Laevad lähevad ja tulevad. Inimesed sõidavad kodust kaugele ja jälle tagasi. Piirid on lahti ning reisimisvõimalused suured. Sellest pole kuigi palju aega tagasi, kui selline vabadus tundus kättesaamatu unistusena. Ajad on õnneks muutunud.

Kodumaast kaugele läinud ja võõrsile jäänud haritud eestlast nimetatakse nüüd talendiks ning teda püütakse tagasi meelitada. Vastandina käivad mõned võõral maal kurja tegemas ja määrivad ka ausate kaasmaalaste nime. Kuigi pahategijate teod äratavad tähelepanu, pole neid õnneks palju.

Varem tuli meile ida poolt palju sisserändajaid, kes otsisid paremat elu. Läänepiir oli kinni ja kaugemale ei saanud, küll nad muidu oleks läinud. Ja täpselt samuti lahkuvad nüüd kodumaalt eestlased. Tegelikult on siit läbi aegade mindud paremat elu otsides nii itta kui läände.

Viimaste kuude poliitilised sündmused on ajanud Euroopasse hädalisi Aafrikast ning kõne alla on tulnud koguni piiride sulgemine. Meie lohutame end sellega, et Eestis on nende jaoks liiga külm. Aga külmaga lepib inimene kergemini kui tühja kõhu ja repressioonidega.

«Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad» (Ps 24,1). Tema käes on meie maa ning selle elanikud kõige paremini hoitud ja arendatud. Temale toetumine on parim poliitika.

ÕITSEB NAGU ÕIEKE VÄLJAL

Toimetaja kommentaar

Kristus tuleb tõesti tagasi ja see maailm lõpeb. Aga ei hirm Tema tuleku ees ega vaga lootus pääseda viletsusemaalt Isa juurde ole piisavad põhjused päevi kindlaks määrata või mõnda konkreetset ennustust uskuda. Jeesus käskis alati valmis olla: «Aga hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad! Valvake siis igal ajal, paludes, et te oleksite väärilised põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!» (Lk 21,34–36).

OSAMA BIN LADEN ON TAPETUD

Piibel ütleb selgelt: «Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu» (Hs 33,11). Rõõmustagem ikka koos Jumalaga ja kurvastagem koos Temaga. Kõik inimesed on Jumala looming. Väga paljud on nagu kadunud pojad. Osa on Isa täielikult unustanud või tegutsevad Talle teadlikult vastu. Üks sellistest oli ilmselt ka Osama bin Laden.

Niisuguste aktsioonide läbiviimiseks käsku andes võetakse endale väga suur vastutus. Kui suure vaenlase või kurjategija puhul on see üldse lubatud? Me peaksime Jumalalt paluma, et niisugust probleemi võimalikult harva tekiks.

Saksa patsifistlike vaadetega teoloog Dietrich Bonhoeffer, kes hukkus natside käe läbi, pidas Hitleri kõrvaldamist hädaabinõuks. Ta ütles, et kui hullunud autojuht kihutaks jalakäijate sekka, siis ei peaks tema kui pastor ainult surnuid matma ja omakseid trööstima, vaid peaks autosse hüppama ja juhi rooli tagant ära rebima.

Osama bin Laden polnud salaterrorist, ta tegutses avalikult. Kohtus poleks midagi eriliselt uut selgunud. Seal oleks ta ilma kahtluseta surma mõistetud. Kohtupidamine oleks olnud väga närvesööv ja julgeolekuriskidega seotud, kohtualune oleks saanud võimaluse avalikult oma vaateid propageerida. Tema toetuseks oleks võib-olla uusi terroriakte korda saadetud.

Terrorismiga käib sõda ja riikidel on õigus end sõjas kaitsta. Väejuhi hävitamine on üks ihaldatumaid võite, mis võib mõjutada kogu sõja käiku. Ja kui Osama bin Laden polnudki tegelik juht, vaid sümbol, siis lahingulipu langemine vaenlase kätte tähendab tugevat moraalset lööki.

Ehk oleks sellest Saulusest võinud siiski uus Paulus saada? Inimese elulõpp ei tule kunagi Jumala teadmata ja lubamata, isegi kui see saabub eriüksuslaste kuulide läbi. Osama bin Laden jättis Jumalast antud armuaja kasutamata. Selle üle võib ainult kurvastada.

TIPPMAJANDUSMEES LANGES

Esimeste järgi ei suutnud maailma üks targemaid ja mõjukamaid poliitikuid iseennast talitseda, hävitas oma aastakümnetega ülesehitatud karjääri ja määris oma nime. Inimlik nõrkus, millele liitus võib-olla ka karistamatusetunne, viis mehe vangi. Apostel Paulus toob rea näiteid langemistest ja lisab: «Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!» (1Kr 10,12).

Teised arvavad, et see oli valesüüdistus. Sel juhul on tegemist näitega, kui kergesti võib maailma ühe tippjuhi kõrvaldada – piisab hotelliteenija kaebusest. Kas ta tõtt rääkis või mitte, seda arutab kohus võib-olla kuid ja aastaid. Aga juhiks saab juba uus inimene hoopis teise poliitikaga, mis ehk oligi süüdistamise eesmärk. Moosese seadus küll hoiatab valetunnistuse andmise eest (1Ms 20,16; 5Ms 5,20) ja ilmne on ka Jumala karistus, aga ometi seda juhtub.

Laulja ütleb: «Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam» (Ps 103,15). Ja apostel Paulus käsib meid jälgida ennast, et me ise ei satuks kiusatusse (Gl 6,1).

LÄHEME UKSE KAUDU

Jeesus ütles: «Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.»

Johannese 10,9

AINUS ÕIGE UKS

Uksel, millest lugesime, on Jeesus ise kirjaks ja märgiks. Ta on uks, mille – või õigemini kelle – kaudu võime siseneda taevariiki. Seda ust avades saame lävida oma taevase Isaga. Kristus pole üks paljudest Jumala juurde viivatest ustest, vaid ainus tõeline uks, mille kaudu on meile avatud tee igavesse ellu.

Pisut varem juhtis Issand tähelepanu sellele, et ausad ja õiged inimesed sisenevad vaid ukse kaudu: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel» (Jh 10,1). Kujutlegem korraks – mida arvaksid naabrid, kui ühel hetkel üritaksime oma korterisse või majja siseneda akna kaudu – või mis veel hullem, püüaksime selleks uut avaust seina tekitada!

Paljud on ajaloo vältel arvanud, et piisab korralikest eluviisidest, et jõuda igavikku Jumala juurde. Paraku see Piibli seisukohti arvestades nii ei ole. Muidu oleks kindlasti kirjutatud, et head eluviisid on uks igavesse ellu. Jeesuse sõnumis on kõik lihtne ja selge – keegi ei saa Teda eirata, kui soovib seada jalule sõpruse Jumalaga ja pärida Tema kuningriiki. Nii peame ise valima õige ukse ja seda näitama ka teistele.

UKSEGA EI TOHI EKSIDA

Elasime oma perega aastaid kolmandal korrusel asuvas korteris. Olin harjunud trepikoja uksest sisse astudes lugema – üks, kaks, kolm, vasak tagumine uks lahti ja sisse. Ühel kenal päeval tulin aga kurgipurgiga keldrist. Lugesin nagu tavaliselt trepist üles minnes – vasak tagumine uks lahti ja marss sisse!

Mõni teist muigab, ilmselt taibates, mis juhtus. Marssisin juba peaaegu poolde esikusse, kui miskipärast silmadel ringi käia lasksin. Oma ehmatuseks märkasin, et selle esiku tapeet ei olnud üldse mitte selline, nagu meie korteri koridori seinal...

Ei aidanud siis enam muud, kui kiire kannapööre ja imekähku jälle tuldud teed tagasi, et ruttu sealt korterist välja pääseda. Muidugi augu kaudu, mille ehitaja selleks otstarbeks sinna teinud oli. Seda enne, kui naabrimammi oma toas liikvele sai, et vaadata, kes too siseneja on ja mida tal tema korterisse asja.

IGAÜHEL ON OLULINE ROLL

Kahjuks on väga palju neid, kes armastavad just sellisel moel filosofeerida Jeesuse üle, ometi mitte kasutades Teda kui ust pääsemaks Isa juurde. Nad imetlevad Jeesust ja jätavad ukse avamata. Nad ei püüa välja jõuda teise ruumi, jõuda Temani, kes on meie igaühe jaoks valmis pannud igavese elu aarded. Jeesus seisatub meie ees ja ütleb: «Kasuta mind juba täna uksena selleks, et astuda ühendusse Isaga!»

Omalt poolt peame olema valmis oma südame ust Jeesusele avama. «Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga,» ütles Jeesus (Ilm 3,20).

Üks isa seisis kord oma pojaga pildi ees, kus Jeesus seisab ukse taga ja koputab. Tähelepanelikult pilti uuriv väikemees lausus isale: «Isa, aga sellel uksel pole ju väljaspool linki – Jeesus ei saagi seda avada.» Selgitanud pojale lähemalt pildi mõtet, lausus isa: «Jeesus ei püüa kunagi ise meie südame ust lahti teha. Seda saame teha vaid meie, seestpoolt Talle ust avades.» Ärgem unustagem hetkekski, et see võimalus on meie käes!

PALVE ABIGA

Meil piisab sellest, kui vajutame niiöelda lingile – läheme palves Tema ette. Selleks pole meil vaja ühtegi võtmemeistrit ehk vahendajat taga otsida. Vajutagem vaid lingile – otsusega see uks endale avada – ja me omandame need igavesed väärtused, mis selle taga peituvad.

JEESUS HOOLIB

Võib-olla oli sul eelmisel tööpäeval väga raske ja mõni vaatas sind halvustavalt. Sulle tundus, et kogu su maailm on purunemas ja sa ei jaksa enam. Võib-olla su sõber, kes oli lubanud, jättis sulle helistamata. Ja sulle tundus, et ta on sinust kuhugi kaugele jäänud.

Jeesus seisab meie ees ja ütleb: «Astu minu kui ukse kaudu sisse ja sa mõistad, et ma olen surnud ka kõige nõrgemate eest. Sulle piisab sellest, kui vaid sisened minu kaudu Isa lähikonda.»

On tõsi, et mõnestki uksest sisenejalt oodatakse, et ta midagi kaasa tooks. Jeesuse juurde astudes ei tarvitse meil midagi kaasas olla peale iseenda. Piisab, kui võtame vastu Isa pakutud anni ja astume sisse Tema poolt avatud uksest.

Vana hea laul, mida juba lapsepõlvest tunnen ja armastan, ütleb: «Ukse lävel seistes küsin: «Kuhu sammud saadavad? Kas Su silmad, armas Issand, minu peale vaatavad?» Ukse lävel seistes mõtlen: «Kas mu töö jääb püsima? Kui Sa, Issand, ükskord tuled minult aru pärima?»»

Kui me pelgame ise vahel ühel või teisel põhjusel seda ust avada – koputagem sellele palve kaudu ja meile tullakse poolele teele vastu – uks avatakse meile.

KUTSE ON ISIKLIK

Lõpuks jõudis kord väikese junga-tekipoisini. Ta koputas arglikult kapteni kajuti uksele. Armas Piibel oli tal kõvasti kaenla all. Ta ei rääkinud palju, kuid luges sellele tormidest ja karidest läbi käinud hingele Johannese 3,16: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.» Luges korra, luges teise, ja kolmandal korral muutis ta selle kaptenile isiklikuks, paigutades salmi vana meremehe nime.

Siis avanes kaptenile asja tõeline olemus. Ta leidis avatud ukse, mille kaudu minna igavikuradadele. Täna võime me tänu Issandale paigutada sellesse salmi igaüks oma nime ja see imeline uks avaneb ka meile.

PÄÄSTETUNA KARJAMAAL

Vana lugu jutustab, et tuntud idamaine arst Avicenna tegi kord katse. Ta valis välja kaks võrdsetes tingimustes kasvanud ja toidetud lambatalle. Üks pandi elama kaunisse jõekääru, kus valitses vaikus ja rahu. Teine paigutati puuri, kõrvuti teise puuriga, milles elutses hunt, keda tallest lahutas vaid varbsein. Aeg-ajalt näitas too pidevalt näljane hunt hambaid ja soovis loomulikult talle nahka panna. Lambatall, kes kasvas kaunis jõekäärus, kasvas ja kosus. Teine, kes elas kõrvuti hundiga, kõhnus ja suri varsti.

Looja on oma jumalikus tarkuses plaaninud meid elama tõelise karjase, meie Päästja poolt näidatud «rohumaadele», Elava Vee allikale, et võiksime vaimulikult kasvada ja kosuda. Ja kui siis ka peaks liikuma meie läheduses «hunte», kes on valmis meid hävitama, ei hirmuta meid nende hammaste naksatused, sest Hea Karjane ise on tõotanud olla koos meiega kuni aegade lõpuni. Ja Tema peab enda antud tõotusi!

Õnnistatud sisseastumist igaveste aarete ruumi, igaviku väärtusega toitu kandvatele rohumaadele, Päästja kaudu meile igaühele! Andku Tema ise meile selleks julgust ja kindlust!

AVO VALK

RESTARTER TAASKÄIVITAS PÄRNUT

Aktuaalne teema

Pärnus 29. aprillist 1. maini 2011 korraldatud 33. noorte piiblipäevi Restarter juhtis Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi usundiloo õpetaja RISTO TAMM (36), kellelt Kuulutaja palus intervjuu.

Mida tähendab Restarter?

See tuleb sõnast «taaskäivitama». Kui Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel tegi mulle ettepaneku piiblipäevi korraldada ja tema soov oli, et need oleksid evangeelsed, siis kujunes mõtteks, et päevad oleksid näoga suunatud Pärnu linna poole. Pärnu on mõnes mõttes suur ja mõnes väike linn. Noortel on niisugune mentaliteet, et lõpetan gümnaasiumi, lähen ära ja enam tagasi ei tule. Linn vajab nii ilmalikus kui ka vaimulikus mõttes taaskäivitamist.

Sa oled ka varem piiblipäevi korraldanud, mis oli seekord teistmoodi?

Võrrelda on raske. 1999. aastal Lihulas oli mõte, et piiblipäevad võiksid olla rohkem meelelahutuslikumad. Seal oli kristliku noortekultuuri teadvustamine ja tekitamine. Narva piiblipäevadel 2000. aastal tahtsime noored viia sellisesse kohta, kus nad enamasti pole enne käinud.

Restarteri suund oli väljapoole kristlasi ja kogudust. Kõik piiblipäevad on seni olnud suunatud kristlastele. Nüüd suunasime teadlikult oma programmi ja reklaamikampaaniad nii, et mittekristlased tuleksid kohale. Enamasti on nad tulnud koguduste noortegruppide kaudu, aga seekord oli eesmärgiks jõuda kohalike noorteni.

Mittekristlased võisid saada Restarterile tasuta pileti. Meie andmetel tuli üle kahesaja noore pärnaka kohale. Tegime vabaõhukontserdi ja tänavajalgpalli võistluse, kus enamik võistkondi olid mittekristlastest. Me jõudsime linnapilti.

Kuidas see evangeeliumi kuulutamisega seondus?

Jumal kõneleb inimesega selles keeles, millest ta kõige paremini aru saab. Tänavajalgpall ei too kedagi Jumala juurde, aga on teatud vormid, millega saab luua sõprussuhteid. Ükski meetod, bändid ega vägevad jutlustajad ei päästa kedagi. Seda teeb Jumala arm, kui Tema kedagi kutsub.

Me ei leiutanud midagi uut, me oleme minu kodukoguduse Pärnu Sool ja Valgus kogudusega pidevalt samu meetodeid kasutanud ja näinud, et sellel on positiivne mõju. Meil on kontakt linna noortega täiesti olemas.

Vana meetodit, et koguduste noored võtavad teisi kaasa, kasutati nüüd ka?

Loomulikult. Piiblipäevad ei tule kellegi eest midagi ära tegema. Piiblipäevad on üks töövahend ja tegelik vastutus on kohaliku koguduse käes. Kes tõid oma sõpru kaasa, need ka võitsid.

Milline oli Restarteri statistika?

Päevadelt käis läbi umbes tuhat inimest, kellest 650 olid eelregistreerunud. Umbes kakssada oli Pärnu mittekristlasi. Lisaks Pärnu linna koguduste inimesed, kes pühapäevasel jumalateenistusel osalesid. Kristlaste külastatavus oli väiksem kui varem, kuid mittekristlaste osalus oli suurim piiblipäevade ajaloos. Eestpalvele tuli umbes 170 noort.

Kakssada noort on kõva pähkel isegi Pärnu-suurusele linnale.

Kõigi andmed on meil olemas ja Pärnu kogudused on kutsunud neid oma üritustele. Sool ja Valgus koguduses tegeldakse nendega iga nädal. Iga kogudus tegeleb nende noortega, kellega neil on olnud kontakt.

Ega me väga suuri illusioone ei tee. Mõni noor oli esimest korda elus kristlikul üritusel. Me teeme kõik, mis võimalik, et nendega suhelda. Restarter ei olnud lõpp-punkt, vaid taaskäivitamine. Suurem töö algab jälle sügisel, kui koolid peale hakkavad.

Jäid Sa Restarteriga rahule?

Üritusega jäin rahule, aga oma tööd ei oska ise hinnata. Ikka midagi juhtub, aga need ei varjutanud suurt asja. Paneksin hindeks neli pluss.

Eriti paelus mind kunstiprojekt, kus kolme päeva jooksul lasksime viiel noorel kunstnikul maalida viis maali, mis pidid moodustama ühe terviku. Selle projekti nimi oli «Altar», milleks saime toetust ka Eesti Kultuurkapitalilt. Maalidel oli Jeesuse elu viis etappi: sünd, ristimine, püha õhtusöömaaeg, ristilöömine ja ülestõusmine. Oli päris huvitav vaadata, kuidas maal sünnib.

Kas see läheb kuskile altariks?

Esialgu teeme Pärnus näituse. Algul oli mõte maalid ära jagada, aga nad tunduvad ühe tervikuna. Vanematel kogudustel on oma altarid juba olemas. Maalid on ka üsna suured, igaüks üks korda kaks meetrit. Ehk saab neid liidu suvefestivalil vaadata.

Täname!

22. mail 2011 Skype’i vahendusel
Vaata ka pilte lehe lõpust!

ILUS TIITEL LÄKS USKLIKULE

Tallinnas Estonia kontserdisaalis kuulutati emadepäeval tänavuseks aasta emaks Tartu Salemi Baptistikoguduse liige SIRJE SAAR, kellel on seitse last ja 13 lapselast. Igapäevast tööd teeb ta perearstina. Kuulutaja liitub õnnitlejatega.

Paljud arvavad, et hea, kui ühegi lapse suudaks üles kasvatada. Kuidas Sa seitsmega hakkama said?

Tagantjärele imestan ise ka, et kas see olin mina. Sissetulekud pole meie perel kunagi suured olnud. Peamine on olnud toetumine usule. Lapseootuse aeg on naisele enamasti hirmutav, meie puhul seda pole olnud. Paljudel abielupaaridel tekitab ebakindlust ka omavahelise suhte küsimus – mis sellest saab, või mis saab karjäärist uues eluolukorras.

Levinud on seisukoht, et suured pered on ainult asotsiaalidel, teie olete Aduga mõlemad haritlased.

Usklikel ja asotsiaalidel. Meie kuulume esimeste hulka. Halvustavas suhtumises suurperedesse pole midagi uut, see on olnud läbi aegade. Meie kultuuritaustas pole suur pere olnud kunagi midagi sellist, mille poole pürgida. Ka Eesti usklike seas on suur pere pigem erand kui reegel. Oleme tänu Jumalale hakkama saanud.

Kas Sa unistasid juba lapsepõlves suurest perest?

Minu unistuseks oli neli last. Mul oli kaks venda ja tundsin õest puudust. Tegelikult kujutlesin ülikoolis õppides, et ma üldse mehele ei lähe. Eeldab ju arstitöö suurt pühendumist.

Ja siis tuli Adu…

Eks tegelik elu löö noore inimese mõtted segi. Aga meeleheitlikku igatsust mehele minna pole mul kunagi olnud. Ma olin täiesti valmis üksi jääma. Kuigi lapsed on mulle alati meeldinud ja meeldivad siiani – nii omad kui võõrad.

Et olla superema, peab kõrval olema superisa.

Mõni ütleb, et üksikemad on tublid. Aga miks nad on üksi? Ühe lapsega – ma saan veel aru. Aga midagi peab ikka viltu olema, kui üksikemal on mitu last. Alles kahekesi koos ja lastega moodustab inimesepaar perekonna. Kahekesi koos on abielu, milles kumbki pool abistab ja toetab teist.

Muidugi on Adu isana tubli. Võib-olla olen mina mõnikord liiga tubli, muidu oleks ta veel tublim saanud olla. Õnneks ja rõõmuks on lapselapsed osanud oma vanaisa vägagi rakendada.

Arstitöö on kindlasti olnud pingeline?

Eks teatud valikuid on laste pärast tehtud. Algul töötasin sünnitusmajas, siis lastehaiglas, seejärel olin laste jaoskonnaarst. Lastearstide kohad kadusid ära, nii ma õppisin ümber perearstiks ja seda omal kulul.

1995. aastal loodi tollase Tartu lastepolikliiniku juurde vägivalla all kannatavate laste tugikeskus. Olin seal lastearst ja sotsiaaltöötaja. Arstidena nägime, et on lapsi, kelle hädade vastu ei ole tabletti ega rohtu, vaid vaja on pikemat teraapiat. Viimastel aastatel, kui perearsti nimistus olevate inimeste arv on nii suureks läinud, et see võtab rohkem kui ühe koha töö, olen tugikeskuses küll väga väikese koormusega.

Kas hädasolijaid jääb vähemaks või tuleb juurde?

Neid on alati olnud, võib-olla julgetakse seda nüüd rohkem tunnistada. Kahjuks ei lähe üldine olukord paremuse poole. Tugikeskuses tuli kõike teha – nõustada, beebide ja emade ning teismeliste tüdrukute gruppe vedada. See andis mulle palju laiema arusaamise, millist viletsust ja häda on ilma peal. Meditsiin saab kätte tagajärjed või nähud, mis vägivald on toonud – olgu siis kõhu- või peavalu. Õppisin juurde psühholoogiat ja õigusteadust. Loodan, et olin varemgi empaatiline, aga see tegi mu hinge kannatajate vastu veelgi avaramaks.

Jorisetakse, et perearstid on liiga rikkad.

Kõigil kuluks mõnikord teise tööd teha, siis näeks tegelikkust. Toimetulekuks peab nimekirjas olema teatud arv inimesi. Palka tahavad personal ja õed, ruumide eest tuleb renti maksta. Suur osa rahast läheb maksudena riigile tagasi. Kõik on kallis. Kui on liiga palju inimesi nimekirjas, siis ei pea arst füüsiliselt vastu. Teenimatut ja kerget rikkust sealt küll ei tule.

Kas usu pärast on Sul takistusi olnud?

Mul endal koolis ei olnud, aga ma tean, et teistel usklikel oli. Olin hea õpilane, ei ole kogenud koolikiusamist ega ülekohut.

Küll tehti nõukogude ajal takistusi ametiredelil. Adule pakuti suurepärast ja kõrgepalgalist kohta, kui ta oleks kommunistlikku parteisse astunud, mida ta muidugi ei teinud. Samuti kutsuti mind ükskord kuskile juhatajaks, aga kui maailmavaateline taust selgus, tühistati pakkumine. Hiljem pole takistusi enam tehtud.

Sa oled koguduses koori juhtinud ja klaverit mänginud. Kuidas saab seitsme lapsega koguduses aktiivne olla?

Minu elu on töö, kodu ja kirik. Ma ei käi kontsertidel, teatris, sportimas ega spaades. Pühapäeval kirikusse minna on minu jaoks ainus võimalik eluviis. Ilma selleta pole pühapäeva ega puhkust. Iga inimene jõuab üks kord nädalas käia ka kuskil kooris ja see tuleb talle ainult kasuks. Aastaid olen veel väikeses kodugrupis ja palvegrupis käinud. Sellestki on kasu olnud nii endale kui teistele. Koorijuhti olen ma asendanud, aga ma ei ole ennast kunagi koorijuhiks pidanud.

Kas laste kaasatõmbamine kogudusetöösse oli raske?

Minu jaoks oli loomulik võtta lapsi kaasa sellesse ellu, mida pean tähtsaks. Muidugi võtsin lapsed ka siis kaasa, kui läksin kooriharjutusele. Olin päeval tööl ja ei saanud jätta lapsi õhtuks ka oma ema hoolde. Teismeliseeas hakkasid nad ise tegutsema. Jumal on saanud nad kätte ja päästnud. Minu vanemate laste teismeliseiga langes kokku rahvusliku ärkamise ajaga.

Kuidas Sa majanduslikult keerulised ajad üle elasid?

Kõik minuealised teavad, et kõige raskem oli 1980.–1990. aastate vaheline periood. Poed olid tühjad. Ei usuks praegu ise ka, kui välismaalased poleks pilte teinud. Rootsi toiduabi aitas talongiaja üle elada. Aga oli väga kitsas, kui ei olnud kütet, vesi oli külm ja kuhugi polnud minna.

Tahtsite külmast korterist ära minna?

Eks me oleks varem läinud. Ei õnnestunud korterit Tähtverre vahetada, nagu tahtsime. Võib-olla poleks meil siis mingit elamispinda jäänud, kui oleksime omanikele tagastatavasse majja sattunud. Jumal on juhtinud, Tema pani käe ette. Kui siis erastatud kortereid müüa lubati, müüsimegi praktiliselt kohe, et võtta laenu ja osta maja, kus lapsed saaksid kasvada turvalisemas ja privaatsemas keskkonnas.

Mida Sa ütleksid majandusest hirmutatud inimestele?

Praegune masendus masust tuleneb väga paljus sellest, et vahepeal läks elu ülesmäge. Arvati, et kõik hea peabki olema kohe käes, ilus elamine ja uhke auto. Inimesed on end muretult vaeseks laenanud. Meil polnud omal ajal võimalik laenu võtta. Kui see võimalus tuli, eks me siis ka kasutasime seda, aga püüdsime võla ruttu tagasi maksta. Inimesed peaksid rohkem arvestama oma tegelikke võimalusi, mitte seadma naabreid või sõpru mõõdupuuks. Kitsastest aegadest on sageli rohkem õppida kui külluslikest. Seda mõistetakse küll paraku tagantjärele. Kristlasena olen Jumalale tänulik ka raskete aegade eest, sest just siis on Ta mulle eriliselt lähedal olnud.

Kas oli kahju, kui lapsed kodust ära läksid?

Jah, väga tühi oli. Kui neljas ja viies ühel suvel abiellusid, jäi kodu tühjaks. Kaks last jäid küll koju, aga see noorte melu ja elu, mis õhtuti kees, jäi ära. Teadsime, et vanadus on ees, kus sissetulek väiksem ja muretsesime endale väiksema elamise. Eks Jumal on õnnistanud piskut. Lapsed on meile olnud need viis leiba ja kaks kala.

Vene ajal oleksid Sa juba 50-aastaselt pensionile saanud.

Sõbrannad, suurte perede emad, said 50-aastaselt pensionile, aga mina ei saanud. Teisipidi, nüüd on lapsed täiskasvanud, tänu Jumalale on tervist ja saab rahulikumalt end tööle pühendada. Ehk saan viis aastat varem pensionile, kui seadust ära ei muudeta.

Erialaselt on nüüd rahulik aeg. Ei ole enam säärast kiiret koju, kui just lapselapsi pole meile toodud või ei pea neid kuskile viima. Vahepeal on igal õhtul mõni meil, aga siis läheb nädal aega, kui ei ole kedagi.

Kui oleks võimalik midagi takkajärele teisiti teha, kas teeks?

Ma arvan, et ei teeks. Kui sulle antakse võimalus lapsi kasvatada ja see on Piibli järgi õnnistus, siis peab selle üle ainult rõõmustama. Loomulikult pole ma saanud niimoodi reisida nagu mitmed teised. Ehkki töösõite olen teinud ja ka perega mõned reisid teinud, kui piirid vabaks said. Jään selle juurde, et naise jaoks ongi lapsed kõige olulisemad, sest nad on ju tegelikult osa meist endast. Üks vanaema ütles, et millist sõrme sa oma käel ei armasta, sa armastad ju kõiki. Lapsed on nagu meie sõrmed.

Lastega on nii rõõmu kui valu – vahel on nad haiged ja teevad pahandust.

Väikelastega on füüsiline seotus naise jaoks üsna suur. Keegi peab ju last valvama. Minu ema ja tädi tegid seda valvamistööd, kui ma tööl käisin. Muuga pidin ise hakkama saama – söögi ja majandamisega. Suuremate lastega hakkavad teistmoodi mured. Vanarahva ütlus on, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Siingi on aidanud palve ja Jumala usaldamine. Tänu Jumalale, ületamatult rasked pole needki ajad olnud.

Kuidas peaks kogudustes emadele ja lastele tähelepanu pöörama?

On väga oluline, et koguduses ei vaadataks laste häältele viltu. Lapsed teevad ikka müra, naeravad, nutavad. Kui inimesed vaatavad pahaselt, siis ei julgeta tulla ja nii jäädaksegi kõrvale.

Ma pole sellest ise välja teinud, olen alati arvanud, et lapsed peavad olema vanematega kirikus kaasas. Kui seda harjumust lapsena ei teki, ei kujune see ka hiljem. Vägisi ei saa ka kedagi tuua. Sundimine võib pigem kahju teha. Lastel peab olema siiski võimalus minna, et nad tajuksid heana, et lähevad vanematega koos ja sellele järgneb midagi positiivset.

Kui mina käisin lapsena kirikus, siis oli üks armas vanatädi, kes vahel saatis meid koju. Ta tahtis juttu ajada ja perekonnaga koos olla. Meile ostis ta alati jäätist. See oli suur asi ja sellest jäi soe mälestus.

Täname!

10. mail 2011 Tartus

PRINTS EI PÄRI KEISRITROONI

Miljonid inimesed vaatasid telerist prints Williami (28) ja Kate Middletoni (29) laulatust. Kust tuleb küll selline huvi sinivereliste vastu? Ehk suudab sellele vastata üks teine aadlik, Preisi prints Philip Kirill.

43-aastane prints on luterliku kiriku pastor ja kuue lapse isa. Ta on Saksamaa keisri Wilhelm II vanim lapselapselaps. Esiisa loobus troonist 1918. aastal. Kui Saksamaal oleks praegu veel monarhia, oleks Philipi isa keiser ja Philip troonipärija. Prints nimetab end aga lihtsalt Philip Preusseniks ja on sageli rääkinud parlamentaarse monarhia eelistest.

KAS MONARHIA OLEKS PAREM?

Prints ei räägi seda sellepärast, et saaks siis suurema mõjuvõimu, vaid tema arvates oleks kuningal riigipeana suurem kohustus olla eeskujuks kui presidendil. Inimeseksolemise juurde kuulub eeskujude järgimine. Tänased staarid – muusikud, näitlejad ja jalgpallurid – suudavad neid ootusi vaid piiratud ulatuses täita.

Palju sajandeid oli aga olemas kindel eliit – aadlikud. Muinasjuttudes on printsid ja printsessid tänase päevani laste lemmikud. «Missugune tüdruk ei unistaks sellest, et prints ta Okasroosikese-unest suudlusega ärataks?»

Siiski ei pea prints Philip end aadliküsimuse eksperdiks. Tema ema oli kodanlane, kellega isa armastusest abiellus. Seetõttu jäeti ta koos järeltulejatega pärandist ilma. Tekkinud surve tõttu ei püsinud abielu kaua ja nii kasvas prints Philip ema käe all üles. Algul sai temast kooliõpetaja, aga 30-aastaselt hakkas ta teoloogiat õppima. Ühes piibligrupis oli temast kristlane saanud.

Kas on niisuguseid võrgustikke, mis hoolitsevad aadlike karjääri eest? Eliidiuurija professor Michael Hartmann arvab, et on. Kõrgkodanliku päritoluga inimesed on küll oma ametis edukad, kuid aadlikud on koguni topelt nii edukad.

Prints Philipil niisuguseid kontakte ei ole. Teda ei kutsuta aadliringkondade pidudele. Tal pole selliseid võrgustikke vajagi, «sest lõppude lõpuks olen ma parima võrgustikupidaja – Jumalaga – ühes võrgus. Tema teab, mis mulle hea on.»

Saksamaal on umbes sada tuhat aadlikku. Mõned on püstirikkad, teised mõjukad. Mõned võiksid ka eeskujuks olla oma tagasihoidlikkuse ja alandlikkusega, leiab prints Philip. Nii olid 20. juulil 1944 Hitleri-vastases vandenõus paljud osalised aadlisoost. Mõnede lastes elavat ohvrivalmidus edasi. Aga on ka teisi, kes on ennasttäis ja satuvad mühakliku käitumise pärast kollase ajakirjanduse lehekülgedele.

KAS TE OLETE TÕESTI PRINTS?

Prints Philipilt küsitakse vahetevahel tema perekonnanime kohta selgitust, sest tema kodulinn hindab oma keiserlikku minevikku. «Kas te olete tõesti prints?» küsiti talt kord laulatuse-eelse vestluse ajal. Kui ta jaatavalt vastas, oli noorpaar väga rõõmus. Takistuseks pole see kunagi saanud.

Kuigi prints Philip laulatab tihti, otsustas ta kuninglikku laulatust telerist mitte vaadata. Miks? «Mul on palju tegemist,» ütles ta ja parandas end siis: «Otsustavat jah-sõna võiks siiski vaadata!»

KLAUS RÖSLER
idea-Spektrum

EDU TULEB PALVETAMISEST, MÕTLEMISEST JA KAUPLEMISEST

Helmut Mohr võttis 23-aastaselt üle oma varalahkunud isa jalatsivabriku JOMOS. Tema juhtimise all on tootmine kasvanud 50 tuhandelt paarilt peaaegu 600 tuhandeni aastas. Praegu on firmal 70 töötajat Saksamaal, 300 Brasiilias ja 50 Indias. Kunagi ei ole Helmut Mohr pidanud tööaega piirama või kedagi lahti laskma.

Seejuures toodetakse Saksamaa firmades üha vähem jalatseid – 400 miljonist paarist, mis igal aastal müüakse, tehakse kohapeal ainult 20 miljonit. Hinnasõda on julm. «Me oleme väljasurev majandusharu,» ütles Helmut Mohr. «Et me veel elus oleme, on minu jaoks ime.»

Oma elule sai Helmut Mohr suuna Noorte Meeste Kristlikust Ühingust ja kohalikust kogudusest. Eriti oluline on tema jaoks piiblisalm Mt 6,33: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!»

«See on meie saladus, miks me veel alles oleme,» ütles Helmut Mohr. Ta on ettevaatlik ärimees. Tema perefirma on laenuvaba. Ta on leidnud turuniši, tema jalatsivabrik on Saksamaal turuliider tallenahksete saabaste osas.

«Pea silmas inimese ja kogu loodu väärikust,» on JOMOSe põhimõtteks. Töö käib kahes vahetuses, pühapäevadel ja pühadel on enamasti paus. Helmut Mohr hoolitseb selle eest, et tarnijamaades Brasiilias ja Indias töötajatele korralikku palka makstaks.

Töönädal algab JOMOSes esmaspäeva hommikul kell 6.15 pooletunnise palvega, millest võtab osa kuus kaastöölist. «Kui üksteise pärast palvetatakse, siis on raske omavahel tülitseda,» ütles Helmut Mohr.

Keskmiselt suudab firmajuht Saksamaal ettevõtte eesotsas olla viis aastat. Helmut Mohr juhib oma ettevõtet juba 40 aastat. Kuna tema abielu on lastetu, tahab ta aasta lõpus firma juhtimise üle anda oma üheksa aastat nooremale vennale. Vaba aega tahab ta hakata kasutama selleks, et oma kogemusi tasuta teiste keskmise suurusega ettevõtete juhtidele edasi anda.

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

UUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Allkirjade andmise juures viibisid ja võtsid sõna Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident Viljar Liht, Converge Worldwide’i Põhja- ja Baltimaade koostöö juht pastor Bill Ankerberg ning liitudevaheliste suhete koordinaator pastor Helari Puu. Tõlkis pastor Toivo Pilli. Kirikus oli pidulik kontsertõhtu, kus klassikalist muusikat esitas perekond Ilves ning oma laule laulis Rebecca Kontus.

9. mail külastas liidu kantseleid misjonäridest abielupaar Evelyn ja Kaspars Apinis, kes töötavad Lätis erivajadustega inimestega.

12. mail toimus Tallinnas liidu lauluvara arendamise nõukogu koosolek. Lauldi ja analüüsiti kevadistele uute laulude talgutele laekunud laule, eristamaks ühislauluks sobivaid laule soolo-, ansambli- või lastelauludest.

2002. aastast oli Rahvusvahelise Koguduse Loomuliku Arengu Instituudi partneriks Eestis Eesti EKB Koguduste Liit, aastast 2011 on selleks Kõrgem Usuteaduslik Seminar. 14. mail arutleti Nõmme Baptistikoguduses koguduse loomuliku arengu üle. Doktor Peeter Roosimaa pidas loengu algkristliku koguduse arengust. Lasnamäe Lootuse koguduse pastor ja koguduse loomuliku arengu kauaaegne eestvedaja Eestis Argo Buinevitš tutvustas uuringute olemust.

Koguduse loomulikku arengut tutvustav koduleht asub aadressil www.kla.ekklesia.ee.

Maikuu keskel külastas seoses isa pastor Ants Rebase juubeliga Eestit Kanadas Vancouveris haiglakaplanina töötav pastor Andres Rebane. Ta sai kokku Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti EKB Koguduste Liidu juhtidega. 19. mail vestles ta liidu kantseleis kaplanitöö arendamise teemadel liidu presidendi Meego Remmeli ja peasekretäri Erki Tammega.

20. ja 21. mail oli Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris mentorluseteemaline koolitus. Kogu koolitusprogrammi koostas ja juhatas liidu pastorite mentorluse koordinaator ja pastorite ordineerimiskomisjoni liige doktor Toivo Pilli. Pastor Helari Puu aitas korraldada väliskülaliste osalemist.

Põhikoolitajaks olid Converge Worldwide’i mentorluse asjatundjad Ron ja Mary Larson Ameerika Ühendriikidest. Enesearengut käsitleva ettekande pidas doktor Einike Pilli. Liidu president Meego Remmel ja Converge Worldwide’i pastor Don Willeman jagasid osalejatele vaimulikku sõnumit.

RESTARTER

Noorte piiblipäevad Pärnus 29. aprillist 1. maini 2011

1. Kunstiprojekt «Altar»
2. Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel peab seminari usuvabadusest
3. Ülistusjuht Daniel Viinalass (vasakul) ja õhtujuht Karl Johannes Allikas
4. Jutlustab Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen
5. Ühine palvetamine on piiblipäevade lahutamatu osa
6. Piiblipäevalise sõnum pärnakale

Fotod: Helari Hellenurm
Pildivalik ja tekst: Risto Tamm
Loe ka intervjuud ülevalt!