Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   November 2010

   Oktoober 2010

   September 2010

   August 2010

   Juuli 2010

   Juuni 2010

   Mai 2010

   Aprill 2010

   Märts 2010

   Veebruar 2010

   Jaanuar 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 12 (254) Detsember 2010 XXII AASTAKÄIK

Sisukord

Tormid laastavad maad. Toimetaja kommentaar * Lootus lootusetutele. Jutlus * Aktuaalne teema: Tartu Lõunakeskuse kohvikus jagati peremõtteid * Vangid leiavad uue elu Issandas. Intervjuu * Tugevam kui minu haigus * Kristlasest ema ähvardab surm * Kirikute nõukogu väärtustas head tööd * Lühiuudiseid * Palvushommikusöök «Üks maa, üks rahvas». Fotod *

Tartus Emajõe kaldal avati mõõdusammas, mis annab teavet veetasemest, selle temperatuurist ja ümbritsevast õhutemperatuurist. Uus sammas on eriti silmatorkav hämaras ja pimedas. Nagu aastaringne jõulukaunistus, kuid samas ka praktilise väärtusega.

Jõulud on väga praktilised pühad. Jumal ei saatnud oma Poega siia maailma ilma põhjuseta. Ta tuli meid päästma. Taevane mõõdusammas teeb kord igaühe olukorra väga täpselt selgeks. Määravaks saab suhtumine Jeesusesse: «Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse» (Jh 3,18).

Jõulud tulevad ja lähevad – nii iga aasta. Aga Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13,8). Seepärast pühendagem need pühad tõeliselt Talle, siis on neist meile päriselt kasu.

 

TORMID LAASTAVAD MAAD

Toimetaja kommentaar

Aasta on lõppemas, kuid veel on ühtteist toimumas. Aasta lõpus püütakse ikka anda hinnangut möödunule. Meil pole põhjust halada, oleme keerulised ajad üle elanud. Võiksime eeskuju võtta prohvetist, kes kirjutas hävitatud Jeruusalemmale mõeldes: «Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur!» (Nl 3,21–23). Ta pani oma lootuse Jumalale.

Elus on sündmusi, mis algul tunduvad suured ja tähtsad, aga pärast lähevad teistega ühte ritta ning kaotavad oma esialgse olulisuse. Siiski tuleks kõigist neist õppida.

EESTIT RÜNDAS VÕIMAS LUMETORM

Lumetorm Monika jääb eestlastele ilmselt mõneks ajaks meelde. Kõige suuremad probleemid olid Padaorus, kus oma autodes oli vangis kuussada inimest. Kellel paremini läks, sai lihtsalt tavalisest raskema sõidu või tundis näkku puhuvates tuisuiilides jalakäijana ebamugavust. Soojast toast akna kaudu välja vaadates oli torm väga huvitav vaatepilt.

Kas midagi oleks saanud teisiti teha, et tormi kahjulikud mõjud oleksid jäänud väiksemateks? Alati saaks. Küllap oli oma osa inimlikel eksimustel ja tegematajätmistel – ehk loodeti, et torm ei tule nii võimas ja saab tavapärase teehooldusega hakkama. Mõnigi autojuht oleks võinud oma sõidu edasi lükata ja mitte minna lumetormi seiklema. Võib-olla peaks tulevikus muretsema teistsuguseid teehooldusmasinaid. Teid ümber ehitades võiks mõtelda ka sellele, et tormid neid vähem kahjustada suudaks.

Eelmine Monikaga võrreldav torm olevat Padaorus olnud 1976. aastal. Kui palju on maksumaksjad nõus andma raha kallite masinate ja teede ümberehituste jaoks, kui suuri torme esineb harva ja need kestavad vaid mõne päeva?

Mind hämmastavad teated, et lumetormi tagajärgede aeglane likvideerimine olevat vähendanud mõne inimese lojaalsust Eesti riigi vastu. Peab see kodumaa-armastus ikka väike olema, kui nii kergesti alla antakse ja oma viha avalikult väljendada julgetakse! Pole kuulda, et Lääne-Euroopas, kus lumetormid samuti liiklust seisma pannud, mõneltki inimeselt elu võtnud ja muidki hädasid tekitanud, keegi sellepärast oma kodumaa hülgaks.

Õpetussõnades on öeldud: «Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend» (Õp 17,17). Kas see kehtib ka kodumaa-armastuse kohta?


Mahajäetud ning lagunevad kirikud ei näita ühiskonna arengut,
vaid Jumala abist ja õnnistusest loobumist

AVALIKUSTAMISE KASU JA PROBLEEMID

Nõukogude aja lõppu mäletavad inimesed teavad, mida tähendas avalikustamine. Nüüd harrastab seda rahvusvahelises poliitikas Wikileaks. Ka osa Ameerika Ühendriikide Tallinna saatkonna dokumente saadi nende poolt kätte ja tehti avalikuks. Eesti poliitikutele on see veidi muret tekitanud.

Kas on hea, kui poliitika telgitagused saavad kõigile inimestele teatavaks? Mõnes mõttes kindlasti, siis ei saa rahva selja taga midagi kurja plaanitseda. Teisest küljest ei ole kasulik, kui läbirääkimiste või seaduste ettevalmistamise käik avalikustatakse. Tööd ei saa lihtsalt teha, kui poolikuid asju kogu aeg kommenteeritakse ja arvustatakse. Veel on olemas ka sõjasaladused, mille avalikustamine ohustab rahvusvahelist julgeolekut.

Usklikud inimesed teavad, et neid jälgib Jumala silm (loe näiteks 139. psalmi). Ometi jätab Jumal enamiku inimeste eraelust enda teada. Meie elus on nähtusi, mis pole patt, aga millest võõrastele ei räägita. Tänapäeva üks hädasid ongi see, et kõik tiritakse rahva ette, mõnikord soovivad seda edevad avaliku elu tegelased ise.

Teine lugu on patuga. Viimses kohtus tuleb kõik avalikuks: «Surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi» (Ilm 20,12). Jeesus ütles, et midagi ei jää avalikustamata: «Sest midagi ei ole peidetut, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi varjul, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks» (Lk 8,17).

Wikileaksi asutajat süüdistatakse Rootsis vägistamises. Kas süüdistus juriidiliselt vett peab, näitab tulevik. Küll on aga selge, et kristlikku moraali see mees ei järgi. Selle põhjal ei saa küll hinnata Wikileaksi tööd, aga kahju on, et avalikustamist õhutav mees ei püüa ise elada avalikustamist lubavat elu.

Ülekohus ei seisa kotis. Igaüks peab arvestama, et tema teod võivad saada avalikuks. Prohvet hoiatas: «Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?» (Js 10,3).

 

LOOTUS LOOTUSETUTELE

«Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus!”

Luuka 2,11

TEISTMOODI JÕULUD

1983. aasta jõulud saabusid mulle teisiti kui kõik varasemad. Olen sündinud kristlikus kodus ja nii oli meie pere alati jõulupühi pidanud. Nende juurde kuulusid kuusk, jumalateenistus ja ühine jõuluõhtu koos lähisugulastega. Ning loomulikult õhtusöök, jõululaulud, luuletused ja kingitused.

Minu üheksateistkümnendad jõulud saabusid aga esmakordselt lahus perekonnast. Suvel oli mind võetud nõukogude armeesse, novembri alguses toodud õppeväeosast üle alalisse teenistuspaika ja nüüd, jõululaupäeva pimedal ja külmal õhtul, seisin valvepostil, õlal lahingupadrunitega laetud Kalašnikovi automaat.

Kindlasti ei olnud see koht, kus oleksin soovinud jõulude ajal olla. Ma tundsin igatsust kodu, sõprade ja koguduse järele. Tallinna õppima asudes sai minu kodukirikuks Oleviste ja nüüd kujutasin silme ees kiriku võimsaid jõulukuuskesid, oreli saatel kajavaid jõululaule ja puupüsti täis kirikut. Seal oleksin pidanud minagi sel õhtul olema, käima tornis kella löömas, laulma ühendkooris ja «Effataas».

Kuigi sõjaväes nagu kogu Nõukogude Liiduski ei olnud jõuludel mingisugust tähendust, tundus sel õhtul toimkonnas olemine eriti ebaõiglasena. Mul ei olnud midagi, mis oleks meenutanud neid tuttavlikke koduseid jõule.

Nii otsustasin kasutada olukorda, et olen üksi, palvetamiseks. Sealsamas, püstijalu, relv seljas, kõndides mööda valvatavat ala. Ja järsku tundsin, otsekui külm oleks taandunud ja taevast paistvad tähedki lähemale tulnud. Mul oli alles see kõige olulisem, jõulupühade põhjus ja peategelane, Jõululaps Jeesus Kristus, kes on tõotanud olla meie juures alati ja igal pool. Sel hetkel tundsin võimsamalt kui kunagi varem, milline on jõulude tegelik tähendus. Aeg möödus nii kiiresti, et vahtkonnavahetuse tulles oli isegi kahju puhkama minna.

JÕULUDE PEAMINE MÕTE

Jeesuse Kristuse täielikku elulugu meil ei ole. Evangeeliumid on Jeesuse sündi ja lapsepõlve kirjeldades napisõnalised. Ilmselt on sellel ka oma tähendus, pöörates tähelepanud maiselt isikult sellele igavikulisele, mida Ta õpetas ja tegi.

Kõige üksikasjalikuma kirjelduse leiame Luuka evangeeliumist, kuid ka siin mahub meile kõigile tuntud jõuluevangeelium vaid poolele leheküljele ning kogu lapsepõlve kirjeldus ühte peatükki. Need esimesed peatükid on vaid sissejuhatus, raamistik heale sõnumile, mida evangeeliumid kuulutavad ja samas on need ometi olulised, luues vajaliku tausta edaspidisele.

Jõulujuttudes, -piltidel ja -lauludes luuakse tihti romantiline ilupilt sellest, mis toimus Jeesuse sündimise ööl. Vastsündinud lapsuke magab sõimes puhastel õlgedel, Tema kõrval põlvitavad hardunult ema ja isa ning kõike seda valgustab taevast paistev tähevalgus. Tegelikkus, mida hoomame Luuka nappidest sõnadest, on aga palju karmim.

Joosep ja Maarja on maha käinud pika tee Naatsaretist Petlemma. See ei olnud nende endi soov, vaid Rooma keisririigi võimude korraldus minna rahvaloenduse ajaks oma suguvõsa sünnilinna, mis sundis neid vahetult enne lapse oodatavat sündi teele asuma. Teekonna pikkus oli rohkem kui sada kilomeetrit, mis käidi maha enamasti jalgsi. Nii mõnigi kord kujutatakse piltidel ja filmides Maarjat sõitmas eesli seljas, kuid Piibel ei anna selle kohta mingit vihjet.

Lk 2,6–7 ütleb: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis Ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.»

Piltide idülli asemel näen oma ettekujutuses pimedat ja külma varjualust loomadele, väsimusest nõrkevat noort ema, kes on sünnitanud oma esmasündinu tõenäoliselt ilma asjatundliku abita, ja isa, kes üritab oma võimaluste piires hoida vastsündinut ja Tema ema soojas. See on keskkond, kuhu sünnib Jeesus, Jumala Poeg ja maailma Päästja.

Aga miks Jumal pidi Ta panema sellisesse keskkonda? Jeesus oli pärit Taaveti soost. Selles vanas kuninglikus suguvõsas oli kahtlemata jõukaid ja auväärseid majapidamisi. Ometigi valis Jumal oma plaani elluviimiseks sellised ekstreemsed tingimused.

Usun, et vastus sellele küsimusele peitub Heebrea kirja sõnades «kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie» (Hb 4,15). Jumala Poeg ei sündinud turvalisse ja steriilsesse keskkonda. Ta pidi tundma neidsamu muresid ja raskusi, mis saavad osaks ükskõik millisele inimesele maa peal. Keegi ei saa öelda: «Ta ei mõista minu olukorda,» sest Jeesus ise on kogenud samasuguseid raskusi, puudust ja hädaohte.

LOOTUS LOOTUSETUTELE

Jõulude peamine sõnum on lootusesõnum. Ingli sõnad karjastele selsamal Jeesuse sündimise ööl väljendasid lootust: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus!» (Lk 2,11). Päästja on see, kes annab lootuse lootusetutele – neile, kes ei ole leidnud kuskilt mujalt lahendust oma küsimustele, probleemidele ja muredele.

Kui Jeesus umbes 30-aastasena alustas oma avalikku tegevust, oli lootusesõnum peamine, millega Ta inimeste poole pöördus. On imekspandav, kuidas Jeesus leidis ühtviisi kontakti nii kõrgklassi hulka kuuluvate variseridega kui ühiskonnast äratõugatutega – tölnerite, prostituutide ja pidalitõbistega. Ta oli valmis vestlema nii auväärse variseri, Suurkohtu liikme Nikodeemosega kui ka põlatud samaaria rahva hulka kuuluva naisega.

Jeesus ei vaadanud mitte inimeste välise staatuse vaid südamehoiaku peale. Nii mõnelgi korral süüdistati Teda selles, et Ta käib läbi inimestega, kellega enesega rahulolevad variserid isegi ei suhelnud. Kuid Jeesuse lootusesõnum oligi eelkõige inimestele, kes pöördusid Tema poole hüüdega «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» (Lk 18,38). Need olid lootusetud, kes leidsid oma lootuse Jeesuses Kristuses. Ning me näeme, et Jeesus ei jätnud kordagi oma maapealse tegevuse jooksul vastamata sellisele palvele. Tal oli aega kõigile, kes Teda tõeliselt vajasid.

Veelgi olulisem on aga see, et see lootusesõnum ei piirdunud Jeesuse kaasaegsetega umbes kaks tuhat aastat tagasi. Enne taevasseminekut jättis Ta oma järgijatele tõotuse olla iga päev nende juures kuni ajastu lõpuni (Mt 28,20). Ja läbi meile saadetud Trööstija Püha Vaimu on Ta tõepoolest meie juures. Ka täna võivad lootusetud leida oma lootuse ja Päästja, ka täna võime hüüda: «Halasta minu peale!»

MIDA ME TEEME JEESUSEGA?

Tundub, et tänapäevased jõulud on kaotanud oma tegeliku sisu. Need on muutunud eelkõige äriliseks projektiks. Tavaks on saanud jõulukuuse püstitamine juba esimeseks advendiks, andes sellega otsekui avalöögi erinevatele jõulukampaaniatele. Tegelikult algavad need varemgi, esimesed jõulukaunistused leiavad tee kaupluste akendele juba novembrikuus.

Tõeline melu käivitub siiski detsembri algusest. Kingituste tegemise õhinas ostetakse tihti asju, mida kunagi ei kasutata ja mida saajal vajagi ei ole, kuid teisiti ju ei saa. Ja nii käib see ratas aina kiiremini ja kiiremini, kuni lõpuks, kui jõulud juba käes on, tunneme ehk heameeltki, et see kõik ükskord lõpeb.

Umbes aasta tagasi lugesin ühe teatri laste jõuluetenduse kirjeldust, millest ma oma imestuseks ei leidnud ühtegi viidet tegelikule jõululoole. Läbi erinevate loomade jutustatud lugu kõneles sõprusest, armastusest, kaotusest ja üksteise aitamisest ning toetamisest. See kõik oli väga ilus, aga puudu oli see kõige olulisem – Jõululaps Jeesus Kristus, kes annab jõulupühadele tegeliku sisu. Selline «sõnum» jõuludest on otsekui seinale riputatud tühi pildiraam. Inimesed imetlevad raami suursuguseid nikerdusi ja kallihinnalist kullatist. Ometigi on raam vaid abivahend, millega juhtida tähelepanu meistri poolt loodud kunstiteosele.

Jõulusõnum on ka dünaamiline sõnum. Vastsündinud laps ei jää kauaks hälli ja mähkmetesse. Luuka evangeeliumi teine peatükk lõpeb sõnadega «Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures». Me ei saa võtta vastu vaid pilti Jeesusest kui lapsukesest. Ta ei jäänud ju lapseks, vastupidi, Ta kasvas ja arenes ning sai täiskasvanuks.

Jõulud ei ole ainult pilt, olgu küll suure meistri poolt maalitud, vaid ühe loo algus. See on lugu, mis viib küsimuseni «Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?» (Mt 27,22). Selle küsimuse esitab evangeeliumi tekstis küll maavalitseja Pilaatus juutidele, kes nõudsid Jeesuse hukkamist, kuid sedasama küsitakse ka meilt. Mida meie teeme Jeesusega, Päästjaga? Kas me võtame Ta vastu kui meie isikliku Päästja, kes annab meile lootuse, rõõmu ja armastuse või ühineme nendega, kes karjusid «Löö Ta risti!»? See on küsimus, mis on meie kõigi ees ning ei aita ka kujutlus, et raami sees pilti polegi.

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu presidendi Meego Remmeli läkitus 2010. aasta alguseks kandis pealkirja «Sul on lootust tulevikuks, ütleb Issand!» Need sõnad pärinevad prohvet Jeremijalt (31,17) ning kirjutati vangipõlve ajal, mil juutide südametes valitses pigem lootusetus. Ka jõulusõnum on lootusesõnum. Jumal saatis oma Poja siia maa peale selleks, et me võiksime saada igavese elu, võiksime saada osa lootusest. Kõik sõltub vaid sellest, mida me otsustame teha Jeesusega, Jõululapsega.

Õnnistatud jõuluaega!

ENN VEEVO
Palade Priikoguduse pastor

 

TARTU LÕUNAKESKUSE KOHVIKUS JAGATI PEREMÕTTEID

Aktuaalne teema

Tartu Salemi Baptistikogudus ja pastor Meego Remmel korraldasid kolmel advendipühapäeval Tartu Lõunakeskuse kohvikus Nobel advendiaja kellaviietee. Esimeseks õhtuks kutsuti külaliseks professor Tõnu Lehtsaar abikaasa Tähtiga, teiseks misjoniorganisatsiooni Agape Eesti direktor Herman Jürgens abikaasa Kristeliga ja kolmandaks Tartu linnapea, Aasta Isa 2010 Urmas Kruuse abikaasa Katriniga. Pärast teist õhtut andis Kuulutajale intervjuu HERMAN JÜRGENS (32).

Mis on advendiaja kellaviietee?

See on tore üritus, kus räägitakse erinevatel pereteemadel ja kuulatakse muusikat. Kohviku poolt pakutakse teed ja kringlit. Korraldajad soovivad, et sellised õhtud muutuksid traditsiooniks.

Miks Sind sinna esinema kutsuti?

Vist sellepärast, et eelmisel aastal korraldas Agape koos Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendusega Tartus Raekoja platsil pereväärtuste toetuseks miitingu. Selle tulemusena esitasime justiitsministeeriumile oma seisukoha, et pere peab põhinema mehe ja naise vahelisel abielul.

Kas rahvast tuli kohvikusse palju kokku?

Koos oli väike ringikene, aga selline õdus ja soe. Inimesed olid hästi avatud ning jagasid oma mõtteid.

Mis oli Sinu ja Kristeli teema?

Kõnelesime suhetest, perest ja väärtustest. Alguses rääkisime sellest, mida on vaja, et suhe toimiks ja püsiks. Kõige rohkem on vaja tahet. Kui see on olemas, saab edasi minna. Seda on vaja nii mehele kui ka naisele, nii poisile kui ka tüdrukule.

Teine oli tarkusetera, mis pole minu välja mõeldud, et meil on üks suu ja kaks kõrva. Peaksime kaks korda nii palju kuulama, kui me räägime. See tuleb suhtele kasuks. Põgusalt rääkisime ka eelmise aasta aktsioonist. Mind üllatas, et see on inimestel siiamaani meeles.

Kas tuli ka mõni üllatav küsimus?

Üks keskealine mees oli tulnud just misjonäride pärast. Väga huvitav oli kuulda tema mõtteid ja tähelepanekuid Jumalast.

Kas mõni inimene tuli ainult tasuta teed tahtma?

Ma arvan, et kõik olid seal huvist teema vastu. Need inimesed oleksid ilmselt ka siis kohal olnud, kui teed ei oleks pakutud ja nad oleksid pidanud selle ise ostma.

Kui hakkame niisuguseid huvitavaid asju kohvikutes tegema, kas me kirikutest rahvast ära ei vii?

Mina seda ei karda. Peaks rohkem välja mõtlema selliseid aktiivseid tööviise. Ma ei näinud kohvikus kirikuinimesi, küll aga neid, keda ma pole kunagi kusagil kirikus näinud.

Hea oli tunnistada kaubanduskeskuses sellest, et Jumal on meie eludes oluline. See läks inimestele korda ja puudutas neid.

Millega Agape praegu tegeleb ja mida plaanib?

Novembris võõrustasime Euroopas töötavaid misjonäre. Olime koos palves, et vaadata tulevikku. Tahame jõuda sõnumiga inimesteni Euroopas, kus kristlus on pigem minevik kui olevik või tulevik.

2012. aasta suvel tahame kutsuda Tallinna tuhat kuni kaks tuhat inimest, kellest tuhat oleksid täisajaga misjonärid Euroopas ja ülejäänud vabatahtlikud, kes soovivad appi tulla. Siis võiksime päris suurelt tunnistada inimestele, et Jeesuse sõnum läheb ka tänapäeval korda ja mitte ainult kirikuseinte vahel.

Praegu teeb noortemeeskond Tartu Raekoja platsil jõuluaktsiooni, kus jagatakse inimestele piiblisalme ja häid mõtteid, antakse sooja glögi ja mõni küpsis. Seda tehti ka eelmisel aastal. Siis saime väga positiivset tagasisidet. Tore on inimestega vahetult suhelda ja teha seda sellepärast, et oleme ise saanud puudutatud Jumala poolt ja tahame teha midagi head.

Crescendo teeb koostöös Liisi Koiksoniga jõulukontserte. Päris jõulude ajal loodame natuke aega hingamiseks võtta ning rõõmu tunda, et Päästja on sündinud.

Täname!

16. detsembril 2010 Skype’i vahendusel

 

VANGID LEIAVAD UUE ELU ISSANDAS

Moskva oblasti Kubinka linna EKB koguduse pastor Anatoli Kazakevitš ning Moskva Na Lossinke koguduse liikmed Juri Omeltšenko ja Andrei Galkin kuulutavad Venemaa vanglates evangeeliumi. Külaskäigul Eestisse andsid nad intervjuu Kuulutajale. Kuna nad rääkisid läbisegi, siis jätsime enamikul juhtudel eristamata, kes mida ütles.

Andrei, kuidas Te sattusite vanglatööle?

Pühakiri räägib kurjast vaimust vaevatust, kelle Jeesus vabastas. Kui mees tahtis seejärel koos Jeesusega minna, ütles Issand: «Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et Ta sinu peale on halastanud!» (Mk 5,19). Ma istusin 12 aastat vangis, pöördusin seal ja sain uue elu. Nüüd tahan ma inimestele rääkida, et Jeesus võib ka nende peale halastada.

Neid inimesi ei ole palju, kes lähevad vanglasse kuulutama. Me peame tegema seda, milleks Issand meid on kutsunud. Ta ütles: «Ma olin vangis ja te tulite mu juurde» (Mt 25,36). Usun, et selles töös on Issand minuga.

Kuidas Te usklikuks saite?

Meie vangilaagris Komis oli väike usklike grupp. Kohalikku kogudust seal ei olnud, olid ainult laagrid. 1990. aastatel tulid usklikud Lätist, Saksamaalt ja Venemaa erinevatest kohtadest sinna evangeeliumi kuulutama. Ma pöördusin ja hakkasin kohe teistele ka rääkima, et nad parandaksid meelt. Olin veel kaks aastat vangis. Kui vabanesin, hakkasin oma laagri asukohas külas käima. Ülemused kõik teadsid mind. Ka kohalikus lehes kirjutati, et meie laagrit võivad nüüd külastada usklikud ja mõned sealsed kasvandikud on usklikuks saanud. Üks neist, Galkin, läks Moskvasse elama ja nüüd käib siin kuulutamas.

Kas Juri lugu oli sellele sarnane?

Meie kambrisse toodi raamatuid, igasuguseid kommunistlikke, Leninist jms, et nendega saaks tualetti minna. Raamatute hulgas oli ka Uus Testament. Mul oli kambrisse tehtud väike nurgake ikoonidega, pühadeks panin sinna küünla põlema. Jalutamise ajal vaatas üks vanem mees kirjandust ja pani Uue Testamendi minu voodi peale. Mitte keegi ei rääkinud mulle usust, aga mul oli pühakiri. Lugesin seda ja kuulsin Jumala kutset. Läks umbes poolteist aastat, olin siis juba teises kohas. Sinna tulid usklikud ja mul tekkis side baptistidega. Vabanedes läksin kogudusse.

Kas ka Anatoli on istunud?

Kui mind kutsuti tööle vanglatesse, siis kõigepealt olin väga tänulik, et Jumal on mind vangisistumisest hoidnud. Minu sõbrad olid vangis, aga mina olin vaba.

Üks jutlustaja tuli minu juurde ja küsis, mida ma vanglasse olen unustanud, et ma seal käin. Ma küsisin, et kui tema poeg istuks vangis, kas ta oleks rõõmus, kui usklikud poega külastaksid?

Kubinka kogudus lubab mul seda tööd teha. Nad teavad, kus pastor on, kui teda kodus pole. Me ei saa oma piirkonnas minna ei kooli ega sõjaväeossa kuulutama, aga Jumal avas meile naistekoloonia väravad. On veel puuetega inimeste kodu, kus saame käia.

Kas te saate vanglatöö eest riigilt palka või olete vabatahtlikud?

Kõik oleme vabatahtlikud. Ainult Krasnojarski krais ja Tjumeni oblastis on palgalisi kaplaneid. See on kohalik initsiatiiv, mitte üleriigiline süsteem.

Muidugi on ka Venemaale kutseliste kaplanite süsteemi vaja. Selleks, et jõuda kinnipeetuteni, on vaja aega. Jeesus töötas jüngritega kolm ja pool aastat.

Kui sageli te vanglates käite?

Mõnes vanglas käime iga nädal, mõnes kaks korda kuus. Juhtub ka seda, et sõidame kuskile piirkonda kümneks päevaks. Püüame siis seal kõiki vanglaid külastada, kui seal kohalikke vaimulikke ei ole.

Na Lossinke koguduse pastor Sergei Danilenko on Venemaa EKB Liidu vanglatöö koordinaator. Andrei on tema abi. Paljud neist, kes kunagi on vanglas usklikuks saanud, püüavad nüüd selles töös kaasa aidata. Mõni aitab autoga inimesi vedada, mõni teine saab annetada väljasõidu heaks, kes oskab tunnistada või jutlustada, teenib selle anniga.

Teie töö on siis üks osa suuremast süsteemist?

See töö algas 1990. aastatel Na Lossinke koguduse baasil. Saime tuttavaks Sergei Danilenkoga. Ta kutsus meid oma kogudusse ja me hakkasime külastama algul Moskvas ja siis oblastis uurimisisolaatoreid, naiste- ja noortekolooniaid. Seejärel otsustasime sõita kaugemale. Sel ajal olid vanglad meile avatud, otsustajaks oli koloonia ülem. Nüüd peab meil Moskvast mingi paber kaasas olema. Sõitsime kohale, tutvustasime end ja ütlesime, et tahame teie kinnipeetavaid külastada ja neile rääkida uuest elust Kristuses. Meile avati uksed ja me saime vabalt kuulutada.

Venemaal on umbes 800 kolooniat ja vanglat. Kinnipidamisasutuste piirkondades on ka kohalikke kogudusi. Kui neil on Jumalalt juhtimine, siis nad lähevad, lepivad kokku ja tegutsevad. Kuid me innustame paljusid. Korraldame Moskvas konverentse, kutsume töötegijaid, et nad näeksid ja kuuleksid, et Jumal ärataks neid sellele tööle. Mõnikord võetakse meiega ühendust, kutsutakse enda juurde, et alustaksime nende juures ka.

Nõukogude ajal olid laagrid kaugetes paikades, kus polnud kohalikku usklikrahvast. Kas nüüd on vanglad inimeste keskel?

Ikka vanas kohas. Näiteks Mordvas on ühes rajoonis 20 kolooniat. Nendes asulates pole üldse mingit muud tööd peale vanglatega seotu. Seal pole usklikke ja seepärast me korraldame sinna iga kuu väljasõite.

Vanglasüsteemi tahetakse muuta läänelikumaks, teha kambrisüsteemi. Personal on juba palgalised, kuigi neile antakse ka auastmed. Valvetornides seisavad põhiliselt naised. Tööpuudus mängib siin oma rolli.

Milline on teie peamine töömeetod?

Algul püüame rahva kokku koguda, aga pärast, kui on jäänud ainult huvilised, tegeleme nendega individuaalselt. Kolomnas Moskva oblastis palusime algul rahval saali koguneda, mõned parandasid meelt, tegime neile palvetoa. Leppisime ülemustega kokku, et me enam ei lähe suurde klubisse, vaid koguneme rühmade kaupa. Seal tunnevad vangid end kodusemalt ja saame suhelda. Ükskord kogunes Lenini toa täis rahvast. Nad ei teadnud enne usust midagi, kogu senise elu olid nad ainult joonud ja kakelnud.

Me ütleme, kes oleme. Ka mina olen vangis istunud. Sain seal Piibli, parandasin meelt, täna olen usklik inimene. Kui tahate, et teie elu muutuks, siis on teil samasugune võimalus.

Parim meetod on hingehoid. Tuleb leida ustavaid inimesi, nendega töötada ja nemad hakkavad ise edasi tegutsema. Meie ei saa igasse laagrisse kuigi tihti minna. Üldiselt on silmast silma vestluste võimaluse leidmine siiski probleem.

Endine vang võib olla hea evangelist, teda usaldavad ka kinnipeetavad.

Ka neid, kes pole istunud, võivad vangid hea meelega kuulata. Kui sa pole kordagi istunud, aga armastad neid inimesi, siis on sinu tööl alati tulemus.

Kas te valmistate ette vanglas töötavaid usklikke?

Igal vaimulikul on mingi ettevalmistus. Seisame selle eest, et riiklikus vanglatöötajaid ettevalmistavas akadeemias oleks ka vaimulik kursus. Aga kõige tähtsam ei ole väline ettevalmistus, vaid evangeelium. Ilma meeleparanduseta ei saa midagi.

Teil on vanglatöötajate kokkusaamised.

Ühel konverentsil kuskil sanatooriumis oli umbes 30 ohvitseri ja endised kinnipeetavad, kes said vanglas usklikuks. Inimesed küsisid, kes need on? Me ütlesime, et need on ülemused ja nende kasvatatavad, kes said usklikuks. Aga kuidas neid eristada, nad on ju kõik ülikondades? Üks siis vastas, et kohe algab vaheaeg ja inimesed tulevad saalist välja. Need, kes suitsetavad, on ülemused. Kes ei suitseta, on endised vangid.

Miks ühes paigas võetakse teid paremini vastu kui teises? Kas positiivsete tulemuste pärast?

Keegi ülemus ütles, et kui korra külvate, läheb ehk mööda. Aga kui kümme korda räägite ühte ja sama, siis tuleb tulemus. Seega külvake.

Ühte Udmurtia laagrisse, kuhu meid algul ei tahetud sisse lasta, kutsuti pärast tagasi. Ühes noortelaagris kogunesid sotsiaaltöötajad. Meile anti enda tutvustamiseks tund aega. Sotsiaaltöötajad ütlesid pärast, et isegi nemad said puudutatud, noortest rääkimata.

Kas juhtub, et endisse vangi suhtutakse koguduses halvasti?

On olnud ju ka juhtumeid, kus usklikuks saanud endine vang langeb usust ja jätab endast halva mälestuse. Aga praegu on väga palju neid, kes seisavad usus kindlalt ja inimesed näevad nende kaudu, et neid võib usaldada.

Keegi peale Jumala ei saa inimest uueks muuta. Kui inimene tuleb vanglast välja ja tema loomus on endine, siis ta hakkab varastama nagu ennegi, röövima, inimestele halba tegema. Piibel ütleb, et tehke teistele seda, mida endale tahate. Kui saame paluda nende inimeste pärast, siis Jumal teeb tõesti imet. Kurjategijatest saavad uued inimesed. Seepärast peaksid usklikud oma pilgud nendele paikadele pöörama, kus on kurjategijad, ja palvetama nende pärast. Kes saab ise nende juurde minna, mingu, kes ei saa, palvetagu.

Usklikele on rohkem pühitsust vaja. Rääkida tuleb Kristusest. Vähe tegeldakse sellega, mis Jeesusele meeldib. Jätke oma asjad ja töötage Kristusele. Aeg on lühike. Kolgatal löödi risti kaks kurjategijat, üks neist sai paradiisi. Peaksime ütlema neile, kes on vanglas, et veel on lootust, veel võib saada paradiisi.

Milline on teie jõulusoov meie lugejatele?

Ärge pidage lihtsalt järjekordselt pühi, vaid tehke nii, et Kristus võiks sündida paljude südametesse!

Täname!

22. novembril 2010 Tartu Vanglas

 

TUGEVAM KUI MINU HAIGUS

Hiljuti tegin koos Braunschweigi Friedenskirche baptistikoguduse gospelkooriga sõidu Portugali. Me andsime kontserte kirikutes, kinodes ja härjavõitluseareenil. Püüdsime inimestele oma laulude abil Jumala armastust näidata.

Minu jaoks on kooris laulmine suur rõõm, aga ka katsumus. Kui ma soololaulmiseks ettepoole lähen, ei tea ma kunagi täpselt, mida mu keha tegema hakkab. Kaaslauljad peavad mind aitama, et ma kindlalt oma kohale jõuaksin.

Lapsepõlvest peale on mul seletamatu närvihaigus, mis üha edasi areneb. Haiguse tulemusena taandarenevad minu lihased ja närvisüsteem on viletsas seisus. Minu pea väriseb kontrollimatult. Kui olen närvis, on värisemine selgelt tugevam.

Kõige lihtsam oleks endale öelda, et enam ma hakkama ei saa. Aga laulmine on mulle väga oluline. Sellest loobudes jääksin ilma ka võimalusest oma usku teistele inimestele jagada. Sellepärast panen niisuguses olukorras kogu oma usalduse Jumalale.

ÜKSKI ARST EI OSKA MIND AIDATA

Väikesest peale olen koos emaga paljude arstide juures käinud. Keegi ei osanud mulle diagnoosi panna. Nad pakkusid ikka ja jälle uusi ravimeid, mida ma proovima pidin. Aga need rohud on rohkem vaeva toonud kui mind aidanud. Mida vanemaks saan, seda vähem huvitab mind diagnoos, sest ükski arst ei saa mind aidata.

Juba umbes neli aastat istun ma ratastoolis. See oli suur samm edasi, aga enne läks tükk aega, kui ema mulle selgeks suutis teha ja ma aru sain, et mul oleks sellega lihtsam oma igapäevaste asjadega hakkama saada. Inimene vajavat kokku kolme aastat, enne kui ta ratastooliga päris ära harjub ning oma saatuse ja olukordadega lepib, nagu need on. Ma olen nüüd harjutanud, aga mul läheb veel mõni aasta, et kõike ratastoolis tegema õppida.

UNISTUSTE RATASTOOL

Algul sain endale tavalise «pensionäri ratastooli». Selle asjandusega liikumine oli ehtne vaev ja tõeliselt ebamugav. Mind tuli sõidutada ja ma olin teiste abist sõltuv.

Üheteistkümnendas klassis sain lõpuks mulle sobiva ratastooli – see oli mu unistus. Algul oli harjumatu, et sellega nii kergelt liikuda saab. Nüüd ei tule ma ilma selleta enam toimegi. Viimaks ometi saan ma iseseisvalt mööda linna ringi sõita.

VÕITLEN SAGELI JUMALAGA

Märkan, et võitlen sageli Jumalaga, sest tahaksin, et mu elu muutuks. Juhtub, et mul on raske uskuda, et Tal on mulle midagi head ja mõttekat pakkuda. Siis püüan ise oma elu paremaks teha ja mõtlen, et saan sellega ilma Jumalata hakkama. Aga alati maandun punktis, kust ma ilma Temata enam edasi ei saa ja lihtsalt ummikusse jõuan.

Minu Jumala-pilt on tihti haigusest negatiivselt mõjutatud. Miks just mina? Ütlen endale sageli, et end motiveerida: see on kindlasti Jumala plaan minu elu jaoks. Aga see ei saa nii olla! Jumal on armuline. Ta tahab, et inimestel hästi läheks. Ta tahab meile täiuslikku elu kinkida.

JUMAL HOIAB MU KÄTT

Jumal tahab, et me ka rasketes olukordades Teda usaldaksime. Kui mu usk on madalseisus ja ma märkan, et mu usaldus Jumala vastu on väga viletsaks muutunud, peidan end oma tuppa ja kuulan ülistusmuusikat. See rahustab mind ja toob tagasi usurajale.

Jumal on tõotanud, et Tal on iga inimesega isiklik side ja seda ma ka kogen. Näiteks näen ma korduvalt unes väikseid sündmuskäike või olukordi, mis pärast täpselt teostuvad. See annab mulle teadmise, et Tema hoiab mu elu oma käes ja saadab mind.

NICOLAS von KROSIGK
idea Spektrum

 

KRISTLASEST EMA ÄHVARDAB SURM

Juurviljaistanduses töötav Asia Bibi (45) vahistati 19. juunil 2009. aastal Pakistanis Itanwali külas 75 kilomeetrit Lahorest läänes. Teised naised süüdistasid kristlast islami solvamises.

Põhjuseks oli tüli vee pärast. Asia Bibi ammutas ühe talumehe käsul põllul töötavatele naistele vett. Naised keeldusid aga joomast, sest nende arvates oli kristlane anumat puudutades selle rüvetanud. Ärritunud moslemid ründasid Asia Bibit ja vedasid ta mošeesse. Seal sunniti teda oma usust lahti ütlema. Kui ta keeldus, siis ta vägistati ja anti politseile üle.

Asia Bibi mõisteti 8. novembril Lahores pühaduseteotuse vastase seaduse alusel jumalapilkamise eest surma. Reedesel palvusel 3. detsembril kutsus imaam Maulana Yousuf Qureshi Peshawaris üles Asia Bibit tapma. Sajad tuhanded moslemid olevat valmis oma elu Muhamedi au eest ohverdama. Igaüks neist võivat Asia Bibi elu lõpetada. Imaam hoiatas ka Pakistani valitsust, et see ei tühistaks 1991. aastast kehtivat pühaduseteotuse vastast seadust, mis islami, koraani ja prohvet Muhamedi solvamise karistatavaks kuulutab.

Pärast seda, kui islamiäärmuslased Asia Bibit surmaga ähvardasid, pani üks imaam välja 4870 eurot pearaha tema tapmise eest. Pakistani vähemuste minister Shahbaz Bhatti taunis mõrvaüleskutset. Minister on kristlane, peab Asia Bibit süütuks ja toetab armuandmispalvet riigi presidendi Asif ali Zardari ees, kes on moslem. Asia Bibi kaitsjad vaidlustavad surmaotsuse. Ülemkohus on keeldunud armuandmisest, kuni kohtuasi ei ole lõpuni viidud.

Juhtum on äratanud rahvusvahelist tähelepanu. Pakistanis on pühaduseteotuse vastase seaduse põhjal enamasti põhjendamata kahtluse alusel süüdistatud rohkem kui 650 kristlast.

Pakistanis on islam riigiusk. 95% elanikest on moslemid, kristlasi on kaks protsenti.

idea Spektrum

 

KIRIKUTE NÕUKOGU VÄÄRTUSTAS HEAD TÖÖD

16. detsembril anti Eesti Kirikute Nõukogu korralisel töökoosolekul Pirita kloostris pidulikult üle 2010. aasta oikumeenilised preemiad.

Elutööpreemia pälvis postuumselt arhitekt Illar Kannelmäe (28.08.1936–30.10.2010), kes oli pühendunud Eesti erinevate konfessioonide sakraalhoonete restaureerimisele ja ehitamisele.

Oikumeenilise aastapreemia sai kristlik juhtimiskonverents Global Leadership Summit (GLS), mille eesmärgiks on innustada kristlike koguduste, MTÜde, sotsiaalsete ja äriettevõtete juhte ning meeskondi mõistma oma organisatsiooni potentsiaali ning seda ära kasutama.

Eesti Kirikute Nõukogu eripreemia religioonisotsioloogia valdkonnas pälvis sotsioloog Andrus Saar, kes on teiste uuringute seas läbi viinud ka uuringu Eesti usuelust.

EKNi pressiteatest

 

LÜHIUUDISEID

27. novembril väisasid Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, muusikasekretär Tähti Lehtsaar ning liidu edela piirkonna koguduste töötegijad eesotsas vanematekogu liikme Eduard Kakkoga Viljandi uut ehitatavat baptistikirikut. Koguduse pastor Aamo Remmel (pildil) näitas külalistele keldriruume, kus on valminud põrandaküte, samuti kirikusaali ja teisi ruume, kus küttesüsteemide väljaehitamiseks on vaja veel annetusi koguda.

Viljandi Baptistikogudusel on arve nr 221001121194 Swedbankis, kuhu iga soovija võib oma annetuse üle kanda.

*    *    *

Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse otsusega 2. detsembrist pärjati tiitliga «Liidu Aasta Tegu 2010» vabatahtlike panust heategevusse. 24. veebruaril toimus Oleviste kirikus Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtt kodututele ja abivajajatele. Koeru kogudus on oma vahenditest kokku pannud ja viinud majanduslikes raskustes olevatele peredele toidupakke. Tallinna Nõmme kogudus on hoolitsenud nõmmelaste eest Kosutavate Kolmapäevade korraldamisega, Tartu Kolgata kogudus tartlaste eest eurotoiduabi tellimise ja vahendamisega. Koostöö Eesti Toidupangaga levib üle Eestimaa ja Eesti EKB Koguduste Liidu. Tallinnas Koplis on Sõbra Käe supiköögis toidetud igal nädalal paarituhandelist inimhulka. Liidu 2010. aasta konverents tegi kogudustele ja avalikkusele pöördumise teha praktilisi tegusid vaesusele ja vaesumisele vastuastumiseks.

Liidu tunnustus kuulub igale vabatahtlikult kristlikusse heategevusse panustanud inimesele. Sümboolselt annab liidu juhatus vastava tänukirja üle neile poolesajale vabatahtlikule erinevatest kogudustest ja organisatsioonidest, kes on järjepidevalt teinud koostööd Sõbra Käe supiköögis.

*    *    *

Eesti Evangeelse Alliansi palvushommikusöögi toimkonna, parlamendi palvushommikusöökide algatusgrupi ja Eesti Kirikute Nõukogu kutsel kogunesid 8. detsembril riigikogulased ning riiki ja kohalikke omavalitsusi esindavad poliitikud koos vaimulikega ühisele palvushommikusöögile Solarise keskusesse Tallinnas. Lühemate sõnavõttudega esinesid kohapeal või video vahendusel president Arnold Rüütel, professor Tõnu Lehtsaar ja praost Joel Luhamets. Sõnas ja palves teenisid kaasa erinevate konfessioonide juhid, riigikogulane Rein Ratas, Eesti Evangeelse Alliansi president Mihkel Kukk ja Eesti Kirikute Nõukogu president Einar Soone. Palvushommikusööki juhatas riigikogu liige Mari-Ann Kelam.

Palvushommikusöögi peakõneleja, Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär ja Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor Erki Tamm ütles, et palvetamine on ohtlik tegevus, kuna Jumal võtab meie palveid tõepoolest kuulda. Kalju kogudus hakkas palvetama, et Jumal avaks lisaks sõnakuulutusele võimalusi ka praktiliseks teenimiseks ümbritseva kogukonna heaks. Jumala vastuseks oli koguduse valmisolek ja ühiskondlik tellimus igapäevase leiva vahendamiseks abivajajatele nii kirikus kui ka Sõbra Käe supiköögis. Erki Tamm on ka Eesti Toidupanga ekspertnõukogu ja Sõbra Käe nõukogu esimees. Ta esitles palvushommikusöögil osalejatele kodanikupäeval Aasta Kodaniku tiitliga tunnustatud Toidupanga juhti Piet Boerefijni, kes pälvis saalitäie rahva aplausi.

Vaata pilte palvushommikusöögist alt!

 

PALVUSHOMMIKUSÖÖK «ÜKS MAA, ÜKS RAHVAS»

8. detsembril Solarise keskuses Tallinnas

1. Peakõnelejaks oli Eesti Toidupanga ekspertkomitee esimees pastor Erki Tamm
2. Pühakirja luges Riigikogu liige Rein Ratas
3. EELK peapiiskop Andres Põder juhtis eestpalvet Eestimaa ja rahva eest
4. Vaimulikke laule esitasid nelipühilastest muusikud
5. Lauavestlustel on palvushommikusöökidel väga oluline osa
6. Peapiiskop Andres Põder, poliitik Tõnis Blank ja pastor Miguel Zayas

Pildivalik aadressilt www.palvus.ee

 

kuulutaja@hotmali.com