Me vajame üksteise toetavaid käsi. Hoolimatu ühiskond on õnnetu. Teisi aidates saame kõik endale ilusama elu.

Jumal on loonud inimesed väga erinevateks – on noored ja vanad, tugevad ja nõrgad, haiged ja terved, targad ja rumalad, omad ja võõrad jne. Kõik peavad ühel maakeral toime tulema. Õigemini – üksinda ei saagi keegi hakkama. Ka ühiskonnast põgenenud inimene teab, et teised on kuskil olemas. Ja väljatõrjutud vajavad veel erilist tuge.

Jõulud ja aasta lõpp on aeg, kus püütakse vanu vigu parandada ning ennast heana näidata. Sel ajal on loomulik kingitusi teha ja vastu võtta. Kui helgemad mõtted pikemaks ajaks meelde jäävad, tuleb uus aasta ehk tõesti eelmistest parem.

Jõululapse käed olid väikesed ja näiliselt täiesti abitud. Ometi olid need kogu maailma Issanda käed. Kui neist said täismehe käed, löödi need naeltega Kolgata ristile. Neist said Päästja käed igaühele, kes usub.

RIIK JA VÄGI JA AU

Toimetaja kommentaar

Rändeleppest johtunud valitsuskriis õnnestus lahendada. Lepe ise annab kõneainet edasi. Leppest sõltumata rändavad inimesed ikka – ühed põgenevad, teised otsivad paremat elu, kolmandad seiklevad. See nimekiri ei ole ammendav.

Igale riigile on valitsuskriis raske aeg. Siiski ei maksa arvata, et terve maailm koalitsioonierakondade nägeluse pärast meie peale halva pilguga vaatab. Saksamaal võttis viimase valitsuse moodustamine väga palju aega, Rootsi ja Läti ei saa praegu kuidagi valitsust kokku, Suurbritannia valitsusest lahkub üks minister teise järel ja peaministril on tõsiseid raskusi. Hea muidugi, kui poliitika on stabiilne. Parlamendivalimiste kampaania ajal on seda aga raske loota.

ANGELA MERKEL SAI MANTLIPÄRIJA

Saksamaa kantsler Angela Merkel on alustanud poliitikast taandumist. Esimeseks etapiks sai uue juhi valimine võimuparteile Kristlik-Demokraatlikule Liidule (CDU). Selleks sai partei peasekretär Annegret Kramp-Karrenbauer (56). Nimi on keeruline meelde jätta ja välja öelda, Saksamaal kasutatakse lühendit AKK ja küllap hakkab see ka laiemalt levima.

Uus parteijuht ei ole veel kantsler ja ei ole kindel, et ta sellele kohale saab. Enne peab Angela Merkel kantsleriametist lahkuma, aga ta tahab valitseda oma volituste lõpuni 2021. aastal. Ja seejärel peab CDU võitma parlamendivalimised. See kõik võib ühel päeval reaalsuseks saada.

Kas nüüd hakkavadki Saksamaad naised üksteise järel valitsema? Olulisem kui sugu on see, et kantsler oma tööga hakkama saaks. Enamik senistest kantsleritest on olnud tugevad juhid (võib-olla isegi kõik). Annegret Kramp-Karrenbauer ei ole algaja, ta on poliitikas olnud ülikooli lõpetamisest peale. Ta on olnud ka Saarimaa liidumaa peaminister, mis andis talle kindlasti suure kogemuse.

Annegret Kramp-Karrenbauer on üles kasvanud katoliiklikus perekonnas. Saksamaa kantslerid on olnud enamasti usuliselt leigemad kui presidendid, aga keskmist hinnangut ei saa kunagi üle kanda konkreetsele isikule.

Eestil on ikka ka oma huvid. Me ei taha märkamatuks jääda ega peenrahaks muutuda, mida suurriigid geopoliitilistes kauplemistes kasutavad või ära võivad anda. Tõenäoliselt hakkavad meie diplomaadid otsima nüüd kontakte Annegret Kramp-Karrenbaueri kui reaalse kantslerikandidaadiga.

Iisrael nõudis, et prohvet Saamuel paneks neile ametisse kuninga, nagu oli kõigil rahvail (1Sm 8,5). Kõik rahvad ja nende juhid ei pea olema ühesugused. Aga oleks hea, kui kõik tunnustaksid Jumalat oma Issandana. Ideaalina, mille poole püüelda ja palveteemaks on see meile kindlasti sobiv.

TOIDU RAISKAMISE VASTU

Detsembris korraldas Toidupank kauplustes järjekordse toiduainete kogumise kampaania. Saadi 37 tonni toitu. Ka kristlasi oli aktiivselt tegevuses. Loodetavasti saab mõnigi vaesem inimene midagi paremat oma jõululauale.

Toidupanga poolt jaotatavatest toiduainetest on suur osa poodides ülejääv kaup. Kui tähtaeg kätte jõuab, läheb see hävitamisele. Parem on ju need toiduained veidi varem kellelegi tasuta kätte anda, mitte ära visata. Seekordne aktsioon ei olnud niisuguse toidu kogumiseks.

Tegelikult läheb mingi osa toidust ikka raisku. Kõik õunad ei jõua puu alt inimeste kõhtu. Osa teravilja jääb põllule, sest seda ei saada kätte. Kuigi toidu säilitamiseks on tänapäeval vist igaühel kodus külmkapp, läheb midagi ikka hapuks või hallitama. Mõni poti- või pannitäis läheb kõrbema. Muist poest ostetud kraami lihtsalt ei maitse, kuigi leti peal paistis see olevat ahvatlev. Seda loetelu võiks jätkata.

See aeg, kus Eestis mahakukkunud leivatükile suud anti, on ammu möödas. Keegi ei taha näljaaegade tagasitulekut, kuid mõnel maal on kogu aeg toidust puudu olnud. Näljapõgenikud pole midagi uut, aga tänapäeval peaks saama seda häda juba vältida.

Ka rikastes maades on neid, kes on mingil põhjusel näljas. Nende eest püütakse hoolitseda. Aga ka need, kes iial pole nälga tundnud, peaks toidusse austusega suhtuma. Õnnetus võib tabada ka väga heal järjel olevaid inimesi (mõtelgem näiteks Kalifornia tulekahjude ohvritele, keda nende vara ja rikkus ei suutnud aidata). Head ajad on kingitus ja on loomulik mõtelda nende inimeste peale, kellel praegu on halvad ajad.

Jeesus teadis, mida tegi, kui Ta õpetas oma jüngreid paluma: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!» (Mt 6,11).

Tekstid Berliini Toomkiriku fassaadil: «Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28,20) ja «See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk» (1Jh 5,4).

JÕULUD MEIS ENDIS

Taas jõuab kätte aasta kõige külmem ja pimedam aeg, kus päevavalgust napib, ärkame ammu enne päiksetõusu ning päike loojub juba keset päeva. See on aeg, mil igatseme toasoojuse, päikese ja valguse järele. See on aeg, mil võime näha Jumala imelist loomingut valge lume, härmatanud puude ja imeilusate jääkristallide näol. See on aeg, mil igatseme olla koos oma lähedaste ja sõpradega, et meenutada möödunut, teha kokkuvõtteid lahkuvast aastast ja vaadata lootusrikkalt tulevikku, mõtiskleda ja kiita Jumalat. See on aeg, mil ootame jõule selle rahu ja rõõmusõnumiga Jeesuse sünnist.

Juba ammu enne advendiaega nägime linnas ja paljudes kaubanduskeskustes erksavärvilisi ning tähelepanu tõmbavaid jõulukaunistusi, süttivaid tulesid, mis valgustavad pimedaid õhtuid. Juba näeme ka inimesi valmistumas jõuludeks, hoole ja armastusega vaateaknaid ja kodusid kaunistamas.

Kaupmehed on juba varakult oma jõulunänni välja ladunud. Kõikjal kõlavad jõululaulud soojendavad südant. Kõigil on kiire ja otsitakse midagi uut ja ilusat nii silmale kui hingele.

Väga palju pannakse rõhku välisele ilule, mida on silmaga näha. Sageli tundub, et kõik see väline värvide ja sära virrvarr tahab võtta kogu tähelepanu ning jõululaps Jeesus jääb tahaplaanile. Seetõttu võtkem aega ka mõtiskleda ja tunda rõõmu selle üle, mida jõulud tegelikult meie elus tähendavad.

LAPSEPÕLVE JÕULUD

Mida on Jeesuslapse sünd toonud minu ellu? Jõule on meie kodus alati peetud, sõltumata ajastust ja riigikorrast. Juba väikese poisi east mäletan, et jõululaupäeval tõi isa kuuse tuppa. Eelmise sajandi kuuekümnendatel ei olnud linnas nii lihtne jõuluks kuuske saada, sest enne jõululaupäeva suurt kuusemüüki ei toimunud.

Jõululaupäeval ja esimesel pühal sai koos vanematega kirikus teenistustel käidud. Siis polnud ei jõululaupäev ega jõulupühad töö- ja koolivabad päevad. Vaid pühapäevale sattudes oli päev vaba. Aga muudel päevadel olid jõulud tavaline kooli- või tööpäev.

Jõuluteenistused algasid siis kella kuue-seitsme ajal õhtul, koorid laulsid ja muusikud esitasid kauneid, südantliigutavaid laule ja muusikapalu, pastor pidas jutluse, mida kuulati hoolega ning see puudutas paljusid. Kirik oli puupüsti rahvast täis. Pärast jõuluteenistust sai tänutundega koju mindud, jõulurooga maitstud, jõuluevangeeliumi loetud ning ukse taha toodud või kuuse alla pandud kinke jagatud. Alati oodati põnevusega, mis seal paki sees on. Kõigil lastel pidid ikka salmid peas olema. Aga kõlama jäi sõnum Jumala kingitusest maailmale Jeesuslapse näol.

SÕNUM KARJASTELE

Ikka ja jälle oleme kuulmas-lugemas jõuluevangeeliumi Luuka 2,6–14: «Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis Ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.» Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!»»

See sõnum on kõlanud aastasadu, sellest ei räägita ainult jõulude ajal. Jeesuslapse sünd oli erakordne sündmus, mida tegelikult ka oodati vastavalt prohvetite ettekuulutustele.

Jesaja 9,5 loeme: «Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.» Ettekuulutus Messia ehk Lunastaja sünnist on Piiblit läbiv teema. Aga keegi ei teadnud, millal ja millises kohas see lapsuke sünnib.

Karjased hoidsid väljal nagu tavaliselt oma karja, nad olid süüdanud lõkked kiskjate peletamiseks, soojendasid end lõkete ümber ja vestsid juttu. Aga sel õhtul toimus midagi erakordset. Nende juurde astus üks mees, üks ingel – Jumala saadik. Tema tulekuga läks järsku ümberringi kõik pimestavalt valgeks ning ingel kõnetas karjaseid. Karjased olid ehmunud ja hirmul. Mida see peaks küll tähendama?

Piiblis, nii Vanas kui Uues Testamendis, räägitakse mitmes kohas Jumala saadikutest – inglitest, kes tulevad inimese kujul. Inglite ülesandeks oli ilmutada äravalitud inimestele kas sõnade või tegudega Jumala tahet. Paljud inimesed on kohtunud inglitega, kes ühel hetkel tulid nende juurde, käisid koos teed, juhtisid neid õigele teele ja siis kadusid.

Seda tegi ka see ingel. Esmalt ta rahustas karjaseid: «Ärge kartke!» Tal oli öelda neile rõõmusõnum. See sõnum kõlab ka täna: «Teile on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.»

Miks olid karjased need, kellele esmalt rõõmusõnumit kuulutati, seda me ei tea. Nad olid ju kõige tavalisemad inimesed. Sageli ongi nii, et Jumal kasutab tavalisi inimesi, kes ei paista millegagi silma, aga kes on valmis kuulama ja tähele panema neid sõnumeid. Ta kasutab inimesi, kelle süda on avatud.

Nii ka karjased ei jätnud kuuldud sõnumit sugugi ainult enda teada, vaid läksid ja otsisid üles selle lapsukese, kellest ingel rääkis. Nad läksid vaatama ja uurima, kas see on tõsi ning rääkima sellest, mida ingel neile oli ütelnud. Kuigi kartus ja palju küsimusi äsja kogetu suhtes oli nende hinges, läksid nad siiski ja tegutsesid.

UUEL AJAL UUED VALIKUD

Ka tänasel päeval on sõnum meile aktuaalne: «Ärge kartke!» Sageli tahab kartus meie hinge pugeda, kui ees on palju teadmatust või me ümber toimuvad ehmatavad sündmused.

Elame huvitaval ajal. Tehnika on arenenud ja arenemas tohutu kiirusega, palju uusi asju ja võimalusi tuleb pidevalt juurde, info liigub ülikiirelt üle maa ja ilma. Vahel tundub, et ei jõua kõige sellega kaasas käia, selles virrvarris ei saa enam aru, kuhu see kõik välja viib. Pidevalt tuleb end kurssi viia uute asjadega ning õppida.

Selles infotulvas peame igal päeval valikuid tegema. Millest kinni hakata, millega kaasa minna ja millega mitte tegeleda? Ka igasugu uusi ja esmapilgul huvitavaid õpetusi tuleb uksest ja aknast, mis kütkestavad otsijaid hingi. Kõige selle sees tuleb kartus – mida, kuidas, kuhu? Siiski on tänane sõnum – ärge kartke, vaid usaldage Jumalat ja Tema juhtimist!

Ingel kuulutas karjastele rõõmusõnumit – Õnnistegija, Messias, Päästja on sündinud. Juudid ootasid Tema sündi. Nad ootasid, et Ta tuleb kuningakojast, et Ta päästab rahva Rooma võimu alt. Aga ingel rääkis hoopis Petlemmast. Jumala plaan oli hoopis teistsugune.

Me ei tea inimestena ette, millised on Jumala plaanid ja kuidas Tema tegutseb, keda ja kuidas Ta kasutab. Jumal räägib ka tänasel päeval Püha Vaimu kaudu meie südametes. Ta julgustab meid tegutsema oma võimaluste piires, rääkima rõõmusõnumit ja elama – käima koos Temaga. Me oleme tänulikud Jumalale, et veel on meil võimalik rääkida jõuludest, Jeesuslapse sünnist ja Tema tegutsemisest igaühe elus.

USK ON VÄGA PRAKTILINE

Alati teeb südame soojaks, kui kuuleme häid sõnumeid, rõõmusõnumeid. See paneb meid üheskoos rõõmu tundma, toob tänu- ja kiituslaulud meie südamesse ja huultele. Sõnum lapse sünnist paneb rõõmustama nii lapsevanemad kui ka nende lähedased ja sõbrad. Tore on näha jõulude ajal rõõmsaid silmapaare ja siirast lapsemeelt.

Inglikoorid laulsid, kiitsid ja ülistasid jõuluööl Jumalat. See oli võimas ülistus ja kiituslaul Petlemma väljade kohal. Samamoodi võime ka meie üheskoos kiita ja ülistust tuua oma Loojale. Kasutagem seda, sest selle taga on õnnistused. Kui jõululaps Jeesus, kes meid lunastas Kolgata mäel, on meie südames, siis võime olla tänulikud kiitust ja ülistust tuues. Meie vaim saab üles tõstetud ja palju head saab seeläbi sündima meie elus.

Ülistuse läbi saab Jumal meid muuta, kogeme Tema puudutust ja väge. Olen seda ise kogenud, kui mured ja koormad tahavad ülekaalu saavutada. Siis Jumalat kiites ja Ta palge ees palves seistes hakkavad probleemid lahenema ja muutused toimuma.

Jumal räägib meiega mitmel viisil. Ta räägib oma sõna, Piibli kaudu. Ta räägib Püha Vaimu kaudu meie südametes. Ta räägib oma loomingu – loodu ja looduse kaudu. Ta räägib inimeste kaudu, keda Ta saab kasutada. Me igaüks saame ķäia koos Temaga, kuulda Ta häält rääkimas. Kas me oleme valmis Teda kuulama?

Soovin, et sellel jõuluajal oleks meil aega seisatada ja mõtiskleda nende väärtuste üle, mida Jeesus on oma sünni ja lunastuse läbi meile andnud. Soovin, et võiksime tähele panna neid kõnetusi ja sõnumeid, millega jõululaps Jeesus Püha Vaimu läbi meiega räägib ja meid julgustab, selgust toob ja näitab teed, mida mööda võime edasi minna, kogedes õnnistusi. Kui ka vahel võivad need kõnetused meid ehmatada ja panna tuleviku ees hirmu tundma, siis kõlab ikka sõnum: «Ärge kartke, sest teile on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.» Koos Temaga võime rõõmsalt ja julgelt oma teed käia. Täitku me südameid rõõm ja rahu, mida jagada.

Kaunist ja õnnistatud jõuluaega kõigile lugejatele!

ERMO SOON
Tallinna Oleviste koguduse diakon

ESIMESED JÕULUD PASTORINA

Aktuaalne teema

Tallinna Kalju Baptistikoguduse vanempastor TARMO LIGE (56) on selles ametis augustist alates. Enne jõule oli põhjust temalt mõndagi küsida.

Milline on sinu esmamulje Kalju kogudusest?

Ei ole kahte sarnast kogudust ja minu meelest on see väärtus. Kalju kogudus on väga väärika ajaloo ja traditsioonidega. Algus on läinud sujuvalt. Mul on väga toetav meeskond ja kogudus võttis mind suure armastusega vastu.

Mis on plaanis jõulude ajal?

Jõulusündmused on esimesest advendist alates täies hoos. Mind isiklikult puudutas väga, kui meil käisid külas Kalamaja põhikooli algklassid. Ma ütlesin sõnumi ja nemad laulsid jõululaule. Kirik oli lapsi täis ja oli selline siiras rõõm, nagu oleksin lapsepõlve tagasi läinud. Tänu Meego Remmelile ja Erki Tammele, et need sidemed on loodud ja tänaseni alles hoitud!

Detsembris oli juba kaks kontsertjumalateenistust. Leidsime dirigendiks Ester Tuuliku ja tegime projektipõhise jõulukoori. Väga vahva oli. Esimese advendiküünla süütas Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid. Ka linnaosaga on head suhted. Teisel advendil esines meil laste viiuliansambel «Mosaiik», mida juhendab meie oma Karmen Kääramees. Nii palju inimesi pole minu ajal kirikus olnud kui sellel kontsertjumalateenistusel. Lapsevanemad ja tuttavad tulid kuulama. Juko-Mart Kõlari sõnum puudutas.

Tulemas on sündmus «Väikesed jõulud», kus on muuhulgas Kalamaja segakoori kontsert, pannkoogihommik ja kuuskede müük, töötoad ja jõuluteemaline lasteetendus. Püüame head sõnumit levitada ja kutsuda inimesi järgmisel aastal algavale evangeelsele kursusele. «Väikesed jõulud» on kogukonnas väga populaarne traditsioon. See on niiöelda «silla loomise üritus».

Muidu peame jõule nagu kõik kogudused ikka. Kõike saab jälgida meie Facebooki lehel ja ka kodulehel.

Kalju koguduses ei ole enam koori.

Meil on kolm-neli muusikaüksust, mis erinevatel pühapäevadel teenivad, ja kaks muusikajuhti. Kui me kava teeme, siis püüame tasakaalu hoida, et oleks kaasaegsemat ja ka klassikalisemat muusikat.

Kalju, Viimsi ja Oleviste ühine meeskoor laulis meil isadepäeval ja see oli väga tore. Kui me vaatame Eesti EKB Koguduste Liidus ringi, siis mõni üksik koor on veel alles. Koorimuusika ei ole populaarne. Tegime oma koguduses analüüsi. Lauljaid meil on, muusikuid on, aga dirigente ei ole. Kristlasi praegu dirigeerimist õppimas ka ei ole.

Inimeste nõudmised muusika kvaliteedile on tõusnud. Niisugust asja, et laulame kuidagi ära, iga nädal on kooriproov, vähemalt nooremad inimesed enam ei tee. Peab olema mingi eesmärk, mingi kontsert. Tullakse kokku, tehakse see ära ja siis minnakse, kuni järgmise projektini. Meie koguduses vähemalt on nii, et need, kes on vähegi tegijad, teevad kõike ja nad ei jõua enam mingeid püsivaid lisakohustusi võtta.

Mis tööharud teil siis on?

Me oleme püüdnud teha mitte palju, vaid hästi. Evangeelses plaanis tuleb veebruarist Alfa-laadne loengute sari. On naistetöö, meestetööle veel mõtleme. Igal nädalal on «Tähista tervenemist», kuhu saavad tulla sõltuvuste, leina ja hirmudega seotud inimesed, ise üsna anonüümseks jäädes. Meie ruumides koguneb ka palvekliinik. Lastetööst on suur rõõm. Sel aastal on lapsi rohkem. Eakatel on ka oma osadus. On mõned kodugrupid. Eakate hooldus toimib, vajalikul määral sotsiaaltöö. Huvitavad on juba mõned aastad kestnud «kodudes söömised», kus minnakse külla ja laud kaetakse ühiselt. See on eriline osadus, mis on tänapäeval haruldane. Õpime üksteist tundma.

Jumalateenistuse formaat on veidi muutunud. Nihutasime jumalateenistuse aja pühapäeval tunni võrra hilisemaks ja nüüd saame teha enne seda piiblitunni. Need on traditsioonilise koguduse jaoks üsna suured muutused. Eks ma olen hingelt reformaator, aga aega tuleb anda. Lõpuks on Jumal see, kellest sõltub kõik – inimeste tegevuste läbi keegi meelt ei paranda. Tahame hoiduda programmipõhisest meelelahutuslikust kristlusest.

Kalju kogudus ei ole oma majas üksi.

Me jagame ruume venekeelse Betaania kogudusega. Algatasin koguduste juhatuste regulaarsed kohtumised, et infot vahetada. Meil on remondiplaanid. Ühine majandamine on üsna keeruline – soovime mõlema koguduse võrdset panustamist, et keegi kellegi kulul ei elaks. Betaania koguduse muusikute ja noorema põlvkonnaga on meil väga hea mõistmine, sest nad oskavad eesti keelt. Vanemate inimestega on keelebarjääri ja vanade harjumuste tõttu raskem.

Sa käid ilmalikul tööl ka.

Eesti pastor peab tööl käima, sest ta peab ju «poolenisti kogudust üleval pidama», nagu üks vanem vend mulle kunagi ütles. Nagu talumees pidas kunagi oma toas tundi ja pidas kogudust üleval ka. Kaljus kindlasti nii ei ole, kogudus on väga mõistev. Meil ja mõnes teises suuremas koguduses on paremad võimalused. Mul on hea abiline pastor Vilver Oras, kes on olnud järjepidevuse kandja minu sisseelamise ajal. Tema käib ka iga päev tööl ja nii me kahepeale seda koormat ja ka palka jagame.

Tundub, et kui käid iga päev tööl, siis võetakse sind tõsisemalt. Kohtusin ühe ärimehega, kes väitis enda ateisti olevat. Kuuldes, mis valdkonnas tegutsen, suhtumine muutus ja ta soovis igaks juhuks, et tema eest palvetaksin.

Mu päevad on tavaliselt 12 tundi pikad. Inimestega saab ju suhelda ja nõupidamisi teha ainult õhtuti. Aga kui sa teed seda, milleks Jumal sind on kutsunud, siis see on ainult puhas rõõm ja õnnistus. Loodame, et seda, mida me külvame, keegi ühel päeval lõikab, kui me ise seda teha ei peaks saama.

Soovin kõigile lugejatele õnnistatud ja rahulikku jõuluaega koos Jumalaga ja peredega. Ärge aega üle planeerige!

Täname!

KEELEST SÕLTUB VÄGA PALJU

MART RANNUT on keeleteadlane, Eesti Piibliseltsi juhatuse liige ja kuulub Tallinna Jaani kogudusse. Ta saab järgmise aasta jaanuaris 60-aastaseks. Noorukina 1970. aastatel lõi ta kaasa Oleviste poistegrupi Konsiil tegemistes, millest intervjuud alustamegi.

Kuidas Sa nüüd Konsiili hindad?

Tänapäeval ütleks, et see oli koolitus, esiteks vaimuliku kasvamise koolitus. Teiseks oli see juhtimiskoolitus. Organiseerisime suvelaagreid ja muid üritusi. Kolmandaks oli see vaimulike teadmiste omandamine. Meil oli mitmeid õpetajaid, kes võimaldasid minna Piibli sisse ja mõista kristlikke tõdesid.

Need kogemused on mind küllalt palju elus aidanud. Olen töötanud mitmes juhiametis, Konsiili koolitus hoidis nii mõnegi rumaluse ära. Piibli tundmisest on praegugi kõvasti kasu, tollal tegime esimesi samme.

Millest Sa tegid doktoritöö?

Teemaks oli Eesti keelepoliitika. Väitekirja kaitsesin 1998. aastal Tartu Ülikoolis. Kirjutasin selle Taanis ja juhendaja oli soomerootslane, maailmakuulus teadlane Tove Skutnabb-Kangas. Olin seetõttu üks esimesi, kes kirjutas oma töö inglise keeles. Tänapäeval kipuvad kõik nii tegema, kuigi tihtipeale objektiivne põhjus puudub.

Ma tegelen praegugi sellega, kuidas keel kujundab ühiskonda ja ühiskond kujundab keelt. Püüan välja selgitada, mida me saame teha, et muuta eesti keel atraktiivseks, et kõik seda kasutaksid ning meie keel säiliks.

Sa ei poolda seda, et kõik läheb inglise keele peale?

Ei poolda. Kui minnakse üle teisele keelele, siis jääb rahvas vaeseks. See ala, kus minnakse üle, muutub ääremaaks. Seal ei ole enam midagi oma, mille ümber koonduda, vaid vaadatakse kuhugi kaugele teiste poole. See tähendab, et lisaks kultuurile käib regioon ka majanduslikult alla.

Kas tänapäeva eestlane ja Lembitu saaksid omavahel juttu ajada?

Suurt ei saaks. Üldiselt tasuks sellisel juhul soome keelt osata. Soome keeles on vanad sõnad ja vormid paremini säilinud, eriti Karjala aladel. Indoeuroopa keeltest on säilitanud väga palju vanu vorme leedu keel.

Sa ei räägi oma loengutes muistsest õnneajast.

Ei ole Eestis seda õnneaega olnud, kuigi soome-ugri rahvad on Põhja-Euroopas valitsenud viimasest kolmest tuhandest aastast ehk kaks tuhat, viimase tuhande aasta jooksul on toimunud allakäik. Kui ma räägiksin mõnest teisest maast, räägiksin ma sama õnnevaba juttu. Ei olnud vanasti seda head aega, elu oli küllaltki raske.

Muide, Eestimaad ei olnudki, kõrvaltvaataja jaoks oli siin mitu erinevat Eestimaad. Tõenäoliselt olid kohapealt vaadates erinevused veelgi selgemad. Kõige selgemalt jaotus Eesti kaubateede alusel. Üks läks mööda Põhja-Eesti rannikut ja teine Pärnust läbi Tartu Novgorodini. Nendel kaubateedel muutus koos inimeste liikumisega ka keel ühtlasemaks. Sisuliselt oli kaks erinevat keelt. Vanasti nimetatigi neid keelteks – olid tallinna ja tartu keel.

Ilmselt hakkas keel ristiusu tulekuga muutuma.

Ristiusk tuli meile koos preestritega, kes siit läbi rändasid ja võib-olla ka kristlastest viikingitega. Viikingid olid Bütsantsi keisrite ihukaitsjad ja seal võis olla mitu tuhat viikingit korraga ametis. Kui nad tagasi koju tulid, olid osa neist kristlasteks saanud. Eks nende mõju jäi ka kaubateedele. Ma arvan, et mõnigi eesti poiss läks viikingitega kaasa, teenis Bütsantsi keisri armees ning võis tagasi tulla ja elada oma elu kristlasena.

Kristlus ja tolleaegsed loodususundid ei olnud vastandatud. See oli tüüpiline sünkretism, mida me tänapäeval näeme Aafrikas ja Filipiinidel – võetakse üle mingid loodususundite elemendid ja liidetakse kristlusele või vastupidi. Meil on vanu kristlikke pühapaiku, mille peale ehitati hiljem kabel või kirik. Tüüpiline näide on Saha kabel, kus arvatavasti oli juba enne taanlaste tulekut kristlik pühapaik. Neid kohti on Eestis paarkümmend.

Administratiivse ristiusustamisega 13. sajandil muutus kogu elukorraldus. Ristirüütleid ei olnud palju, aga neil oli abimehi, kannupoisse ja sõjasulaseid. Need olid eestlased või liivlased. Tõenäoliselt läksid paljud neist vabatahtlikult üle saksa keelele, jõudes jõukamasse klassi ja tundes end peremehena. Eestlased vahetasid väga kergesti keelt, kui vähegi haljamale oksale jõudsid. Mitmed baltisaksa suguvõsad on oma alguse saanud eestlastest.

Kas ka tänapäeval võib juhtuda, et pagulaste ümber kogunevad kannupoisid ja nad teevadki meie maa teistsuguseks?

Pagulasi on meile tulnud vähe, paarisaja piires, neistki on pool lahkunud. Neil on meie juures ebamugav. Meie kultuur ja keel, inimestevaheline suhtlemine ja sotsiaalne sfäär on neile harjumatud. Nad ei löö siin läbi. Inimene tunneb, kui ta satub teise sorti. Kui Eesti suudaks lõuna poolt tulnud pagulasi aidata nende kodumaal, oleks tulemus palju parem.

Sisseseadnud pagulased harilikult enam ära ei lähe. Võtame kasvõi Jugoslaavia kriisi 1990. aastatel, kui nende pagulased tulid Põhjamaadesse. Nad on integreerunud, kuid ei saa välja oma sotsiaalsest kihist ja töötavad ikka lihtsamatel töökohtadel koristajatena või konveieriliinil.

Pagulased moodustavad migrantidest mõne protsendi. Enamik on töömigrandid, kes otsivad paremat elu ja tööd. Välja rändavad ärksamad, aga vastuvõtvates riikides muutuvad nad teise sordi inimesteks. Kehvemad jäävad kodumaale. See paneb ka lähteriikidele küllalt suure põntsu.

Mida me peaksime õppima oma hõimurahvastest Venemaal? Meile tuleb inglise keel ja neile vene keel laviinina peale.

Meil on kokkupuuteid Venemaa soomeugri keeleteadlastega ja väga tihti ei oska nende lapsed enam oma vanemate emakeelt. Kui pere elab linnas, siis ta venestub. Eestlastel seda probleemi ei olnud, sest meil oli suur arvuline ülekaal. Kui 19. sajandil linna mindi, muutus linn eestikeelseks, mitte eestlased saksakeelseteks.

Eestlased saksastusid seisuslikul redelil tõustes. Forseliuse seminaris 17. sajandi lõpul õpetati välja umbes 150 köstrit. Paar põlve edasi oskasid veel nelja köstri järglased eesti keelt. Ülejäänud tõusid kiiresti karjääriredelil ja eesti keel kadus suust. Rahvusliku ärkamisega hakkas olukord muutuma. Võeti üle linnavalitsused ja saadi häid kohti. Eestlasena sai ka karjääri teha.

Keelelised üleminekud on väga ohtlikud. Harilikult toimub ka vaimne üleminek – lõigatakse läbi kõik oma kultuuriga siduv. Väga tihti tähendab see ka tähestiku vahetamist. Hea näide on Kesk-Aasia, kus inimesed ei ole võimelised lugema vanemaid tekste, mis kirjutati teistes tähestikes. Nii ei kao mitte ainult riiklus, vaid ka rahvas ja kultuur.

Kas kõrghariduse üleminekut inglise keelele on võimalik takistada?

Meil nõutakse ülikoolides nii inglise kui ka eesti keele oskust. Eeldatakse, et üliõpilased loevad inglisekeelseid materjale juurde. Kui me suudaksime eesti keele kasutamise vähenemist kõrghariduses vältida, siis me ei peaks kartma, et eesti keel kaob kõrgkoolidest ära. Teadus ise on rahvusvaheline ja seda teadust, mida me saame ainult eesti keeles teha, on tänapäeval väga vähe.

Mina muretsen gümnaasiumiastme pärast. Tekivad inglisekeelsed programmid, õpitakse inglise keeles. Meil on seda näha viimased paarkümmend aastat eriti vene ärimeeste laste puhul. Lapsed pannakse rahvusvahelisse kooli lootes, et sealt saab kõige parema hariduse.

Mõned kurdavad, et noored ei loe enam eestikeelset Piiblit, vaid inglisekeelset.

Ühest küljest võib tunduda, et see võib kahjustada eestikeelset piiblitundmist. Teisalt, kui loetakse erinevaid tõlkeid, siis mõistetakse täpsemalt, mida seal on öeldud. Kui lugemine piirdubki ainult inglise keelega, siis sellest jääb kahtlemata väheks.

Mina soovitan: võtke aga julgesti kätte Piibel mõnes võõrkeeles ja lugege iga päev üks peatükk. Keeleõppe jaoks on see väga kasulik.

Millal juhtus, et Piibel polnud enam eesti keele norm, vaid Piibli tõlkijad otsisid normi ilmalikust keelest?

Ma paigutaksin selle 19. sajandi algusse. Eesti keel hakkas kiiresti arenema, vaimuliku kirjanduse kõrvale tekkis ilmalik. Eesti keel muutus igapäevateadmiste allikaks – esimene käsiraamat oli selle kohta, kuidas ravida inimeste ja loomade haigusi, järgmine õpetas, kuidas viina teha. Vaimulik keel jäi ajast maha. Inimestel on sageli selline arvamus, et kui päriselt aru ei saa, siis on hästi püha tekst. Esimese eestikeelse piiblitõlkega juhtus sama asi – seda ei kohendatud pikka aega ja hiljem ei tahtnudki rahvas seda muuta.

Kas me peame kahetsema seda, et pudulojuseid ja lõukoeri enam 1997. aasta piiblitõlkes ei ole ja inimesed ei teagi enam, kes need loomad on?

Vaevalt et me peaksime seda sõnavara taga nutma. Anton Thor Helle suhtus 1739. aasta piiblitõlkes algteksti sellise pieteeditundega, et üritas loomade nimed ka säilitada – heebrea sõna jäi alles ja eesti vastet ei otsitudki. Isegi siili kohta jäi heebrea sõna. Siiani on neist säilinud näiteks jaanalind.

Millisena sa näed meie tulevikku?

Kipub olema selline arusaam, et kõik läheb paremaks. Mina olen seda meelt, et meil on praegu üks paremaid aegu nii majanduslikult kui vabaduse poolest ja seda aega tuleb kasutada. Head ajad võivad lõppeda ja tulla niisugused, mis meile nii palju ei meeldi.

Katsume olla nendeks valmis. See ei tähenda rahalist või majanduslikku valmisolekut, vaid me peame olema valmis väljakutseteks, mis meid võivad ees oodata. Kristlane olla ei tarvitse enam olla nii kerge nagu praegu. Meil on alati oht, et kristlik sõnum lahustub hea elu sees ära.

Mulle väga meeldib 1968. aasta tõlkes kirjakoht Lk 12,32: «Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile kuningriigi!» See oli pisuke karjuke, on praegu pisuke karjuke ja on ka tulevikus pisuke karjuke. Kristlased ei moodusta enamikku rahva seas, aga nad peavad olema arvamusliidriteks, sest neil on, mida öelda ja kuulutada.

Täname!

LOOTUS LOOTUSETUTELE

Timo Arnstadt (44) on misjonist vaimustuses hällist saati. Juba tema esivanemad siirdusid kaugetele maadele vennastekoguduse misjonäridena. «Kui ma lapsena vanaema suust neid jutte kuulsin, olin lummatud,» meenutab ta.

Lapsena aitas ta meeleldi oma vanemaid kiriklikus sotsiaaltöös. 13-aastaselt andis ta oma elu Jeesusele. Et ta ise saab ka ükskord väljaspool tolleaegset Ida-Saksamaad rõõmusõnumit jagada, ei osanud sel ajal veel keegi aimata.

MÜÜRSEPAST MISJONÄRIKS

Pärast kooli õppis noormees kõigepealt müürsepaks, hiljem kasvatajaks ja tegeles oma koguduses noortetööga. Lapsepõlveunistus Aafrikast ei lasknud teda aga kunagi lahti.

2009. aastal istus ta esimest korda Eldoreti linna suunduvasse lennukisse. See on Lääne-Keenias olev suurlinn. «Sealsete inimeste nägudel nägin ma palju kibedust ja lootusetust. Varsti pärast seda tundsin ma, et Jumal kutsub mind Keenias selle nimel tegutsema, et lootusetud inimesed võiksid lootust leida.» Teinud kiire otsuse, andis Arnstadt ära oma korteri ja töökoha ning suunduski Aafrikasse.

KA RASKED AJAD TOOVAD ÕNNISTUSI

Arnstadt suutis lapsi tänavalt ära tuua, neile mõtestatud tegevust leida ja Jumala armastust «mänguliselt» esitada. Ka tema kaastöötajate hulk kasvas pidevalt. Ametlikult kandis nende ühing peagi uhket nime «Halastus elu jaoks». Sellest alates juhib Arnstadt projekte oma kodumaalt ja külastab plaanipäraselt Eldoreti.

Ükskord 2014. aastal sattus ta laimu ja politsei korruptsiooni tõttu otse vanglasse. Aga ka vanglaaeg tuli lõpuks õnnistuseks. Nii alustas ta mõne aja pärast vanglatööga. Praegu juhib seda üks tema kunagine kaasvang.

KOGUDUS, KOOL, PROJEKTID

Jaanuaris 2015 asutas ühing koguduse. Praegu käib jumalateenistustel umbes 40 täiskasvanut, noort ja last, ka kodugrupid on olemas. Selle töö juurde kuuluvad tänavalaste peavari ja kool nende jaoks.

Arnstadt töötab täisajaga sotsiaaltöötajana ning aitab Keenia tööd rahastada. Igal aastal viibib ta mitu nädalat Keenias, et inspireerida, korraldada või uusi töölõike alustada. Tänu sotsiaalmeediale saab ta oma kaastöötajaid nõustada ja informatsioon jõuab temani. Tema soov on, et inimesed nende projektide kaudu Jumalat tundma õpiksid ja Tema neid muuta saaks.

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

BENSIIN VERES

Professor Carl Horst Hahn (92) on veendunud, et kõige tähtsam asi elus on jumalakartus ja parimaks teejuhatajaks on kristliku usu reeglid. Hahn on üks juhtivaid pärastsõjaaegseid majandustegelasi. Ta on viinud ettevõtte Continental AG maailma kolme suurema automüüja hulka. Volkswagenist sai tema eesistumise ajal (1982–1992) maailmanimi. Ta on Golfide põlvkonna isa ja Audide turuletooja. Juba 1954. aastal asus Hahn Volkswageni autoettevõttes ametisse ja kuulus kuni 1997. aastani firma juhatusse.

MUUTEV AKTIIVSUS

Selles vanas mehes on midagi erilist. Majanduskonverentsil kõneles ta terve tunni ilma konspektita ja kokutamata Saksamaa ning kogu maailma ühiskondlikust ja majanduslikust olukorrast. Kuulajad olid lummatud.

Hahn sündis 1926. aastal tööstuslinnas Chemnitzis. 1940. aastal hakkas ta sealsamas õpipoisina autondust õppima. Ta arvab, et tema kodupaiga inimesed on kõige loomingulisemad kogu Saksamaal. See piirkond jäi pärast sõda nõukogude okupatsioonitsooni, millest sai varsti Saksa Demokraatlik Vabariik. Sealt põgenenud inimesed omasid olulist rolli Baieri ja Württembergi tööstuse edendamisel Lääne-Saksamaal.

Kohe pärast Saksamaa taasühinemist hoolitses Hahn Volkswageni juhina selle eest, et kontsernist saaks üks suuremaid investoreid Ida-Saksamaal. Tema kodukandis Zwickaus rajati üks kaasaegsemaid autotehaseid. Hahn ütles: «Ma tänan iga päev Jumalat taasühinemise eest. Midagi niisugust pole enne juhtunud – diktatuur kukkus kokku ilma sõja ja surnuteta.»

VANA MEHE HINNANG

Hahn ei pea pensionäripõlve. Teda kui spetsialisti vajatakse tänaseni juhatuse või nõukogu liikmena mitmesugustes Saksamaa, Euroopa ja USA ettevõtetes. Nii kodu- kui välismaa kõrgkoolides peab ta professorina loenguid ning lööb kaasa isegi Hiina ettevõtetes. Ta kiidab hiinlasi: «Tänu oma inimeste suurele töökusele on nad võimelised paljudel aladel maailma turuliidriteks saama.»

Sakslane Konrad Zuse leiutas 1941. aastal esimese arvuti, aga arvutitootjad number üks ja kaks on nüüd hiinlased. Euroopa parim ülikool on Zürichis, mitte Saksamaal. Kuigi Hahni arvates pole ühelgi põlvkonnal Saksamaal nii hästi läinud kui praegusel, peaks midagi põhimõtteliselt muutuma, et see nii ka jääks.

USU TÄHTSUS

Hahni abikaasa Marisa suri 2013. aastal. Tema nime andis Hahn ühingule, mis edendab eelkõige haridusprojekte.

Hahn kurdab, et ristiusu põhitõed lähevad Euroopas üha enam kaduma. Nende hulka kuuluvad idealism, kirg, töökus ja vastutustunne, aga ka tagasihoidlikkus ja alandlikkus. Sellest ei ole kahjuks ei poliitikud ega kirikud piisavalt rääkinud.

Mis annab sisu tema kui kristlase, nelja lapse isa ja üheksa lapselapse vanaisa elule? «Iga päev tuleb töötada, sportida ja kõigest hoolimata mitte unustada, et kõige eest võlgneme tänu Jumalale.»

HELMUT MATTHIES
idea Spektrum

TULI LÕÕMAS ÜMBERRINGI

Kalifornia väikelinnas Magalias elas 30 inimest metsapõlengute keskel kohutava tulepõrgu kohalikus baptistikirikus kahjustamata üle. Meedia kirjutas imest.

Pärast seda kui enamik 12 tuhandest elanikust 8. novembril linnast lahkus, tegeles kohaliku baptistikoguduse pastor Doug Crowder nendega, kes ära ei läinud. Evakueerimisest keeldusid enamjaolt vanemad inimesed. Kui aga tuli ikka lähemale jõudis, kogunesid nad 9. novembril oma sõidukitega baptistikiriku juurde, et koos minema sõita.

Nagu Crowder teadeteagentuurile Baptist Press rääkis, toimus just siis, kui nad ära sõita tahtsid, plahvatus. «Kõikjal meie ümber oli tuli.» Vanainimesed põgenesid kirikusse. Nagu hiljem välja tuli, plahvatas kõigepealt üks restoran kogudusekeskuse vastas ja seejärel üks kodutarvete kauplus, mis müüs majapidamisgaasi balloone.

Kui inimesed järgmisel päeval kirikust välja läksid, siis selgus, et peaaegu kolm neljandikku kõigist hoonetest olid tuleroaks langenud, nende hulgas ka pastori maja. Kuid baptistikogudusele kuuluval krundil oli kõik kahjustamata. Crowder ütles: «Isegi sügisesed lehed olid veel puude küljes.»

Tegu oli Kalifornia ajaloos ühe kõige purustavama ja tapvama tulekahjuga. 77 inimest on kohalike võimude teatel tules surma saanud ja ligi tuhat on kadunud. Hävis üle kümne tuhande hoone ja rohkem kui 600 ruutkilomeetrit metsa.

idea Spektrum

USKUDES JA JAGADES

Ei ole mingit kahtlust – maailm ei muutu paremaks. Sellele vaatamata ei ole ma nõus üleüldise hädaldamisega. Muidugi võivad viimaste aastate poliitilised arengud hirmu teha. Ühiskondlikud probleemid ei muutu väiksemaks sellal kui esitatavad küsimused lähevad aina keerulisemaks ja vastuseid leida on üha raskem. Sellele vaatamata on mul lootust.

Paljude aastate eest ütles tolleaegne Saksamaa president Gustav Heinemann ühe olulise lause: «Selle maailma isandad lähevad, aga meie Issand tuleb!» Sellega juhtis ta tähelepanu meie usu alusele, Jeesusele Kristusele. Tema ei anna lootust mitte ainult meile endale, vaid soovib, et meist saaks lootuse edasiandjad.

LEIDA OMA KOHT

Maailm ei lähe hukka üha laiemalt leviva islami tõttu. Teda ei pane vankuma põgenike hulgad, aatomirelvade täristamine, laenuorjus ega majandussõjad. Maailma kõigutavad kristlased, kes ei tea oma kutsumust ega ela selle järgi. Ülesanne, mille Jeesus oma järelkäijatele andis, on väga arusaadav ja selge – me peame olema sool ja valgus!

Ameerika kristlik aktivist Shane Claiborne ütles kord: «Kristlasi ei ole kutsutud olema lahedad. Nad peavad olema erilised.» Meid on kutsutud elama eristuvat elu. Olen seda näinud paljudes maades, kus oleme töötanud koos innustunud kogudustega, et vabastada lapsi vaesusest.

Näiteks pastor Joel, kes elab ja töötab Keenias Mathare slummis. Tema kogudus näitab üles lootust. Kolmesajast koguduse liikmest on juba üle saja viiekümnel õnnestunud äärmisest vaesusest välja tulla ning slummist minema kolida. Aga igal pühapäeval on nad alati oma kogudusekojas, et näidata lootust teistele ja olla nendega solidaarsed.

Viis aastat tagasi oli Joelil võimalus minna elama Ameerika Ühendriikidesse ja isegi selle riigi kodanikuks saada. Ta loobus sellest ja jäi oma kohale: «Siin on minu kutsumus, nende inimeste juures Mathares.» Ja nii elabki ta edasi prügimäe kõrval ja hoolitseb sealsete inimeste eest.

TUUA ELU

Kus kasvavad kogudused ja miks? Kes selle küsimusega tegeleb, sellele hakkab varsti silma, et välised ja takistavad olukorrad Jumala riiki pidurdada ei suuda. Jumala riik kasvab seal, kus inimesed on teadlikud oma kutsumusest ja elavad selle järgi.

Nagu näiteks Michelle Tolentino Filipiinidelt. Ta on narkokaubitseja ja varga tütar Manilast. Ta elas koos 17 inimesega 12 ruutmeetri suuruses hütis. Tema tulevik oli ettearvatav kuni päevani, mil ta leidis kontakti kristliku kogudusega. Michelle õppis siis tundma Jumalat, kes teda armastab, tema eest hoolitseb ja kelle jaoks ta tähtis on.

Michelle'i elu hakkas seejärel kulgema hoopis teisiti kui varem arvata võis. Ta lõpetas kooli, õppis kõrgkoolis ajakirjandust ja kaubandust ning maandus lõpuks stipendiaadina hinnatud Moody piiblikolledžis. Selle lõpetas ta kiitusega.

Täna elab Michelle Tolentino jälle Manila slummis ja tegeleb seal noorte naistega, et nad prostitutsioonist vabaks saaksid. Sest see on tema kutsumus.

Ma õpin nendest kahest näitest. Me võime olla soolaks ja valguseks – kui me seda soovime.

STEVE VOLKE
EiNS

ÜKS PILT

Eesti EKB Koguduste Liidu kauaaegsed töötegijad koos abikaasadega olid kutsutud 22. novembril Tallinnasse, et kohtuda liidu juhtkonnaga. Koos söödi lõunat ja võeti sõna. Pildil kõneleb liidu president Erki Tamm.

Foto: Heldur Kajaste

Pastor KALJO RAID 100

Sünniaastapäev Kohila Baptistikoguduses 9. detsembril 2018

1. Avatervituse ütles Kohila Baptistikoguduse vanempastor Viljar Liht.
2. Kaljo Raidi tütar Merike Uudam andis ülevaate oma isa elust ja teenimisest.
3. 1971. aastal läkitati Kohilast Sadalasse pastoriks Aare Tamm, keda Kaljo Raid rohkesti innustas.
4. Kaljo Raidi ajal kõlas Kohilas imeline muusika, mida ilmestas mälestuspäeval laul «Kuninglik saal».
5. Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm pidas lõpujutluse.
6. Kaljo Raidile 50. juubeliks kingitud lamp on siiani Kohila Baptistikoguduse saalis.

Fotod: Anett Haljasorg