Kas meil tulevad valged jõulud? Ei tea, selle pildi peal on ammu sulanud novembrilumi. Kui tuleb ka jõululumi, siis ühel päeval sulab seegi ära.

Kuskil ajakirjanduses oli hüüdlause: «Jätame jõulud vahele ja läheme reisima!» Mis oleks siis saanud, kui ka Jumal oleks jõulud vahele jätnud ja ei oleks oma Poega maailma päästma saatnud? Kurjusest ja patust poleks siis mingit väljapääsu.

«Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!» laulis kuningas Taavet (Ps 103,2). Ta teadis, et tänu Jumalale on ta kuningas ning riigi head ja halvad päevad on Issanda kätes. Jumalast sõltumise teadmine on reaalsuse tunnetamine, aga ka tuleviku kindlustus. Raskel hetkel võis Taavet öelda: «Mul on väga kitsas käes. Siiski tahan ma langeda Issanda kätte, sest Tema halastus on väga suur, aga inimeste kätte ei tahaks ma langeda!» (1Aj 21,13).

Jeesuse sündi ette kuulutades ütles prohvet: «Teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega» (Mt 1,23). Temaga koos ei ole meie elu nagu kaduv lumi.

AASTA LÕPEB JA UUS ALGAB

Toimetaja kommentaar

Jeesus andis oma järgijatele juhise vaimuliku ja poliitilise kriisi puhuks: «Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!» (Lk 21,28). Ilma usuta ei ole see aga võimalik.

UUE VALITSUSE KONARLIK ALGUS

Valitsuse suurimal parteil, Keskerakonnal, on muidugi väga värvikas minevikupärand. Peaministril, kes on ühtlasi erakonna esimees, ei ole kerge juhtida korraga valitsust ja tegeleda lõhestunud erakonnaga, selle endise juhi Edgar Savisaare ning erakonna vastu suunatud kohtuasjadega. Parastamine praegu küll õige tegevus ei ole. Ehk tasuks lugeda käesoleva Kuulutaja üheksandalt leheküljelt, millise seisukoha on võtnud Ameerika mõned tuntud usutegelased oma maa uue presidendi kohta ja kanda see üle meie olukorda.

Äsja ametisse seatud valitsus on tulnud välja mitmete uute seisukohtadega. Valitsusi polekski mõtet vahetada, kui kõik jätkuks vanamoodi. Aga kõigi tahtmised ei ole ühesugused, kõikidele meelepärane olla ei saa. Head asjad maksavad alati ka raha, mida pole kunagi piisavalt palju. Võimult tõrjutud või kõrvale jäänud erakonnad teevad kõik selleks, et ühel päeval ise valitsuses kohad sisse võtta. Nii tulebki välja keeruline pilt, millest on kõrvaltvaatajatel ja sageli ka tegijatel endal raske aru saada. Pildi lihtsustamine võib aga kaasa tuua selle moonutamise.

Kerge ja rahulik elu on sageli illusioon, justkui vaikus enne tormi. Praegu meil seda vaikust kindlasti ei ole. Palume Jumalat, et tuuled ei läheks tugevamaks. Jumal ütles Moosesele Punase mere kaldal: «Miks sa minu poole kisendad? Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!» (2Ms 14,15). Lahendus, mille Jumal siis andis, oli kõigile ootamatu, põhjalikult Iisraeli elu muutev ja kuulsusrikas. Ka Eestil oleks kasulik uuel aastal hoolega Jumala häält kuulata ja edasi rühkida.

RINGHÄÄLINGU JUUBEL

Raadio algusaegadel tekkis mõnedel kristlastel küsimus, kas usklikul inimesel kõlbab seda kuulata. Samalaadseid küsimusi esitati hiljem televisiooni ja kaasaegse sotsiaalmeedia puhul. Aga oli teisi usklikke, kes hakkasid uuendusi kohe evangeeliumi kuulutamiseks kasutama. Teine seisukoht on ilmselt õigem. Tehnika areng ei ole iseenesest ei püha ega patune, aga seda saab kasutada nii õigel kui ka valel eesmärgil.

Nõukogude ajal oli usklikel igatsus, et saaks kunagi jälle raadiost või telerist vaimulikke saateid kuulata-näha. Nüüd on see reaalsuseks saanud, mille eest peab Jumalat tänama. Meil on täielikult kristlikke saatjaid, aga ka ERRi vaimulikel saadetel on suur tähtsus. Pealegi on kristlased üks osa maksumaksjaist ja on loomulik, et nendegi peale mõeldakse.

Tehnika areneb edasi ja mõni kogudus teeb oma jumalateenistustest juba ise internetis otseülekandeid. Jumala sõna kuulutust ei ole kunagi liiga palju. Õppigem uusi võimalusi ikka kasutama! Ka neid, mis tulevikus tulevad ja mille nimegi me praegu veel ei tea.

Ilmselt ei ole ka trükiajakirjandus veel aegunud (Kuulutajat saab küll ka internetist lugeda). Meie leht tahab ka uuel aastal jätkata ilmumist lootes, et vanad lugejad teda ei unusta ja uusi üha juurde tuleb.

Olgu Issanda õnnistus Tema sõna kuulutamise üle!

PIIBEL JÄÄB LÄBI AEGADE

«Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda» (Kg 3,1–2).

«Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal» (Jh 1,1).

«Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal» (Ps 119,105).

Me oleme harjunud sellega, et iga päev püüavad erinevad meediakanalid, koolitajad ja õpetajad õpetada, kuidas leida eduka elu saladused. Paljud raamatud ja artiklid püüavad meid aidata hakkama saada elu erinevate küsimuste ja probleemidega.

Meid püütakse õpetada elama edukat elu, isegi siis, kui see ei ole tegelikult tõsi, st püüame ainult paista edukad. Terviseklubid, tervisesport, aktiivne elu – see kõik on rakendatud selle eesmärgi nimel, et me naudiksime oma aega. See vajadus on olnud olemas läbi inimkonna ajaloo.

Koguja sõnastas oma seisukohad ligi kolm tuhat aastat tagasi. Aga iga põlvkond esitab samu küsimusi ikka ja jälle uuesti. Kuidas saada targaks, edukaks ja õnnelikuks?

Väga sageli tundub, et aeg on inimese vaenlane. Aega ei jätku kunagi. Ajad ei ole head. Minevikus on olnud paremad ajad. Tulevik teeb ettevaatlikuks jne.

AJAD MÖÖDUVAD

Eelnenu meenutamine ei tähenda seda, et elame minevikus. Tark Koguja on öelnud, et igale asjale on määratud aeg. Tänavu ilmunud Jaan Kaplinski tõlkes ütleb Koguja: «Kõigel on oma aeg, oma tund igal tegemisel päikese all» (Kg 3,1).

Tänases maailmas tundub, et aega ei ole üldse enam. Kõik räägivad, et peame aja maha võtma. Leidma aega endale, perele, puhkuseks jne. Millest see kõik räägib?

Tegeleme nii paljude erinevate asjadega, et süvenemiseks ei ole võimalust. Keegi ei kirjuta ammu enam pikki kirju ega loe mahukaid romaane. Vahetame üksikuid sõnu sotsiaalmeedias. Piiblit loeme internetist või mobiilist, sealtki salmi või paar. Aga ehk mäletame aega, kui Piibel loeti aastaga läbi? Kuid see ei ole vaid minevik, õnneks on mitmetes kogudustes noored kutsunud rohkem Piiblit lugema.

Oleme harjunud võrdlema teiste maadega seda, mis toimus meil, samuti kogu omaaegse Nõukogude Liidu territooriumil. Kuigi tolleaegne Ida-Euroopa omas erinevalt meist enam võimalusi ja vabadusi, oli riike, nagu Rumeenia või Albaania, kellel ei olnud ka selliseid usulisi võimalusi, mis olid meil. Kuigi mitmetes idabloki maades jätkus piibliseltside töö ning trükiti Piibleid, ei olnud neid võimalusi kõikidel.

Paljud mäletavad aega, mida nimetame rahvusliku ärkamise ajaks või laulvaks revolutsiooniks. Mäletan tänagi veel väga selgesti päeva, kui olin Moskvas, tolleaegses evangeeliumi kristlaste ja baptistide keskuses ning ootasin koos teistega üle kogu Nõukogude Liidu, millal Piiblid kohale jõuavad. Mäletan seda hetke, kui suured rekkad jõudsid Malo Vuzovskaja tänavale EKB kiriku juurde. Olid 1980. aastad ja tähistati Venemaa ristimise tuhandendat aastapäeva.

1991. aasta jõulukuul taastati Tallinna ajaloolises raekojas Eesti Piibliselts. Sellest on juba möödas 25 aastat, st veerand sajandit. See on Jumala arm, et selline võimalus eestlastele anti. Olime tänu läänemaailma kristlastele varustatud Jumala sõnaga, mida meile salakaubana toodi. Nii mõnigi KGB töötaja või nõukogude piirivalvur tegi endale lisaraha sellega, et müüs konfiskeeritud või ülemere ujunud Piiblid raha eest kristlastele. Olen isegi Oleviste kiriku eeskojas teinud selliseid tehinguid. Mõnel tolleaegsel seltsimehel oli neid vanaemasid päris mitu, kellest allesjäänud Piibleid (1968. aastal välismaal ilmunuid!) oli vaja rahaks teha.

LEIAME OMA PIIBLI

Nende hulgas on ka väike Eesti Piibliselts. Tänu koostööle oleme võinud ka Eestimaal tõlkida ja levitada emakeelset Pühakirja. Aga tänagi on maailma eri paigus sõjad ja kristlaste tagakius. Euroopat on haaranud põgenike ja pagulaste hulgad. Turvaline ühiskond on muutunud ebaturvaliseks ja sageli vägivaldseks. Iga päev kuuleme terroriaktidest ning paljude inimeste surmast ja kannatustest. Kristlastena küsime sageli: «Miks see nii on?» Vastused võivad olla erinevad. Aga me teame, et Jumal on tõotanud oma kogudust hoida siin maailmas, meie eest hoolitseda.

Eestikeelse Piibli 200. aastapäeval Estonia kontserdisaalis luges tolleaegne piibliseltsi töö juht Hendrik Kokamägi 2Aj 34,15: «Ja Ilkia hakkas ütlema kirjutaja Savani vastu: käsuõpetuse raamatu olen ma leidnud Jehoova kojast!» (vana tõlge). Ta ütles: «Kui iisraeli rahva hulgas võis selline asi sündida, et Piibel oli rahvalt kaduma läinud, mis ime siis, kui muud rahvad on ka oma Piibli kaotanud ja peavad selle alles leidma. Nagu meie rahvas tervikuna ei ole veel kunagi ärganud, nii ei ole meie rahvas Piiblit ka leidnud. Praegu on meil muid raamatuid vägagi palju. Suured raamatukauplused ägavad raamatute rohkuse all ja uusi tuleb ikka juurde, kuid Piiblit neis ei ole, ehk kui, siis kuskil kõrval nurgas. Ja küsimist Piibli järele on vähe, hirmus vähe! Meie rahvas peab veel oma Piibli leidma! Oo, kas saame seda näha, et Eesti kodumaad on vallutanud ajad, mil Piibli sõnum huvitab kirjanikke, ajakirjanikke, kõrgemaid ja alamaid ametnikke, õpetajaid koolides ja kirikuis, noori ja vanu, jah kõiki? Kas Piibli 200-aastane juubel ei tooks meie rahvale suurima üllatuse, mis kuulutaks: «Meie leidsime oma Piibli!»?»

See kõne peeti aastal 1939! Seda lugedes võime öelda, et see on öeldud nagu tänasele päevale. Midagi ei ole muutunud.

Täna võime küsida, kas enam kui 200-aastane piibliselts saab kaasa aidata, et meist igaüks leiaks oma Piibli. Võime küsida ka, kas lähenev eestikeelse Piibli 300. aastapäev (2039) annab põhjust leida oma Piibel. Kas tuleval aastal tähistatav reformatsiooni 500. juubel toob meid tagasi Jumala sõna juurde? Oli ju reformatsiooni üheks olulisemaks tulemuseks Pühakirja tõlkimine emakeelde, millise töö võtsid hiljem piibliseltsid enda kanda, tehes seda kuni tänase päevani.

7. detsembril 1941. aastal ründasid jaapanlased Pearl Harbouri. See katastroof puudutas kõiki ameeriklasi. Tol päeval loeti raadio kaudu kogu rahvale Piiblit ette.

Oma rahva ajaloost teame, et kui Eesti kaotas oma iseseisvuse, siis ei peetud vajalikuks küsida Jumala käest abi, vaatamata sellele, et mitmed prohvetid hoiatasid tulevikuhädade eest. Meie sugulasrahvas soomlased käitused teisiti. Nende president kutsus üles palvetama ja abi küsima Jumalalt. Nemad leidsid oma Piibli. Meie siis veel mitte. Seda üllatust, mida ootas Hendrik Kokamägi, ei tulnud. Täna on meil uus võimalus.

UUED VÕIMALUSED

Eestimaal on mitmeid kordi korraldatud avalikke Piibli lugemisi. Küll on seda tehtud Tallinna vanalinnapäevadel, küll mitmetes kirikutes. Seda on tehtud selleks, et Jumala sõna meelde tuletada ja selle järgi oma elu korraldada. Me ei pea Pühakirja ainult kodus lugema. Ka koguduse jumalateenistusel võiksime seda rohkem lugeda, mitte ainult sel teemal rääkida. Olgu see Piibli avalik lugemine või Piibli käsitsi kirjutamine piibliseltsi aktsioonis «Minu Piibel», seda kõike teeme selleks, et aidata inimestel leida oma Piibel.

Keegi on öelnud Koguja raamatu kolmanda peatüki algust kommenteerides:

1. Piiblil on ikka veel vastused sinu küsimustele.

2. Palve töötab ka veel täna.

3. Püha Vaim mõjutab sind ikka veel.

4. Jumal jagab jätkuvalt õnnistust oma lastele.

5. Risti all on veel ruumi Tema lastele.

6. Jeesus armastab sind ikka veel.

7. Jeesus päästab jätkuvalt.

Piibliseltsi jõulukirjas kirjutasin ühest oma heast kaasteelisest. Lapsena oli ta koos vanematega asumisel Komimaal. Pühapäeviti käisid mitmed eesti lapsed ühe vana pastori juures piiblitunnis. On ime, et Jumala sõna 1950. aastatel asumisele saadetute hulgas sai levida. Kodumaalt oli sel inimesel kaasas Eduard Wiiralti illustratsioonidega Eduard Tennmanni piiblilugemik. Wiiralti piltide kaudu tekkis tal huvi piiblimaailma lähemalt tundma õppida, piiblitunnid aga andsid elule suuna. Usun, et piiblilugudel on tänagi meile midagi öelda.

Kõigel on oma aeg. Aasta 2016 hakkab läbi saama. Ees ootab uus aasta. Ka see on Jumala aeg, armu aeg, mis antakse meile, inimestele.

Palugem, et see uus aeg oleks meile igaühele oma Piibli leidmise ja avanemise aastaks!

JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär

AKTIIVSE MEHE JUUBEL

Aktuaalne teema

8. detsembril sai JOHANNES SAARD 75-aastaseks. 11. detsembril tähistati seda Suure-Jaani baptistikoguduses. Õhtul jagas juubilar oma mõtteid Kuulutajale.

Kas jõudsid juba välja puhata?

See ei lähe nii lihtsalt. Eile olin Viljandi baptistikoguduses, kus oli üritus «Jõuluks koju». Sinna kutsuti inimesed, kellel on olnud varem selle kogudusega midagi tegemist. Üritus kestis koos jumalateenistusega ligi viis tundi. Kunagistest pastoritest olid kohal Aamo Remmel, Ermo Jürma ja mina, Ülo Meriloo ei saanud tulla.

Mida Sa oma elus määravaks pead?

Oma pöördumist 6. novembril 1955. Võin nelja asja ära märkida. Toimus keskkonnamuutus – pimedusest valguse poole. Oli võimumuutus, mis oli suurem kui igasugune revolutsioon, kuigi olid «suure revolutsiooni» pühad – pöördusin saatana võimu alt Jumala poole. Siis olukorra muutus, see tähendas pattude andekssaamist ja uut seisundit selles maailmas. Neljas, mis mind eriti
puudutas, oli seltskonna muutus – sain koha
Jumala rahva seas.

Sellel ajal ei olnud usklikkus ühiskonnas hinnatud.

Minu puhul ühiskond isegi aktsepteeris seda. Koolis ei jäänud teadmata, et olin usklikuks saanud. Õppenõukogu arutas seda paar tundi. Enne olin ma koolis paras kirstunael. Mõned kuud usklikuna olid muljet avaldanud ja õppenõukogu tegi imeliku otsuse: et see usk on teda nii palju parandanud, siis jätame selle talle.

Sa oled Pärnus sündinud ja ei sattunud sealt otse Viljandisse.

1958. aasta märtsis sattusin Võrru ja elasin seal ligi viis aastat. Vend Hugo Kasak ristis mind Kubija järves 1959. aasta septembris. Väga tore kontakt oli ka teiste piirkonna kogudustega.

Me abiellusime Hellega 1961. aastal, registreerimine oli Viljandis jaanipäeval ja laulatus 1. juulil Võru palvelas, laulatas Imant Ridaliste. Tema õnnistas mind, kui olin laps, nagu baptistidel kombeks. Aastaid hiljem oli ta ka üks vendadest, kes mind ordineerisid. Minu abikaasa suri kolm ja pool aastat tagasi. Meil on kolm last ja üheksa lapselast.

Kas Sinu nooruseunistus oli saada pastoriks?

Kunagi pidasime Pärnumaal evangeelset jumalateenistust, laulsime ja iga noor pidi ka vaimuliku mõtte ütlema. Kuulsime, kuidas kõrvaltoas üks vanem usklik naine ütles: «Võõrad vennad tulid juba.» Jüri Jürgenson vaatas mulle otsa ja me hakkasime naerma: «Mis võõrad vennad meie oleme!» Meil ei olnud seda mõtet ka, et meist peaks pastorid saama. 1955. aastal oli viiekümnendate aastate ärkamise kulminatsioon, meid oli Pärnus üsna kena grupp noori inimesi. Aamo Remmelist, Jüri Jürgensonist ja minust said koguduste karjased.

Kuidas Sinust Viljandi pastor sai?

Pidin minema perega Rakke kogudust teenima. Korter ja töökoht olid valmis vaadatud, vana töökoht oli ära öeldud. Allar Puu, kes oli Viljandi koguduse karjane ja üks minu paremaid sõpru, kutsuti 19. juulil 1972. aastal 42-aastaselt igavikku. Sel päeval, kui ta oleks pidanud mind pidulikult Rakkesse saatma, tuli meil saata teda viimsele teekonnale. Kogudus palus mul peatada Rakkesse minek, kuu aega hiljem tehti ettepanek, et ma võtaksin Viljandi koguduse juhtimise enda peale. Jumal juhatas, et sain ka vana töökoha tagasi. Kõigepealt seati mind pastori kohusetäitjaks ja aasta pärast augustis 1973 ordineeriti. Olin pärast ordineerimist Viljandis kümme aastat.

Ja siis tulid Suure-Jaani aastad?

Kui sai 20 aastat Suure-Jaanis ja 30 aastat ordinatsioonist täis, võttis vend Aarne Kant 2003. aasta augustis koorma üle. Ta oli juba enne mitu aastat aidanud seda tööd teha.

Sa oled tuntud ka lauljana.

Kui olin noor usklik, siis oli mul tõsine kurguhaigus ja arst ütles, et teie ei saa kunagi kõnelema ega laulma. Aga tol ajal tuli streptomütsiin välja. Seda oli peaaegu võimatu saada, seda peeti imerohuks. Arst muretses kuskilt selle mulle ja see pani aktiivse haigusprotsessi seisma. Kuna süda laulis, tahtis ka suu seda teha.

Sa tegid Nuutsaku õppe- ja puhkekeskuses kaua aega tööd.

Nuutsaku oli minu töökoha puhkekeskus ja ma olin juba kümme aastat muude ülesannete kõrvalt selle koha eest hoolitsenud, enne kui Eesti EKB Koguduste Liit selle erastamiste käigus ära ostis. Issand saatis häid abilisi ja hädapäraseid vahendeid, muidu poleks midagi teha saanud. 15 aastat korraldasin seda ja põhiasjad said tehtud. Vanale puhkekeskusele sai uus ümber ehitatud.

Mis on Sulle praegu oluline?

Vahel laulan seda laulu: «Ukse lävel seistes mõtlen: «Kas mu töö jääb püsima? Kui sa, Issand, ükskord tuled minult aru pärima?»» See arupärimise aeg kipub lähedale tulema. Ma loodan Issanda armule. Töödes ja tegemistes, kui väga ausalt neid vaagida, on peaaegu igal alal puudujäägitunne. Nüüd jääb oodata, et see, mis on väärt, jääks sõelale, ja muu kustutataks ning seda suures valguses ei eksponeeritaks.

Täname!

11. detsembril 2016
Skype’i vahendusel

RAHVAD PEAVAD KUULMA EESTLASTE HÄÄLT

Antsla EKB Kogudusel on praegu abiks misjonär MURILO MACIEL (29), kes oli valmis oma tööst ka Kuulutaja lugejatele rääkima. Intervjuu tõlkis Sulev Kivastik.

Kus on Sinu kodukoht?

Olen pärit Kirde-Brasiiliast Itabunast. See on Brasiilia kõige soojem koht, praegusel aastaajal on seal 35–40 kraadi sooja. Eestis on mul väga külm. Minu sõbrad ei saa kuidagi aru, mida tähendab miinus kümme kraadi, nad ei ole kunagi midagi sellist kogenud.

Minus on angoola, saksa, portugali ja indiaani verd. Minu vanemad kolisid USAsse, kui olin kümneaastane. Aga tunnen, et Brasiilia on mulle südamelähedane, seal on minu juured. Olen seal ka misjonär olnud.

Minu vanemad on kristlased, praegu on nende ja minu kogudus USAs. See on baptistikirik. Vanemad on minu üle rõõmsad ja uhked. Olen kümme aastat olnud täisajaga misjonär ja nad on näinud mu töö vilja.

Miks Sa ei läinud misjonäriks Angoolasse, oleksid saanud seal portugali keeles töötada?

Ma ei tahtnud. Muidugi oleks seal kergem. Eelmisel aastal tegin ühe misjoniprojekti Mosambiigis, nemad räägivad ka portugali keelt. Mina lähen sinna, kuhu Jumal tahab. Nüüd olen Eestis, sest tunnen, et Jumal on mu siia juhtinud.

Eesti elu on kindlasti teistsugune kui Kirde-Brasiilias.

Eesti on sisemiselt väga erinev. Võrumaa inimesed ei ole samasugused nagu Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel. Minu kultuurišokk seisnes selles, et Eesti inimesed on vaoshoitumad ja vaiksemad. Brasiillased on lõbusamad, suhtlemisvalmimad, seltsivamad. Olen Eesti inimestelt palju õppinud. Minu jaoks on olnud suurepärane kogemus, et ma mitte ainult ei teeni ise eestlasi, vaid siinsed inimesed on ka mind teeninud.

Kust on pärit Sinu misjonäriettevalmistus?

Õppisin misjonäride koolis University of the Nations, sain sealt bakalaureusekraadi. Minu kogudusel on ka piibliinstituut.

Kas kavatsed kogu eluks misjonäriks jääda?

Arvan, et iga kristlane on misjonär. Mõned on täisajaga nagu mina, teised on kuidagi teistmoodi. Ma ei arva, et jäängi sellisele tööle nagu praegu. Unistan kristlike üldhariduskoolide rajamisest. Järgmisel aastal saan veel samast ülikoolist magistrikraadi pedagoogikas. Vajan rohkem teadmisi, et asuda tööle hariduse vallas.

Rohkem võib kohata neid, kes tahavad rajada kogudusi, mitte koole.

Kristlik kool on ka nagu kogudus. Hariduse kaudu on meil suurem võimalus teha jüngreiks kõik rahvad, sest meil on seal rohkem aega laste harimiseks. Koguduses on noortetööd paar tundi nädalas, koolis on aga kristlike põhimõtete kaudu võimalik 30–40 tundi nädalas panustada laste peadesse ja südametesse.

Kus oled misjonärina töötanud?

Olen töötanud mitmes riigis. Viisin Hiinasse Piibleid ja aitasin seal noortelaagreid korraldada. Kuubas ei olnud kuigi häid koolitusmaterjale ja nii ma siis viisin neid sinna. Seal organiseerisid õpetajad viie- kuni kümnepäevaseid laagreid õpilastele. Need olid oma loomult intensiivkursused. Olen töötanud Moldovas, Venemaal, ka Brasiilias.

Olen organiseerinud jüngerluskoolitust ja koolitanud evangelismi alal, korraldanud Piibli päheõppimise seminare. Samal meetodil õppisin ise sõnasõnalt pähe Johannese evangeeliumi.

Mulle meeldib koolitusi läbi viia, kuid olen muuhulgas aidanud ehitada Mosambiigis lastele pesuruumi ja mänguväljakuid. Kui Jumal mind kusagile kutsub, siis teen kõike, mida seal vaja. Julgustan kõiki samamoodi käituma.

Hiina ja Kuuba on kommunistlikud maad. Kuidas Sul õnnestus seal misjonärina tegutseda?

Ei ole olemas suletud uksi. Meil on vaja leidlikkust, et sõnumit inimesteni viia. Mõnes kohas ei tohi seda väga valjusti välja hõigata, aga mõnes võib seda ka teha. Hiinas ja Kuubas olid mul head sidemed, saime laagrid ära pidada ja kõik läks hästi.

Sa räägid veidi eesti keelt. Kas oled nende teiste maade keeli ka õppinud?

Hiina keelt mitte, oskan vaid mõned sõnad. Hispaania keelt räägin soravalt. Eesti keeles püüan midagi öelda, mulle väga meeldib see keel.

Kes on Su läkitaja misjonitööle ja vastuvõtja võõrastes maades?

Kuulun Noorte Misjonisse. Olen pioneeri ehk teerajaja moodi, algatan uusi projekte. Neis paigus, kus käinud olen, polnud meie organisatsioonil midagi ette valmistatud, pidin nullist alustama.

Noorte Misjon on Eestis olemas, siin ei pidanud Sa ju nullist alustama?

Ma aitasin seda taaskäivitada. Vist 1986. aastal aitas Noorte Misjon Eestisse Piibleid sisse tuua. 1994. aastal aidati Olevistes inimesi koolitada. Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist tegutses Noorte Misjon Eestis kümme aastat, siis lõpetati töö ära. 2010. aastal tulin Tallinna, et seda jälle käivitada. Kaks aastat hiljem korraldasime esimese misjonikursuse. Seda tegi väga väike meeskond, neli inimest. See oli meie jaoks väga raske, sest olime samal ajal ka teistes riikides tegevad.

Kui kaua Sa oled nüüd järjest Eestis olnud?

Kuus aastat olen siin olnud, aga siit ka mujale reisinud. Selle aja jooksul olen algatanud projekte ka teistes riikides.

Mida Sa Eestis oled teinud?

Olen korraldanud misjonäride väljaõpet ja evangeelseid laagreid, viinud noorterühmi Eestist välja misjonireisidele, korraldanud Piibli päheõppimise seminare, püüdnud arendada mentorlust. Olen aidanud tõsta misjoniteadlikkust ja julgustanud eestlasi, et nad õnnistaksid teisi riike sellega, et teenivad seal misjonäridena.

Praegu toetan Antslas pastor Peeter Lematsit. Aitan tal teha noortetööd, olen organiseerinud suvelaagreid. Teen veidi kõike, et toetada kohalikku kogudust ja aidata eestlasi õnnistada teisi rahvaid. Peeter on avanud mulle uksi uute kogemuste omandamiseks, aga olen temalt ka õppinud.

Kuidas Sa laia haardega mehena väikesesse Antslasse sattusid?

Olin Tallinnas ja tundsin, et peaksin rohkem sukelduma Eesti kultuuri. Sõbrad rääkisid mulle Antsla kogudusest. Võtsin pastoriga ühendust, ta oli nii rõõmus ja avatud ning lubas mul lahkesti tulla. Esimest korda tulin Antslasse viis aastat tagasi ja jäin siia umbes kolmeks kuuks. Pärast tulin ikka korduvalt tagasi. Saatsin siia ka teisi. Üks misjonär Brasiiliast käis siin, saatsin veel USAst, Lätist ja Leedust inimesi pastor Peeter Lematsiga koostööd tegema.

Kas Sul on Eestis ülemus ka või teed, mida ise tahad?

Meie organisatsioonil on üleilmne juhtkond, on ka juhid eri riikides, mul on pastor. Minu ülemus Antslas on pastor Peeter Lemats.

Mul on Eestis üks mentor. Minu organisatsioon lubab mul algatada uusi projekte. Saan uusi ideid ja mentorituge. Võin teha, mida iganes Jumal mulle südamele paneb.

Kas inimesed tulevad Jeesuse juurde?

Eesti erineb tunduvalt teistest kohtadest. Siin võtab Issanda juurde tulemine rohkem aega. Enamiku inimestega, kes on tulnud, oli vaja rääkida, neid ära kuulata. Kui nad juba tulevad, siis tundub, et tõsiselt. Ühe eestlase Kristuse juurde toomine nõuab samapalju tööd kui kahekümne brasiillase või saja aafriklasega.

Millal ja kus on Sul plaanis paikselt elama jääda?

Pärast Antslat tahan kolida USAsse Bostonisse, õppida edasi ning minna üle haridusvaldkonda. Olen käinud umbes 40 riigis. Kolme aasta jooksul olen käinud üksteist korda Ameerikas jutlustamas. Igal pool olen märganud, et peame rohkem töötama hariduse alal. Peame kogudustena mõtlema, kuidas jõuda laste peade ja südameteni. Kui seda suudame, siis oleme tõhusamad kommunikatsioonis, halduses ja teaduses ning igas eluvaldkonnas ja oleksime ka paremad kristlased.

Eesti on väga väike maa, mida meilt oodata on?

Üks põhjus, miks ma Eestisse tulin, oli nägemus, mille sain Hollandis. Ma palvetasin ja Jumal näitas mulle üht hulka noori. Nad olid andekad ja ma küsisin Jumalalt, et kus need inimesed on. Jumal ütles, et Eestis. Jumal käskis mind palvetada nende eest. Ta kutsus neid õnnistama teisi rahvaid, aga suur müür oli nende ja teiste rahvaste vahel ning see heidutas neid. Nad pidid uskuma, et neil on midagi jagada.

Tollel hetkel arvasin, et jutt käib mingist noortegrupist või külast. Jumal käskis mul minna kaardi juurde ja ma nägin, et see on väike riik. Sain ka kinnitust ja tulin siia.

Minu eesmärk on aidata eestlastel mõista, et neil on aardeid ja andeid, mis võiksid olla õnnistuseks teistele rahvastele. Rahvad peavad kuulma eestlaste häält, sõnumit, mille Jumal on pannud teie südamesse. Teil on palju jagada. Jumala armastus teie vastu on väga suur. Rahvad ootavad, et te tuleksite ja jagaksite seda nendega.

Täname!

7. detsembril 2016 Antslas

TEMAST TEHTI JÕULUVANA

Myra piiskoppi Nikolaust peetakse jõuluvana prototüübiks. Pärimuse järgi sündis ta Pataras aastate 280 ja 286 vahel. Linna tänapäevane nimi on Demre, see asub Türgis umbes sada kilomeetrit Antalyast edelas.

Nikolause vanemad olid jõukad inimesed. Kui nad surid, ei olnud poeg veel 18-aastanegi. Vanematelt päritud vara jagas Nikolaus vaestele. 19-aastaselt pühitseti ta preestriks ja varsti pärast seda Myra piiskopiks.

Rooma keisri Gaius Galerius Valerius Maximianuse aegse kristlaste tagakiusamise ajal võeti Nikolaus 310. aastal kinni ja teda piinati. Aastal 325 võttis ta osa Nikaia (tänapäeva Iznik Kirde-Türgis) kirikukogust. Seal võeti muuhulgas vastu ka Nikaia usutunnistus. Nikolaus suri 6. detsembril 345. ja 351. aasta vahel.

SÄILMED RÖÖVITI

Aga seal muutus see nii suureks, et kaupmehed röövisid 1087. aastal Nikolause säilmed ja viisid need Itaalia sadamalinna Barisse. Seal püstitati reliikvia jaoks San Nicola basiilika, mis on üks tähelepanuväärsemaid romaani stiilis kirikuhooneid Lõuna-Itaalias. Tänapäeval on Nikolaus enam kui kahe tuhande kiriku kaitsepühak.

NIGULAPÄEVA TULEK

Piiskop läinud öösel ühe perekonna majast mööda. Pere oli nii vaene, et peretütred pidid prostituutidena raha teenima. Et noored naised seda enam tegema ei peaks ja võiksid mehele minna, viskas Nikolaus kolm kotti kulda maja aknast sisse.

MYRA VILJAIME

Siis tegi Nikolaus meremeestega lepingu: elanikud võivad nii palju vilja laevast võtta, kui palju neil ellujäämiseks tarvis on, aga tema vastutab keisri ees. Lõpuks ei puudunud laadungist ühtegi viljatera – see oli Nikolause tehtud ime.

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

EVANGELIKAALNE ASEPRESIDENT

Rahulikult ja tagasihoidlikult seisis Mike Pence (57) USA tulevase presidendi Donald Trumpi esimese kõne ajal puldi kõrval. Peaaegu oleks miljardär unustanud teda tänada.

Juulis esitles Trump teda asepresidendikandidaadina. Pence seletas, et soovib Trumpi valitsuses kaasa töötada ja teostada võimalusi, mida Jumal annab. Jaanuaris seatakse konservatiiv Pence ametisse ning kristlased loodavad, et ta hakkab piibellike väärtuste eest seisma.

PÖÖRDUMINE 19-AASTASELT

Pence iseloomustas end sellest alates evangelikaalina. Ta külastas ühte baptistide megakirikut. 2012. aastast otsib tema pere endale aga uut kogudust. Nüüd on teda sagedamini näha olnud ühes Indianapolise evangelikaalses kirikus.

MAAILMA LOOMISE ÕPETUSEST…

Pärast kõrgkooli hakkas Mike Pence poliitikaga tegelema ja astus konservatiivsesse Vabariiklikku Parteisse. Kaksteist aastat istus ta saadikuna Esindajatekojas, kus temast sai kiiresti konservatiivse tiiva eestkõneleja. 2013. aastast on ta Indiana osariigi kuberner.

Pence’i poliitikat kujundab ristiusk. 2002. aastal seisis ta selle eest, et evolutsiooniteooria saaks kooliõpikutesse pandud lihtsalt kui üks teooriatest teiste võimalike kõrval – nagu näiteks piibellik loomiseõpetus.

Pence kritiseerib ikka ja jälle samasooliste kooselu. Tema jaoks on abielu mehe ja naise vahel Jumala seatud: «See on ameerika perekonna põhialus ja kindlaim koht laste suurekskasvatamiseks.» Oma osariigis tahtis ta kehtestada seadust, mis lubaks poe- ja restoraniomanikel homoseksuaale mitte teenindada. Tugeva protesti tõttu pidi ta ettekirjutust muutma. Selle järgi tohivad ainult kirikud ja nende sotsiaalasutused homoseksuaalide teenindamisest keelduda.

… JA ABORDIST

Allkirja andes ütles Pence: «Ma kirjutan sellele seadusele alla palvetades, et Jumal kaitseks neid väärtuslikke lapsi ka edaspidi.» Seaduse kehtivus on aga praegu kohtu poolt peatatud.

OMA PÕHIMÕTETE EEST

Juhul, kui Trump mingil põhjusel järgmisel neljal aastal president enam ei oleks, astuks Mike Pence tema asemele.

JULIA BERNHARD
idea Spektrum

POSITIIVSEID MÕTTEID TULEVASEST PRESIDENDIST

USA Senati kaplan Barry C. Black ütles: «Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks ning ma olen tänulik, optimistlik ja rahul. Ma olen tänulik, sest 1Ts 5,18 manitseb: «Tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!» Ma olen optimistlik Rm 8,28 tõttu: «Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud.» Ja ma olen rahul, sest Fl 4,12 selgitab: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav.» Lühidalt, keda iganes ka ei valita, usuinimesena tean ma, et mul ei ole midagi karta.»

Positiivsena näeb Trumpi valimist presidendiks ka Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni president Franklin Graham. Tema arvates on selles Jumala käsi mängus. Trumpil saab olema kõige parem meeskond, mida USA juba pika aja jooksul näinud on.

Graham kutsus inimesi üles koonduma uue presidendi selja taha. Ta tunneb Trumpi isiklikult kaheksa aastat. Selle aja jooksul on kinnisvaraärimees muutunud. Kolm aastat tagasi käis ta evangelist Billy Grahami sünnipäeval. Ka on ta minevikus korduvalt tema jutlusi New Yorgis kuulamas käinud.

Eriline Trumpi juures olevat see, et ta on eraelus samasugune nagu teleriekraanil. Paljud poliitikud naeratavad avalikkusele, aga suletud uste taga on täiesti teistsugused inimesed. Trumpi puhul on teada, mis tuleb: «Ta ei ole poleeritud nagu paljud poliitikud. Ta on veidi rohmakas, aga ütleb, mida mõtleb.»

idea Spektrum

KRISTUS VABASTAS MÄNGUSÕLTUVUSEST

RAHA LÄKS

1986. aastal elasin ühiselamus ja vastutasin seal üüri kogumise eest. Aga ma mängisin minu kätte antud raha maha! Ühel päeval seisis üürileandja ukse taga ja nõudis mu käest kahte tuhandet marka üürivõlga.

Kaasüürnikud olid nagu puuga pähe saanud. Üks sõber laenas mulle raha. Ma lubasin talle, et lõpetan hasartmängudega tegelemise. Suutsin vastu pidada mõned nädalad, siis ei jätkunud mul enam jõudu: läksin panka ja sain laenu ning mängisin kolme päevaga 1500 marka maha.

TAHTSIN VABAKS SAADA

Sellest piisas. Mulle sai selgeks, et olen sõltlane. Ma tahtsin vabaks saada. Läksin nõustamisse, rääkisin sõpradega, kuid ikka ja jälle sai sõltuvus mind kätte.

JUMAL TEGUTSES

Jumal hakkas tegutsema. Kaks päeva hiljem tuli mu sõber, lubas võla enda peale võtta ja laenas mulle 17 tuhat marka. Kohtusin kolm päeva ühe vanema kristlasega ja me palvetasime koos. Ma pihtisin talle. Ja juhtus võimatu – ma vabanesin sunnist mängida.

UWE HEIMOWSKI (51)
idea Spektrum

Autor on Saksa Evangeelse Alliansi esindaja parlamendi ja valitsuse juures. Ta õppis pärast mängusõltuvusest vabanemist ja teraapiat teoloogiat, tegutses baptistikoguduses referendina ja töötas ühe parlamendisaadiku abina. Ta on Gera linnanõukogu liige.

Eesti Kirikute Nõukogu esitles kogumikku «KUHU LÄHED, MAARJAMAA?»

22. novembril 2016 Muugal Meremeeste Majas

1. Kaisa Kirikal ja raamatu toimetaja Eerik Jõks.
2. Toimetaja annab autogramme.
3. Uus raamat on põnev.
4. Raamatu on kätte saanud Erki Tamm.
5. Tort oli tehtud raamatu kaane järgi.
6. Einar Laigna ja peapiiskop emeeritus Andres Põder.

Fotod: Urmas Roos