|
Foto: Mark Nelson
Oktoobrikuu üks tähelepanuväärseid ettevõtmisi Eestis oli hõimunädal. Sellel oli nii ilmalik kui ka vaimulik osa. Tallinna metodisti kirikus tehtud ühispilt on praegu meie ees, veel võib vaimuliku poole fotosid vaadata alt.
Rahvaste saatused on erinevad. Ühed on poliitiliselt ja majanduslikult heal järjel, teised on naabritega tülis, kolmandad tunnevad end kellegi poolt rõhutuna või on koguni välja suremas. Ka soomeugri rahvad ei ela ühtemoodi. Eestlased tahavad oma olukorras kindlasti midagi muuta ja parandada, aga keegi ei takista meil praegu oma keeles rääkimist ja ka hõimurahvaste võõrustamist.
Hõimunädal oli teadasaamiste aeg. Mida teevad teised meist paremini või mida on meil neile õpetada? Kelle eest peaksime seisma või kelle häält võimendama? Mis on üldse väärtuslik ja mis on kaduv?
Taavet laulis: «Issand, ma tahan sind tänada rahvaste seas, ja tahan sulle mängida rahvahõimude keskel» (Ps 108,4). Võime olla rõõmsad, et meie hõimurahvaste seas kuulutatakse Jumala sõna. See on kõige tähtsam. Ning need rahvad vajavad meie eestpalveid ja meie nende omi.
 JUMALA HINNANG JÄÄB LÕPLIKUKS
Toimetaja kommentaar
Euroopa Komisjoni uus koosseis on ametisse astumas. Eestit esindab seal endine peaminister Andrus Ansip. Teine ekspeaminister Siim Kallas tuleb koju tagasi. Milliste plaanidega ta tuleb või mida Eesti poliitiline kõrgkiht temalt ootab (pikka aega pakuti teda järgmiseks presidendiks), ei ole praegu selge. Võimeka ja sidemetega mehena on tal võimalusi palju.
Me tahaksime, et Euroopa mõtteviis vastaks tema juurtele – kristlusele. See sõltub suurest hulgast inimestest nii riikide juhtkondades kui ka Euroopa Liidus. Siim Kallas ja Andrus Ansip said asepresidentidena Euroopa Komisjonis üsna nähtavale kohale. Teisi Eesti esindajaid on vähem märgata. Kuigi nende osakaal Brüsselis on suhteliselt väike, ei teeks paha nende pärast lausa nimeliselt palvetada – väike arv võimaldabki nad kergesti meelde jätta.
KOOSELUSEADUS VÕETI VASTU
Vaatamata protestidele võttis Riigikogu kooseluseaduse vastu. Viie riigi saatkonnad olevat seda tervitanud lausa vikerkaarelipu heiskamisega, kuigi nad kõik esindavad kristlike juurtega maid. Kahju!
Valimised lähenevad ja küllap hakkab see meie kommentaaridest üha rohkem välja paistma. Üheks erakondade ja saadikukandidaatide valiku kriteeriumiks võiks kristlastele olla ka see, kuidas hääletati kooseluseaduse vastuvõtmisel. Samas ei tohi unustada, et elus on palju komponente. Ainult kooseluseaduse vastu hääletamine ei tee kellestki veel kristlast.
Peame nentima, et erakondade seisukohad pole väga rangelt üksteisest erinevad. Seda näitab kasvõi see, et Keskerakonnast lahkunud Riigikogu liikmeid on omade hulka võtnud kõik teised parlamendiparteid. Ometi on mingid nüansid olemas ja seda näitas ka kooseluseaduse poolt või vastu hääletamine.
Erinevad vaated on loomulik asi ja demokraatlikus ühiskonnas ka hinnatud. Nii peaks igaüks ise vaatama, kes tema vaateid tegelikult esindab. Naabrite valik ei pea tingimata olema ka meie oma. Meil on ju igaühel ainult üks hääl.
Piiblis on Iisraeli ja Juuda kuningate kohta tavaliselt väga ühene hinnang: «Tema tegi kurja Issanda silmis» (näiteks 1Kn 15,26) või «Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis» (näiteks 2Kn 14,3). Lõpuks jääbki peale Jumala selge hinnang. Sellega peame arvestama, kui teeme oma otsuseid, tundugu need nii suured või väikesed kui tahes.
TEEDE EHITAMISEL ON LOOTA UUSI TUULI
Ilma teedeta ei saa. Oleme aastakümneid kurtnud Eesti teede viletsa sõidetavuse üle. Oleme näinud üsna uute teede lagunemist.
Kirume, aga kes on ehitajad? Need on ju meie endi hulgast. See pole enam vene kvaliteet, mis meie teid iseloomustab, vaid eesti oma. Peame oma latti tõstma.
Rahast on alati puudu. Näeme, et uusi kaasaegseid teelõike tuleb väga aeglaselt juurde. Samas kurdetakse raiskamise üle. Näiteks Mäo liiklussõlm olevat liiga uhke. Aga see ristmik saab täie tähenduse alles siis, kui neljarealine tee sealt nii Tallinnasse kui Tartusse välja jõuab. Kui selle tee valmimine veel kaua aega võtab, võib ristmik isegi liiga viletsaks osutuda.
Nüüd on senist tööd analüüsima hakatud ja ka tulevikku püütakse realistlikumalt planeerida. Võib-olla tähendab see seda, et ükskord hakkame ka Eestis sõitma mööda korralikke teid – mis sest, et pinnas on soine ja meie kliimas tekivad külmakerked. Eesti-sarnaseid maid on ju veel ja neis saadakse hakkama. Ehk saame ka meie.
Tee pilti kasutab Piibel korduvalt vaimulike mõistete selgitamiseks. Prohvet Jesaja kirjutas: «Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks!» (Js 40,4). Kurb, kui kellegi usutee laguneb. See vajab pidevat hoolt nagu maisedki teed.
«Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei
või sellel käia, vaid see on Tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi,
rumaladki mitte» (Js 35,8). Pilt on tehtud Masada kindluse juures Iisraelis.
JUMALA HOOLITSUS JA MEIE PANUS
«Väga suureks rõõmuks Issandas oli mulle see, et te viimaks jälle virgusite mõtlema minule; sest teie olete ju mõelnud, aga teil polnud sobivat juhust. Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks. Ometi, te tegite hästi, et võtsite osa minu kitsikusest.»
Filipi 4,10–14
On umbes aasta 60 pärast Kristust. Apostel Paulus on Roomas koduarestis ja ootab keisri kohut. Filipi kogudus on saatnud talle ainelist abi. See on aidanud Paulust ta kitsikuses.
Kitsikus tulenes sellest, et aresti all olles ei saanud ta toimida oma ilmalikus ametis telgivalmistajana ja seetõttu puudus tal sissetulek enda elatamiseks. Lisaks tavavajadustele pidi ta maksma ka üüri korteri eest, kus ta arestis viibis. Seega oli abi igati teretulnud.
Siiski Paulus ütleb, et oleks saanud ka puuduses hakkama, ta on harjunud puudusega. Aga ta võib ka abi vastu võtta ja külluses elada.
JUMAL HOOLITSEB
Paulus ütleb, et ta suudab kõik Kristuse läbi, kes teeb ta tugevaks. Paljude inimeste elumõte on aineliste vahendite hankimine. Tähtis on palju raha saada ja niimoodi oma tulevikus kindel olla. Raha ja töö võivad olla inimestele ebajumalaks. Jumal tahab, et Tema oleks meile tähtsam kui maised väärtused.
Raha ja maised vahendid on kaduvad. Maja laguneb, auto roostetab, abikaasa vananeb ja kaotab oma noorusliku võlu. Kui sureme, siis me ei võta neist väärtustest midagi kaasa. Kui vanal ajal Jumalat õieti ei tuntud, siis pandi haudadesse rikkalikult esemeid, sest arvati, et surnud inimene tarvitab neid teises ilmas.
Meie apostlik usutunnistus algab sõnadega: «Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.» Nende sõnadega usume lisaks loomisele, et Jumal ka hoiab meie elu alal selles maailmas, et Ta annab meile kõik vajaliku, millega siin elus edasi minna.
Luther kirjutab selle kohta «Väikeses katekismuses»: «Mina usun, et Jumal on loonud minu koos kõige muu looduga, et Ta on andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, meeled ning mõistuse, ja peab neid alal, peale selle rõivad ja kingad, söögi ja joogi, koha ja koja, naise ja lapsed, kariloomad ja kõik vara, et Ta varustab mind rikkalikult ja iga päev kõige vajalikuga ja toiduga selle ihu ja elamise jaoks, varjab kõige hädaohu eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest. Ja Ta teeb seda kõike selgest isalikust, jumalikust headusest ja halastusest, ilma et mina seda millegagi oleksin ära teeninud või vääriksin. Kõige selle eest on minu kohus Teda kiita ja tänada ning Teda teenida ja Tema sõna kuulata. See on tõesti tõsi.»
Kristlastena on meil üks usu ülesanne õppida Jumala poolt meie alalhoidmist ja ettehooldust usaldama ja selles Jumala usalduses edasi elama.
VAIMNE JA HINGELINE
Jumala hoolitsus on eelkõige vaimne. Kõik saab alguse Jumalast. Kui inimene on valinud Jumala, siis sellele järgneb ka aineline edenemine.
Praegu valitseb läänemaailmas materialistlik maailmavaade. Materialism ütleb, et kõik saab alguse ainest ja muutub tagasi aineks. Aine on elutu ja inimene on peale surma olematu. Elu on mõttetu.
Usuline maailmavaade ütleb, et elu on mõttekas. Kõige taga on Jumal ja kõigel on vaimne algus ja vaimne eesmärk.
Praktilise materialismi tõttu on inimesed aina enam kaugenenud Jumalast ja Tema kirikust. Inimestele hakkas usk Jumalasse näima mõttetu, aga selle tulemusel hakkas nende endi elu aina enam muutuma mõttetuks. Inimene vajab Jumalat ning elust koos Jumalaga tulenevat südamerahu ja rõõmu. Kui inimene Jumalat ei tunne, siis otsib ta rahulolu mujalt, näiteks söömisest, joomisest, narkootikumidest, raha kogumisest, võimu taotlemisest või maise tarkuse kogumisest.
Et praktiliselt hästi elus hakkama saada, selleks on vaja ka vaimseid teadmisi. Seepärast peab usule tuleja hakkama ja jääma Jeesuse õpilaseks. Õppimine toimub läbi oma elupraktika, jutluste, piiblitundide jms.
Üks suur takistus õppimisel on hingelise ja vaimse segiajamine. Inimene võib tahta jumalateenistuselt ja muust vaimsest hingelisust – välist ilu, kaunidust jms hinge puudutust. Aga vaimne ei ole hingeline. Vaimset arengut järgivad hingeline rõõm ja rahu. Enne vaimne, siis hingeline, siis kehaline. Vaimselt õigel teel ja hingeliselt südamerahus elav inimene on tavaliselt ka kehaliselt terve.
VAIMSUSE OMANDAMISEL TULEB TÖÖD TEHA
Kuna vaimne ei ole hingeline, siis tuleb taibata, et vaimseks kasvamiseks tuleb tööd teha. Hingeliselt võib tunduda pühapäevane jumalateenistus mõttetu. Aga kui rakendame tahet selles osalemiseks, siis valmistume läbi selle väikse kriisi suuremateks elukriisideks. Aga kriise elus tuleb. Need on seotud meie vananemise ja sotsiaalse eluga. Peale selle elame läbi kriise raskete haiguste, õnnetuste ja muu taolise puhul.
Kahtlemata ei ole igast jumalateenistusest osavõtt kriisi läbielamine. Tihti on see lihtsalt rõõm ja rahu. Aga vahel tuleb meil oma mugavustsoonist välja tulla ja tahtejõuga vaimseid asju teha, sest areng käib tihti vaimse kaudu ja mitte hingelise kaudu.
Vahel inimesed ootavad, et head elumuutused peavad tulema iseenesest. See on ekslik ootus ja tõenäoliselt on hingeline hoiak pärit lapseeast, mil laps oma heaolu saamiseks pidi mõjutama väliseid, so vanemaid, et nad mähkmeid vahetaksid ja süüa annaksid. – Siis läks asi korda «iseenesest» – st toimus pärast virisemist suund iseenesest paremas suunas. Aga seda tegid vanemad. Täiskasvanuks saanuna peame ise enda eest hoolitsema. Me ei saa virisemisega oma elu paremaks muuta. Aga osa usule tulnuid arvab, et Jumal hoolitseb ta eest kõiges ja ta ise ei pea midagi tegema. Kuid Jumal ei tee kõike. Osa tuleb meil endil teha. Täiskasvanut iseloomustab see, et ta ei oota teistelt oma probleemide lahendamist, vaid teeb ise tööd nende lahendamisel.
Mäletan ühte noorukit, kes gümnaasiumi päevil hakkas halvasti õppima. Tal oli arvamus, et paljud asjad peavad ise meelde jääma, et tuupida pole õige. See arvamus tõi talle halvad hinded. Varasemast elueast oli talle jäänud mulje, et asjad peaksid iseenesest meelde jääma, aga nüüd ei jäänud, ta ei mõistnud, et see kogemus ei kehti alati. Oleks tulnud tahet rakendada ja ka tuupida, sest mälu treeningut tuleb õppimisel ikka kasutada. Näiteks võõrkeele õppimisel tuleb osa sõnu pähe tuupida ja osa jäävad ise meelde.
ELAME KAHES RIIGIS
Usklikena elame kahes riigis – Jumala riigis ja Eesti Vabariigis. See tähendab, et me peame mõlemas valdkonnas aktiivsed olema. Me peame olema usuliselt aktiivselt ja maiselt aktiivsed.
On usklikke, kes ütlevad: «Kes ise ennast aitab, seda aitab ka Jumal.» Tõenäoliselt ei ole siin tegemist usuga Jumalasse, vaid iseendasse. Ja on usklikke, kes loodavad liigselt Jumalale, ise midagi tegemata.
Keskajal väljendati seda probleemi ütlusega: «Ora et labora!» – «Palveta ja tööta!» See tähendab, et me peame lootma nii Jumalale kui ka ise maiselt aktiivsed olema.
Seepärast on oluline õppida tööd tegema. Inimene hakkas tööd tegema kohe pärast maailma loomist. Pattulangemise läbi sai tööle osaks needus – palehigis peab leiba sööma. Aga Jeesuse juurde tulnuna muutub töö uuesti rõõmu toovaks, kuigi ka selles on vahest needust, sest patt puudutab meie elu.
KOKKUVÕTE
Paulus oskas elada igas olukorras. Ta lootis Jumala ettehooldusele ja Jumal andis talle vajaliku. Nii tuleb ka meil loota Jumalale ja Ta annab meile nii vaimuliku kui ilmaliku leiva. Tuleb hakata mõistma, et oleme kutsutud vaimulikuks arenguks ja hingeline ning ihulik heaolu järgnevad vaimsele arengule.
Vaimsuse omandamisel tuleb teha tööd, rakendada tahet. Aga tihti on ka vaimulik areng meile hingeliselt rõõm ja rahu ning areng tuleb iseenesest.
Elame kahes riigis. Seega tuleb meil Jumala peale loota ja teisalt tööd teha. Mõlemates valdkondades peame olema aktiivsed.
Tänu ja kiitus Issandale kõige hea eest!
ÜLO VAHER
Vanglakaplan, EELK preester
LÄBI LUKUAUGU TULEVIKKU PIILUDES
Aktuaalne teema
Eesti EKB Koguduste Liidu uuel koolitusel, Kutse Koolil, on selja taga esimene õppesessioon. EINIKE PILLI, kooli programmijuht, tutvustab kooli eesmärke ja korraldust.
Kas liidul piiblikooli enam ei ole?
Sellist täpselt enam ei ole, mitte sama nimega. Aga Kutse Kool on kindlasti ka piiblikool. Uue kooli nimi rõhutab, et see aitab õppijatel oma kutset ja kutsumust leida.
Kas Kutse Kool on ametiõppimise kool?
Kirjutame «Kutse Kool» kahe sõnaga, et viidata kutsumusele. Tegelikult kutsekoolide maine järjest tõuseb ja nimega teeme vihje praktilisusele. Kutse Kool ei ole akadeemilise hariduse kokkusurutud versioon. Rõhk on soovil kogudustes midagi reaalselt ära teha ning jõuda kogukonnani.
Me ei võta kooli ainult neid, kellel on kutsumus olemas. Aga usun, et kõik, kes tulevad, tahavad seda leida või seda paremini mõista. Oleme julgustanud tulema meeskondadega, kus kõik ei pea olema väga kogenud kristlased. Tallinna Allika koguduse abipastor Kaarel Väljamäe ütles esimesel sessioonil: «Kutsumus on elukestev.» Me kasvame ja areneme selles.
Kas see on grupikoolitus?
Jah, meeskondlik koolitus. Jumal kutsub meid individuaalselt, aga läkitab meeskonnana. Tegelikult on täiskasvanuhariduses alati olnud kaks poolt – individuaalne ja kogukonna pool. Ma olen näinud oma koolitajapraktikas inimesi, kes lähevad uute ideedega õpingutelt üksinda tagasi ja nende ind sumbub, sest keegi ei mõista neid. Meeskonnad suudavad tagasi minnes rohkem ära teha.
Milliseid probleeme peab koolitus aitama lahendada?
Me tegime kogudustes uuringu – kokku oli 31 kogudusest 66 vastanut vanuses 19–88 aastat. Kui me küsisime, mida teie kogudus peaks õppima, siis põhiline vastus oli – kuidas inimesi rohkem kaasata, kuidas neid mitte ära väsitada, kes juba midagi teevad. Teine teema oli, kuidas jõuda oma koguduse seintest väljapoole. Kutse Kool on kokku pandud selle põhjal, mida me küsitlusest teada saime.
Kes on õppijad?
Meil on koolitusel ka vanemaid inimesi, aga üldpilt on suhteliselt nooruslik. Oleme püüdnud jõuda eriti alla 30-aastaste põlvkonnani. See on ka õnnestunud – meie 49 õppija keskmine vanus on 28,9 ja kümnest meeskonnast on mitmed just noortetöö tiimid. Ma näen neis noortemeeskondades väga palju tahet, potentsiaali ja innukust ning samal ajal vajadust kellegagi rääkida ja nõu pidada. Seepärast pakume kõigile meeskondadele koolitajatest mentoreid, et nad ei jääks üksi. Iga sessiooni koolitajate seas on ka noorema põlvkonna esindajaid.
Palun räägi natuke töö sisust ja korraldusest!
Koolitus koosneb viiest sessioonist, mis toimuvad kümne kuu jooksul. Kuigi teemad on sümboolse loomuga – Kuningas ja Kuningriik, kaaslased ja kogukond, kaart ja kompass, külv ja kasv ning kohtumine Kuningaga, toetutakse nende edastamisel palju Piiblile ning sessioonide vaheajaks saavad meeskonnad materjale, mille abil Piiblisse süveneda.
Piibliõpe ei ole kuhugi kadunud, aga see toimub teistmoodi kui varem, seda kahel põhjusel. Esiteks, koolituse kohtumistel teadmiste jagamine ei ole tänapäevases hariduses enam esmane. Teiseks näeme päris suurt vajadust väikegrupi materjalide järele. Kutse Kooli materjal muutub korduvkasutatavaks ja väikegruppides saavad õppijad seda edasi õpetada. Kõige paremini õpib inimene siis, kui ta õpetab.
Meie mõte on inspireerida, julgustada, innustada. Sellepärast on koolitussessioonil hästi suur roll palvel, ülistusel, Jumala ja üksteise kuulamisel. See ei ole pikkade loengute kuulamise päev.
Kuidas Kutse Kool on seotud Sinu igapäevase tööga?
Otse ei olegi. Teen seda huvist ja pühendumisest koguduslikule õppimisele. Igapäevast tööd teen oma ettevõttes «Kolm Talenti» koolitajana ja Eesti Kirikute Nõukogus hariduse projektijuhina. Kuna hoian ennast pidevalt uuemate haridusmaailma arengutega kursis, tahtsin proovida, kuidas see toimib koguduslikus koolituses. Mitmed asjad mõtlesime välja korraldava meeskonnaga koos. Kutse Kooli esimene sessioon näitas, et tehtu on hästi vastu võetud.
Mis veel Kutse Koolis erilist on?
Osalejate nimekirjas on suur hulk pastorite lapsi, ka meie oma pere kaks last on seal. Tundub, et olen sel koolitusel nagu lukuaugust tulevikku näinud. Need on inimesed, kes viivad meie liidu tööd edasi, kui meie vanaks jääme. Lisaks on parasjagu keskealisi professionaale, ka abielupaare. Mitmed ütlesid juba pärast esimest sessiooni, et hakkasid oma kutsumust avaramalt nägema.
Me julgustame meeskondi ette võtma ühte suuremat projekti oma kogukonnas. Tahame jagada vähemalt kolm stipendiumi kõige innovaatilisematele projektidele. Usume, et see julgustab ja viib edasi kohalikku kogudust ning kasvatab kõiki osalejaid Jumala poole.
Täname!
7. oktoobril 2014
Tartus
TÕNU KALLAS Tallinna Kalju Baptistikogudusest on laiemalt tuntud mitme ajalooalase raamatu autorina. Kuna ta sai äsja 70-aastaseks, oli paras aeg teda intervjueerida.
Hariduse poolest oled Sa eesti filoloog.
Spetsialiseerusin eesti kirjanduse ajaloole. Ma oleks muidu läinud ajalugu õppima, aga see oli ideologiseeritud. Siis otsustasin minna eesti filoloogiasse, sest see on otseselt seotud eesti kultuuri ajalooga. Sellised huvid olid mul juba varajasest lapsepõlvest saadik.
Kas Sinu eriala ei olnud ideologiseeritud?
Sealt kumas läbi «Tartu vaim». Näiteks antiikkirjanduse õppejõud oli meil Richard Kleis, eestiaegne mees, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja. Kokkupuuteid oli Paul Aristega, ka Juhan Peegel oli meie õppejõud. «Punased ained» ei seganud meid kuigivõrd.
Ma õppisin kaugõppes. Pärast keskkooli töötasin kõigepealt trükikojas kopeerijana, tegin ofsettrükiplaate. Esimest korda tegin ülikoolis eksameid 1964. aastal ja siis olin kolm aastat Vene sõjaväes. Ülikooli lõpetasin 1976. aastal.
Kas Sa olid ülikooli minnes juba usklik?
Ma sain usklikuks 13-aastaselt. See oli 1958. aastal, siis oli Eestis väike ärkamislaine. Mind ristiti 1964. aastal, kui olin 20-aastane. Pastor Robert Võsu oli üks minu mõjutajatest. Ta tegeles noortega, kogus neid kokku ja rääkis maailmavaatelistest asjadest. Tal endal jäi Tartu Ülikoolis magistrikraad kaitsmata, sest enne tuli 1944. aasta peale. Tal oli väga kõrge intellektuaalne ja usuline tase.
1964. aasta oli üsna paha aeg. Venemaal tehti siis kogudustele päris palju kitsast.
See kujunes natuke süngeks ajajärguks ka meil. Pillikoorid ei tohtinud esineda, kõnetooli võisid minna ainult kindlad isikud. Neid reegleid muidugi rikuti, nagu Vene seadusi ikka.
Ma õppisin Tallinna 22. keskkoolis, praeguses Jakob Westholmi gümnaasiumis. Mind kutsuti üheksandas klassis direktsiooni ette ja öeldi, et kui ma komsomoli ei astu, siis nad mulle ülikooli astumiseks soovitust ei anna. Ma vastasin, et kommunistlik noorsooühing on vabatahtlik massiorganisatsioon. Selles vastuses peitus natuke ka Robert Võsu kool. Ma ei astunud komsomoli ja lõpuks anti mulle ikkagi soovitus ülikooli.
Sama ideoloogiline võitlus oli ka sõjaväes. Hakkasin poliitjuhiga vaidlema ja kui sain vene keele paremini selgeks, ei saanud ta enam minuga hakkama. Intellektuaalsete võimetega ta eriti silma ei paistnud. Sellest võiks terve romaani kirjutada, aga vist olen hiljaks jäänud – materjal ei ole enam nii aktuaalne.
Mida Sa veel meenutaksid sõjaväe ajast?
«Hea, et niigi läits,» ütles Joosep Toots. Kuna ma ei olnud kommunistlik noor, taheti mind juba 1963. aastal sõjaväkke võtta ja saata vangivalvuriks. Läksin, pea paljaks aetud ja vanad riided seljas, sõjakomissariaati, aga sealt saadeti mind samal päeval tagasi. Öeldi, et sul on keskharidus, tule järgmisel aastal tagasi. Järgmisel aastal sain raadiotehnilisse väeossa. Venemaal oli keskharidusega poisse ilmselt vähe.
Kõigepealt teenisin Vologda oblastis. Vahepeal õppisin Moskva lähedal raadiojaamade ehitust ja sealt saadeti mind seersandina Arhangelski oblasti lõunaossa. Seal olid punktid, kust jälgiti lennukeid – kuhu nad lendasid ja miks nad lendasid.
Mis ametit Sa pärast sõjaväge pidama hakkasid?
Läksin trükikotta tagasi ja hakkasin kaugõppes Tartu Ülikoolis õppima. Kui lõpetasin ülikooli, siis läksin toimetajaks üleliidulise firma «Meloodia» Tallinna helikassetitehasesse. Ma tellisin kunstnike käest plaatide ja kassettide ümbriseid ja mul oli uhke ametinimetus «kunstilise kujundamise grupi juht». Sellest tehasest võiks ideoloogilises mõttes palju rääkida. Olime ainus selline tehas, mis tegeles ka ekspordiga. Töötasin seal 1977–1998. Enne pensionile jäämist olin veel õpetaja nii eesti kui vene koolis.
Kas Sulle õpetajatöö istus?
Oleneb, keda õpetada. Vene koolis olid mul vanemad klassid, tavaliselt abituurium. Nende õpetamine tegi natuke rõõmu. Eesti koolis pidin andma eesti keelt ja ajalugu kuuendale ja seitsmendale klassile. See ei sobinud mulle.
Kas Sulle sobib kõige rohkem arhiivis istumine ja raamatute kirjutamine?
Arhiivis istun ma selleks, et raamatuid kirjutada. Kui ma «Valget paati» kirjutasin, siis töötasin aasta otsa endises julgeolekuarhiivis. «Andres Tetermanni päevaraamatu» pärast käisin Tartu arhiivis. Sealt ma avastasin Peeter Suure merekindluse komandandi käskkirjad, kus on kirjutatud, et Tetermann ja tema tütar tuleb Eestimaa kubermangust välja saata. Tetermann oli teinud baptistlikku propagandat ja tema tütar Lydia oli jaganud Piibleid Vene sõjaväelastele. Tetermanni ülekuulamise protokollide vastu polnud mitte keegi enne mind huvi tundnud.
Mitu raamatut Sa oled kirjutanud?
Esimene ilmus 1991. aastal, see oli luulevihik «Teed ja kaevud». Järgmised olid «Andres Tetermanni päevaraamat» 1996. aastal ja «Hingepagu» Kaljo Raidist 1998. aastal. 2004. aastal ilmusid «Woldemar von Üxküll ja Andres Tetermann Kalamajas» ning «Valge paat». Viimased kaks raamatut on haikud: «Maailma maaliline nägu» 2011. aastal ja «Kodune maailm» 2012. aastal.
Kelleks peaks Sind nimetama, kas kirjanikuks või luuletajaks?
Võib-olla ei peakski kuidagi nimetama. Kooliajal istus proosa mulle rohkem. Esimesed kirjanduslikud katsed olid seal. Tol ajal tehti kooli almanahhe. Sõjaväes hakkasin luulet kirjutama ja sellest tuligi esimene luulevihik «Teed ja kaevud». Natuke on mind luule kirjutamisel juhendanud Albert Ruutsoo. Aga ajalooline proosa huvitab mind rohkem.
Millest see huvi?
Minu vanaisa elas Valkla koguduse mõjupiirkonnas. Lapsepõlves olin vanaisa juures. Andres Tetermann tegutses oma raamatuvankriga kunagi selles kandis ja on samas rabas ära eksinud, kuhu ka mina eksisin. Need geograafilised piirkonnad on mulle lapsepõlvest tuttavad ja ma kujutasin endale ette, mismoodi võis Tetermann mõelda, kui ta ühte või teist asja tegi. Kui Tallinna tulime, olin kuueaastane ja ema hakkas minuga käima Kalju koguduses. Tetermann oli Kalju koguduse pastor aastani 1920, kuni ta Ameerikasse läks. Sellised kokkusattumused andsid mulle inspiratsiooni.
Sinu järgmised raamatud on ka Kalju kogudusega seotud.
Mul oli väga hea meel, kui kirjandusteadlane Mart Velsker kirjutas ajakirjas Looming 2004. aasta proosa ülevaates, et «Woldemar von Üxküll ja Andres Tetermann Kalamajas» on aasta proosa kõige silmapaistvam kultuurilooline raamat. Mulle oli eriti meeldiv, et mainiti ka Kalju kogudust.
Kirjanduslik looming on Kalju kogudusele väga iseloomulik. Pastor Evald Mänd (kirjanikunimega Ain Kalmus) organiseeris kirjandusringi ja seal tegid paljud tema juhendamisel oma esimesi kirjanduslikke katsetusi. Tema ajal (kuni 1944) ilmus ajakiri Tunglakandja. See oli koguduse noortekoondise väljaanne. Ka Robert Võsu oli kultuuri- ja kirjandushuviline.
Kalju kogudus on olnud kaine mõttelaadiga. Teda ei ole iseloomustanud õletuli, üliemotsionaalsus ja ülevoolavus, rõõmuhõisked ja hüppamised. Need olid rohkem Läänemaal.
Sa toimetasid pikka aega koguduse ajakirja Kalju Sõnum.
Algul oli toimetajaks Linda Kotkas. Aga ma olen kogu aeg selle ajakirja juures olnud ja sellega tegelenud. Kui Linda Kotkas lahkus igavikku, anti see töö mulle. Viimastel aastatel tegin seda koos Ulvi Lahesaluga. Vahepeal kujundas ajakirja Aapo Pukk.
Mul on hea meel, et meil õnnestus Kalju Sõnumit umbes 20 aastat välja anda. Ajakiri lõpetas ilmumise 2010. aastal. Igal asjal on oma algus ja lõpp. Mõned noored oleks tahtnud seda esimese impulsi mõjul edasi välja anda, aga seda ei juhtunud. Vaeva tuleb palju näha, eriti materjali valikul. Kalju Sõnumis on väga palju ajaloolist materjali. Mul õnnestus paljusid asju taas leida.
Millega Sa praegu tegeled?
Ma olen vabakutseline pensionär. Ma toimetan raamatuid. Viimasel ajal on ilmunud kaks raamatut, mida ma keeleliselt toimetasin. Tulemas on Herbert Loogna sajas sünniaastapäev ja me koostame sel puhul Kalju Sõnumi erinumbri. Pealkiri tuleb «Kolmveerand sajandit Kalju koguduses» – Herbert Loognast sai koguduse liige 1931. aastal ja ta lahkus igavikku 2007. aastal. Ta oli lõpetanud Eesti Baptisti Usuteadusliku Seminari. Väga silmapaistev isiksus.
Täname!
15. oktoobril 2014
Skype’i vahendusel
«JUMAL, MA EI USU SIND ÜLDSE…»
«Jumal, ma ei usu üldse, et sa olemas oled…» – nii algas minu esimene palve täiskasvanuna. Olin siis 19-aastane. Jumal kirjutab iga inimesega erisuguse loo. See palve on oluline osa minu loost.
Kasvasin üles perekondlikus keskkonnas, kuhu kirik alati veidi kuulus. Ma käisin 14-aastaselt leeris, laulsin noortekooris. Aga sellel ei olnud sügavat isiklikku tähendust minu jaoks.
KRISTLASED OLID MINU SILMIS ELUVÕÕRAD
Ma olin tookord veendunud, et kristlased on inimesed, kes oma elus ilma Jumala abita hakkama ei saa. Ma pidasin neid veidi eluvõõrasteks – inimesed, kellele on Jumalat karguks vaja.
Täna ma ütleksin – mul oli tol ajal kerge aimdus, et usus on midagi olulist sees. Nagu siis, kui lähed restoranist mööda ja tunned korraks köögist hea toidu lõhna. Aga tegelikult sisse minna ja süüa selles restoranis – seda ei suutnud ja ei tahtnud ma ette kujutadagi. Nagu loodusteaduslikult mõtlev inimene ikka, usaldasin ma eelkõige seda, mida ratsionaalselt kogeda võisin.
Sõjaväeteenistuse ajal juhtus see, mida ma oma mõtteski ette ei olnud näinud – minu tookordne tüdruk, kellega ma tänaseks 17 aastat olen abielus olnud, andis teadlikult oma elu Jeesusele Kristusele. Nüüd kuulus ta äkki «nende kristlaste» hulka. Kas minu oma tüdruk oli eluvõõras ja nõrk? Meie sõprus ja minu vaated Jumalast ei sobinud enam kokku. Ma pidin otsustama.
Niisiis hakkasin ma usuga põhjalikumalt tegelema. See oli seni alati teiste usk olnud. Sellised autorid nagu C. S. Lewis ja David Wilkerson aitasid mul usuküsimustele läheneda, ilma et minu ratsionaalsed põhiveendumused üle parda oleksid lendama pidanud.
MA MÄRKASIN, ET JUMAL ON REAALNE
Ühes raamatus oli välja pakutud palve isikliku ühenduse alustamiseks Jumalaga. Minu jaoks oli see nagu eksperiment – Jumalat kas ei ole olemas (nagu ma arvasin), siis ei oleks midagi edasi juhtunud, või Ta on siiski olemas, siis oleks Ta kuidagi minu palvele reageerima pidanud. Ma olin otsustanud küsimuse Jumalast endale selgeks teha. Ja nii ma siis palvetasin: «Jumal, ma ei usu üldse, et sa olemas oled. Aga kui ometi, siis tahaksin ma seda kogeda.»
See hetk ei olnud tookord kuidagi emotsioonidega seotud. Aga sellele järgnevatel kuudel märkasin ma, et Jumal oli reaalne ja Ta muutis minu ettekujutust elust. Ma hakkasin kristlasi teistsuguste silmadega nägema ja nende nõrkusi nende veendumustest eristama. Ma hakkasin Piibli vastu huvi tundma ja kogesin, kuidas see raamat elavaks muutus ja mind puudutas. Ma märkasin, kuidas Jumal ikka enam saatjaks ja kaaslaseks sai minu mõtetes, tunnetes ja otsustes.
Ma märkasin, et Jumal kirjutab minuga lugu. See on lugu kõrguste ja sügavustega, veel lõpetamata lugu, veel vastust ootavate küsimustega. Aga Jumal kingib mulle alati uuesti kindluse, et Tema on minu loo autor ja režissöör, kes oma tööd haaramatult hästi teeb. – Söök läheb restoranis üha paremaks.
JÖRG DECHERT
idea Spektrum
«Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin
vastata väsinule, virgutada teda sõnaga» (Js 50,4).
TEMA SÜDA PÕLEB
Ali Yalcin (36) sündis 1978. aastal Süürias. Tema ema pärines Iraagist ja isa oli Türgi kurd. Mõlemad olid jesiidid. Üle maailma on jesiide hinnangute kohaselt 800 tuhat. Nende usus on mõjutusi judaismist, kristlusest ja islamist. Nad usuvad hingede rändamist ja taassündi.
Kui Ali oli 9-aastane, kolis pere sugulaste juurde Saksamaale. Noorukina hulkus ta ringi, tal olid valed sõbrad. Vaevalt täiskasvanuks saanud, hülgas ta vanematekodu, temast sai narkomaan ja ta müüs narkootikume.
SÜDAMETUNNISTUS VAEVAS
See oli kiiresti ja kergesti teenitud raha. Naiste vastu oli Ali Yalcin hoolimatu. Kuid siis hakkas tema südametunnistus vaevama. Sügaval sisemuses ta teadis, et see, mida ta teeb, on vale.
Ali Yalcin tundis üha rohkem häbi. Aga ta ei teadnud väljapääsu. Ta oli liiga uhke, et teistega rääkida, selle asemel mõtles ta enesetapust. Ühel ööl hakkas ta palvetama. Need olid segased mõtted, mis ta formuleeris: «Ma ei usu küll üldse, et Jumal olemas on. Aga kui siiski – miks sa oled siis lubanud mul nii halvaks muutuda?»
Ali Yalcin nägi und ja nägemusi. Ta nägi kolme risti, mis muutusid üheks, hiilgavvalget inglit, tule- ja pilvesambaid, kust Jumal temaga rääkis. Tumedad kujud järgnesid talle, kuid ei saanud talle kahju teha.
Mida see kõik tähendas, seda Ali Yalcin ei teadnud. Ometi sellest ajast, kui tal need nägemused tekkisid, ärkas ta hommikuti rahulikumana. Enesetapumõtted kadusid. Aga ta ei teadnud Piiblist midagi, tundis ainult oma vanemate usku – ja sedagi ainult natuke.
Vahepeal abiellus Ali Yalcin jesiidiga, neile sündisid kaksikud. Seejärel kinkis üks tuttav talle Piibli ja ta hakkas lugema. Algul sai ta väga vähe aru, aga jätkas lugemist. Tal oli tunne, et tema süda põleb nagu leek. Ta ütles: «Ma tahan sellele Jeesusele kuuluda.» Ta suhtles kristlastega ja temast sai üks neist.
ABIELU OHUS
Ali Yalcini perekond oli ¹okeeritud. «Jesiidid tunnustavad teiste uskude inimesi,» ütleb ta. «Aga jesiid ise sünnib jesiidina ja peab ka surema jesiidina.» Nad sõimasid ja ähvardasid teda, ka surmaga.
Ali Yalcin kannatas selle ära: «Piiblis on ju kirjutatud, et Jeesuse järgijaid kiusatakse taga.» Kuid olukord läks veel hullemaks. Ohtu sattus tema abielu. Naine ei mõistnud teda, tegi talle etteheiteid: «Mis Jumal see on, kes lubab meie abielul lõhki minna?» Ta ähvardas lapsed kaasa võtta ja ära minna. «Ta tahtis, et ma Jeesusest loobuksin. Aga ma ei saanud seda teha,» ütleb Ali Yalcin.
Need olid karmid aastad. Ali Yalcin palvetas, et ka naisest kristlane saaks. Ime juhtuski. Täna on Yalcinitel kolm last ja pere kuulub ühe väikese kristliku ühenduse asutajate hulka. Nad kogunevad mennoniitide koguduse ruumides ja nende eesmärgiks on oma kogudus asutada. Nende hulgas on kurde, afgaane ja süürlasi. Nad tegelevad Piiblite jagamisega oma linnas.
Paljud moslemid on nende vastu huvi tundnud. Sageli on neil olnud häid jutuajamisi. Aga mõnikord on neid ka solvatud. «See ei tee midagi,» ütleb Ali Yalcin. «Mul on ju Jeesus.» Ta kuulutab teistele sellest, millest tema enda süda põleb.
DANIELA STÄDTER
idea Spektrum
EBOLA VALITSUSEALAL KÄIB KARJASETÖÖ
Kohutav Ebola-epideemia täidab Euroopa ajaleheuudiseid. Õigeusu vaimulik Themi Adamopoulo (70) on halastaja samaarlane Sierra Leone Ebola-põrgus. Riigi pealinna Freetowni elanikele on ta tuntud lihtsalt isa Themina. Aga valge habemega mees, kes tuleb kodust välja alati preestrikuues, on ka hoopis teistsugust elu elanud.
Themi Adamopoulo vanemad olid õigeusu kiriku liikmed. Ta sündis Egiptuses Aleksandrias ja veetis oma nooruse Austraalias. Seal asutas ta 1960. aastate keskel rokkansambli «The Flies» («Kärbsed»), mis tegi soojendust ka «Rolling Stonesile» ja biitlitele. Kui ta oma rokkarikarjäärist kaks aastat hiljem loobus, jäi ta ikka edasi veendunud ateistiks ja marksistiks.
KUS ON MINU IGAVIK?
Aga üks küsimus ei andnud Themi Adamopoulole rahu – mis minust saab, kui ma suren? Kus ma igavikus olen? Vastust lootis ta saada kahelt õigeusu vaimulikult Melbourne’is, kelle pinnapealne vastus noort intellektuaali aga ei rahuldanud.
Themi Adamopoulo läks teoloogiat õppima ja sai kraadi ühest USA katoliiklikust ülikoolist. Tulnud tagasi Austraaliasse, ärgitas sealse kiriku lohutu seisund teda tegutsema oma lapsepõlvekirikus. Aga elu rikkas Austraalias ei rahuldanud varsti enam teda.
Oma ülikooliajast peale oli Themi Adamopoulo tegelenud vaestega. Aastal 2000 pöördus ta tagasi Aafrikasse. Keenia pealinnas Nairobis asutas ta töötutele naistele õmbluskooli. Varsti järgnes sellele arvutikool töötutele noortele.
Themi Adamopoulo tegevus ei meeldinud kõigile. Korduvalt tungiti talle kallale. Ükskord panid ründajad talle noa kõrile. Ta pääses.
2007. aastal saatis Aleksandria patriarh Theodoros II Themi Adamopoulo Sierra Leonesse. 1991. kuni 2002. aastani möllanud kodusõda oli maa täielikult laostanud. Vaeslapsed hulkusid tänavatel, otsides midagi söödavat.
HIRM NÄHTAMATU TAPJA EES
2014. aastal võitleb Sierra Leone hoopis teistsuguse ohuga – Ebola-epideemiaga. See levib kehavedelikega. «Vaenlane võib olla koolilaps või abivajaja värisev käsi, kellele oled just pudeli piima ostnud,» ütleb Themi Adamopoulo.
Aga Themi Adamopoulo ei mõtlegi end oma majja barrikadeerida. Ta käib läbi miljonilinna tänavate, jagab kaitsemaske ja kindaid. Suurim oht ei ole siiski Ebola, vaid hirm selle ees: «Kui peaks juhtuma, et laevad enam Sierra Leonesse ei tule, oleksime täielikult ülejäänud maailmast ära lõigatud.» Sest siis ei tuleks ka toiduaineid enam maale ja lisaks Ebolale ähvardaks ka näljahäda.
Themi Adamopoulo ebaharilik elu – suurtelt rokilavadelt Freetowni musta põrgusse – on isegi Hollywoodi inspireerinud. Tuleval aastal alustavad nad filmi «Themi» võtetega.
THORSTEN BRÜCKNER
idea Spektrum
LÜHIDALT
Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduses asus pastoriametisse Kuressaare Siioni koguduse pastor Margus Mäemets. Teda asendab Kuressaares emeriitpastor Herman Mäemets. Pärast aastast tööd Vancouveris on Viljar Liht taas pastoritööl Kohilas.
* * *
21. septembril alustas tegevust Tartu Evangeelne Linnakogudus (TELK). Tegemist on Kolgata koguduse tütarkogudusega.
* * *
28. septembril oli Kilingi-Nõmme Vabakoguduses pastor Joel Keerniku ametisse seadmine, mille viisid läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, liidu Edela piirkonna vanem Eduard Kakko ning Joel Keerniku isa emeriitpastor Kalju Keernik.
KIBE TÕDE TULI PÄEVAVALGELE
Viis aastat tagasi Jeemenis kaduma läinud arenguabi töötajad, perekond Hentschel Saksamaalt, on surnud. Nii teatas omastele Saksamaa välisministeerium. Johannes, Sabine ja Simon Hentschel tapeti või said surma inimröövi käigus. Pere tütred Lydia (praegu 10-aastane) ja Anna (8) said 2010. aastal vabaks.
Rööv toimus 12. juunil 2009. aastal. Sel ajal 36-aastased Johannes ja Sabine töötasid Jeemenis riiklikus haiglas. Kolm röövitut, kaks Saksamaalt pärit medõde ja Lõuna-Koreast pärit naisõpetaja, leiti mahalastutena. Siiamaani ei ole teateid kadunud briti insenerist, tõenäoliselt on ka tema surnud.
idea Spektrum
Perekond Hentschelist ja nende kaaslastest oli juttu
Kuulutajates nr 7/237 (2009) ja 4/246 (2010).
HÕIMUNÄDAL TALLINNA KIRIKUTES
1. Palvusel osalejad vaimulikud.
2. Protsessioonil on esiplaanil saamid.
3. Alguspalve saamide kombel.
4. Jutlustab komi pastor Daniil Popov.
5. Arvo Survo koos ansambliga esitab vadjakeelseid vaimulik-rahvalikke laule.
6. Udmurdi ansambel «Inkrež».
Pildid 1–5 on tehtud Tallinna Jaani kirikus, pilt 6 Olevistes.
Fotod: Mikk Leedjärv (1–5) ja Jaan Bärenson (6)
|
