Viidad Telli Kuulutaja
Kuulutaja

   Veebruar 2014

   Jaanuar 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 3 (293) Märts 2014 XXVI AASTAKÄIK

Sisukord

Sündmused tulevad ettearvamatult. Toimetaja kommentaar * Paastuaja mõtisklused. Jutlus * Aktuaalne teema: Usklikud õppejõud kohtusid omapäi * Töö käib mitmel rindel. Intervjuu * Sosin õigusetute heaks * Ta aitab hättasattunuid väsimatult * Kuulutaja pidas juubelit * Mõrvarid said vabaks * Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents. Fotod *

Hääletamine Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil.

Kas meie häältel on mingit väärtust? Kindlasti on, kui on tegemist ausate valimiste või hääletamistega.

Milleks minna valima, kui üksiku hääle osatähtsus on nii kaduvväike? Aga mägi koosnebki liivateradest.

Üksikisiku aus hääl on väärtuslikum kui üleskihutatud rahvamassi möll. «Rahva hääl» võib olla isegi kuritegelik: «Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa õigust ei väänaks!» (2Ms 23,2).

Oluline on ka riikide hääl. Valesti teevad need vastutavad riigitegelased, kes ei avalda oma arvamust problemaatilistes seadusandlikes või rahvusvahelistes küsimustes. «Kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta, siis kasvab inimlaste julgus kurja teha» (Kg 8,11). Seetõttu on ajaloos paljudel juhtudel kasvanud agressorite ind ja seadustatud ebamoraalseid tendentse.

Otsustavust on vaja ka enda hinge päästmise osas – ei tohi teha teiste tahtmise ega enamuse arvamuse järgi: «Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!» (Fp 2,12).

«Pühitsege siis endid ja olge pühad, sest mina olen püha,» ütleb Jumal (3Ms 11,44). See ei ole enam arvamuse avaldamise tase, vaid eluviis.

 

SÜNDMUSED TULEVAD ETTEARVAMATULT

Toimetaja kommentaar

Malaisia reisilennuk 239 inimesega pardal jäi 8. märtsil kadunuks. Ühtegi vrakitükki pole seni suudetud kindlalt tuvastada, kuid arvatavasti kukkus lennuk India ookeani, kaugele oma õigest lennuteest Kuala Lumpurist Pekingisse. Miks see nii juhtus, ei tea praegu veel keegi. Spekulatsioone on muidugi palju.

Suure lennuki kadumine erutab inimeste meeli kogu maailmas. Elu ei ole turvaline. «Kui Issand tahab ja me veel elame» (Jk 4,15) on oluline mõte. Sõltume Issandast maa peal olles ja taeva all lennates. Aga eestlaste tähelepanu ei köida niivõrd kadunud lennuk kui kodumaa ja Ukraina sündmused.

UUED VALITSEJAD AMETIS

Eesti sai endale uue valitsuse. Eelmise lehe kommentaaris arvasime, et peaministriks saab Siim Kallas. Nii see siiski ei läinud, uus peaminister on hoopis Taavi Rõivas.

Siim Kallase plaanidele tõmbas kriipsu peale üks 20 aastat vana garantiikiri, mille ta Eesti Panga presidendina olevat kirjutanud. Võib-olla oli see ainult ajend. Kas tema vastu seisti vanade asjade pärast või kardeti midagi uut, mida ta plaanitses, seda me tegelikult ei tea.

See väidetav garantiikiri tekitab küll mõtteid. Keegi ei anna ju sadat miljonit dollarit vähetuntud väikeriigile ühe faksi peale. Niisugust laenu ei kirjutata ka korstnasse, vaid nõutakse tagasi. 20 aasta eest oli Eesti väga väikese majandusega ja ei saanud sadat miljonit dollarit oma riigieelarvesse või Eesti Panga bilanssi kuidagi ära peita. Võib järeldada, et seda raha Eestisse ei tulnud ja tagasi ka ei makstud.

Ilmselt otsis Eesti Pank välismaalt laenuraha, sest riik tuli ülal pidada. Võib-olla saadeti niisuguseid fakse hea õnne peale välja. Siim Kallas ju tunnistas, et sel ajal olid Eesti juhid kogenematud. Aga paljud riigid, erinevalt Eestist, said suuri laenusid ja on nüüd hädas. Ehk oli Eesti üle suurem Jumala kaitse.

Nüüd on meil siis uus valitsus, keda ei ole praegu veel põhjust kiita ega laita. Vaid 11-kuuline valitsemisaeg ei luba tal küll palju ära teha, aga puhkeajaks ei maksa seda ka pidada. Palvetagem oma valitsejate pärast! Meie kõigi huvides on, et Eestil läheks hästi. Palvetagem ka nende pärast, kes praegu enam ei valitse, aga võivad tulevikus taas olulistele positsioonidele tõusta.

Kuningas Taavet ütles: «Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need, kes rõõmustavad mu õnnetusest; saagu häbi ja teotus riietuseks neile, kes suurustavad mu vastu! Hõisaku ja rõõmutsegu need, kellel on hea meel minu õigusest, ning öelgu alati: «Olgu kõrgesti ülistatud Issand, kellele meeldib oma sulase hea käekäik!»» (Ps 35,26–27).

 


Brandenburgi väravate taga kulgenud Berliini müüri
selles linnas taga ei nuteta.

 

KRIMMIST SAI VENEMAA OSA

Ukraina jäi ilma ühest osast oma territooriumist – Venemaa «rahuldas» Krimmi elanike soovi ja võttis selle poolsaare endale. Pealegi olevat see põline Vene ala, alles 1954. aastast kuulus ta Ukrainale.

Kas Nikita Hru¹t¹ov oli ebaõiglane, kui ta võttis Krimmi Venemaalt ära ja andis Ukrainale? Tema sõna oli tol ajal seadus. Enamik riigipiire ei ole mingi õigluse alusel paika pandud, vaid sõdade, surve ja omavoli tulemus.

Piiride puutumatus oli nõukogude propagandas tähtsal kohal, sest Nõukogude Liit tahtis enda poolt muudetud piire põlistada. Nüüd siis muudetakse neid jälle. Mis juhtuks, kui piire hakataks muutma näiteks selle järgi, kus praegu elavad hiinlased või kus kunagi elasid sakslased? Või kui hakataks tagasi nõudma kunagisi koloniaalvaldusi? Siis võib karta uusi sõdasid.

Venemaa võttis 2005. aastal piirileppelt Eestiga oma allkirja tagasi, sest väitis, et Eestil on talle territoriaalseid pretensioone. Eesti on piirilepinguga loobunud osast oma kunagisest territooriumist, Venemaa tuleb oma pretensioonidega aga välja.

«Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa» (Mt 5,5) tundub olevat utoopiline sõnum, kuid on hoopis Jeesuse tõotus, mis mingis vormis täitub. Mõistetavalt on praegu palju ärevust. Vaja oleks aga selget pead ja Jumala usaldamist.

 

PAASTUAJA MÕTISKLUSED

«Kui siis Tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: «Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.» Nemad aga vastasid: «Mis see meie asi on? Vaata ise!» Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: «Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.» Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini.»

Mt 27,3–8

Oleme paastuajas ning vastu minemas selle kulminatsioonile kannatusnädalas. Paastuajal otsitakse traditsiooniliselt iseennast, Jumalat ning kaasinimest. Läbi paastu otsitakse sidet endaga, läbi palve sidet Jumalaga ning heade tegudega pööratakse tähelepanu ligimesele, otsides võimalust mõista neid probleeme ja muresid, mis jäävad meist väljapoole.

Inimsuhted on aga keerukad ja võivad väga kiiresti muutuda ning ka kõige lähemast sõbrast võib teatud oludes saada äraandja. Mis paneb sõpra käituma nii nagu ta oleks vaenlane?

JUUDA MÕISTATUS

See öö ja järgnev päev on kahele mehele emotsioonide ning sündmuste virrvarr. Jeesus Natsaretist ja Juudas Iskariot sisenevad oma elu vaieldamatult kõige raskemasse aega. Mõlemad on vastuolulised isiksused ning oma elu ja surmaga on nad mõjutanud kirikut, inimelusid ja kogu meie tänast maailma.

Jeesuse elu ja tegevuse tagajärjel on maailm muutunud tundmatuseni. Lihtsaks näiteks on nädalavahetus puhkeajana või lastekodud. Kõik selle ja palju muudki tõi meie ellu Jeesuse elu ja õpetus. Juudas on aga kuvand äraandjast ja enesetapjast, mis on mõjutanud näiteks suhtumist enesetappu mitmeid sajandeid.

Mis tegelikult juhtus, mis oli Juuda missioon, mida ta püüdis oma teoga saavutada? Sellest on kirjutatud raamatuid, peetud jutlusi ning ilmselt lõpuni teda mõista me ei suudagi. Arvatavasti oli Juuda käitumine nii suur ¹okk jüngritele, et palju me tema elust ja tegevusest ei tea. Võib arvata, et äraandjana oli vana sõber muutunud niivõrd ebameeldivaks, et jüngrid püüdsid teda enda eluloost välja kirjutada.

Midagi me siiski teame. Juudast kirjeldatakse meie mõistes koguduse raamatu- või kassapidajana. Tema kätte oli usaldatud jüngrite ehk Jeesuse koguduse raha. Ilmselgelt oskas ta sellega ümber käia, arvatavasti oma eelneva elukogemuse tõttu. Kassapidaja tööd tegi ta hästi, kuna kordagi pole mainitud, et teda oleks tahetud sellelt positsioonilt vabastada. Tema oli see, kes aitas ette valmistada pidusöögid, ka viimase paasasöömaaja.

Arvatakse, et Jeesuse elu lõpus elasid jüngrid rahalises mõttes üsna muretut elu, milles kindlasti üks osa oli Juuda oskustel rahaga ümber käia ja kokku hoida. Ilmselgelt Jeesus usaldas teda oma rahaasjades, aga ka kui oma õpilast. Võib öelda, et Juudas oli Jeesuse sõber ja lähedane kaastööline läbi aastate.

Sellest tekstist näeme, et pärast Jeesuse surmamõistmist tuleb Juudas ülempreestrite juurde tagasi ning tahab, et Jeesus vabastataks. Selgelt polnud Jeesuse tapmine tema lõplik eesmärk. Ka raha ta ei tahtnud, see kolmkümmend hõbetükki, mis ta maha jättis, oli suur raha. Selle eest sai osta suure tüki maad pealinna lähedal, suure impeeriumi äärealal. Ma arvan, et Tallinna-lähedane ala kõlbab võrdpildiks küll.

See, mis oli Juuda eesmärk, jääb meile saladuseks, Piibel seda otsesõnu ei avalda. Kas oli selleks tüdimus ja Juudas ootas, et Jeesus võtaks võimu või avaldaks end Jumalana, seda me ei tea ning võime vaid spekuleerida. Selge on see, et tal oli eesmärk ja see ongi võti tema tegevuse mõistmiseks. Juudal oli oma agenda, oma lõpp-punkt, oma soov ja oma eesmärk. Oluline ei ole see, mis see oli, vaid oluline on see, et see oli, ja mida ta oli nõus selle nimel tegema, aga veel enam, milleni see välja viis.

HUVIDE SEGADIK

Selles loos on aga mitmeid isikuid ja huvigruppe, kellel on selgelt oma motiiv ning nad viivad seda ellu külma järjekindlusega. Teinekord võib süütu sõna või tegu tuua kaasa ahelreaktsiooni ning me saame midagi, mida me ei taha. Süütu vale kasvab suureks segaduseks ning mõnigi inimene peab tõdema, et elu on nagu Lõuna-Ameerika teleseriaalis. Minu arvates juhtus just nii ka Juudaga, kes tahtis selgelt midagi muud kui seda, mis välja tuli.

Selles loos on ka avaram grupp, Suurkohus, Pilaatus ja loomulikult Jeesus ise. Neil kõigil olid omad soovid ja huvid. Äraandja aga kiskus nad meeletusse karusselli, millest oli võimatu lihtsalt väljuda.

Suurkohtu eesmärk oli säilitada rahu ja vaikust, et roomlased ei tuleks neid ründama. Jh 11,47–50: «Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: «Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame Ta rahule, hakkavad kõik Temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.» Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: «Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.»»

Oht oli reaalne, roomlased soovisid hävitada juute, kes nende jaoks käitusid arusaamatult ning kahtlaselt. Nad võtsid ühe vaba päeva nädalas, mille tõttu näiteks oli neid võimatu kasutada sõjaväes. Sellise rahva juhtimine oli keerukas, aga mis veel hullem, arusaamatu ning enneolematu. Asjad aga, millest inimesed aru ei saa, tekitavad tihti hirmu ja siis viha.

Ka Pilaatusel oli oma eesmärk, see oli võimul püsimine – kaugemas perspektiivis elu ja poliitilise karjääri säilitamine. Selles raskes piirkonnas oli ta püüdnud teha koostööd juutidega ning nüüd aeti ta nurka. Juudid sisuliselt ütlevad, et vali, kas sa hukkad süütu mehe või me ütleme keisrile, et sa lased elada mehel, kes ütleb, et Ta on kuningas. Kuna Pilaatuse eesmärk oli kaua ja õnnelikult elada, siis ei jäänud tal muud üle, kui lasta Jeesus hukata.

Jeesuse surma lugu on isiklike huvide lugu. Ka Jeesusel on oma isiklik huvi, kui Ta palvetab Ketsemani aias, me näeme seda selgelt. Tema isiklik soov on ellu jääda ning vältida eesootavat tragöödiat. Mk 14,36: «Ja Ta ütles: «Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!»»

OTSUSTE TAGAJÄRJED

Kõigil inimestel, kellel oli mingi roll Jeesuse surma juures, olid oma soovid, neil oli oma eesmärk. Kõigil nendel olid ka oma tagajärjed ning pettumused. Juuda pettumus on niivõrd suur, et ta otsustab, et lahkub siit ilmast oma käe läbi.

Jeruusalemma turvalisust suudetakse hoida linna hävitamiseni aastal 70 pKr. Hämmastav paralleel on aga linna hävitamise ja rahva sõnade vahel. Mt 27,25: «Ja kogu rahvas kostis talle: «Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!»» Kahjuks just nii lähebki umbes 35 aastat hiljem, kui nende lapsed on suured ja võitlusvõimelised.

Pilaatus kutsutakse mõne aasta pärast Rooma keisri jutule ning enne audientsile jõudmist sureb ta ja tema perekond segastel asjaoludel, seda ilmselt Rooma keisri käsul.

Ka Jeesus sureb, olles see, kes oma plaani ellu ei vii, kes ei saa seda, mida Ta palub, vaid peab leppima piinarikka surmaga. Siiski on Ta ainuke, kelle elus me näeme võitu pikas perspektiivis.

Võib omada soove, mis erinevad Jumala tahtest. Meil kõigil on oma soovid ja unistused, asjad, mida me tahame saada, või sündmused, millest osa võtta. Aja jooksul me aga seisame valikute ees, kus saame selgelt aru, et Jumal ootab meilt midagi, mis erineb meie enda tahtest. Oluline on, et me tunnistame neid enda soove ning allutame need Looja tahtele. Loobudes oma võimutahtest ja poliitilistest mängudest, oli Jeesus ainuke, kes lõpuks kahetsema ei pea.

Kolm aastat tagasi tegi Viimsi kogudus mulle ettepaneku asuda pastori kohale. Paljud andsid nõu mitte minna ning ega ma ise ka sellest suures vaimustuses polnud. Minu elu oli Tartus sisse seatud, elukoht oli ideaalilähedane. Kogu elu ning töö oli koondunud Tartusse ning tundus, et nüüd hakkab alles suuri asju toimuma. Kolgata koguduses tundsime end kogu perega kui kodus ning head sõbrad elasid ning töötasid meiega samas linnas.

Kõik oli lihtsalt nii hästi, et mingitest muudatustest ei tahtnud ma midagi kuulda ja nii saigi öeldud Jumalale: «Ei, kui sa väga tahad, siis veena mind ümber, aga vabatahtlikult ma ei lähe!» Ühe piiblitunni järel teistega koos palves olles andis Jumal mulle aga pildi ning ütles, et Tema tahe on, et ma läheksin, kuigi ma võin ka jääda.

Täna võin öelda, et kuigi pidin palju maha jätma, on Jumal kinkinud mulle armastava kogukonna siia Läänemere kaldale. On kinkinud uusi sõpru, usukaaslasi ja kaastöölisi ning vanad suhted on alles jäänud, ja nii olen võitnud mitmekordselt!

RAIDO ORAS
Viimsi Vabakoguduse pastor

 

USKLIKUD ÕPPEJÕUD KOHTUSID OMAPÄI

Aktuaalne teema

22. märtsil oli Tallinna Tehnikaülikoolis kristlastest teadlaste ja õppejõudude sümpoosion. Sellest rääkis Kuulutajale Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor TÕNU LEHTSAAR.

Mis ettevõtmine see oli?

Paar aastat tagasi tekkis idee, et kristlastest õppejõud võiksid kuidagi hakata omavahel suhtlema. Tänaseks on kujunenud mõttekaaslaste ring ilma kindla organisatsioonita. Seekordne oli teine sümpoosion, esimene toimus eelmisel aastal Tartus ja eestvedajateks olid siis Tartu Ülikooli inimesed.

Mida sümpoosionil tehti?

See oli tavaline konverentsitüüpi üritus, kus kuulasime ettekandeid ja neile järgnesid arutelud. Oli meeldiv omavahelise suhtlemise võimalus. Eesmärk oli jagada mõtteid ja ideid, kuidas me kristlastena oma tööd näeme, kuidas me käitume akadeemilises maailmas, mis suhtes on omavahel usk ja teadus.

Millest rääkisid ettekandjad?

Kokku oli viis ettekannet väga erinevatel teemadel. Iga ettekanne kestis paarkümmend minutit.

Mina rääkisin väärtuskogemusest, mis on otseselt religioonipsühholoogiline ala. Lea Altnurme teemaks oli usuline teadlikkus Eesti ühiskonnas viimaste religioonisotsioloogiliste uuringute alusel. Cecilia Sarmiento rääkis väga isiklikus võtmes teaduse ja usu suhtest, Anu Kõlar muusikaajaloo õpetamisest ja Irina Pärt kristlikust koolist. Kõik ettekanded olid isikupärased ja väga põnevad.

Mida rohkem oli, kas omavahelist läbikäimist või akadeemilisust?

Mõlemad olid tähtsad. Oli isegi kolm tasandit – esiteks akadeemiline ettekanne, teiseks omavaheline suhtlemine ja kolmandaks asjade vaatamine kristlikust perspektiivist või oma kogemuse jagamine kristlasena. Mõni ettekanne keskenes rohkem informatsiooni edastamisele, teistes oli rohkem isiklikku jagamust.

Kuidas kristlastest õppejõud ennast tunnevad, nad on ju oma õppeasutustes vähemuses?

Ei ole erinevust kristlasest õppejõu, kristlasest ühiskonnakodaniku või kristlasest töölise vahel. Me oleme erialaspetsialistid ja teeme oma erialast tööd, nagu teevad kristlastest kooliõpetajad, poemüüjad, autojuhid või mistahes muu eriala esindajad. Nad on usklikud inimesed oma tööl.

Ma arvan, et kristlastest õppejõud tunnevad ennast hästi. Täna ei ole kristlastel mingit piirangut töötada erinevatel akadeemilistel positsioonidel.

Kui palju oli sümpoosionil osalejaid?

Registreerunud oli 26 inimest. Kristlastest õppejõude on Eestis muidugi palju rohkem, aga Tartus oli samal ajal Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents, kus mõned õppejõud osalesid. Üsna tugevalt mõjutas ka koht – Tartu inimesed kõik Tallinna ei sõitnud. Antud juhul me komistasime veel sellega, et tegime sümpoosioni koolivaheajal – mitmed inimesed olid lubanud sel ajal lastega koos olla.

Kas oli mingit edasiminekut võrreldes eelmise korraga?

Tagasiminekut kindlasti ei olnud. Sellel aastal oli suurem tähelepanu pööratud suhtlemisele, rohkem oli omavahelist arutelu. Tehnikaülikoolis oli ka väga kõrge presentatsioonitehnoloogiline tase – arvutiasjanduse õppejõud olid asjasse segatud. Väga eeskujulik tehnika oli.

Sa oled ülikoolis töötanud 31 aastat. Mida uut kuulsid?

Lea Altnurme tõi välja arve, mis tulid mulle üllatusena. Umbes 20 protsenti eestlastest määratleb end kristlastena. 48 protsenti ütleb, et nendel on kristlastest sõpru või tuttavaid. 63 protsenti arvab, et kristlik kirik peaks jääma oma normide ja väärtuste juurde ning mitte kaasa minema kaasaegsete muudatustega. Meie riigis samastavad end kristlusega üsna vähesed, kontaktide arv on samas suur ja ootus kiriku vaadete püsivuse suhtes on ka suur.

Õppisin ka ühe uue sõna. WEB tähendab well equipped blockhead ehk eesti keeles hästivarustatud puupea.

Kas selliste sümpoosionide korraldamist jätkatakse?

Oleme planeerinud, et võiksime kord aastas kokku saada. Praegu jäi jutt, et võiks taas Tallinnas koguneda. Kus täpselt, ei ole praegu veel selge.

Täname!

23. märtsil 2014
Skype’i vahendusel

 

TÖÖ KÄIB MITMEL RINDEL

Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi külaliseks oli Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) ja Rumeenia baptistiliidu president OTNIEL BUNACIU. Teda küsitles Raadio 7 reporter Haldi Leinus, tõlgina oli abiks Aldo Randmaa.

Milline on olnud Teie elukäik?

Olen sündinud Bukarestis. Minu isa oli baptistipastor ja usuteadusliku seminari direktor. Ema töötas baptistiliidu sekretärina. Kuna Rumeenias oli kommunistlik režiim, siis kohe pastoriks õppida ei olnud võimalik ning ma õppisin inseneriks. Paljudest Rumeenia kristlastest said kas insenerid, arstid või muusikud.

Võtsin Kristuse vastu 16-aastasena, aga Jumala kutset tööle tundsin 21-aastaselt. Siis olin juba üliõpilane. Olin koguduses tõlk ja hakkasin evangeelseid jutlusi pidama. Mul oli võimalus õppida teoloogiat Inglismaal. Pärast tagasi tulekut sai minust pastor ja ma hakkasin piibliinstituudis õppejõuna tööle.

Praegu õpetan Bukaresti ülikooli baptistikolledžis ja olen seal dekaan, lisaks õpetan veel TCMIIs ja mujal. Suurema osa oma ajast olen teoloogia õppejõud, samuti teen pastoritööd. Viimased seitse aastat olen olnud Rumeenia baptistiliidu president ja ühe aasta ka EBFi president.

Niisuguse koormusega töötades vajate ilmselt pere tugevat toetust?

Mul on väga hea abikaasa Camelia ja meil on 19-aastane poeg, kes õpib inseneriks. Loodetavasti hakkab ka tema hiljem teoloogiaga tegelema. Eelmisel aastal ta ristiti.

Kahtlemata on reisimine minu töö raske osa, aga mu pere on olnud mulle toeks. Ma olen hüperaktiivne isik ja võib-olla on perel isegi hea vahel veidi minust puhata. Aga samas püüan ma nii teha, et mu reisid väga pikaks ei läheks ning need oleks pausiks ja mitte koormaks kellelegi. Ma hindan perekonna ja koguduse mõistvat suhtumist, mis võimaldab mul seda tööd teha.

Milline on teie kogudus?

Meie kogudus on 85 aastat vana ja selles on umbes kolmsada liiget. Kogudus asub Bukaresti lõunaosas, kus 30 protsenti elanikest on mustlased. 22 aastat tagasi pani Jumal meile südamele teha nende seas tööd, kuigi meie kogudus ei ole mustlaskogudus. Oleme näinud sellega seoses päris palju imesid.

Meil on kool kirjaoskamatutele mustlaslastele, kus on 220 õpilast. Me anname neile tasuta süüa, tegeleme tervishoiu ja hügieeni küsimustega ning pärast kooli on programm, mis aitab neil kodutöödega tegelda. Meil on nõustamiskeskus mustlasnaistele, kelle staatus oma ühiskonnas on üsna madal, ja õmblusklubi, kus nad õpivad paremini õmblema ja saavad oma valmistatud esemeid müüa. Oleme asutanud tööharu töötegijate õpetamiseks mustlaste seast. Selles programmis on 25 õpilast ja selle läbimiseks kulub kaks aastat.

Mustlastesse suhtutakse Lääne-Euroopas sageli suure umbusuga. Nendega on võimalik tööd teha, aga see on keerukas ja nõuab üsna palju usaldust. Oleme näinud, et kõigepealt tuleb järgida Jumala kutset ja siis annab see tohutu võimaluse tunnistada mittekristlaste seas.

Rumeenias on palju ungarlasi. Kas seal on ka ungarikeelseid baptistikogudusi?

Meil oli liidus ka saksakeelseid kogudusi, aga pärast kommunismi langemist läksid sakslased kõik Saksamaale ja saksakeelseid kogudusi meil enam ei ole. Meil on t¹ehhi kogudus, paar serbia kogudust ja ukraina kogudus.

Ungarlased on kõige suurem muukeelne rühmitus meie liidus. Neil on oma osaliit ja nad koordineerivad ise oma tööd. Nende osaliidu peasekretär on automaatselt Rumeenia baptistiliidu üks asepresidente. Rumeenias on ungari baptiste peaaegu sama palju kui Ungaris. Kõige suurem ungari baptistikogudus ongi Rumeenias.

Kui suur on Rumeenia baptistiliit?

Rumeenias on 20 miljonit elanikku. See arv on vähenenud, varem oli 21,5 miljonit. 86 protsenti on õigeusklikud. Rumeenia baptistiliit on üsna suur, kuid protsentuaalselt ei ole meid Rumeenias väga palju. Rahvaloenduse järgi on Rumeenias 120 tuhat baptisti, meie numbrite järgi on umbes sada tuhat. Enamik baptiste on maa lääneosas, mis varem oli Austria-Ungari keisririigi osa. Bukarestis meid palju ei ole.

Kui palju on baptistikogudusi?

Liidus on umbes 1800 kogudust, kuid paljud neist on väikesed ja ilma pastorita. Meil on 700–800 pastorit. On suuri kogudusi, kes hooldavad mitut väiksemat. Paljud kogudused ei suudagi vaimulikku üleval pidada, nii et teise elukutse pidamine on pastorite seas üsna tavaline. Üsna suured erinevused on suurte linnakoguduste ja väikeste maakoguduste vahel, mis veelgi kahanevad. Tegelikult sai baptistiliikumine Rumeenias alguse just maapiirkondadest ja seega on muutus olnud päris suur.

Baptistid on tugevad hariduse valdkonnas. Meil on baptistiseminar, Bukaresti ülikoolis on baptistikolledž ja on ka eraülikool, mis kuulub ühele kogudusele. Meil on palju koole ja lasteaedu. Meie liit ei ole väga tsentraliseeritud, enamik algatusi tuleb kohalikest kogudustest.

Millised on Teie kogemused EBFist?

Ma võin osutada mõnele kultuurilisele ja piirkondlikule erinevusele. Kuna baptistid peavad õigeks kohaliku koguduse autonoomiat ja meil ei ole hierarhilisi süsteeme organisatsioonides, siis on palju eripalgelisust.

Üsna suured on erinevused ida ja lääne vahel ning traditsiooniliselt kristliku Lääne-Euroopa ja nende koguduste vahel, kes on mittekristlikes, ka moslemipiirkondades. Vahe on maade vahel, kus on poliitiline ja usuvabadus ning nende vahel, kus seda ei ole. Erinevused on maade vahel, kus baptistiliidud on ammuilma olnud ja teiste vahel, kus baptistid on hiljuti tekkinud.

Tavaliselt on baptiste ühendanud ja eristanud misjonitegevus. Ma püüan igal pool baptiste julgustada olema misjonimeelsed. On oht, et sotsiaalküsimused, mis on väga erinevad läänes ja idas, asuvad kesksele positsioonile, aga seal nad ei peaks olema.

On tore, et me oleme nii suur ja eripalgeline perekond, sest me saame üksteist rikastada. Samal ajal peame kinni hoidma pühakirjast kui oma alusest, selle asemel et hakata mingit hierarhiat looma.

Üks minu mure on, et mitmel pool on märgata entusiasmi kadumist. Meil on vaja kirglikkust Piibli ja päästmata inimeste suhtes. Kirglikkus annab meie tööle suuna ja see võib tulla vaid pühakirja ja Püha Vaimu läbi.

Üks nõrgestavaid tegureid on, et Ida-Euroopasse on sisse voolanud palju erinevaid õpetusi ja selletõttu inimesed ei saa keskenduda teenimistööle, vaid hakkavad vaidlema õpetusküsimuste üle. Ma loodan, et baptistid muutuvad taas kirglikuks evangelismi, pühakirja ja misjoni suhtes. Mul on hea meel selle üle, et baptistid on tugevalt hakanud tegutsema seal, kus nad saavad kaasa aidata vabaduse saavutamisele ja sotsiaalküsimuste lahendamisele.

Tahaksin, et baptistid võiksid rõõmsad olla selle üle, et nad on baptistid. Mõnikord ma kohtan baptiste, kes ei ole rõõmsad oma identiteedi üle, kes tahaksid olla midagi muud. Me ei pea olema uhked selle üle, et oleme baptistid, aga me võime olla alandlikud ja rõõmsad.

Praegu ei saa mööda Ukrainast. Ka konverentsil palvetati selle maa pärast ja tehti korjandus.

Olukord Ukrainas on tõepoolest keeruline. Kristlastena me elame samal ajal Jumala riigis ja argimaailmas. Poliitilised protsessid on küll olulised, kuid minu lootus ei ole ainult nendel.

Minu esimene reaktsioon on, et me peame paluma Ukraina rahu pärast. Teiseks on sellises olukorras alati inimesi, kes kannatavad ja me peame palvetama nende pärast ja neid ka aitama, kui saame. Lõpuks usun seda, et baptistid Ukrainas, Venemaal ja Krimmis võivad näidata, et kristlaste vahel võib olla ühtsus ja midagi erinevat maailma käitumismustrist.

Ma ei taha Ukrainast rohkem rääkida. Meil on Rumeenias olnud ajaloolised probleemid Transilvaania ja Ungariga. Kui kuulata äärmuslikke natsionalistlikke hääli, siis see, mida nad ütlevad, ei ole eriti hea. Ajaloolised küsimused on väga rasked lahendada ja võivadki jääda lahendamata. Me saame tunnistada, et Jumalal on teistsugune visioon kui see, mis toimub maailmas. Ma usun, et Jumala südame meelsus saab nähtavaks ka nende baptistide eludes, kes on nende olukordade keskel.

Millised on Teie muljed Eestist?

Ma olen eestlasi tundnud juba palju aastaid tänu oma tööle TCMIIs. Eestlased on küll veidi tagasihoidlikud, aga väga sõbralikud. Nüüd olen esimest korda Eestis ja tunnetan, et eestlased on veelgi sõbralikumad kui ma arvasin. Tunnen end siin hästi ja oodatuna. Mul on olnud hea meel näha, et Eesti baptistide kogukond on omanäoline ja loodan, et eestlased saavad veel suurema osa anda EBFis. Paljudes küsimustes on Eesti ja Rumeenia baptistide positsioonid väga sarnased. Mõnes mõttes on meie ajalugu ka sarnane.

Täname!

22. märtsil 2014
Tartu Kolgata kirikus

 

SOSIN ÕIGUSETUTE HEAKS

Indias elab hinnanguliselt 14 miljonit inimest orjuses. Pranitha Timothy (39) nimi on seal paljudele orjadele lootuse sünonüümiks. Ta töötab organisatsioonis «International Justice Mission», tema meeskond koosneb vahendajatest, advokaatidest ja sotsiaaltöötajatest.

Pranitha Timothy ja tema kaaslaste töö tulemusena vabaneb igal aastal sadu orje ja neid toetatakse taassulandumisel ühiskonda. Pranitha Timothy ei saa orjusega leppida: «Ka need inimesed on Jumala näo järgi loodud ja neil on seepärast ka oma väärikus.»

«MA VIHKASIN JEESUST…»

Seejuures oli Pranitha Timothy ise kaua aega ristiusuga pahuksis. Tema vanemad olid ühes misjonijaamas arstid ja kuna külas ei olnud kooli, saatsid nad tütre internaati. «Ma vihkasin Jeesust sellepärast, et Ta mind mu vanematest lahutas ja andsin endale vande, et minust ei saa kunagi kristlast,» teatab naine.

Pranitha Timothy tundis end väärtusetuna ja püüdis seda kompenseerida teiste õpilaste halva kohtlemisega. Lõpuks visati ta isegi koolist välja, aga ometi suutis ta selle lõpetada ja tudeeris sotsiaalpedagoogikat. Aga tema elus polnud valgust.

Mingil hetkel märkas Pranitha Timothy, et on ainult üks lootus – Jeesus. «Ta oli ainuke, kes ütles, et tule nii, nagu oled! Ta muutis minu südant.» Küsimusele, mida ta tulevikus tegema peaks, sai ta vastuse ühel jumalateenistusel, kui pastor luges lõigu prohvet Jesaja raamatust: «Mina, Issand, olen … sind kutsunud … vabastama vange vangistusest» (Js 42,6–7).

«Ma tundsin end isiklikult läkitatuna allasurutute õigusi taastama,» meenutab ta. See oli tema orjusevastase tegevuse algus.

EHMATAV DIAGNOOS – VÄHK!

Aga vaid mõnede nädalate pärast tõmmati nendele plaanidele radikaalselt kriips peale. Pranitha Timothy peast leiti vähk, mis oli juba levinud ka seljaajju. Keerulise operatsiooniga õnnestus vähk küll eemaldada. «Aga ma olin kaotanud paremal pool 60% oma lihaste jõust, mul ei olnud enam jõudu näos ja õlgades.»

Peale selle kaotas Pranitha Timothy kaheks aastaks hääle. Kahtlused võtsid võimust – kas ta oli eksinud, kui Jumala kutset kuulis? Aga siis tuli talle meelde tõotus Js 42,1–2: «Vaata, see on mu sulane … tema toob rahvaile õiguse. Tema ei kisenda ega karju, tema häält ei ole kuulda tänavail.» See oli just tema olukord. Tal ei olnud küll häält, aga Jumala volitus kehtis nagu ennegi. Tema enesekindlus taastus.

ELU ON JUMALA KÄTES

Vahepeal tuli Pranitha Timothyle hääl tagasi – peenikese ja katkendlikuna. Aga Indias oli ta ammu sümboliks muutunud. Sest terved perekonnad olid sellel hiiglaslikul maal põlvkondade kaupa sunnitud kõige raskemale tööle kivimurdudes, tellisetehastes ja tekstiilivabrikutes – ja seda olukorras, kus orjus oli ametlikult keelatud.

Rohkem kui korra sattus Pranitha Timothy orjapidajatega kohtudes eluohtlikku olukorda. Sellele vaatamata ei mõtlegi ta alla anda: «Ma tean, et minu ja mu pere elu on Jumala kätes.» Ta on kahe lapse ema.

Ja Pranitha Timothy kogeb edu, näiteks kui vestlused mõjukate poliitikutega hästi lähevad. Suurim võit tema jaoks on aga see, kui ta näeb, et endised orjad jälle ise oma elu korraldavad: «Kui lapsed järsku kooli minna võivad ja varem orjastatud mehed valitakse oma kogukondade juhtideks, siis on see meie Jumala suuruse märk.»


idea Spektrum

 


Indias on vaesus ja rikkus segamini.

 

 

TA AITAB HÄTTASATTUNUID VÄSIMATULT

Wolfgang Gross ei jää kogu maailma viletsuste keskel pealtvaatajaks. Kui maa väriseb või taifuun terved piirkonnad purustab, paneb abiorganisatsiooni humedica asutaja ja juht kõik rattad käima. Üheaegselt hoolitsevad tema kaastöötajad põgenike eest Liibanonis, Põhja-Iraagis, Ugandas ja Etioopias. 32 inimest töötavad keskuses Saksamaal.

Juhile jätkuvat piisavalt tööd ka kirjutuslaua taga, ometi tahab ta ise olukorrast pilti saada. Et oma 22 abilist kohapeal julgustada, võttis Wolfgang Gross eelmise aasta novembris ette lennu Filipiinidele. Ühisel jõul võtsid nad seal taas kasutusse haigla ja arstisid sadu inimesi.

ALGUS OLI 1979. AASTAL

1979. aastal algas kõik päris väikeselt peale. Wolfgang Gross, kes oli siis 25-aastane, asutas koos oma noorema venna ja mõnede sõpradega ühingu humedica. Kahest sõnast kokku pandud nimi näitab nende eesmärki – anda humanitaar- ja meditsiinilist abi.

Haigepõetaja Wolfgang Gross juhatas päeviti ilma palgata oma organisatsiooni ja töötas öösiti haiglas. Jaanuaris 1980 saatis ta esimese lennukitäie abi maavärinast kannatada saanud Napolisse. Kui sageli ta sellest peale inimesi nende purustatud majade vahel ravinud või trööstinud on, ei tea ta isegi. Ta ei olevat lugenud. «Loendamatu arv kordi.»

ELULOOD AITASID

1984. aastal leidis Wolfgang Gross ühte elulugude raamatut lugedes elava ja veendunud usu Jeesusesse Kristusesse. Raamatus oli üks elusündmus, mis pani ta järele mõtlema. Ta külastas seal nimetatud isikut ja sai usklikuks.

Sri Lanka abiaktsiooni käigus 1993. aastal sai Wolfgang Gross tuttavaks oma naisega, kes on ristiusku pöördunud tamil. Praegu kuulub viieliikmeline perekond baptistikogudusse.

Wolfgang Gross juhib abiorganisatsiooni kristlike põhimõtete järgi. Organisatsiooni andmebaasis on 700 spetsialisti, kes on kogu aeg valmis ilma rahata kuhu tahes maailma otsa appi tõttama (see on humedica põhimõte).

Wolfgang Grossi spontaansus annab värvi kogu organisatsioonile. Lihtne juhtimisstruktuur võimaldab vajadustele reageerida juba mõne tunniga. Nii oli vabatahtlike juhtgrupp valmis juba enne, kui keeristorm 8. novembril möödunud aastal Filipiinidele jõudis. Teine grupp järgnes pool nädalat hiljem.

Wolfgang Gross kogeb ikka ja jälle Jumala juhtimist ja hoolitsevat kätt. Õigel ajahetkel kohtas ta inimest, kes võimaldas kolmandal meeskonnal Filipiinidele lennata – Airbus andis 15. novembril Filipiinide lennukompaniile kätte uue lennuki. Reisijateruumis said koha sisse võtta ka Wolfgang Gross, üheksa arsti, hooldajat ja muud abilist.

Aitajad teavad, et sellised ettevõtmised ei ole ohutud – haigused levivad õnnetuspiirkondades ohjeldamatult, meedia teatab kurjategijate rünnakutest. Aga selle asemel, et muretseda, usaldab Wolfgang Gross Jumala hoolitsevat kätt. Kuidas ta viletsust nähes veel magada saab, sellele vastab ta lühidalt ja veendunult: «Kuna ma olen kristlane ja võin palvetada ning kõik Jeesusele üle anda.»

CHRISTOF HÜLS
idea Spektrum

 

KUULUTAJA PIDAS JUUBELIT

Kuulutaja sai 25-aastaseks. Juubelit tähistati 23. märtsil Otepää Palveränduri koguduse jumalateenistusel, sest koguduse pastor Margo Meri on üks kolmest lehte välja andva Kuulutaja Ühingu liikmest.

Pildil hoiavad juubelitorti käes ühingu liikmed Margo Meri, Üllas Linder ja Ago Rand. Kuidas tort välja nägi, seda võib vaadata seinal olevalt ekraanilt. Sama hea, nagu tort pildil paistab, oli see ka ära süües.

25 aastat on Jumal lubanud oma sõna Kuulutaja abil levitada. Jutlused, intervjuud, kõik muudki lood ja ristsõnad on trükitud selleks, et viia inimesteni sõnumit Jumalast.

Muidugi ei ole Kuulutaja praegu selline nagu 25 aastat tagasi. Eesti elu on hoopis teistsugune, rõõmud ja mured on teised. Ka tegijad on 25 aastaga mõndagi õppinud. Kuid «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13,8). Ta pakub ikka päästmist ning see on alati ajakohane. Leht on arenenud püüeldes selle poole, et Kristust paremini kuulutada.

Kuulutajast poleks mingit kasu, kui teda ei loetaks. Aitäh igale lugejale ja levitajale! Leht ei saaks ilmuda, kui poleks kirjutajaid, fotograafe, tellijaid, annetajaid ja eestpalvetajaid. Tähtis roll on keeletoimetajal, küljendajal, trükikojal, veebitoimetajal ja Eesti Postil, kes lehe tellijatele kätte viib. Kõiki neid inimesi, kellest midagi sõltub, toimetus ei tunnegi. Õnnistagu Jumal igaühte temale kohase õnnistusega!

Kuulutaja sai endale nime Js 40,6–8 järgi, aga see näitab ka aja kulgu, mida iga inimene peab arvestama: «Hääl ütleb: «Kuuluta!» Ja teine kostab: «Mida ma pean kuulutama?» «Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.»»

 

MÕRVARID SAID VABAKS

Susanne Geske on 2007. aastal Ida-Türgis Malatyas tapetud saksa evangelikaalse teoloogi Tilmann Geske lesk. Ta elab siiani oma kolme lapsega Malatyas. Tema mees tapeti koos kristliku kirjastuse kahe türklasest töötajaga, Necati Aydini ja Ugur Yukseliga. Kurjategijad sidusid kolm kristlast kinni, piinasid neid ja lõikasid neil kõrid läbi.

Mõrtsukad vahistati kohe pärast veretööd. Aga üks tänavu 21. veebruaril Türgi parlamendis vastu võetud seadusemuudatus viis peasüüdlaste kohese vabastamiseni. Uus seadus määrab, et maksimaalne eeluurimisaeg on viis aastat.

Susanne Geske peab viie oletatava tapja vabakslaskmist õigusemõistmise katastroofiks. Ta ei tunne vabakslastute ees hirmu. Kristlasena on ta neile nende teo andeks andnud. Ta tegi seda «puhtalt kuulekusest Jumala tahtele».

Susanne Geskel ei ole kunagi olnud viha ega kättemaksumõtteid. See on Jumala arm. Ta ütles, et mehe surmast aitas teda sisemiselt üle saada Piibli lugemine. Ta on sellest ajast pühakirja igal aastal algusest lõpuni läbi lugenud: «See on Jumala armastuskiri meile ning trööstib, aitab ja annab meile nõu kõigis eluolukordades.»

Tagasi vaadates on Susanne Geske tänulik ka praktilise abi eest pärast mehe surma. Esimesel kolmel päeval hoolitsesid naabrid umbes 80 matuselise eest. Kolm kuud oli vähemalt kaks sõpra kogu aeg tema majas, et teda igapäevaelus ja kõigis asjaajamistes aidata. Susanne Geske ütles: «See tegi mulle head, et sain palju rääkida ja ei pidanud üksi olema.»

Türgis on umbes 75 miljonit elanikku, kellest 95 protsenti on moslemid. Kristlasi on umbes 120 tuhat, kellest neli tuhat on evangelikaalid.

idea Spektrum

 

Eesti EKB Koguduste Liidu AASTAKONVERENTS

21. ja 22. märtsil 2014 Tartu Kolgata kirikus

1. Ülistuslaul.
2. Vaade ülalt.
3. Leivamurdmine.
4. Küsimuse esitas Sadala koguduse pastor Sulev Kivastik.
5. Emeriitpastor Tiit Niilo tegi märkmeid.
6. Sõna sai Oleviste koguduse pastor Ülo Niinemägi.

Fotod: Otto Pärnamägi

 

kuulutaja@hotmali.com