Kuulutaja

   Juuli 2017

   Juuni 2017

   Mai 2017

   Aprill 2017

   Märts 2017

   Veebruar 2017

   Jaanuar 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 8 (334) August 2017 XXIX AASTAKÄIK
.

Sisukord

Palugem Jumalalt suuri asju. Toimetaja kommentaar * Suhtumisest ja kutsumisväärsusest. Jutlus * Aktuaalne teema: Palverännak parandab * Usuvabadust tuleb kasutada. Intervjuu * Pidage meeles märtreid! * Kiusatud hea pärast * Nad abiellusid uuesti * Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse 65. aastapäev. Fotod *

 

Foto: Kadri Aan

«Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke» (Ps 126,6). Käes on viljalõikuse aeg. Kes kord külvas, see nüüd lõikab. Kes viljaseemne ära sõi ja nii «kokku hoidis», jääb nälga.

Eesti suvi on lühike, ilmad heitlikud. Saak on kasvanud, aga vajab ka koristamist. Inimese tarkusest ja töökusest ei piisa, vaja on Jumala õnnistust, et vili jõuaks salve ja sealt ka sööjate lauale. «Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd Ta kinnitagu meile! Kinnita meie kätetööd!» (Ps 90,17).

Eesti on hea maa elamiseks, ta suudab oma rahva toita ja saaki ei röövita käest ära. See pole igal pool nii. Sajad miljonid inimesed nälgivad, põhjused võivad olla väga erinevad. «Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke» (Ii 24,10). See ei ole aastatuhandete tagune kurb laululugu, vaid paljude inimeste reaalsus tänapäeval.

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja,» ütles Jeesus enda kohta (Jh 12,24). Jeesus kandis vilja, viies inimkonna patud Kolgatale. See sõnum vajab kuulutamist ja päästetud hinged vaimulikku hooldamist. Jeesus ütles oma jüngritele: «Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» (Mt 9,37-38).

 

PALUGEM JUMALALT SUURI ASJU

Toimetaja kommentaar

Taasiseseisvumispäev on jäänud seljataha. Võimul olevad poliitikud rääkisid optimistlikku juttu, võimu ihaldajad olid palju skeptilisemad. Valimised on ju tulemas. Ühed peavad end kiitma, et võimul edasi püsida, teised jälle neid maha tegema, et asemele saada.

Meil on lootust tulevikuks, kui usume Jumalasse: «Issand on mu tugevus ja mu kiituslaul, ja Tema oli mulle päästjaks» (Ps 118,14). Kui arvestame sellega, et Tema silmad meid valvavad, siis püüame teha Talle meelepäraseid tegusid.

KAUGED PINGEKOLDED

Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid on tõsises vastasseisus. Kas tuleb sõda, on paljude küsimus ja hirm. Õnneks vahepeal pinge langeb.

See, mida Põhja-Korea teeb, on murettekitav. Selle riigi raketid lendavad üha kaugemale ja võivad ehk tuumarelvagi kanda. Väidetavalt suudavad nad lennata juba Ameerika mandrini ja USA tunneb end ebakindlana. Raketitõrjesüsteemid ei anna täit julgeolekut ja on väga kallid.

Veel suuremat hirmu peavad tundma Põhja-Korea naabrid. Lõuna-Korea pealinna ründamiseks pole mingeid kaugmaarakette vajagi, piisab tavalisest suurtükist. Ühe sihtmärgina on Põhja-Korea nimetanud Vaikses ookeanis USAle kuuluvat Guami saart, mis on lähemal kui päris-Ameerika. Guamile peaksid raketid lendama üle Jaapani, mis ohustab ka selle maa julgeolekut. Kõike ei saagi hinnata Ameerika mõõdupuuga, mõtlema peab ka teistele maadele.

Kogu maailm on tänapäeval omavahel seotud. Uudised jõuavad kõikjalt meieni peaaegu reaalajas. Igal pool elavad inimesed ja me peame nende saatusele kaasa tundma nagu nemad meilegi. Julgeolekupoliitika seisukohalt ei ole Eestile kasulik, kui meie liitlased peavad liigselt tähelepanu pöörama kaugetele maadele ja neil ei jää aega ega ressursse meie jaoks.

Eesti on olnud 26 aastat vaba. See tundus kunagi vaid ilusa unistusena. Aga oma maa pärast palvetati ja Jumalalt küsiti ka võimatuna näivaid asju. Meil on luba seda tänagi teha. Miks mitte paluda rahu Koreale ja teistele pingekolletele? «Paluge rahu Jeruusalemmale,» ütleb Pühakiri (Ps 122,6). See püha linn on ju ka üks pingekolle. Me võime sellele lisada ka teiste paikade nimed.

TERROR MEIE LÄHEDAL

Jälle tuleb Hispaaniast kuni Soomeni teateid koledatest terroriaktidest. Kuidas keegi suudab midagi niisugust teha, jääb tavalisele inimesele mõistmatuks.

Ajalooliselt tunneb Euroopa ka kohalikku päritolu terrorit, millel olid poliitilised põhjused, aga praegu on see väheaktuaalne. Peaaegu kõik nüüdsed terroristid on islamistid, harva satub sekka ka mõni vaimuhaige (muidugi, ka islamistide hulgas on vaimsete häiretega inimesi). Üha selgemalt tuleb esile radikaalsest islamist tulenev oht. Asju peab hakkama nimetama õigete nimedega ja vastavalt sellele ka tegutsema.

Kahtlemata on terrorismi vastases võitluses oluline koht luure- ja julgeolekuametkondadel, kes kahtlastel inimestel silma peal hoiavad ja tõenäoliselt nii mõnegi kuriteo ära hoiavad. Aga me ei taha, et maailm muutuks suureks politseiriigiks, kus iga inimest jälgitakse ja tühja juttugi analüüsitakse. See ei oleks enam ju vabadus, mida me nii kõrgelt hindame.

Küllap leidub midagi, mis terroristegi hirmutab. Surma nad praegu ei karda, aga kui surma järel midagi head oodata ei oleks, siis tekiks hirm. Näiteks kardab osa islamiste naisterahva käe läbi hukkumist, sest selline mees paradiisi ei saavat.

Terrorismi ainult jälitamise, hirmutamise ja karistamisega kindlasti ei kaota. Tõsikristlased peaksid andma oma osa sellega, mida maailm ei hinda – kuulutama moslemitele Kristust. Kui neil on vabadus teha oma misjonit, siis ei peaks meie häbenema ka oma Issandast neile rääkida. Kristlane ja terrorist on ju ühendamatud mõisted. Kõige kasulikum vaenlaste hävitamise viis ongi neist sõprade ja mõttekaaslaste tegemine.

Peame paluma tarkust poliitikutele nende kirumise asemel. Jällegi võime paluda Jumalalt suuri asju: «Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!» (Ps 118,16). Võime julgustada ka teisi palvetama: «Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda» (Jk 5,16).

«Tõepoolest, Tema pääste on ligi neile, kes kardavad Teda, et meie maal au elaks, heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud, ustavus võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast» (Ps 85,10-12).

Foto: Kadri Aan

 

SUHTUMISEST JA KUTSUMISVÄÄRSUSEST

Keegi õde pöördus ühel pühapäeval pärast jumalateenistust oma pastori poole ja ütles: «Sa jutlustasid täna halvasti.» Järgmisel pühapäeval sai pastor temalt järgmise teate osaliseks: «See jutlus oli veel halvem.» Ega ka kolmas pühapäev midagi paremat kaasa toonud. Naine ütles: «Aina halvemaks läheb.» Muretsedes helistas jutlustaja siis oma sõbrale, kes toda naist paremini tundis. Too lohutas pastorit, öeldes: «Ära muretse. See õde kordab ainult seda, mida teised räägivad.»

See võib tunduda küll koomiline, kuid samas on siin peidus valus tõde. Mida teised räägivad – ehk teisisõnu – kuidas teised suhtuvad.

Apostel Paulus kirjutas vendadele ja õdedele Tessaloonikas: «Selleks me palumegi alati teie eest, et meie Jumal peaks teid kutsumisväärseks ja teeks täielikuks kõik teie hea meele tubliduse ja teie usu teo väes, et meie Issanda Jeesuse Kristuse nime austataks teie sees ja teid Tema sees meie Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse armu mööda» (2Ts 1,11-12).

SUHTUMINE VENNASSE

Isa nägi teda kaugelt. Nägi räbalais, jõuetut, kurnatud ja vaest poega. Nägi teda tagasi koju suundumas. Ja kas pole ime – too isa pidas seda kadunud, oma varanduse ära raisanud meest kutsumisväärseks?! Veel enam – ta jooksis talle vastu, andis talle suud ja kaelustas teda, andis talle rõivad selga, sõrmuse sõrme ja sandaalid jalga.

Veidi hiljem läks isa jutlema oma vanema pojaga, kes, olles kuulnud oma venna tagasipöördumisest ja sellest sündinud rõõmust majas, ei tahtnud enam isa kotta siseneda. See vanem poeg ütles oma isale: «Vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega.»

See võis ju tõsi olla, et vanem poeg ei olnud oma isa kodus kogenud kõike, mida ta hing igatsenud oli. Kuid see tulenes samas tema tunnetest oma venna vastu. See tulenes tema suhtumisest.

Mulle tundub, et isa ja vanema poja suhe ei olnud kvaliteedilt puudulik üksnes sellest momendist alates. Küllap oli isa tähele pannud, et ta vanem poeg oma nooremat venda kunagi südamevaluga ei meenutanud ega taga ohanud. Küllap ta teadis tema suhtumist.

Nii nagu teadis ja tundis see isa oma vanema poja tundeid ja suhtumist oma nooremasse pojasse, nii tunneb ja teab meie Issand ka meie suhtumist. Suhtumist mitte üksnes nendesse, kes meiega koos sarnaselt mõtlevad ja tegutsevad, vaid ka nendesse, kes meie mõttes kadunud pojad, vennad ja õed on. Kuid milline on meie suhtumine? Räägimegi täna veidi meie hea meele tublidusest, ehk teisisõnu suhtumisest.

VÄÄRIKAS AMET

Kõigepealt peatugem siiski ka viivuks kutsumisväärsusel. Sest apostel kirjutas: «...et meie Jumal peaks teid kutsumisväärseks.»

Jumal on kutsunud meid kõiki. Ilma Tema kutseta ei oleks me täna siin, kus me oleme. See on meie tänupõhjus, et Kristus veel tänagi kutsub. Tema teeb oma vaikset ja teinekord silmale nähtamatut tööd inimeste juures.

Kuid olgu täna meie küsimuseks – kas me oleme kutsumisväärsed? Kui kutsumisväärsed me oleme? Kas Issandal on hea meel meie pärast? Kas me oleme teoks teinud selle, miks Issand meid on kutsunud või on Ta pidanud meis pettuma? Kas Issand tunneb head meelt meie suhtumise üle?

Ameerikas on niisugune organisatsioon nagu Willie George Ministries. Selle juht Willie George alustas oma tööd ja teenimist oma koguduses tualette puhastades. Ta võttis enda peale selle töö kui teenimise, mida tehakse Issandale. Sealt edutati teda ukse peal inimesi tervitavaks teenijaks. Ja nõnda edendati teda Issanda poolt samm-sammult ning nüüd juhib ta ühte efektiivselt tegutsevat lastetöö organisatsiooni.

Kuidas see sai võimalikuks? Kuidas teda edutati ja arendati? – Kõik sündis tänu sellele, et ta laskis ennast rakendada ja töötas nii siiralt kui oskas. Tal oli tahe minna oma pastori või juhtivate vendade juurde ja küsida: «Kas teil on mulle mingit tööd?» Kus iganes ja kunas iganes koguduses abi vaja läks, Willie George oli seal ja valmis aitama. Ta laskis end rakendada, mõistes, et iga töö on tähtis.

Armsad, just meie suhtumine on siin tähtis. Kui pöörduda kadunud poja loo juurde Luuka evangeeliumi 15. peatükis, siis tuleks tähele panna vanema poja sõnu: «Vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu.» Tema sõnastus väljendas tema suhtumist. Isa juures elamine ja temale kaasaaitamine oli vanema venna jaoks tundunud orjapõlvena.

Jumal ei ole kedagi kutsunud meist oma riigis pealtvaatajaks. Meid kõiki, eranditult kõiki, on Ta varustanud jumaliku andega. Ja Tema ootab, et me kasutaksime oma annet või andeid. Kuid võtmesõnaks on siin suhtumine.

Katsugem end täna läbi Issanda palge ees. Kas meie võimalik töötamine oma koguduses tunduks meile orjamisena? Kas ka meie tulemine jumalateenistustele on seotud enese sundimisega, mida võiks teatud mõttes kõrvutada orjamisega, või tuleme me rõõmuga, et seal koos Issandat teenida?

TUNDES JA HOOLIDES

Kristlastena peaksime me olema võimelised määratlema ja tunnustama enestes seda armastust, mis paneb meid teenima kogudust – Issanda ihu – nii kuidas suudame ja oskame. Kui meie motiiviks on aga seeläbi edutatud saada, siis kardan, et meil on vale motiiv. Meie südame hoiak ei ole õige Jumala ees.

Teinekord on meil kristlastena ka liiga uhke suhtumine. Me laseme uhkusel end hoida tegemast tööd, mis tundub olevad allpool meie taset. Ka see on vale suhtumine. Sest eks me mäleta – kui Vana Testamendi kangelane Saul oli oma silmis väike, siis andis Jumal talle kuningriigi juhtida. Olgu see printsiip ka meie elujuhiseks.

1Kr 12,27 ütleb: «Aga teie olete Kristuse ihu ja igaüks omast kohast Tema liikmed.» Kas me panime tähele – Jumal ei pannud meid kokku mitte üheks massiks või tombuks, vaid me oleme kõik igaüks omast kohast selle ihu liikmed! Me oleme igaüks eriline, unikaalne, ja väärtuslik. Sa oled eriline Jumala jaoks ja Temal on mingi eriline ülesanne sinugi jaoks.

Mu vend ja õde! Kui sa oled kristlane, siis oled kutsutud abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks. Sinugi töö on toetada oma koguduses tehtavat, aidata kuulutada Issanda päästvat väge ja armu, olla tunnistajaks nii Issanda armastusest sinu vastu kui oma armastusest Issanda vastu. Vägi ja võimekus töö teostamiseks tuleb Issanda käest. Kõik, mida sinult oodatakse, on aga sinu suhtumine. Kas võtad kutse vastu, kas sa järgned sellele kutsele?

Issand on meid ühte kogudusse toonud ja seda kindla eesmärgiga. Tema ootab, et me üksteist tunneksime ja üksteisest hooliksime. Mõelgem – kas ei ole me ehk ühe või teise suhtes mõelnud või koguni väljendanud: «Ah, mis temast kasu on?» või «Mis temast tuleb, tast ei saa niikuinii asja!» Kuid kas ei räägi siin kaasa äkki meie pinnapealne suhtumine? Keegi on tabavalt öelnud: «Suurim asi on keskpärased jalgpallimängijad, kes tunnevad üksteise mängu.» Ka see näitab suhtumist. Ainult üksteist tundes ja üksteisest hoolides suudame olla võidukad kristlased.

Kui palju oled sina, armas vend ja õde, palvetanud näiteks viimasel kuul oma koguduse, tema töötajate ja liikmete eest? Oled sa seda teinud iga päev? Issand ütles kord Peetrusele: «Ma olen palvetanud su eest, et su usk ära ei lõpeks.» Tema nägi vajadust lisaks omaenese lähedalolule veel nende eest palvetada, kellega Ta lävis ja läbi käis. Võtkem see eeskujuks. Kui meie suhtumine teistesse inimestesse, ka nende vigadesse, sisaldab eelkõige palvet nende eest, siis võib palju muutuda nii nende kui meie endi elus. Või kui jälle tsiteerida kedagi, kes väljendus nõnda: «On raske pahandada oma naise peale, kui sa oled põlvedel palvetanud tema eest.» Nõnda toimides saame me kogema öeldu sügavat tõde.

AUSTADES JEESUST

Milline on meie suhtumine meie Issandasse? See, millise innu või pessimismiga teeme tööd Issandale, näitab ka meie suhtumist Temasse. Kas me tõepoolest suhtume Temasse kui kõikjalolevasse, kõikjalviibivasse, kõiketeadvasse ja kõikenägevasse Issandasse?

Me kõik oleme tuttavad sellega, kui Issand küsis Peetruselt kolm korda ühe ja sama küsimuse: «Kas sa armastad mind?» Ta ei küsinud: «Ega sa mind enam ei salga?» või «Korda nüüd, mida sa minult oled kuulnud ja õppinud nende kolme aasta vältel!» Ta küsis: «Armastad sina mind?» Just meie armastus väljendab meie suhtumist. Ons meil küllaldaselt armastust?! Peetrusele öeldud sõnadest näeme, et Jeesus ühendas armastuse Tema vastu armastusega kogu karja vastu. On võimatu öelda: «Ma armastan Jeesust!» ja mitte armastada kogudust.

Mõni sõna ka julgustuseks. Seepärast küsigem – milline on meie Issanda suhtumine meisse? – Kas me oleme selle ära tabanud, et Tema suhtumine on muutumatu? Ta ei ole alla andnud mitte kellegi suhtes meist. Ta ehk küll kurvastab, kuid Ta ootab, sest Ta on pikameelne ja kannatlik.

Mu armsad, meie kutsumisväärsuse saladus seisneb meie suhtumises. Ja see avaldub, nii nagu apostel Paulus väljendas, selles, et meie Issanda Jeesuse Kristuse nime austataks meie sees ja meid Tema sees.

Ja ometi sünnib kõik ikkagi Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse armu mööda! See on Tema arm, et täna on veel armuaeg, et täna on meil veel võimalus end läbi katsuda. Me kõik vajame Issandat ja Tema armu päev-päevalt. Ja mu armsad – see pole mitte meie nõrkus, vaid meie tugevus!

«Jah, Issand, mul on vaja, su armu lõpmata, su rahuseadust mulle nüüd ilmuta,» laulame me ühes laulus. Muutku see arm meie kõigi suhtumist, et see võiks tulla kasuks meile igaühele, meie kogudustele tervikuna ja auks meie Issandale Jeesusele Kristusele!

HELDUR KAJASTE
Tallinna Oleviste koguduse pastor

Pilt on pärit autori erakogust: Heldur Kajaste Vancouveris kiriku territooriumi koristamas.

 

PALVERÄNNAK PARANDAB

Aktuaalne teema

HELI EIGI Rakvere Karmeli kogudusest on kolm aastat korraldanud palverännakuid. 2.–6. augustini oli juba neljas kord.

Kust tuli mõte teha palverännakuid?

Ma armastan väga mägesid, mulle meeldib mõõdukas füüsiline aktiivsus ja ma olen tundnud, et see väga hästi aitab. Ma käisin vaikuse rännakutel ja siis tegin ma koguduses oma kodugrupile ettepaneku, et korraldame ise niisuguse rännaku. Ma rääkisin sellest ka Einike Pillile ja ta haaras sellest kohe kinni. Tänu tema ja Meego Remmeli vaimulikule juhtimisele saigi sellest palverännak.

Kuidas valisite marsruudi?

Tahetakse mere äärt ja matkaradasid. Tänavune marsruut oli Toila–Voka–Valaste. Vahepeal liikusime autodega ja viimane ots oli Mahu–Kunda–Karepa; kokku üle 80 kilomeetri.

Vanadel aegadel viisid palverännakud pühadesse paikadesse.

Me alustasime Pühajõe kirikust. Traditsioon on selline, et esimesel päeval külastame kohalikku kirikut ja pastor saadab meid teele. Aga see ei ole vana aja palverännak. Tähtsad ei ole pühapaigad, vaid Jumala tahte leidmine. Kui me kõndisime, siis enamasti vaikisime. Hommikuti oli mõtiskluse aeg. Meegol ja Einikesel oli programm, oli sõna, oli mõtteteema. Ei ole nii, et inimene kõnnib ning mõtleb maast ja ilmast, vaid palverännak on suhteliselt kindel protsess.

Kas te erinesite väliselt tavalistest matkajatest?

Me kõndisime vaikuses. Me ei pildistanud. Eesti inimene ei ole väga lärmakas ja ega meid väga imelikult ei vaadatud. Kui ma olin ees, siis ikka üritasin inimesi vaikselt tervitada. Meil ei olnud mingit musta kapuutsiga riietust, olime nagu tavalised eesti inimesed. Mingit sümbolit meil ka ees ei olnud. Grupis oli ka maailmainimesi. Me ei tahtnud, et nad ära põrkuks, vaid et nad selle viie päeva jooksul tunneksid, et Jumal tõesti aitab. Tahtsime anda väga tugeva impulsi, et inimene hakkaks mõtlema ja leiaks Jumala. See oli nagu algus, kust inimene ise edasi läheb.

Kuidas oli korraldatud ööbimine?

Ööbimiskohad olid väga korralikud. Põrandal magamist ei olnud. Kui võimalik, siis oli saun, ja oli tellitud toitlustaja. Eelistan broneerida terve puhkeküla, et me saaksime ainult oma seltskonnaga koos olla. Paastumist ja lihasuretamist ei olnud.

Me ei rännanud üksinda metsade vahel, aga vahepeal oli kindlasti raske. Kuna see oli palverännak, siis inimesed teadvustasid endale, et see toimib ainult siis, kui sa tuled oma mugavustsoonist välja. See ei ole kerge. Keegi rännakut ei katkestanud, arstiabi vaja ei läinud, ainult plaastreid ja jala kinnitõmbamist.

Kas palverännakud on arenenud edasi võrreldes eelmiste kordadega?

Loomulikult. Ma proovin iga kord paremini trassi planeerida, organiseerida, hankida ja jagada infot. Suudan rohkem leida kontakte. Õpin Eestit paremini tundma. Me ei liigu linnades, väikestes kohtades on väga tore. Areneda on küll ja veel. Hea meelega kuulan igasuguseid ettepanekuid.

Kas Sul ei ole tulnud tahtmist minna klassikalisele palverännakule?

Ma olen sellele mõelnud. Santiago de Compostela teekonnal kardan ma seltskonda. Seal on palju neid, kes pole mitte Jumala pärast rännakule läinud. Üks unistus on, et kunagi teha palverännak näiteks Tatra mägedes, viia oma rännakuseltskond kaugemale maale või teise konteksti.

Mis toimub palverännakul inimestega?

Tavaliselt tullakse siis, kui on mingi segadus hinges. Need asjad on sügaval ja keerulised. Peab tulema oma igapäevarutiinist ja selles keerlemisest välja. Kui sa sellega hakkama saad, siis hakkab see probleemide rägastik südamepõhjast välja tulema, mille pärast sa sinna tulid. Seda on päris raske välja kannatada. Siis sa pöördud selles mures Jumala poole. Päev-päevalt hakkad raskusi nagu juukseid läbi kammima ja saad sasipuntra sirgeks. Palverännak ei lahenda sinu probleeme, aga see vaikuses kõndimine selgendab vett. Kui ära lähed, siis tunned uut lootust ja saad aru, et tegelikult läheb elu edasi.

Mida Sa ise oled saanud neist palverännakutest?

Eks ma enda kogemusi räägingi. Mu lapsed on suureks kasvanud ja kodust välja lennanud ning järsku oli selline mõte, et mis edasi saab, kes ma inimesena ilma lasteta olen. Siis tuligi otsida Jumalalt selgust, mida ma saan veel teha. Elu ei ole ju veel lõppenud. Esiteks saan palverännakult ise jõudu ja lootust ning teiseks aitan teisi ka.

Täname!

Foto: erakogu

 

USUVABADUST TULEB KASUTADA

Loksa baptistikoguduse endine pastor PEETER VALK sai 20. augustil 75-aastaseks. Kuulutaja tähistab tema juubelit intervjuuga.

Millised on Sinu mälestused sõjajärgsest ajast?

Ma mäletan 1940. aastate lõppu Tallinna Karmeli koguduses. Rahvast oli palju, koosolekud olid suured ja oli arvestatav laulukoor.

1949. aastal läksin kooli. Leivakapp oli vahel tühi, mõnikord oli heeringa sabaroots järele jäänud. Suhkrusabasid mäletan ka. Poodides oli toidukaupa hõredalt. Esimeses klassis panime mõnikord koos kamraadidega kopikaid ritta, nii et saime iga mehe peale osta ühe iirisekommi. Tavaliselt polnud kellelgi raha.

Karmeli palvela oli Luise ja Endla tänavate vaheline hoovimaja. Luise tänav oli sõjas terveks jäänud, aga Endla tänaval olid tohutud varemed. Seal kasvasid maltsad, nõgesed ja takjad, kuni hakati uusi suuri kivimaju ehitama. Praeguse Sõpruse puiestee kohal olen ma lapsena peenramaad kaevanud, seal olid suured kraavid, kust sai konni püütud ning peoga ogalikke ja väikseid kalu taga aetud.

Mäletan hästi küüditamise ööd 1949. aasta kevadel. Otsiti taga teatud inimesi, keda ei olnud kohal. Asuti minu isa-ema kallale. Lubati isa ära viia, süüdistati teda tagaotsitavate varjamises. Isa läks hommikul selle teadmisega tööle, et ta sealt ära viiakse, aga õhtul tuli tagasi. See oli Jumala arm. Kõva möll käis öö läbi, olid miilitsad ja püssimehed. Üks naisülemus oli kõige ägedam, bravuurikam ja otsustavam. Ta rääkis eesti keeles, aga minu meelest eestlane ta ei olnud.

Sinu vanemad olid Karmeli koguduses ja hiljem Olevistes aktiivsed.

Nad olid mõlemad usklikud juba enne sõda. Nad tutvusid ja abiellusid Karmelis. Meid kasvatati jumalakartuses. Igapäevast leiba vahel nappis, aga Jumala sõna õpetust ei nappinud ja see on kõige suurem väärtus. Ma hindan siiamaani seda stabiilset vaimulikku kasvatust läbi kõikide nende aastate, kus usklikke ei sallitud ja usk pidi ära kaotatama. Nemad olid nagu sambad.

Kuidas vaadati Karmeli kinnipanemise peale?

Riik ja ateistlik valitsus otsustas need asjad. Kõik see elati Jumala ees palves ja eestpalves üle. Vanemad inimesed olid väga tõsised. Tol ajal pidi olema kas nõus või vait. Küüditamisest oli nii vähe aega möödas ja Stalin elas veel, vangistamised jätkusid.

Olevistes hakkas töö minema.

Ma olen Oleviste koguduse esimese päeva õhtusest jumalateenistusest saadik selle koguduse eluga kaasas olnud, nii palju kui üks kaheksa-aastane poiss olla sai. Isa-ema laulsid koorides ja meid võeti ka koori peale kaasa. Nõnda sain suure oreliga visuaalselt tuttavaks ning nendega ka, kes laulsid ja pille mängisid. Kirik oli tolmune ja lagunenud, tuvid lendasid võlvide all. Siis asuti remontima ja mõne aastaga tehti kirik ilusaks. Inimesed olid agaralt asja juures, sest see oli meie tulevik. Niipalju kui ise käed külge panid, ohverdasid ja tegid, niipalju said.

Meid võeti pidevalt koosolekutele kaasa ja nagu lapsed kasvasid, arenes arusaamine ka. Kui oli vaja, siis isa-ema seletasid kodus veel üle. Meile loeti kodus ka Piiblit ette ja seletati.

Sel ajal oli laste- ja noortetöö keelatud.

Ometi vaikselt kusagil tehti, mõnes kodus peeti sünnipäeva jne. Wardo Holm võttis noored poisid kokku ja hakkas pasunat õpetama, Allar Puu tegeles noortega. Mul oli au pasunakooris kaasa harjutada ja hiljem mängisin pasunat sõjaväes ka veel. Aga 1950. aastate lõpus keeras Hruštšov kruvid kinni ja keelati ära kõik pillid peale oreli, klaveri või harmooniumi, mis olid üldlaulu saatepilliks.

Mingil hetkel said Sa usklikuks.

1950. aastate keskel oli usklike vanemate laste ärkamine. Jumal tegi võimsasti oma tööd. Tänu Jumalale, et olid niisugused usujulged inimesed, kes palvetasid, aga tegutsesid ka vastuvoolu. Jumala Vaim puudutas lapsi ja noori tugevasti.

Kolm aastat tuli Sul sõjaväes olla.

Kolm aastat ja kaks kuud jutti ning pärast kolmel korral kokku neli kuud kordusõppusi. Meil oli rangelt keelatud kellelegi teatada, kus me olime ja mida tegime. Kui ma kümneks päevaks puhkusele tulin pärast kahe ja poole aastast teenistust, võeti kuus-seitse allkirja, et mind on instrueeritud, millest kõigest ma rääkida ei tohi. Ainult seda nähti, et ma istusin tagasi minnes Leningradi rongi peale.

Kõik vaimulik oli sõjaväes keelatud. Kas Sa vahele ei jäänud?

Ma ei osanud vaimulikku vene keelt, teadsin ainult, et Jumal on Bog. Eestlased teadsid minu usklikkusest, aga keegi ei tõtanud reetma. Kui see oleks juhtunud, siis oleks mu käsi väga kurjasti käinud. Oli niisugune juhus, kus hommikuse rivistuse ajal tuli staabiülem välja ja oli väga vihane. Me mõtlesime, et nüüd on mingi suur pahandus või kuritegu tehtud. Aga tema ütles: «Seltsimehed, meil palvetatakse. Ma tean, et meil palvetatakse. Teki all palvetatakse. Kui ma ainult teaksin, kes palvetab.» Nad inimestena ei pruukinudki nii kurjad olla, aga usu peale olid tigedad.

Mind taheti komsomoli meelitada. Mulle pandi isiklik kasvataja, üks mõned kuud minust vanem leitnant. Sellest ei tulnud midagi välja ja lõpuks löödi käega.

Järgmisel aastal pärast sõjaväge võtsin naise. Nüüd on 51 aastat abielu seljataga ja seitse lapselast on juba.

Noored usklikud olid ka nendel aegadel aktiivsed.

Usklikud hoidsid kokku. Sageli ei olnud kogudustel ega konfessioonidel vahet. Kui mõni vanem vend läks kuskile kogudusse külla, läks noori kaasa. Väiksemas kohas, kui õhkkond lubas, kui kohalik kogudusevanem teadis, et mingit kahtlast elementi kohal ei olnud, siis pandi noored tunnistama ning hiljem juba lühijutlust pidama. Nähti, kes sa oled ja mis sinust saada võiks. Ma olin vanuselt juba 30 kanti, kui Oleviste kantslisse läksin, aga mujal olin käinud küll.

Oleviste pastorid olid luubi all. Julgeolek asus kõrvalmajas ja kirikus oli pealtkuulamistehnika. Mind ristiti alles 1966. aastal. Kui ma olin noor mees, siis tütarlapsi võis ristida vähemalt 18-aastaselt, aga meesterahvaid enne sõjaväge ei lubatud. Ma käisin juba kantslis, kui ise nägin, kuidas kõrvalmaja mees tuli mind pildistama. Turistidel oli fotoaparaat rihmaga kaelas, aga see mees tuli kolmejalgse statiiviga ja fotoaparaat oli professionaali oma. Ta pildistas just kantslis olijat.

Sa oled Loksa kogudust näinud algusest kuni tänase päevani.

Nüüd hakkab juba 42. tööaasta täis saama. Loksa oli uus kogudus. Vaatasin esimesi protokolle, mis Robert Võsu koostas. 2. novembril 1975 algasid usuasjade voliniku suusõnalisel loal regulaarsed koosolekud. Pikkamööda hakkas tulema üks ja teine dokument. 1989. aasta jaanuari lõpuks tuli Moskvast luba maja ära osta. Sellega sai kogudus lõpliku vormistuse. Siis olid Moskvas ka juba teised tuuled.

Loksa kogudus on Eestis haruldane, sest ta on kakskeelne.

Loksal oli venelaste, ukrainlaste ja sakslaste hulgas neid inimesi, kes olid pidanud oma kunagise kodukoha usu pärast või poliitiliste tuulte tõttu maha jätma. Meil oli kaks toredat venda peredega, kellele öeldi Ukrainas, et laske siit jalga, kui te ei taha Siberisse minna. Siin hakkasid nende lapsed pöörduma. Sellest kogudusest, mis 1975. aastal alustas, on üks õde ainult veel elus, ülejäänud on neljakümne aasta jooksul tulnud.

Kui venekeelsed kogudused hakkasid eestikeelsetest eralduma, siis meie koguduse venelased palusid, et ärge meid ära ajage, meile meeldib siin. Neil ei olnud ka niisugust inimest, kes oleks võinud saada uue vene koguduse pastoriks.

Kas praegu on hea aeg vaimulikuks tööks?

Koguduse töö elujõulisemad päevad olid sajandivahetusel, kui majanduskriisid ei olnud veel nii põletavad. Oli rahvast, oli noori, tulijaid ja olijaid. Majanduselu ja teenimisvõimalused on teinud oma korrektuurid paljudes paikades ja meil ka. Inimesed lähevad tööd otsima, sest ilma ei saa. Kui vanasti oli kogudus enamvähem ühes kohas, õpiti Tallinnas või Tartus, siis nüüd on kogudus Inglismaast saadik, vahepeal oli üks inimene Kanadas, aga ta tuli sealt tagasi. Rääkimata Soome vahet käimisest. See on elujõulistele usklikele inimestele halba teinud. Suuremates linnades ei ole neid probleeme.

Sa oled juba paar aastat Loksa koguduse pastori ametist vaba, aga mitte tööst prii.

Pastoritööd teeb nüüd minu vend Avo Valk, aga mina tegutsen ka, sest Avo käib graafiku alusel ilmalikul tööl. Vahepeal läks päris ilusasti, sest meie vene noored said eesti keele üsna hästi selgeks ja tõlkisid. Me olime rõõmsad, et peaaegu kõik noored läksid kõrgkoolidesse õppima, aga kahjuks ei tulnud keegi siia tagasi. Mida sa siin teed? Loksa on monofunktsionaalne asula põhja kõrbenud laevaremonditehasega. Väga palju on pensionäre. Tööl käiakse busside ja autodega Tallinnas.

Tänu Jumalale, et niigi on. On usuvabadus ja seda tuleb kasutada, nii palju kui inimene suudab. Nüüd ma palju enam ei suuda. Kui ühe koosoleku ära pean, tõlgin või juhatan, siis teisele enam ei jaksa sõita.

Mida Sa sooviksid nooremale põlvkonnale?

Tuleb sirge seljaga ja kindlalt hoida kinni Piibli õpetusest. Mõni läheb ühele, mõni teisele poole, aga seal on häda ja viletsus. Tuleb võidelda usu eest, mis kord on meie kätte antud, püüda teha parim, panustada Jumala riigile. Mida vanemaks elan, seda rohkem mõistan, kui hea see on, et ma pole omanud elus mingit kapitali, kinnisvara ega mammonat, süda on vaba ja võin teha Jumala riigile veel, mida elu lõpusirgel suudan.

Täname!

Pildil on Peeter Valk abikaasa Helvega juubelipäeval.

 

PIDAGE MEELES MÄRTREID!

Saint-Étienne-du-Rouvray asub Põhja-Prantsusmaal Normandias. 26. juuli hommikul 2016. aastal oli 85-aastane vaimulik Jacques Hamel koos väikese kogudusega kogunenud ümber altari, et jumalateenistust pidada, kui kaks 19-aastast noormeest läbi käärkambri kirikusse tungisid. Nad katkestasid jumalateenistuse ja teatasid, et on Islamiriigi võitlejad, mis on kuulutanud sõja ristiusu vastu.

Vaimulikku sunniti põlvili heitma ja temalt nõuti Islamiriigi deklaratsiooni heakskiitmist. Kui ta keeldus, lõikas üks islamistidest tal kõri läbi. Ta suri nagu tapaloom altari astmetel. Ka üks teine inimene sai raskelt vigastada.

Tänu Jumalale õnnestus ühel naisel eemale hiilida ja politseile teatada, kes kohe kiriku juurde kiirustas. Kui terroristid hüüdega «Allah on suur!» kirikust välja tormasid, laskis politsei nad maha.

LÄÄNE KRISTLASED VAIKIVAD

Mõeldes paater Jacques'i märtrisurmale, kutsume kristlasi üles: «Ärge unustage oma märtreid, oma veretunnistajaid! Nad kuuluvad algusest peale kristluse olemusse. Alates Suurest Reedest on märterlus kristliku elu tulipunkt.»

See üleskutse on vajalik, sest meie läänelikult hellitatud kristlus ei meenuta enam niisugust Jeesuse järgimist, mis tõeliselt midagi maksab, vajadusel koguni elu. See ei sobi ka meie multireligioossesse harmoonianõudesse. Nii on mugavam vaikida ja märtrid unustada.

KÕRGES EAS IKKA VEEL VAIMULIK

Kui me mõtleme paater Jacques'i märtrisurmale, siis saab selgeks, et ta ei olnud mingi kangelane. Ta oli normaalne koguduse vaimulik, kes võttis oma ametit kui eluaegset kutsumust. Ka pärast pensionile jäämist aitas ta kaasa – ta asendas parajasti puhkusel olevat vaimulikku – ja oli nii 85-aastaselt Issanda, kiriku ja inimeste käsutuses. Mitte rohkem, aga ka mitte vähem. Paater Jacques'i kristlaseksolemine on meie omale väga sarnane, selles ei ole kahtlust.

Ja nüüd juhtub see, mida meil on nii raske uskuda, millele me üldse ei tahaks mõtelda: Jeesus Kristus ise võtab selle normaalse ja loomuliku kristlaseelu ning teeb sellest martüüriumi oma tõe tunnistuseks. Tema tunnistajate ja järgijate kannatus tuleb Jumala austuseks.

Seda usu sügavusemõõdet ustavuses Jeesusele Kristusele peavad lääne kristlased uuesti õppima, kui tahame, et meie kirikud oleksid misjonimeelsed ja lootust külvaksid. Seejuures võivad ida kirikud, eriti islami valitsuspiirkonnas, meile suureks abiks olla.

JUMALA TÕDE VÕIDAB

Paater Jacques ähvardas enne oma surma islamiste Jeesuse kurja väljaajava sõnaga: «Tagane minust, saatan!» Inimlikult vaadates ei olnud see mõjus. Aga Jumala Vaimu poolt vaadates oli see õige ja edukas, sest see ütles täpselt seda: «Minu võite te tappa, aga Jumala tõde mitte. See tõde tugineb Jeesuse ristile Kolgatal ja ülestõusmisele, see on võitnud põrgu väravad ja võidab ka edaspidi.»

Taevas juba tähistatakse seda võitu. Klassikaline koraal «Jumal, sind me kiidame» ütleb meile sõnad ette: «Igal päeval tahame sind ja sinu nime kiita, kuni taevas laulame, kus su palet saame näha. Sinu peale loodame, kuni koju jõuame.»

BURKARD HOTZ
idea Spektrum

«Tuleta seda meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane: mina olen su valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!» (Js 44,21).

Foto: Kadri Aan

 

KIUSATUD HEA PÄRAST

Tahaksin teile rääkida kiusatusest, mis tabas mind ja mu perekonda.

Ma teenin pastorina Kiievis. Jõulude ajal oli meil palju õnnistatud koosolekuid ja kohtumisi. Kiitus Jumalale!

Ja nagu sageli juhtub, tulevad pärast õnnistusi ka kiusatused. Avastasin hommikul enne jumalateenistust, et meie autolt olid numbrid ära varastatud. Tuuleklaasile oli kinnitatud leheke telefoninumbriga.

ABI EI SAANUD

Ma helistasin. Teisel pool vastas mulle noormees ja teatas, et ma pean kandma tema arvele 850 grivnat, siis ta ütleb mulle, kus numbrid on. Ma rääkisin talle meie koguduse tööst, ka sellest, et me aitame ümberasujaid ja et äkki ta ise on ka ümberasuja. Ütlesin talle, et ta tegi rumalasti, kui võttis numbrid pastori autolt.

Kuid osutus, et noormeest ei saa ümber veenda ja ta vastas mulle, et temast endast ei sõltu midagi ning hinda ei saa alla kaubelda. Ütlesin talle, et mul ei ole praegu aega selle asjaga tegeleda, sest pean sõitma jumalateenistusele ning lõpetasin kõne.

Teel kohtasin politseipatrulli autot ja rääkisin politseinikule vargusest. Ta laiutas käsi ja ütles, et see ei ole esimene kord ja üksnes meie piirkonnas võtsid vargad eelmisel ööl numbrid ära seitsmelt autolt. Ta soovitas mul neid endal otsida või püüda varastega kokkuleppele jõuda. Sain aru, et politseilt meil küll abi loota ei ole.

Jumalateenistusel me palvetasime nende inimeste pärast, kelle autodelt olid numbrid ära võetud. Pärast teenistust tulid vennad minu juurde ja andsid nõu, kuidas edasi toimida. Mõned aitasid meil numbreid otsida, sest nad teadsid, et tavaliselt ei peida kurjategijad neid autost kaugele (etteruttavalt pean ütlema, et numbrid olid tõesti peidetud oskuslikult autost 80 meetri kaugusele). Kahjuks ei kandnud meie otsimiskatsed vilja.

Siis ma otsustasin uuesti sellele noormehele helistada. Kuid tema jäi enda juurde: kohe, kui raha ilmub arvele, teatab ta mulle, kus numbrid on. Pärast mitut ebaõnnestunud katset ma siiski kandsin raha tema arvele. Seejärel varas helistas mulle ja teatas, kuhu ta numbrid oli maha matnud.

KA VARGAL ON HING

Pärast seda, kui olin numbrid leidnud, helistasin uuesti vargale. Otsustasin talle kõige lõpuks öelda, et Jumal näeb kõike, teab kõike ja Tema eest ei õnnestu midagi varjata. Ja siis ma märkasin, et tema hääl muutus. Ta ütles, et tal ei lähe elus hästi, kõik on halvasti ja juba mitu aastat viib ta küünlaid kirikusse, aga Jumal ei aita teda.

«Aga sa ju ise teed pattu ja see Jumalale ei meeldi!»

«Jah, ma tean,» vastas varas.

Ütlesin, et olen evangeelse koguduse pastor ja selgitasin talle lühidalt evangeeliumi. Varas kuulas mind tähelepanelikult, ilma katkestamata.

«Jumal kutsub sind meeleparandusele. Kas sa saad aru, mida ma räägin?» küsisin ma temalt.

«Jah, pastor, ma saan aru,» vastas varas.

Ma kutsusin teda piiblikooli, kus me reedeti koos põgenikega uurime Piiblit ja jagame neile toidupakke.

«Ma tuleksin küll,» vastas ta ebakindlalt.

«Ma saan sinust aru,» ütlesin ma talle, «sa kardad. Aga seal on palju inimesi, sa võid end nende hulka ära peita. Ma ju ei tunne sind ega tea sinu nimegi.»

Ta kuulas vaikides ja ütles siis:

«Hästi, ma tulen.»

Ma saatsin talle sõnumi aadressi ja kellaaegadega. Kodus palusime perega selle noormehe pärast.

Võib-olla ta tuleb, aga on võimalik, et ma ei näe teda kunagi. Aga kui temast saab kristlane, olen ma väga rõõmus! Ja mul ei ole kahju sellest rahast, mis ma talle andsin. Oh Jumal, et ta päästetud saaks!

Jumal viib meid läbi erinevatest raskustest ja kiusatustest, nagu Tema tahab.

SERGEI GUTS
Vera i Žizn

 

NAD ABIELLUSID UUESTI

Nende esimene suhe algas konarlikult. Nad kolisid 1968. aastal Hamburgi – Rose selleks, et õppida kosmeetikuks, Wolf-Dieter läks aga ülikooli. Nad elasid koos, läksid lahku, armusid jälle ja läksid riidu. Nii möödus viis aastat. Rose tahtis lõpuks selgust: «Me kas abiellume või kõik on läbi.»

Nii nad siis abiellusidki 1973. aastal. Aga seitsme aasta pärast läksid nad jälle lahku. Ametlik lahutus tuli 1984. aastal.

MA EI ABIELLU ENAM KUNAGI

Nende elu oli lihtsalt liiga erinev, arvab Rose. Mees õppis psühholoogiat ja käis eneseabigruppides. Ta läks magama hommikul kell neli, aga kell kuus pidi ta tõusma, et tööle minna. Selle tagajärjel läks Rosel tervis käest ära, ta ei saanud enam õieti hingatagi. Nad lahutasid ja Rose oli kindel, et ta ei abiellu enam kunagi. Seda ta oma 35. sünnipäeval külalistele ütleski.

Läks teisiti, sest mõlemast said kristlased. Tegelikult ei tahtnud Wolf-Dieter ristiusust midagi teada. Tema ema oli kristlane ja poeg oli palju aastaid tema misjoniobjektiks. «Kahjuks,» ütleb poeg.

ELLU TULI PÖÖRE

Aga ühel jalutuskäigul sai ta nägemuse: ta nägi end turuplatsil seismas ja platsilt lähtusid erinevad teed. Ühel nägi ta silti tekstiga «Jeesus Kristus». Kodus otsis ta välja vana Piibli, kirjutas sinna «Jah» ja palvetas: «Jah, Jeesus, ma tahan käia koos sinuga.» Aga midagi ei juhtunud. Ta elas edasi nagu ennegi.

Tõeline pööre Wolf-Dieteri ellu tuli alles siis, kui ta läks usu aluste kursusele ühte Hamburgi evangeelsesse kirikusse. Ta kutsus ka oma endise naise sinna, sest teadis, et ka naine otsis oma elule mõtet. Naine läks ka jätkukursusele ja temastki sai kristlane.

Nad nägid teineteist igal pühapäeval jumalateenistusel. Juba kolme kuu pärast ütles mees naisele: «Me abiellume uuesti.» Aga naine ütles ei.

«Minu jaoks käis see liiga kiiresti,» ütleb ta nüüd. Aga nad nägid teineteist ikka edaspidigi ja mitte ainult koguduses. Ühel jalutuskäigul esitas mees naisele ultimaatumi: «Me kas abiellume uuesti või ma abiellun mõne teisega.»

Naise vastus oli selge: «Eks abiellu siis kellegi teisega.» Aga kodus sai talle selgeks, et ta ei taha, et mees uue naise võtaks. Ta helistas mehele ja ütles jah.

JUMAL PARANDAB PURUNENU

Maikuus 1985. aastal abiellusid nad teist korda. Neile sündis kaks last.

1989. aastal kolisid nad Würzburgi, et kristliku psühholoogiaga tegeleda. Töö mõtteks on tõsta koguduste hingehoiutaset, kuna mõlemad on kogenud, et Jumal võib purunenud suhteid taastada.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

«Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!»
(Ps 91,2). Pilt on tehtud Iisraelis.

 

EESTI ÜHENDATUD BAPTISTI KOGUDUSE 65. AASTAPÄEV

Vancouveris 12. ja 13. augustil 2017

1. Kvartett Thomas Kirvese juhatusel ja solist Marika Wilbiks Torontost.
2. Pärast pidulikku lõunasööki koos Toronto külaliste ja kohaliku eesti kogukonnaga.
3. Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv, pastor Jüri Puusaag Torontost ja Vancouveri koguduse kunagine pastor Andres Rebane.
4. Pastor Tarmo Lige (paremal) andis juhatuse esimehele Peter Lepikule albumi «Memories», milles olid kogudust teeninud Eesti pastorite tervitused koos piltidega.
5. Vanim osavõtja Anni Lepik (104) koos poegade Jaani ja Peteriga. Anni sõnum oli: «Näeme taevas. Ma ootan teid ukse juures paremal pool!»
6. 25-liikmelise koguduse tänupäeva aitas tähistada 55 inimest.

Fotod: Andres Kirves

 

kuulutaja@hotmail.com