Eestis pole suuri mägesid. Oleme rahul oma väikestegagi.

«Mingem üles mägedele ... Ja siis hüüdkem alla orgu: «Ilus oled, isamaa!»» Need Mihkel Veske sõnad on mitmel ajalooperioodil eestlastes patriotismi sünnitanud. Vaadakem ringi oma ilusal maal ja selle küngastel ning tundkem rõõmu, et Jumal on meile niisuguse maa elamiseks andnud.

«Ma tõusen mäele, et olla su lähedal,» ütlevad Timo Lige laulusõnad. «Las su Vaim täidab selle maa! Las su au katab meie maa! Nagu vesi merepõhja, nõnda katab sinu au me maa.» See on meie soov ja igatsus.

«Sest Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes,» kõlas Jumala tõotus Iisraelile (5Ms 8,7). Mitte alati ei osanud see rahvas kahjuks Jumala annist lugu pidada.

«Mäe peal», Jumala juures taevas on puhkepaik. Tema lapsena on hea elada ka maa peal.

MUUDATUS MUUDATUSE PEALE

Toimetaja kommentaar

Riigireformi Sihtasutus tuli välja muudatusettepanekutega, mille hulgast äratasid suuremat tähelepanu Riigikoguga seotud soovid. Enamik sellest jutust on ammu tuttav. Võiks öelda, et tehke siis lõpuks ära või seletage, miks ei ole kasulik teha. Aga midagi muuta ei saa ju see sihtasutus, vaid Riigikogu ise. Mõnest küsimusest võiks saada valimisteema.

Kui reform on teostatud, siis selgub tavaliselt, et tulemus ei olegi ideaalne. See ei tähenda, et kõik peakski jääma nii, nagu on. Õnneks pole Eesti elu seisnud paigal, ka Riigikogu kohta kehtivad seadused on ajaga muutunud.

HALDUSREFORMI AASTA

Haldusreformist on möödas üks aasta. Eestis jäi valdu ja linnasid tunduvalt vähemaks. Uued piirid ja nimed vajavad veel siiani harjumist. Ja kui ühes aadressis on «Valga maakond, Valga vald, Valga linn», siis ei saa küll aru, miks on vaja ühte nime nii palju korrata.

Kuulutaja laialisaatmisel ei pääse uutest aadressidest kuidagi mööda. Eesti Posti tellijateregister muutus ilma, et toimetus ise oleks pidanud midagi tegema. Aga kas ümbrikule kirjutatavad aadressid on päris korrektsed, seda ei teagi, tagasi pole ükski lehepakk õnneks tulnud.

Üks viimaseid uudiseid oli, et Eestis jääb postipunkte vähemaks. Kas süüdi on haldusreform? Vastava ala ministri vahelesegamine pani protsessile veidi pidurit. Kui kauaks, seda ei tea.

Midagi haldusreformi sarnast teevad oma tegevusalas nii riigi- kui ka eraettevõtted ning otsustavaks on rahakott. Nii rändavadki näiteks ravivõimalused väikestest linnadest suurematesse. Jutt kvaliteetsemast teenindamisest on mõnigi kord poolik tõde.

Probleem polegi selles, kuidas on piirid tõmmatud ja kohad nimetatud. Sellel on oma emotsionaalne tähendus. Kõige olulisem on, et Eestis saaks igal pool elada. Postkontorid, ametiasutused, tootmisettevõtted, haiglad ja koolid annavad võimaluse normaalseks eluks, aga ka vastava ala inimestele tööd ja leiba. Neil on määrav osa selles, kes piirkonnas elada saavad ja tahavad ning sellega mõjutavad nad kohaliku rahvastiku koosseisu ja meelsust. Sellesse nimekirja võiks muidugi lisada veel ka kirikud ja kogudused ning nende allasutused.

Äsjane haldusreform ei ole kindlasti lõplik ega viimane. Nii ei pea ka häid ideid enda teada jätma ega tulevikku lootusetult vaatama. Eestis ei ole mingeid pühi ja muutumatuid piire, neid on sajandite jooksul palju kordi liigutatud. Jumala soov on, et me oma asupaigus otsiksime Teda (Ap 17,26–27).

ÕIGE KELLAAEG

Kevadise ja sügisese kellakeeramise üle on ikka erinevaid arvamusi välja öeldud. Ühtesid häirib see väga ja teisi ei häiri üldse. Kommentaari autor kuulub viimaste hulka. Aga kui kella keeramisest majanduslikku kasu ei tule ja osa inimesi on häiritud, milleks siis seda teha?

Nüüd paistab, et on tulemas otsus – kella enam Euroopa Liidus keerama ei hakata. Ja kohe on jälle inimesed erinevatel arvamustel – ühed tahavad jääda talve-, teised suveaega. Kusjuures väga oluliseks peetakse seda, et jääksime naabritega ühte ajavööndisse. Aga milliste naabritega, kas soomlastega või teiste Balti riikidega, kui nende kellad hakkavad üksteisest erinema?

Üks ebamugav kogemus on minevikust olemas – 2001. aastal kehtis suvel Eestis ja Lätis erinev aeg. Oleks ikka loomulik, kui kahes väikeses ja omavahel tihedalt seotud riigis oleks üks kellaaeg. Ka soomlastega peaks läbi rääkima, aga mitte võtma Soomet kui «vanemat venda», kelle otsused on meile kohustuslikud.

Miks seekord Euroopa Liit igale riigile vaba voli annab, millist aega keegi endale võtta tahab? Tulla võib ju väga suur segadus.

Teoreetiliselt on võimalik, et naabrid kokkuleppele ei saa ja igal piiriületusel peab hakkama kella keerama. Oleks täiesti loomulik, kui lepitaks kokku, et põhjast lõunasse minnes on alati üks ajavöönd, kella peab keerama ainult idast läände või läänest itta liikudes.

Eesti peaks selgeks tegema, millist aega, kas suvist või talvist, ta alaliselt endale tahaks. Ei saa ju minna läbirääkimistele sellise seisukohaga, et las naabrid otsustavad. Valik mõjutab igapäevast praktilist elu – kui valge või pime on siis, kui me üles tõuseme või magama heidame. Vaimulikku tähendust sellel ei ole.

Aja kasutamisel on küll vaimulik tähendus: «Siis vaadake hästi, kuidas te elate, mitte kui rumalad, vaid kui targad, pidades aega kalliks, sest päevad on kurjad!» (Ef 5,15–16). Ja see ei sõltu üldse talve- ega suveajast.

USK UUELE PÕLVKONNALE

Mul on selged mälestused oma vanaisa raamaturiiulist. Vanaisal oli raamatuid navaho keelest, meditsiinist, lennundusest, geoloogiast ja paljust muust. Alles pärast tema surma hakkasin ma mõistma, et iga raamat esindas mitte ainult mõõdukat huvi, vaid kirglikku ja aktiivset nende ideede üle mõtisklemist ning rakendamist.

Vanaisa lai uudishimu on nüüd näha ka minu raamaturiiulites. Tema temperament anti mulle edasi passiivselt geenide kaudu ja kindlasti ka aktiivselt teda imetledes. Aga kuidas minu huvid lähevad edasi minu lastele ja lastelastele? Ja mis saab tähtsamatest asjadest? Mis saab usust? Kas ma suudan teha midagi, et anda edasi oma lastele elavat usku Aabrahami, Peetruse, Johannesse ja Pauluse Jumalasse?

Kristlike lastevanematena me loodame ja palvetame pidevalt, et meie lapsed kogeksid elavat Jumalat ja õpiksid Temaga koos käima. Me soovime, et sama kirg, mis on pannud meid põlema, põleks ka nende südames. Soovime, et elav usk oleks mitte ainult meie pärandus, vaid ka nende omand.

Kui ma julgustan lastevanemaid oma usku lastele edasi andma ja õpetama, kuulen tihti vastuväiteid. Mõned ütlevad, et usk ei ole midagi, mida me saame tekitada kelleski teises. Paulus tuletab efeslastele näiteks meelde, et me oleme päästetud usu kaudu «ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt». Seega me ei saa anda edasi usku, mida ainult Jumal saab anda. Olen põhimõttega nõus. Aga sellegipoolest usun, et lastevanemad võivad luua olukordi, mis valmistavad lapse südant ette isikliku usu vastuvõtmiseks.

KULTUUR JA USK

Ma kasvasin üles Ameerikas kristlikus perekonnas ja niinimetatud kristlikus kultuuris. Lapsepõlves oli üsna tavaline oodata, et vanemate usk läheks nagu emapiimaga lastele edasi läbi ameerikaliku kristliku kultuuri ja traditsioonide. Ja nii see mul algaski.

Põhikoolist mäletan neljanda klassi õpetajat mister Mortlocki. Ta oli lühikest kasvu ja tunnistas avalikult oma usku. Ta jäi üheks mu lemmikõpetajaks. Mäletan, kuidas avalikult palvetati pesapallimängude eel.

Aga mäletan ka, kuidas keskkoolis hakkas pilt usu suhtes muutuma. Mis enne oli avalik, muutus üha enam privaatseks veendumuseks ja ajaga teisenes olukord meie ümber. Olles volitanud kultuuri kandma pereväärtusi põlvkonnast põlvkonda, olid usklikud üllatunud, kui sama kultuur laiendas väärtuste definitsioone. Kahjuks samal ajal, kui nad võitlesid kultuuri vastu, et väärtusi päästa, vaatasid teised pealt ja mõistsid, et tegemist ei olnud usuga, vaid võimupoliitikaga. Kui ma nüüd lähen Ameerikasse, on see täiesti teine koht kui mu lapsepõlvekodu. Kultuur ei suutnud kanda usku edasi järgmistele põlvkondadele. See on sama tõde nii Ameerikas kui ka mujal.

ISIKLIK USK

Nüüd kasvatame Eestis abikaasaga oma kolme last. Eesti olukord on ajalooliselt, kultuuriliselt ja kindlasti ka suhtumises ususse märgatavalt erinev Ameerika omast. Ei ole saladus, et laiem kultuur ei tunnista kristlikku usku normaalseks. Küll on kuulsaid ja tarku inimesi, kes võtavad jüngriksolemist tõsiselt. Aga mulle tundub, et paljud peavad kristlust veidraks ja isegi ohtlikuks lisandiks igale eestlasele omasele talupojatarkusele.

Usk on mitte ainult isiklik, vaid väga privaatne ning oli varem peidetud kardinate taha. Mälestus nõukogude aja kitsikusest on tihti selgituseks, miks inimesed niimoodi käituvad. Aga huvitav on see, et sama mõtlemisviis on läinud edasi ka noortele inimestele, kes ei mäleta midagi mahasurutud usust. Paneb mõtlema, et tegemist ei ole ainult õpitud kaitsemehhanismiga, vaid omaksvõetud mõtlemisviisiga.

Nendes kogudustes, kus mina olen käinud, on enamik liikmeid tulnud usule ärkamisajal. Seega on nende pöördumine seotud mitte eelneva põlvkonna usuga, vaid isikliku kogemusega Jumalast ja Tema päästvast armastusest. Usk on midagi, mida me kogeme Jumala abiga. Teised inimesed – pastorid, sõbrad ja vanemad kristlased – mängivad ka tähtsat rolli. Aga lõppkokkuvõttes on usk juurutatud isiklikus kogemuses.

Kui inimene tõesti kogeb Jumalat, siis ta usub. Ja kui ta usub, siis on see isikliku kogemuse pärast. Kuidas võib inimene anda edasi teistele, isegi oma lastele, midagi, mida Jumal on talle andnud? Rõhuasetus on siin palvel. Usaldame oma lapsed Jumala kätte ja loodame, et nad kogevad Jumalat nii, nagu meie oleme Teda kogenud.

NÄHTAV USK

Vähemalt minu kogemuse järgi esindavad Ameerika ja Eesti mudelid kahte sama spektri äärmust. Üks lähenemine on usaldanud usu kultuurile ja see on ebaõnnestunud, samal ajal kui teine äärmus võtab inimese minevikuhaavad ning võõrandab usu igast sotsiaalsest kontekstist. Hea uudis on see, et Piibli mõned kõige iidsemad õpetused pakuvad mõistlikku tasakaalu nende vahel.

Mooses õpetas iisraellastele, kuidas nad peaksid oma lapsi õpetama ja oma usku edasi peegeldama igal hetkel. 5. Moosese 6,6–9 kujutab vaimulikku haridust mitte kui tegevust, mis on piiratud pühapäeva, palve või voodisse minekuga. Need pühad sõnad, mida Iisraeli rahvas sai Jumalalt, pidid saama kinnitatud nende südamesse ja need pidid olema meeles päeva jooksul ka kõige lihtsamates tegevustes. Mooses juhendas iisraellasi rääkima lastega oma usust kodus, teel olles, õhtuti ja hommikuti. Jumala sõna peaks olema sama nähtav kui riietus või ehted, graveeritud ja tahutud meie uksepiitadele ja väravatele.

Ma tean, et on olemas terve tööstus, mis toodab kristlusega seotud plakateid, pilte ja dekoratsioone. Aga ma arvan, et Moosese juhendi põhjal peaks iga meie eluaspekt olema ülistus Jumalale. Ei ole ühtegi inimese elu osa, mis ei kvalifitseeruks Jumala ülistamiseks. Iisraellased olid kutsutud välja orjusest ja paganlusest, et olla valitud rahvas Jumalale – inimesed, keda defineerib mitte poliitika, geograafia, varandus, vaid nende ülistus ja teenimine.

ELU TUNNISTAGU JUMALAST

Lapses, kes kasvab sellises keskkonnas, tekitab see loomulikult küsimusi. Lapsed tahaks hoopis vaadata televiisorist multikaid selle asemel, et pühapäeval kirikusse minna. Teismelised küsivad, et miks kõik teised saavad seda teha, aga mitte nemad.

Mõned küsimused võivad olla päris ebamugavad ja keerulised: «Miks Jumal lubab juhtuda nii halval asjal nii heale inimesele?» Mooses teadis, et sellised küsimused kerkivad ja ta oli valmis nendele vastama täie kindlusega. Ta õpetas iisraellasi (5. Moosese 6,20–25), et kui lapsed nõuavad vastuseid selle kummalisena tunduva ülistuse kohta, peaksid nad jutustama lugu oma päästmisest ja sellest, kuidas on see lugu muutnud nende kui päästetud inimeste identiteeti.

Selles siin on eriliselt silmapaistev ja sügav muster, millest õppida. Tee kogu oma elust aktiivne ja nähtav Jumala ülistus. Õpeta oma lapsi käituma nõndasamuti ja oota, et nad protesteeriksid ja esitaksid küsimusi. Kui nad seda teevad, vasta neile põhinedes sinu enda loole, aga ka Piibli lugudele, mis nii meie kui ka nende eludesse sobituvad.

Muidugi saame me seda efektiivselt teha ainult siis, kui need selgitused, mida me anname, esindavad reaalsust meie endi eludes. Raamatud minu vanaisa riiulis ei olnud lihtsalt kollektsioon, vaid pigem salvestatud oskused, mida ta koolitas ja treenis kogu oma elu. Samal kombel peab meie usk olema nähtav rohkem kui lihtsalt teooria või elufilosoofiana. See peab olema kirg ja meie igapäevane praktika.

Ning lisaks on veel sügavam põhjus, miks seda võtta tõsiselt. Kui me ei suuda oma sõnu elatava reaalsusega tõestada ja hoiame eemale raskete küsimustega «maadlemisest» ega suuda kindlalt vastata oma looga, õpivad meie lapsed ka sellest, mis jääb puudu, ning teevad järelduse, et usk on üks näitemäng. Ei pääse tõsiasjast, et kristlastest vanematel on märkimisväärne mõju sellele, kui avatud on nende lapsed usule.

TEOORIA JA PRAKTIKA

Üks väiksemaid raamatuid minu riiulis on juhend selle kohta, kuidas õppida purjetama. Pean tunnistama, et peale väikeste väljasõitude olen ma purjetamisest ainult unistanud. Ning kuni viimase paari kuuni on see raamat esindanud huvi, mis on jäänud tahaplaanile.

Augusti lõpus veetsin ma neli päeva laeval «Jenny Kruse». Meie eesmärk oli jõuda Ruhnu saareni ja me panime kõik plaanid paika, et saada ilusti kohale ja veeta saarel mõned mõnusad tunnid. Õhtul lahkusime tõstetud purjedega Kihnu sadamast, näod lääne poole ja vaprus südames. Puhus soodne tuul ja me lõikasime rada läbi lainete, kuni läksin kajutisse ja heitsime magama.

Pool viis hommikul äratati mind üles, et ma tuleksin appi. Hõõrusin une silmadest ja läksin üles. Minu magamise ajal oli tõusnud marutorm ning kordades suuremaks kasvanud lained loksusid üle laeva vööri.

Viis meest ootasid ahtris. Kaks tõsist vaprat seisid roolis ning teised nende taga hoidsid reelingust kõvasti kinni ja aegajalt vaarusid peaaegu üle parda. Läbi varajase hommiku võitlesime tormi vastu, kuni tuuled lõpuks võitsid ja me pidime põgenema lähimasse sadamasse. Siiamaani kõlab kõrvades laeva oigamine ja soigumine, kui tuul peksis laeva otsi ja sõrestikku.

Kui ma jõudsin pärast seda seiklust koju, otsisin oma riiulist selle raamatu purjetamise kohta üles ja lugesin seda kui näljane. Huvist oli saanud kirg. Ma nägin, kuidas tuul täitis purjed. Ma olin tundnud laeva võimsust, kui see lõikas läbi lainete. Ja nüüd muutus ka kõige igavam selgitus ja terminoloogia selles väikeses raamatus väga huvitavaks.

Ma olin ostnud selle raamatu, kuna olin unistanud purjepaadi ehitamisest koos oma pojaga ja seiklemisest sellega Eesti vetes. Kuid nüüd, olles naasnud sellest päris seiklusest ma tean, et suudan oma pojale sellest edasi anda ainult seda, mis on minu kogemus ja kirg. Ma võin juhendada teda ja toita tema uudishimu ning võin saata ta teele, et ta ületaks omaenda tormid. Ainult Jumal võib täita tema purjed tuulega. Ma ei saa enda kogemusi üle kanda oma poja omadeks, aga ma saan aidata luua ja toita avatust ja valmisolekut temas, et ta lubaks Jumala väel oma elu juhtida.

MATTHEW EDMINSTER
Rapla Vabakoguduse pastor

NÄITUS ALUSTAJATEST

Aktuaalne teema

Riigikogus avati 10. oktoobril näitus «Vaimulikud Eesti Vabariigi sünni ja taassünni juures». Näituse üks koostajaid oli kirikuajaloolane PRIIT ROHTMETS (37, PhD).

Kuidas näitus teoks sai?

Idee tuli siseministeeriumi usuasjade osakonna juhatajalt Ilmo Ault, kes arvas, et Eesti riigi sünnipäeva tuleks tähistada ka riigile vundamenti ladunud vaimulike meelespidamisega. Tekste kirjutasime koos Ursula Haavaga, pilte saime nii rahvusarhiivist kui ka erakogudest. Näitus sündis siseministeeriumi ja Eesti Kirikute Nõukogu koostöös.

See on rändnäitus ja kes tahab seda oma kodukohta tellida, võtku ühendust kirikute nõukoguga. Alustasime Riigikogust, sest näituse fookus on riigi rajamine ja riigi poliitilises elus osalenud vaimulikud. Kohalikes omavalitsustes osalenud vaimulikke me ei kajastanud, need ei oleks ühele näitusele ära mahtunud.

Me ehitasime näituse üles kahel teljel: esiteks ajalooline ülevaade, miks vaimulikud üldse poliitikasse läksid ja milline oli ajastu kontekst. Teine telg on nende vaimulike elulood.

Kui suur oli vaimulike osa Eesti riigi loomisel ja taasloomisel?

See on eeskätt seotud kahe teemaga. Esiteks olid vaimulikud ühiskonna liikmed, nad hoolisid Eesti riigi loomisest või taasloomisest ja see viis nad poliitikasse. Tähtsamgi on, et vaimulikud seisid hea oma kiriklike organisatsioonide ja kristlike väärtuste eest. Iga riik lepib ju mingid baasväärtused kokku, millele ta toetub, ka selle, milline on kirikute või usuorganisatsioonide osa riigi avalikus elus.

Vaimulikud on osalenud ka suures poliitikas. Kristlik Rahvaerakond moodustas 1924. aastal valitsuse, mis tõi Eesti välja esimesest majanduskriisist ja oli ametis 1. detsembril 1924, kui kommunistlikud jõugud üritasid Eestis võimu haarata. Kristlik poliitika võib olla ka riigi poliitika.

Kas see oli põhiliselt luterliku kiriku poliitika?

Kuna luterlik kirik oli kõige suurem uskkond, siis kõige rohkem oli poliitikas vaimulikke sealt. Aga nende kõrval kuulus Riigikogusse ka baptistikoguduste liikmeid (Gustav Kroon, Voldemar Korjus ja Karl Kaups) ning õigeusklikke. Kristlikus Rahvaerakonnas oli ka Adam Podin, kes on hea näide nii vaimulikult kui ühiskondlikult aktiivsest mehest. Sageli käib see koos – inimesed, kes on poliitiliselt aktiivsed, ajavad ka oma koguduse või kiriku asja suure kirega.

Kristlik Rahvaerakond käis ju lõpuks alla.

Poliitiline maastik muutub. Üks pool sellest oli, et kirikuteemad said räägitud. Teiseks muutus erakond ajapikku luterliku kiriku ühe osa käepikenduseks. Selle tulemusena jäi erakond paljudest toetajatest ja liikmetest ilma. Me oleme ka praegusel Eesti poliitilisel maastikul näinud, kuidas mõni erakond lihtsalt hääbub.

Palun nimeta olulist rolli mänginud vaimulike nimesid!

Eesti iseseisvumise ajast kindlasti Jaan Lattik, Jakob Kukk, lühikest aega Johan Kõpp, vabakogudustest Adam Podin, õigeusukirikust Anton Laar. Hiljem osales ka teisi vaimulikke. Enamik on näitusel ära mainitud, aga alati jääb mõni välja.

Taasiseseisvumise perioodist tõstaks ma esile neid, kes olid ülemnõukogus – Illar Hallaste ja Villu Jürjo. Nende teemadeks olid vaimulike sotsiaalne kindlustatus ja kiriku varad. Omandireformi aluste seaduses sai eraldi mainitud, et järjepidevuse alusel antakse ka usuorganisatsioonidele varad tagasi.

Inimestel on sageli ütlemist nende vaimulike kohta, kes poliitikasse lähevad.

Poliitika on üks tänamatu asi. Poliitikas meenutatakse sind hea sõnaga alles hiljem, kui üldse. Ka see, mida me näitusega teeme, on tänusõnade ütlemine tagantjärele.

Omas ajas võivad paljud asjad tunduda negatiivsed ja mõned asjad peavadki pälvima kriitikat. Pikemas perspektiivis jäävad mingid teemad ja kaalutlused pinnale ning siis hinnatakse inimesi sageli teistmoodi. Nendegi vaimulike eludes on olnud igasuguseid päevi, aga Eesti riigi sünni kontekstis peame neile ikkagi tänulikud olema.

Uued valimised tulevad ja mõni vaimulik on ühe jalaga poliitikas.

Eesti põhiseaduse järgi on iga inimese enda otsustada, kuidas ta ühiskondlikus elus osaleb. Aga kuna vaimulik on seotud oma kirikuga, siis on ka selle asi öelda oma seisukoht. Seni pole kirikud reeglina vaimulike osalemist poliitikas takistanud. Ühiskond hindab sõnavabadust ja avatust. Vaimulike hääl annab meie poliitilisele elule juurde värvi ja seisukohti.

Iseasi, millised otsused tulevad. Sageli arvatakse, et kui teha kõva kisa, siis peab ka otsus tulema täpselt selline. Aga nagu me oleme näinud, siis päris nii see ei ole.

Täname!

ELVA SOBIB TALLINLASTELE

PEETER TAMM (53) on olnud 23 aastat Elva Baptistikoguduse pastor. Kuulutajas on ilmunud tema jutlusi ja ta on tõlkinud intervjueeritavaid. Nüüd tegime intervjuu tema endaga.

Sa oled Tallinnast pärit, kas Elva Sinu jaoks liiga väike koht ei ole?

Ma elasin üsna kaua Tartus enne seda, kui Elva kogudus mind kutsus ja olin pealinna identiteedist juba piisavalt kaugel. Elva kutse Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris õppimise ajal sobis mulle. Seminari lõpetasin küll mitmeid aastaid hiljem.

Enne seminari õppisid Sa inglise keelt.

Kõige parema meelega oleksin soovinud Piiblit õppida, aga siis selliseid võimalusi ei olnud. Ma käisin Tallinnas inglise keele erikoolis. Edasi õppimiseks tundus inglise filoloogia loogilise variandina ja nii astusin Tartu Ülikooli. Ma lõpetasin ülikooli 1991. aastal ja samal aastal alustasin seminari päevases vormis.

Sinu isa rääkis ilusat inglise keelt juba nõukogude ajal, mis ei olnud päris tavaline.

Isa õppis Tapa gümnaasiumis ja sealt läks Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Ega ma ei teagi, kus ta inglise keelt õppis. Praktiseerimise võimaluse andsid talle Oleviste koguduse ja Eesti EKB Koguduste Liidu külalised.

Samal aastal, kui mina ja Mare abiellusime, emigreerusid mu vanemad ja noorem õde Ameerikasse. Isa suri möödunud aasta juunis, ema elab veel. Mul on kolm õde Ameerikas, üks õde elab Eestis.

Sa leidsid seminarist endale abikaasa.

Mare on pärit Tallinna Kalju kogudusest. Ta jättis pooleli õpingud konservatooriumis selleks, et asuda õppima seminari. Me oleme kursusekaaslased. Viimasel õppeaastal leidsime ühise tee. Mare on kaasa teeninud mitmes Elva koguduse olulises töölõigus – laste- ja noortetöös, muusikatöös, Alfa-kursuste läbiviimisel ja kontakti hoidmisel sõpruskogudusega Rootsis. Mare on üks koguduse segakoori dirigente. Loomulikult on tema üheks olulisemaks tööks olnud laste kasvatamine. Meie peres kasvab neli poega: Miikael Johan, Naatan Siimeon ning kaksikud Markus Andreas ja Martin Elias.

Sa tegutsesid enne Elvat veel Tartu Kolgata koguduses.

Ma olin seal pool aastat pastori kohustetäitja, kui Toivo ja Einike Pilli läksid end Ameerikasse täiendama. Minu jaoks oli see teatud riskivõtmine, sest tegu oli minu esimese otsese kokkupuutega koguduse juhtimise ja töö siseküljega. Suures Oleviste koguduses üles kasvades ei teadnud ma sellest tööst ja vastutusest õieti midagi.

Kuidas Sa hindad Elva koguduse olukorda?

Teiste hinnang oleks objektiivsem. Kogudus on paratamatult vananev. Kui me Elvasse tulime, oli rõõm näha tervet hulka noori ja nooremas keskeas inimesi. Eks need aastad on läinud neil ka, mitte ainult meil. Noorem põlvkond liigub Tartusse, Tallinnasse ja kaugemale.

Noored ise on kõige aktiivsemad evangeeliumi jagamises oma eakaaslastele. Need inimesed on meil aga jõudnud juba noorte pereinimeste seisusesse ja päris noortetööks ootame järgmist põlvkonda, kes võtaks teatepulga üle.

Kas Tartu lähedus on Elvale õnnetus?

Nii ja naa. 13 aastat on meil olnud igal reedel noorteõhtu, välja arvatud keset suve. Tartu lähedus mitte ainult ei vii, vaid toob ka. Meilt Tartusse läinud noored on oma sõpradega seda noorteõhtut ilmestanud ja täiendanud ning oma sõpru sinna kutsunud. On ka inimesi, kes käivad Tartust Elvasse koosolekule.

Kui palju Elva koguduses jutlustajaid on?

Varem oli lisaks minule veel Peeter Liik, aga juba mitu aastat tagasi tulid Eve ja Andres Saumets Elvasse elama. Neist on olnud tublisti abi nii jutlustamisel kui ka muusikatöös. Eve on üks meie koorijuhtidest ja ka helilooja. Margo Meri oli kunagi meie koguduse juhatuse esimees ja abipastor. Sellest ülesandest kutsuti ta Otepääle pastoriks. Nüüd on ta jälle Elvas tagasi, aga liigub ka teistes kogudustes.

Mis aitaks provintsikogudusi?

Koguduste näod on väga erinevad. Unistusi võib olla mitmesuguseid, aga arvestada saab ainult nende inimestega, kes olemas on. Erinevad välissuhted on aidanud meid enesekesksest mõtlemisest välja.

Mulle ja kogudusele avaldas väga suurt mõju see, et aastaid elas Elvas Ameerika misjonär Jim Harrison perega. Ta aitas kaasa kogudusetöös, misjonitöös, tööpunkti rajamises ja misjonaarse mõtlemise külvamises ning oma kontaktidega. Kui ta läks Eestist ära, siis oli ta Bahreinis suure rahvusvahelise koguduse vanempastor. Kas ta praegu ka seal on, seda ma kahjuks ei tea.

Sellega paralleelselt on meid mõjutanud kontaktid sõpruskogudusega Rootsis Alundas. Sellised välisimpulsid on aidanud mõtelda oma kogudusest väljapoole ja pidada oluliseks kontakte ka teiste Lõuna-Eesti kogudustega.

Alunda on laienev kogudus.

Nad on väga eesmärgiteadlikud. Samal aastal, kui mina tulin Elva, liitusid seal kaks baptistikogudust ja misjonikogudus, et anda suuremate jõududega ühine tunnistus. Juba siis oli neil kokku 250 koguduseliiget ja 300 noort noortetöös. Avaldas muljet, et selliselt on võimalik töötada. Nad on väga tõsiselt võtnud ka Suurt Misjonikäsku, nad on aidanud kaasa Rumeenias, Moldovas ja Indias ning Eestis Elvas, Tõrvas, Otepääl ja Antslas.

Nendest me oleme samuti eeskuju võtnud. Arvuliselt on nad pidevalt kasvanud ja ka oma ruume laiendanud. Meil ei ole see sellises mahus õnnestunud.

Nemad haaravad lihtsat koguduse rahvast aktiivsesse töösse.

See on nende toimimise saladus. Seitse inimest on palgal, kõik muu teevad vabatahtlikud. Eestis teevad ka põhilise osa vabatahtlikud ja kui palka on üldse võimalik maksta, siis vähestele. Nad on suutnud motiveerida oma inimesi, nii et nad teevad oma tööd rõõmuga.

Käisime äsja nende sõpruskoguduste konverentsil. Kodus, kus eestlasi vastu võeti, oli just pensionile jäänud abielupaar. Nad ütlesid, et olid väga õnnelikud, et said pensionile jääda, nüüd saavad nad täie mõõduga koguduses kaasa aidata. See on ressurss, mida seal kasutatakse.

Inglise filoloogi haridus ei ole Sul ka kaduma läinud.

Ei ole kindlasti. Tõlkimine on olnud üks konkreetseid ülesandeid, mis omaaegses kodukoguduses Olevistes ja ka liidus mulle teha anti. Hakkasin mõistma, et seda andi on vaja.

Võib ju mõelda, et mida on väikeses Elvas inglise keelega peale hakata, aga Jim Harrison võib-olla ei tohikski tänulik olla, et ma nii palju temaga inglise keeles rääkisin. Selle võrra oli tema eesti keele areng nõrgem. Ma ei teadnud ka, et Alunda kontakt käib Elvaga kaasas.

Sa olid ka liidu asepresident.

See oli kaks aastat Helari Puu presidendiajal. Meego Remmel oli enne asepresident ja kuna Toivo Pilli lõpetas töö seminari rektorina ja läks õppejõuks Prahasse, siis Meegole tehti ettepanek seminari rektoriks kandideerida ja ta loobus asepresidendi kohast. Siis tehtigi mulle ettepanek sellele kohale asuda. Järgmisele presidendile ütlesin ma ära, sest lapsed olid väikesed. Niipalju sain maitse suhu, et see amet tähendab niisugust koormust, et kodus ja koguduse keskel eriti olla ei saa.

Kui Indrek Luide lõpetas misjonisekretäri töö, siis andsin nõusoleku minna sellele tööle. See oli pärast asepresidendi ametit. Liidu vanematekogus olen olnud selle moodustamisest alates erinevates rollides – algul olin liidu lõuna piirkonna vanem, praegu olen vanematekogu aseesimees.

Sa oled teoloogi tüüpi mees ja seminari õppejõud ka.

Aastaid tagasi paluti mul õpetada ühte osa Piibli teoloogiast. Ei olnud mahti pastoritöö kõrvalt iseseisvalt ette valmistada ja õpetasin kellegi teise materjalide alusel. Väga edukaks ma seda ei pea. Hiljem pöörduti minu poole uuesti ja siis ma andsin homileetikat ning sealt edasi Piibli hermeneutikat, mis on jäänud minu põhiliseks alaks. Need olen ma ise ette valmistanud. Mul oli võimalik end ka täiendada Prahas rahvusvahelises baptistiseminaris. Suurem teaduslik töö tähendaks vaimulikust tööst eemale tõmbumist ja seda ma ei ole soovinud senimaani teha.

Seminar läheb Tartust Tallinna. Kas õppejõud lähevad järele ja Sina saad ka kodulinna tagasi?

Seminari äraminek Tartust on liidu vanematekogu strateegiline otsus, et jõuda enamate inimesteni Harjumaal ja Tallinnas. Seminari algus oli ka Tallinnas, aga 28 aastat oli ta Tartus.

Ma arvan, et kuna tegu on kaugõppevormiga, siis õppejõud saavad kodukohtadest Tallinna sõita. Kui Tartu või Elva kandist minna, siis rongiühendus on nii hea, et ei ole probleemi.

Seminaris käib õppejõudude noorenemine. Kas astutakse sulle ka juba kanna peale?

Kanna peale astutakse selle teemaga, et ma peaks leidma enda kõrvale õppejõudude kandidaate, kellega tegeleda ja kellega tulevikus oleks võimalik oma tööd jagada. See on rektori ja juhtkonna täiesti teadlik suund. Kes on oma tööle asunud, võiks vaadata edasi selle pilguga, kellest võiks tulla järgmised õppejõud.

Kas nii peaks ka kogudustes vaatama?

See on strateegia ja tuleviku küsimus. Väiksemas mudelis oleme näinud, kuidas Alfa-kursuse töös võtavad juhid uusi ülesandeid ja vastutust. Sama on toimunud noortetöös. Ühine vastutuse kandmine on viinud selleni, et kui üks juht on läinud teiste ülesannete juurde või muudel põhjustel pannud ameti maha, siis teine sealt kõrvalt on selle töö üle võtnud. Selline meeskonna juhtimine on minu jaoks koguduses ennast küll väga õigustanud.

Täname!

ÕNNEKS KOOS JUMALAGA

Nathanael Drahti (39) lugu kõlab nagu moodne muinasjutt. Teismelisena veetis ta oma ööd arvutis. Kuna arvuti läks liiga tuliseks, ehitas ta oma vanemate maja keldrisse vesijahutuse. See töötas nii hästi, et tal tuli mõte seda interneti kaudu müüma hakata: «Mulle sai osaks tõeline edu.» Tema seadeldisi osteti massiliselt. Nii sai ta miljonäriks juba enne 30. eluaastat.

KÕIK TUNDUS MÕTTETU

«Mul oli kõik, mida ma soovida oskasin,» meenutab ta – raha, lugupidamine, edu naiste juures. «Probleem oli selles, et kõik tundus tühi ja mõttetu olevat.» Nädala sees tuimestas ta seda tunnet töö, pidude ja narkootikumidega. Aga igal pühapäeva hommikul oli see jälle kohal. «Siis istusin ma üksinda kodus ja kõik oli totaalselt halvasti.»

Elu võttis teise pöörde, kui ta leidis oma baarikapist alkoholipudelite vahelt Piibli. «Selle oli mulle kinkinud kunagi vennanaine. Ma ei teagi, kuidas see seal kõik need aastad seisnud oli.» Korraga oli tema peas mõte – äkki Piibel on tõde.

Ta hakkas lugema. Loetu tabas teda valusalt. Eriti ehmatas ta Jeesuse sõnadest: «Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu» (Jh 3,36). Täis küsimusi ja kõhklusi läks ta jumalateenistusele ja koges seal midagi, mida ta täna nimetab uuestisünniks.

«Korraga oleks nagu minu süda lõhki käristatud,» jutustab Draht. «Siis ma mõistsin – see on Jumal.» Taevast tuli valgusekiir ja see tabas teda. «Siis näitas Jumal mulle, kuidas Ta oli mind õnnistanud ja mind õigete otsuste juurde aidanud.»

PÕHJALIK MUUTUS

Noor ettevõtja oli võidetud. Kui jutlustaja küsis, kas keegi kuulajatest tahaks oma elu Jeesusele üle anda, läks Draht ette: «Kui ma seal seisin, tundsin, et kõik minu patud on andeks antud. Mu õlgadelt oleks võetud nagu hiiglaslik koorem. Sel hetkel andsin ma andeks kõikidele inimestele, kes olid mind kunagi haavanud. Tundsin kirjeldamatut õnnetunnet.»

Draht imestab veel tänagi selle kogemuse üle: «See tabas mind täiesti ettevalmistamatult. Ma olin küll kasvanud kristlikus kodus, aga vaatasin kõike kriitiliselt.»

Draht muutis oma elu radikaalselt. Metsikutest pidudest ja pinnapealsetest suhetest oli saanud minevik. Nüüd on ta abielus ja kahe väikese lapse isa.

Oma äri ajab ta kristlike põhimõtete järgi: «Kõiki meie 45 kaastöötajat koheldakse võrdselt, kaasaarvatud praktikandid. Me ei talu mingit pilkamist ega valetamist, käsitleme kõiki vigu avalikult ja toetame kõiki nende isiklikus arengus.»

DAVID WENGENROTH
idea Spektrum

HEADEL JA HALBADEL AEGADEL

Mark Backhausi (46) jaoks tähendab kristlaseksolemine elu ligimeste teenistuses. Juba noore mehena otsustas ta sellepärast oma tuleviku siduda Päästearmeega, mis on pühendunud tööle sotsiaalsete abivajajatega. Ka tema abikaasa valis sama tee. Koos on nad pikka aega Lõuna-Saksamaal tegutsenud.

1998. aastal said neist Päästearmee ohvitserid, alates 2012. aastast vastutavad nad töö eest Leipzigis. Sotsiaalseid vajadusi arvestades korraldavad nad 20 kaastöötajaga noortetööd, koosolekukeskust, mööbli müüki abivajajatele ja veavad ka Päästearmee kogudust. Ikka ja jälle kogevad nad, kuidas külastajate südameuksed avanevad, kui neid lugupidamisega ja omakasupüüdmatult koheldakse.

VÄHIDIAGNOOS

Abielupaar tegutseb käsikäes nagu sissetöötatud meeskond. Aga 2016. aasta suvel tundis Backhaus valu puusades ja seljas. Füsioteraapia ei toonud leevendust. Edasistel uuringutel leidsid arstid kõhust halvaloomulise kasvaja. Backhausi opereeriti ja vähk eemaldati, kuid metastaasid olid juba jõudnud maksa.

Juba samal aastal tehti teine operatsioon, kuid siirdeid ei suudetud täielikult eemaldada. «Ükski arst ei julgenud prognoose teha, kas üldse on veel mingeid paranemisvõimalusi,» meenutab Backhaus. Aga otse keset seda rasket aega tundis perekond eriti tugevalt Jumala armastust. «Usk kannab sellistest olukordadest läbi,» on Backhaus kindel.

JUMAL OTSUSTAB

Isegi siis, kui Backhausil olid haiglas nii suured valud, et ta karjus, julgustas Jumal teda teistele tunnistama. Kui tema kaaspatsiendid surmast rääkisid, võis Backhaus täie veendumusega öelda: «Jumal on minuga – ka siis, kui ma surema peaksin.»

Sel ajal süvenes Backhausis teadmine, et peame jätma Jumalale õiguse otsustada elu ja surma üle. Igapäevaselt koges ta aga korduvalt, et Jumal hoolitseb meie eest ka pisiasjades, kui me Teda kindlalt usaldame.

Rehabilitatsioon võttis jõu ära ja Backhausi naine pidi tööd juhtima üksinda, aga inimesed kogudusest aitasid tal seda aega üle elada. Tänase päevani saab mees keemiaravi, ühe ravikuuri igal nädalal. Sellel on kõrvalmõjud nagu juuste väljalangemine ja söögiisu kadumine ning probleemid nahaga. Ja ometi teab ta, et on Kõigekõrgema juures hoitud – nii headel kui ka halbadel aegadel.

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

ELU PÄRAST INSULTI

Wilfried Herr (64) annab oma saatusekaaslastele nõu – ärge andke alla, vaid palvetage! See tähendab tema jaoks usku Jumala jõusse. Meie Issand ei tee vigu.

Herr on üldarst ja teeb oma tööd kirega ka pärast nelja insulti. Viimane neist oli kolm aastat tagasi. Pärast seda asus ta aga jälle arstiametisse, et teisi aidata.

NEW YORGIST MAALE

Gümnaasiumi lõpueksamid sooritas ta õhtugümnaasiumis, õppis seejärel üld- ja hambaarstiks, täiendas end psühhoteraapias ja töötas mõned aastad New Yorgis. 32 aastat tagasi asus ta arstina tööle ühes väikses maakohas.

Lõõgastust pakkus talle ikka sport. Ta jooksis maratoni. Praegugi loodab ta, et saab oma haigestumistele vaatamata tulevikus jälle joosta, kasvõi vähemalt poolmaratonigi (umbes 21 kilomeetrit). Hiljuti osales ta heategevuslikul rahvajooksul. Veel on tal unistus minna oma kolmerattalise jalgrattaga sõitma 12-kilomeetrilist distantsi.

Inimlikku energiat oli Herril palju, kuni 2012. aastal tabas teda esimene insult. Ajust ei käinud veri enam õigesti läbi, veresooned olid lubjastunud. Sellel puhul on oluline kiire abi, mida ta ka haiglas sai. Juba kolme tunni pärast tundis ta end jälle hästi.

2014. aastal tuli teine insult. Jälle tuli abi kiiresti. Kõige tõsisemad tagajärjed olid kolmandal insuldil samal aastal: «Oli selline tunne, nagu oleks vasakul pool oimukohas auk, kust minu mõtted, teadmised ja ka minu isiksus lihtsalt välja voolavad.» Tulemuseks oli vasakpoolne halvatus.

EI ANNA ALLA

Pärast haiglast väljatulekut täitis ta raudse distsipliiniga raviprogrammi. Tal oli kindel tahtmine ilmtingimata uuesti jooksma õppida. Selle saavutamiseks hankis ta endale kaaluta oleku jooksulindi, mida kasutavad ka kosmonaudid. Jooksmiseks hädavajalikud liigutused tuli uuesti ajusse salvestada.

Igapäevaselt treenis ta vähemalt kaks tundi ka jalgrattaga. Lisaks sai ta füsioteraapiat ja tööteraapiat. Märtsis 2015 tabas teda aga neljas ja siiani viimane insult. Ta tegi trenni edasi: «Alla anda ei tule mulle mõttessegi.»

PÜHAPÄEVITI KIRIKUS

Jumala suhtes ta viha ei pea ja Talle etteheiteid ei tee. «Võibolla tahab Ta, et ma areneksin?»

Kust ta jõudu ammutab? Teda aitab perekond, abikaasa Ina ja seitsmeaastane poeg Jonas-Amadeus: «Ma tahaksin oma poega täiskasvanuna näha.» Ja muidugi kristlik usk. Pühapäeviti käib ta jumalateenistustel. Ta palvetab palju. «Issand on minu karjane ja see ei ole ainult 23. psalmis kirjas, vaid seda kogen ma iga päev.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KAKS SÜNDMUST

Tartu Salemi kirikus oli 6. oktoobril Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektori Einike Pilli 50. sünnipäeva puhul konverents «I have a dream» (Mul on unistus) alapealkirjaga «Eluloolisi vaateid teoloogiale». Konverentsi järel oli vastuvõtt. Pildil jagab juubilar torti.

Foto: Margus Antson

Foto: Urmas Roos

KAKS ORDINEERIMIST

Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm ja liidu lõuna piirkonna vanem Leho Paldre ordineerisid 14. oktoobril 2018 pastoriteks Valdo Maamägi (Tõrva Immaanueli Koguduses) ja Otto Aavistu (Valga Betaania Baptistikoguduses)

1. Valdo Maamägi ordineerimine.
2. Naabrit õnnitleb Helme Maarja EELK koguduse õpetaja Arvo Lasting (vasakul).
3. Lapsed Tõrvas laulmas.
4. Riina Tamm, Erki Tamm, Leho Paldre ja Tõrva poliitik Tarmo Tamm söögilauas.
5. Angelina ja Vladislav Panenko laulsid nii Tõrvas kui Valgas.
6. Valga Peeteli EKB Koguduse pastori Pavel Kulikovitši õnnitlust kuulavad Otto ja Monika Aavistu pojaga.