Foto: Kadri Aan

Kaugel Gruusia mägedes seisab rist. Keegi on selle püstitanud, sest talle on selle tähendus tähtis olnud ja ta on tahtnud seda ka teistele öelda.

Hingedepäev ja surnute mälestuspüha viisid paljud Eesti inimesed kalmistutele ristide juurde. Seal on need, kelle oleme kaotanud. Aga seal on ka need, kelle Jumal on tänu Kristuse ristile endale võitnud.

Surmatoovast ristist sai elutooja. Seda ei tohi unustada ka algaval advendiajal, mis oma küünaldega kuuluks nagu hoopis teise mõtteviisi. Jumalal oli siiski üksainus plaan, mida Ta alustas oma Poja saatmisega siia maailma. Võit patu ja surma üle tuli alles Kolgatal, mitte Petlemmas.

Apostel Paulus kirjutas: «Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos Temaga» (Rm 6,8). Selles on imeline tõotus ja lootus.

JEESUS PAKUB VARJU

Toimetaja kommentaar

Lumi kaob lõpuks alati. Aga Jumal kinnitab meile prohveti vahendusel: «Otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin» (Js 55,10–11).

MINISTRID VAHETUVAD

Välisminister Urmas Paeti lahkumine Euroopa Parlamenti tõi kaasa veel muutusi ja nüüd on kolmel ministritoolil uued inimesed. Võib küsida, kas on mõistlik lühikeseks ajaks kokkupandud valitsuses veidi enne valimisi inimesi vahetada, aga nii see läks. Ilmselt loodavad uued ministrid ka järgmises valitsuses ametisse jääda.

Valimiskampaania on algusjärgus, kuid juba on see väga terav. Konkurentide iga sõna ja tegu jälgitakse ning eksimused puhutakse suureks. Rünnatakse inimesi, kellega koos tuleb tõenäoliselt järgmine koalitsioon kokku panna. Kas siis unustatakse kõik rängad sõnad ära? Kui palju on poliitikas tõsiseid tundeid ja kui palju näitemängu valijate ees? Kas vaatajad peaksid hindama mängu selle «ilu» järgi või võtma kõike tõsiselt? Võtkem õpetust Jaakobuse sõnast: «Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama» (Jk 1,19).

KOOLITULISTAMINE VILJANDIS

Võib-olla ei saa me kunagi päris täpselt teada, miks see kõik juhtus ja avalikustatakse ainult koolipoisi karistus. Ei tea ju, mis teise inimese peas toimus. Noormees rikkus ära õpetaja pere elu, iseenda ja oma lähedaste elud. Kui palju selle tähendusest ta juba ise aru saab, seda me ei tea. Aga kõik ellujäänud asjaosalised vajavad hingeabi, ka kurjategija.

Õnneks pole seda koolipoissi kuskil kangelasena kujutatud. Noored inimesed vajavad tuge, et nad valesid eeskujusid ei järgiks. Muidugi peavad koolid turvalisemaks muutuma, relvad olema raskesti kättesaadavad jne. Aga kes tahab kurja teha, leiab selleks võimaluse.

Usklikud saavad turvalisust tõsta eelkõige evangeeliumi kuulutades. Jumala abi vajavad nii need, kes on iseenda ja teistega pahuksis kui ka «täiesti normaalsed» inimesed.

Jeesus ütles Jeruusalemmale: «Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!» (Mt 23,37). Olgem Tema kaasaegsetest targemad!

GAASITERMINAL TULEB SOOME

Põhimõtteliselt on gaas väga hea kütus – tuleb toru mööda kohale ja küttesüsteemid on hästi automatiseeritavad. Aga usaldamatuse tõttu Venemaa vastu on gaasi tarbimine Eestis palju väiksem kui võiks olla. Ja need, kes tarbivad, kurdavad praegu kõrge hinna üle.

Soome ja Eesti vaidlesid pikka aega, kelle maale ehitatakse vedelgaasi terminal. Nüüd leppisid peaministrid omavahel kokku, et see tuleb Soome. Eestisse tehakse väiksem varuterminal, kahe riigi vahele rajatakse gaasitoru (mille keskkonnaohtlikkusest praegu ei räägita). Pärast terminalide valmimist saab gaasi laevadega ükskõik millisest maailma nurgast tuua. Vähemalt teoreetiliselt peaks see meie julgeolekut suurendama. Kahjuks tuleb see Eesti ja Soome omavahelise nägelemise hinnaga.

Lihtne inimene tahab, et tema tuba oleks soe ja köögipliit töötaks. Poliitikutelt oodatakse, et elu oleks stabiilne ja hea. See on ajaloos ikka ainult lühikeseks ajaks õnnestunud. Piibli järgi sõltub elu kvaliteet inimeste usust ja eluviisidest. Meie Isa palves on palve Jumala tahtmise sündimise pärast vahetult enne palvet igapäevase leiva eest (Mt 6,10–11). Nii võime arvata, millal Jumal saab meid õnnistada ja millal mitte.

KUIDAS ISA LAST ÕPETAB?

Äsjase isadepäevaga seoses puudutan ühte isadele iseloomulikku omadust, mis näib olevat ka meie taevase Isa omadus. Kui ema jälgib väikese lapse mängu liivakastis, siis ta vaatab, et laps haiget ei saaks, ennast ära ei määriks või teistega kaklema ei läheks. Peaasi, et temaga midagi halba ei juhtuks ja et tal kõik hästi oleks. Kui isa jälgib last liivakastis, siis ega ta pidevalt vaata teda. Isa põhimõte on, et laps peab ise hakkama saama. Las ta õpib ise juba varakult suhteid klaarima. Isa sekkub alles siis, kui enam teisiti pole võimalik.

Sellele üldistusele on küll erandeid, siiski näib üks isade omadus olevat see, et nad õpetavad lapsi iseseisvalt tegutsema ja otsustama. Samas ei tähenda see seda, et lapsele ei võiks ka sõnadega öelda, mis on õige ja mis vale ning kuidas tuleks tegutseda. Tegutsedes saadud õppetunnid teevad lihtsalt asjad lapsele paremini selgeks.

Kui mõelda meie taevase Isa peale, siis Tema tegutseb selles asjas üsna samamoodi nagu maised isad. Kuigi meile meeldiks vahel, et Jumal hoolitseks meie eest paremini, nagu ema lapse eest. Jumal õpetab meid oma Sõna kaudu, kus on näited elu jaoks, kuid põhilised õppetunnid tulevad ikka läbi praktilise kogemuse.

VALIKUD LASTAKSE MEIL ENDAL TEHA

See ei tähenda, et Jumalale meie elu ja käekäik korda ei läheks. Tähendamissõnas kadunud pojast ei keelanud isa pojale temale määratud osa varandusest, kuigi ilmselt oli aimata, et poeg seda targalt kasutada ei oska. Kui poeg õppetunnid saanult koju tuli, siis oli isa väga rõõmus tema tagasituleku üle.

Inimestena soovime sageli, et Jumal otsustaks ja tegutseks meie eest. Kui me ei oska teha valikuid, siis Jumal võiks valida meie eest. Kõige parem, kui Ta ütleks meile ise või paneks mingid valikuvõimalused kinni, annaks kellelegi prohvetliku sõna või juhataks meid mingi piiblisalmi kaudu. Tihti see nii toimibki ja need on väga usku kinnitavad näited.

Aga sageli tuleb meil lihtsalt kasutada oma mõistust, teadmisi Jumala sõnast ja oma varasemaid kogemusi. Kui Jumal otsustaks kõik meie eest ära, siis me jääks vaimulikult üpris samale tasemele. Me peame õppima Piiblit tundma, Jumalat kuulama, mõtisklema Jumala tõdede üle. Meile on seda vaja! Kõik need asjad viivad meid Jumala tahte paremale mõistmisele. Kui Jumal annaks meile mingid asjad kohe kätte, siis ei oskaks me neist lugu pidada ning võib-olla oma rumaluses ja teadmatuses jääks ihaldama midagi muud.

Näitena võib tuua ühe Ameerika kogukonna, amišid, kes püüavad elada mitu sajandit tagasi kehtinud ühiskonnamudeli järgi, püüdes tänapäeva ühiskonna pahedest eemale hoida. Nad on pühendunud kristlased, elavad oma külades palkidest majades, ei kasuta elektrit, sõidavad vankritega. Lapsi juhatatakse vastavalt sealse isoleeritud kogukonna õpetustele. Kui aga lapsed on saanud täiskasvanuks, siis peavad nad minema üheks aastaks «laia maailma», kus on hoopis teistsugune elu. Pärast seda aastat peavad nad tegema otsuse, kas nad tulevad tagasi oma isoleeritud ühiskonda või jäävad «tavalist» elu elama.

Sageli algabki see aasta nende kogemusteta noorte kaasaminekuga kõigi nende ahvatluste ja pattudega, mida Ameerika ühiskond pakub. Siiski, ligi 90% neist pöördub tagasi, sest nad on mõistnud, et nende isoleeritud koduküla lihtsad elupõhimõtted on väärtuslikumad kui kogu ilmaliku ühiskonna pakutu. Nad ei tee seda otsust mitte kellegi jutu põhjal, vaid on seda ise kogenud. Igaüks neist on nagu kadunud poja tegelaskuju Jeesuse tähendamissõnast. Ja ma imetlen nende vanemate julgust ja meelekindlust, et nad saadavad oma lapsed turvalisest kodust minema, teades, mis nendega võib juhtuda. Ometi, lapsed peavad ise õppima.

Amišite vanemad lasevad oma lastest lahti, et need võiksid teadlikult, oma otsuse põhjal leida tee, mida mööda käia. Samamoodi vajab igaüks meist, et oskaksime oma eluteed mööda käies lahti lasta sellest, mis meile tundub parim. Peaksime keskenduma Jumala tee otsimisele. Seda on vahel päris raske teha.

JUMALA TAHTE TUNDMAÕPPIMINE

Kuna meil olid kaasas ka kaardid, siis nende pealt vaatasime, kuhu me suundume. See tekitaski probleemi. Mõnedel juhtudel, kui mullide suund oli tee kätte näidanud, siis teadsime kaardi järgi, et see viib meid kas tupikusse või suundub hiljem hoopis teises suunas. Ja siis läksime ikka kaardi järgi. Seega tuule juhtimine sobis meile ainult niikaua, kui käis kokku meie soovidega.

Saime õppetunni, et väga raske on teha selline valik, kust meile teada oleva info põhjal näib, et see ei vii päris sinna, kuhu meile meeldiks. Ja eks see ole nii ka vaimulikus elus. Vahel võib Jumal tahta meid lasta minna sellises suunas, kus meie arvates on tupik. Või sellises suunas, mis meile ei meeldi. Väga raske on oma soovist «lahti lasta»…

Me peame otsima esmalt Jumala tahet, mitte seda, et Jumal annaks meile, mida me soovime. Kui Jeesus oli kõrbes paastunud (Mt 4,1–11), siis saatan kiusas Teda sellega, et soovitas Jeesusel teha paar imet. Miks Jeesus ei oleks võinud palvetada, et kivid muutuksid leibadeks? Või et inglid Teda hoiaksid kaljult alla kukkumisel? Jeesus ütles saatanale, et ära kiusa Jumalat. Kindlasti tahtis Ta süüa, kirjas on, et «viimaks tuli Talle nälg kätte».

Jeesus läks kõrbesse paastuma, et saada Jumalale lähemale. Jeesus oli maa peal inimesena. Tal oli küll võime imesid teha, kuid Ta tegi vaid seda, mis oli Jumala tahtmine, nagu Vaim Teda juhtis. Kuigi Ta teadis, et vajab toitu, teadis Ta ka seda, et saab kõik Jumala käest. Kui Jeesus tuli siia maa peale selleks, et olla nagu inimene, kõiges samamoodi kiusatud, samasuguste vajadustega, siis endale ime läbi toidu tegemine oleks ju tähendanud, et ega Ta ikka pole nagu inimene. Ja kuna Jumal ka teadis, et Jeesus on maa peal inimesena, tulid lõpuks inglid ja teenisid Jeesust, täites ka Tema inimlikud vajadused.

Väga oluline on see, mis meelsusega me midagi palume. Kui me palume Jumalalt midagi sellist, mida tegelikult pole vaja või midagi, mida me saaks ise teha, siis see on Jumala kiusamine. Siis Jumal lihtsalt ei vasta palvele. Nii nagu Jeesus vastas selles kõrbekiusatuse loos saatanale, kui see soovitas Tal kaljult alla viskuda, et see oleks Jumala kiusamine. Jumal ei hakka ennast tõestama.

Muidugi, Ta annab inimestele ka tunnustähti ja teeb imesid, aga selle juures on oluline ikkagi paluja suhtumine – kas ta pöördub Jumala poole siiralt või tahab, et Jumal tõestaks ennast või teeks ta elu mugavamaks. Mäletan kooliajast, et üks üsna sage palve oli, kui mul ei olnud kodused koolitükid õpitud: «Aita, Jumal, et mind ei küsitaks.» Nüüd ma tean, et see oli vale suhtumisega palve ja otsapidi Jumala kiusamine.

Võtmeküsimus on ikkagi selles, et me vastutame oma valikute ja ajakasutuse eest ise. Muidugi me ei saa sellega väga hästi hakkama ja Jumalalt võib paluda tarkust ja jõudu. Aga me ei või paluda, et Jumal teeks kõik meie eest ära. Vahel ei ole meil tõesti palju, mitte rohkem kui viis leiba ja kaks kala, nagu sellel poisil piibliloost. Aga siiski, meie peame tegema, mis on meie osa, siis saab Jumal seda õnnistada.

MIS ON ÕPPEPROTSESSI EESMÄRK?

Kui on elu elatud õigesti, Jumala tahet järgides, siis peaks olema sellel ka head viljad. Oleme sageli harjunud headeks viljadeks pidama välist õnnistust. Selle all võib mõista nii heaolu, aga ka nähtavat Jumala soosingut (imeteod ja tunnustähed, muudetud elud ja evangeeliumi levik). Kui need asjad lähevad korda, mille poole püüdled, siis oled õnnistatud. Aga kas need asjad on need viljad, mille põhjal saame ennast lugeda Jumala poolt õnnistatuks?

Kui lugeda mäejutlust, siis õndsateks ehk siis õnnistatuteks nimetatakse seal kurbi, tasaseid, rahutegijaid ja neid, keda Jeesuse pärast taga kiusatakse. See on üsna erinev inimesest, kellel kõik hästi läheb. Vaimu viljadena on nimetatud: «Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus» (Gl 5,22–23). Need on mingid iseloomuomadused, mitte kaugele nähtavad välised tunnused. Kui mõelda Jeesuse peale, siis tõesti, Tema elus oli palju imetegusid, aga väärtuslikem Tema elus, ristisurm teiste inimeste pattude eest, nägi välja ju nagu täielik läbikukkumine.

Meie probleem ongi see, et me kipume asju hindama väliste näitajate järgi. Jumal tegutseb üldjuhul teisel tasandil kui meie võime arvata. Halbadest asjadest tuleb Jumala abiga välja midagi head. Kogu Piibel on täis selliseid näiteid.

Jumala õpetuse eesmärk ei ole, et me saaksime nii targaks, et oskaksime üksinda otsuseid teha, vaid pigem see, et oskaksime nii Jumalat usaldada ja kuulata, et saaksime koos Temaga otsustada. Piibel ütleb: «Issanda kartus on tarkuse algus» (Õp 9,10).

RAUL ROSENVALD

JUMAL JUHIB EDASI

Aktuaalne teema

Tallinna Tehnikaülikooli aulas oli 14. ja 15. novembril GLSi juhtimiskonverents. Üheks kõnelejaks oli juhtide treener KENNO LEIER (39). Ta on Eestist pärit, Soome Espoo Vabakoguduse ja selle tütarkoguduste rajaja ning pastor. Sabatiaasta (puhkuseaasta) tõttu juhib ta praegu koos abikaasa Janaga rahvusvahelist tööd Inglismaal Sheffieldis St Thomas Philadelphia koguduses.

Kas Sina oled GLSi maaletooja?

Maaleaitaja, ma arvan. Me alustasime GLSiga Soomes ja ma juhtisin Soome GLSi kuni 2013. aastani. Minu mure oli saada juba esimesele GLSi konverentsile Soomes mõned Eesti pastorid. Oli hästi tormine november ja väga paljud jäid tulemata, sest laevad ei käinud. Üks laev tuli ja praegune Eesti GLSi juht Meelis Kibuspuu jõudis kohale. Järgmisel aastal tõime Soome juba suure grupi pastoreid Eestist ja siis oli selge, et peame Eestis ka alustama.

Kuidas jõudis GLS Soome?

See on päris pikk lugu. Osalesin Stuttgardis Willow Creeki konverentsil aastal 2005. Seal oli staadionil 11 tuhat inimest. Teiste Euroopa maade esindajad küsisid, kuidas võiksime saada endale ka sama õpetust. Meid võeti kokku, viidi ühte väikesesse kirikusse ja seal näidati staadionilt ülekannet. Meilt küsiti, et mida te arvate – teete sellise konverentsi, nagu ise tahate, aga meie anname videol loengud, mis on lindistatud USAs.

Soome oli esimeste hulgas, kus seda prooviti. Kui esimene loeng läks käima ja ma nägin inimeste emotsioone, siis oli selge, et see töötab. Teame täpselt ette, mida iga kõneleja räägib, ei pea värisema, ja saame konverentsile õiged materjalid ette valmistada. See töötab nii suurepäraselt, et Soomes tehakse nüüd GLSi neljas linnas.

Nii võiks ju kogudustes ka teha – ei ole enam kahtlasi jutlustajaid, vaid kontrollitud õpetusega videod käivad mööda Eestit ringi?

Pastori töös on õpetamine üks väike osa, väga palju on juhtimist. Paljud väikesed kogudused kasutavadki GLSi materjale. Kui on vastav tehnika olemas, võiks õpetuse jagamises küll rohkem selliseid vahendeid kasutada ja levitada näiteks seda õpetust, mida Pärnu Immaanueli koguduses Joosep Tammo jagab.

Kas kogu aeg peab rõhutama, et oleme juhid? Kas see pole juhile endale ohtlik?

Kui sul on võimu, võid seda alati valesti kasutada. Võid olla juht valedel motiividel. Juhtimisest peab rääkima avalikult. GLSi konverentsid aitavad defineerida olukorda. On tähtis, et oleksime ennekõike iseenda head juhid. Iga teine loeng GLSil räägib juhi karakterist. Enamik protsesse juhtimises on sisemised – kõigepealt sinu sees, sinu südames, sinu elus, siis alles saavad nad nähtavaks. Me võitleme iseendaga. See on kõige raskem.

Kas GLSi formaat, mis on Ameerikas 20 aastat käinud ja Eestis seitse, on muutumatu ja püsiv?

Miski pole igavene. Aga meil on võimalus võtta maailmatasemel õpetus ja viia see näiteks kuskile Kambodža slummi. Tavaliselt sellise tasemega konverentsi eest sa maksad ennast lolliks. Meie saame selle materjali tasuta kätte, tulevad ainult töökulud, tõlkimine, ruumid. «Vahend pole püha, vaid sõnum,» ütleb tänavuse GLSi üks kõneleja Wilfredo de Jesús.

Kas Sa oled eestlane, soomlane või veel midagi muud?

Meie lapsed räägivad eesti, soome ja inglise keeles, meil on Eesti passid. Jumal on avardanud järjest seda territooriumi, kus me teenime. Olin Palivere patrioot ja arvasin, et ei lähe kunagi Paliverest ära. Siis läksin Tartusse ja Rakkesse. Mõtlesin, et ei hakka kunagi Tallinnas elama ja siis ma elasin järsku seal. Siis jätsin äkki oma kodumaa maha ja olin 13 aastat misjonitööl Soomes. Alati olen loobunud millestki ja siis Jumal viib edasi.

Selle loobumisega on ju kaasnenud ka edu. Palivere keskhariduseta poisist on saanud juhtide magistrikraadiga õpetaja.

Olen teistsugune õppija kui meie tolleaegne koolisüsteem sallis. Muu Euroopa koolisüsteem oli paindlikum. Õpetaja ütles mulle, kui jäin üheksandas klassis istuma, et minu koht ei ole normaalses koolis, mind peaks erikooli saatma. Uskusin seda väga kaua, kuni Jumal tegi oma tööd ja ma hakkasin nägema, et tegelikult mulle meeldib asjadesse süveneda ja neid uurida ning ma olen selleks võimeline.

Sa tõid ka Alfa Eestisse. Mis järgmine on?

Natuke aitasin jah ka sellega. Kui ma leian midagi, mis mind ja meie kogudusi aitab, siis tulen ja räägin sellest. Ma ei too maale midagi sellist, mis ei tööta, lihtsalt raha pärast või et keegi ütleb, et äkki sa viid selle ka.

Millal talendid koju tulevad?

Ma arvan, et tuleme täpselt siis, kui on õige aeg tulla. Küsime alati, kui on suured muudatused, et kas ei peaks koju tagasi minema. Siiamaani on olnud kutse minna edasi.

Täname!

15. novembril 2014
Tallinna Tehnikaülikoolis

Vaata ka pilte alt!

ILMA OMAKEELSE PIIBLITA RAHVAS EI PÜSI

Oktoobris Eestis korraldatud hõimupäevadest (vaata eelmist Kuulutajat) võttis osa ka Komi evangeelse kristliku koguduse pastor DANIIL POPOV (43). Kuulutajale rääkis ta oma rahvast, maast ja vaimulikust tööst seal.

Mida kujutab endast teie kogudus?

Kogudus on autonoomne, meil on peakirik Komimaa pealinnas Sõktõvkaris ja kaheksa filiaali vabariigis. Mina olen peakoguduse pastor. Kokku on meil umbes 200 liiget, neist Sõktõvkaris üle saja.

Kas Te olete komi või venelane?

Puhas komi. Räägin vabalt ja ka jutlustan komi keeles. Komi rahvas jaguneb kaheks, minu naine on permikomi, mina olen sürjakomi. Mõlemad harud saavad teise keelest aru. Kodus räägime sürjakomi keelt. Koolis ja lasteaias on vene keel ja seetõttu suhtlevad lapsed põhiliselt vene keeles, ainult kodus on komi keel. Komi keelt õpetatakse koolis ainult üks tund nädalas. Komimaal on elanikke umbes 900 tuhat, neist 27–30 protsenti komid.

Eestlased laulsid vabanemise ajal, et «eestlane olla on uhke ja hää». Kuidas suhtuvad komid oma rahvusesse?

Nõukogude ajal inimesed häbenesid, et on komid ja häbenesid rääkida oma keeles. Nüüd võib juba linnas ka komi keelt kuulda. Selles mõttes on veidi liikumist paremuse poole, kuid praegu me veel ei laula, et on uhke olla komi.

Kas Sõktõvkari ülikoolis õpetatakse komi keelt ja kirjandust?

Kunagi oli eraldi soomeugri teaduskond, ma lõpetasin selle, aga praegu on ainult kateeder. Ülikooli struktuur on muutunud, keeleteaduskonda enam polegi, ülikooli koosseisus on erinevad instituudid. Komi keele ja kirjanduse kateedrit juhib minu abikaasa.

Suures osas sõltub siis Teie perest, kui palju säilib komi keel ja kultuur?

Panete natuke liiga suure vastutuse meie peale. Aga me püüame midagi teha. Mina omalt poolt püüan kirikus jutlustada komi keeles. Minu isa tõlkis kunagi Piibli täielikult komi keelde. Nüüd tehakse päris uut tõlget ja meie kogudus toetab seda. Tegemisel on Uue Testamendi audioversioon. Teeme kõik, et oleks mingid materjalid komi keeles – kirjandus, audio- ja videosalvestused.

Kes oli Teie isa?

Tema nimi oli Vassili Ivanovitš Popov. Rahvas tundis teda kui Visservassi, sest ta oli Visseri külast pärit. 1950. aastate lõpus sai ta südamesse kutsumuse tõlkida Jumala sõna komi keelde. 1991. aastal anti Sõktõvkaris rotaprinditrükis väikese trükiarvuga välja terve Piibel. Hiljem hakkas tõlkimisega tegelema Piibli Tõlkimise Instituut Helsingis. Nüüdseks on välja antud Uus Testament, psalmid ning lastepiibel.

Kas isa oli ka filoloog?

Isal oli haridust ainult seitse klassi. Kui ta hakkas Jumalat paluma, et leida kedagi, kes tõlgiks, ei leidunud sellist inimest. Tal tuli endal sellega tegelema hakata. Ta oli väga võimekas, tal oli annet keelte peale, ta tunnetas keelt hästi, tõlkis ja kirjutas laule komi keeles. Ka muusikas oli ta andekas. Muidugi küsis ta nõu. Ta sõitis sageli Eestisse, tundis Arpad Arderit, kes oskas paljusid keeli. Ta pidas temaga nõu raskete kirjakohtade üle, kuidas oleks parem tõlkida, mis on selle või teise väljendi tähendus. Ta otsis inimesi, kes keeli oskavad, kes tunnevad originaali. Samal ajal suhtles ta ka Komis, sõitis mööda külasid, uuris sõnu, et need oleksid inimestele arusaadavad.

Isa tõlke aluseks oli venekeelne sinodi tõlge. Uus tõlge tehakse juba kreeka ja heebrea keelest, sellega töötab terve instituut, teoloogilised toimetajad ja konsultandid. Sellepärast on see töö juba hoopis uuel tasemel.

Kas Te kasutate kantslis isa tõlget või uut?

Uue Testamendi puhul kasutan muidugi uut, Vana Testamendi puhul isa oma. Ma kasutan kõiki kättesaadavaid tõlkeid. Oskan mõlemat komi keelt, vene, soome ja natuke inglise keelt. Eesti keelt meile kahjuks ei õpetatud.

Kui palju on sarnasust eesti ja komi keele vahel?

Põhimõtteliselt on sarnane grammatika. Sõnade moodustamine on samasugune. Sõnadel ei ole sugu, sõnade järjekord lauses on sarnane. Lingvistid ütlevad, et ühistest soomeugri juurtest pärit sõnu on umbes tuhat – näiteks kõige levinumad sõnad nagu veri ja silm, numbrid.

Millal tuli Komisse ristiusk?

Kristlus tuli meile juba ammu, üle 600 aasta tagasi Permi Stefani (elas 14. sajandil) töö tulemusena. Ta oli pooleldi sürjakomi ja tuli sürjakomi keelse evangeeliumiga komide juurde.

Seega ei olnud Teie isa esimene tõlkija?

Ei. Isa võttis oma tööd kui Permi Stefani töö jätku. Stefani põhimõtteks oli mitte tuua jõuga kristlust, nagu on juhtunud paljude rahvastega, vaid tulla tõesti Hea Sõnumiga. Ja kuigi Dmitri Donskoi pakkus Stefanile sõjaväge, et teda niiöelda aidata Põhjala ristiusustamisel, ütles ta sellest ära. Ta läks evangeeliumiga ja õpetas inimestele kirjaoskust, avas koole ning pani kohalikest inimestest vaimulikke ametisse. Võimalik, et see läks talle maksma elu. Ta kutsuti Moskvasse ja suri seal väga ootamatult. On arvamusi, et ta lihtsalt koristati ära, sest tema tegevus ei vastanud traditsioonidele – ta jutlustas paganlikus keeles, tõlkis Jumala sõna ja liturgia paganlikku keelde.

Kas Permi Stefani tõlge on alles?

Meieni on säilinud ainult üksikud katked, mis on kirjutatud näiteks ikoonidele. Nende lõikude järgi taastati Stefani loodud tähestik. Komi keelt on eri aegadel eri kirjadega kirjutatud, lühikest aega kasutati ka ladina tähestikku. 1930. aastatel oli rahvuslik iseteadvus väga kõrge ja inimesed otsisid võimalust leida keelele kõige sobivam tähestik. Aga pärast läks kõik kirillitsale üle.

Kas Komis käib evangeelne töö ka vene keeles?

Enamik kirikuid töötab vene keeles. Meil on nendega suurepärased suhted. Meil on vabariigis evangeelne allianss ja mina olen selle esimees.

Kas Teil on mingeid sidemeid teiste soomeugri rahvaste ja nende kirikutega Venemaal?

Püüame hoida kontakti kirikutega, mis töötavad rahvusvabariikides – Udmurtias, Mari Elis, Handi-Mansi ja Permikomi ringkondades. 3. jaanuaril tuleb noortekonverents, kuhu kutsume ka nende esindajad.

Kas nad töötavad kogudustes oma või vene keeles?

Enamasti on need venekeelsed kogudused, kuid neil on ka rahvuskeelsed teenistused. Näiteks Iževskis on suur tuhandeliikmeline Filadelfia kogudus, milles üks grupp töötab udmurdi keeles. Nad evangeliseerivad udmurte mitte ainult Udmurtias, vaid ka väljaspool. Samuti püüab Salehardi kogudus töötada handi keeles.

Kas Komis on vaimulik meedia?

Ma teen juba umbes 20 aastat iga nädal lühikest raadiosaadet vabariiklikus raadios. Kui ma siis sõidan kuskile külasse, siis inimesed ütlevad, et nad kuulavad ja see teeb mulle rõõmu. See on meie peamine evangeelne projekt. Koos evangeelse alliansiga on meil veel üks saade vene keeles. Need saated lähevad ka internetti. Paneme need ka elupuu.org kodulehele, mis on ühendatud soomeugri koduleht.

Millised on teie pühakojad?

Me ei saa riigilt toetust ja teeme kõike annetustest. Ehitame Sõktõvkaris kirikut, kuhu tulevad ruumid pühapäevakoolile, külaliste vastuvõtuks, elukorter, köök, saal jumalateenistuste pidamiseks 200–250 inimesele. Hoone on peaaegu linna keskuses. Meil pole plaani ega eelarvet. Kui on valmis, siis on valmis. Aga seal on jäänud vähe teha. Järgmisel aastal peaks valmis saama.

Elu on selline, et hommikul polnud raha, aga õhtuks tuleb, või õhtul pole ja hommikul on. Kui raha on, liigume edasi ja ehitame. Külades ostame maja, kui võimalik, ja kohandame selle koguduse vajadusteks.

Räägime Komimaast. Kas seal suvi ka on?

Päris palav suvi on. Mõnikord on kolm kuud ilus ilm. Meil kasvavad puu- ja köögiviljad, kartul. Varem kasvatati ka teravilja – nisu, rukist jm, aga nüüd on odavam seda sisse tuua kui Komis kasvatada. Meil on rikas mets – marjad, seened. Inimesed peavad ka lehmi, aga üha vähem. Poest saab kõike. On piimafarme, aga nende probleemiks on turustamine. Raske on konkureerida lõuna poolt tuleva toiduga. Meil on maavaradest nii naftat kui gaasi, sütt, boksiite.

Siis peaks ju rahvas rikas olema?

Peaks, aga ei ole. Kõik läheb kuskile mujale. Näiteks gaasirajoonis kütab rahvas puudega ja seal ripub suur plakat «Soe põhjast lõunasse!»

Kas ei juhtu, et keegi ütleb – mis te jändate selle komi keelega, rääkige vene keeles, siis kõik saavad aru?

Nii on kogu aeg räägitud. Kui isa hakkas Piiblit komi keelde tõlkima, küsiti, et milleks seda vaja. Poliitika on selline, et kõik peab olema vene keeles. Isa oli veendunud ja tal oli Jumalalt ilmutus, et kui rahval on Jumala sõna oma emakeeles, siis see rahvas ei kao. Terved rahvad on ju kadunud, neil ei olnud midagi. Meil on lootust. Täna on niisugune poliitika ja aeg, aga homme võib kõik teisiti olla. Me oleme oma ajastul juba näinud muutusi Baltikumis. Kunagi sai ka Soome vabaks, enne neil vabadust ei olnud. Me ei tea, kuidas kõik muutub, aga me peame olema valmis, et tulevad paremad ajad.

Suur tänu eesti rahvale ja kristlastele teie palvete eest. Ärge unustage väikseid soomeugri rahvaid Venemaal. Kutsun teid üles veel rohkem palvetama ja kuni on võimalik, tulge Venemaale. Ärge kartke tulla, tulge ja teenige Jumalat! Meile pole vaja põhjapõtradega tulla – lennukid lendavad, rongid ja bussid sõidavad.

Täname!

23. oktoobril 2014
Tõrvas

ELUST PEAB RÕÕMU TUNDMA

Hingehoidja Karin-Franziska Opitz (49) on Berliini Wannsee diakooniahaiglas paljudele inimestele nende viimastel elupäevadel saatjaks olnud. Mingit rutiini ei ole tal tekkinud, sest suremine on väga individuaalne asi. Mõnel on palju küsimusi – mis on elu mõte, mis tuleb pärast surma, mis saab tema perekonnast. Teised lähevad vaikselt ja rahulikult ning elavad oma viimaseid päevi täie teadvusega kaasa.

Väga harva paluvad külalised – nii nimetatakse haigla patsiente – abi suremiseks (eutanaasiat). Nad ütlevad: «See ei ole ju enam mingi elu. See on vegeteerimine. Tehke mulle ometi lihtsalt üks süst.» Siis saavad nad hingehoidjalt sõbraliku, kuid keelduva vastuse: «Me oleme kristlik maja ja ei saa eutanaasiat heaks kiita. Me usume, et Jumal on elu andnud ja meil ei ole õigust seda lõpetada.»

TAHAME LÕPUNI ELADA

Seepärast püütakse haiglas ka nii palju kui võimalik elust rõõmu tunda. Tähistatakse sünnipäevi, kuldpulmi ja tuleb ette isegi kihlusi. Siis söövad-joovad ja naeravad töötajad, külalised ning nende sugulased koos – ja räägivad teadlikult kõigest muust kui surmast. «Meie ruumides on palju õnnelikke tunde,» ütleb Karin-Franziska Opitz.

ÜLESTÕUSMISPIDU

Karin-Franziska Opitzi jaoks on tema töö kutsumus. Eeskujusid oma tööks leiab ta Piiblist – näiteks Jeesuse ema Maarja: «Midagi hullemat kui näha oma Poega ristil suremas, ei ole olemas. Ta pidas katsumuses vastu ja toetas oma surevat Poega lõpuni. See on tõeliselt imetlusväärt.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

NÄGEMISENI TAEVAS!

Sõbralik härra A on sel ajal, mis ta minu osakonnas lamab, mulle tõeliselt südame külge kasvanud. Nüüdseks oleme me kindlaks teinud tema kõhuvalu põhjuse – tal on kõhunäärme kaugelearenenud vähk. Tal ei ole enam kaua elada. Mina kui arst pean seda talle ütlema.

PEAN LEIDMA ÕIGED SÕNAD

Tundub julm inimesele ütelda, et ta on surmahaige. Välja öelda seda, mida ta juba kartnud on. «See on vähk.» – «See on juba kaugele arenenud.» – «Teil ei ole jäänud enam kaua elada.» – «Kahjuks ei saa me midagi teha. Me võime teile ainult valuvaigistavaid rohtusid anda.» Mõni on ausate sõnade eest tänulik. Teine lükkab jutuajamist kogu aeg edasi.

Härra A võtab teate mõistmisega vastu. Ta aimas seda juba. Enne, kui me ta haiglasse panime, palus ta pastoril end külastada ja kogu pere pidas üheskoos püha õhtusöömaaega.

ÜLIKOOLIS EI ÕPETATUD

Et ma olen isiklikult puudutatud, võib selliste jutuajamiste ajal märgata olla. Ka minu jaoks jääb tööpäeva lõpuks jõuetuse tunne. Keegi on elust välja rebitud. Miks?

MÕNED TÕRJUVAD SURMAMÕTTEID

Nagu näiteks proua B, kes ei suutnud surmava diagnoosiga leppida. Iga päev tuli ta välja mingi uue väikese kaebusega, et ainult sellest kõige tähtsamast juttu ei tehtaks. «Mul täna kael sügeleb.» – «Doktor, minu arvates on mul jalaseen.» Perekond mängis seda mängu kaasa, surmast ei tohtinud rääkida. Mõne aja pärast proua B suri. Ta tõrjus surmamõtteid kuni lõpuni.

ÕPETA MEID SURMAGA ARVESTAMA

Mind ennast trööstivad patsiendid, kes oma usust ja igavese elu lootusest räägivad. Nende jaoks ei ole surm lõpp. Nagu näiteks härra D, kelle süda jäi üha nõrgemaks. Ta ütles mulle: «Teate, surm on minu jaoks pääsemine, siis saan ma Jeesuse juurde ja mul ei ole enam õhupuudust.»

Meid kõiki vapustas sügavalt noore kolleegi surm haiglas, kes traagilisel viisil keset argipäeva siitilmast ära kisti. Salm tema surmakuulutusel liigutas mind väga. Nad käisid mehega Prantsusmaal reisil ja nägid seal ühte vana hauakivi. Lause puudutas neid mõlemaid, aga nad ei aimanud tookord, et neil seda varsti endal vaja on: «Au revoir au ciel!» – «Nägemiseni taevas!»

BRITA PARASIE
idea Spektrum

ANTSLA PALVELA KÕRVALEHITUS VAJAB KATUST

Antsla kogudus on oma pühakojale tegemas juurdeehitust, milles on ruumid pühapäevakooli lastele ja noortele, osadussaal, kus on võimalik ühiselt pärast jumalateenistust koos olla, ja sotsiaalruumid, et toetada piirkonna rahvast. Praegu jagatakse palvela kõrval olevas telgis aastaringselt (ka talvel) riide- ja toiduabi. Juba üksteist aastat on korraldatud menukaid laste ja noorte linnalaagreid.

Tööd juurdeehitusel on jõudnud plekk-katuse paigaldamiseni. Annetustest on selleks kogutud 3461.63 eurot, puudu on 16356.14 eurot. Talve saabudes on oht, et lumi, jää jm ilmastikuolud kahjustavad tehtud tööd ja pühakoda.

Antsla kogudus palub abi. Annetusi on võimalik saata Antsla EKB Koguduse arvele nr EE911010402011464003, selgituseks palun märkida «katuse ehitus». Iga annetatud euro on suure väärtusega ja teenib Issanda kuningriiki.

PEETER LEMATS
Antsla EKB Koguduse pastor

LÜHIUUDISEID

Täpselt aasta varem, 21. oktoobril 2013, kirjutati alla ostu-müügi dokumentidele. Ostuhind oli 500 tuhat eurot, millest pool maksti kohe ja teine pool tuli maksta pooleteise aasta jooksul. Aprillis 2014 ostis MTÜ Emajõe Suveteater koguduse vana palvela Tähe 66. Oktoobris saadi annetustest kokku vajalik 125 tuhat eurot ja uus maja maksti lõplikult kinni.

Kolgata kogudusel on veel vaja tagasi maksta 63 tuhat eurot laenu, mis võeti esimese sissemakse tegemiseks. Iga annetus on oodatud, aitab laenu tagasimaksmist kiirendada ja kogudusel pühenduda oma põhitegevusele.

26. oktoobril valis Tallinna Kalju Baptistikogudus endale teiseks pastoriks Vilver Orase.

10. novembril kohtus peaminister Taavi Rõivas Tallinnas Stenbocki majas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) juhatusega. Kohtumisel osalesid EKNi president peapiiskop Andres Põder, juhatuse liikmed piiskop Philippe Jourdan ja pastor Meego Remmel ning täitevsekretär Ruudi Leinus.

Kohtumised toimuvad 2002. aastal allkirjastatud valitsuse ja EKNi ühishuvide protokollist lähtuvalt kord aastas. Detailne info kohtumise kohta on saadaval EKNi kodulehel www.ekn.ee.

ESINEJAID ja KUULAJAID

GLSi video-juhtimiskonverentsilt 14. ja 15. novembril 2014 Tallinna Tehnikaülikoolis

1. Konverentsi juhid Einike Pilli ja Gunnar Kotiesen.
2. Ülikooli aula oli rahvast täis.
3. Kenno Leier ja Epp Kiviaed esinemas.
4. Ilmar Raag (vasakul) intervjuud andmas.
5. Väino Põllumäe intervjuud andmas.
6. Oluline roll oli muusikal.

Fotod: Helari Hellenurm