Kuulutaja

   Aprill 2018

   Märts 2018

   Veebruar 2018

   Jaanuar 2018

   Kuulutajad 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 5 (343) Mai 2018 XXX AASTAKÄIK

Sisukord

Tuleb teha valikuid. Toimetaja kommentaar * Meeleparandus. Jutlus * Aktuaalne teema: Piiblipäevad toimuvad 40. korda * Kutsumust tuleb järgida. Intervjuu * Kolmekesi Iisraelis * Teda huvitasid rongid * Ta päästis 148 elu * Elu trellide taga * Üks pilt * Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate päevad. Fotod *

 

Kaasaegne Iisraeli riik sai 70-aastaseks. Pildil on osa selle maa ühest vabaduse sümbolist Masada kindlusest, mis on tänapäevase turisti või ka palveränduri jaoks mugavaks ja turvaliseks tehtud.

Iisrael on Piibli-maa. Seal elas Jeesus, kes meid päästis, ja lugematu arv neid inimesi, kes on saanud meile eeskujuks või hoiatuseks. Piibli abil võime ajaloos tagasi minna kuni taeva ja maa loomiseni, mille kõrval 70 aastat on väga väike aeg.

Iisraeli käekäik on kristlastele tähtis. Me õpime selle maa minevikust ja jälgime, kuidas seal nüüd läheb. Me ei pea kõigega nõustuma, mida tehakse, aga me saame paluda Jumalat selle maa tänapäeva korraldada. Palveid kuuldes Jumal õnnistab, aga vajaduse korral ka korrigeerib inimeste ja rahvaste saatust.

Igal hetkel saab olevikust minevik. «Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind» (Ps 17,8), võime me koos lauljaga tulevikule turvalisust paluda

 

TULEB TEHA VALIKUID

Toimetaja kommentaar

Londonis olid prints Harry ja Meghan Markle'i pulmad. Otseülekannet olevat kogu maailmas vaadanud miljonid inimesed. Abiellumine on Eestis üha populaarsust kaotamas. Ehk oleks kuninglikust pulmast seda kasu, et noored tahaks ise ka abielluda, mitte niisama koos elada?

Aprillis suri 92-aastaselt endine USA esileedi Barbara Bush, kes oli abielus 73 aastat. Ehk võiks temagi eeskujuks olla. Eluaegne abielu pole võimatu, see on Jumala plaan olnud loomisest peale ja Jeesuse kinnistas seda sõnaselgelt (Mt 19,4–6).

IISRAEL SAI 70-AASTASEKS

Iisraeli 70. aastapäeval tõid Ameerika Ühendriigid oma saatkonna Tel Avivist Jeruusalemma. Palestiinlased hakkasid juba varem protestima ning Gaza sektori ja Iisraeli piiril sai surma hulk inimesi. Sellest on muidugi kahju.

Kristlased on ikka pidanud Jeruusalemma mitte ainult Iisraeli pealinnaks, vaid ka endale tähtsaks vaimulikuks keskuseks. Seal toimus ajaloo olulisim sündmus – Jeesuse ristilöömine ja ülestõusmine. Kord saame näha ka uut Jeruusalemma. «Meie ootame aga Tema (Jumala) tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus,» kirjutas apostel (2Pt 3,13).

Poliitikutel on oma kaalutlused. Sageli lähtutakse ainult ühe valimistsükli huvidest ja pikemaid plaane ei julgeta või ei taheta teha. Aga Jumala plaanide pikkus on igavik. Kasulik on vaadata Piiblisse nii usuliste, moraalsete kui ka muude kavade tegemisel.

Suur juubel ei ole Iisraelis ja tema ümbruskonnas kahjuks rahulik. Konflikt palestiinlastega on peaaegu alaline, sõjaga Süürias on maailm juba üsna harjunud. Praegu on suureks küsimärgiks veel USA lahkumine Iraani tuumaleppest. Seejuures Iisrael on selle leppe lõpetamise poolt. USAs endas ei ole sugugi kõik ühel meelel. USA ise ju sõlmis lepingu ja nüüd siis tühistas selle. Praegune ja eelmine president on täiesti erinevatel arvamustel.

Kasuks niisugune hüplemine kindlasti ei tule. Kellel tegelikult õigus on, seda on ajaleheandmete alusel võimatu öelda. Üleskutsed Jumalat paluda ei ole sõnakõlks, palve on võimalus midagi olukorra õigeks lahendamiseks ära teha.

Me ei taha sõjakoldeid, ei kaugetesse ega lähedastesse, usuliselt tähtsatesse ega tavalistesse maadesse. Jeruusalemm, Iisrael ja ka meie Eestis vajame Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4,7).

ÜHENDUSTEED TÄHELEPANU ALL

Tartu raudteejaama juhtimiskeskuses oli tulekahju, mis viis kogu sealse automaatika rivist välja. Mitu päeva pidid bussid ronge aitama, et sõitjaid Tartusse toimetada. Tartu jaam läks ajutiselt käsitsijuhtimisele, mis ei võimalda piisavalt palju ronge korraga vastu võtta ja sunnib neid pealegi aeglasemalt sõitma.

Tartus olevat nõukogudeaegne tehnika. Isegi mitte selleaegse tehnika viimane sõna, vaid palju algelisem. Kommentaari kirjutamise ajal ei olnud veel selge, kas taastatakse vana juhtimissüsteem või ehitatakse täiesti uus ja kaasaegne.

Tehnika uueneb kiiresti, aga ometi on kasutusel väga vanu masinaid. Näiteks on USA relvastuses siiamaani pommituslennukid B-52, millest viimane ehitati valmis 1962. aastal. Venemaal on aga kasutusel selle sõsarlennukid Tu-95, mille tsiviilvariandi Tu-114-ga käis nõukogude liider Nikita Hruštšov 1959. aastal külas USA presidendil Dwight Eisenhoweril. Kuigi arvata võib, et neid sõjalennukeid on korduvalt moderniseeritud, on näha, et häid tehnilisi lahendusi ei visata niisama kolikambrisse, vaid kasutatakse seni, kuni veel parem ja taskukohane on välja töötatud. Seda teades ei tundugi poole sajandi vanune juhtimistehnika enam erilise imena.

Tegelikult oleme me juba välja jõudnud uude valimiskampaaniasse, mille üheks teemaks tundub saavat uute teede (ka raudteede) ehitamine. Kõik erakonnad tahavad ehitada neljarealiseks Tallinna–Tartu maantee ja teisigi olulisi teid. Kas peame sellega nõustuma, kui ehitamiseks on vaja suuri laene võtta?

Nii vaimulikul kui ilmalikul alal kehtib põhimõte: «Kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti» (2Kr 9,6). Tegelikult peame vastu hakkama nendele, kes ütlevad, et jätame kõik vanamoodi ja ootame vaikselt surma (lause lõpp jäetakse valjusti ütlemata). Aga vastu tuleb hakata ka neile, kes lubavad mõne aastaga Eesti rikkaks teha ja siia maise paradiisi asutada. Seda kindlasti ei tule, kuigi nii tore oleks. Tuleb vaadata, kes lubab reaalseid asju (kuigi raha ja tööd nõudvaid) ning kes eksitab inimesi kõlavate loosungitega. Otsus on valijate enda teha.

 

MEELEPARANDUS

«Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»» (Matteuse 4,17).

Jeesus alustas oma suurt misjoni-tööd meeleparandusjutlusega. Ta näitas, et meeleparandus on esmajärgulise tähtsusega tõde. Kogu ristiusk rõhutab meeleparandust.

Meeleparandus on aluseks usulisele edasiminekule ja vaimulikele õnnistustele. Kui keegi tahab usuelus sammu edasi astuda, peab ta end läbi uurima, minema oma vigadega Jumala ette ja parandust otsima. See ongi meeleparandus.

Meeleparandusega on seotud lunastuseõpetus. Vaevalt võiks keegi saada lunastusest osa, kui ta meelt ei paranda. Ta lihtsalt ei vajaks lunastust, sest tunneb end õigena.

Meeleparandusega on seotud ka Vaimust sünni õpetus. Uussünd järgneb meeleparandusele. Kui inimene meelt ei paranda, kuidas saaks siis Jumala Vaim teda uuendada?

Meeleparandusega on seotud ka pühitsuseõpetus. On keegi vaimulikus elus jõudnud kaugele, aga ta tahab veel astme edasi minna, siis tuleb tal meeleparandusest läbi minna. Kui mõni usklik tahab usuelus edasi jõuda, siis me ei oska talle näidata teist teed, kui et ta peab õppima oma puudujääke tundma, nendega Jumala ette minema ja seal neist vabanema. Inimene saab siis Jumalalt uue jõu ja Jumal annab talle, mida ta vajab.

Meeleparandusega on seotud ka õndsakssaamine. Jumala sõna ütleb, et inimene oma rikutud loomuses ei kõlba Jumala riiki. Inimese loomus peab saama uueks. Seda teeb Jumal oma armust meeleparanduse tulemusena. Me näeme, kui oluline on meeleparandus.

MIKS SEAB JUMAL MEELEPARANDUSE ESIKOHALE?

Meeleparandus tähendab inimese algatust puhtuse ja headuse suunas. Sellepärast antaksegi meeleparandusele määrav koht. Kuidas inimene võib saada heaks, kui ta ise selleks midagi ei tee? Ta ei otsusta paremaks saada, ei taotle head – kas ta saab siis paremaks?

Teatud tingimustes, kus tal on rahu, ei ole ebameeldivusi, võib ta ehk hea olla. Aga viige see inimene sinna, kus tal tuleb seista keerukate küsimuste ees, kus inimeste soovid ja tahtmised ristuvad, mida see inimene siis teeb? Kas tal on põhjust pidada end heaks inimeseks, kui ta ei jaksa teisi taluda, ei suuda rahul olla? On ta aus, siis ta peab ütlema, et tal on tarvis taotleda paremat.

Kui tahame kätte saada head vaimulikku elu, peame käima meeleparanduse teed. Usuline meeleparandus tähendab abi otsimist Jumalalt. Inimene on oma jõuvarud kõik ära kasutanud ja on jäänud üsna nõutuks, sest ta püüdlused ei viinud teda kuigi kaugele. Mida ta peaks nüüd tegema?

On neid, kes löövad käega ja ütlevad: «Minust ei tule midagi!» ja astuvad lootusetusse. Teine samas olukorras ütleb: «Olen loodud niisugusena ja teised peavad seda arvestama.» Ja temagi loobub võitlusest halva vastu. Aga on veel üks võimalus – pöörduda abi saamiseks Jumala poole. Kui võimalus on olemas, miks seda mitte kasutada?

Ajalikus elus me kasutame sageli teiste abi. Kui me teame töökoda, kus tehakse, mida meile vaja, siis läheme sinna. Teeme vaimulikus elus sama! Me tahame saada paremaks, tugevamaks ja puhtamaks. Jumal pakub meile oma abi ja miks me ei peaks seda kasutama?

Aga korraga tunneme, et meil on piinlik pöörduda Jumala poole. On sul tõesti piinlik saada paremaks, ilusamaks? Või on raske paluda? Mäletan, kui poisikesepõlves juhtus mõni äpardus ja mind pandi nurka – kui raske oli andeks paluda, kuigi teadsid, et siis saad nurgast välja. Eriti raske oli siis, kui tundsid, et sa ei olegi nii suur süüdlane. Selline on inimese loomus – ei ole kerge ennast alandada, pole kerge ka siis, kui tunned oma viga.

Ärge tundke piinlikkust minna Jumalalt abi paluma! Meil on küllalt tõestusi, et Jumal aitab, Ta on ju meie taevane Isa, kes pakub meile head. Läheme julgesti Ta juurde! Sellest sõltub meie praktilise elu kasu, südamerahu, headus, kodurahu, rääkimata veel vaimulikust kasust ja usulisest edasijõudmisest.

Jumal on tõotanud meeleparandajaid aidata. Iga meeleparandaja võib olla kindel, et Jumal tuleb talle appi. Iga meeleparandaja astub Jumala riigile nii lähedale, et võib saada osa selle pühadusest ja õndsusest.

Meeleparandus on tee Jumala õnnistuste maale. Kui keegi tegeleb meeleparandusmõtetega, siis julgen öelda: «Jumal tegeleb juba sinuga, sa oled jõudnud Jumala riigi piiri äärde.» Jumal on valmis sind aitama. See on inimese võrratu väljavaade, et Jumal peab oma sõna. Kui Jeesus ütles: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11,28), siis Ta selle ka teostab.

MIDA MEELEPARANDUS KÕIGEPEALT PUUDUTAB?

Meeleparandus puudutab rikutud loomust. Sellepärast antaksegi meeleparandusele nii suur tähtsus, et see puudutab inimese elu keskust. Inimese loomus on väga rikutud. Kui palju on arusaamatusi, vaenu, kõlvatuid sõnu ja ebakõlasid! See näitab, mis on inimese südames.

Mõtleme inimese mõttemaailmale. Inimese mõtted on kurjad. Nad on küll mõnikord ka head, kui meile head tehakse, aga iga väiksem vääratus võib mõjuda nii, et kuri tuleb jälle esile. Näol võib vahel olla naeratus, aga südames on vaen.

Üks hea mees ütles kord, et ta ei ei saa kuidagi vaidlemisest lahti. Küsisin, kellega ta vaidleb? «Iseendaga.» – «Mis vaidlused sul siis oma südames on?» – «Kui keegi teeb mulle midagi halba, ma ei ütle talle vastu, aga südames hakkan vaidlema.» Ta ütles, et vaidleb tänaval käies ja kodus istuma jäädes. Kas tal oli eriline and vaidlemiseks, ei tea, aga tean, et inimestel on kalduvus vaielda. Niisugune on ta mõttemaailm. Iga ebameeldivus toob halbu mõtteid. Seal on usaldamatust, vaenu, egoismi, seal on palju, mida ei väljendata.

Kas inimese mõttemaailm vajab parandamist? Kindlasti vajab, sest mõtted annavad sädeme elule. Jumala sõna kutsub meelt parandama ja meeleparandus puudutabki meie rikutud loomust, mille juurde kuulub ka meie rikutud mõtteviis. Ei ole mingi tühi fraas, kui Jumala sõna ütleb: «Parandage meelt!» On tarvis parandada seda, mis rikub terve elu.

Kuidas me kavatseme mõttemaailma parandada? Ikka nii, et tunnistame oma vigu ja läheme, otsime abi Jumalalt.

Edasi – meie tundemaailm. Ka see on meie rikutud loomuse väljendusi. Mõtteid suudab inimene sageli rohkem valitseda kui tundeid. Solvumine, haavumine ja vihastumine näitavad, et meie tunded on puudutatud. Seal oli, mis võttis tuld. Tekkis enesehaletsemine, üksildustunne, mahajäetus ja pettumus.

Tunded loovad sageli vale pildi elust ja inimestest. Loetakse pilgust ja käepigistusest välja seda, mida seal tegelikult pole. Näiteks liiga nõrgast käepigistusest loeti välja ükskõiksust. Tunded on puudutatud, päev rikutud, suhted inimestega pikaks ajaks sassis. See näitab, et tundeelu ei ole vaba, ei ole, nagu ta olema peab. Palju tundeid on seotud vastassugupoolega, seal on tunnete väljendusvormid üsna keerukad.

Kas meie tundemaailm vajab uuendamist? Ausalt öeldes, vajab. Ta vajab Jumala abi. Kui abipalvega Jumala ette läheme, on see meeleparandus.

Lisame siia veel kujutlused, rikutud tahte, alateadvuse, unenäod, lõpuks ka sõnad ja teod. Kas me ei peaks nüüd ütlema: «Issand, halasta!»? On tarvis meelt parandada. Meeleparandamise taga seisab Jumala tõotus ja Tema praktiline abi.

Meeleparandust takistab hingevaenlane, tulles oma nõuannetega. Aga kas sa pead just tema nõuande järgi tegema? Kui tahame kord välja jõuda Jumala palge ette, siis peame tõsiselt mõtlema meeleparandusele. Eks meie oma mõistus ütle meile, et vajame parandamist? Meie mõistus ütleb ka, et meie oma jõud ei tule meie rikutud loomusega toime. Me vajame Jeesust.

KUIDAS ALATA MEELEPARANDAMISEGA?

Meeleparandus algab inimese otsusega: «Aita mind, Jeesus!» Jumal ootabki seda otsust, et tahame saada paremaks. Ära siis viivita, kui tunned seda vajadust. Mispärast peaksid kunagi hilisemal ajal tegema seda, mida võid täna teha? On kardetav, kui meie tahe on kurja teenistuses niivõrd, et ta pole suuteline otsustama hea kasuks.

Lugesin, kuidas haige noormees palus, et ta saaks terveks ja võiks siis Jumalat teenida. Imestasin ja küsisin, miks just siis? Ka haigevoodil võib Jumalat teenida. Ta sai terveks, kui ta pärast paluti, kuid oma esialgset otsust ta täide ei viinud. Kirikus ta küll käis. Ühel päeval koguduse vaimulik küsis, kas ei oleks juba aeg lubadust täita. Noormees lõi silmad maha ja ütles: «On küll, aga veel mitte täna, mul on midagi vaja korraldada. Tulen homme.» Ei ole halb, kui vahel kaalume ja ka asjade korraldamine on üsna hea, aga mitte siis, kui küsimuse all on meeleparandus. Kui Jumala Vaim meid kutsub, siis peame arvestama, et Ta ei kutsu meid igal päeval.

Noormehele saabus homme, aga vaimulik ei näinud teda kirikus. Ta nägi noormehe ema, kes istus seal nutetud silmadega. Pärast jumalateenistust läks vaimulik ema juurde ja küsis: «Mispärast te olete nii kurb?» Ema hakkas kibedasti nutma ja ütles: «Mu poeg suri ootamatult.» See on jutustus tegelikust elust, traagiline sündmus, kuid nii see oli. On palju neid, kes ei sure küll täna ega homme, aga kelle lubadus jääb täitmata. Nad lükkavad asja ikka edasi, sest mõtlevad, et veel on aega, kuid lõpuks ei ole enam seda.

Teine samm on palve, et Jumal tuleks appi ja aitaks meid, astuks meie ellu. See on meiepoolne samm. Jumala samm on, et Ta meid puhastab ja Püha Vaimu kaudu meie elu uuendab. Taevariik avaneb, sest see on tulnud meie lähedale. Jumalik eluvool saab nüüd meie osaks.

Mida sa teed täna Jeesuse ettepanekuga meelt parandada? Jeesus ootab su otsust. Milline see on? Ära unusta, et see on otsus elu ja surma kohta. Kujutlen, kuidas Jeesus seisab su ees ja ootab vastust. Sa teed hästi, kui ütled, et tahad meelt parandada.

OSKAR OLVIK
1914–1977
Tallinna Oleviste koguduse pastor

 

PIIBLIPÄEVAD TOIMUVAD 40. KORDA

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu Noorsootöö Keskuse juhataja SVEN-JOONATAN SIIBAK (25) on 40. noorte piiblipäevade (PP) projekti- ja sisujuht. 5. mail korraldati PP esimene osa, teine toimub 21.–23. septembril. PP ongi järgneva intervjuu teemaks.

Miks on PP kaheks jaotatud?

Kui varasemalt toimusid PP mai lõpus või juuni alguses, siis otsustasime koostöös Kõrgema Usuteadusliku Seminariga teha seekord kevadel ühepäevase konverentsi ja kolmepäevase põhifestivali liigutada septembrisse. Kui PP järel tuleb kohe suvepuhkus, siis järeltöö ei ole nii viljakas.

Kas esimesed PP olid 1979. aastal?

Osad alustajad ütlevad, et siis oli 1979, teiste arvates aga 1978. aasta. 40 on nüüd kindlasti, kas 40. kord või 40 aastat.

Tol ajal oli parem mitte jälgi jätta.

Indrek Luide kirjutas siis kõik ettekanded üles ja pani pildid juurde. Aga kui ajad läksid keerulisemaks, siis ta peitis need materjalid Kalamajas ühe maja keldris briketihunnikusse. Mingil hetkel läks maja ehitusse, kelder on kinni kaetud ja ei tea, kuidas nende materjalideni jõuda.

Me tegime PP jaoks video, kus Indrek Luide, Ulvi Põllu ja Helari Puu meenutasid algusaegu. Eks neid inimesi on veelgi, kes tol ajal panustasid.

Mida praegused noored arvasid nii ammustest asjadest?

Eks tänapäeva noortel on muidugi raske end nendesse aegadesse mõelda. PP-l osalejad on minuvanused ja nooremad, me oleme vabas Eestis kasvanud. Täna lähevad PP edasi omal moel ja nii ilmselt peabki, aga me oleme tänulikud kõigile neile, kes on enne meid midagi teinud – igatsenud Jumalat, põlenud Temale, panustanud noortesse. Noorte jaoks oli oluline seda videot näha.

Ega PP-l vist vanemaid inimesi ei liigu?

See on viimaste aastatega muutunud ja mul on selle üle hea meel. Ka sellel aastal oli meil hulk koguduste juhte kohal, kes teenisid kaasa mentorite ja eestpalvetajatena. Kui nendel vanematel on oma roll, siis on neil julgem seal olla ja noortel ei ole ka veider. Noored hindavad vanemate inimeste tarkust ja juhtimist, igatsevad vaimulikke emasid ja isasid. Ma julgustan Kuulutaja lugejaid märkama noori enda ümber. Võib-olla vahel on tahtmine neid õpetada, aga tegelikult on vaja neid väga palju kuulata, julgustada ja nende eest palvetada, nende kõrval olla.

Millele Sa tähelepanu pöörad PP korraldamisel?

Igatseme, et PP-le võiks rohkem noori täiskasvanuid tulla, varasemast võib jääda mulje, et see on põhikooli- ja gümnaasiumivanustele. Meie sihtgrupp on kuni vanuseni 29.

Sügisel tahaks näha PP-l 800 noort erinevatest konfessioonidest ja kirikutest. Teemaks on «Sinu lool on mõju». PP on ka üks lugu. Kui me kuulasime nende lugusid, kes alustasid, siis nende mõju on tänaseni tunda. Me igatseme, et noored võiksid näha, millist mõju Jumal nende elu kaudu, nende ümber, nende koguduses võiks tekitada.

Üks teema, millele keskendume, on kogudus, selle roll ja olulisus, kuidas noored on koguduses väärtuslikud, kuidas nad võiksid panustada ja koguduses kaasa teenida ning teenida noori ja seda generatsiooni, kelle keskel nad on.

Kuidas garanteerida, et oleks osadus ka Jumalaga, mitte ainult omavahel?

Osadus omavahel on ka oluline. Mida paremad on suhted kristlaste vahel, seda tervem on Jumala riik. Et oleks lähedus Jumalaga, selleks kõik, mida oleme planeerinud, on tulnud sügavast otsimisest. Et see, millest me räägime, ei oleks lihtsalt head mõtted, vaid see oleks Jumalast. Paneme väga palju rõhku sellele, et sisuline pool oleks tugev.

Kas erineva traditsiooniga kogudustest tulnud noored erinevad omavahel?

Eks igal kogudusel on oma heas mõttes DNA, mida nende noored edasi kannavad. Jumala riigis võime olla küll väga erinevad, aga me saame kokku tulla, Teda teenida ja ehitada ühte Kuningriiki. Noorte hulgas on üha vähem erinevuste märkamist ja rohkem ühisosa, mitte ainult liidusiseselt, vaid ka konfessioonide vahel. Jeesuse jüngriks olemise mõte on saanud laia kõlapinda kristlasnoorte hulgas ja nad mõtestavad ennast selle kaudu.

On tulnud sõnumeid, et otsitakse raha.

Oleme otsinud PP-le erinevaid rahastajaid. meil on suur meeskond projekte kirjutamas. Praegu otsime raha, et anda välja 5. mai kristliku ülistusmuusika kontserdi album.

5. mai kogemus näitas meile, kui väga kristlasnoored igatsevad Jumalat ja on valmis panustama, jätma, pühenduma selle nimel, milleks Jeesus neid kutsub. PP on üks koht, kus noored saavad jagada ühist kogemust ja julgustada üksteist ning kus Jumal saab oma Vaimu läbi midagi erilist teha. Ma kutsun lugejaid palvetama noorte, PP ja kogu korraldusmeeskonna eest.

Täname!

 

KUTSUMUST TULEB JÄRGIDA

Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate päevadel Nuutsakul 11. ja 12. mail rääkis külaline Ameerika Ühendriikidest FRED HANSEN (43) uuetestamentlikust kogudusest. Enne seda pidas ta sealsamas loenguid Kõrgema Usuteadusliku Seminari üliõpilastele sellest, kuidas uurida ja õpetada Uut Testamenti. Intervjuu Fred Hanseniga tõlkis Meego Remmel.

Mis on Teie amet?

Ma olen TCMi Rahvusvahelise Instituudi piibliõppejõud. See on minu täiskohaga töö – õpetada ja aidata koolil akadeemiliselt kasvada ning areneda.

Ma õpetan igal aastal kolmes-neljas riigis. Sellel aastal õpetan ma esimest korda ka TCMi Ameerikas olevat õppegruppi. Küll aga külastan ma kogu aeg kogudusi Ameerikas ning ma jutlustan ja õpetan neis.

Mis tõi Teid Eestisse?

Minu sõber Meego Remmel kutsus mind Eestisse õpetama. Ma olen siin neljandat korda. Esimest korda käisin siin kolm aastat tagasi. Eestis olen ma õpetanud umbes 75–80 tudengit. Mõned Eesti tudengid on õppinud minu juures ka Austrias, Heiligenkreuzis, Haus Edelweissis.

Kas Eestil on mingi eripära võrreldes teiste maadega?

Ma ei ole väga suuri erinevusi leidnud. Ma näen, et Eesti usklikud võtavad Piiblit väga tõsiselt, nad on küpsed kristlased ja nende õpetuslik arusaam on väga pädev. Minu ülesanne on toetada ja aidata neid nende teekonnal. Tahan lisada, et eestlased aitavad ka minul mu vaimulikul teekonnal kasvada ja areneda.

Kuidas nad Teid aitavad?

Nad julgustavad mind, palvetavad minu eest, aga ütlevad mulle ka seda välja, et pean oma tööd tegema, sest see on minu kutsumus.

Hariduse alal ma muidugi kuulan ka siinseid õppejõude, näiteks Meego Remmelit või Einike Pillit. Nendelt kuulen, kuidas kogudus ja kirik laiemalt Eestis teoloogiliste, eetiliste ja sotsiaalsete küsimuste ning probleemidega tegeleb. Nad on õpetanud mulle ka seda, kuidas neist asjadest mõtelda mitte Ameerika, vaid Eesti kultuuri kontekstist lähtuvalt. Ma usun, et Jumal toobki meid kokku vastastikuse edendamise pärast.

Ma pole kunagi saanud Eestis pühapäevasel jumalateenistusel olla. Ma olen siin õpetanud ainult nädala sees. Üldise vaatluse põhjal võin öelda, et oleme üsna sarnased. Me armastame Issandat ja püüame inimesteni jõuda parimal võimalikul viisil.

Oma ettekandes rääkisite, et Teie koduosariigil on Eestiga ühiseid jooni.

Minnesota osariik on Eestiga väga sarnane, sellepärast tundubki Eesti mulle kodusena. Meil on üsna tavaline, et talvel on 20 kraadi külma, aga võib olla ka kuni 45 kraadi. Geograafiliselt asume sellises huvitavas kohas, et arktiline külmalaine liigub täpselt üle meie osariigi ja siis on ikka väga-väga külm. Talvel on väga palju lund, tavalisel aastal vähemalt kaks meetrit.

Kas Te olete olnud ka pastor?

Ma olin 13 aastat täiskohaga pastor, enne kui minust sai täisajaga õppejõud. Oli ka aastaid, kus ma tegin mõlemat tööd. Mida rohkem pidin õppetöö tõttu reisima, seda raskem oli teha paralleelselt pastoritööd.

Nii et kogudus ei olnud sellega enam nõus?

Tegelikult ma astusin pastori kohalt ise tagasi, aga mu kogudus toetab mind siiani. Nad peavad mind misjonäriks ja toetavad mind mitte ainult eestpalves, vaid ka majanduslikult. Minu kogudus armastab väga TCMi ja käsitleb õppetööd misjonina. Selles koguduses on viis inimest, kes töötavad TCMi heaks.

Mis tõi Teid usu ja vaimuliku töö juurde?

Kunagi nooremas eas käisid mu vanemad kirikus, aga hiljem mitte. Kui olin väike laps, olid mu vanemad väga vägivaldsed. Kuna nad enam kirikus ei käinud, siis ma kasvasin väga katkises kodus. Mu vanemad lahutasid oma abielu, isa on nüüd juba surnud ja ma ei tea, kus mu ema on. Mul on kolm õde, kaks neist on minust vanemad, üks on noorem. Vanima õega on mul side olemas, aga ma ei tea, kus teised on.

Kirikusse sattusin tänu sellele, et koolikaaslased kutsusid mind. Kogudus oli ostnud endale vana koolibussi, see sõitis külas ringi ja võttis kõik lapsed peale, kes tahtsid kirikusse tulla.

Kui ma olin 15-aastane, siis meie koguduse noortejuht võttis mu kaasa misjonireisile Mehhikosse. Ta julgustas mind pühenduma koguduse teenimistööle ja seda ma hiljem tegingi.

Õppejõuamet nõuab ka teatud teadushuvi.

Akadeemilises mõttes olen huvitunud kõige enam Ilmutuseraamatust. Mu magistritöö oli kreeka keele ja Uue Testamendi alal ning eriti uurisin ma Ilmutuseraamatut. Doktoritöös pühendusin alfa ja oomega kujundile ning küünlajala sümboolikakeelele (Ilm 1, «A ja O» eesti keeles).

Ilmutuseraamat on väga keeruline. Kas Teil on selle raamatu kohta mingi eriline teooria?

Ma ütlen vahel tudengitele, et Ilmutuseraamat on tehtud läbi seletamise keerulisemaks, kuid tegelikult ei ole see nii keeruline. Kui Ilmutuseraamatut lugeda nii nagu iga muud Uue Testamendi raamatut, siis saame aru, et selle raamatu keskmes on väga selgelt Jeesuse Kristuse evangeelium.

Uue Testamendi kirjad on kreeka-rooma kirjavormis kirjutatud. Põhistruktuur on antud kohe Ilmutuseraamatu esimese peatüki alguses, kus antakse Jumalale tänu, seal on palve ja ülistus. Ilm 1,5–6 ülistab Johannes Jumalat, kuna Kristus on meid armastanud ja Ta on meid lunastanud oma vere läbi ning teinud meist kuningliku preesterkonna. Sellest Ilmutuseraamatu ülejäänud tekst räägibki. Kristus armastab, on meid päästnud ja teinud meid preestrite kuningriigiks. Minu jaoks on see üsna lihtne sõnum, mis pärastpoole on edasi antud sümbolite keeles.

Kas Te jutlustate tavaliselt Ilmutuseraamatust või valite oma teemad laiemalt?

Ma jutlustan loomulikult kogu Piiblist, aga inimesed paluvad mul sageli jutlustada just Ilmutuseraamatust.

Milline on Teie oma perekond?

Kui mu tütar sai kaheaastaseks, pidin ma peaaegu surema. Korraga mõistsin, et ma pean oma elu Kristuse auks elama ja oma naist ja lapsi väga teadlikult jüngerdama. Kuna mul ei olnud enda lapsepõlves lähedasi peresuhteid, siis nüüd hoian ma oma peret väga.

Ma olin haige ja arst kirjutas mulle penitsilliinipõhise antibiootikumiravimi. Ma ei teadnud, et ma olen selle suhtes tundlik. Allergiline reaktsioon viis mind praktiliselt surmasuhu. Mu keel kangestus ja vajus kurku, ma ei saanud enam hingata. Kogu mu hingamisaparaat langes tööst välja. Seetõttu kaotasin ma 20 protsenti oma kopsumahust.

Kui ma taipasin, et mind tabab selline reaktsioon, jooksin kohe meditsiinikeskusesse ja palusin abi. Seejärel kaotasin ma teadvuse. Ma ärkasin kiirabiautos ja meedik mu kõrval ütles, et mu seisund on väga kriitiline. Ta ütles, et kuula nüüd täpselt, mida ma ütlen, et sa üldse ellu jääksid. Ma mäletan, et vaatasin autos olevat kella. Korraga mõistsin, et ma suren oma tütre teisel sünnipäeval kell 18.15. Ma palvetasin ja parandasin meelt. Palusin Jumalalt andeks, et ma ei ole peegeldanud Tema auhiilgust, ja kui Ta annab mulle elu, siis ma tahan seda veel teha.

Mitmed tunnid hiljem ma ärkasin, naine ja lapsed olid haiglas minu juures. Lapsed pandi mu käevangu ja seal ma nutsin. Praegu on mu tütar 15-aastane ja poeg on 13-aastane.

Missugune on see kontingent, kes õpib Teie käe all teoloogiat?

Tudengeid on kõikidest vanusegruppidest. Enamik neist tegutseb mõnes koguduses või on juba juhid – pastorid, õpetajad, jumalateenistuste juhid, muusikud. Mingil hetkel on nad aga otsustanud edasi õppida. See on magistriprogramm, mis tähendab, et nad ei õpi esimest korda.

Kuidas julgustada inimesi õppima?

Jeesuse Kristuse kogudus vajab küpseid, tarku ja pühendunud juhte. Ma arvan, et nii Kõrgem Usuteaduslik Seminar kui TCM, kes teevad omavahel koostööd, pakuvad väga head terviklikku haridust selleks, et koguduste töötegijad mõtleksid targalt ja püüaksid kogudustes hästi oma tööd teha.

Miks Te jätate oma perekonna Ameerikasse, reisite, õpetate ja jutlustate viis kuud aastas väljaspool kodukanti?

Nii mu naine, lapsed kui ka ma ise oleme mõistnud, et Jumal on selle kutsumuse andnud. Selline elu ei pruugi kõikide jaoks sobida. Aga Ta on andnud meile jõu seda kutsumust ellu viia.

Kogudused ja tudengid, kaasa arvatud Eestis, palvetavad meie eest, et meil oleks jõudu ja me saaksime selle kaudu teenida. See julgustab meid ja me oleme selle eest tänulikud.

Täname!

 

KOLMEKESI IISRAELIS

Veendunud kristlastena huvitas Saksamaal Chemnitzis elavaid Heidi (36) ja Sven Rudolphit (42) ikka see, kuidas läheb Jumala rahval Iisraelis. Kuidas kogevad inimesed seal tänapäeval Jumalat? Kuidas läheb neil, kes elasid üle holokausti? Kuidas üldse elatakse moodsal läänelikul maal, kus kohtuvad omavahel täiesti erinevad kultuurid?

KUIDAS JUMAL TÄNA RÄÄGIB?

Jaanuaris 2016 koges vabakogudusse kuuluv perekond, kuidas Jumal nendega ebatavalisel viisil rääkis. Sven Rudolphil oli kristlikul väljasõidul tunne, et Jumal tahab panna ta hoolitsema holokausti üleelanud inimeste eest. Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Kuid mõned nädalad hiljem ütles tema naine ootamatult: «Kui me kunagi välismaale peaks minema, siis Iisraeli.»

Alles nüüd jutustas mees oma vaimulikust kogemusest. Mõlemale oli selge, et nad tahavad Jumalale kuuletuda. Aga nii lihtne see ka ei olnud. Mitmed organisatsioonid, kelle poole nad pöördusid, ütlesid ära.

Kuid ühe Iisraeli sõprade grupi poole pöördudes sattusid nad avatud uksele. Need otsisid abielupaari, kes juhiks 2004. aastal asutatud oskustöögrupi ettevõtmisi Iisraelis ja külastaks natside ohvreid.

See tööharu asutati, et 160 tuhandet siiani elus olevat holokausti üleelanud inimest praktiliselt aidata. Umbes 50 tuhat neist elavad allpool vaesuspiiri. Enam kui 800 vabatahtlikku on omal kulul Pühal Maal käinud, eelkõige kortereid remontimas. Abielupaar Rudolph tundis selle vastu huvi, aga kahtlused jäid ka.

TRÖÖSTIGE MINU RAHVAST!

Need kadusid, kui Heidi Rudolph nägi keset Chemnitzit graffitit, kus oli Taaveti täht ja tekst «Toetage Iisraeli!» Abielupaar nägi selles Jumala kinnitust, et nad peavad tõesti Iisraeli minema.

Nad tahtsid praktiliselt rakendada piiblisalmi Js 40,1: «Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal.» Nad andsid oma korteri ära ja viisid mööbli sõprade juurde. Neile anti aastane viisa koos võimalusega seda pikendada. Et elu läheb ebamugavamaks, see neid ei häirinud.

Nad said Jeruusalemma lähedal Giv'at Ye'arimi külas ühes majas kahetoalise korteri. See on kitsas, aga nende elu kulgeb nüüd niikuinii rohkem väljaspool kodu kui Saksamaal. Neid vaimustab suur aed. Nende poeg, viieaastane Levi, läks kohalikku lasteaeda. Esimesed kontaktid külas on juba sõlmitud. Kõik kolm õpivad heebrea keelt.

Abielupaar külastab eelkõige holokaustiohvreid. Mõned neist saavad saksa keelest aru, aga enamasti räägivad Rudolphid nendega inglise keeles. Aga ükskord hüüdis üks vanem daam, kes on kunstnik, neile saksa keeles järsku järele: «Nägemiseni!» See näitas abielupaarile, et nende külaskäik oli oodatud. «Siin oleme me õiges kohas.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

«Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!" (Ps 139,24). Pildil on Via Dolorosa Jeruusalemmas.

 

TEDA HUVITASID RONGID

Sakslase Dirk Höllerhage (58) huvi rongide vastu on pärit vist juba imikueast – ta kasvas üles raudteelase perekonnas. Kaheaastaselt sai ta kingiks mudelraudtee, 12-aastaselt võttis ette esimesed sõidud, et kodust kaugel auruvedureid pildistada.

Pärast kooli lõpetamist läks ta 12 aastaks sõjaväkke. Ta lõpetas teenistuse allohvitserina tankipataljonis. Kuna ta sõitis sageli Ida-Saksamaale, et seal veel kasutuses olnud auruvedureid pildistada, tekkis tal probleeme sõjaväe vastuluurega – kahtlustati, et ta on spioon. Tal oli palju jutuajamisi, enne kui ta suutis ametnikke veenda oma rongihuvis.

PASTOR, KAPLAN, NÕUSTAJA

Viimati ilmunud raudteelaste ajakirjas täitis ta kuus lehekülge oma piltidega – ja kutsus lugejaid Piiblit lugema. Tema vaimulikud otsingud ei kulgenud aga päris otse.

Höllerhage vanemad kuulusid iseseisvasse vennastekogudusse. Ta sai kristliku kasvatuse, kuid probleeme tekitas eraldatus teistest kristlastest. Ta jõudis arusaamisele, et inimestel on lihtsalt hirm Jumala ees ja tema ei taha usklik olla.

Ühel kristlikul perenõustamiskonverentsil 1992. aastal märkas ta, et Jumala rahvas on kirjum ja usk on positiivse jõu allikas. Ta tegi oma järeldused – selle asemel, et rahandusnõustajaks saada, läks ta usuteadust õppima.

Sõjaväes on ta nüüd reservkapten ja kaplan. Ta töötab pastorina sõltlaste aitamise ühingus «Sinine rist». Kogu Saksamaal esineb ta koolides, et õpilasi alkoholitarbimise ohtude eest hoiatada. Tema ettekanded on nii populaarsed, et paljud õpilased võtavad osa tema suvevaheaja laagritest Vahemere ääres.

NOORTE KOHTUMISPAIK

Seepärast hakkas ta oma kodukohas uskkondadevahelist noortetööd tegema. Noored usaldavad teda. Aga puudu oli kohtumiskoht. Ta palus Jumalat see asi lahendada. Ja ta koges Jumala abi viisil, mis teda tänaseni imestama paneb.

Ta esitas linnapeale avatud kristliku noortekeskuse projekti. Sellepeale pakkus linn talle tasuta kasutada lammutamisele määratud vana eramaja. 17 aastat tegi ta seal ilma palgata noortetööd, abiks suur meeskond erinevate koguduste inimesi. Mõned noored said usklikuks.

Aga nüüdseks on poliitiline olukord väikelinnas muutunud. Mai algul oli suur lahkumispidu. Sellest ajast peale on avatud noortekeskusest saanud ajalugu. Maja peab raekoja laiendusele ruumi tegema. Höllerhage teab: «Ka Jumala riigis kehtib, et kõigel on oma aeg» (Kg 3,17).

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

 

TA PÄÄSTIS 148 ELU

Üks tõsikristlasest naislendur päästis õnnestunud hädamaandumisega 148 inimese elu. Lennu ajal 17. aprillil New Yorgist Dallasesse plahvatas üks lennuki kahest mootorist. Lennufirma Southwest Airlines piloot Tammie Jo Shults (56) maandas lennuki kindlalt Philadelphia lennuväljale. Üks naine suri pärast haavadesse, mis ta plahvatuses sai. Paljud reisijad kiitsid sotsiaalvõrgustikes piloodi tarka käitumist. Shults on endine sõjaväelendur.

Piloodi ämm Virginia Shults ütles ajalehele Washington Post, et pole oma minia tegevusest sugugi üllatunud. Minia on veendunud kristlane ja see on ka tema kindla reaktsiooni põhjuseks: «Ma tean, et Jumal oli temaga, et ta rääkis Jumalaga.»

idea Spektrum

 

ELU TRELLIDE TAGA

Peaaegu kogu oma täiskasvanuelu on Harald Katzinski (58) vangis istunud. Seejuures ei ole ta mingi röövel. Ta tundis end lihtsalt vanglas paremini kui vabaduses. «Lapsena hellitati ta kodus ära ja pärast löödi käega. Sellest ei saanud ta üle,» ütleb pastor Janusz Blonski, kes tema ristis.

AUTOVARAS HÜÜDIS APPI

Katzinski kasvas üles heades tingimustes Cuxhavenis Saksamaal. Kui ta keskkooli lõpetamisega hakkama ei saanud, saatis isa ta õppima automehaanikuks.

Pärast lõpetamist algas tema allakäik. Tal tuli minna sõjaväkke ja nii pidi ta esimest korda elus kodust ära olema. Sellega ta toime ei tulnud.

«Kohe esimesel õhtul põgenesin kasarmust ära ja läksin jala 60 kilomeetrit koduni,» meenutab ta. Vanemad viisid ta tagasi. Kuid ta jooksis jälle ära. Lõpuks tuli tal minna psühhiaatri juurde uuringutele. Arstid määrasid talle ravi.

Aga temal tekkis tunne, et vanemad ei taha teda enam. «Siis varastasingi ma oma esimese auto. See oli isemoodi appikarje. Aga keegi ei saanud minust aru.»

MÄNG KOHTUGA

20-aastaselt sai ta esimest korda autovarguse eest kaks aastat noortevanglat. Trellide taga leidis ta kiiresti omasuguseid: «Vangid olid minu jaoks nagu vennad.» Temast sai algul vangide grupijuht ja pärast majavanem.

Kui kaks kolmandikku vangistusest oli ära istutud, lasti ta eeskujuliku käitumise eest vabaks. Tema sai sellest aga hoopis teisiti aru: «Nad tahtsid minust lahti saada.» Vanglast lahkudes varastas ta parkimisplatsilt ühe vanglaametniku auto.

Vangla, vabadus, autovargus ja vangla. Kümme aastat mängis ta sedaviisi kohtuga. Siis pandi ta kui vaimuhaige seaduserikkuja haiglasse sundravile. Seal oli ta 14 aastat.

Kui ta jälle veidi enne karistusaja lõppu vabaduses käies auto varastas, soovitas üks ekspert panna ta tavalisse vanglasse, kus ta oleks järelevalve all ja saaks oma aja täis istuda.

IME FACEBOOKIST

Veidi enne 2016. aasta jõule ta vabanes ja sai endale korteri ühes hoolekandeasutuses. Ja seal juhtus ime. Ta kirjeldas Facebookis oma kurba saatust ja sellesse oli peidetud appikarje. Seda luges pensionär Uwe Skörup, kes kuulub baptistikogudusse. Ta vastas talle, sai temaga kokku, rääkis talle Jeesusest ja kutsus ta kogudusse.

Ja Katzinski läkski temaga kaasa. Ta tundis, et jutlus kõnetas teda, ta sai kristlaseks, tegi läbi ristimiskooli ja hakkas koguduses kaasa töötama – eelkõige aias ja riietehoius.

Eriti rõõmus on ta selle üle, et on leidnud kogudusest tõelisi sõpru. Vanglasse ta enam tagasi minna ei taha. Kui ta oleks Jeesusest Kristusest varem kuulnud ja koguduse leidnud, oleks tema elu võinud hoopis teistsugune olla.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

 

ÜKS PILT

Laupäeval, 19. mail korraldati Tallinnas Kalamaja päevade raames Kalju kiriku hoovis ja Tetermanni majas traditsiooniline pannkoogikohvik. Kalamaja päevi hakati pidama 2009. aastal Kalju koguduse initsiatiivil.

Foto: Kristi Jürma

 

Eesti EKB Koguduste Liidu VAIMULIKE TÖÖTEGIJATE PÄEVAD

11. ja 12. mail 2018 Nuutsakul

1. Gunnar Kotiesen innustamas.
2. Sõnake seinal...
3. ...ja kriipsuke patareil andsid edasi vaimuliku mõtte.
4. Ülistus.
5. Külaline Fred Hansen.
6. Ermo Jürmal tuli Teekäija viktoriini võitja välja loosida.

 

kuulutaja@hotmail.com