Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Aprill 2010

   Märts 2010

   Veebruar 2010

   Jaanuar 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 5 (247) Mai 2010 XXII AASTAKÄIK

Sisukord

Uus raha ja parteipoliitika. Toimetaja kommentaar * Kain, kus on su vend. Jutlus * Aktuaalne teema: Noored pidasid piiblipäevi * Hambaarstina Jumala riigi tööl. Intervjuu * Päästetud läbi tule * Lühidalt * Avatud uste õhtu. Fotod *

«Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel» (Ps 93,4). Keset ilmastiku- ja poliitikatorme on kasulik tõsta oma silmad üles Issanda poole.

Maikuus oli palju ilusat – tähistati emadepäeva, taevaminemispüha ja nelipühi. Need tähtpäevad sisaldavad armastust, Jumala plaanide teostumist ja Tema hoolitsust kõigi aegade inimkonna eest. Küllap võiks veel mõnegi märksõna välja tuua.

Väga oluline on, et Jumal tegeleb meiega vahetult. Ta ei tegutse kuskil kaugel või ainult eriliselt väljavalitud ja kõrgkihti kuuluvate inimeste juures. Ta huvitub kõigist inimestest isiklikult, annab igaühele koha oma riigis ja sobiva töö selle hüvanguks.

Jeesus ütles: «Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde» (Jh 14,18). Nii see ongi – me ei näe Teda, aga Ta on meiega. Ta jääbki meiega, kui meie jääme Temaga.

 

UUS RAHA JA PARTEIPOLIITIKA

Toimetaja kommentaar

Sel kevadel on populaarseks jututeemaks sääseuputus. Neid väikseid ja tüütuid putukaid on tõesti ebatavaliselt palju. Õnneks on nende vastu ka rohtu. Ja kindlasti rõõmustavad sääskede üle linnud, kes neid söövad.

Sääseuputusel on ka hea külg – viib mõtted mõneks ajaks muude, kuid olulisemate teemade juurest kõrvale. Selles kommentaaris ma muidugi ainult sääskedest rääkida ei saa.

EESTI KROON TÕENÄOLISELT KAOB

Maikuu tõi etteaimatud uudise, et tõenäoliselt hakkab Eestis 1. jaanuarist 2011 krooni asemel käibima euro. See oli ühe jaoks loodetud, teise jaoks kardetud sõnum, aga kindlasti paljud lihtsad inimesed ei oskagi seisukohta võtta, mis on Eestile ja tema elanikele parem.

Emotsionaalselt on kroonist raske loobuda. Omal ajal me nii ootasime selle tulekut. Rublatsoonist lahkumine andis Eesti majandusele uue suuna. Kroon on hästi vastu pidanud, selle kurss on püsinud stabiilsena. Kroon on ilus raha, kus Eestile tähtsate inimeste pildid peal.

Euro tulekuga hakkab meil kehtima jälle võõras raha. Nõukogude rublaga seda võrrelda oleks muidugi rumal. Aga Eesti ei ole euro üle valitseja, kuigi meil on tema käekäigu suhtes kaasarääkimise õigus ja kohustus. Kreeka kriis näitab, et euro pole imerohi, mis kõik hädad eemale hoiab. Veel hullem – üks riik võib teistele tõsiseid probleeme kaela tuua. Kreekale rutati küll kohe laenuga appi, aga võlg on võõra oma.

Eurotsoonis on pärast Eesti liitumist 17 riiki. Ilmselt ei leidu nii tarka inimest, kes kõiki arenguid kogu tsoonis ja igas liikmesriigis ette näha oskaks. Tahaksin olla optimist. Eesti on läinud teed, mille ise valis. Paistab, et ka pessimism ei aitaks sellelt rongilt enam maha hüpata. Eurole halba soovida pole meist kellegi huvides. Eesti kroon on sellega niikuinii jäigalt seotud – euro kukkumisega kukuks ka kroon.

Krooni ja euro vaheline kurss on peastarvutamiseks keerulisevõitu – 15,6466. Aga hindade võrdlemisega tasub vaeva näha heal juhul mõni kuu pärast euro tulekut. Ka krooni-hinnad ju muutuksid – kallimaks muidugi. Aasta pärast on võrdlemine olematu rahaga juba mõttetu. Keegi meist ei arvesta ju enam praeguseid hindasid-palkasid-pensione ümber rubladeks.

Palju me palka või pensioni saama hakkame? Ilmselt sama palju kui kroonides senise jäiga kursi järgi. Olulisem on, mida selle raha eest osta saab – ehk tähtis pole number, vaid hindade ning sissetulekute suhe. Sellist paradiislikku olukorda, et kõik inimesed oleksid rahul nii sissetulekute kui ka hindadega, pole kuskil maal. Igal pool käib võitlus. See jätkub ka Eestis euro ajal.

Käesolev kommentaar ei jää kindlasti viimaseks, milles me eurole üleminekust räägime. Praegu on selleni veel aega. Ja Jeesus hoiatas: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6,34). Aga palvetamine pole muretsemine, see on tuleviku Jumala kätte andmine.

SEGADUSED ERAKONDADES

Rahvaerakonna ja sotside ühinemine jäi ära, vähemalt parteidevahelise kokkuleppe korras. Ometi ootavad nii sotsid kui ka Keskerakond Rahvaerakonnast ületulejaid, sest värsket verd ehk tuntud ja aktiivseid inimesi on kõigile vaja.

Rohelised on lõhki. Puhta looduse pooldajad tegutsevad nagu vabas looduses kombeks – söövad üksteist ja võitlevad positsioonide pärast oma hierarhias. Aga ilmselt olid need rohelised esimest ja viimast korda Riigikogus. Roheliselt mõtlejad võivad kunagi uute inimeste ja uue erakonnaga välja tulla küll.

Erakondade muutumises pole midagi ennekuulmatut ega lubamatut. Mõni lugeja võib küsida, et mis see üldse kristlaste asi on. Peame nägema, mis meie ümber toimub – valimised on ju ees ja meil ei ole isikuvalimised, vaid erakondade valimised. Ja ka isikuvalimiste puhul peaks vaatama, kes kellega sõber on.

Johannes kirjutas: «Armas, ära võta eeskujuks paha, vaid head!» (3Jh 11). Hoidkem kogudust selle eest, mis Jumalale ei kõlba. «Eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi» (1Tm 3,15) peab aga mõjutama neid, kes sinna ei kuulu.


 

KAIN, KUS ON SU VEND?

«Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast, ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale, aga Kaini ja tema roaohvri peale Ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha. Ja Issand küsis Kainilt: «Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!» Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: «Lähme väljale!» Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. Aga Issand küsis Kainilt: «Kus on su vend Aabel?» Ja tema vastas: «Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?» Ja Tema ütles: «Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole! Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes! Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!» Ja Kain ütles Issandale: «Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!» … Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks. Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.»

1. Moosese 4,2–16

Pärast pattulangemist ja Eedeni aiast väljaajamist algas Aadama ja Eeva elus uus periood. Nüüd tuli neil endal hakkama saada ja tööga elatist hankida. Eeva sünnitas peagi oma esimese poja ja nimetas ta Kainiks, mille tähenduseks võib olla nii «omaja» kui ka «piik». Talle järgnes peagi teine poeg, kes sai nimeks Aabel, mis tähendab «hingeõhk» või «tuuleiil». Aabelist sai ringirändav karjane, Kainist aga põllumees – «põline rikas». Põllumees oli maaomanik ning hea saagi korral oli tal küllaga rikkust ja võimu, et ringirändavaid karjaseid oma valdustest minema ajada.

Siiski ei toimu siin tavapärane tüli kahe ebavõrdse venna vahel. Konflikt leiab aset kolmnurgas «Jumal – inimene – kaasinimene». Kui paradiisis purunes suhe inimese ja Jumala vahel, siis nüüd katkeb inimese suhe oma kaasinimesega. Kui esimene lõhe tekkis mehe ja naise vahel, siis järgmisena puhkes tüli vendade vahel.

Vendade rivaalitsemine tekib altari ääres. Kaini ja Aabeli konflikti on nimetatud esimeseks religioonisõjaks inimkonna ajaloos. Mõlemad vennad on vagad mehed, mõlemad näevad oma tegevuse materiaalsetes andides Jumala õnnistust, ning toovad nendest ka ohvri Jumalale. Kuidas teisiti see olekski pidanud olema? Aga siis juhtus see, et Jumal võttis Aabeli rasvase ohvri heal meelel vastu, kuid Kaini ja tema «juurikate» peale Ta isegi ei vaadanud.

Miks suhtub Jumal ühte ohvrisse armulikult ja teise mitte?

Läbi aegade on see küsimus innustanud teoloogide teologiseerimist ja moralistide moraliseerimist. Kui aga seda piiblilugu lugeda, siis ei jää märkamata, et siin pole mingit põhjust esitatud. Ei ole poolt sõnagi mõlema venna erinevast meelsusest, näiteks et Aabel tõi oma annid Jumalale puhta südamega, Kaini südant aga varjutas ebasiirus. Pole sõnagi sellest, nagu oleks Kain valinud ohverdamiseks vähemväärtusliku anni või oleks ohverdamisrituaali puudulikult läbi viinud. Kõik on lihtsalt ilma igasuguse põhjenduseta: Jumalale on nii meeldinud või mitte meeldinud, ja Jumala tahe kehtib – loodu jaoks äraarvamatult ja seetõttu ka põhjendamatult.

Seepärast kujutab Kaini ja Aabeli saatus meie jaoks lihtsalt kahe venna erinevat ja ebavõrdset elukäiku. Mõlemad on samade vanemate lapsed ja samas kodus üles kasvanud, mõlemal on oma elukutse ning nad on omal alal tublid ja töökad. Sellest hoolimata on vaid üks edukas ning tõuseb «eluredelil» ülespoole, sellal kui teine maha jääb ja luuseriks osutub ning lindpriina lõpetab. Inimelus näib nii olevatki. Loogiline see pole ja ka teoloogiliselt ei oska seda seletada. Sellega tuleks lihtsalt leppida ja asi sinnapaika jätta.

Kuid just seda Kain ei suuda. Jumal on tema jaoks vägi, millest lähtub sõnasõnalt «edu ja häving». Seepärast ei jää Kaini pettumuslik jumalakogemus lihtsalt märgiks taevas, vaid sellel on ka käegakatsutavad maised tagajärjed. Kain järeldab juhtunust, et Jumal soosib ja õnnistab tema venda, sellal kui ta ise on sattunud ebasoosingusse ja tunneb end tõrjutuna.

Kain – tõeliselt inimlik inimene?

Aabel jääb meie jaoks ebaselgeks nagu «tuuleiil», Kain aga äratab mõneti kaastunnet. Ta pole mingi sündinud mõrvar, ta pole oma vennast tegelikult sugugi halvem. Kain tunneb, et Jumal on teda põhjuseta tõrjunud ning kahtleb seetõttu Jumala õigluses. Tema usaldus Jumala vastu jookseb Jumala vabaduse karile. Seepärast haarab teda ühtaegu nii raev Jumala vastu kui ka kadedus venna vastu ning tal jookseb «juhe kokku». Ta ei taha enam näha ei Jumalat ega oma venda.

Veel kuuleb ta Jumala häält, kui too teda kõnetab ja mõistlikkusele manitseb. Kaini raevu ja kadeduse põhjus ei peitu ju Jumala ebaõigluses, vaid temas endas, õigemini tema usaldamatuses. Seepärast püüab Jumal kaitsta Kaini tema enda eest. Piltlikult öeldes luurab patt Kaini ukse ees ja üritab sisse pääseda, kuid Kain ei pea teda sisse laskma ja talle oma elus kohta pakkuma. Kui ta usaldaks Jumalat selles kriisis, ei peaks ta Jumala näiva ebaõigluse pärast ärrituma.

Elu negatiivsed murdepunktid

See on üks neist hetkedest, mil näib, et lähenevat katastroofi on veel võimalik ära hoida, kuid see on ka piiripunkt, mille ületamisel enam tagasiteed ei ole. Selle asemel, et oma vennaga asjad selgeks rääkida või lasta tal lihtsalt oma elu elada ning ise oma teed minna, meelitab Kain venna väljale, kus ei ole pealtnägijaid, ning lööb ta sõnagi lausumata maha. Pole inimest, pole ka probleemi. Vend, keda Kain kadeduse pärast enam näha ei taha, kaob sel moel tema silmist.

Vaevalt jõudis Kain veretöö sooritada, kui teda tabas Jumala hääl. Selles, et Kain on oma teo eest vastutav – erinevalt aplast hamstrist, kes ei vastuta oma õgimishimu eest, või erinevalt Emajõest, mis ei vastuta ootamatu veetõusu ja üleujutuste eest – ilmneb vaatamata sooritatud teo ebainimlikkusele siiski Kaini väärikus inimesena. Ühe inimese suhtes oleks see ju suurim ükskõiksus, kui isegi tema süüle ei reageeritaks ja teda selle eest vastutavaks ei tehtaks. Täielik ükskõiksus tähendaks, et inimene on lõplikult maha kantud.

Kui Aadam ja Eeva olid paradiisis Jumala seatud piiridest üle astunud, küsis Jumal Aadamat «üle kuulates» inimese enda kohta: «Aadam, kus sa oled?» Nüüd küsitakse vennalt venna kohta: «Kus on su vend Aabel?» Kain vastab tõrjuvalt: «Ei mina tea.» Vale peab varjama kuritegu ja sellest pole veel küll, sest Kain küsib seepeale Jumalalt üsna küüniliselt: «Kas ma olen oma venna hoidja?» Milline irooniline sõnademäng! Aabel oli karjane ja Kain küsib nüüd pilkavalt: «Kas ma olen mingi karjase karjane või?» Ilma armastuseta ei ole raske olla õelalt vaimukas.

Kuritöö ja karistus

Nüüd ütleb Jumal Kainile otse näkku, et ta on süüdi: «Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!» Keegi on öelnud, et see on Piibli üks monumentaalsemaid lauseid, mis ei vaja selgitusi. See lause on kehtinud läbi aastatuhandete. Sellest kõlab ka inimsoo igatsus, et mõrvar ei võidutseks kunagi süütu ohvri üle.

Piibli vastus sellele igatsusele on ühene: on keegi, kes kuuleb kisendamas süütult ohverdatute verd. Ei ole olemas «perfektset mõrva» – mitte seetõttu, et politsei ja õigussüsteem ei suuda alati tegelikku süüdlast välja selgitada ja teda korra kohaselt karistada, vaid seetõttu, et Jumal on alati selle «kisendava vere» kuuldekauguses. Maa ja vesi võib surnukehad küll inimsilmade eest varjata, kuid Jumal kuuleb nende kisendamist.

Jumal langetab süüdimõistva otsuse ja kuulutab Kaini lindpriiks: «Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!» Aabeli verd joonud maa nagu ei suudaks enam mõrvarit kanda. Jumalast neetud ja inimühiskonnast välja tõugatud Kain on eemaldatud tõelisest elukolmnurgast «Jumal – inimene – kaasinimene». Tema elu maa peal jätkub hulgusena, kel pole enam ümbritsevaga mingeid sidemeid.

Jumal on halastav kohtunik

Kui Kain seda lootusetut tulevikuperspektiivi tajuma hakkab, tabab teda tõeline hirm. Mitte süü, vaid selle eest määratud karistus kohutab teda. Ja nüüd juhtub midagi üllatavat: Jumal kuuleb Kaini sõnu, kuigi too ei näi venna surma kahetsevat, vaid tunneb üksnes endale kaasa. Nii nagu Jumal enne kuulis mõrvatud Aabeli vere häält, nii kuuleb Ta nüüd ka mõrvari ahastavat kaeblemist. Ta ei tühista karistust, aga Ta seab sellega kaasnevatele võimalikele tagajärgedele omapoolsed piirid. Jumal ei anna lindpriid Kaini teiste inimeste omavoli kätte, vaid tagab talle ka pagenduses olles õigusliku kaitse, kuigi Kain on oma teoga ise Jumalast eemaldunud. Vennatapja elu jääb puutumatuks ning Jumala kaitsev vägi ulatub Kaanani piiridest kaugemale.

Oma tahte väljendusena tähistab Jumal Kaini erilise märgiga. «Kaini märk» tähendab ühtaegu nii needust kui kaitset. See tähistab Kaini vennatapjana, kuid annab talle ka puutumatuse. Ka kurjategijana ei kaota Kain oma inimväärikust, ta jääb Jumala omandiks ja seetõttu päästab Jumal ta inimlikust omavolist. Ühiskond ei tohi temaga meelevaldselt ümber käia, vaid peab ennast ise kaitsma oma kättemaksuhimu eest, mis samamoodi patuna nende «ukse taga» luurab.

Õpi Jumalat tundma ja usaldama!

Kaini lugu näitab meile, et inimene kui loodu jääb igas eluolukorras oma Looja kuulde- ja nägemisulatusse: kurjategija samamoodi nagu tema jälitaja, vang samamoodi nagu tema valvur, enesetaputerroristi sugulased samamoodi nagu hukkunud ohvri lähedased… Viimane sõna jääb alati Jumalale.

Kain kaotas ühiskonnas oma õigused ja varjatuse ning elas põgenikuna, sest tal ei jätkunud otsustaval hetkel usaldust. Kui ta oleks ohverdamisel Jumalat usaldanud, siis oleks säilinud tema elu mõtestatus ja varjatus ning ta poleks juhtunut ekslikult ebaõiglusena tõlgendanud.

Kodutus on usaldusliku varjatuse kaotuse tulemus. See ei vii inimest tingimata võõrsile ja seda ei saa mõõta kilomeetrites. Inimene võib ka omaenese majas ja oma pereringis olla hulkur ning põgenik. Kodus on inimene seevastu kõikjal seal, kus ta suudab usaldada ja tunneb end seetõttu varjatult ja turvaliselt – isegi raskustes ja oludes, kus puudub igasugune väline turvalisus.

Mida see traagiliselt kulgenud piiblilugu meile siis õpetab? Kes usaldab Jumalat ja tunneb end seeläbi varjatult, võib rahumeeli vaadata ka seda, kuidas tema venna käsi hästi käib ja tolle tegemisi palju suurem edu saadab. Usaldaval inimesel ei valmista raskusi taluda seda, kui tema venna elus on olemas nii taeva õnnistus kui ka maine heaolu. Ja kui selles piibliloos Kainile esitatud küsimus kõlab täna ka meie südames tõsise küsimusena: «Kus on minu vend, kus on minu õde?», siis oleme loo ühest kesksest sõnumist aru saanud. Jumala hääl on meie ligimese hääl meie südametunnistuses – «kel kõrvad on kuulda, kuulgu!»

ANDRES SAUMETS
Tartu Annelinna koguduse pastor

 

NOORED PIDASID PIIBLIPÄEVI

Aktuaalne teema

30. aprillist 2. maini olid Paide spordihallis iga-aastased Eesti EKB Koguduste Liidu noorte piiblipäevad. Seekordseks teemaks oli «Rohkem Jumalat!» Teist aastat järjest oli piiblipäevade korraldajaks ehk projektijuhiks LAURI LUIDE (23), kes jagas oma mõtteid ka Kuulutajaga.

Kas piiblipäevade vedamine on Sinu põhitöö?

Minu jaoks ei olnud see üldse töö, sest ma ei saanud selle eest tasu. Pigem maksin ise kõvasti peale. Põhitööks on mul hetkel tehnikuamet Mustamäe kultuurimajas ja Mustamäe noortekeskuses.

Kui suur oli piiblipäevade korraldusmeeskond ja kas kõik käis nagu möödunud aastal?

Meeskonnas oli umbes 40 inimest, lisaks veel vabatahtlikud. Pool meeskonnast oli väljastpoolt Eesti EKB Koguduste Liitu. Nii on see juba aastaid olnud. Noored ei tee väga vahet, kes on kust kogudusest pärit. Pigem valitakse parimad inimesed ja parimad sõbrad, nii on lihtsam töötada. Tunnetatakse seda, et usutakse sama Jumalat ja see seob. Noored, kes piiblipäevadele tulevad, on ka erinevatest konfessioonidest.

Võrreldes eelmise aastaga oli korraldus märkimisväärselt erinev. Eelmisel aastal tundus kõik väga väsitav. Ma juhtisin siis piiblipäevade meeskonda esimest korda ja ei teadnud, mida ma täpselt pean tegema. Me korraldasime väga palju koosolekuid ja igale ootasime tervet meeskonda. Enamik neist olid palvekoosolekud. Väga raske oli stabiilsust saavutada. Vajasime pidevalt, et Jumal tuleks meile appi.

Sel aastal võtsime tuumiku, kuhu kuulus viis-kuus inimest ja käisime stabiilselt nendega koos. Aeg-ajalt korraldasime suure meeskonnaga visioonikoosolekuid. Palvetasime muidugi väga palju, aga mitte terve meeskonnaga koos nagu eelmisel aastal, pigem väikegruppides ja üksi.

Kuidas sponsoreid leiti?

Sponsoreid väga palju ei olnudki ja neid ei olegi kerge leida. Piiblipäevade puhul on plussiks pikk traditsioon, ei pea enam palju põhjendama ja selgitama. Tuleb ainult õigel ajal meelde tuletada, et nüüd võiks neid toetada. Meie õnneks on suuremad toetajad üksikisikud kogudustest.

Mida annab noortele selline üks kord aastas kokkutulemine?

Enamikule andsid piiblipäevad uue sügavuse suhtele Jumalaga. Püha Vaim muutis noorte inimeste elusid ja see oli võimas kogemus.

Ma ei usu, et piiblipäevad peaks olema asutus, mis töötab noortega aasta läbi. Pigem oleks eesmärk, et sama töö jätkuks kogudustes pärast piiblipäevi. Minu enda igatsus ja palve oli, et see, mis piiblipäevad meie jaoks tähendavad, ei selguks kohapeal, vaid pärast, läbi aasta. Noored võiksid piiblipäevadelt tõuke saada, et hakata ise tegutsema. Ma usun, et see õnnestus ja see on Jumala plaan. On vaja sügavust suhtesse Jumalaga, et meil oleks julgust võtta vastutust ja teha seda, mis Piiblis kirjas on.

Mida need kaks korda on Sulle endale andnud?

Need on mulle juurde andnud vastutustunnet ja avanud mu südame noortele inimestele. Ma hakkan Mustamäel vedama noorteprojekte, mis kindlasti laienevad tulevikus üle-eestilisteks. Tunnen, et pean ka ise tegutsema, mitte ainult teisi motiveerima.

Kuidas Sinu mõtted haakuvad üldise kogudusetööga, kus on igast vanusest inimesi?

See ongi kogudusetöö. Noored saadetakse ikka rivi ees, kui läheb sõjaks. Me pühendame palju aega sellele, et kogudus toimiks, et oleks teenistused, noorte-, laste- ja vanadetöö. Kogudus kui organisatsioon muutub nii suureks, et seda on raske hallata. Ja tänu sellele muutub kogudus tihti enesekeskseks. Unustatakse ära meie päris kutsumus – minna välja ja kuulutada evangeeliumi. Noored on alati aktiivsemad seda tegema. Kui me teeme õigeid asju, siis kogudus toimib niikuinii. Kui kuulutame evangeeliumi ja paneme südame õigesse kohta, siis kogudus ei kao kuhugi. Kogudus ei püsi kohustusest, vaid vajadusest.

Sa oled nagu noor revolutsionäär. Ei lähe kuigi kaua aega, kui Sa enam noor ei ole. Mis mõtteid Sa siis mõtled?

Mine tea. Ehk tulevad uued noored peale täiesti uue nägemusega. Minu eesmärk on otsida eelkõige Jumalat ja püüda mitte jalgu jääda enda mõtete ja arusaamadega.

Kas Sa järgmisel aastal ka piiblipäevi korraldad?

Ei, siis on juba uued inimesed. Järgmised piiblipäevad toimuvad Pärnus ja peakorraldajaks on Risto Tamm.

Täname!

24. mail 2010 Skype’i vahendusel

 

HAMBAARSTINA JUMALA RIIGI TÖÖL

ILMAR ROOSIMAA (37) Tartust on usklik hambaarst. Tema intervjuu räägib sellest, kuidas ta jõudis usuni ja oma ametini.

Sa oled teoloogi poeg. Kas Sa usuteadust ei tahtnud õppida?

Eks ma mõtlesin sellele ka ja päriselt pole ma seda mõtet maha matnudki. Olen käinud mõnedel kursustel, mida Kõrgem Usuteaduslik Seminar on korraldanud. Ma arvasin, et minust head pastorit ei saaks ja valisin teise eriala. Ka hambaarstina töötades saab Jumala riigis kaasa aidata.

Milline on hea pastor?

Minu arvamus on aastatega muutunud. Kui ma seisin valikute ees, kelleks saada, oli mu arusaam idealistlik – pastor peab olema usus ja kõikides asjades täiuslik. Nüüd ma arvan, et pastor peab mõistma inimesi, tegema koostööd, olema siiras, õpihimuline, hea suhtleja, pühendunud Jumalale, hea eeskuju vaimuliku arengu mõttes – tunnistama oma vigu ja ennast parandama. Sedasama ootab ta ka oma koguduse liikmetelt.

Kui vanalt Sa usklikuks said?

Teadliku otsuse tegin kümne-aastaselt. Tegelikult olen ma lapsest peale kirikus käinud. Olin kolme-aastane, kui me Tallinnast Rakverre kolisime, sest isa sai seal pastoriks. Seitse aastat elasingi palvelas.

Kas usklikukssaamine tuleb pastori peres iseenesest?

Iseenesest usklikuks ei saada. Meie peres loodi selleks soodne pinnas küll. Suur eelis on olla usklike vanemate laps. Aga inimesel, kellel on kõik eeldused olemas, on ka suurem vastutus: «Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem» (Lk 12,47–48).

Kas Sinu elus sellist perioodi ei tulnud, kus hakkasid oma vanematele vastanduma?

Kui oled laps, siis on sul lapseusk ja lapse arusaamad, et issi ja emme on «kõige-kõige», aga mingil ajal tuleb enamikul trots. Kõik asjad tuleb uuesti läbi mõelda, et kas see, mida vanemad teevad, on ikka õige. Ma elasin selle aja üle ilma suuremaid lollusi tegemata.

Kas pöördumisotsust tuli ka hiljem uuendada?

Teatud mõttes küll. Mingil hetkel tuli teha otsus, kas saada koguduse liikmeks ja tulla ristimisele – see oli 18-aastaselt. Aga uuestisünni kuupäevaks võib ikka lugeda 25. novembrit 1982. aastal – minu kümnenda sünnipäeva järgset päeva. Mul oli mõte, et peaks selle otsuse sünnipäeval ära tegema, aga läks veerand tundi üle. Sünnipäeval põlved ei paindunud. Süda kripeldas küll. Hea, et see veerand tundi ei tähendanud midagi halba. Isa oli kantseleis, valmistas öösel vist jutlust ette. Läksin ta juurde ja tegin otsuse ära.

Miks Sa läksid hambaarstiks õppima? Iga patsient vaatab Sulle suure hirmuga otsa…

Mina kartsin ka kooli ajal hambaarsti nagu tuld. Siis oli veel nõukogude aeg ja takkajärele saan ma aru, et vaesed hambaarstid, missuguse õudse tehnikaga nad pidid töötama. Ime siis, et mõned muutusid ise ka tigedaks ja kurjaks. Meil Rakvere 1. keskkoolis oli ka vana tehnika. Me kõik kartsime hirmsasti hambaarsti. Mul oli igal aastal vähemalt üks hambaauk. Kunagi ei tehtud tuimastust. See oli päris hullumaja!

Mingil ajal keskkooli lõpus tuli mul mõte, et läheks arstiks õppima. Aga selleks tuli õppida seitse aastat ja hiljem tuli välja, et veel kauemgi, aga hambaarstiks sai viie aastaga. Mõtlesin, et hambaarsti erialalt võib ju üle minna mingile muule, aga siis hakkas see töö meeldima.

Noor inimene ei tea ju veel, mida elus valida. Sellepärast sai palvetatud ka. Igal juhul see idee mulle meeldis, sest ükskõik, milline valitsus ka ei ole, hambaarstil on alati tööd. Eesti sai just iseseisvaks ja oli loota, et ka tehnika hakkab arenema, sest läänes see juba oli väga kõrgel tasemel.

Usuteadus tõmbas ka. Valida oli veel muusika – õppisin omal ajal muusikakoolis metsasarve. Mind huvitas ka bioloogia – igasugused sitikad-satikad. Mingil hetkel sain aru, et muusika ei pruugi ära toita, putukate puhul tuleb palju keemiat ja bioloogiat õppida, aga hambaarsti-ala tundus olevat optimaalne.

Kas Sa metsasarve enam üldse ei mängi?

Ei. See pill, mis mul oli, kuulus muusikakoolile ja ma pidin selle ära andma. Tollel hetkel ei olnud rahalist võimalust isikliku pilli ostmiseks ja nii see jäi.

Kus Sa klaverit õppisid?

Muusikakoolis oli selline aine nagu üldklaver, sealt sain algteadmised. Keskkooli ajal oli mul tore sõber Kaido Soom, nüüdne teoloogiadoktor, kellega koos hakkasime käima Avinurme luterlikus kirikus. Ta oli õpetaja abi ja mina mängisin pilli. Liturgiat mängisin orelil ja üldlaulu metsasarvel. Sealt tuli motivatsioon õppida rohkem klaverit. Üldlaulu suudan saata ja meil on Annelinna koguduses ka väike bänd.

Hambaarstil peavad olema hästi töötavad käed.

Käeline osavus tuleb kõvasti kasuks. Ja ka kannatlikkus. Kui nokitsed juurekanalite kallal, siis on vaja püsivust ja rahulikku meelt, sest rabistades ei tee seda asja paremini.

Sa õppisid ka Soomes?

Kolm esimest aastat olin Tartus ja siis kolm Helsingis. Õppisin soome keeles, kirjandus oli ka inglise ja rootsi keeles. Eksamid oli soovitav soome keeles teha.

Kas kõik need keeled on Sul nüüd selged?

Vähemalt passiivselt küll. Rootsi keeles räägin kodus lastega. Meil on kaks kodust keelt – eesti ja rootsi keel. Mulle meeldib rootsi keel. Õppisin seda omal käel. Kuna siin kellegagi rootsi keeles suhelda ei ole, hakkasin oma lastega seda rääkima. Õhtujuttu loen lastele ikka rootsi keeles. Seda võib nimetada ka minu kiiksuks. Nüüd oskavad lapsed rootsi keelt ja neil on palju lihtsam õppida inglise, saksa või norra keelt.

Sa pead küllalt perfektselt rootsi keelt valdama, et seda lastele õpetada.

Ma teen ikka palju vigu. Me vaatame Rootsi televisiooni ja peaaegu igal õhtul loeme rootsikeelseid raamatuid. Mõni kord aastas on mul võimalus rootslasi tõlkida. See on hea praktika ja motivatsioon keelega tegelda.

Kuidas Sa oma hirmunud patsiendid maha rahustad?

Kõik ei ole kartlikud. Tuleb nendega südamlikult suhelda ja seletada ära, mida on plaanis teha, lohutada, kui on tarvis. Ütlen ette, kui mõni asi on valus. Proovin kõike teha võimalikult hellalt. Siis nad tulevad heameelega tagasi ja juba teisel korral on palju julgemad.

Mõni inimene on juba nõukogude ajast ära hirmutatud. Võtab päris mitu visiiti, kuni ta muutub julgemaks. Mõni ütleb, et pole kümme-viisteist aastat hambaarsti juures käinud, aga räägitakse, et teil tehakse seda tööd inimlikult ja tulin oma hambaid vähemalt näitama.

Sul on küllalt pingelised tööpäevad. Kuidas Sul jätkub jõudu pühapäeval Jumala riigi tööd teha?

Hambaarsti tööd on neli kümnetunnist päeva nädalas. Iga inimene valib ise, mida oma vaba ajaga teha. Mina olen niimoodi valinud. Mul on alati selline tunne olnud, et tahaks midagi teha. Jõude istuda ja lihtsalt kirikupinki nühkida pole mulle kunagi meeldinud. Jumala riigi tööd on tore, aga ka vajalik ja kasulik teha.

Kas Su elu läheb sellises rutiinis edasi?

Kui 30-aastaseks sain, küsisin iseenda käest päris karmilt, kas peaks midagi uut ette võtma või jätkama samas vaimus. Esialgu tuleb vist jätkata. Eriala mulle meeldib, kirikutöö meeldib, pereelu tuleb ikka edasi elada, see on tore, mõnus ja vajalik. Aga kui lapsed suured ja pere rahalised vajadused vähenevad, võib-olla ma siis vähendaksin tööl käimist.

Hambaarsti töö olevat ju väga tasuv, sest hambaravi on patsiendile tasuline?

Ka muus meditsiinis on teenused väga kallid, aga inimesed ei märka seda, sest ei pea ise üldjuhul nende eest maksma. Hambaravi tuleb ise kinni maksta, sest haigekassa suuremalt jaolt seda ei tee. Hammaste tervis on riikliku poliitika poolt inimeste endi kohustuseks pandud.

Väikeses kohas hambaarst suurt palka ei saa ja ka linnades on töötasu väga erinev. Kui oled väga hea, kõrge kvalifikatsiooniga ja teed keerulisemaid asju, siis võib tasu hea olla küll. Aga igal juhul saan ma hambaarstina ka kirikutööd rahaliselt toetada. Kutsun üles neid inimesi, kes hästi teenivad, annetama heategevuseks ja kiriku tööks. Ise teen seda heameelega, mulle meeldib toetada näiteks misjonitööd. Meie pere toetab teatud projekte.

Täname!

19. mail 2010 Skype’i vahendusel

 

PÄÄSTETUD LÄBI TULE

Oli 24. oktoober 2001. aastal, kell oli kolmveerand kümme hommikul. Sel hetkel suleti Gotthardi mäestikutunnel Šveitsis õnnetuse tõttu. Kahe veoauto laupkokkupõrke tagajärjel oli tunnelis puhkenud tulekahju.

Mõned minutid varem möödus Urs Lüthi teisest kilomeetritähisest enne lõunapoolset väljapääsu. Ta oli noortega tegelev sotsiaaltöötaja ja sõitis tööasjus läbi tunneli. Sel hommikul pidi ta ühele noorukile rehabilitatsiooniasutusse koha leidma. Noormees ise läks koos oma vanematega.

Kuigi Urs Lüthi sõitis sageli läbi tunneli, ei saanud ta kunagi lahti ängistustundest. Ta jälgis kilomeetrimärgiseid ja varuväljapääse ning tundis kergendust, et saab peatselt välja. Äkki jäi autokolonn seisma…

Urs Lüthile lähenes suitsupilv, aga kadus jälle. Taga sõitnud veoki juht tuli autost välja ja läks ettepoole. Varsti jooksis mees Lüthi ees seisvate autode juurde. Need pöörasid kohe ümber ja sõitsid tagasi põhja poole. Veoautojuht tuli Ursi juurde ja karjus: «Pööra ruttu ümber, seal ees on tulekahju. Vaata, et sa siit välja saad.» Siis jooksis ta edasi.

NAGU PÕRGU

Urs Lüthi oleks tahtnud juhi pärast auto ümberpööramist kaasa võtta, kuid mees lõi käega ja lubas avariiväljapääsu kaudu põgeneda. Selle aja peale olid ka teised inimesed oma autod keset sõiduteed seisma jätnud. Urs proovis neist mööda põigata. Äkki märkas ta tahavaatepeeglist, kuidas must suitsuvall lähemale roomas. Ventilaatorid tunnelis huilgasid kõrvulukustavalt.

Urs Lüthi jättis oma auto sinnapaika ja vaatas, kus on avariiväljapääs. Paanikas läks ta tagasi autosse. Samal hetkel rebis võhivõõras naine tagaukse lahti ja hüppas tema autosse. Urs Lüthi tahtis ära sõita, aga naine haaras tal kaelast ja hüüdis: «Pidage, minu tütar on veel väljas!»

Oli kottpime. Urs Lüthi, kes juba sõitma hakkas, põrkas mõne meetri järel vastu ühte seisvat autot. Väljudes tahtis ta oma seljakoti kaasa võtta. See jäi ukselingi taha kinni ja ei tulnud sealt enam lahti.

AEGA JÄI VÄHEKS

Urs Lüthi üritas naisele selgeks teha, et see temaga avariiväljapääsu juurde tuleks. Aga naine jäi seisma ja hüüdis paaniliselt oma tütart, kes oli minema jooksnud, et koera üles leida.

Urs Lüthi kukkus pimeduses ninali, kuid rabeles end uuesti püsti. Kahekümne meetri järel nägi ta veoautojuhti, kes varuväljapääsu ust lahti hoidis ja pimedusse karjus: «Siin on väljapääsuava, tulge ometi!»

Urs Lüthi teadis, et tunnelis on veel inimesi ja hakkas valjusti kaasa hüüdma. Varsti tuli pimedusest välja naine koos tütrega. Koer oli ennast kaelarihmast lahti rebinud ja kadunud.

SURM LÄKS JUUKSEKARVA VÕRRA MÖÖDA

Üks teine veoautojuht tuli ahastades varuväljapääsu juurde. Tema kolleeg oli tagasi jooksnud, et oma pabereid autost ära tuua. Kahekesi ruttasid mõlemad juhid mööda avariitunnelit tagasi, et teda otsida, sest seda põrgut ta üle ei elaks.

Äkki vapustasid võimsad plahvatused tunnelit. Rehvid ja kütusepaagid plahvatasid ning panid maa vappuma. Paanilises hirmus põgenesid Urs Lüthi ja teised inimesed nii kiiresti, nagu suutsid, avariikäigus lõuna poole.

Kahekümne minuti pärast olid nad päevavalguses. Väljas ootas politsei, lendasid helikopterid, esimesed tuletõrjeautod sõitsid käikudesse.

MÄLESTUS

Aastaid hiljem on Urs Lüthil kõik veel väga värskelt meeles. Päästeteenistus hoolitses nende eest hästi. Avariimomendist kuni tunnelist väljumiseni läks kõige rohkem pool tundi. Ta ütleb, et see aeg oli pikk nagu igavik ja väga pingeline.

Õnnetuse hetkel oli tunnelis umbes 500 sõidukit. Enamik neist said politsei juhtimisel põhjapoolse tunnelisuu kaudu välja. Suure kuumuse tõttu (umbes 1200 kraadi) ei saanud päästjad algul õnnetusekohale lähemale kui 300 meetrit. Tulekahjus sai surma 11 inimest, nende seas ka õnnetuse põhjustanud juht. Piirkonnas, kus enamik inimesi hukkus, oli 23 sõidukit, mis üksteist vastastikku takistasid ümber pöörata või tagurpidi tunnelist lahkuda.

MIKS TA ELLU JÄI?

Esimesest ehmatusest peale, kui Urs Lüthi nägi suitsu enda poole tulevat, tegutses ta nagu masin. Alles hiljem, kui nad esmast infot said, jõudis talle pikkamööda kohale, mis juhtus ja milline õnn see oli, et nad sellest põrgust välja said. Veel mõnda aega jälitas juhtunu teda unenägudes ja ehmatas öösiti üles. Mürinad ja lõhnad jälitasid teda veel kaua.

Mis siis muutus Urs Lüthi elus? «Tundsin, kui habras on elu. Väikseimgi põhjus ajas mind nutma. Minu seesmises kindluses oli midagi purunenud.»

Vaatamata suurele tänulikkusele elu eest olid Urs Lüthil ka küsimused: «Miks mina selle üle elasin ja teised mitte?» See tegi talle vaeva, et inimesed pidid surema. Temale kingiti teine elu.

Urs Lüthi püüab seda suurt kingitust kasutada. «Mõistsin täiesti teisiti oma pere hinda, oma suurepäraseid sõpru ja kogudust. Mõtlesin oma minevikust, mida ma seni olin teinud ja tulevikust, milline võimalus mulle antud oli. Mulle sai selgeks, et minu elu on kaduv, et ma tahan täna elada ja õigesti elada.»

«ELA TÄNA!»

Sellel sündmusel oli mõju kogu perekonnale ja esimese ehmatuse järel tulid ka kaotusehirmud välja. «See viis, kuidas me üksteisele head aega ütleme ja kodust välja läheme, on muutunud. Meile on selgeks saanud, et iga hüvastijätt võib jääda viimaseks. Me tõmbame Jumalat tugevamini igapäevasesse ellu ja elame konkreetsemalt Talle.»

Urs Lüthi tegi otsuseid. Ta püüdis piibellikke juhiseid aja õigest kasutamisest ellu rakendada. «Alguses otsustasin kogu oma elu teisiti elada. Aga vestlustes pere ja sõpradega jõudsin ma järeldusele, et ma elasin selle õnnetuse üle, kuna Jumal mind minu praeguses tegevuses, ametis ja koguduses vajab. Järelikult tuli jätkata.»

Urs Lüthi otsustas oma ametit ja tööd mitte päriselt vahetada, vaid parema kvaliteediga ja vastutustundlikumalt elada ja mitte aega enam mittevajalike asjade peale kulutada. Ta hakkas teadlikult ennast piirama ja prioriteete seadma, et rohkem aega oma pere ja sõpradega veeta. Ta õppis endale aega leidma, puhkeaegasid plaanima ja teadlikult vaikuseaegu Jumalale pühendama.

«See oli mulle ka varem vajalik, aga selle läbielamise tõttu muutus minu side Jumalaga sügavamaks. Ma tahan nii elada, et mulle teist Gotthardi kogemust tarvis ei oleks, et Jumala häält kuulata.»

VERONIKA SCHMIDT
Christliche Zeugnisse 2004

 

LÜHIDALT

29. aprillist 1. maini toimus Riias Matteuse baptistikirikus koguduste rajajate konverents. Kokku tuli üle saja inimese, kes olid valdavalt baptistikogudustest.

Konverentsil räägiti praktilistest kogemustest ja väljakutsetest seoses koguduste rajamisega. Osalejate hinnangul oli esitatud sõnum innustav ja kutsus üles märkama misjonivõimalusi. «Igaüks meist on täisajaline misjonär oma töökohal. Ja selle eest saame veel palka ka,» lausus Caesar Kalinowski USAst, kes oli üks ettekandjatest.

Eesti EKB Koguduste Liidust osales konverentsil Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Margus Kask ning grupp noori erinevatest kogudustest.

*    *    *

Eesti EKB Koguduste Liidu naistöö juhatuse algatusel toimus 8. mail Pärnus pereelu konverents. Selle eesmärgiks oli tõsta avalikkuse tähelepanu keskmesse vastutustundlikud pereisad. Osavõtjad marssisid eesotsas lapsekäru lükkavate isadega läbi peatänava ning kuulasid linna südames ka lühikõnet vastutustundlike meeste ja isade rollist emade ja laste elus.

Konverentsi avatervituse ütles Pärnu abilinnapea Jane Mets. Hommikupoolikul peeti kaks ettekannet mehe ja naise vahelistest suhetest ja pöördepunktidest abielus (Allan ja Talvi Helde ning Mati ja Velli Hollman). Pärastlõunased seminarid puudutasid mehelikkust (Allan Helde, Raigo Tammo) ja meeste mõjutamist naiste poolt (Aili Roosimaa), samuti ajajuhtimist (Meelis ja Karita Kibuspuu) ning lapsevanemaks olemist (Linden ja Janice Viinalass). Konverentsi lõpetas liidu presidendi Meego Remmeli ettekanne armastuse väljendamise keelte kohta, millele järgnes paneeldiskussioon.

Konverentsi peakorraldaja Karin Raja tänas korraldajate nimel osavõtjaid, eriti aga koos abikaasa Helveriga kogu päeva juhtinud Kairi Tõkket.

*    *    *

13.–16. maini pidasid Örebros ühise aastakonverentsi kolm rootslaste usuliikumist – misjonikirik, baptistid ja metodistid, kes kavandavad ühinemist. Konverentsi teemaks oli Jeesuse ja tänapäeva maailma väljakutsed kristlaskonnale.

Konverentsi peakõnelejaks oli Ameerika kodanikuõiguste ja Lõuna-Aafrika võrdõiguslaste liikumiste eestvedaja Jim Wallis. Külaliste hulgas olid veel Baptistide Maailmaliidu peasekretär Neville Callam ning Valgevene EKB Liidu president ja Euro-Aasia EKB liitude föderatsiooni esimees Viktor Krutko. Eestist oli konverentsil Meego Remmel.

Üheaegselt selle konverentsiga kogunes Örebro lähistel Rootsi Evangeelse Vabakiriku (Örebro misjoni) aastakoosolek. See baptistide taustaga usuliikumine tegi otsuseks loobuda Rootsi riigi tunnustusega abielude sõlmimise õigusest, kuna riigi seadused on abielu mõistet laiendanud homoseksuaalsetele paaridele. Ka Rootsi Misjonikirik otsustas tunnustada abieluna ainuüksi mehe ja naise vahelist liitu. Baptistidega ühtmoodi otsustati abielude ametliku sõlmimisega seotud küsimused kuni ühendkiriku moodustamiseni jätta kohalike koguduste hooleks.

*    *    *

21. mail toimus Tallinnas sihtasutuse Sõbra Käsi ruumides vabatahtlike kaastööliste koolituspäev. Seda juhatas Sõbra Käe tegevjuht Helari Puu. Nõukogu esimees Erki Tamm ütles tänu- ja julgustussõnad neile, kes Kopli supiköögi heaks oma panuse on andnud. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Andrus Toompuu pidas loengu linna sotsiaalsest olukorrast ning sellest, kuidas tavakodanikud saavad kaasa aidata vaesuse ennetamisele ja leevendamisele. Ta tõdes, et Sõbra Käest ning Oleviste Hoolekandest on kujunemas pealinna kõige jätkusuutlikumalt toimivad hoolekandetöö partnerid. Psühholoog Kristel Rannamees rääkis sotsiaalselt tõrjutute psühholoogiast ning nende inimeste esmase abistamise ja nõustamise võimalustest. Lõpuks kõneles Meego Remmel sellest, mis on hoolimine ja kelle asi see on.

 

AVATUD USTE ÕHTU

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris 15. mail 2010

1. Toivo ja Einike Pilli juhtisid diskussiooni «Vaimulikud õpiraskused»
2. Rootsi Ekenässjöni misjonikiriku orkestri kontserdil anti seminari rektorile Margus Kasele(vasakul) kingituseks laululooja Lina Sandelli pildiga suveniirklaas
3. Ekskursioonil põigati ka Tartu Pereraadio stuudiosse, mida tutvustas Mare Pihlak
4. Ema süles ei häirinud lapse und isegi pasunaorkester
5. «Sõbralt sõbrale» kasutatud riiete poes oli modelliks Ester Murrand ja ekskursioonijuhiks Stella Polikarpus
6. Õhtu lõppes koosolemisega seminari aias

 

kuulutaja@hotmali.com