Esimesed kevadlilled hakkasid õitsema lumelaikude vahel. Mai algul niidame juba muru. Tõeliselt sooja aega on umbes neljandik aastast. Seejärel hakkame jälle maju kütma.

Kogu Jumala loodu asub kiiresti sooja aega kasutama, et külmaks taas valmis olla. Taimed õitsevad ja kannavad vilja. Linnud-loomad kasvatavad pojad üles. Keegi ei raiska aega ega lükka midagi homse varna.

Jeesus tegutses suure intensiivsusega. Ta õpetas lühikese ajaga välja oma jüngrid ning läks siis Kolgatale. Ta neelas surma võidusse ja murdis surma astla – patu (1Kr 15,54–57).

Ülestõusmispühad on Kuulutaja ilmudes juba möödas, aga ülestõusmise mõju jääb. Kasutagem meile antud lühikest aega Issanda võidu ja inimestele antud võimaluse kuulutamiseks!

ÜHEST KÕRVAST SISSE JA TEISEST VÄLJA

Toimetaja kommentaar

Ka maavärina ja tsunami lõhutud Jaapani tuumajaamad on praegu veel ohtlikus seisus. Kuuldavasti olevat kodudest lahkuma pidanud jaapanlased sattunud teiste tagakiusu alla. Meie mõistame, et süütult. Aga sealne mõtteviis pole kristlusest pärit. Ka nemad ja nende maa sõltuvad eestpalvetest.

LEINAPÄEVA PEOD JA KRISTLASTE HÄÄL

Mõnedes lõbustusasutustes olevat aga korraldatud suure reede pidusid! Ilmselt ei mõistnud ei pidulised ega korraldajad, et tegid midagi sündsusetut. Nad isegi ei tea, et suur reede on leinapäev. Selliste eksimuste vastu ei aita mingid vihased kampaaniad. Vaja oleks rahulikku selgitustööd ja ehk peaks paluma nagu Jeesus: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 23,34).

Mõnikord kipuvad «kristlaste häälena» esinema niisugused inimesed, kes ristiusule hoopis kahju teevad. Nagu üks tähelepanu puuduse all kannatav isehakanud pastor Ameerika kolkalinnas koraani põletamisega tegi. Sellest tuli ülemaailmne skandaal ning tapeti asjasse mittepuutuvaid inimesi.

Aga Iraanis põletatakse avalikult Piibleid ja «kristlik» maailm ei tee väljagi. See ei ole normaalne. Meil Eestis leiavad oletatavad pühad hiied kaitsjaid, aga jutt hävivatest vanadest kirikutest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ka see pole normaalne.

Kus oleks lahendus? Eks maa sool ja maailma valgus peavad oma mõju avaldama hakkama (Mt 5,13–14). Selleks peab olema kristlastel loomulik usuelu, mis nii elus kui ka kuulutuses maailmani jõuab.

ÄÄRMUSOHT JA DEMOKRAATIA

Ma ei tea, kas põlissoomlased on äärmuslased, tunnen neid ainult ajaleheteadete järgi. Igal juhul näitasid nad mõned probleemid kätte. Kui rahvas nende loosungite poolt hääletas, siis järelikult peetakse neid olulisteks ja tunnistatakse, et ühiskond on mingite asjadega ummikus või teel sinna. Neid peaks nüüd hakkama lahendama, selle asemel et tänitada.

Probleemide tõstatamine ei tähenda, et tõstatajal oleks monopol nende lahendamiseks. Mõnigi terava küsimuse esitaja on võimule tulles sellega ise jänni jäänud. Lahendamise andmine tõstatajale võib isegi vastuvõetamatu olla, kui tema meetodiks on näiteks vägivald.

Küsimus pole tegelikult üldse põlissoomlastes, vaid probleeme maha vaikida armastavas või ilustavas mõtteviisis, mis traditsiooniliselt võimu juures olevates parteides kipub maad võtma. Häältest ilmajäänud parteid peaks mõtlema, mis neil endal viga on, siis võib järgmistel valimistel hääled tagasi saada.

Demokraatia on rahva võim. Aga kui demokraatlikel valimistel saavutab edu keegi, kes mõtleb teistmoodi, kui seni valitsenud tegelased õigeks peavad, siis seda ei taheta sallida. Aga see ei ole ju enam demokraatlik.

Ehk hakkavad poliitiliselt korrektsed ajad ükskord asenduma ristiusku, oma maad ja kultuuri hindava sihikindla, kuid mitte vägivaldse poliitikaga. Selles osas on väikeseks positiivseks märgiks Ungari uue põhiseaduse säte, kus tunnustatakse kristlust meie (Euroopa) tsivilisatsiooni alusena. Muidugi on ka seda juba hukka mõistetud.

Jeesus ütles Pilaatusele: «Minu kuningriik ei ole sellest maailmast» (Jh 18,36). Ei maksa loota, et kunagi täidavad maised riigid täielikult Jeesuse õpetuse norme. Aga kristlased ei tohiks käega lüüa. Ka nemad on osa demokraatlikust ühiskonnast ning neil on õigus oma arvamus välja öelda ja oma põhimõtete eest seista. Mingeid nihkeid paremuse poole toob see kindlasti kaasa.

OTSIMA JA PÄÄSTMA

Luuka 19,1–10

Tavaliselt oleme me Jeeriko tee ääres oleva metsviigipuu juurde tulnud Sakkeuse kojast. Seekord tuleme sinna teiselt poolt – koos Jeesusega. Me ühineme Jeesuse jüngritega ja õpime koos nendega, kuidas tuleb patuseid otsida ja päästa. Me oskame seda väga halvasti, aga selle ülesande on Jeesus oma järelkäijatele andnud ning see on üks kõige olulisemaid ja õnnistusrikkamaid Jumala riigi töölõike.

Jeerikos oli palju inimesi, kuid Jeesus leidis ainult ühe, keda Ta võis päästa. Siin on ka Jumala valikuga tegemist. Näib, et Jeesus jättis 99 kõrvale ja läks üht kadunut otsima (Lk 15,4). Kas meie leiame sellise kadunu üles?

UUDISHIMULIK SAKKEUS

Jeesus polnud Sakkeusele tundmatu. Ta oli kuulnud Galilea prohvetist, kes teeb haigeid terveks. Võib-olla ta kuulis sellest, et Jeesus oli äsja tervendanud Jeeriko väravate lähedal pimeda Bartimeuse (Lk 18,35–43). Sakkeus tahtis Jeesust lähemalt näha. Mingi salapärane jõud tõmbas teda Jeesuse poole. Miski ajas teda kodunt välja, et näha Jeesust võimalikult lähedalt.

Sakkeust ei ajanud mingi häda ega viletsus Jeesuse juurde. Bartimeus kisendas: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta mu peale!» (Lk 18,38). Teda keelati, aga ta kisendas veel valjemini, sest häda oli suur. Sakkeus oli terve mees. Puu otsa ronimine ei valmistanud talle mingit raskust. Tal oli rikkust, ta elas mugavalt ja paljud Jeerikos kadestasid teda.

Sakkeuse hinges polnud suurt igatsust päästmise järele. Üks rikas noormees tuli Jeesuse juurde, heitis Ta ette põlvili ja ütles: «Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?» (Mk 10,17). Sakkeuse hinges oli ka mingi igatsus, kuid see polnud nii suur, et oleks ta põlvili vajutanud.

Meie ümber on usust huvitatud inimesi. Nad suhtuvad Jeesusesse heatahtlikult. Kas leiame nad üles? Saame me midagi teha nende päästmiseks?

«PATUNE» SAKKEUS

Jeesus tundis Sakkeust. Ta oli teda näinud Jordani koolme juures kaupmeestelt tolli kasseerimas. Jeesus oli vaene, Teda polnud vaja tollida. Jeesus teadis selle tolliülema nime ja et tal on maja Jeerikos. Võib-olla on mõni «tollimees» ka meie tuttavate hulgas. See on eeldus isiklike sidemete loomiseks.

Ka rahvas tundis Sakkeust. Mida see tähendab: «Tema on ühe patuse mehe juurde läinud jalgu puhkama!»? Kas teised Jeeriko elanikud olid kõik vagad ja õiged?

«Patune» oli see, kes oli juudi kogudusest välja heidetud. Tölnerid heideti sellepärast välja, et nad olid läinud Rooma võimu teenistusse. Tölnerid maksid riigile mingi summa ja seetõttu oli neil teatud tollipunktis õigus kasseerida tollimaksu.

Kogudusest väljaheitmine toimus suure tseremooniaga. «Patune» kutsuti koguduse ette, kus talle loeti ette Moosese käsu needused. Sellejärele kustutati tuled. Väljaheidetu pidi heitma sünagoogi ukse ette pikali ning kõik sammusid temast üle ja hüüdsid needusi. Sellest peale ei tohtinud «patust» enam tervitada rahutervitusega, tema kotta minna, teda endale külla kutsuda, temaga kaubelda ega isegi teda hädas aidata. Selles olukorras oli Sakkeus ja Jeesus teadis seda.

Kui Jeesus sinna paika jõudis, vaatas Ta üles ja nägi Sakkeust. Ta ei näinud ainult lühikesekasvulist ametimeest puulehtede vahel, vaid Ta nägi ka tema olukorda ja südant. Sakkeus kannatas põlguse all. Ta hinges oli rahutus ja üksildus. Kas me ka näeme inimeste siseelu, nende muresid, üksildust, armastuse puudumist ja kibedust? Inimesed ei lase oma südamesse kergesti pilku heita. Neid on sellepärast ka raske mõista.

ARMASTAV JEESUS

Mida tegi Jeesus selles olukorras? Kas Ta pidas äratusjutluse? Ei. Kas Ta avaldas Sakkeusele kaastunnet? Ka seda mitte! Ta ütles: «Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!» Mida Jeesus sellega ütles? Ta avaldas Sakkeusele armastust ja mõistmist.

Naatsareti kuulus prohvet tuleb minu kotta! Sinna, kuhu ühegi tõsiuskliku juudi jalg polnud astunud. Jeesus ei hülga mind! Ta on valmis minuga sööma ja minu majja öömajale jääma! Missugune üllatus ja rõõm!

Sakkeus võttis Jeesuse rõõmuga vastu. Armastusel on imepärane jõud. Ta suudab avada patuste südamed.

«Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga!» (Ilm 3,20). See Jeesuse soov täitus sel õhtul Sakkeuse kojas.

Kõige mõjusam evangeeliumi kuulutus on armastuse tegudega. See kuulutusviis on meile kõigile avatud. Inimesed me ümber janunevad armastuse järele. Kes peab neile seda viima? Kas mitte Jeesuse jüngrid? Kas mitte mina ja sina?

Ma usun, et oleme palunud patuste pärast, aga sellel on olnud vähe tulemusi. Miks? Jeesus ütles: «Kes palub, see saab» (Mt 7,8). Miks me pole saanud? Kuid Jeesus ütles edasi: «Kes otsib, see leiab.» Kas oleme otsinud teed patuste juurde? Kas oleme otsinud Jumala juhtimist ja tahet? On me südames tekkinud otsija pinge ja rahutus? On palve muutnud meid aktiivseks?

Alati ei leia me otsitut kergesti. Otsijal peab olema kannatlikkust. «Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi» (Gl 6,9).

Veel ütles Jeesus: «Kes koputab, sellele avatakse» (Mt 7,8). Sakkeuse süda avanes kiiresti Jeesuse armastuse koputusele. Alati ei avane see nii kergesti! Tuleb pidada vahet ja jälle uuesti koputada. Tuleb usaldada Jeesuse tõotust. On vaevalt inimest, kes peab kaua vastu armastuse koputusele.

Jeesuse eeskuju ütleb meile, et tuleb minna kadunu juurde. Õigeaegne külastamine on väga hea moodus. Ei tule oodata kadunud talle, et ta ise tuleks karjase juurde, vaid karjasel tuleb minna tema juurde.

KIIRUSTAMATA JA KÕHKLEMATA

Jeesus ei kiirustanud. Ta ei ütelnud: «Mul on väga vähe aega. Astun korraks sisse, puhkan pisut jalgu ja pean jälle edasi minema. Sõbrad Betaanias ootavad meid.» Ei, Jeesus ütles: «Täna ma pean jääma sinu kotta!» Võtame rahulikult jutlemiseks aega, sööme koos õhtust.

Ajata ei saa me midagi teha. Isegi kurjategemine nõuab aega, heategudest rääkimata. «Võta aega olla püha,» ütleb üks laul. Võta aega kadunute jaoks! Kui palju aega oleme me selleks kulutanud? Oleme selle kohta arvet pidanud? Kuhu kaob meie aeg? Sellele, mida peame tähtsaks. On asju, millele leiame alati aega. Miks me pole leidnud aega kadunute otsimiseks?

Otsustav ja raske samm on üle läve astumine. Jüngrid ei julgenud seda hästi teha. See võis neid roojaseks teha. Kodus võis tulla kõne alla nende kogudusest väljaheitmine. Seda inimesed kartsid. Paljud ei julgenud selletõttu oma usku Jeesusesse tunnistada (Jh 12,42).

Teiste inimeste ette astumiseks on ikka mingi lävi. See on usklike ja uskmatute vahel üsna kõrgeks muutunud. Läve ületamine on riskiga seotud. Matteus kui endine tölner oli ehk esimene, kes Jeesuse järel selle läve ületas. Ta oli ise midagi sarnast üle elanud (Mt 9,9–13). Teised läksid ka Jeesuse järel, kuigi kartes ja kõheldes. Kuid nad läksid Jeesuse järel!

Me suudame lävesid kaasinimeste ellu ületada, kui me palume, et Jeesus läheks meie eel ja valmistaks meile teed. Oma takistused ja kõhklused võivad ka siis olla, kuid Jeesus julgustab ja aitab meid. Läheme koos Temaga nagu jüngrid läksid Sakkeuse kotta!

MUUTUNUD SAKKEUS

Jeesuse armastusel on imeliselt muutev mõju. Jeesus ei pidanud Sakkeuse kojas meeleparandusjutlust, kuid meeleparandus toimus. Sakkeus tundis, et midagi ta sisimas elus muutus. Seal tärkas armastus vaeste vastu. Poole oma varandusest lubas ta vaestele. Ta süda oli varanduse ahnitsemisest päästetud.

Teiseks tundis Sakkeus, et ta on tõesti patune. Senini nimetasid teised teda «patuseks», aga ta ise ei tundnud seda. Tema südametunnistus ärkas. Talle meenusid juhtumid, kus ta oli võtnud rohkem tolli, kui eeskirjad ette nägid. Ta oli ära kasutanud kaupmeeste teadmatust ja teinud ülekohut. Sakkeus mitte ainult ei kahetsenud seda, vaid oli valmis neljakordselt hüvitama. See näitab, et ta polnud palju ülekohut teinud, sest siis oleks hüvitamine käinud tal üle jõu. Ta ei lohutanud oma südametunnistust sellega, et ta polnud palju ülekohut teinud. Patt on patt. See nõuab lepitust.

Mitte ainult Jeeriko elanikud ei saanud teada, et Sakkeus on uueks saanud, vaid ka kaupmehed. See kõik äratas imestust. Kõik olid huvitatud, millest selline muutus tuli. Paratamatult pidi Sakkeus seletama, et see oli Jeesusega kohtumise tulemus.

Kui Jeesus inimese päästab, siis ei tähenda see ainult päästmist patu ja ülekohtu valitsuse alt, vaid Ta teeb inimese ühiskonnale kasulikuks. «Täna on sellele kojale õnnistus tulnud.» Jeesusega koos tuleb igasse kodusse Jumala õnnistus. Sakkeus sai kogeda ka edaspidi, mida tähendab elava Jumala õnnistuse all olla.

Inimeste põlgus polnud Sakkeusele enam oluline, sest suur prohvet ütles: «Ka tema on Aabrahami poeg.» Juudid, eriti vagad variserid armastasid end Aabrahami poegadeks nimetada. See pole määrav, mis me ise endast peame, vaid oluline on Jeesuse otsus.

Rahvas vaatas pealt, kuidas Jeesus ühe kadunu üles otsis ja päästis. Nad oleksid pidanud sellest rõõmustama, aga vastupidi: «Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: «Tema on ühe patuse mehe juurde läinud jalgu puhkama!»» Nii valesti mõistetakse Jeesust! Jeesus valis puhkamiseks kõige rikkama ja ilusama maja Jeerikos, järelikult on Ta rikaste ja patuste sõber! Rahvas ei mõistnud Jeesust ega ka Sakkeust. Ta nägi asju oma vaatevinklist. Kas me kuulume nende pealtvaatajate ja arvustajate rühma? Ise me päästetööd ei tee, aga kui teised seda teevad, siis leiame vigu ja puudusi?

Kadunu leidmine toob rõõmu nii kadunule kui ka leidjale. Mitte ainult Sakkeus polnud rõõmus, vaid ka Jeesus ja inglid taevas. Sa oled ehk üle elanud leitu rõõmu, aga kas sa tunned ka leidja rõõmu? Veel on aeg kadunuid otsida ja päästa. Veel Issand tahab meid kasutada. Ta tuleb meiega kaasa. Ta on kadunute pärast oma elu andnud ja omalt poolt kõik teinud nende päästmiseks.

ROBERT VÕSU
Eesti EKB koguduste
vanempresbüter 1970–1985

TŠERNOBÕL EI UNUNE

Aktuaalne teema

Tšernobõli katastroofist on möödas 25 aastat. Tartu vangla vanemkaplan OLAVI ILUMETS (57) saadeti noore mehena kordusõppuste nime all katastroofi tagajärgi likvideerima. Kuulutaja palus tal neid aegu meenutada.

Kas Sa läksid kohe pärast õnnetust Tšernobõli?

Mind taheti 1986. aastal saata, aga mul on erivajadustega laps ja siis ei võetud. 1987. aastal see enam ei mõjunud.

Muidugi ei tahtnud ma minna. Minu jaoks oli küsimus, kuidas abikaasa lapsega hakkama saab. Teistpidi mõtlesin, et Jumal on lasknud selle asja tulla ja kui mina ei lähe, siis peab keegi teine minema. Võtsin seda rahulikult ja panin lootuse Jumalale.

Milline oli õhkkond meeste hulgas?

Ma ei ütleks, et oldi paanikas. Aga nõme oli, et meid üritati täiesti rakkesse panna nagu sõjaväes. Meile tehti õhtusi jalutuskäike ja pidime panema oma telklinnaku kõnniteele telliskividest äärekive, nagu sõjaväes kombeks. Öösiti olime valves, käisime patrullis.

Kas sarkofaag reaktoril oli siis juba valmis?

Jah. Meie kupli otsas ei käinud, aga elektrijaamas töötasime küll. Me võisime mitu päeva pesta kemikaalidega mingit toru ja siis tuli käsk see maha lõigata. Raiusime kangidega põrandalt betooni lahti. Said ühe tüki kätte, panid kilekotti, viisid ruttu prügikasti ja siis läks järgmine mees.

Meil olid ainult respiraatorid suu ja nina ees ning tavalised sõjaväevormid seljas. Duši all pesta saime küll alati pärast elektrijaamast tulekut, aga siis panime samad riided selga tagasi. See ei olnud korralagedus, vaid traagika. Ükskord tuldi meie telki kontrollima ja kästi viivitamatult riided vahetada. Läksime laotelki, panime oma riided ühte hunnikusse ja võtsime teisest. Ma ei tea, kas saime radioaktiivsed või puhtad riided.

Meile anti väga vähe juua. Tavalist vett me juua ei tohtinud ja kuumus oli tohutu. Ükskord saime teada, et Pripjati linnas on üks ladu, kus hoitakse mineraalvett ohvitseridele. Sõitsime sinna. Laonaised mõistsid meid ja andsid meile juua. Saime oma janu ära kustutada. Tollel hetkel tunnetasin pühakirja teksti mõtet näljast ja janust Jumala sõna järele.

See töö, mida te tegite, tundus teile mõttetu?

Olime Pripjatis mingis makilintide tehases. Meile anti korraldus kõik demonteerida. Nikerdasime mutrivõtmetega ja samas nägime, kuidas vene mehed laamendasid ja kõike puruks peksid. Paljusid valdas seal lõhkumismaania.

Kuivatasime vilja, visates seda ühest hunnikust teise. Seda ei oleks ju üldse tohtinud süüa!

Ma arvan, et ka desaktiveerimisest ei olnud kasu. Meestevaheline jutt oli, et seal võiks kõik jättagi nagu on – õppepolügooniks sõjaväe keemiaväeosadele.

Meid võeti nagu käsualuseid, kes peavad kõike tegema. Kui me lõpuks kiirgusnormi kätte saime, siis anti meile lihtsalt dokumendid kätte ja öeldi, et värav on seal ja minge. Kellegi asi ei olnud, kuidas me Eestisse tagasi saame.

Kuidas Tšernobõl tervisele mõjus?

Tulin tagasi tugeva kroonilise peavaluga. Kannatasin seda kaks aastat. Ükskord olin haiglas ja pidin minema pühapäeval jumalateenistust läbi viima, aga mind ei lastud välja. Kutsusin vennad Tartust appi. Nad tulid pärast haiglasse ja me palvetasime koos. Esmaspäeval, kui tuli suur visiit, ütlesin arstile, et kirjutagu mind välja. Ta võttis mult allkirja, et lähen oma vastutusel. Tänan Jumalat, et sellest ajast peale on peavalud kadunud, välja arvatud mõnedes pingelistes olukordades.

Kui Tšernobõlist tulin, oli mu isiklik tervisekaart kadunud. Alustati puhtalt lehelt. Nii ka paljudel teistel. Tundsin iroonilist suhtumist, et sa jälle siin, mis sul nüüd viga on? Meid ei võetud tõsiselt. Kui inimene on psüühiliselt nõrgem, siis ta lööbki käega. Mind aitas Jumal. Palvetasin Tšernobõlis enda ja teiste meeste pärast ja palvetan nüüdki. Mehed käivad karkudega või kahe kepi najal. Mõtlen inimlikult hirmuga ka enda tulevikule, aga loodan Jumala abile.

Milliseid soodustusi Sa saad?

Nüüd on meid võrdsustatud represseeritutega. Me võime tasuta käia laulupeo peaproovi kuulamas, külastada muuseume, õngega kala püüda. Viissada krooni aastas makstakse sõidukompensatsiooni, kui esitame piletid. Tuhande krooni eest on raviteenuseid, põhiliselt hambaravi ja mingid eriarstid. Viis aastat varem on lootust pensionile saada.

Mida tegelikult peaks tegema veteranide heaks?

Nüüd on juba 25 aastat möödas. Meditsiiniline kontroll ja psühholoogiline abi oleks pidanud avarii likvideerimisele kohe järgnema. Mind on kaks korda uuritud ja sisuliselt pole ma abi saanud. Ühe korra olen käinud kaks nädalat sanatooriumis ja sedagi tänu enda aktiivsusele ja tutvustele.

Eestisse tahetakse ka tuumajaama. Kas Sa oled poolt?

Ma olen praktiline inimene. Elektrienergiat on vaja, aga mõeldakse – las leedulased või soomlased ehitavad, aga mitte meie tagahoovi. Kui katastroof tuleb, siis puudutab see kõiki. Alternatiivi tuumajaamale tegelikult ei ole.

Täname!

25. aprillil 2011 Tartus

JUMAL SAATIS KOSOVOSSE

DAILY ADAM töötab koos abikaasa Dejaniga Kosovos. Varem kandis ta nime Daily Valk, ta on lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari ning töötanud seal raamatukoguhoidja ja õppeprorektorina. Kuulutaja palus tal rääkida sellest, mis juhtus pärast Eestist lahkumist.

Miks Sa Eestist ära läksid?

Kõigepealt läksin Prahasse, Rahvusvahelisse Baptistide Teoloogilisse Seminari magistrantuuri. Seal kohtasin oma tulevast abikaasat Dejanit. Pärast abiellumist kolisin Prahasse. Magistrantuur on lõpetamata. Sellest ajast peale, kui lapsed sündisid, ei ole enam aega õpinguteks olnud, kuid lootust siiski veel on. Meil on kaks last – Peter Andreas ja Rebeka Maria.

Dejan on pärit Serbiast. Ta on rahvusvahelisest perekonnast: isa on ungarlane ja ema serblane. Õpinguid alustasime ühel aastal magistrantuuris, mille ta on juba lõpetanud ja jätkab doktorantuuris.

Kas Eestis poleks rahulikum elada kui Kosovos?

Paljudes kohtades on rahulikum kui Kosovos. Meid kutsuti sinna. Me mõtlesime ja palvetasime ning otsustasime, et võime sinna vähemalt mõneks ajaks minna. Töötame mittetulundusühingus koos kahe tüdrukuga Inglismaalt. Meie põhiline ülesanne on aidata lapsi Kosovos serbia külas.

Kas Sa oskad serbia keelt?

Alustasin õppimist, kui Kosovosse läksime. Prahas ei olnud mul seda vaja, sest rääkisime inglise keeles. Kuna Dejan serbia keelt oskab, siis õpib ta praegu albaania keelt.

Mina räägin lastega ainult eesti keeles ja Dejan ainult serbia keeles. Oma töökaaslaste ja sõpradega räägime inglise keeles. Peter Andreas oskab juba kolme keelt.

Kuidas kaugelolija pilguga Eesti elu paistab?

Kui tulime Kosovost Eestisse ja käisime ametkondades asju ajamas, siis saime kultuurišoki. Kõik Eesti ametnikud on väga viisakad ja abivalmid ning keegi ei küsi altkäemaksu. Kosovos vajasime ühele paberile allkirja ning sellega läks meil terve nädal erinevates kontorites ootamist ja venitamist, sest me tahtsime asja ausalt ajada ja selle allkirja lihtsalt kätte saada, nagu seadus ette näeb. Lõpuks tüdineti meist ära. Aga korruptsioon on karm ja inimeste aja raiskamine hirmus.

Eesti on väga puhas võrreldes Kosovoga. Sealsed inimesed pole kunagi õppinud oma prahti prügikasti viskama. Hull lugu on see, et nad peavad koristamist väga alandavaks tööks. Kosovos elavad serblased, albaanlased ja mustlased ning mustlased vahel võtavad koristajatöö vastu.

Kosovo on pingeala, mis alles sai iseseisvaks. Kas teil ei ole seal ohtlik olla?

Oleneb sellest, kuidas sa käitud. Kuna meie perekonnanimi on ungaripärane, siis küsitakse vahel Dejani käest, kus ta nii hästi serbia keelt rääkima õppis. Kui sa ei lähe inimesi provotseerima, siis enamik kohalikke on täiesti rahulikud kenad inimesed, kes tahavad oma elu elada ja ilusat tulevikku arendada. Nad tahavad hea meelega sinuga tuttavaks saada ja sõbrad olla.

Selle kohta, kas serblased on pahad ja albaanlased head või vastupidi, ei saa mustvalget otsust teha. Sõda oli sõda. Mõlemad tegid teistele hirmutegusid ja mõlemal poolel oli häid inimesi. Mõlemad peavad ennast kannatajateks.

Palun iseloomusta natuke Kosovot!

Kosovo on enamiku aega olnud osa Serbiast, vahepeal ka osa Albaaniast. Serbia ajalooline keskus ja algus oligi Kosovos. 1950. aastatel olid seal veel serblased enamuses. Aga ühes keskmises albaania peres oli tavaliselt kümme last ja serbia peres 1,5. Sellepärast on viimase 50–60 aastaga toimunud ülevõtmine.

Albaanlased on enamikus moslemid, kuid on ka õigeusklikke ja katoliiklasi ning väike osa evangeelseid kristlasi. Serblased on vähemalt Kosovos kõik õigeusklikud. Ma arvan, et Dejan on esimene elus evangeelne serblane, keda nad näevad. Dejani ema on õigeusklik ja isa katoliiklane. Dejan sai kristlaseks alles 30. eluaastates Serbias. Ta kuulus Novi Sadi baptistikogudusse ja sealt saadeti ta Prahasse õppima.

Kuidas te Kosovos lastetööd teete?

Algus on ikka selline, et elad sisse kohalikku kultuuri ja külla, õpid keelt ja tutvud inimestega. Meil on plaanis asutada lastekeskus. Otsime maja, mida üürida. Kavatseme tulevikus ehitada mänguväljaku. See on üks meie unistusi. Selles külas, kus me elame, on kümme tuhat inimest ja mitte ühtegi laste mänguväljakut.

Kosovo on pindalalt neli korda väiksem kui Eesti, aga elanikke on üle kahe miljoni. See tähendab, et külad ja linnad on kõik väga tihedalt asustatud. Meie küla oli varem väike ja tähtsusetu, aga kui pärast sõda albaanlased ja serblased eraldati, sai meie külast kohalik keskus. Ta on kasvanud oluliselt suuremaks ja saanud ka poliitiliselt tähtsamaks, kuid infrastruktuur ei ole paranenud. Pole ühtegi parki, kuhu jalutama minna või lastega mängida.

Me oleme humanitaartöötajad, aga me ei varja vanade ega uute sõprade eest oma usklikkust. Kui nad tahavad meiega sellest rääkida, siis räägime.

Kas kahel kogukonnal on mingi müür vahel?

Igaühel on oma külad, aga neist võib vabalt läbi sõita. Sõjast on kümme aastat möödas ja inimesed tahavad oma elu elada. Eks on ikka ka hulle, kes sodivad teise poole silte jne, aga need on tavaliselt teismelised või eriti rahvuslikult meelestatud mehed, kellel on liiga palju alkoholi sees.

Kas kohalikel on nostalgiat Tito aja järele?

Vanemad inimesed räägivad kogu aeg sellest, et Tito ajal oli neil hea. See ei ole nagu meil pärast Nõukogude Liitu, vaid neil oli päriselt ka parem. Nende jaoks olid tol ajal piirid lahti, nad reisisid, neil oli tööd, nende elu oli meie silmis nagu läänes.

Tito hoolitses selle eest, et ükski rahvuslane pead ei tõstaks. Selle meetodiga hoidis ta kogu suure Jugoslaavia ühes tükis. Pärast Tito surma hakkasid nad jälle pihta. Sealt need sõjad ja probleemid tulid.

Kui palju on Kosovos töötuid?

70 protsenti. Enamikul on oma lapike maad. Meie maja omanikul ei ole iluaeda, vaid köögiviljaaed. Tal on ka mõned sead, kanad ja lehm ning sellest nad elavad. Eks hein tuleb osta. Aga nad üürivad ka oma maju välja. Meie anname ka neile igakuise sissetuleku.

Kohalik kultuur on selline, et igaüks, kes ehitab maja, tahab selle teha vähemalt viis sentimeetrit kõrgema kui teistel. Talv on väga raske. Majad on ehitatud kehvasti, põhimõttel, et kuum aeg üle elada. Need majad ei lähe suvel palavaks. Külma inimesed lihtsalt taluvad ära. Terve pere kolib ühte tuppa ja enamikus majades on kaks-kolm korrust lihtsalt tühjad. Nad üritavad neid välismaalastele välja üürida. Kosovos käib palju välismaalasi – rahuvalvajaid, politseinikke, arheolooge jm.

Majad on soojustamata, sõja jäljed on veel näha. Kui meie saabusime, siis selgus, et see maja ei ole mõeldud perekonnale ületalve elamiseks. Esimese asjana pidime kleepima kinni oma aknaid, parandama uksi, soojustama nii palju, kui vähegi saime. Talvel oli kõige külmematel öödel koridoris ja vannitoas +3 kraadi. Sul on palju pisikesi ruume, mis on ühendatud suure koridoriga. Sul on raudahi, millega kütad oma pisikese toa hästi soojaks ja astud sealt külma koridori.

Kas te üritate kohalikku humanitaarset olukorda ka parandada?

Päris kindlasti ei viska me sodi tänavale. Meil on mõttes, et kui tuleks külla mõni meeskond Eestist, Inglismaalt või kusagilt mujalt, siis võiks teha prügikoristusaktsiooni või muid selliseid asju. «Teeme ära!» ei ole veel Kosovosse jõudnud, aga pole üldse välistatud, et me selle tulevikus ära teeme.

Kosovos on ka misjonäre, kes ehitavad endale korraliku maja või asutavad äri. See on osa nende misjonitööst. Misjonäre on hästi palju albaanlaste ja mustlaste hulgas, aga mitte serblaste hulgas. Misjonärid ei põlga serblasi, vaid serblased misjonäre, sest nad usuvad, et on kristlased. See, et enamik üldse üks või kaks korda elus kirikusse jõuab, ei loe. Meil tuleb oma eluga näidata teistsugust suhtumist.

Mida arheoloogid Kosovos teevad?

Meie küla on ühe vana rooma linna varemetel. Arheoloogid ütlevad, et kaevates 20–30 sentimeetrit, leitakse sealt majade varemeid, haudu, igasuguseid põnevaid asju. Kohalikud rendivadki oma põlde arheoloogidele uurimistöödeks välja ning ütlevad, et see on palju tulusam kui seal tööd rügada ja vilja kasvatada. Aga valitsus ei oska mõelda sellele, et võiks saata turistid neid kohti vaatama. Need leiud on täiesti tähistamata. Meie majast on 15 minutit kõndida ühte suurde ilusasse leiukohta.

Mis annab Sulle julguse Kosovos tegutseda?

Mõnikord, kui talvel on väga külm ja raske, on küll niisugune tunne, et tõstan käed püsti ja jooksen koju. Aga siis tuleb meelde, mille nimel me seal oleme, et seal on lapsed, kes hea meelega meiega räägivad ja õpivad uusi asju. Kui sa räägid kohalike inimestega, on nad väga rõõmsalt valmis uurima seda, mis tuleb väljastpoolt. Nad on hästi toredad, nendega on huvitav rääkida. Ja kui sa veel tead ka, et see on koht, kuhu Jumal sind on saatnud, siis mis võiks veel julgustavam olla?

Kus Sa ennast vaimulikult laadimas käid?

Kosovo on vaimulikust seisukohast hästi raske maa. Kui sa väga tõsiselt ei hoolitse oma hinge eest, siis kuivab see ruttu ära. Kui oled seal kolm kuud kohapeal olnud, siis tunned, et hakkad tühjaks saama.

Tuleb hoida kontakti teiste kristlastega kohapeal ja aegajalt käia maalt väljas. Me käisime vahepeal Prahas ja praegu oleme Eestis. Mõnikord käime ka Makedoonias või teistes ümbruskonna maades. Lihtsalt ennast füüsiliselt ja vaimulikult kosutamas. Seda teevad kõik, ka misjonärid, kes on kaua seal olnud. Ka neil pole lihtne, ükskõik kui tugev kristlane sa muidu arvad enda olevat.

Me peaksime Sinu ja Su pere pärast palvetama.

See oleks väga tänuväärt töö.

Täname!

19. aprillil 2011 Skype’i vahendusel

KUI IMET EI JUHTUGI

Mu nimi on Nick Vujicic. Ma olen 28-aastane. Sündisin ilma käte ja jalgadeta, kuid ma ei lase sel end segada. Rändan mööda maailma ja räägin miljonitele inimestele, kuidas nad oma raskusi ületada saaksid.

Minu vanemad on kristlased, aga kui ma ilma käte ja jalgadeta ilmale tulin, küsisid nad endalt tõsiselt, mida Jumal küll sellega mõtles. Minul polnud nende silmis ju mingit tulevikuväljavaadet! Kui ma sellele täna mõtlen, on minu elu kõik meie ootused suurelt ületanud. Iga päev võtavad võhivõõrad inimesed minuga telefoni, e-maili, kirja või Twitteri vahendusel ühendust. Nad tulevad lennuväljadel, hotellides ja restoranides minu juurde, kallistavad mind ja ütlevad mulle, et olen nende elu muutnud. Ma olen tõeliselt õnnistatud!

Ühte on minu pere ja mina ise ümber hinnanud: minu puue, minu «needus» võis ka õnnistus olla. Ma pääsen inimestele ligi hoopis isemoodi, suudan nende valu mõista ja neid trööstida. Muidugi pole minu igapäevaelu probleemitu. Aga mind on õnnistatud armastava perekonna, helge pea ja Jumala usaldamisega. Enne, kui ma seda mõistsin, tuli mul mõningad kohutavad ajad üle elada.

EHMATUS SÜNNITUSMAJAS

Mul kulus palju aega, kuni hakkasin oma elus head nägema. Minu ema oli 25-aastane, kui ta mind ootama hakkas. Ma olin tema esimene laps. Ta töötas ämmaemandana sünnitusmajas ja oli sadade emade ja beebidega tegelenud. Ta teadis hästi, mida tuleb raseduse ajal tähele panna, milliseid toiduaineid ja arstimeid ei tohi kasutada.

Minu ema ei tarvitanud alkoholi, ei võtnud tablette. Ta käis parimate arstide juures ja need kinnitasid, et kõik läheb väga hästi. Kaks ultraheliuuringut raseduse ajal ei näidanud midagi nimetamisväärset. Arstid ütlesid minu vanematele, et sünnib poiss. Puuduvatest kehaliikmetest ei ütelnud nad sõnakestki!

Kui ma 4. detsembril 1982 selle maailma valgust nägin, oli minu ema esimene küsimus: «Kas laps on terve?» Kõik vaikisid. «Mis lahti? Mis lapsel viga on?» tahtis ta teada. Arst ei tahtnud ütelda, kuid ema ei jätnud järele. Lõpuks tuli arstil üks meditsiiniline termin üle huulte, millest minu ema meedikuna kohe mõistis, et tegemist on väärarengute või kehaliikmete puudumisega. Ma olin veel rätikutesse mähitud. Meditsiiniõed nutsid. Ema ei suutnud taluda seda, mida nägi – ei ole käsi ega jalgu. Tema laps, aga ainult pea ja keha.

ALLA ANDA VÕI EDASI TEGUTSEDA?

Esimestel kuudel kartis mu ema, et ei tule toime. Minu isa ei suutnud ette kujutada, et mul võiks kunagi ilus elu tulla. Mu vanemad mõtlesid ka sellele, kas ei peaks mind ära andma. Nad otsustasid siiski mind endale jätta ja minu eest nii hästi kui võimalik hoolitseda.

Kui kurvastuse esimene faas ületatud oli, püüdsid vanemad oma kehalise puudega poega kasvatada nii normaalselt kui võimalik. Nad hoidsid kinni oma veendumusest, et Jumal pidi selle asjaga midagi mõtlema. Ma mõtlen sageli, et kõigel, mis meiega juhtub, peab mingi põhjus olema. Lõpuks tuleb sageli veel midagi head välja.

Väikese poisina pidasin ennast üleval normaalse, rõõmsa ja loomult armastusväärse lapsena. Selline teadmatus oli minu jaoks ehtne õnnistus. Ma ei teadnud veel, et ma olin teistsugune ja millised väljakutsed minu ees seisid. Ükskõik, kui suured need lõppude lõpuks olid – ma usun, et meis kõigis on aimamatud jõud. Iga puude või võimetuse taga, mis meid takistab, on meis ka piisavalt võimeid, et neid võita!

Minule on Jumal teiste võimete kõrval suure portsjoni otsustusvõimet kaasa andnud. Nii näitasin ma kõigile, et olen ka ilma käte ja jalgadeta spordipoiss. Kuigi koosnesin ainult kehast, olin ma tüüpiline poisike. Ma keerlesin ringi ja olin hästi ninakas.

Ükskord õppisin end püsti ajama. Ma pidin ainult otsaesise vastu seina suruma ja veidikesehaaval end ülespoole nihutama. Vanemad üritasid kaua aega mulle mugavamat meetodit leida, aga ma panin oma tahtmise maksma. Ema pani padja põrandale, et mu tõusmist kergemaks muuta. Aga mingil põhjusel otsustasin ma enda meetodi juurde jääda. Ma olin valmis pigem oma otsaesise vastu seina ära lööma ja sentimeeterhaaval ülespoole võitlema. Sain tuntuks põikpäisena.

MIND SÕIMATI VÄRDJAKS

Kui ma teismeliseikka jõudsin, millal igaüks otsib enda kohta elus, olin oma keha pärast peaaegu meeleheitel. Igaüks nägi kohe, et ma ei ole selline nagu mu klassikaaslased. Isegi kui ma nägin vaeva, et teha normaalseid asju nagu ujumine või rulaga sõitmine, sai mulle iga päevaga selgemaks – paljusid asju ei suuda ma mitte kunagi teha.

Teised lapsed sõimasid mind värdjaks ja tulnukaks. Ma otsisin tunnustust, aga ei leidnud seda. Tahtsin teiste hulka kuuluda, aga mind ei võetud. Sein oli ees. Ma uppusin enesehaletsusse. Depressioon ja negatiivsed mõtted veeresid minust üle. Mis mõte on üldse elul? Isegi siis, kui olin sõprade või pere keskel, tundsin end üksikuna. Mul oli kohutav hirm, et jään kogu eluks teistele koormaks.

Aga ma mõtlesin valesti. Üks minu tuntumaid videoid YouTube’is näitab, kuidas ma rulaga sõidan, surfan, muusikat teen, golfipalli löön, maha kukun ja jälle püsti tõusen ning paljude inimeste ees kõnelen. Kõige meeldivam – paljud inimesed kallistavad mind.

Ei midagi erilist, või siiski? Seda võib ju igaüks! Miks on siis seda videot miljoneid kordi vaadatud? Minu teooria on see, et inimestele meeldib. Neile jääb mulje, et ma elan nii, nagu puuet polekski. Ühelt raske puudega inimeselt oodatakse ju, et ta on passiivne, elab tagasitõmbunult ja on meeleheitel oma olemasolu pärast. Seega üllatan ma inimesi sellega, et elan võimalikult seikluslikku ja täiuslikku elu.

MA OLEN JUMALA LOOMING!

«Nick, kuidas sa suudad õnnelik olla?» Seda küsimust kuulen ma sageli. Ma oletan, et sa oled selle kallal juba pead murdnud ja seetõttu vastan lühidalt. Mu tee hakkas ülesmäge minema, kui mulle sai selgeks – ehkki ma olen kõike muud kui täiuslik, olen ma ometi täiuslik Nick Vujicic. Ma olen Jumala looming.

See ei tähenda, et kõik on juba saavutatud. Mul on veel arenguruumi! Väga sageli sisendame endale, et me ei ole piisavalt intelligentsed, ilusad või andekad, et oma unistusi ellu viia. Me usume seda, mida teised ütlevad või mõtleme end ise väikesteks. Kes loobub oma unistustest, paneb Jumalale piirid ette. Sa oled Tema looming! Sa ei ole juhuslikult selline. Sinu elul on niisama vähe piire, nagu saab Jumala armastusele tõkkeid seada.

Meil on valida: kas keskendume oma pettumustele ja puudustele – siis asume kibestumise, viha ja enesehaletsuse teele. Või otsustame kõigest midagi õppida ja edasi minna ning võtame oma elu eest vastutuse ja avame endale tee õnnele.

KAKS KÄTT JUMALA KIITMISEKS

Ma tunnistan, et kahtlesin kaua aega selles, et ma ise midagi oma õnne heaks teha suudan. Noorukina ei näinud ma oma kehajupis midagi head. «Miks ei ole mul vähemalt ühte kätt?» küsisin ma. «Mida kõike ma ei võiks ühe käega teha!» Palju aastaid mõtlesin, et kui mu keha vaid normaalne oleks, siis oleks mu elu üksainus unistus. Aga ma ei saanud aru, et mul ei ole vaja «normaalne» olla, vaid olla mina ise! Oli väga raske teadvustada, et mind ei piiranud kehalised puuded, vaid piirid mu enda peas.

Lapsena palvetasin palju öid käte ja jalgade pärast. Nutsin ennast magama ja unistasin, et hommikuks on käed-jalad olemas. Muidugi seda ei juhtunud. Ja kuna ma ei suutnud iseennast hinnata, kajastus see ka koolis – teised ei hinnanud mind.

Ma leidsin oma koha elus, kui püüdsin klassikaaslastele minuga suhtlemise kergemaks muuta. Kas sa oled kunagi koolis olnud uus õpilane, kes üksinda nurgas oma võileiba sööma pidi? Ja nüüd kujuta endale ette, et sa istud pealegi ratastoolis.

Vestlused klassikaaslastega sellest, kuidas ma saan hakkama eluga maailmas, mis on käte ja jalgade jaoks tehtud, viisid selleni, et mind hakati kutsuma koolikohtumistele ja noorteorganisatsioonidesse. Pikkamööda mõistsin ma keskset elutarkust (miks meile sellest koolis ei räägita?), et igaühel meist on mingi talent – võime, and, oskus, mis talle rõõmu teeb ja teda haarab. Tee täiusliku elu juurde seisneb tihti just selles talendis.

SÕNATUNA LAVAL

Ühel päeval rääkisin ma ligi kolmesajale õpilasele, mis oli senini minu suurim publik. Ma rääkisin oma tunnetest ja kuidas ma maailma nägin, kui äkki juhtus midagi eriskummalist. Vahetevahel olin märganud, et õpilastel või õpetajatel on pisarad silmis, kui ma oma igapäevastest raskustest rääkisin. Aga sel päeval hakkas äkki üks tüdruk ohjeldamatult nutma. Mul polnud aimugi, mis teda selleni viinud oli. Kas olin talle midagi halba meelde tuletanud?

Jahmunult vaatasin, kuidas ta pisaraid trotsides käe tõstis, et midagi öelda. Ennast ületades küsis ta, kas võib ette tulla ja mind kallistada. Vau! Olin sõnatu. Palusin ta lavale. Teepeal pühkis ta pisarad ära. Siis tegi ta mulle vägeva kallistuse – ühe kõige parema minu elus!

Selleks hetkeks olid enamikul silmad niisked, mul ka. Aga siis sosistas ta mulle midagi kõrva, mis mind täiesti segadusse viis: «Mitte kunagi pole keegi mulle öelnud, et ma olen ilus sellisena, nagu ma olen! Ma ei ole mitte kelleltki kuulnud, et ta mind armastab. Sina muutsid täna mu elu. Ja sina oled samuti ilus inimene.»

TEISTSUGUSES ON VÕIMALUS

Kuni selle päevani olin pidevalt püüdnud oma väärtust tõsta. Ma mõtlesin, et rääkimine aitab mul üksildusest üle saada. Aga siis nimetas see tüdruk mind ilusaks ja äratas minus väikese aimduse, et ma olen võimeline teisi aitama. Tüdruk korrigeeris minu perspektiivi. «Võib-olla on minust ometi midagi kasu,» mõtlesin ma.

See ja teised kogemused on mind aidanud mõista, et teistsugune olla võib olla võimalus midagi erilist saavutada. Mulle sai selgeks, et inimesed olid valmis mind kuulama. Nad peavad mind ainult nägema ja mõistavad kohe, et olen mõndagi läbi teinud ja ületanud. Ma ei pidanud võitlema enda usutavaks tegemise nimel.

Minu kuulajad märkavad instinktiivselt, et mul on tõenäoliselt midagi nende endi probleemide lahendamiseks öelda. Sellest peale olen koolides, kirikutes, vanglates, haiglates, staadionitel ja loendamatutel üritustel kõnelenud. Ja läheb veel paremaks: tuhanded inimesed on mind kallistanud ja mulle võimaluse andnud neile öelda, kui väärtuslikud nad on. Minu puudustega kehast on saanud tõeliselt hea tööriist. Mul on talent teisi üles ehitada ja neid julgustada. Tänu olgu Jumalale!

idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Saksa Evangeelsete Vabakiriklike Koguduste Liidu (baptistiliidu) president Hartmut Riemenschneider tegi koos abikaasa Eleonorega eravisiidi Eestisse. Kuna Eleonore Riemenschneider elas enne Saksamaale asumist kaheksa aastat Eestis, käidi tema perekonna kunagises kodupaigas Ida-Virumaal.

6. aprillil olid külalised liidu kantseleis Tallinnas. Et Hartmut Riemenschneider oli Eestis esimest korda, räägiti vaimuliku elu arengutest siin viimaste aastakümnete jooksul. Huvipakkuvaks teemaks osutus ka Saksa baptistide algatatud väikeste koguduste uue alguse programm.

8. ja 9. aprillil Nuutsakul toimunud liidu kevadised vaimulike töötegijate päevad tõid kohale hulga pastoreid ja nende abikaasasid. Avaõhtul pöörati eritähelepanu pastorite naistele, teisel päeval aga eestpalvetööle.

Esimest teemat aitas avada Kehra koguduse pastori abikaasa Tiiu Palm. Seejärel kutsus Viimsi koguduse abipastori abikaasa Lea Edminster teised pastorite abikaasad mõtteringi.

Teisel päeval tutvustasid rahvusvahelise evangeelse eestpalveteenistuse «Healing Rooms» maaletoojad Anton ja Merle Tuul kavandatavate «palvekliinikute» tööpõhimõtteid. Ettekande järel jaguneti tunniks ajaks palvegruppidesse.

10. aprillil ordineeriti Mustvee Betaania Koguduse diakonissiks Reet Pappe. Ordineerimistalituse viisid läbi Betaania koguduse pastor Paul Gill ning Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen. Reet Pappe on koguduse juhatuse liige.

16. aprillil oli Keila Baptistikoguduse ruumides liidu eakate vaimulike töötegijate ja liidu juhatuse kokkusaamine. Jumalateenistust juhatas Keila koguduse pastor Gunnar Mägi. Jutluse pidas liidu president Meego Remmel. Õnnistussõnad ütles liidu ekspresident Ülo Meriloo. Oleviste kogudus kinkis igale osalejale CD-plaadi koguduse lauludega.

OLEVISTE MANDOLIINIKOOR

17. aprillil 2011 Tõrva misjonimajas palmipuudepüha jumalateenistusel

1. Mandoliinikoor laulmas, juhatas Leida Haavasalu
2. Antsla pastor Peeter Lemats tegi pilte ja pidas lõpukõne
3. Õnne pani flanelltahvlile palmipuudepüha pildi
4. Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik selgitas pühade mõtet
5. Peeter Maasing ja Andrus Vaiklo laulsid duetti
6. Immaanueli koguduse poolt oli koorile suur tort
7. Koorivanem Eliot Preisfreund kinkis Immaanueli kogudusele Meie Isa palve raamitud teksti