Lõbu laialt? Viimane jää, mis mõnusalt praksudes jala all murdub. Lisaks veeloigud, kust vesi nii toredasti laiali pritsib.

Kevad on käes. Ta tuleb ikka, olenemata inimühiskonna arengutest. Aga iga kevad on teisest erinev. Sageli jääb see meelde just ühiskondlike sündmuste tõttu.

Kakskümmend aastat tagasi hakkas ilmuma Kuulutaja. Ka siis oli kevad. Ühiskond oli hoopis teistsugune. Õnneks toimusid juba muutused, mis võimaldasidki Kuulutajal alustada.

Tänu olgu Jumalale nende kahekümne aasta eest! Aitäh igale inimesele, kes Kuulutajale kaasa on aidanud. Kõiki ei oskaks isiklikult tänada – näiteks kõiki lehe eest palvetajaid ja annetajaid toimetus ju ei tunnegi, aga nende osa on olnud suur.

Mis edasi saab? “Hääl ütleb: “Kuuluta!” Ja teine kostab: “Mida ma pean kuulutama?” “Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.”” (Js 40, 6.8). Kuulutaja tahab ka edaspidi olla igavese sõna kuulutaja.

VALGUS VÕITLEB PIMEDUSEGA

Toimetaja kommentaar

Siiski – “jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus” (1Tm 4,8).

PEAMINISTRI EUROLOOTUS

Võiks küsida – milles asi? Miks laskis peaminister ennast rahandusvolinikul manitseda, kas ta ei teadnud eurole ülemineku reegleid? Milleks üldse poolest aastast numbrit teha? Ega me muidugi täpselt tea, mida peaminister mõtles.

Mõned arvavad, et elu Eestis on kõige hullem maailmas. Tegelikult muidugi ei ole (kõige parem ka mitte). Peaministri optimistlik avaldus tahtis ehk vähendada kodust pessimismi.

Välismaal oodatavat Eesti krooni devalveerimist. Kümmekond aastat tagasi oodati ka ja Eesti pangad teenisid spekulantide valelootuse pealt kena kasumi. Kui Eesti valitsus arvab, et meie majandus on nii tugev, et võime kiiresti euro kasutusele võtta, peaks see kaugelolijatele mingit muljet avaldama. Rahvas vajab ergutavaid sõnumeid, Eesti vajab positiivset rahvusvahelist tähelepanu.

Eesti kroon on ilus ja hea, aga suurema raha varjus oleks julgem. Nii arvavad meie juhid praegu. Kuidas me pärast eurole üleminekut arvame, seda näitab aeg. Sest euro ei ole hea elu garantii, vaid võimalus. Nagu ka Eesti vabadus on võimalus. Need, kes seda ei arenda, vaid ainult teistelt midagi ootavad ja nurisevad, lähevad ühest nukrast päevast teise.

Kg 7,12 on huvitav salm: “Tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku.” Raha alati ei hoia. Aga “Issanda kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda” (Ps 111,10).

PIMEDUS TALLINNAS

Enamikku Kuulutaja lugejaid Tallinna linnavalitsuse otsus ei puuduta, sest nad pole tallinlased või magavad pimendamise ajal oma kodus. Siiski võib mõnel vaja olla minna näiteks varahommikul Tallinna lennujaama. Mõtelda võime aga kõik.

Raha kokku hoida on vaja, sest meil on ju kriis. Mille arvel säästa? Selle eelarverea, mille vähendamine üldse mingeid probleeme ei tekita ja tähelepanu ei ärata, võib vist päris ära kaotada. Tallinnas leitud lahendus pole midagi erakordset, seda on teistes maades ja teistes linnades ennegi tehtud.

Mingist hüvest sunnitud loobumine on alati ebamugav. Pimendamine on poliitilises võitluses hea teema. Aga Koguja ütles ju veel, et tarkus on kasulikum kui meeletus. Palugem tarkust neile, kes peavad otsuseid tegema.

EESTLASTE VALUPÄEV

Võõramaalasele võib see olla arusaamatu statistika, ka Eesti oma noorem põlvkond ei suuda sageli vanadesse halbadesse asjadesse enam süveneda. Ometi oli see kuuskümmend aastat tagasi kohutav reaalsus, mis painab veel elus olevaid ohvreid tänapäevani.

Kus oli märtsiküüditamise ajal Jumal, miks Ta lubas niisugust kurjust? Ta oli nende kõrval, kes Teda uskusid. Ta valmistas ette tulevikku ja mitte ainult kuuekümneks aastaks.

KUULUTAME RISTILÖÖDUD KRISTUST

Kui ma valmistan jutlust ette, siis mõnikord löön mõne sõna interneti otsingusse ja vaatan, mida sellest räägitakse või kuidas seda mõistetakse. Sõna “ristilöödud” kannab internetis põhiliselt mõtet, et keegi on surma mõistetud, mõni asi on otsa saanud. Nende hulgas on inimesi ja loomi. Küll on hea, et tuli välja ka ristilöödud Kristus – erinevate koguduste ja evangeelse alliansi kodulehtede kaudu.

Seejärel tuli mõte lüüa sisse Kuulutaja. Kristlik leht Kuulutaja tuli kohe. Sel lehel on väga ilus nimi ja sellepärast on teisigi, kes seda nime tarvitada on tahtnud. Need sõnumid, mida teised Kuulutajad on kuulutanud, on hoopis teistsugused. Aga südamest on hea meel, et kristlik leht Kuulutaja on juba kahekümne aasta jooksul kuulutanud ristilöödud Kristust.

KUULUTAMINE POLE KERGE

Meie kuulutame ristilöödud Kristust. See on Jumala hea sõnum Jeesusest Kristusest, Jumala ametlik, autoriteetne ja tagatud sõnum. Ta on läkitanud oma jüngrid välja ning ütelnud, et minge kõike maailma ja kuulutage (Mk 16,15).

Leidsin evangeelse alliansi kodulehelt Antonie Rutaysire’i jutluse, mille ta pidas 2000. aastal Amsterdami konverentsil. Selle teemaks oli “Kristuse rist evangelisti elus ja jutluses”. Seal ta ütleb: “Esiteks: üks suuremaid kunste ja ande evangeeliumi kuulutamisel on pöörata inimeste silmad ja kõrvad ning panna nad nägema seda, millest me räägime. Teiseks: jutlus Jeesuse Kristuse ristist peab alati olema vastavuses kuulajate igapäevase eluga. Jutlus muutub haaravaks, kui kuulaja võib end samastada esitatud looga.”

Kuulutada ristilöödud Kristust ei ole lihtne. Jeesus ise tegi seda ettevaatlikult. Ta kuulutas kolm korda oma surma ja kannatust ette. Ta hakkas seda tegema järkjärgult, kui nägi, et jüngrid olid selleks valmis.

Esimesel korral ütles Jeesus, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama (Mt 16,21 ja Mk 8,31). Teisel korral Ta ütles, et Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad Ta ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles (Mt 17,22–23 ja Mk 9,31). Kolmandal korral rääkis Ta veel rohkem: “Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad Ta surma ja annavad Ta paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa; ning kolmandal päeval äratatakse Ta üles” (Mt 20,18–19). Mk 10,33–34 on öeldud lisaks, et paganad sülitavad Ta peale ja piitsutavad Teda ja tapavad Ta ära.

Ristilöömine, millest Jeesus pidi läbi minema, ei olnud kerge asi. Aastaid tagasi tutvustati televisioonis ühte Ameerika kirikut. Kommentaator ütles, et seal kannatusest ei räägita. Kui tühiseks jääb selline kuulutus! Kui meie Kristus jääb moraali tasemele, me tuleme pühapäeval kokku ja ütleme, et olge viisakad ja tublid inimesed, käituge hästi ja jätke endast hea mulje, siis selliseid häid üleskutseid me võime kuulda palju. Aga meie kuulutame elusid muutvat sõnumit ja see ei saa tulla kuidagi kergelt.

KRISTUSE EESMÄRK

Rist ei olnud siis püha asi. Nüüd näeme seda inimeste kaelas ja kirikute tornides. 5Ms 21,22–23 on öeldud: “Ja kui kellegi peal on surma väärt patt ja ta surmatakse ning sa pood ta puusse, siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma, sest poodu on Jumalast neetud; ära roojasta oma maad, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks!” Selle reegli järgi talitati ka Jeesusega.

Ristilöömine hukkamismeetodina oli tarvitusel 6. sajandist enne Kristust kuni 4. sajandini pärast Kristust, eriti Pärsias, Egiptuses, Kartaagos ja Roomas. See omandas täiesti uue tähenduse Kristuse ristilöömise kaudu. Kui Rooma võttis Kristuse vastu, sai rist pühaks märgiks. Täna ütleme, et oleme ristiusku, sest me usume ja kuulutame ristilöödud Kristust.

Minu arvates on selle sajandi alguse kõige suuremaks ristilöödud Kristuse kuulutamiseks Mel Gibsoni film “Kristuse kannatused”. Kui seda filmi näidati eelmisele paavstile ja küsiti tema arvamust, siis ta ütles, et just nii see oligi. Filmi on kritiseeritud, et see on liialt julm, seda on süüdistatud liigses vägivaldsuses ja antisemitismis. Seda võeti skandaalselt vastu. Kui Mel Gibson tahtis seda filmi teha, siis ei leidnud ta Hollywoodis toetust ja ta rahastas seda 30 miljoni dollariga oma varast. See tähendas tema jaoks erakordset kõlbelist valmidust ja vajadust. Võtete ajal hoomas ta korduvalt Püha Vaimu lähedust.

Seda filmi ei olnud meeldiv vaadata – vaadata, kuidas Jeesust pekstakse. “Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53,5). Jeesus kandis meie patud ristipuule. Kannatused ja valud, mida keegi kannab armastusest meie vastu, ei saa kuidagi jätta meid ükskõikseks.

JEESUS TÕI VABADUSE

Kui räägime inimestele Kristuse kannatusest, siis peaksime ütlema, et seda oleksime tegelikult pidanud me ise kandma. Meie karistus oli Tema peal. On oluline mõista, et see ei olnud vaatemäng, vaid tõeline karistuse kandmine meie kõikide eest.

Apostel Peetrus võttis sellest kinni: “Ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; Tema vermete varal te olete saanud terveks” (1Pt 2,24). Kas see pole eriline eesõigus, kui me elame selles maailmas ja tunneme oma südames rahu Jumalaga? Kas see ei ole suur õnnistus, kui oskame usus kinni võtta sellest, et Jumala Poja kannatuste kaudu võime tervist saada ja usuinimestena oleme võinud seda ka korduvalt kogeda? Täna tahame Issanda surma kalliks ja kõrgeks pidada.

INIMKONNA PÄÄSTJA

Joosepi vennad olid kadedad ta peale, müüsid ta orjusesse, ta jõudis Egiptusesse ja seal sai temast valitseja. Olid näljaajad ja ta oma vennad tulid Egiptusse vilja otsima. Nad ei tundnud Joosepit ära, sest ta kandis Egiptuse rüüd. Aga seal sees oli heebrea mees.

Kristus on samamoodi siin maailmas. Ta kannab paganlikku rüüd. Paganlik maailm kuulutab Kristust, on riste täis. Juudid pole veel Teda ära tundnud. Aga kui see tundmine tuleb, siis see rahvas läheb kihama. Paulus kirjutas, et see on lausa surnuist ülestõusmine (Rm 11,15). Nad taipavad, mis tegelikult on sündinud, kes tegelikult on Jeesus Kristus. Me palvetame, et Jeesuse tundmine võiks jõuda kõigi inimesteni.

KES ON KRISTUS SULLE?

Riia üks pastoritest on teinud mitmeid muusikale. Aastaid tagasi käisin ühte Jurmalas vaatamas. Selles oli ta kokku põiminud kaks asja. Ristil kisendas Jeesus suure häälega: “Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” ja sel ajal kärises templi kõige pühama paiga ees vahevaip ülevalt alla lõhki (Lk 23,45–46).

Nüüd ei pea Jumal ennast peitma, vaid Ta ootab seda võimalust, et kadunud poegadele ja tütardele vastu joosta. Isa on ootamas oma poega. Kui ta näeb teda tulemas, siis ta jookseb talle vastu. Siis tuleb pidu. See on ikka nõnda. Kui inimene kohtub Jumalaga, siis tuleb pidu.

Pärast Jeesuse ristisurma sai Tema nimi muudetud. Kui naised läksid hauale, siis ütles ingel: “Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust” (Mt 28,5). Ilmutuseraamatust loeme, et Jeesusest räägitakse kui tapetud Tallest. Jeesus on hoopis uuel moel meie ees. Selle vahe tõi sisse Tema ristisurm. Põhiline eesmärk on, et sina ja mina võiksime olla Jumala lapsed, et meie läbikäimine Jumalaga võiks olla nii lihtne, et Tema on meie Isa ja meie Tema lapsed.

Jeesuse surm ristil oli nii pöördeline. See ohver tuli tuua, sest teisiti poleks olnud võimalik patuga hakkama saada ja meil pääseda. Kuulutage Kristust veel innukamalt, julgemalt, selgemalt, sest see on ainus sõnum, mis päästab.

TOIVO TEEKEL
Võru Baptistikoguduse pastor
Jutlus Kuulutaja 20. aastapäeva jumalateenistusel
15. märtsil 2009 Valga Betaania palvelas

TEISTMOODI TEISIPÄEVAD

Aktuaalne teema

EINIKE PILLI koordineerib Tartu Salemi Baptistikoguduses elukestva õppe tööharu. Kuulutaja palus tal rääkida ühest uuest ettevõtmisest.

Mis on teistmoodi teisipäevad?

Teistmoodi teisipäevad on võimalus nendele inimestele, kes on oma töö kaotanud, ühte nädalapäeva teistmoodi sisustada. Oodatud on tööealised täiskasvanud, kes hetkel ei käi tööl.

Nimetame teistmoodi teisipäevi ka enesearengu seminariks. Meie põhirõhk ei ole söömisel, kuigi alustame ühise kehakinnitusega, millel on ka osaduse ja kokkukuulumise tähendus. Seminari põhiosa on koondunud külalise ümber, kes räägib mõnel teemal, mille eesmärk on aidata töötuse situatsiooniga toime tulle ja tööd leida.

Nimetan mõned teemad: “Stress – kas koletis või kogemus?”, “Kriisiga toimetulek”, “Mis järjekorras maksta laene”, “Identiteedist ehk mida töö peale sissetuleku annab?”, “Kuidas kirjutada projekti ja teha äriplaani?”, “Kuidas ennast hästi väljendada ja töövestlusel käituda”. Kursuse lõpuosas on Eesti ühe tipp-psühholoogi loeng “Õnne valemist”.

Kuidas idee tekkis?

Esiteks sellest, mis ühiskonnas õhus on. Teiseks ärgituseks oli, et jäin novembris ise töötuks. Läksin hommikul pahaaimamatult tööle ja lõunaajal öeldi, et ära enam homme tule. See oli mulle ootamatu, kuigi lõppkokkuvõttes mitte negatiivne kogemus. Olin ilma töökohata üle kuu ja elasin läbi selle tunde, mida tähendab, et hommikul ei ole vaja tööle minna. Selle tulemusena rajasin firma, nii et olen ise teinud seda, mida praegu tööta jäänud inimestele soovitatakse.

Kolmandaks tahame näidata, et kogudus mitte ainult ei räägi hoolimisest, vaid hoolib inimestest tegelikult. See on minu jaoks kõige tugevam argument – oleme muidu kogudustena sõnade ja tegude tasakaalus liiga palju sõnade poole kaldu.

Kes teistmoodi teisipäevi korraldavad?

Mina ja pastor Meego Remmel. Meil on kokkulepe, et üks meist on alati kohal. Ideed, mida teha, panime ühiselt kokku, saime neid ka vestlustest teiste inimestega ja mõnikord pakkusid külalised veel teisegi külalise ja teema välja. Koguduse liikmed toetavad üritust kas söögitegemisega või rahaliselt. See on tegelikult terve koguduse projekt.

Minu kõige rõõmsam kogemus on, et paljud inimesed väljastpoolt kogudust on valmis kõnelema tulema. Ma arvan, et selles on ka neile oluline sõnum, et kirik pakub sellise võimaluse. Need eesti inimesed, kellel on töö, tahavad siiralt teha midagi nende aitamiseks, kes selle on kaotanud. Kõik meie külalised esinevad tasuta. Peaaegu kõik ajad juuni alguseni on täidetud väga heade inimestega.

Kas mõni fond, riigiasutus või linn majanduslikult toetab ka?

Meil ei ole tekkinud suuri kulutusi. Kasutame kirikuruume, inimesed töötavad vabatahtlikult, ainus kulu on toidukulu ja ka see on tulnud annetustest kokku. Kogudus teeb teistmoodi teisipäevad omapoolse panusena ühiskonnale – me toetame oma riiki raskel ajal.

Kas keegi on hakanud juba teistmoodi teisipäevi järgi tegema?

Tallinnas on nelipühikirik olnud huvitatud millegi sarnase tegemisest koguduste koostöös. Olen kuulnud, et ka Rakveres mõeldakse.

Mõte on levinud üllatavalt hästi ja me oleme saanud tagasisidet ka väljastpoolt kogudust, et teeme õiget asja. See on olnud väga julgustav.

Kas teistmoodi teisipäevadel on ka vaimulik eesmärk?

Kuivõrd me saame inimest jagada vaimulikuks ja mittevaimulikuks? Jeesus esindas oma kuulutusega terviklikku inimkäsitlust – kui inimene vajab tervendamist ja jalule aitamist, on see sama piibellik kui uuestisünni kuulutamine. Me teeme teistmoodi teisipäevi kiriku ruumides ja kristlastena, vaimulikus õhkkonnas, aga me ei pane inimesi lugema pikki palveid ega pea neile jutlusi. Samas pakume alati võimalusi isiklikeks vestlusteks ja neid on olnud ka.

Kas see on Salemis väljamõeldud töövorm?

Meil konkreetseid eeskujusid ei olnud. Usun, et Jumal kõneles korraga nii minu kui Meego Remmeliga ja ühel hetkel otsustasime, et nüüd tuleb tegutseda.

On olnud julgustav, et kui kogudus pakub midagi, mille järele inimestel on vajadust, siis nad ei pelga ka üle kirikuläve astuda. Samas inimeste grupp, kes kohale tuleb, on väga erinev. Otsime pidevalt vormi, mis aitab täita meie peamise sihtgrupi vajadusi kõige paremini.

Kui kaua mõtlete sellist tööd teha?

Praeguse plaani järgi teeme viimase kogunemise juuni alguses. Tartule on iseloomulik, et inimesed ei ole suvel linnas. Kui osavõtjatest tekib üksteist toetav grupeering, mis on üks nende teisipäevade olulisi eesmärke, siis võime kohtumisi suvel jätkata. Ja kui majandussurutis jätkub, siis ma ei välista, et alustame sügisel uuesti.

Täname!

24. märtsil 2009 telefoni teel

JUMAL MÕTLEB PIKALT ETTE

Venekeelse Tapa EKB Koguduse juhatuse esimees NEEME TINGAS (69) on huvitava elukäiguga mees. Osa sellest jõuab järgneva intervjuu kaudu Kuulutaja lugejateni.

Kas Sa oled põline Tapa elanik?

Jah, aga ma pole siin kogu aeg elanud. Pärast seitsmendat klassi läksin Tallinna. Suurte ringidega jõudsin 1983. aastal siia tagasi, kui mind Tapa baptistikoguduse liikmeks võeti. 1986. aastast jäin päriselt Tapale elama, kui Mariaga abiellusin.

Usuasjaga oled Sa noorusest peale tuttav?

Täitsa väikesest lapsest peale. Aga üks asi on tuttav olla ja teine asi usklikuna elada.

Sa oled oma elus väga palju rännata saanud.

Olin külmutusrongide mehhaanik. Sattusin selle töö peale ühe oma sõbra kaudu. Kui ta rääkis, et selline töökoht on olemas, siis ma eriti ei uskunud. Kõigepealt tuli üks aasta Tallinna Vedurijuhtide Koolis õppida. Seal ei olnud ainult vedurijuhid, vaid ka muud raudteemehed. Seejärel sain Valga Külmutusvagunite Depoosse tööle.

Tööks oli kiiresti riknevate kaupade vedu. Me räägime küll külmutusvagunitest, aga sõitsime ka soojendusega. Näiteks kui oli talvel vaja mineraalvett vedada. Suvel tuli sooja kartvaid asju külmutada. Külmutatud kaupa sügavkülmas polnudki kõige raskem vedada. Aga kapsad ja muud sellised viljad tahtsid tuliseks minna ja siis tuli temperatuur alla viia.

Kas Sa vedasid Eesti kaupa Venemaale?

Eestis käisin ainult dokumente ära andmas. Paari-kolme aasta tagant käisid vagunid ka Valgas remondis. Tuli telegramm – kästi sõita Valka. Seal öeldi näiteks, et vagunid on Uuralis. Anti meile ja Uuralis ootava brigaadi jaoks sõidupiletid ning sõitsime kohale. Vahetasime meeskonna välja, nemad said koju ja meie sõitsime vagunitega edasi. Uuralist anti kaup näiteks Kaukaasiasse, sealt Moskvasse. Mõnikord sõitsime tühjalt. Tööaeg oli 45 päeva. Siis saatsime telegrammi ja teatasime, kuhu parajasti sõidame. Sihtpunkti tuli järgmine brigaad meile vastu. Koos kojusõiduga läks umbes kaks kuud. Pärast seda oli kaks kuud kodus vaba aega ja palk jooksis.

Sina ei ole siis selles süüdi, et Eestis nõukogude ajal liha vähe oli?

Ei ole. Olid küll kindlad vagunid, mis Võhma lihakombinaadi ja Leningradi vahet sõitsid, aga meie ei olnud nendega seotud.

Mis mõttes see töö huvitav oli?

Kui sa ikka sõidad mööda suurt ja laia Nõukogude Liitu, miks ta siis huvitav ei ole. Sai käidud Ungari ja Tšehhi piirist Lõuna-Sahhalinini ja Afganistani piirist Põhja-Jäämereni. Olime ikka paigal ka ja nägime neid kohti. Mõnes kohas tuli kaua aega olla. Eriti Kesk-Aasias, kus kapsad istutati maha ja vagunid pandi ootama, millal kapsad valmis saavad. Ükskord istusin Dušanbe lähedal 45 päeva, kutsusin vahetuse ja kahe kuu pärast läksin sinna tagasi. Vagunid olid ikka seal. Sel ajal tehti natuke remonti ka.

Kas see töö oli ohtlik?

Eks raudtee on alati ohtlik. Kui sorteerimisjaamas seisid kümned rongikoosseisud ja kiiresti oli vaja minna, siis läksid ikka vagunite alt läbi. Ei olnud aega ringi ümber rongide käia.

Sel ajal röövimist ja riisumist ei olnud, see algas hiljem, kui ma juba ära tulin. Meie ajal varastati küll, tõmmati plomme maha ja käidi vagunites sees.

Kas Sa raudteel töötades saidki vene keele selgeks?

Teatud mõttes küll. Aga kui ma hakkasin oma elu üle mõtlema, siis leidsin, et Jumal hakkas mind vene tööks ette valmistama 1957. aastast peale, kui ma tööstuskooli lõpetasin ja Balti Laevaremonditehasesse vene brigaadi tööle läksin. Sealt läks edasi sammhaaval, kogu aeg õppisin midagi juurde.

Ma sattusin Tallinna Mõõduriistade Tehases kogemata matkasektsiooni esimeheks ja sealt turismialale. Kui ma sõitmas käisin, siis töötasin vabadel päevadel Nelijärvel ja hiljem Võru Kubijal turismibaasides. Grupid olid venekeelsed. Nii et vene keelt lihviti igast küljest.

Sinu abikaasal on ju ka vene keel väga selge?

See on ka üks asi. Ta on Kasahstani eestlane. Eestisse tuli ta juba täiskasvanuna. Nüüd räägime omavahel eesti keeles, mõnikord läbisegi vene keelega. Tütred õppisid vene keele hiljem selgeks.

Kuidas Sa Jumala leidsid?

Raskelt. Ta pani mind kitsa koha peale. Ütlesin, et Jumal, kui sa mind siit veel välja päästad, siis ma tahan hakata elama uut elu.

Huvitav, et pöördumine tuli täitsa üksinda, sõidus olles. Istusin vaikselt omaette. Järsku tuli meelde, et kuhu jäi lubadus, kui elu on ikka endine. Algul tuli pähe salm Jh 14,6: “Mina olen tee ja tõde ja elu.” Mõtlesin, et kuidas see salm edasi oli ja siis tuli hoopis Jh 3,16: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Aga miks ma pean hukka saama, kui ma usun? Vastuseks tuli: “Mine ja ära enam tee pattu!” (Jh 8,11).

Sõitsin veel mitu kuud, kuni ükskord koju jõudsin. Oli pühapäevane päev, viskasin oma kotid Balti jaama pakihoidu ja läksin jooksuga Oleviste kiriku poole. Oli 1982. aasta. Sõitsin veel 1987. aastani, kuni tütar sündis.

Usuinimesi Sa oma reisidel ei kohanud?

Alles pärast pöördumist. Hakkasin võimalusi otsima. Võtsin EKB liidu kantseleist Arvo Kajaste käest koguduste aadresse. Sai käidud Dušanbes, Vitebskis, Moskvas. Pärast ristimist läksin järgmisel päeval sõitu ja esimene leivamurdmine oli Taga-Karpaatias Užgorodi baptisti­kirikus. Oli ilus vana kalvinistlik kirik, torniga ja puha.

Kuidas Sa jutlustama hakkasid?

Eks pastor Dimitri Lipping pani mind Tapal rääkima. Eesti keeles muidugi. Vene keeles jutlustamiseni läks veel hulk aega. Pean olema tänulik Dimitri Lippingule, et ta pakkus mulle vene noorte juhtimist. Ma olin ise siis algaja usklik, aga ta ütles, et on hea, kui üks on neist aastatelt vanem. Võtsime nendega piiblitundides Vana Testamendi otsast lõpuni läbi. See andis Piibli tundmisele hästi palju ja vaimulikule vene keelele ka.

Nii said Sa vene piiblikeele selgeks?

Selle sain selgeks tõlkimisega. Tõlkisin eestlaste ja venelaste ühistel koosolekutel. Üks väärt vana õde iga kord, kui ma tõlkekabiinist välja tulin, ütles: “Kas tead, et vene keeles üldse niimoodi ei räägita?” Ma ju tõlkisin sellisesse vene keelde, mis mul oli, aga piiblikeeles on väga palju hoopis teistmoodi.

Tõlkisin, kuni venelasi koosolekul käis. Vene grupp käis juba omaette. Vaatasin tõlkekabiini aknast välja ja nägin, et üksainus venelane istub. Istusin tema kõrvale ja tõlkisin ilma tehnika abita. Samal päeval jõudsin otsusele, et minu koht on vene koguduses ja järgmisel pühapäeval istusin juba seal.

Kui nad olid juba mitu kuud omaette koos käinud, siis hakkasin dokumente ajama. Eesti EKB Koguduste Liidu vene regioon soovitas, et me registreeriks grupi omaette kogudusena. Mul oli lihtsam asju ajada, sest seda tuli eesti keeles teha.

Sinust sai koguduse juht. Miks?

Ma niikuinii juhtisin seda. Praegu on meid 25 inimest. Kümme on alla 30 aasta vanad, neist neli noormehed, sealhulgas ka noortejuht. Minusuguseid eestlasi on ainult minu pere – neli inimest. Eesti keele rääkijaid on rohkem, noored räägivad peaaegu kõik.

Sinu lapsed ju töötavad ka vene koguduses?

Mõlemad töötavad Tallinnas vene Betaania koguduses Kalju tänaval. Üks juhib koori ja teine laulab kooris. Noorem teeb pühapäeviti Tapal veel pühapäevakooli tööd.

Milline perspektiiv on eestlaste tehtaval vene tööl?

Ma loodan, et ma saan ühel päeval selle töö venelase kätte üle anda. Samas on mul soov, et Eesti EKB Koguduste Liidus ei oleks eestlaste ja venelaste eristamist. Alles hiljuti ühel vene nõupidamisel, kui Meego Remmel hakkas rääkima, siis öeldi, et eestlaste president räägib. Hea, kui ühel päeval oleks liit ühtne.

Vene regioon pole paha, olen sellele ülimalt tänulik, sest nemad tõstsid meid jalule. Noorel algaval kogudusel oleks väga raske olnud. Üks kord kuus oli meil keegi regiooni vendadest külas. Küsimus oli ka leivamurdmises, mida ma algul läbi viia ei võinud.

Kas eestlaste ja venelaste mõtteviisil on vahet?

Kindlasti on venelased konservatiivsemad, aga ei ole paha olla konservatiivne, kui see ei hakka pommina jala küljes kinni olema. See on ju traditsioonide konservatiivsus – teenistusvormid ja niisugused küsimused. See ei tohiks üldse häirida ei ühte ega teist. Aja jooksul kõik muutuvad.

Kuidas Sa võtaksid oma elu kokku?

Minu isiklikus elus oleks võinud väga palju teisiti olla. Väga hea on, et Jumal on armuline. Aga kui ma vaatan tagasi, kuidas Jumal teeb ja vormib asju, kuidas ta mulle juba poisikeseeast hakkas vene keelt õpetama, siis – Jumala teed on inimlikult niivõrd arusaamatud ja pika plaaniga ette, mida momendil ei mõista. Meie ülesanne on rohkem usaldada Jumalat ja ennast Tema kätte. Me usume kõik, aga usalduse puudujääki on küllalt.

Mida veel?

Ütlen hea sõna Kuulutajale – mulle meeldib! Mul on vanu numbreid palju alles. Vahel on nii hea võtta mõni leht kuskilt alguse poolt ja lugeda.

Aitäh intervjuu eest ja hea hinnangu eest Kuulutaja 20. aastapäeval!

21. märtsil 2009 telefoni teel

ÜMBERRINGI KÄIS NAGU SÕDA

“Kas te teate, mis lahti on?” küsis Rita Althöfer apteekrilt. “Mulle just helistati – gümnaasiumis tulistatakse,” vastas mees. Rita Althöfer sattus paanikasse, sest tema kaks last õppisid seal. Ta jooksis koju.

Rita Althöfer on Saksa Punase Risti juures hingeabi kursused läbinud. Ta teab, kuidas kriisis aidata. Kaks aastat tagasi oli sarnane olukord ühes firmas ja ta hoolitses selle töötajate eest.

Rita Althöfer helistas oma meeskonna juhile ja sõitis kooli juurde. Põhikool, gümnaasium ja reaalkool asuvad kõrvuti. Teel tulid naisele vastu sajad politseinikud. Nad kandsid kaitsevesti ja hoidsid relvi laskevalmis. “Oleks nagu sõtta sattunud,” ütles Rita Althöfer.

TAHAKS LASTE JUURDE

Lutz Althöfer sõitis kohe linna, ta tahtis oma kahe lapse juurde. Kahe kilomeetri jaoks kulus kolmveerand tundi. Terve linn oli teel koolide juurde. Igaüks tahtis teada, kas tema laps on veel elus. Ka teisi koole ja lasteaedasid ümberkaudu hoiatati, nad sulgesid oma uksed. Osa lapsi istus koolilaudade all ja ootas häire lõppu.

ABIKS VÕÕRASTELE LASTELE

Kell 12.30 avastati kurjategija 40 kilomeetrit eemal Wendlingenist autokaupluse juurest. Saanud kaks kuuli jalgadesse, kukkus ta maha ja tulistas ennast surnuks.

Lapsed, kellel telefonid kaasas, helistasid hallist vanematele ja sõpradele. Teada oli, et on vähemalt üheksa surnut ja kuritegu ei toimunud gümnaasiumis, vaid kõrvalasuvas reaalkoolis. Mobiilivõrgud kukkusid ülekoormusest kokku, mõnedel õpilastel oli veel levi, teistel mitte. Üha juurde tulevate õpilaste jaoks hakkas hall kitsaks jääma, lapsed jaotati kõrvalasuvatesse spordisaalidesse ja nad jäid seal oma vanemaid ootama.

Rita Althöfer läks mineraalvee ja plastiktopsidega läbi halli ja rääkis õpilastega. “Oli lapsi, kellega oli kõik parimas korras, ja teised, kes olid omadega täiesti läbi.”

MIDA SAAB HINGEHOIDJA TEHA?

Mida saab hingehoidja üldse niisugusel päeval teha? Kuulata, vaikida, nutta. Mõnikord aitab ka kallistus. Šokk on väga sügaval. Võtab veel kaua aega, enne kui taibatakse, mis tegelikult juhtus.

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

TALLINNAS AVATI SUPIKÖÖK

“Söök on siin hea! Menüü mitmekesine,” lausus üks anonüümseks jääda sooviv linlane, kes oli tulnud tasuta supi söömise võimalust kasutama. Esimesel päeval pakuti soovijatele makaronisuppi, saiakesi, teed ja kohvi.

“Võib olla ei ole paljudele supp ja saiake mitmekesine, aga ajal, mil vähekindlustatute arv kasvab tundidega, on meie keskel kaaslinlasi, kellel kord päevas süüa saada on sündmus omaette,” lausus MTÜ Oleviste Hoolekanne juhatuse liige ja Lootuse festivali vabatahtlik Riina Vändre. “Avatav supiköök väljendab kristlaste püüdu jagada kaaslinlastele lootusetus olukorras sõnumit – meil on lootust, kui me üksteist aitame ja toetame. Kristlike organisatsioonide ja koguduste koostöö tihenemine raskel ajal pole maailmas erakordne. Eestimaalased vajavad tuge ja positiivseid sõnumeid olukorras, kus on kaotatud töö ja pole enam kusagile abi paluma minna.”

Info on pärit festivali kodulehelt www.bgea.ee. Sealt võib otsida lisa!

UUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Eesti EKB Koguduste Liidu vene regiooni koguduste esindajad kogunesid 7. märtsil oma korralisele kokkusaamisele Valga Peeteli koguduse palvelasse. Lisaks nõupidamisele peeti ka pidulik jumalateenistus, kus ordineeriti kohalik pastor Pavel Kulikovitš. Ordineerimispalve pidasid vene regiooni vanempresbüter Nikolai Orehhov (pildil vasakul), liidu president Meego Remmel, Narva koguduse pastor Pavel Vezikov ja Pärnu Peeteli koguduse pastor Valeri Vetšerkovski.

Liidu vanematekogu aseesimees Ermo Jürma, vanematekogu liige Peeter Roosimaa ja Kohtla-Järve Peeteli koguduse pastori kohustetäitja Roman Kuznetsov ordineerisid 8. märtsil koguduse diakoniks Jan Pavlenko.

8. märtsil valis Tartu Salemi Baptistikogudus oma teiseks karjaseks dr Toivo Pilli. Seni paralleelselt Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori ja Tartu Kristliku Risttee koguduse teise pastori kohuseid täitnud Toivo Pilli loobub suvel seminari juhtimisest, pühendumaks pastoraalsele tööle Salemi koguduses ning kirjatööle Eesti EKB Koguduste Liidu ajaloo uurijana. Alates Salemi koguduse pastori Meego Remmeli valimisest liidu presidendi ülesannetesse 2008. aasta kevadel on Toivo Pilli teeninud Salemi kogudust kord kuus külalisjutlustajana. Salemi koguduse teenistusse asub ta alates augustikuust.

Salemi kogudus tegi põhikirjaparanduse, nimetades seni pastoritööd liidu juhi ülesannetega ühitanud Meego Remmeli koguduse vanempastoriks.

Samas loodi Tartu Salemi Baptistikogudusele ka Võnnu osakond. Seni iseseisvalt tegutsenud Võnnu koguduse üldkoosolek oli selleks jaanuarikuus teinud omapoolse otsuse ja taotluse. Võnnu osakonna liikmeskonna eest kannab jätkuvalt hoolt senine pastori kohustetäitja, Tartu Salemi koguduse diakon Aarne Põder.

22. märtsil toimus Tartu Kristliku Risttee Koguduse pastori Peep Saare ordineerimisjumalateenistus. 2006. aasta oktoobrikuus rajatud koguduse juht teenis seni kogudust Tartu Salemi Baptistikoguduse diakoni ordinatsiooniga. Ordineerimispalve pidasid Meego Remmel ja Toivo Pilli.

PALVETAMINE KEELATI ÄRA

UNISTUSTE AMET

Mõne aja pärast kohtus Caroline oma unistuste mehega – temast kolm aastat vanema sidetehniku Stewart Petriega. 1989. aastal nad abiellusid ja Caroline sünnitas kaks poega.

Koos mehega töötasid nad ühe baptistikoguduse palvegrupis. Mõlema jaoks oli palve osa igapäevast, nagu nad pühapäevalehele Mail on Sunday tunnistasid. Stewart pakkus kolleegidele eestpalvet, kui neil midagi südame peal oli: “Ei midagi hirmsat – nad võivad ka ära öelda. Enamasti on nad selle üle rõõmsad.”

Caroline jäi koduseks, kuni lapsed väikesed olid. Kuid 2008. aastal, kui nad olid 14- ja 10-aastased, läks ta uuesti tööle. Talle maksti umbes 170 krooni tunnis ja ta töötas riiklikus meditsiinisüsteemis.

TA LASTI LAHTI

Caroline jagas üle viiekümne kaardi laiali. Paljudele patsientidele sai see tekst nende oma palveks ja neil läks paremaks. Ainult ühel korral kaebas üks mees “ahistamise” üle. Caroline ülemus manitses teda, et ta ei tohi palvekaarte patsientidele jagada ja neile oma usust rääkida. Peale selle pidi ta diskrimineerimisvastase kursuse läbi tegema.

Caroline andis nördinult alla. Aga palvetamist ei lasknud ta endal keelata. Kui ta 15. novembril ühe 79-aastase inimese jalgu mähkis, küsis ta, kas võib ka palvetada. Daam keeldus ja rääkis sellest järgmisel päeval teisele hooldajale.

Caroline kutsuti distsiplinaarvestlusele. Talle heideti ette, et ta on rikkunud sisekorraeeskirju. Teda ähvardas medõe paberite äravõtmine. Tulemus – ta vabastati ametist. Ja tema ametiühing asus tööandja poolele. Vapustatult võttis Caroline ühendust kristlike juristide ühinguga, kes soovitas tal asi avalikuks teha.

KISA OLI SUUR

Nii sai Caroline oma armastatud ameti tagasi – koos õigusega käsi kokku panna: “Ma usun kindlalt, et palve aitab haigeid. Ma olen seda korduvalt kogenud.”

WOLFGANG POLZER
idea Spektrum

LASTE KUNSTIKONKURSS

“Täna, kui meie, täiskasvanud, räägime üha enam väärtushinnangutest ning otsime taas püsimajäämiseks tõelisi väärtusi, on õige aeg julgustada ka lapsi arutlema nendes kategooriates,” ütles Lootuse festivali lastetöö koordinaator ja Eesti Lastemisjoni projektijuht Ülle Kalvik. “Usk, lootus ja armastus on kolm kristlikku voorust, mida on peetud läbi kogu kirikuajaloo pea kõige tähtsamaks. Nii nagu kogu Lootuse festivali ja selle raames toimuva lasteprogrammi eesmärk, on ka meie kunstikonkursi soov öelda eestimaalastele, et on olemas lootus ja on olemas armastus, mida me saame üksteisele pakkuda.”

Konkursitöid on oodatud esitama kõik kuni 15-aastased noored ja lapsed. Tööde näitust on võimalik vaadata 2. mail Tallinna metodisti kirikus toimuval suurel laste rõõmurallil “Saame kokku minu juures!” ning pärast seda 1. novembrini Oleviste kirikus. Hiljem rändab näitus Eestimaa kirikutes. Kõik osalevad lapsed saavad diplomid ning esiletõstetuid autasustatakse Lootuse festivalil Saku Suurhallis.

“Usk, lootus ja armastus on kristlikud voorused, olles samas meie igapäevaelu lahutamatud väärtused. Seega ei pea tööd tingimata kandma kristlikku sõnumit, vaid võivad olla inspireeritud laste igapäevaelust enesest,” lisas Ülle Kalvik.

Info on pärit festivali kodulehelt www.bgea.ee. Sealt võib otsida lisa!

KUULUTAJA 20. AASTAPÄEV

Valga Betaania Baptistikoguduse palvelas 15. märtsil 2009

1. Valga Peeteli koguduse pastor Pavel Kulikovitš tõi enne jumalateenistust kohale tordid.
2. Vaade saali.
3. Üks väike tulevane Kuulutaja lugeja vajas teistest rohkem tähelepanu.
4. Sõnaline osa vaheldus muusikaga.
5. Kuulutaja Ühingu liikmed Margo Meri (vasakul), Üllas Linder ja Ago Rand aastapäevatordiga.
6. Jumalateenistuse järel sai peakõne pidanud Toivo Teekel (vasakul) jutule emeriitpastor Jaan Hanniga.