga intervjuu abil paremini tuttavaks saada.

Sa oled lapsepõlvest peale koos pastorist isaga ühest kogudusest teise rännanud. Kas nüüd oled maandunud?

Maandutakse kuue laua vahele, nagu rahvas ütleb, aga vaim läheb Jumala juurde, nagu sellest annab aimu Jumala Sõna.

Millal Sa hakkasid vaimulikku tööd tegema?

Olin 13-15-aastaselt Kiviõli koguduses noortejuht. Küllap oli selles isa ja vanaisa mõju – olin mitmel korral öelnud, et tahan pastoriks saada. Sel ajal veel vaimulikku haridust Eestimaal omandada ei saanud.

Kuna isa oli Kiviõlis pastoriks olemisega samal ajal metsavaht, hakkas mullegi see töö meeldima. Mets on minu jaoks meeldivaim keskkond tänaseni. Läksin 1983. aastal Kaarepere sovhoostehnikumi metsandust õppima. Varem tahtsin zootehnikuks saada, sest mulle meeldis värske sõnniku lõhn.

Teie tehnikum sai usklike seas kuulsaks vaimuliku ärkamise tõttu.

Me ei tea kuidas, aga mingil viisil Jumal suunab meid. Ärkamine sai alguse tehnikumist, aga ei olnud seotud ainult kooliga. Poisid, kes Tallinnas elasid, külastasid Oleviste kogudust, käisid eestpalvel ja pärast rääkisid, mis juhtus.

Meie osadusgrupp kasvas vaikselt, kõige rohkem oli meid 12-13 poissi ja paar tüdrukut. See tegevus oli kaks aastat väga intensiivne. Meil oli oma “kabel” ühiselamu keldris ning käisime ka Palamuse luterliku kiriku käärkambris koos. Kui laulsime, ei saanud ma vahel isegi aru, kas õigesti läheb. Viisipidajaid meil eriti ei olnud. See-eest lauldi südamest.

Meid võeti vahele ja kuulati üle, need poisid, kes olid komsomolis, visati sealt välja. Tagakiusu esinduspersooniks oli kooli direktor, kes oli hea inimene. Tegelikult oli selle taga üks õpetaja, kes oli tõenäoliselt julgeoleku kaastööline.

Kas tagakius tugevdas Sinu usku või tekitas hirmu tuleviku pärast?

Selles eas hirmu ei tunta. Poisse häbistati terve kooli ees. Tundsime ennast märtritena ja see oli uhke tunne.

Nimeta palun mõni sellest ärkamisest pärit “prominent”!

Kiviõli Vabakoguduse pastor Allan Lilleorg ja metsamehe tööle ustavaks jäänud Kärdla koguduse juhatuse liige Kristjan Vaks. Ühest tüdrukust, Maarisest, sai laulja Andres Jäätma abikaasa.

Varsti pärast tehnikumi läksid Sa usuteaduslikku seminari.

Enne oli “rahvaste sõpruse kool” – kaks aastat nõukogude armees. Seal tuli nii orkestris klarnetit puhuda kui põllul roomata ja laskmistel käia. Minu relvaks oli kuulipilduja.

Tulin 1989. aastal sõjaväest ja sama aasta sügisel avati taas seminar. Minu jaoks ei olnud üldse küsimust, kas minna või mitte minna. See soov oli kogu aeg nagu kuskil taustal olnud ja nüüd tekkis võimalus.

Miks Sa valisid esimeseks pastorikohaks Kärdla koguduse?

Viimasel seminariaastal sain Kärdla koguduse pastorilt Ado Kaupsilt kirja, kus ta kutsus mind Kärdlasse. Ega väga palju liha ja verega arutamist ei olnud. Oli selge, et kui Jumal on mind juba sellele tööle kutsunud, siis koht on ainult formaalsus.

Milline oli Kärdla koguduse olukord, kui Sa sinna läksid?

Ado Kaups ütles, et vaimulikult nii kuiva aega on olnud vähe. Hiiumaa usuelus oleks kõik justkui liiga paika loksunud. Uusi värskeid arenguid palju polnud.

Mul on hea meel, et pühapäevakoolist kasvasid kogudusse uued inimesed. Minu esimene väga positiivne kogemus Alfa kursusega jäi Kärdla aega. Mul tekkis lai hulk inimesi, kellega ma suhtlesin, väga palju rääkisime usuteemadel. See oli minu roll Hiiumaal. Küllap see töö läheb edasi.

Pastorid tulevad ja lähevad, aga koguduseliikmed on need, kes igaüks oma keskkonnas Jumalat välja elavad. Pastori töö on neid julgustada, aidata ja õpetada.

Sinust sai Hiiumaal pedagoog ja poliitik.

Mind kutsuti juba seminari ajal Ridala põhikooli usuõpetuse õpetajaks. Kärdlas tutvustasin juba esimesel aastal ennast koolis ja nad kutsusid mind tööle. Kui usuõpetus enam väga populaarne ei olnud, siis pakuti ühiskonnaõpetust, natukese aja pärast lisandus sellele ajalugu. Selle aasta alguseni olen ühiskonnaõpetust ja ajalugu peaaegu kogu aeg õpetanud. Vahepeal olin viis aastat Palade Põhikooli direktor. See oli üks ilus töö.

Kärdla linnavolikogus alustasin haridus- ja kultuurikomisjoni liikmena, pärast valimisi sai minust aselinnapea hariduse, kultuuri ja spordi alal. Järgmised valimised me võitsime ja ma sain volikogu esimeheks.

Mida Sul õnnestus poliitikuna ära teha?

Kogu elu on protsess ja ühe linna arendamine samuti. Sa saad töö mingisuguses järgus ja teed edasi nende ideede, inimeste ja vahenditega, mis käsutada on. Tehakse seda, mis võimulolijatel on südames ja meelel ning mis antud hetkel tundub kõige olulisem olevat. Peaaegu kunagi ei õnnestu tulla kõrvalt millegi absoluutselt erakordsega, eriti veel väikeses kohas, kus vahendeid ja inimesigi napib. Meil õnnestus ehitada näiteks suurepärane staadion.

Kui tulin mandrile, siis lahkusin aktiivsest poliitikast.

Kas Hiiumaalt ära tulla ei olnud kahju? Oled ju intervjuud andeski seal?

Hiiumaa ei ole töö-, vaid elukoht, hiidlaseks olemine on geneetiliselt antud. Ma olen saanud hiidlaste sõbraks ja see on juba suur asi. Väikeses kohas ajad oma juured väga laiali ja tekib väga palju suhteid, mis on palju lähedasemad kui suures kohas.

Olin Hiiumaal 11 aastat. Oli küll raske ära tulla. Aga samas, kui oled intensiivselt töötanud, siis ühel hetkel tundub, et kõik, mida sa suudad teha, on tehtud. Uut ringi värskete mõtete ja jõuga ei ole nii lihtne alustada. Võib-olla piisaks ka sellest, kui saaks sabatiaasta võtta, nagu mitmedki vaimulikud on teinud, et ennast koguda ja puhata, aga majanduslikult ei ole see alati võimalik.

Miks Sa Tallinna tulid?

Allika koguduse kutse peale. Töötasin Allikal kaks aastat. Sealt sain väga positiivse kogemuse tööst väikegruppidega. Kuna kogudusel oma maja ei olnud, pidi leidma tööks muid viise. Alustasime kahe väikegrupiga “Eesmärgist juhitud elu” programmi. Olen hiljem Kalju koguduses seda kogemust kasutanud.

Kas nende koguduste kunagiste väga tuntud pastorite mälestus ei seganud Sind?

Kärdla ja Kalju kogudus on mõlemad sama vanad kui Eesti baptism (algus 1884. aastal). Allika on noorem, aga nad on kõik üpris traditsioonilised baptistikogudused.

Loomulikult meenutatakse Osvald Tärgi piiblitunde mitte ainult Allikal, vaid ka Olevistes. Mõnikord mõjub see natuke etteheitena – miks täna ei ole nii? Kord ühe asja kohta öeldi Kärdlas, et Karl Kaups niimoodi ei oleks teinud. Pean ütlema aga, et Ado Kaups ei teinud mulle ühtki etteheidet. See oli haruldane, mida tema mulle isiklikult tähendas ja kuidas ta mind kui noort pastorit toetas.

Peamiselt on Sinu mälestused positiivsed?

Me läksime Riinaga kahekesi Hiiumaale, kõik meie neli tütart sündisid seal. Ma olen näinud, milliseid ohvreid on mu abikaasa toonud. Ta oli olnud kaks aastat usklik, kui 23-aastase noore naisena anti talle tiitel “koguduse ema”. See ehmatas ikka päris rängalt. Jumala armust on kõik läinud hästi, me oleme võinud koos kasvada nende koguduste keskel. Vahel mõtlen hirmuga tagasi mõnele situatsioonile. Olen tänulik, kui pikameelsed on olnud inimesed, kellega me oleme koos Jumala riigi tööd teinud. Eesmärgid on seotud igavikuga. Tuleb anda oma parim sel hetkel, kui oled kohal.

Kas pastoritöö kõrvalt liidu ajakirja Teekäija toimetamine ei olnud raske?

Issanda teed on imelised. Kirjutamine ei olnud mulle võõras. Kaheksandas klassis osalesin tuletõrje-alasel võistukirjutamisel ja sain Kohtla-Järve rajoonis kolmanda koha. Hiiumaal kirjutasin küllalt palju kohalikus lehes. See võimalus on väikestes kohtades palju suurem kui suurtes. Kirjutasin nii vaimulikke kui ka igapäevaelu puudutavaid artikleid. Teekäija oli selle jätk ja väga huvitav aeg.

Pärast peasekretäri kohale asumist saime päris toreda kokkuleppe – vahetasime Ermo Jürmaga kohad. Tema oli enne peatoimetaja ja mina tegevtoimetaja, nüüd vastupidi. Meil tekkis hea meeskond, saime jagada omavahel ideid. Püüan Teekäija tööle kaasa aidata, aga praktiline vastutus on nüüd Ermo Jürma peal.

Kas Sa jätad nüüd Kalju koguduse maha?

Sugugi mitte. Liidu töös oled suhteliselt palju üksi ja seetõttu on koguduse osadust ja tuge väga vaja. See on teisalt ka koguduse ohver. Teine asi on see, et meil Eestis saavad väga üksikud kogudused täisajalise pastori palgata.

Kas Sinu praegusele tööle tuleb kasuks omaaegne administratiivtöö Kärdlas ja koolis?

See andis julguse ametit vastu võtta, sest peasekretäri töö on administratiivne juhtimine ja väga palju sarnast tuleb ette nii kooli juhtimise kui ka linnavalitsuses töötamisega. Kuna see on vaimulik töö, siis need kaks asja kokku andsid minu jaoks kindluse, kui Meego Remmel pakkus mulle kohta meeskonnas.

Sageli olen ka tundnud, et küsimus ei ole ainult selles, kui keeruline on üks või teine töö, vaid kellega koos saad seda teha. Kui sinu ümber on inimesed, kellega on hea töötada, siis võib ka väga raskest tööst rõõmu tunda ja selle läbinärimist nautida. Aga meil on alles algus ja kindlasti palju tõsiseid küsimusi on veel ees. Üheskoos ja paljude eestpalvetajate toel on see üldse võimalik.

Praeguste juhtide juured on väga tugevalt liidu sees.

Kõik kolm oleme juba põlvkondi võinud üles kasvada kristlastena. Ma ei oska teistmoodi mõeldagi, kui seda koguduste võrgustikku silmas pidades. Minu ja Viljar Lihti ühine vanavanaisa oli Kohila koguduse esimene pastor. Kui nendes kogudustes, kus minu isa on pastor olnud, peeti aastapäevi või evangeelseid nädalaid, siis käisid alati teistest liidu kogudustest vennad või koorid külas. Kohalik kogudus on perekond ja liit on suguvõsa. See annab väga tugeva tunde, et me ei jää kunagi üksi.

Täname!

16. juunil 2008 Skype’i vahendusel

HANS RAUA MISJON JÄTKAB TÖÖD

Euroopa Kristlik Misjon (ECM) on alguse saanud 1904. aastal Eestis. Organisatsiooni asutaja ja esimene misjonär oli Hans Raud (G. P. Raud), kes sai Jumalalt palves läkituse.

HANS RAUA ISIK

Pastor Cecil Young, kes tundis Hans Rauda isiklikult ja oli tema juures vahetult enne ta kojukutset Jumala juurde, on kirjutanud oma mälestustes järgmist: “Kõik algas ühest mehest, tema Jumalast, tema visioonist, tema Piiblist ja Euroopa kaardist. Ta läks enne, kui teda läkitati. Ta oli kuulaja, kes oskas ära tabada tõeliste töötegijate vajadusi ja märgata neid, kes olid valmis tööle minema. Tal oli tugev rahvuslik identiteet ja ta julgustas kõiki töötegijaid töötama oma rahva seas. Ta oli väga mõistev. Ta südames oli sellise kristliku kirjanduse trükkimine, mida kõige rohkem enne Teist maailmasõda vajati. Ta asutas kristliku trükikoja ja hakkas koolitama trükkijaid.

Hans Raud oli 1953. aastal järjekordselt Euroopa visiidil julgustamas misjoni töötegijaid ja nagu tavaliselt oli ta kava tihe. Lõpuks tuli Hans Raud Pariisi, kus kohtusin temaga. Sealt pidi ta järgmisel hommikul lahkuma rongiga sadamasse, et sõita edasi Ameerikasse. Läksin hommikul koos ECMi direktoriga hotelli. Vend Hans Raud oli põlvili voodi ees, Piibel avatud. Ta valmistas palves ette piiblitundi ja tal oli olnud tugev südameatakk. Tund aega hiljem suri ta Pariisis Ameerika haiglas.”

MISJONI PÕHJA-AMEERIKA HARU

Saalfeldenisse olid kutsutud töötegijad koos abikaasadega 19 riigist. Mitmetel olid kaasas ka lapsed ehk siis uus põlvkond. Konverentsi igasse päeva kuulusid piiblitunnid pastor Eric Lewisilt Põhja-Iirimaalt, ülevaade Euroopa misjonipõldudelt, õhtupalve vabas õhus. Aega oli jäetud ka üksteisega suhtlemiseks.

ECMi peamisteks väljunditeks on uute töötegijate ettevalmistamine piiblikolledžite ja vaimulike seminaride kaudu ning misjonäride abistamine. Piiblikolledžid või vaimulikud seminarid töötavad Zaporožjes, Omskis, Armeenias ja Moskvas. Õppetöö toimub peamiselt kahes suunas: pastorite ettevalmistamine ja kristlik haridus (pühapäevakooli õpetajad, laste- ja noortetöö juhid jne). Zaporožjes on võimalik õppida ka kristliku muusika erialal. Armeenias võetakse pastori erialale õppima neid, kes on valmis pühenduma uue koguduse rajamisele ja enne ei saa lõputunnistust kätte, kui kogudus on rajatud.

Mitmel pool Lääne-Euroopas on evangeeliumi kuulutamine raskendatud, kuid misjonärid on oma kutsumusele ustavaks jäänud. Uus suur tööpõld on paljudes riikides elavad rumeenlased. Nende keskel tehakse tõsist evangeelset tööd. Hispaanias, Portugalis, Austrias jm on tekkinud suured rumeeniakeelsed kogudused.

SÕNUM SAALFELDENIST