Foto: Triin Kant

Eesti EKB Koguduste Liidus on juubelite aasta. Kõige suuremat juubelit peavad 130-aastased kogudused. Selles lehes on juttu 115-aastasest Otepää kogudusest. Suure-Jaani baptistikogudus tähistas 24. augustil «ainult» 90. aastapäeva. Pildil on palvela ukse ees Suure-Jaani kogudust erinevatel aegadel karjasena teeninud Eerik Rahkema, Aarne Kant, Herman Mäemets ja Johannes Saard.

Igal kogudusel on oma algus ja arengulugu. Kuskilt tuli Jumala sõna kuulutaja ja juhatas inimesed Kristuse juurde. Või tuli mõni mujal vaimulikku uuendust saanud inimene koju ja rääkis Kristusest oma kodukohas. Jumal töötab mitmel viisil ja väga erinevaid inimesi kasutades.

Pikk iga ei raugasta kogudust. Sõnum tuleb küll kaugest Piibli-ajast, kuid ei ole vananenud. «Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana,» ütles Jeesus (Mt 13,52).

«Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale,» kirjutas apostel Paulus veendunult (Gl 6,14). Kui kogudus on koondunud risti ümber, jääb ta püsima ka tulevikus ja kannab vilja Issandale.

SÕJAD JA HAIGUSED ÄHVARDAVAD

Toimetaja kommentaar

Kriis Ukrainas jätkub. Kas hakkame sellega harjuma? Ajalugu tunneb saja-aastast sõda (see oli 14.–15. sajandil) ja kolmekümneaastast sõda (17. sajandil) ning paljusid teisi pikaajalisi konflikte. Me avaldame oma mõtteid kõrvaltvaatajatena, aga Ukrainas surevad ja kannatavad inimesed. Peame teadvustama, et kriisi tagajärjed võivad olla palju hullemad kui majanduslikest ja poliitilistest piirangutest tulenevad ebameeldivused.

Laulja oli julge, et Issand «seisab vaese paremal käel, et päästa tema hing hukkamõistjate käest» (Ps 109,31). Issand võib panna inimesed õigesti otsustama ja käituma, ka sõjalistes konfliktides. Kes Tema peale loodavad, teevad õigesti.

OLULISED TÄHTPÄEVAD

Praegune pingeline rahvusvaheline olukord osutab, et ka meie vabadus võib ohtu sattuda. Poliitikud tegutsevad selle nimel, et konfliktid ei laieneks. Ohus ei ole ainult Eesti, vaid ka need maad, kuhu eestlased on rännanud paremat tööd ja palka otsima. Ei maksa arvata, et tänapäeval on olemas mõni ohukindel paik, kuhu vaenlase tulles põgeneda. Kõige kasulikum on hoida oma kodumaa vabadust.

Minevikku vaadatakse ikka tagantjärele tarkusega. Möödunud aegade hindajad ei ole siiski üksmeelel, neil on erinevad vaated ja tänapäeva ning tulevikku ulatuvad huvid. Ka tänapäeval ei ole ühte ainuõiget poliitikat ega geniaalset poliitikut, kes meile rahuliku tuleviku tagaks. Mõistlike lahenduste jaoks on tavaliselt vaja, et erinevate vaadetega inimesed leiaksid omavahel ühisosa.

Tarkust on vaja ka valijatele, kes kevadel uut Riigikogu koosseisu hakkavad valima. Jutt, et kedagi pole valida, kõik poliitikud on mõttetud inimesed, ei ole kindlasti õige. Või kui tõesti kedagi ei tea, peab ise initsiatiivi avaldama. «Vaata, siin ma olen, läkita mind!» ütles prohvet ühel üleval hetkel (Js 6,8). See ei muutnud ainult tema elu, vaid kogu inimkonda kuni tänapäevani.

EBOLA RÜNDAB

Peab au andma neile meedikutele ja sanitaarteenistustele, kes ebolahaigetega oma elu ohtu seades tegelevad. Ka mitu valget haigestunud arsti on kiirkorras kodumaale toodud. Nende puhul rakendati muidugi kõiki ettevaatusabinõusid. Väga ohtlikud on aga reisijad, kes ühelt maalt teisele sõidavad ja ise seda aimamata haiguse kaasa võivad viia. Tegelikult on nad seda juba teinudki.

Ühe ajakirjaniku kirjeldus ohupiirkonnast ütles, et vett ei jätku seal joomisekski (ebola üks surmale viivaid tagajärgi on veepuudus organismis), käte pesemine pole üldse kombeks. Paljud haigused on võidetud sellepärast, et inimeste teadlikkus puhtusest on muutunud. Jumal kehtestas Iisraelile puhtusenõuded, mille tegelikust tähendusest inimesed tol ajal aru ei saanud (vt Mk 7,3–4). Nii peaks ka tänapäeva inimesed täitma puhtusenõudeid, mis võivad tüütute ja mõttetutena tunduda, aga võivad haiguste levikut piirata.

Ebola ehk Eestisse ei jõua, aga kohe Läti piiri taga varitseb meid sigade Aafrika katk. Sellesse inimesed ei haigestu, küll aga võib see tuua Eesti põllumajandusele väga suure kahju. Kuidas mõjuvad kaks häda korraga – sigade katk ja Venemaa keeld liha sisse vedada – näitab tulevik, kuni mõlemad hädad ükskord möödas on. Selles, et iga kriis ükskord lõpeb, ei maksa kahelda. Küsimus on selles, kui palju enne kahju tuleb kannatada.

Nii ebola kui ka sigade katku leviku piiramiseks tuleb niisiis sanitaarnõudeid pidada. Ei ihu- ega südamepuhtus ole sümboolsed mõisted, mustusel on varsti oma tagajärjed. Piibel ütleb: «Mingem Jumala ette siira südamega usukülluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega!» (Hb 10,22).

VÕIDA KAHTLUSED!

«Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui Ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: «See on tont!» ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: «Olge julged, see olen mina, ärge kartke!» Peetrus vastas: «Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!» Tema ütles: «Tule!» Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: «Issand, päästa mind!» Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: «Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?» Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: «Tõesti, sina oled Jumala Poeg!»»

Matteuse 14,22–33

Jeesuse õpilaste elus oli raske öö – tuli võidelda tormise vastutuulega ja vett paati heitvate lainetega. Möödunud päev oli olnud sündmusterohke. Rahva õpetamisele oli järgnenud veel ühine söömaaeg, kus Jeesus mõne leiva ja kalakesega toitis suurt hulka inimesi. Kas polnud see ime märgiks, et aastasadade eest kuulutatud prohveteeringud hakkavad täituma? Et kätte on jõudnud oodatud külluseaeg?

Õhtu saabudes käskis Jeesus jüngritel Tema juurest lahkuda ja sõita järve teisele kaldale. Möödusid tunnid ning peagi oli kaluripaat nagu mängukann tuule ja lainete käes. – Pinguta kuidas sa pingutad, oma saatuse käest ei pääse! Ei aita siin jüngri hea nimi ega äsja läbielatud erakordsed õnnistused. Ka pole mineviku suurtel ettekuulutustel ega sinu enda unistustel enam mingit tähtsust. Pime öö ja hukutavad lained võtavad võimust.

Laine laine järel tuiskas vett paati. Ikka rohkem kui jõuti välja kühveldada. Ikka enam ja enam pimenes ka jüngrite südames. Tuhmusid mõtted möödunud päevast, rahva vaimustusest ja enda sisemisest erutusest. Senine elurõõm ja julgus asendusid õuduse ja surmahirmuga. Kui palju küsimusi, kui palju kahtlusi tõusis hinges! Küsimused ja kahtlused ka Jeesuse isiku ja Jumala osas. Kuid lõpuks jäi vaid ääretu väsimus ja hirm.

Järvele minekust oli möödunud vast kümmekond tundi. Veel pingutasid mehed, et paati vastu tuult hoida. Oli ainult aja küsimus, millal viimane jõud raugeb, paat külglainesse pöördub või allatuult kaldakividel pilbasteks puruneb.

Siis saabus neljas öövahikord. Võib-olla ärkas mõnegi mehe südames mingi lootuskiir. Veel mõned tunnid vastu pidada ja vähemalt läheb valgeks. Kuid siis nähti paasapühade-eelse aja kuuvalguses järvel kedagi tulevat. See on tont! Jüngrid karjusid hirmu pärast! Tollal jutustati, et öösel liiguvad järvel tondid, et laevukesi sügavusse hukutada. Ja nüüd oli saabunud nende tund!

RASKUSTES TULEVAD KAHTLUSED

Võib-olla pead sa seda päris üksi taluma. Laine tuleb laine järel, hinges on täielik tühjus ja pimedus. Ehk on see karm katsumus kogu su pere osa. Aga mõnikord võib ka kogu kogudus olla nagu lainetel hüplevas paadis.

Sellised hingetormid võivad olla põhjustatud kodusest pingest või arusaamatustest perekonnaliikmete vahel. Võib-olla oled sa pühakojas kogenud imelist osadust Jumala ja kogudusega, kuid kodus on kõik teisiti, kogu see ilus kogetu tehakse maatasa. Jääb ainult üks kisendamine Jumala poole.

Võib-olla on selle sisemise valu põhjuseks sinu eksiteele läinud laps ja naabrite parastamine – kus su Jumal on, et Ta su last halvalt teelt ära ei pööra? Kuid probleemid võivad tulla ka töö juures. Sinu au ja väärikust on riivatud või on sinu töökoht koondatud. Sellisteks pimedusetundideks võivad olla majanduslikud mured – kust saada perele igapäevast leiba, kust saada selga riided?

Pimedusetundide põhjuseks võib olla raske haigus. Kristlasena oled sa kuulnud Jumala erilistest tõotustest, kuid sinu kogemus on, et valuhoog järgneb valuhoole.

Vast oled nende hulgas, kes juba aastaid on püüdnud oma usuelus saavutada nagu üht uut kallast, kuid hinges on üksnes kahtluste maru. Kus on su Jumal? Kus on Kristuse taastulemise tõotuse täitumine?

On täiesti mõistetav, et ka tõelisi usuinimesi võib tabada kahtluste tulv ja mitmel põhjusel enesesüüdistus ning trots. Neis pimedusetundides kaob kergesti õige reaalsuse taju. Pimeduses ei näe ju hästi. Pole ime, et sellistes oludes inimesed langevad ka ebausu võrku. Isegi Jumala lähedus võib mõjuda lausa tontlikuna. Hirmul on suured silmad. Aga need on meie eneste silmad!

KAHTLUSED KÕIGUTAVAD USKU

Selles loos on öeldud: «Aga tuult nähes lõi ta kartma.» Kas see tähendab, et pilku Jeesusel hoides oleks olnud kõik korras?

Miks Peetrus üldse paadist välja astus? Kas ta tahtis näidata, et koos Jeesusega võib ka tema vee peal kõndida? Peetruse enda ütlus osutab küll mujale: «Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!» Kas ta Jeesuse häält ära ei tundnud, et tal oli vaja imega kinnitust? Arvan, et tundis küll, aga ta kahtles, kas Jeesus võiks ikka selliselt vee peal nende juurde tulla.

Kahtlused algasid varem kui alles lainetel olles. Juba tormisel järvel lainetega heideldes täitsid meeste südameid kahtlused. Õhtul olid nad olnud küll tunnistajateks söötmise imele, kuid näib, et ka Peetruse kohta kehtis Markuse evangeeliumis olev kõike kokkuvõttev ütlus: «Sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks» (Mk 6,52). Kahtluste lugu on pikem kui vaid viimane või viimased sündmused. Ka sellistes imede olukordades võib süda kõvaks minna ja kahtlused tulla.

KUIDAS KAHTLUSI ÄRA VÕITA?

Päeval Jeesus õpetas. – Kas jüngrid nõustusid kõigega? Jeesuse õpetuse omandamine ja vastuvõtmine on väga tähtis.

Õhtul tegi Ta erilise toitmiseime. – Neid asju tuleb tähele panna, endale lahti mõtestada, meeles pidada. Oluline on arvestada Jeesuse tegude kirjeldustega, mille leiame evangeeliumidest. Jeesus on seesama eile, täna ja homme.

Jeesus saatis jüngrid järvele. – Jeesuse korraldusi on tarvis usaldada, seda ka siis, kui need oleks vastuolus meie oma plaanidega. Torm merel või hinges ei tähenda, et asi oleks vale.

Pea meeles, Jeesusel on meelevald olukordade üle!

RASKUSTE EESMÄRK

Loetud kirjakoht ei ole mõeldud üksnes raske olukorra kirjeldamiseks, vaid eelkõige usu kinnitamiseks ja meie julgustamiseks. Ka elu rasketes ja valusates olukordades on Jumal meie poolt, mitte vastu.

See on tõsi, mis on Pühakirjas öeldud: «Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud» (Rm 8,28). See oli nende meeste endi õpetaja ja juht Jeesus, kes saatis nad järvele! Tema teadis ka eluraskuste positiivset tähendust ja hinda. Ilmselt paljud ei oska oma elus seda küll sellisena näha. Aga siiski oli selle kõige taga nende tark õpetaja.

On võimalik, et jüngrite südametes oli teatud trots ja pahameel, et Jeesus nad selliselt ära saatis. See päev oli olnud nende meeste lootuste üks tippelamusi. Nüüd aga need suured lootused kõik purunesid. Kuid tuleviku seisukohalt oli just nii vajalik ja õige.

JÜNGRID POLNUD ÜKSI

Elus esineb olukordi, kus me ise pole suutelised palvetama. Hea, kui suudad kuidagi Jumala poole hüüda või õhata. Aga Jeesus palvetas oma õpilaste eest. On võimalik, et jüngrid olid järvele minekuga viivitanud, ja seepärast olid nüüd hädas. See on väga kurnav, kui olukorra raskusele lisanduvad veel enese või teiste süüdistused. Mida sa sellises olukorras veel palud!

Jeesus aga palvetas. See on ka meie jaoks väga tähtis, mida Pühakiri ütleb: «Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.» (Rm 8,34).

Ka ei jäänud Jeesus eemalt pealtvaatajaks, vaid tuli oma jüngrite juurde. Tema jaoks ei ole olukorda, kus Ta ei saaks meie juurde tulla või kuhu Ta ei saaks sekkuda. Ja Tema tulek vaigistas tormi; seda nii järvel kui ka väsinud meeste südametes. Mis aga eriti oluline – nende arusaam Jumalast ja Jeesusest Kristusest, nende usk ja usaldus Jumala vastu olid saanud uue kvaliteedi.

Johannese evangeelium jutustab Jeesuse jüngrite esimestest kohtumistest oma õpetajaga. Juba siis olid nad veendunud, et tegemist on erakordse jumaliku isikuga. Kuid sellest oli veel vähe. Selline Jeesuse Kristuse tunnetus oli oma lähtekohalt õige, kuid veel poolik ja parandamist vajav. Ja nüüd oli saabunud uus kogemus, väga raske, kuid inimest oluliselt muutev kogemus. Nad kummardasid Jeesust ja ütlesid: «Tõesti, sina oled Jumala Poeg!» Sellist sügavat Jumala Poja ette kummardamist ei leia me jüngrite juures kuigi tihti. Siin oli kogemus, mis jättis hinge kustumatu jälje.

Ka tänapäeval on Jumala Poeg Püha Vaimu kaudu oma koguduse ligi, samuti iga kristlase ligi. Jumaliku meelevallaga vabastab Ta meid hirmust ja kahtlustest ning kingib trööstiva kindluse. «See olen mina, ärge kartke!» Seda jumalikku kogemust ja uue kvaliteediga usku soovin kogu südamest kõigile.

PEETER ROOSIMAA
pastor, teoloogiadoktor

SUURED EHITUSTÖÖD OTEPÄÄL LÕPPESID

Aktuaalne teema

Otepää Evangeelne Vabakogudus Palverändur tähistas 10. augustil oma 115. aastapäeva. Tähtpäevale lisas kaalu kiriku ehitustööde järjekordse etapi lõppemine. Koguduse pastor MARGO MERI rääkis sellest Kuulutajale.

Kolm aastat tagasi kuulutasid Sa Eesti EKB Koguduste Liidu konverentsil välja kogumisprojekti – kiriku valmimiseks oli vaja 600 annetajat, kellest igaüks annetaks sada eurot.

Natuke läks üle ka. Ega me täpselt ei oskagi lugeda – mõni pani raha anonüümselt karpi, mõni tegi väiksema, mõni suurema annetuse. See on natuke tinglik arvestus.

Kirik oli ju juba avatud, mida oli veel vaja teha?

2005. aastal oli kiriku suure saali pühitsemine. Tegime seda osalt sponsorite palvel, kes olid ära väsimas sellest, et kirik ei saa ega saa valmis. Tegelikult jäid paljud tööd pooleli. Kuna ehitamise algusest on juba üle 20 aasta möödas, siis iga tuba rääkis nagu erinevast ajastust. Me tahtsime kõik ruumid viia ühte stiili kokku. Teiselt poolt – mõni koht vajas juba remonti ka. Suur saal polnud tegelikult lõpuni värvitudki, rõdu ja altar olid lõpetamata ja paljud muudki tööd tegemata. Kampaania ajal lõpetasime kõrvalruumid, viisime ühte kujundusse kõrvalsaali, sissekäigu, fuajee ja peasaali koos rõdu ning altari osaga. Tualetid tõime keldrist esimesele korrusele jpm.

Kas nüüd on kirik valmis?

Eluks vajalik on olemas, et teenida kogukonda ja jumalateenistusi pidada. Lõpetamata on veel keldrikorrus, aga see ei ole karjuv vajadus. Hiljem mõne uue projekti raames saab ka selle lõpetada.

Kui inimene tuleb uksest sisse, kas ta siis näeb, et midagi on tegemata?

Käsipuud jäid pooleli, kuna õige materjal ei jõudnud kohale. Seda inimene näeb, kui tuleb. Loodame lähemal ajal sellegi osa parandada. Aga muid asju keegi vaevalt oskab tähele panna.

Sa panid ise ehitusel aktiivselt käe külge.

Ega muud üle ei jäänud. Niipalju raha meil ei olnud, et oleks firma peale võtnud. Tuli oma jõududega ehitada, muidugi koos paljude abilistega. Seetõttu asi venis.

Kas Sa oled väsinud?

Lõpp läks natuke tihedaks küll. Võtsin ennast paar aastat tagasi ilmalikult töölt lahti, et see projekt lõpule viia. Nägin, et asi muidu ei liigu, tuleb olla põhikohaga selle töö juures. Aga süda on väga rõõmus.

Kas Sa pead nüüd minema ilmalikule tööle tagasi?

Ei tahaks. Kogudus on seda vahet tunnetanud, mida tähendab muu töö kõrvalt pastor olla. Nad võimaldavad mulle miinimumpalka, aga ega see kõiki minu vajadusi muidugi ei täida. Praegu on veel vaja lapsi koolitada ja see võtab küllalt palju vahendeid. Mõni mõte on idanemas...

Kas kiriku kasutamise plaanid on nüüd juba paika pandud?

Mõtteid on, aga kindlasti vaatame need uuesti üle. Tahame olla avatud paik Jumala ja kogukonna teenimiseks. Kindlasti vaatab ka linn meie poole. Eelmisel aastal juba andsime ruume valla ürituste tarbeks. Põhiline on siiski kogudusetöö, kontserdid, sotsiaalprojektid jms.

Ruumid on ainult üks osa. Teine on meeskond ja koguduse aktiiv. Peab vaatama, et ennast ja teisi ettevõtmistega ära ei väsita. Olen kutsunud vajadusel Elvast ja Tartust abilisi. Kui midagi suuremat teha, siis üksi välja ei vea.

Mida Sa soovitaksid nendele, kes ehitavad või mõtlevad ehitama hakata?

Jumala Vaimu juhtimist. Iga olukord on erinev. Vist kõik kogudused, kes on ehitanud ja suured plaanid ette võtnud, ütlevad takkajärgi, et ei tea, kas oleks hakanudki, kui oleks teadnud, palju see meie käest nõuab. Minul valikut ei olnud, tulin poole pealt. Minu kutsumus oli see lõpule viia, mis eelnevad põlvkonnad olid alustanud. Kogudus ja Jumala riik on võitnud.

Kui keegi ütleks, et tule meile pastoriks, meil on vaja kirikut ehitada, mida Sa vastaksid?

Pastor ei pea tegelikult ehitama. Väikeses kohas on see sageli paratamatu, et pastor on igas mõttes juht.

See ei ole minu teene, et kirik valmis sai, siin on paljude tublide inimeste panus. Jumal pani nende südametesse meid toetada ja appi tulla. Mõnda me ei tunnegi ega tea, miks ta tegi regulaarselt iga kuu oma annetuse. Aastate jooksul on sadu inimesi oma osa andnud.

Vahva on vaadata, kuidas Jumala Vaim on juhtinud ja inimesed on olnud kuulekad. Me peame Jumalale selle eest eriliselt tänu andma. Annetajate hulgas on olnud nii vanu kui ka noori. Näiteks üks 12-aastane poiss andis sada eurot oma taskurahast. Ühel vanal inimesel kukkusid kuldhambad suust välja, ta müüs kulla maha ja annetas raha kogudusele. Jumala teed on imelised!

Täname!

14. augustil 2014
Skype’i vahendusel

HEAD TEOD EI JÄÄ TAGAJÄRGEDETA

Pühapäeval, 10. augustil oli EELK Taagepera kirikus Hendrik Kokamägi (1884 Taagepera – 1960 Toronto) mälestusteenistus. Hendrik Kokamägi oli 1910–1917 misjonär Hiinas, 1920–1923 Pühalepa luterliku kiriku õpetaja ja Lääne-Saarte praost, 1924–1940 Briti ja Välismaa Piibliseltsi esindaja Eestis. 1944 asus ta Soome, sealt Rootsi ja 1951 Kanadasse. 1957. aastast elu lõpuni oli ta Toronto Eesti Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse pastor. Taageperas oli mälestusteenistusel kohal ka Hendrik Kokamägi lapselaps LEMM ARTUR PROOS (70), kes töötab Rootsis arstina. Heidame tema abiga pilgu nende perekonna loosse.

Kas sa oled oma vanaisa kodukohas enne ka käinud?

Ei, ma olen siin esimest korda. Taagepera koguduse õpetaja Arvo Lasting kutsus mind ja seetõttu tegin reisi Eestisse. Olen Eestis ainult ühe korra varem käinud, olin mitu aastat tagasi Tallinnas. Mul on hea meel, et saan nüüd Eestis veidi rohkem ringi reisida.

Kas Sa leidsid Taageperast sugulasi ka?

Minu lähemad sugulased ei ole enam elus, aga nüüd sain vanaisa poolt sugulastega kohtuda. See oli igapidi väga tore. Sain nende kohta sügavamaid teadmisi.

Sinu vanaisa ja vanaema olid kunagi Hiinas misjonärid, ema Taimi ja isa Artur Proos olid arstid. Et Sinust arst sai, oli üsna loomulik. Kas Sinus misjonäripisikut ka on?

Ma olin kolm aastat (1971–1974) Sairis misjoniarst. Nüüd on selle riigi nimi Kongo Demokraatlik Vabariik. Minu peaülesanne oli olla arst, aga see oli kristlikus miljöös ja oli üks osa misjonist. Pastori- ja kuulutajatööd tegid seal kohalikud ise. Neil oli vaja kooliõpetajaid ja arste, ehitajaid jms. Läksime Rootsist nende kutse peale appi.

Sel ajal oli Sairis Mobutu Sese Seko diktatuur.

Üks partei ja üks juht. Misjon oli riigivõimude poolt kontrollitud, kuid aktsepteeritud. Me töötasime riigi tervishoiusüsteemis, mis oli olemas juba koloniaalajast ja läks edasi pärast Sairi iseseisvumist. Neil ei olnud sisemaal piisavalt arste.

Ma ei ole seal pärast käinud. Kohtasin alles hiljuti inimesi, kes olid seal samal ajal minuga. Tervishoiu- ja haiglatöö on seal edasi arenenud. Nende oma inimesed on tulnud meie asemele ja see oligi meie eesmärk.

Kas Sa sellest paigast Hiinas, kus kunagi Sinu vanaema ja vanaisa olid, ka midagi tead?

Tean nii palju kui ema, vanaisa ja vanaema on rääkinud. Ma ei ole seal käinud. Aga see on alati mul lapsepõlvest peale kaasas käinud, see on osa minu tagapõhjast. Vanaisa õpetas mulle isegi ühe hiina laulu. Ma käisin Hiinas paar aastat tagasi loengut pidamas, aga see oli teine paik. See oli meditsiiniloeng ja ei olnud seotud misjoniga.

Ka minu ema oli misjonist huvitatud. Seetõttu läks ta Punase Risti kaudu 1953. aastal Korea sõja ajal umbes üheks aastaks Koreasse. Ta oli röntgeniarst, tegi seal intensiivselt tööd ja ma arvan, et see oli misjonist motiveeritud – ta tahtis teha midagi head teistes kohtades.

Sinu vanaisa ja ema olid kirjainimesed. Kas Sa oled ka kirjutanud?

Ema kirjutas pidevalt jutte ja mälestusi ning pidas ka loenguid. Ta luuletas ja kirjutas vanaisa biograafia. Mulle meeldib kirjandus ja luuletused. Ma olen kirjutanud ühtteist, aga «sahtlisse». Minu peatähelepanu on teaduslikul tööl ja olen kirjutanud teaduslikke artikleid meditsiinist.

Mis oli Sinu väitekirja teema?

Kaitsesin 1992. aastal Uppsalas kraadi teemal «Kasvamine ja areng Indiast pärit lapsendatud lastel Rootsis». Suur osa uuritud lastest olid olnud krooniliselt alatoidetud. Nad olid pärit madalamast klassist ja lastekodudest, kus palju süüa ei olnud. Tihti olid nende emad juba alatoitluse all kannatanud, seepärast võis laste sünnikaal olla umbes 2–2,5 kilo. Need lapsed lapsendati Rootsi ja nad said seal päris head hooldust. Nad arenesid hästi ja tundus, et ometi ükskord said nad seda toitu, mida neile kogu aeg oli vaja olnud. Aga nad hakkasid väga kiiresti kasvama ja neil tuli puberteet liiga vara. Uurisime umbes sadat Indiast lapsendatud tüdrukut ja leidsime, et nad jõudsid läbilõikes poolteist aastat varem puberteeti kui Rootsi lapsed ja privilegeeritud tüdrukud Indias. Võisime öelda, et niisugune areng pole mitte midagi Indiale tüüpilist, vaid tuleneb vaesusest ja sellele järgnevast. Oleme ravinud neid tüdrukuid ja nende puberteeti ka edasi lükanud. Seda ei pea mitte kõikidega tegema, vaid ainult siis, kui puberteet tuleb enne kaheksandat eluaastat. Varajase puberteedi põhjuseid uuritakse veel edasi.

Aga nüüd Sa oled pensionär?

Jah, aga ma töötan edasi. Ma tahan olla aktiivne nii kaua, kui suudan. Ma töötan ikka edasi arstina, aga nüüd nõuandjana ja teen teadust Uppsala ülikoolis pediaatrilises endokrinoloogilises uurimisgrupis.

Sinu vanaisa läks väga ruttu Rootsist edasi Kanadasse.

Ma olin siis veel laps. Mäletan, et elasime Stockholmis. Vanaisa oli väga sõbralik ja tore ning temaga oli mõnus koos olla. Ta õpetas mind lugema. See on üks väga rõõmus lapsepõlvemälestus. Enne kui ma esimesse klassi läksin, võttis ta mind suvel enda juurde ja kinkis mulle aabitsa. Mul on see praegugi alles.

Kas Sa õppisid lugema eesti või rootsi keeles?

Eesti keeles. Rääkisin oma vanematega ainult eesti keeles. Nad olid suured patrioodid. Olen ka paljusid teisi eestlasi kohanud. Neli aastat käisin eesti algkoolis. Pärast seda olen teised koolid rootsi keeles läbi teinud. Rootsi keelt pole mulle keegi õpetanud, see tuli külje pealt sisse. Mu eesti keel ei ole võib-olla perfektne, aga mulle ei tee raskusi lugeda eesti keeles. Eesti keel istub mulle, see on minu esimene keel. Ma olin küll ainult üheaastane, kui Eestist lahkusime, aga see keel istub ekstra sügaval minu sees.

Milliseid keeli Sa oskad?

Peale eesti ja rootsi keele veel inglise, saksa ja prantsuse keelt. Prantsuse keel oli Sairis meie töökeel. Ka lingala keele õppisin Sairis ära.

Kust Su eesnimi pärit on?

See ei ole päris tavaline nimi, selle pani mulle isa. Ta armastas väga oma venda Lembitut, kes kahjuks 15-aastaselt suri. Ma arvan, et nimi on temalt pärit, aga ma ei ole isa käest otse küsinud.

Sinu isa läks 1971. aastal Kanadasse Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse pastoriks. Kas isa oli hingelt rohkem arst või vaimulik? Ta õppis ju Tartus seminaris ja ka ülikoolis usuteadust.

Isa käis juba varem umbes kümme aastat Rootsi ja Vancouveri vahet. Ta oli huvitatud arstiteadusest, aga ta tegi juba teismeliseeast saadik vaimulikku tööd. Tal oli kogu aeg vaimulik kutse. Aga kui usuteaduskond pandi Tartus kinni, siis ta läks üle arstiteaduskonda, õppis pärast Soomes ja lõpetas Rootsis Karolinska instituudis. Kui ta oli täisajaga arst, siis tegi ta vähem vaimulikku tööd, aga ta tegi seda kogu aeg. Vancouveris ei saanud ega tahtnud ta enam arstitööd edasi teha, vaid keskendus vaimulikule tööle. Kanadas oleks pidanud uued eksamid tegema. Ka ema ei teinud Kanadas arstitööd. Temal oli ka pensioniiga käes. Ema armastas arstitööd ja oli arstina väga hinnatud, tal oli kahju seda jätta.

Kas Sa ei tahtnud Kanadasse minna?

Meil oli see plaanis, mu vanemad tahtsid seda ka väga. Aga kui ma Aafrikast tagasi tulin, siis kohtasin Anna-Karinit, kes on rootslanna, armusin temasse ja ei tahtnud enam Kanadasse kolida. Ja kõike Kanadas uuesti teha – ma ei olnud veendunud, et see on õige tee.

Mu abikaasal on keelte ja kirjanduse ning pedagoogika alane väljaõpe ja ta töötab Uppsala ülikoolis põhjamaade keelte teaduskonnas. Seal planeeritakse rootsi keele tasemeeksameid, mis hoiavad koolides standardit.

Praegu on mul rohkem kontakte Vancouveri eestlastega kui Rootsi omadega. Käin Vancouveris üsna tihti ja tunnistan sealses koguduses. Aga Rootsis on palju eestlasi ja nad hoiavad päris aktiivselt kokku.

Sinu vanaisa tegutses Eestis piibliseltsis. Kas sellest ka juttu oli?

Ikka. Kui tulid rasked ajad, pidi ta selle töö lõpetama. Tänane koosviibimine ja vanaisa meenutamine on mulle väga palju andnud, teinud selgemaks, kui tähtis see töö oli ja millise sihikindlusega vanaisa töötas. See on pannud mind arutlema, et tuleb tegutseda ka siis, kui mingit tulevikku või edu ei paista. Okupatsioon tuli ja kõik pandi kinni, aga kohe, kui okupatsioon lõppes ja Eesti teine vabaduseaeg algas, pandi piibliseltsi töö jälle käima.

Kuulsin Rootsi uudistest, et Hiinas on ristiusk väga levinud. Seal on nii palju kristlasi, et seda ei saa enam pisendada, sellega peab arvestama. Vanaisa ja vanaema olid seal seitse aastat ja pidid sealt poliitiliste olukordade tõttu ära tulema. Aga nemad külvasid ka neid seemneid, mis nüüd on edasi arenenud.

See on väga huvitav – kui sa püüad midagi head teha, siis sellest võib varem või hiljem kasu olla, kuigi sa ise võib-olla ei saa seda näha. Kuigi tundub, et kõik lüüakse puruks, jääb midagi ikka alles. Mis on tehtud hea sihiga, jääb püsima. See, et meid kutsuti Taageperasse vanaisa meenutama, oli ise julgustav.

Täname!

10. augustil 2014
Taagepera kirikus

LEA ILMA TABEATA

Lea istub diivanil oma ema kõrval. Tema käed haaravad mänguasju ja ta tutvustab neid külalistele. Külalist tervitab Lea käesuudlusega, kui see lapse käe haarab. Puudutamine ja kuulmine asendavad tal nägemist. Pärast operatsiooni on ta peaaegu pime.

«Tal oleks nagu kõvaketas peas uuesti formaaditud,» püüab ema Nelly tema olukorda arvutitehnika näitega kirjeldada. «Ta ei suutnud isegi neelata.» Nüüd suudab Lea heledat valgust ja pimedust eristada. Aga tema puue ei piirdu nägemisega. Ka tema vasak kehapool teeb probleeme. Ta ei suuda oma käsi ja jalgu õieti kontrollida. Vaatamata kõigile neile puuetele läheb tal hästi. Ta on tohutuid edusamme teinud. Ta suudab joosta – tegelikult veidi ebakindlalt, seda eriti tundmatus ümbruses. Peres on veel lapsed Dorothea (9), Tim (8), Ben (5) ja Esther (2). Blockid on täiesti normaalne perekond. Lapsed ei tee mängides Leale viga, nad teavad tema puuet.

ELUOHTLIK OPERATSIOON

Et sündimas on siiami kaksikud, said vanemad teada kaheteistkümnendal rasedusnädalal. Arstid soovitasid aborti. Aga vanemate jaoks niisugust võimalust polnud. Nende jaoks on lapsed Jumala and, neid ei tapeta. Lapsed tulid ilmale keisrilõikega.

Vanemad teadsid, et laste lahutamine on väga ohtlik, aga nad lootsid Jumala abile. Saksamaalt nad niisugust arsti ei leidnud, kes sellist keerulist lõikust oleks julgenud ette võtta. Lõpuks said nad tuttavaks ühe USA juhtiva neurokirurgiga, see oli Benjamin Carson Baltimorest. Ta oli juba edukalt siiami kaksikuid lahutanud. Vähemalt sama tähtis oli Blockide abielupaarile see, et Carson oli kristlane (adventist).

Arst ei jätnud mingit kahtlust selles, et lõikus on elu ja surma küsimus. Teadaolevast kuuekümnest päidpidi kokkukasvanud kaksikust ei jäänud pooled elama, 17 jäid raske puudega ja ainult seitse on täiesti terved.

Haigekassa võttis operatsiooni kulud enda kanda. Ülejäänud kuludeks kogusid ajakirja Stern lugejad kakssada tuhat eurot. Kogu operatsiooni kulusid ei tea Blockid tänaseni. «Me ei pidanud võlgu tegema,» on nad rõõmsad. Abielupaaril on hea meel, et meediakära on vaibunud.

VAJA OLI IMET

Pärast operatsiooni suurenes ajurõhk tugevasti. Haavaarmide kaudu tekkis liiga palju vedelikku, mis ei saanud ära voolata. Nagu juba esimese operatsiooni puhul, palusid vanemad sõpradelt kogu maailmas, aga eelkõige oma koguduselt palvetuge. Nende närvid olid pingul. Neil ei olnud kerge oma tütre saatust Jumalale usaldada – sõltumata tulemusest. Ka kirurg Carson arvas, et vaja on tingimata Jumala imet, et vältida järgmisi peaoperatsioone. Ime juhtuski. Äkki ajusurve langes. Kõrvaldati eriline ventiil, mille kaudu ülemäärane vedelik ära voolata sai ja seda ei ole Leal enam tarvis. «Kõik on korras,» rõõmustab ema Nelly.

LEA ARENEB

Nelja aasta eest kukkus Lea teraapial lihtsalt maha. Arst tahab nüüd Lea kehatunnetust tugevdada, soovitades tüdrukul vees lebada. Aga seda Lea ei saa: «Siis läheb vesi mulle ju kõrva.» Vanemad loodavad, et Lea veel palju väikesi edusamme teeb, et ta üha iseseisvamaks muutub.

Mis Leaga suhtlemisel silma torkab – ta räägib väga hästi. Tema ema, kes oli kaksikute sünnini põhikooli õpetaja kristlikus koolis, arvab, et Lea «vähemalt sama hästi või isegi paremini räägib kui temavanused».

Juba neli aastat käib Lea pimedate laste koolis. Sõit kodust kooli kestab poolteist tundi. Nelly Block on veendunud, et tema tütar saab sellest koolist parima. Tavalisse kooli ta last panna ei taha: «Puudega lastele on hea, kui nad terveid lapsi saavad kõrvalt vaadata. Aga Lea ei näe ju neid.»

Abikoolis olevat hooldus parem. Igas klassis on ainult seitse last. Juba teises klassis oli klassiekskursioon. Õpetaja, kes kooli lähedal elab, kutsub lapsi lõkketulele või sügisel oma aeda. Isegi linnas on pimedad lapsed käinud, et uusi muljeid saada. Lea naudib pikki sõite kooli ja tagasi: «Siis me ajame juttu või ma kuulan CDsid.» Ilmselt on ta ka nende alal asjatundja, sest tema ema selgitab: «Tal on kõik plaadid peas.»

Kodukohas külastab Lea loomulikult ka oma vanemate koguduse ettevõtmisi. Jumalateenistustel istub ta kõige meelsamini oma vanaemade vahel. Laupäeval käib ta noortegrupis, et omaealistega kontakti saada. «Siis laulame, kuulame jutte ja läheme jälle koju tagasi,» võtab ta oma muljed lühidalt kokku.

MÄLESTUS TABEAST TEEB VALU

Vahel tuleb nagu välk selgest taevast valusaid meenutusi. Nii rääkis üks noormees hiljuti koguduses oma usust. Ta tsiteeris Ps 57,10: «Ma tahan sind tänada rahvaste seas.» Nelly Blockile tuli meelde, et ta mõtles just sellest psalmist, kui arstid talle 16. septembril 2004 Tabea surmast teatasid. Abi nõustajatelt, et oma lapse surma taluda, ei ole vanemad otsinud. «Meil on palju sugulasi ja suur perekond. Nemad on meid toetanud,» põhjendab Peter Block sellist käitumist.

Kas nad kahtlesid Jumalas, kui Tabea suri? Ei, Jumal on suverään. Muidugi oleks nad tahtnud, et Jumal oleks arstide oskuste läbi Tabeale elu andnud. Kasvõi selleks, et kogu maailmale näidata, et Talle ei ole tähtsusetud tuhandete kristlaste palved. Aga need on inimlikud kaalutlused: «Jumal ei ole selline.» Vastupidi, ka kannatustes on nad kogenud, et Jumal on nendega ja kannab neid. Seda on ka teised kristlased kannatustes näinud. See ei ole Blockide jaoks mingi kuiv teooria – kaks peret nende kogudusest on varsti pärast sündi oma lapse kaotanud.

Tabea surma-aastapäeval on perel oma rituaal – siis läheb kogu pere hauale. See on ainult mõne tänavavahe kaugusel nende majast. Kõik lapsed seisavad haual ja tehakse pilt. «Nii saame me näha, kuidas lapsed aastatega muutuvad,» selgitab ema. Enamasti käib ta ise iga kahe nädala tagant hauda hooldamas.

Tabeal on jätkuvalt kindel koht perekonnas. Peaaegu igas toas on tema pilt. Mõnikord on Nelly kurbus väga ränk. Pärast tagasipöördumist USAst kutsuvad kogudused teda rääkima, kuidas ta Jumala jõu abil oma pere jalule on saanud. Selleks loeb ta kannatusest ka raamatuid. Üldiselt lükkab ta kutsed tagasi, kuid teeb ka erandeid.

ALATI VÕIB KA TEISITI MINNA

Nellyl on sidemed teiste puudega laste emadega. Ta toetab neid. Meedikud on pere käest küsinud, kas nad võivad nende telefoninumbrit mõnele abielupaarile edasi anda, kes samuti siiami kaksikuid ootab. Nad on nõus olnud. Kuid olulisem on nende jaoks olevik: «Niimoodi perekonnana koos istuda nagu siin – see on midagi väärtuslikku ja ilusat.»

Lastest paistab see ka välja. Nagu üks meeskond ronivad ja hüppavad nad oma vanemate ning suure õe Lea juurde diivanile ja suruvad end üksteise vastu. «Lea on õnnelik,» ütleb ema.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
Avaldatud lühendatult

Blockide perekonnast on Kuulutaja varem kirjutanud
numbrites 9/179 (2004) ja 10/228 (2008).

SIIT JA SEALT

MARIAM ISHAG PÄÄSES AMEERIKASSE

Perekonnal lubati 24. juulil Sudaanist Itaaliasse lahkuda. Nad saabusid Rooma Itaalia asevälisministri Lapo Pistelli saatel, kes juba pikka aega nende juhtumiga tegeles.

Perekonna võttis vastu paavst Franciscus. Vatikani teatel oli see märk solidaarsusest nendega, kes oma usu pärast kannatavad. Perekonnaga kohtusid ka Itaalia peaminister Matteo Renzi ja välisminister Federica Mogherini.

31. juulil jõudis perekond USAsse ja asus elama Philadelphiasse, kus on Mariam Ishagi mehe Daniel Wani sugulased. Daniel Wanil on Lõuna-Sudaani ja USA kodakondsus.

Mariam Ishag tõi Sudaani vanglas ilmale tütre, olles ise sünnitamise ajal jalaraudades. Laps on seetõttu vigane ja ei ole selge, kas ta hakkab tulevikus normaalselt liikuma.

ISLAMIRIIGI TERROR KIHUTAB KRISTLASED KODUST VÄLJA

Mosul (Vana Testamendi Niineve) on Iraagi suuruselt teine linn. Selles elas kuni kakssada tuhat kristlast. Linn oli 1800 aastat üks suuremaid kristlikke keskusi Iraagis. Nüüd on sealt põgenenud 25 tuhat kristlast. Islamiriik pani nad valiku ette – neil tuleb kas islamisse üle minna või lunaraha maksta. Mõlemast keeldumise korral ähvardab neid surm.

RAHA KADUS ÜHE ÖÖGA

Esialgu tahtis kunstnik oma teost kaks nädalat näidata ja kaameraga selle muutusi filmida. Ta ütles, et oli algul külastajate reageeringutest positiivselt üllatunud. Mõned panid metallraha ja isegi 5-euroseid paberrahasid sinna juurde. Aga juba esimesel ööl kadus kunstiteos ära.

Algul arvati, et see on lihtsalt varaste töö, kuid hiljem selgus, et osa rahast läks ka heaks otstarbeks. Neli noorukit oli raha ära korjanud ja ühele kodutule kinkinud. Kunstnik oli ise kahe noorukiga ka rääkinud.

Noormeeste sõnul küsis üks kodutu neilt raha. Mõni aeg hiljem sattusid nad osaliselt juba kadunud kunstiteose juurde. Siis tuligi neil mõte kodutut selle rahaga aidata. «Temal on seda raha rohkem vaja kui meil,» ütlesid noormehed.

Noormehed aitasid kodutul raha plastikaatkotti koguda. Üks hästiriietatud mees oli neil soovitanud küll raha parem endale jätta. Enne seda oli mees sealt juba endale kogunud. Kogu kunstiteose koristamine võttis aega poolteist tundi, kella kahest poole neljani öösel.

Kunstnikul oli hea meel, et raha abivajajale sai. Kodutu oli lubanud raha ka teistega jagada. Kunstnik kavatseb aktsiooni teistes linnades korrata.

idea Spektrum ja Postimees

OTEPÄÄ PALVERÄNDURI KOGUDUSE 115. AASTAPÄEV

10. augustil 2014

1. Vaade saali.
2. Ansambel «Keshet» esitas juudi muusikat.
3. Otepää abivallavanem Margit Prede andis üle valla tänukirja.
4. Mihkel Metsala puhus juutide sarvpasunat.
5. Jutluse pidas Võru baptistikoguduse pastor Toivo Teekel.
6. Pastor Margo Meri kõrval on külalised Ludvikast, sõpruskogudusest Rootsis.

Fotod: Lea Meri