Nuutsakul Viljandimaal oli 20.–22. augustini Eesti EKB Koguduste Liidu pastorite perede laager. Igaüks vajab puhkust. Hea on puhata koos perega. Tegelikult laager polnudki ainult puhkamiseks. Ettekannetes käsitleti teemasid, mis pastoritele ja nende peredele iga päev väga vajalikud.

Kogudused on mööda maad laiali. Lähemaid naabreid aegajalt näeb, aga ka kaugemates kohtades tehakse asju, millest innustust või eeskuju saab. Kuigi meil on kristlik ajakirjandus olemas, siis ainult kuuldust-loetust ei piisa, inimesed tahavad üksteist silmast silma näha, omavahel rääkida, tuge otsida ja pakkuda ning koos palvetada.

Uus sügistalvine tööperiood on kogudustel ees. Suvist soojust saab südames ja mõtetes külma aega kaasa võtta. Üle kõige on aga kogemused Issandalt ja osadus Tema rahvaga. Kuningas Taavet kirjutas: “Ma ütlesin Issandale: “Sina oled mu Issand, ei mul ole head ilma sinuta.” Ja pühade kohta maa peal ma ütlesin: “Nemad on need aulised, kellest mul on väga hea meel.””

JUMAL KANNAB KOORMAT

Toimetaja kommentaar

20 AASTAT BALTI KETIST

Balti kett oli suursündmus. Kes läks kohale, kes hoidis kodus lapsi, et teised saaksid minna. Õnneks märkas ketti ka muu maailm – see oligi ju eesmärk.

Balti keti kahekümnendal aastapäeval tõsteti esile neid, kes omal ajal selle organiseerimises osalesid ja püüti taas maailma tähelepanu Molotovi-Ribbentropi paktile tõmmata. Ei maksa muidugi loota, et kogu maailm kolme rahva saatusest huvituma hakkab. Kaugemates maades on teised probleemid. Nooremal põlvkonnal on raske isegi oma rahva minevikku sisse elada. Aga nii on see läbi aegade olnud. Seepärast on tõe kuulutamine eriti vajalik.

Alati on ka neid, kes ainult pealt vaatavad ja tegijaid kritiseerivad. Neid oli ka kakskümmend aastat tagasi. Nüüd on uued mured ja nurinad. Loodame, et eestlased ei pea kunagi enam oma vabakssaamise eest võitlema ei relva, laulu ega inimketiga. Kahjuks on püsiva vabaduse lootus ajaloos korduvalt petlikuks osutunud.

Vabadus ei ole paradiis. Praegune tegelikkus sunnib inimesi muretsema. Aga meie elu oleks väga palju hullem, kui Eesti ei oleks vaba. Küllap läksid paljud kaasa Läti katoliku kiriku üleskutsega Balti keti aastapäeval palvetada. “Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!” kirjutas apostel Paulus (Rm 12,12). Küll Jumal annab meile ka tulevikku ja lootust (Jr 29,11).

HALETSUSVÄÄRSED KUULSUSED

Niisuguste inimeste elu keerleb iseenda ümber. Neid ei liiguta teiste hingevalu. Nad tõmbavad endale teadlikult tähelepanu sellega, et käituvad sündsusetult. Nad valetavad südamerahuga. Mõned aastad tagasi üritasid veidi vähem tuntud tegelased kuulsaks saada presidendilossi rüvetamisega. Praegused peavad end juba kuulsusteks ja tahtsid senisele lisada skandaalse ettevõtmise kirikus.

Nad ei varja, et on sellised. Patt on mitte pattu teha, ütles üks neist ajakirjandusele. Hirmus on, et neid tõesti imetletakse juurteta inimeste poolt. Tegelikult on just sellised “kuulsused” vaimselt kodutud, kes vajaksid hingeabi, et õnnetust olukorrast välja pääseda.

Lehtedes on sellest peost ilmunud ka pilte. Neid ei maksa võtta tõendina või kindlama tõena kui piduliste jutte. Pole ju näiteks kedagi Vabadussõja võidusambale risti löödud, kuigi selline pilt on lehtedes ilmunud. Fotode monteerimine arvutis on paljudel selge.

Inimene võib muutuda Jeesuse Kristuse läbi. Aga selle järel ei jää ta enam ei prügimäele ega pühaduserüvetajate seltskonda: “Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas,” kirjutas laulja (Ps 1,1). Ka need kirikurüvetajad on jälle kirikusse oodatud – patustena ja jumalateenistuse kuulajatena. Kui nad tulevad, siis me ei imetle neid, vaid Kristust.

Kõik usklikud on Jumala poolt muudetud. Apostel Paulus kirjutas 1Kr 6,11: “Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.”

JÄLLE KOOLI JA ELUKOOLI

Nii maine kui ka Jumala riik vajavad väljaõppinud inimesi. Enamik koole on selleks õppeaastaks juba õpilased vastu võtnud. Ehk on paras aeg mõtlema hakata, kas ei peaks tuleval aastal õppima minema?

Kooli ja õpetajate valik on väga oluline. “Te hüüate mind “Õpetaja” ja “Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen,” ütles Jeesus (Jh 13,13). Kui Teda tunnustataks Õpetajana, jääksid paljud halvad asjad tegemata ja neid poleks tarvis ka selles rubriigis kommenteerida.

“MIDA SA TAHAD, ET MA SULLE TEEKSIN?”

Lk 18,35–43

Tegemist on Jumala imega, mis sündis Jeesuse Kristuse kaudu Jeeriko tee ääres. Pime sai Jeesuse sõna peale nägijaks ja tema usku tunnustati: “Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!”

Meie Jumal on imede Jumal. Ta on seda veel täna ja praegu. Olen üks selle tunnistaja. Jeesuse nimes on palju enam kui kirjatähed, selles on Jumala vägi ja Jumala abi. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3,16).

Juhin tähelepanu just sõnale “ükski”. Jumal hoolib igast inimesest, ükski ei ole välja jäetud. Jumal hoolib ja armastab – Tema tahab, et ükski inimene ei hukkuks, vaid et kõigil oleks igavene elu Jeesuse läbi. See on evangeeliumi tuum ja keskpunkt. See on sõnum just sulle.

ÕIGED TAHTMISED

Ei olegi nii kerge kohe vastata. See on harukordne võimalus. Pakkuja on arvamata rikas ja kõikvõimas. Peaks oskama targasti küsida ja oma võimalust hästi ära kasutada!

Aleksander Puškin on kirjutanud mõtlemapaneva muinasjutu kalast ja kalamehest. Eit ja taat elasid mererannal vanas muldonnis juba 33 aastat. Ukse ees seisis katkine pesuküna, kus eit pesu pesi. Ühel päeval, kui taat püüdis kala, sai ta kätte kuldkalakese. Kala palus, et taat ta vabaks laseks ja lubas hästi tasuda. Taat oli nii üllatunud, et kala inimese keeles rääkis, et laskis ta vabaks – mine rahuga! Kui ta kodus lugu eidele rääkis, sai ta riielda – oleks sa vähemalt uue pesukünagi küsinud vastutasuks! Loll oled! Ja saatis taadi mere äärde kuldkala paluma. Ja vaata imet! Kala kuulis ja täitis taadi palve. Kodus oli uhiuus pesuküna. Siis nõudis eit maja, siis, et ta saaks aadlidaamiks, siis tsaarinnaks. Nii saatis ta aina uute soovidega taati kuldkala jutule. Ja kui eit kõik soovitu oli saanud ja taat küsis, kas eide hing on nüüd rahul, tahtis eit merede ja ookeanide valitsejaks saada ning kuldkalakest endale teenijaks. See nõudmine viis selleni, et eit oli jälle vanas muldonnis tagasi oma lõhkise pesuküna ees. Meie ütleme, et suur tükk ajas suu lõhki.

Huvitav, kas meie oleme targemad? Aina esitame nõudmisi – oh oleks seda ja teist! Ja kui oleme need saanud, nõuame aina uut. Need asjad ei pruugi olla pesukünad, majad ja seisused. Aga soove meil piisab küllaga nagu eidel kuldkalale. Tagantjärele leiame sageli, et me ei ole osanud elus õigeid asju küsida ega õigeid valikuid teha.

Teeme targasti, kui arvestame sellega, mida Jumal meile pakub. Piiblis on kirjas, mida vajame, et saaksime kätte tõelised väärtused. Sellised väärtused, et hing rahule jääks. Mitte nii, nagu eit Puškini muinasjutus, kus ta aina nõudis uut ja hing ei jäänudki rahule. Jumal teab meie vajadusi ja pakub meile parimat. Meie seevastu ei pea minema kuldkalakest otsima, kes meie soove täidaks. Me võime minna Jumala ette, kes annab kõike, mida vajame eluks ja jumalakartuseks.

IHALDUSVÄÄRNE HINGERAHU

Olen vahel kuulanud, mida inimesed Vikerraadios sünnipäevalastele soovivad. Üks sagedamini esinev soov on hingerahu. See on suur väärtus. Miks seda peab soovima? Sest hingerahu ei ole. Kuhu see kadus?

Kui me läheme päris alguse juurde, esimese inimpaari juurde, siis näeme, et sõnakuulmatus Jumalale viis ära nende hingerahu ja nad peitsid ennast Jumala eest. Sedasama teevad inimesed tänapäevani – nad otsivad, kuhu ja kuidas peituda. Kui mujale ei oska, siis meelemürkidest või alkoholist unustamisseina taha. Kuid kõik maised vahendid on lühiajalised ja ajutised. Ikka ja jälle on hing rahutu ning otsitakse uut peidukohta. Ja jälle ootab ees pettumus.

Jumala Sõna järgi saab hingerahu inimesele anda ainult Jeesus Kristus. Ta ütles: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Jh 14,27). See on Jumala pakkumine. Kui inimene võtab vastu rahu Jeesuse Kristuse läbi, siis see jääb tema peale.

Kuidas hingerahu Jeesuse käest kätte saada? Jumala Sõna ütleb: “Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1,9). See on nii lihtne ja palju kordi kogetud tõde. Kui oleme kellegagi riius, on meie süda rahutu seni, kuni oleme ära leppinud, andeks palunud. Kui abielupaar ära lepib, on peres pidu.

Hingerahu on tagasi ja elu on õnnelik. Kui inimene lepib ära Jumalaga ja palub: “Ma olen paha olnud sinu vastu, ma olen patune – palun anna mulle andeks Jeesuse nimel,” siis sünnib Jumala ime. Jumal annab rahu südamesse ja hinge. Inimene hakkab Jumalat tänama. Ta on otsekui uus inimene.

Jeesus seisab oma küsimusega täna sinu ees: “Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” See on Jumala pakkumine. Vali nüüd targasti. Tunnista oma patusust ning Tema on ustav ja õige, kustutab ära kõik su võlad Jumala ees ja annab hingerahu. Mitte nii, nagu maailm annab, et kui pea selgeks saab, on hingerahu kadunud. Jeesus annab rahu, mis jääb. See ei ole väärtus, mida sa kahetseksid, et küsisid liiga vähe, nagu mõtles eit kuldkalakesele oma soove saates.

ELUKS JA JUMALAKARTUSEKS

Üks lugu räägib itaallasest, kes otsustas Ameerikasse õnne otsima minna. Ta müüs kogu oma kasina vara ja ostis laevapileti. Kaasa võttis ta kuivatatud puuvilju, et paarinädalane merereis üle elada. Ta arvas, et toit laeval on kallis ja selleks ei taha ta raha kulutada. Nii ta siis nosis vaikselt oma puuvilju. Nälga ei surnud, aga ega kõhtu ka täis ei saanud. Suur häda oli veel selles, et söögiaegadel piinasid teda magusad praelõhnad, mis laeva täitsid. Mine kuhu lähed, ikka need lõhnad panid süljenäärmed tööle. Just enne reisi lõppu ei pidanud mees enam vastu ja läks restorani, et uurida välja, kui palju maksab üks praad. Laevamees küsis piletit näha. Mees näitas. Laevamees osutas väikesele kirjale piletil – pileti hinna sisse kuulub ka toit restoranis kolm korda päevas. Mees ei teadnud seda ja nälgis. Ta oli nördinud, sest kannatas asjata.

Jumala pakkumine Jeesuse läbi tahab anda sulle hingerahu ja sind kõigist raskustest rahulaevaga läbi kanda. Tema tahab hoolitseda igal päeval sinu eest, et sul oleks kõike eluks ja jumalakartuseks. Usalda Teda! Palu Jeesust ja Ta annab. See kõik on usupileti sees.

VIIVITADA EI TOHI

Olen pärit usklikust kodust. Juba lapsepõlvest oli mul üks asi kindel – hukka minna ma ei taha. Minu elufilosoofia oli umbes selliselt üles ehitatud – ega surm nii äkki tule, nooruses veel pealegi. Eks vanas eas jõua oma asju Jumalaga korda ajada. Ja kui siis nooruses midagi hullu peaks juhtuma, eks ma siis hüüa Jumala poole – nüüd anna mulle andeks ja päästa mu hing!

Oli 13. oktoober 1964. aastal. Olin hea mootorrattamees ja kihutasin kodu poole. Siis käis pauk. Teine samasugune hea motomees sõitis mulle vastu. Oli öö, kuid tulesid ei olnud kummalgi. Põrkasime kokku. Ülirasked vigastused, surm oli väga ligidal. Ja ütlen teile ausalt: mõtlesin abile, arstidele, valule, mida tundsin, aga ei hetkekski Jumalale ega hinge päästmisele. See lihtsalt ei tulnud meelde. Apostel Paulus kirjutab: “Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, Ta ütleb ju: “Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!” (2Kr 6,1–2).

Täna on sinu ja minu ees Jeesuse küsimus: “Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Sellist pakkumist ei pruugi rohkem tulla. Sinu homne ei ole sinu käes. Praegu saad sa vastata Jeesuse küsimusele, saad langetada pea ja paluda: “Jeesus, Sa maailma Päästja, palun anna andeks kõik mu patud ja anna mulle hingerahu” – ja Jeesus kuuleb sind! Ta täidab oma lubadused. Tema on ustav ja õige. “Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Fl 4,7).

AARE TAMM
Ridala Baptistikoguduse pastor

EHITATI JUMALA AUKS

Aktuaalne teema

Tänavu on Eesti EKB Koguduste Liidus palju juubeleid. 22. ja 23. augustil tähistas Elva Baptisti­kogu­dus oma palvela avamise 25. aastapäeva. See oli üks väiksemaid tähtpäevi numbri poolest, kuid sisult väga märkimisväärne. Palvela ehitamiseaegse pastori Paldor Teekeli lesk ASTRID TEEKEL meenutas Kuulutajale lühidalt ehituslugu.

Miks oli vaja Elvasse uus palvela ehitada?

Elva kogudusel ei olnud kunagi oma palvelat olnud, algusest peale üüriti ruumi eramajas. Kui tulime Elvasse, siis Paldor vaatas, et väike madal ruum, tuleks kohe teha kapremont, tõsta lagi kõrgeks. Perenaine oli juba vana ja maja oli pärijale kingitud. Pärija ütles, et tahab meist hoopis lahti saada. See oli 5. märtsil 1979.

Kogudus andis Tartu rajooni täitevkomiteele avalduse, et ehk võimaldataks meile Elvas mingisugune ruum. Vastus tuli muidugi eitav. Siis läks uus avaldus, kas võiks hoone ehitada. Seda ka ei soovitud, sest see oleks näidanud, et usuasi läheb edasi. Kõne alla tuli mõne maja kapremont. Isegi seda tuli taotleda usuasjade voliniku kaudu Moskvas.

Ostsite osa elumajast ära ja tegite juurdeehituse?

Algul saime nõusoleku ühe teise maja jaoks. Tegelikult ei tahetud sedagi meile anda ja Moskva vastus seisis Tartus lauasahtlis. Jõudsime mitut kohta linnas vaadata. Lõpuks saime selle koha, kus praegu oleme.

Ostsime usklikult inimeselt, hind oli seitse tuhat rubla. Maja ehitamise hinda ei oska öelda, sest inimesed tegid palju tasuta tööd ja tundide üle me arvestust ei pidanud.

Rajooni peaarhitekt oli väga heatahtlik. Tema kaudu saime teada, miks meile takistusi tehti – Elvas ei olnud kultuurimaja ja baptistid tahtsid enne endale palvelat teha! Esimene eskiis lükati tagasi, uue projekti tegi arhitekt Priit Kaljapulk ja see kinnitati.

Vaja oli ju ka erialateadmistega ehitajaid, mitte ainult entusiaste. Kuidas neid leidsite?

Kui Paldoril ehitamise mõte tuli, siis oli kõige suurem mure, kust võtta ehitajaid. Tartus ühes palvetunnis sai ta Jumalalt kindla vastuse: “Mina annan ehitajad!”

Liidu kogudustes on igasuguseid andekaid töömehi. Kui vundamendiaugu tegemiseks olid kopp ja kallur tellitud, oli meil külas Kärdla koguduse pastor Ado Kaups, kes oskas nivelleerimistööd. Paldor ei teadnudki seda. Müüriladujateks tulid Mooste koguduse pastor Daniel Luik ja Evald Teesa­­lu Valgast. Oma koguduse liikmetest Johannes Pühvel pani katuse ja Erich Leesik oskas keskkütet teha. Haapsalu koguduse pastor Jüri Nõlvak viimistles ühe suure seina, pahtel oli tal endal kaasas. Uudu Rips Tartust tegi kroonlühtri. Vedra koguduse pastor Heino Meri oskas palju erinevaid töid. Toivo Teekel tegi välisuksed ja küljeaknad. Harald Liht Kohilast viskas pritskrohvi. Hiljem ehitas ta Tartu Salemi kiriku müürid üles. Heino Tuulik Kehrast tegi puutööd. Johannes Togi pani voodrilaudu. Insenerid olid Ülo Meriloo ja Uno Lige. Peavarustaja oli Daniel Kant Kohilast. Kõigi nimesid on võimatu nimetada. Paljud kogudused aitasid.

Vastutulelikkust oli väga palju. Ma töötasin tarbijate kooperatiivi kaubalaos ja ei mäleta ühtegi olukorda, kus mulle oleks ehitusmaterjali müümisest keeldutud. Korra keegi saatis võimudele anonüümse kaebuse. Meil olid kviitungid olemas. Kontrollijad ütlesid, et ärge laske töötuju langeda. See oli täitsa vahva!

Maja on hästi ehitatud?

Paldor oli küllalt range. Ta oskas ise tööd teha ja tal oli anne teisi tööle rakendada. Ehitajad armastasid teda sellest hoolimata, et nad pidid midagi ringi tegema.

Ehitajate organiseerimine oli nagu ülevalt. Abitöölised tulid parajal ajal ja keegi ei seisnud käed kõrval. Raha pärast tööseisakuid ei olnud ja kui palvela valmis sai, ütles Paldor mulle, et nüüd lähed Tartusse ja tood uue klaveri ka. Sel ajal oli tuhat rubla väga suur raha. Oli mees, kes ohverdas neli tuhat. Tuhande ohverdajaid oli kolme aasta jooksul palju.

Ka see oli tore, et noored ja vanad tegid seda maja koos. Kui me alustasime, siis praegused 40-aastased olid päris noored. Nad olid kivide kätteandjad. Nad olid nii elevil, kui nad oma mälestusi rääkisid. Noortelaagrid jäid ehituse ajal ära, aga nad ei olnud kurvad, vaid tulid õhinaga. Õhtul oli neil veel jõudu järve ääres palli lüüa ja ujumas käia.

Ja siis tuli 19. august 1984…

See oli püha ja õnnis tund. Tartu Salemi koguduse muusikute klarnetihelid kuulutasid palvela avamise algust. Elva koguduse segakoor koos Salemi lauljatega laulis “Armastan Sind, Naatsareti Jeesus”. Paldor luges Ps 103: “Kiida, mu hing, Jehoovat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime!” Ta luges seda sisemise liigutusega aukartuses Kõigekõrgema ees. Siis ta ulatas võtmed vanempresbüteri asetäitjale Ülo Meriloole. Issand oli lasknud töö korda minna ja rahvas võis siseneda.

Paldoril oli kogu aeg niisugune tunne, et parem aeg on ees. Ta suri 1988. aastal, kui natuke oli juba vabaduse hingust tunda. Pärast tuli palvela rahvast täis ja oli suuri ning ilusaid koosolekuid, mida ta enam ei näinud.

Täname!

25. augustil 2009 Elvas

JUMAL JÄÄB ALATI VÕITMATUKS

16. augustil pühitses Selise Nelipüha Kogudus 65. aastapäeva. Pidupäeval ordineeriti pastor KOIT KASK (51). Ordineerijateks olid Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ning pastorid Helari Puu ja Ermo Jürma. Mõned päevad hiljem vastas Koit Kask Kuulutaja küsimustele.

Sa oled Saaremaalt pärit. Kuidas Sa mandrile sattusid?

See oli imeline Jumala tee. Kohtusin oma tulevase abikaasaga Tartus haiglas – mina olin silma- ning tema kurgu- ja kõrvaosakonnas. Jumal kutsus mind läbi silmavigastuse. Minu juures on läinud tõeks sõna Mt 18,9: “Sul on parem ühe silmaga minna ellu kui kahe silmaga olla visatud tulepõrgusse.”

Kohtusime jaanuaris 1980 ja oktoobris abiellusime. Mu sugulased tulid Jumala Sõna kuulutama ka pulmalauda, mis oli viinast lookas ja abikaasa saigi pulmalauas usklikuks. Mina panin veel aasta-poolteist vastu, kuigi olin usklikust perest pärit.

Nüüd olen 29 aastat Võrumaal olnud. See on Jumala tee. Ma küll uskusin Jumalat ja mul oli südames, et küll ma hakkan kunagi usklikuks ning Jumal oli andnud igatsuse Temaga kohtuda, aga keskkond oli selline, kus ei saanud seda otsust teha. Jumal pidi mu välja kiskuma uude keskkonda.

Sa oled ärimees. Mis on Sinu ärikontseptsioon?

Ma teenin oma igapäevast leiba. Olen äriga tegelenud aastast 1990. Nüüd olen tagasi tõmmanud seoses vaimuliku tööga.

Juba enne Eesti vabanemist kasvatasin loomi ja tegelesin põllumajandusega. Õppisin Tihemetsas põllumajanduse mehhaniseerimist, erialaks oli tehnik-mehhaanik. Kõiki kogemusi läheb elus vaja. Olen tegelenud ehitusega, puidutööstusega ja viimati oli mul külalistemaja, kus sain teeninduse poolega tuttavaks. Kõik sellised valdkonnad, mida Jumala riigis saab kasutada.

Mulle meeldib omaette tegutseda, et ma ei peaks kellestki sõltuma. Kui Eesti vabaks sai, siis haarasime tolle­aja võimalustest kinni ja Jumala armust sai edasi mindud. Sai ka palju kooliraha makstud, kõik oli uus, kõik valud ja vaevad tuli oma nahal läbi kogeda. Eks palju oli ka Jumala halastust ja armu. Hakkasin mõistma, et ilma Jumalata ei saa ühtegi asja teha. Sõna ütleb Kl 3,17: “Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades!” Praegu on mul väike firma, mis tegeleb ko­ristus­teenusega Võru- ja Põlvamaal ning väike kinnisvara. Leib tuleb lauale.

Mitu palvelat sai Sinu poolt Venemaalt toodud plekist katused peale.

Võru ja Valga. Oli üks väike hetk, kus seda sai teha. Täname Issandat tagantjärele. Ja Võrus sai ehitatud ja kingitud palvela metodisti kogudusele. Tegime seda, mis on meie kohus.

Kas Sa laia maailma ei ole kippunud oma äriga?

Kui mul oli mööblitööstus, siis hakkasid sidemed tekkima. Eksportisime juba esimesed tooted Inglismaale. Tootmishooned asusid praeguse Kuperjanovi pataljoni territooriumil. Ostsin need Võru rajoonilt, kui Vene sõjavägi Eestist välja läks. Need olid praktiliselt varemed. Kaitseministeerium ostis korda tehtud hooned meie käest tagasi ja see äri jäi unarusse.

Kuidas Sa pastoriks said?

See on Jumalast juhitud. 2000. aasta paiku tundsin südames, et kristlasel on väga raske ärimaailmas läbi lüüa. Me äripartneriga pole kumbki saunamehed, aga kokkuleppeid sõlmitakse laval. Kõik, mille nimel inimesed elavad, on kaduv. Mul oli südames, et vaimulik elu hakkaks domineerima ja hakkaksin Jumala riigis intensiivsemalt tööle, kuigi teenisin juba Antsla koguduses diakonina ja juhatuse esimehena. Muidugi tuli kontrollida, kas see on Jumala kutse.

Vaadates Eesti EKB Koguduste Liidu aastaraamatuid, jäi silma, et on kogudusi, kus pole karjast. Selise inimestega ma ei olnud kohtunud. Pärast Aleksei Mahla surma hakkas kogudus paluma töötegija pärast. Ja mina saingi südamesse Selise.

Ma kauplesin Jumalaga kolm aastat. Kahe vankri vedamine oli raske. Külalistemajas olid kõik üritused nädalavahetustel. Ei saanud täie jõuga pühenduda Jumala riigi tööle. 2006. aastal läksin Antsla pastori Peeter Lematsi juurde ja ütlesin, et Jumal räägib minuga ja kutsub mind Se­lisele appi. Arvasin, et käin korra kuus abiks. Rääkisin ka liidu tolleaegse presidendi ja asepresidendiga – Joosep Tammo ja Ermo Jürmaga. Nad andsid õnnistuse kaasa. Läksime kohale ja kogudusel oli selgus, et jäägegi siia.

Kuidas tõelises külas hakkama saab?

Kui Jumal on välja kutsunud, küll Ta siis varustab. Selise ümbruskonnas on külasid palju – kaks majapidamist ja jälle uus küla. Kohapeal on kogudusel vähe liikmeid, aga inimesed tulevad kokku Räpinast, Võõpsust, Saatsest (tuleb Saatse “saapast” läbi Venemaa sõita), Oravalt. Me peame inimesed autodega kokku tooma. Kes kuskilt autoga tuleb, võtab teisi kaasa.

Selise on selles kandis ainuke vabakogudus. Värskas on õigeusu kirik. Oraval käib Vastseliina luteri koguduse õpetaja kaks korda kuus kultuurimajas jumalateenistusi pidamas. Piirkond on suur ja Jumal avardas meie pilku. Me oleme kogudusega eesmärgiks võtnud, et Jeesuse Kristuse nimi saaks Setumaal kuulsaks.

Ega te ainult pühapäevaste jumalateenistustega piirdu?

Jumal on imeliselt teid avanud. Oleme juba pool aastat saanud üks kord kuus käia Saatse hooldekodus. Paljud kliendid polnud seal vabakoguduslikku jumalateenistust enne kuulnudki. Teine koht on Võõpsu. Aastakümneid tagasi oli seal tõsine vaimulik töö, taheti isegi kogudust moodustada. Paljud omaaegsed aktivistid on nüüdseks igavikku läinud. Üks kord kuus saame seal kokku.

Sa kuulusid enne Võru Baptisti­kogudusse ja Antsla EKB Kogudusse. Selise on Eesti EKB Koguduste Liidus ainuke nelipüha nime kandev kogudus. Kui palju need kogudused tegelikult erinevad?

Olen olnud ka Ruusmäe metodisti koguduses ja see erineb õpetuslikult neist teistest. Mu vanemad kuulusid Meiuste kogudusse, see oli kunagi priikogudus. Kõigi nende koguduste usk põhineb Piibli tõdedel. Natuke on Selisel vaimsus teistsugune.

Milline oli Selise koguduse minevik?

See kogudus tegutses 45 aastat põranda all. Põlva rajooni juhtkond ei registreerinud Selise kogudust – öeldi, et rajoonis on Mooste kogudus, käige seal. Alles 1989. aastal kogudus registreeriti. Palvela ostis üks usklik 1980. aastatel ja Jumal pani talle südamesse kinkida see kogudusele.

Kogudus loeb oma ajalugu 1944. aastast. Liidu protokollidest aastatest 1967 ja 1973 leiame vanempresbüteri aasta aruandekõnest, et Selisel on registreerimata kogudus. Teda on kogu aeg peetud liidu koguduseks, aga tolleaegne võim ei registreerinud teda. Eestis oli see unikaalne, aga Venemaal oli niisuguseid kogudusi palju.

Kuidas niisugune olukord mõjutas kogudust?

Vaimulikult on see jätnud mingi jälje. Pärast sõda käisid püssimehed otsimas, millises külatares koosolekut peetakse. Kui keegi kõneles ja püssimehed sisse tulid, siis ta lõpetas kohe kõne ära ja hakati laulma. Laulda võis, aga jutlustada ei tohtinud.

Inimesed imestavad, kui ütleme, et oleme Eesti EKB Koguduste Liidus ja meid on palju – oi, teil on suur organisatsioon taga. See kumu, et tegemist on mingi kahtlase seltskonnaga, on minevikust kaasa tulnud – ei tea, mida seal tehakse. Kumu käib siiamaani, kuni inimene isikliku kogemuse saab. Tänu Jumalale, aastapäeval oli Mikitamäe vallavanem tervitamas. Ta oli väga tänulik, et aitame kaasa vaimuliku elu edasiviimisel vallas.

Samas peaks vist omaaegseid tegelasi kiitma, sest kui nad oleksid väga tahtnud, oleksid nad selle koguduse laiali peksnud?

Kui Jumal on poolt, kes võib vastu olla? Oleme tänulikud neile ustavatele vendadele ja õdedele, kes tol ajal koormat kandsid. Võis muidugi olla, et keegi vaatas võimude poolt kogudusele läbi sõrmede.

Millised on Selise koguduse tulevikuplaanid?

Praeguseks hetkeks on koguduses juba uus põlvkond. Kolme ja poole aastaga on seitse-kaheksa inimest igavikku läinud ja nende asemele uued tulnud.

Sügisest algavad jälle kolmapäevaõhtused piibli- ja palvetunnid. Praegu on käsil suuremahulised remonditööd, selleks on vaja nädalas kaks-kolm korda Selisel käia. Kõige otsemat teed on minu kodust Rõugest Selisesse 52 kilomeetrit, Antslasse oli 50. Vahetasime aknad, uus ahi tuleb enne talve sisse teha, järgmiseks aastaks jääb siseremont. Võtsime vaheseinu maha, sest koosolekuruum jäi väikeseks. Ka uus katus ja fassaad tuleb teha. Teeme seda oma vendadega, sest Jumal on kinkinud meile noori vendi. Sellist raha, et palgata mingi firma, meil ei ole.

Tahaksime korraldada Setumaa misjonipäevad. Sellele peaks liidu kaasa haarama. Tahaksime, et Jeesuse Kristuse nimi saaks kuulutatud, et inimesed teaksid kogudusest mitte mineviku vaatevinklist, vaid et me tõesti oleme evangeelne kogudus, kes kuulutab selles piirkonnas Jumala Sõna ja Jumala nimi saab kõrgeks tõstetud. On vaja, et inimeste elud saaksid muudetud, nad võtaksid Jeesuse Kristuse vastu kui Päästja ja Vabastaja.

Täname!

21. augustil 2009 Võrus

ASTRONAUT KOGES KUUL JUMALA ARMASTUST

Detsembrini 1972 maandusid inimesed Kuule veel viiel korral, kuni miljardeid neelanud Apollo-programm rahalistel kaalutlustel USA kosmoseagentuuri NASA poolt lõpetati. Sellest peale käib ringi ka vandenõuteooriaid, nagu oleksid kuureisid olnud lavastatud võltsingud, et näidata USA üleolekut Nõukogude Liidust.

PSALM 121 KOSMOSEST

See baptist oli Kuu pinnal 66 tundi ja 56 minutit. Ta oli kaheksas kaheteistkümnest Maa kaaslasel käinud inimesest ja reisija esimesel Kuu-autol, mida komandör David Scott Kuul juhtis.

Lennates tagasi Maale, luges Irwin maailmale Ps 121,2: “Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.” “James oli absoluutselt aus ja usaldusväärne inimene,” ütles Fietz. Nad õppisid teineteist tundma 1979. aastal. Fietz oli ka juures, kui Irwin 61-aastaselt äkki südameinfarkti suri.

Reis Kuule muutis Irwinit. Näha tõusvat sinist Maad kosmose lõpmatuses – see oli tema jaoks sügavalt liigutav elamus. Ta küsis endalt: “Kas Jumal näeb Maad ka selliselt?” Seal sai talle selgeks, kui suur peab olema Jumala armastus, kui see tõesti iga üksiku inimese kohta kehtib. Tagasi Maal, lahkus Irwin aasta hiljem vabatahtlikult NASAst, et evangeeliumi kuulutada.

KUU MUUTIS TEMA SÜDANT

Ta on tänaseni haaratud astronaudi raudsest tahtejõust. Irwin oli sõjalendur ning lennunduse ja aparatuuri spetsialist. NASA värbas ta, kuigi mees oli lennuõnnetuses 30 luud murdnud: “Ta oli eriline isiksus.”

Üks Fietzi kirjutatud Irwini lemmiklauludest oli “Muuda mu südant, oh Jumal”. See palvelaul ei olnud Irwinile ainult vaimulikus mõttes oluline, sest alates Apollo 15 lennust oli tal probleeme südamega.

ARSTIABI EI AIDANUD

8. augustil olid nad Redstone’is Colorado osariigis. Hommikul läksid mõlemad nagu tavaliselt sörkjooksu tegema. Seejärel pöördusid nad tagasi hotelli, et õhtuseks evangeli­satsi­ooniks valmistuda. Äkki teatati Fietzile, et Irwinil hakkas halb. “Jätka programmi,” olid viimased sõnad, mis Irwin Fietzile ütles. Arstid ei saanud teda enam aidata.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

USUMEES VÕITLEB KURITEGEVUSEGA

Ka kolleegidega, kellest mõned kinnitavad, et on ateistid, leidub aegajalt põhjusi usuvestlusteks. “Kui korterist leitakse laip ja oled ateistist kolleegiga tagasiteel jaoskonda, tekib võimalusi elumõttest rääkida,” meenutab ta ühte olukorda.

Peter Ginsbergi kolleegid ei näe tema usus ja kristlikus tegevuses – muuhulgas juhib ta ühes külakohas 130-liikmelist luterlikku osaduskonda – mingit probleemi. “Rohkem selles, et ma vaatan telerist käreda muusika kanalit,” ütleb ta muheldes.

SPORTLIK KOMISSAR

Ka “karmi politseinikuna”, kes õigusest ja korrast kinnipidamist jälgib, on Peter Ginsbergil ometi pehme süda – ükskord laskis ta veidi enne jõululaupäeva ühe noore naisnarkomaani vahi alt vabaks, kes narkokaubanduses osalemise pärast kinni võetud oli. “Ta oli rohkem ohver kui kurjategija,” ütles Peter Ginsberg. Üks sõber meelitas ta kuriteole.

Samal ajal seisab kolme lapse isa selle eest, et noorte kurjategijate suhtes järjekindel oldaks. Isegi paljud korduvalt seaduserikkumisega vahele jäänud noored võiksid siis halvalt teelt lahkuda: “Noored inimesed kombivad piire ja kui nad vastupanu ei kohta, siis järeldavad, et võivad kõike teha.”

KONTAKT POLITSEIGA HOIAB KURITEO ÄRA

Kui lapsed kasvavad ilma piirideta, muutuvad nad piiritult ebakindlateks. Väliselt püüavad nad siis kriminaalsete tegude läbi end teistele tõestada. Kui nad aga politseisse satuvad, on neile enamasti sellest küll. “75% noortele esimese kuriteo toimepanijatele piisab politseiga kokkupuutumisest, et rohkem mitte kuritegusid sooritada.” Ülejäänud veerand peidab endas aga suurt konfliktipotentsiaali.

Seda enam püüab Peter Ginsberg oma koolikülastustel usalduslikke suhteid üles ehitada. “Iga usalduslik vestlus lapse või noorukiga on võit valesti käitumise vastu.”

Peter Ginsberg tahab kasvavatele noortele mitte ainult õiget teed näidata, vaid neid ka korra jälgimisele ja vastavale tegutsemisele julgustada. Kord aastas austab kohalik võim õpilasi, kes on kodanikujulguse ülesnäitamisel silma paistnud. Nii sai autasu näiteks üks 16-aastane, kes poevarast kolm kilomeetrit läbi linna taga ajas, kuni politsei kurjategija kätte sai.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

LÜHIDALT

Omapoolsed soovid ütlesid ametisseastuvale pastorile Salemi koguduse endine pastor Jüri Jürgenson ja Tartu Kristliku Risttee koguduse pastor Peep Saar, kelle kõrval Toivo Pilli viimati kaasa teenis. Mõlemad osalesid koos Meego Remmeliga ka uue pastori ametisseseadmise palves.

Moto “Evangeeliumi elu” all toimus 20.–22. augustil Nuutsakul Eesti EKB Koguduste Liidu pastorite perede laager. Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori Margus Kase koostatud kavaga laagripäevad algasid Valduste OÜ juhataja, liidu juhatuse liikme ja Tartu Kolgata koguduse juhatuse esimehe Meelis Kibuspuu ettekandega ajajuhtimiset. Avapäeva lõkkeõhtul kõneles Rapla koguduse pastor Allan Helde oma seminaris koostatud uurimistöö põhjal vaimulike läbipõlemise põhjustest.

Teisel päeval kutsus Meego Remmel analüüsima liidu piiblitõlgendust ja praktikat evangeelsest kuulutusest ja ristimisest. Nii liidu kui Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni liige Peeter Roosimaa tutvustas seisukohavõtte uustestamentlikus ja oikumeenilises ristimisteoloogias.

Ristimiseelse ja -järgse jüngerluse kogemusi jagasid Peep Saar ning külalisena laagris osalenud Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Ago Lilleorg. Teise laagripäeva lõpetas lõkkeõhtu psühholoog Tõnu Lehtsaare kõnelusega väsimuse ja abieluõnne pingeväljast pastorite pereelus.

Viimasel päeval õpiti Punase Risti esmaabikoolitaja Talvi Helde juhendamisel kaasaegseid seisukohti ja praktilisi oskusi inimeste elu päästmiseks füüsilise surma ohus.

Laagri hommikusi vaimulikke harjutusi aitasid läbi viia Valkla koguduse pastor Aldo Randmaa ja Rakvere koguduse pastor Gunnar Kotiesen. Ülistuslaulu juhtis pastoritest koosnenud “baptibänd”.

Muidugi võeti aega palveks. Paluti õnnistust ka taas Indoneesiasse misjonitööle suunduvale Egon Sarve perekonnale.

20.–23. augustini pidas Toronto Eesti Baptisti Kogudus juubelipäevi. Koguduse 60. ja Eesti baptismi 125. aastapäevale pühendatud päevade motoks oli “Siin ma olen” (2Ms 3,4).

Kodueestlasi esindasid Hiiumaa muusik Timo Lige perekonnaga ning Oleviste koguduse töötegijad Kersti ja Üllar Kuusk ning Ülle ja Siim Teekel. Mitmete tervitajate hulgas oli ka väliseesti E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul.

Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel võttis juubelipäevad kokku tänutundega: “Rõõmustav oli see, et kõikidel päevadel oli kirikusaal rahvast täis. Võimsalt kõlas koguduse laulukoor ja eriti head meelt tegi, et kogudusel on ka noortekoor, kus laulsid mitmed noored, kes suhtlemiseks kasutavad inglise keelt, kuid laulavad eesti keeles. Erilised tänud Elle ja Jüri Puusaagile, Marika ja Paul Wilbiksile ning Asta Kaupsile, kes olid päevade korraldajad. Kogesime Jumala ligiolu ja Toronto õdede-vendade armastust ning hoolitsust. Südamlik tänu teile!”

KOHILA BAPTISTIKOGUDUS 100

Juubelipäevad 7.–9. augustini 2009

1. Timo Lige vabaõhukontsert.
2. Ajalookonverentsi kahe peaettekande pidaja kohtumine. Merike Uudam tutvustas oma isa Kaljo Raidi jutlustekogu ja Toivo Pilli jagas sõnapilte baptismi ajaloost.
3. Segakoori laul oli meeliülendav.
4. Söögilaud oli kaetud kõikidele juubelikülalistele.
5. Kingituse ja tänusõnadega tunnustati neid inimesi, kes on olnud Kohila koguduse liikmed juba 50 aastat.
6. Lennart Luik ja paljud teised lapsed tundsid suurt rõõmu saja-aastase koguduse sünnipäevaüritustest.

Autorid: Veiko Vellend (1), Lauri Ligi (2) ja Argo Luik (3–6).
Pille Havakatsi pildivalik.