Kuulutaja

   Veebruar 2019

   Jaanuar 2019

   Kuulutajad 2018

   Kuulutajad 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 3 (353) Märts 2019 XXXI AASTAKÄIK

Sisukord

Issand aitab segadustest välja. Toimetaja kommentaar * Jumal valib südame järgi. Jutlus * Aktuaalne teema: Ühist vankrit vedamas * Muusik kuulutab sõna. Intervjuu * Elav märter * Koos Jeesusega tänaval * Üks pilt: Kuulutaja 30 * Eesti Kirikute Nõukogu 30. Fotod *

 

 

«Aga seda paika teadis ka Tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega» (Jh 18,2). Pildil on Õlimägi ja selle jalamil Ketsemani aed, kus Jeesus palus oma raske palve ning kus Ta kinni võeti.

Oleme kannatusajas, mis lõppes Jeesuse kohutava surmaga Kolgata mäel. Meie kõigi õnneks järgnes sellele Tema võidukas ülestõusmine. Need on tõsiasjad, mis paljudele inimestele pähe ei mahu, aga mis teistele on kogu elu kujundavaks aluseks. Nende tunnustamine ja tunnistamine on muutnud paljude inimeste ja rahvagruppide elu.

«Halleluuja! Laulge Issandale uus laul, Tema kiituslaul vagade koguduses!» (Ps 149,1). Praegu on õige aeg Teda kiita, Tema nime kuulutada, kuigi päevakorras on tohutult palju «kaasaegseid» ja inimesi haaravaid teemasid. Maiste probleemide lahendus algab sellest, kui inimesed tunnustavad enda seisundit Issanda ees ja annavad Talle juhirolli.

 

ISSAND AITAB SEGADUSTEST VÄLJA

Toimetaja kommentaar

Pinge Brexiti pärast üha kasvab. Millal see lugu ükskord lõpeb? Tõenäoliselt võtab rahvusvahelises meedias Brexit Eestilt enamiku sellest vähesest tähelepanust, mida meil muidu loota oleks. Seetõttu ei saa olla alust neil hirmujuttudel, et kogu maailm põnevuse ja hämmastusega meie koalitsiooniläbirääkimisi jälgib.

Küllap on Brexitist Eestilgi midagi õppida – nii Euroopa Liidu pooldajatel kui ka vastastel. Niisugust ühiskonna ja parlamendi lõhestatust, nagu on praegu Suurbritannias, Eestile küll ei tahaks. «Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat, ja valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks» (Hb 12,14–15), õpetab Piibel usklikke.

PÄRAST VALIMISI

Eestis on parlamendivalimised selleks korraks möödas. Kuigi tulemused ei olnud kommentaari kirjutamise ajaks veel kinnitatud, on nad teada – võitis Reformierakond ja teiseks jäi Keskerakond. Ehkki president ei ole veel kedagi volitanud valitsust moodustama, käivad mitteametlikud läbirääkimised ometi. Valitsust üritab praeguse peaministri juhtimisel kokku panna Keskerakond koos EKRE ja Isamaaga ning Reformierakond teeb väga tugevat vastupropagandat.

Uue Riigikogu erakondadest ei ole ainult praegune tüliõun EKRE kunagi valitsuses olnud (tõsi, tema eelkäija Rahvaliit on seal olnud). Ehk tuleks valitsemiskogemus neile kasuks – ei saa ju olla valitsusvastane, kui oled ise valitsuses. Ka olematut raha saab lubada laiali jagada ainult opositsioonis olles, valitsuses peab reaalsete asjadega tegelema.

Ega ei olegi oluline, et koalitsiooni enne töö algust kiidetaks, parem ikka pärast tema volituste lõppu. Korduvalt on Kuulutaja kommentaaridest läbi käinud mõte, et Eestile on kasulik, kui valitsus on töövõimeline ja edukas (opositsioon arvab alati teisiti). Kellest valitsus peaks koosnema, seda teab kõige paremini Jumal.

Kui valitsus paigas, hakatakse tõsisemalt tegelema järgmiste valimistega – maikuus tuleb valida europarlamendi saadikud. Kas kuus või seitse, sõltub Brexitist. Eesti jaoks on nad nagu visiitkaardid. Kahju, kui nad ajavad meile võõrast või koguni kahjulikku poliitikat, seepärast peaks ka nendesse valimistesse väga vastutustundlikult suhtuma.

Mida veel peaks tegema? Apostel Paulus kirjutas: «Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.» (1Tm 2,1–4). Nii on palve ülemuste eest seotud hingede päästmisega!

PALJU SOHKI

Eestit raputasid plagiaadi- ja dopinguteated. Üks mees jäi ilmselt nooruse eksimuse pärast Riigikogu kohast ilma, tuntud sportlastest on aga saanud peaaegu paariad.

Mis on plagiaat? Sellega on vist kõik kokku puutunud. Esimene plagiaat on ju koolis pinginaabri pealt mahakirjutamine. Loomulikult ilma allikale viitamata. «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» (Jh 8,7).

Ka doping on eestlastele hästi tuttav ja koguni heaks kiidetud – Kalevipoeg jõi enne võitlust jõuduandvat jooki ja vastasele sokutati jõudukahandav. Kui muinasjutust tõsiellu tulla, siis on väga kõrge kvalifikatsiooniga inimesed nii dopingut tegemas kui seaduserikkujaid otsimas. Tippsportlasi meelitatakse petma või hakkavad nad ise seda tegema ja pärast on silmad häbi täis. Kõik need inimesed võiksid ühiskonnale suurt kasu tuua, kui nad ausate asjadega tegeleksid. Kõige taga on raha ja äri. «Parem pisut õiglusega kui palju tulu ülekohtuga» (Õp 16,8), õpetab Piibel.

Kuidas halvast olukorrast välja tulla? «Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu,» ütles Jeesus (Jh 8,11).

 

JUMAL VALIB SÜDAME JÄRGI

«Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: «Issand ei ole neid valinud.» Ja Saamuel küsis Iisailt: «Kas poisid on kõik siin?» Ja Iisai vastas: «Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.» Siis ütles Saamuel Iisaile: «Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne, kui ta siia tuleb!» Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: «Tõuse ja võia teda, sest tema on see!»» (1Sm 16,10–12).

JUMAL KASUTAB VÄHEMAID

Jumal saatis Saamueli Iisraeli rahvale uut kuningat valima. Inimlike kriteeriumide järgi oleks ta võinud eelistada vanemaid poegi, aga tulevaseks kuningaks valiti kõige noorem. «Inimene näeb, mis silma ees, aga Issand näeb, mis südames» (s 7).

24. veebruar on päev, mil Eesti ajaloos sündisid ebatõenäolised asjad, mis inimese silma järgi ei olnud võimalikud, tõenäosed või arukad.

1884. aasta veebruaris said 29 eesti meest ja naist seesmise veendumuse, et tuleb lasta end vee alla vajutamisega ristida isikliku usu tunnistamiseks. See suunas tollase vaimuliku ärkamise kindlatesse rööbastesse ja baptistlik liikumine kestab Eestis siiamaani. Kus see juhtus? Läänemaa oli üks vähematest piirkondadest majandusliku ja haridusliku taseme poolest. Aga Jumala vaimuliku äratuse algatamiseks ei sobinud tol hetkel ei Tallinn ega Tartu, vaid Läänemaa – üks vähemaid vendi maakondade hulgas.

1918. aastal kuulutas end iseseisvaks Tsaari-Venemaa väiksemaid kubermange Eestimaa. Vaba Eesti riigi saabumise tõenäosus oli väga väike. Rahvusvaheliste suhete virrvarris oli väike ajaline aken, mil see osutus võimalikuks. Vähem vend sai iseseisvaks.

Võib-olla oled sa mõnikord leidnud end mõtlemast – mina olen vähem õde või vähem vend ja Jumal kasutab ikka suuremaid. Vale mõte! Jumal tõesti võib kasutada teisi. Aga Jumal ei vaata suuruse ega tuntuse peale. Jumal ei vaata oskuste ja pädevuste peale. Jumal vaatab südame peale. Ta otsib neid, kel on sulase alandlik ja sõnakuulelik meel. Oskusi ja ande saab Issand juurde anda.

Olen olnud pastor 20 aastat. Tuleb meelde mitu inimest, kelle puhul oli märgata lootustandvat andekust ja võimekust. Inimlikult tundsin rõõmu, et sellised inimesed on koguduses – küll koos nendega saab üht või teist Jumala riigis edendada! Aga ühel või teisel põhjusel ei võtnud need inimesed vastutust, nende huvid ja armastus olid väljaspool koguduslikku tööd. Seevastu mitmed, keda ei osanud alguses eriti tähele panna, on osutunud Jumala käes kasutatavateks tööriistadeks, nad on ustavad ja pühendunud – koguduse töö on nende najal edasi läinud. «Inimene vaatab, mis silma ees, Jumal näeb, mis südames.»

Pärast ülestõusmist olid Jeesuse mõttes tulevikuplaanid. Ta võttis Peetruse kõrvale ja vestles temaga. Aga Ta ei küsinud Peetruselt, milline on tema visioon. Ta ei palunud Peetrusel esitada CVd ja pidada motivatsioonikõne. Jeesus küsis Peetruselt: «Kas sa armastad mind?» Positiivsest vastusest sellele piisas, et öelda Peetrusele: «Sööda mu tallesid! Hoia mu lambaid kui karjane!» «Inimene vaatab, mis silma ees, Jumal näeb, mis südames.»

Kui sinu süda on koos Kristusega ja kui koguduse süda on koos Temaga, siis on see kõige tähtsam. Kõike muud saab Jumal peale anda.

MITMEL RINDEL KORRAGA

Taaveti valimise loost jääb silma veel üks seik. Tol hetkel, kui Saamuel valis Taaveti kuningaks, oli kuningas tegelikult olemas. Saul oli tugev ja tegutses veel mõnda aega. Ka Sauli jätkamine oli tol hetkel Jumala plaan! Aga Jumal pani uue võsu kasvama olemasoleva kõrvale.

1884. aastal olid Eestimaal luterlik ja õigeusu kirik olemas, aga Jumal pani kasvama uue liikumise, baptistiliikumise. Ka teised kirikud jätkavad Jumala riigi tööd omas laadis siiani! Aga Jumal pani uue võsu kasvama. Tegelikult oli neid võsusid rohkemgi. Mitte kõigist ei saanud baptiste. Mitte kõik ei jäänud aastateks püsima.

Tollest ajast kirjutatakse kogumikus «25 aastat apostlite radadel» (1911), et 1880. aastatel tegutses «prohveteid, kes ütlesid end taevas käinud olevat, tegid koguduses segadusi, sest paljud hakkasivad neid uskuma. Need prohvetid olid jultunud küllalt, ütlesid igaühele suu sisse, kes taeva saab ja kes ei saa. Kui kaugel keegi taevast on ja missugust rooga keegi taevas pidi saama süüa. Missugused vaimuannid kellelgi juba pidid olema ja missugusi ta veel pidi saama.» – «Seesugune olukord ähvardas kõik purustada, mis siiamaale suure vaevaga oli üles ehitatud. Ja purustaski. Aga midagi paremat ei toodud ka asemele.» August Johannson seletas viimaks avalikult, et need prohvetid on pimeduse jüngrid ja astus nende hulgast välja. Temale järgnes teisigi. Aga oli ka neid, kelle usuelu need eksitused ära rikkusid. Johannsonist sai Haapsalu baptistikoguduse esimene juht.

Midagi sarnast võib täheldada Eesti riigi sünniloos. 1918. aastal oli nõukogude võim värskelt alguse saanud. Ka Nõukogude Liit jätkas tegutsemist kaua aega. Aga Jumal laskis nende küljest iseseisvuda mõnel võsul, sh Eestil.

Me tahaksime, et Jumala juhtimine oleks selge ja mustvalge. Aga Jumal laseb sageli mitmel võsul korraga kasvada. «Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!» (Kg 11,6).

Ega meile ei meeldi, kui on määramatust. Kas ma peaksin valima selle või teise töökoha? Vanematel inimestel on sageli teadmatus – arstid ei leia, mis on haiguste ja valude põhjuseks. Nooremad tahaks selgust abikaasa valikul – kust ma tean, kas see või teine on see õige? Või otsid vaimulikku selgust mingis asjas ja tundub, et Jumal ei välista ühtki valikut – segane otsustamatuse aeg kestab kaua.

Taaveti kutsumise lugu näitab, et Jumal lasebki teinekord selliseid määramatuse aegu tulla, kus mitu rauda on korraga tules. On Taavet. On Saul. Mõlemad on kuningad.

Jeesus räägib suisa tähendamissõna selle kohta (Mt 13). Peremees külvas põllule head seemet. Öösel tuli aga vaenlane ja külvas sekka raiheina. Kui nüüd vili tärkas, siis tuli ka raihein nähtavale. Innukad sulased tahtsid hakata raiheina välja kitkuma. Peremees aga takistas: «Ärge korjake, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemad ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma kogun esmalt raiheina põletamiseks ja seejärel nisu aita.» On asju meie isiklikus või ka koguduse elus, mis peavad küpsema teatud küpsuseni. Alles hiljem on võimalik otsustada, mis on mis.

PEA LEPINGUT

Teen nüüd hüppe aega, kus Taavet on saanud tegelikult kuningaks. Vahepeal on olnud ootamist ja sõdimist, lootusi ja nende purunemist, Taavet on pidanud Sauli eest põgenema, olema pagenduses. Aga lõpuks said ebakindluse ja otsingute ajad otsa. Saul suri, Taavetist sai ametlikult kuningas ja ta sõlmis lepingu Jumalaga.

Õigupoolest hakkab Taavet lihtsalt Jumala ees oma mõtteid ja plaane arutama. Jumal aga vastab, korrigeerib ta plaane ja annab talle suured tõotused (2Sm 7,4–16). See oleks nagu tagasivaade koguduse aastapäeval ja rehnutipidamine tuleviku jaoks.

Jumal on Taavetiga olnud kõik need ebakindlad aastad: «Mina olen sind võtnud karjamaalt. Ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen sinu eest hävitanud kõik su vaenlased.» Hoolimata meie patususest, ebakindlusest, kahtlustest ja kõhklustest on meie suurim rõõm selles, et Jumal on meiega kõikjal! See on Jumal, kes andis ärkamise 135 aastat tagasi. See on Jumal, kes on meid kandnud. See on Jumal, kes on päästnud maailmast ja uuesti sünnitanud! Kus Ta siis veel on, kui mitte oma kogudusega! Pole suuremat rõõmu ja kindlust kui teadmine, et kõikvõimsal Jumalal on kõik kontrolli all!

Jumal samas korrigeerib Taaveti plaane. Sul on soov ehitada mulle tempel? Tore mõte, aga mul pole hoonet õigupoolest tarvis. Aga kui sa väga tahad, siis las jääda nii. Ainult et sina seda ei ehita, vaid sinu poeg ehitagu. Tulevikku vaadates tasub olla valmis ka selleks, et Jumal meie plaane korrigeerib. Seegi on Jumala arm!

Viimaks ütleb Jumal aga midagi sootuks ootamatut, mida Taavet polnud mõelnud ega tellinud: «Ma tahan teha su nime suureks,» ütleb Jumal. «Ma lasen tõusta su järglase ja ma kinnitan talle kuningriigi. Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste nuhtlustega. Aga minu heldus ei lahku temast. Ning su sugu ja su kuningriik püsivad su ees igavesti.» Jumal vaatab palju kaugemale kui meie. Me vaatame 135 aastat tagasi ja paremal juhul 10–15 aastat tulevikku.

Ometi on Jumala igaveses lepingus sees tingimus – kui te eksite, siis see ei kehti! Saalomoniga nii läkski. Taaveti järglaste käsi käis sajandeid üles-alla. Mõni oli hea kuningas, keda Jumal õnnistas; mõni oli Jumalale sõnakuulmatu, keda Ta ei õnnistanud. Kuni tuli üks Kuningas, kes ei eksinud ja kelle riik püsib igavesti – Jeesus Kristus, Jumala täiuslik Poeg.

Nii on ka meie igaühe isiklikus elus. Kui meie elus on Jeesus Kristus, siis me püsime igavesti. Nii on koguduses. Kui koguduses on Jeesus Kristus, siis see püsib igavesti. Kui aga Kristust ei ole, siis käib elu üles-alla.

Jumala teed on ikka samasugused. Ta kasutab vendi ja õdesid, kes inimlikult ei paista silma, aga Jumal näeb, mis südames.

Jumal laseb mitmetel arengutel samaaegselt areneda, seepärast «külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!» Kui vaatame tulevikku koos Kristusega, siis see on igavene tulevik!

LEHO PALDRE
Tartu Kolgata Baptistikoguduse pastor

Jutlus Haapsalu Baptistikoguduse aastapäeval 24. veebruaril 2019

 

ÜHIST VANKRIT VEDAMAS

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) tähistas 30. aastapäeva. Eesti Metodisti Kiriku superintendent emeeritus OLAV PÄRNAMETS (82) on neist, kes 16. veebruaril 1989 asutamislepingule täisvolitustega alla kirjutasid, ainsana veel praegu elus. Tema meenutused on järgnevalt kirjas.

Kes oli EKNi asutamise eestvedaja?

Kõige kaalukamad olid tolleaegne õigeusu kiriku metropoliit, hilisem patriarh Aleksius II, ja luteliku kiriku peapiiskop Kuno Pajula. Ka teised kirikute juhid kutsuti kaasa ja meil ei olnud loomulikult midagi selle vastu.

Usuasjade volinikuks oli tol ajal äsjane kommunistliku partei keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan. Ta näitas meile viimasel ajal võrdlemisi sõbralikku nägu. Ma mäletan ühte tema hilisemat žesti, kui ta kutsus kirikujuhid esimese sekretäri Vaino Väljase kabinetti, kes näitas poolehoidu Eesti iseseisvusele. Enne, kui me uksest sisse saime, viipas Rein Ristlaan trepimademel maja poole ja ütles, et siin ei otsustatud varem mitte midagi, kõik tuli Moskvast.

Kus lepingule alla kirjutati?

Aleksius kutsus meid Pühtitsa kloostrisse. Tema suutis selle kloostri nõukogude ajal päästa likvideerimisest.

Kas see eesmärk on teostunud, mis allakirjutanutel mõttes oli?

Keegi vaevalt oskas siis pärastisi arenguid ette arvata, analüüsida või prohveteerida. Seda peeti lihtsalt üheks positiivseks nähtuseks, et kirikujuhid tulevad kokku, püüdlevad üksmeele poole ja püüavad oma hääle anda kasulike arengute heaks. Muidugi kannab ka kirikujuhtide palgest palgesse kohtumine head vilja – siis ei ole nad üksteisele mingid tundmatud kujud, vaid näevad teisi kui inimlapsi või ristiinimesi. Need momendid mõjuvad inimliku taseme kohtumistel alati.

Kas kirikujuhtide vaheline koostöö on jõudnud rahvani?

Vähemalt on rahvas saanud teadlikuks, et niisugune organ nagu EKN on olemas. Kirikute liikmed on rohkem teadlikud, sest oma juhid informeerivad neid. Kui antakse võimalus mingis olulises asjas ajakirjanduse kaudu seisukohta võtta, ka moraaliküsimustes, siis rahvas on huvitatud, mida kirikute ühendus sellest teemast arvab. Vaikiv enamus, kes ise kindlat seisukohta ei oma, orienteerub nõndanimetatud arvamusliidrite järgi. Nad sooviksid teada ka seda, mida kirikujuhid ütlevad. On oluline, et kiriku sõna jõuaks rahvani.

Kas see on avaldanud mõju, et kirikutel on ühine seisukoht näiteks abielu suhtes?

Ma arvan küll. Sellega on pidanud ka parlament arvestama. Ma usun, et kõik need, kes propageerivad vastupidiseid seisukohti, on hästi teadlikud sellest, mida kirikud on mustvalgel kirja pannud. Kui palju sellega arvestatakse, on iseküsimus. Kindlasti on olemas suur seltskond, kes seda püüab ignoreerida, aga nagu Pühakiri ütleb: «Sina räägi neile minu sõnu, kuulaku nad või ärgu kuulaku» (Hs 2,7).

Jumal on alati tahtnud, et Tema rahvas väljendaks selge, Tema tahtega kooskõlas oleva seisukoha. Mul on väga hea meel, et kirikute nõukogu on olnud selles küsimuses üksmeelne.

Kui teoloogilistes küsimustes on üritatud ühised ja ka erinevad seisukohad välja tuua ning nendele lahendust otsida, kas see on kirikuid üksteisele lähendanud?

Minu veendumus on küll selline. Teatavasti on mõnel liikumisel sellised seisukohad, et tema arusaamine on absoluutselt või isegi 110% ainuõige, aga vähemalt tunnustatakse teisi kui kristlasi. Kirikute nõukogu liikmeskonda saavad kuuluda ainult sellised kirikud, kes tunnistavad apostlikku usutunnistust ja ristiusu põhipostulaate.

Äsja olid kirikute nõukogu ja vabariigi aastapäeva oikumeenilised jumalateenistused. Mida võiks veel ühiselt teha?

On olnud ka teoloogiliste küsimuste arutamise konverentsid, rahvaküsitlused ja uuringud selle kohta, kui kristlik on Eestimaa. Ilmselt on praegu ka uusi plaane, aga ma ei ole kolm viimast aastat ise enam kirikute nõukogu töös osalenud.

Mida Sa kõrvaltvaatajana soovitaksid teistel teha?

Ma soovin, et Eesti Kirikute Nõukogu jätkaks Jumala sõna ülimuslikuks pidades kõigi teiste sõnade suhtes, arvestades apostel Pauluse manitsust: «Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea, meelepärane ja täiuslik» (Rm 12,2).

Täname!

Urve Pärnamets, Külli Tõniste, proua Ingrid Rüütel, president Arnold Rüütel ja Olav Pärnamets 21. veebruaril EKNi 30. aastapäeva tähistamisel.

Foto: Urmas Roos

 

MUUSIK KUULUTAB SÕNA

TIMO LIGE (43) on Hiiumaa Kristliku Misjonikoguduse pastor, muusik ja kooliõpetaja. Räägime sellest, kuidas need ametid kokku sobivad.

Sinu isa Asav Lige oli pastor. Kas sellepärast sai sinust ka pastor?

Isa võttis Jausa koguduse pastori koha vastu selle mõttega, et niikaua teeb seda tööd, kuni õige pastor leitakse. Pärast isa surma pakuti seda kohta mulle. Ma olin Pereraadios töötanud ja rääkida natuke oskasin, aga pastorikutsumus oli minu jaoks võitluste rada. Ma olen Jumalaga piike ristanud, et see pole minu roll, sest ma ei ole kunagi ennast pidanud juhitüüpi inimeseks.

1990. aastate lõpus alustas Harry Eller vaimulikku tööd Kärdla koolimajas. Kui ta tervis halvenes, seisis taas minu ees valik, kas võtta teenistuse juhtimine üle. Et mitte niisama keelduda, võtsin Piiblist kolm juhuslikku kirjakohta tõdemaks, et kirjakohad ei kinnita minu kutsumist. Aga kõik kirjakohad kinnitasid töö ülevõtmist või jätkamist. Asusin juhtima nö Kärdla koolimaja tööd. 2005. aastal registreerisime ametlikult Hiiumaa Kristliku Misjonikoguduse, mille pastoriks mind valiti.

Selle koguduse nimes on ambitsioon hõlmata tervet Hiiumaad.

Eks meil ongi inimesi üle saare. Me püüame mitte olla ainult Kärdla-kesksed, palvegrupid on Kärdlas, Viskoosas ja Käinas. Kord kvartalis teeme koguduse väljasõidu eri Hiiumaa piirkondadesse, kus oleme nädalavahetuse koos ja pühapäeval teenime. Viimane kord olime Kiduspeal.

Sinu isa eesnimeks oli ühe Vana Testamendi kõvema muusikamehe nimi.

Kord käisid mustad mehed Hiiumaal teenistust pidamas ja mina juhtisin ülistust. Seal prohveteeriti mulle muuhulgas, et ma oled Aasafi poeg. See avaldas mulle sügavat muljet, sest see oli mu isa nimi, mida nad ei oleks tohtinud teada. Kuid peagi mõistsin, et nad pidasid silmas Piibli Aasafit. Minu mõlemad vanaemad olid nö koguduste «orelid», kes koguduses lauluotsa üles võtsid. See on minu kõige nähtavam muusikaline taust. Mu vanemad laulsid kooris, aga kumbki ei paistnud erilise musikaalsusega silma.

Sa ei pea end juhitüüpi inimeseks, kuid ometi juhid koori.

Kui ma lõpetasin Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, siis minu muusikaõpetaja Evald Teras tegi mulle ettepaneku tulla Hiiumaale õpetajaks, sest tänapäeval on nii palju poppi, mida tema ei jaga ja ma võiks selleks paremini sobida. Mina nägin selles Jumala juhtimist. Kuna seljataga oli Tallinna Pereraadio töö kogemus, siis ütlesin endale, et ma võin juhtida perekonda, autot ja ülistust, aga ei midagi rohkemat. Ega ma koori väga ei juhigi – ma olen osa koorist, mängin kuskil nurgas pilli, nii et koor mind näeb.

Laulutundides on sageli distsipliiniprobleeme. Kuidas Sa oled suutnud neist asjaliku tunni teha?

Ma näen lastel koolis tohutut pinget, koolihirmu, kooliväsimust, stressi, lapsed langevad järjest depressiooni. Ma lähenen muusikale reeglina läbi mängu, läbi praktilise musitseerimise, et õpilane ei lahkuks muusikatunnist suurema pingega kui ta minu tundi tuli. Ma soovin luua muusikatunnis eduelamust, rõõmu kogemist läbi muusika. Väga palju faktipõhist minu tunnis ei ole.

Ma ei ole teadlikult võtnud eesmärgiks lastele noodikirja selgeks teha, aga ma tutvustan neile seda. Just tuli üks lapsevanem minu juurde ja küsis, mida ma tunnis tegin, sest tema poeg tuli koju ja tahtis hakata klaverit mängima. Oli venna ka võtnud kampa. Põhjuseks oli, et ma tutvustasin tunnis nootide ja klaviatuuri seoseid ning see tekitas lapses põnevust. Ma arvan, et need, kes tahavad nooti süvenenult tunda, lähevad muusikakooli.

Sa juhid koolikoori, mis on käinud kirikutes esinemas.

Esimene tõsisem väljasõit oli Kuressaare Siioni kirikusse. Mõni oli ikka päris hirmul – ööbime kirikus, seal ju kummitab! See oli laste silmi avardav kogemus, et pastor on täiesti normaalne inimene, kirik on ilus ja tore koht. Ka kontserdikülalised olid üllatunud. Nad olid valdavalt kristlased ja mõtlesid, et mida teeb üks koolikoor kirikus. Aga meie repertuaaris oli tuntud vaimulikke laule, gospelit, minu enda lugusid ja Eestile olulisi laule.

Kui palju laule Sa oled kirjutanud?

Ma olen loobunud lugemast. Ehk umbes tuhande ringis. Mingil perioodil ma lõin igaks jumalateenistuseks kaks-kolm laulu. Iga kord, kui oli ülistus, siis sündisid spontaansed laulud, mis ei jäädvustunud kuhugi.

Nüüd olen püüdnud oma laule salvestada ja internetti üles panna. Mul on hea meel, kui minu laule kasutatakse ja olen nad sellepärast ka internetis enamikus tasuta kättesaadavaks teinud. 51 ülistuslaulu on kogutud ka noodiraamatusse «Südamelaul».

Loomingu korrastamise idee on mul kogu aeg kuklas olnud. Tarmo Kähr tuletab aegajalt seda mulle meelde. Lehekülg meediamisjon.ee hetkel ei tööta. Seal sai laulu kuulata ning võtta ka tekstifaili ja noodi, kui need olid olemas. Tulevikuplaan on lehekülg taas üles ehitada.

Sa oled pastor ja muusik korraga. Sul ei ole vist jumalateenistusel võimalust ennast hetkekski lõdvaks lasta.

Väikeste koguduste häda ongi, et pastor ütleb algussõna, võtab lauluotsa üles, peab jutluse ja lõpupalve ning ütleb õnnistussõnad. Meil õnneks päris nii ei ole ja on häid kaastöölisi. Viimastel aastatel püüan ma teadlikult anda võimalikult palju maad teistele. Kuna asusin taas õppima muusikaakadeemiasse, et kõrgemat õpetajaharidust omandada, siis vähemalt kord kuus olen ma pühapäeval ära. Mõnikord noored teevad teenistuse, kus ma olen lihtsalt kohal. Teinekord olen ülistamas, aga ei juhi teenistust. Ideaalis ei peaks nii olema, et mina ülistan, juhin ja jutlustan.

Kas jumalateenistustel lauldakse ainult Sinu laule?

Pärnust tuli just üks abielupaar ja nad küsisid, miks te nii vähe Timo laule laulate? Aastaid tagasi oli rohkem minu laule. Praegu kasutame üle maailma kogudustes levivaid ülistuslaule. Kunagi noore mehena sai mul villand igasugustest pruunidest ja mustadest laulikutest. Nüüd on pendel sealt äärest tagasi kukkumas ja ma võtan rõõmuga laule ka pruunist laulikust, küll enamasti väikese arranžeeringuga, läheneme vanadele tuntud hümnidele veidi teise nurga alt.

Eelmisel suvefestivalil Hiiumaal oli märgata tugevat vastutuskoormat Sinu õlgadel. Kas suu laulab ja süda muretseb?

Suvefestivalil ei olnud minu pinge nii suur, kõige rohkem koormust oli minu abikaasal ja Tarmo Kähril. Minu vastutada oli avateenistuse ülistus, mis läks tehniliste apsakate tõttu täiesti teisiti kui ma plaanisin. Muidugi teeb natuke kurvaks, kui sul on visioon ja mingite asjade pärast, mis ei lähe käima või ei ole näha, jääb see esile tulemata.

Kui suur on Sinu jumalateenistustel ettevalmistuse osa?

Ma liigun spontaansusest organiseerituse poole. Samas ei tahaks ma iialgi spontaansust kaotada. Paikapandud asjad on vajalikud, et neid saaks vastavalt vajadusele spontaanselt laiendada või kitsendada. Ma olen oma olemuselt väga spontaanne, aga sellise inimese kõrval on teistel keeruline olla. Kui tahta koostööd teha või kogudust meeskonnaga juhtida, siis tuleb oma spontaansusest teatud määral eemalduda. Oma jutlused kirjutan enamasti täistekstina valmis. Mäletan, et mu isal oli väike paberileht punktidega, et oluline päris meelest ära ei läheks. Ma kirjutan jutluse läbi ja üsna sageli salvestan selle häälega arvutisse ning siis lähen jutlustama. Teenistusel võib asi muidugi hoopis teistmoodi minna kui paberil on.

Kas Sinu muusika on aegadega muutunud?

Kindlasti on. Ma olen teinud muusikat väga erinevates stiilides, räpist kantri ja folgini, koorimuusikat, kantaate. On hästi lihtsa ja korduva tekstiga paarilauselisi ülistuslaule, ja samas on väga sisutiheda tekstiga laule. Ma ei ole filigraansuse tagaajaja, et nokitsen stuudios lauluga aasta aega ja siis annan välja. Pigem on rahvani jõudnud minu esimesed mõtted, mis olen salvestanud.

Kas Sinu erinevad ametid segavad üksteist?

Praegu võtab kool väga palju aega ära. Kõigele korraga süvenenult panustada ei saa, pean valima. Kord ütlesin koolis direktorile, et ma varastan aega. Mõtlesin just seda, et ma tegelen sageli koolis koguduse asjadega ja vahel ka teistpidi. Direktor mõistis ja tõdes, et minu puhul ongi keeruline lahutada õpetaja- ja pastorirolli. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma koolis lapsi tunnis evangeliseeriks. Pigem püüan olla oma olemisega valguseks.

Väike süükoorem ikka on ka vahel, kui ei jõua ega taha enam koolitöö kõrvalt inimestega suhelda. Vaja on aega ka enda ja pere jaoks. Aga koolitööst ei ole saanud ka loobuda, sest mõistan, et täna mõjutan õpetajana rohkem inimesi kui pastorina, kui inimeste arvu kokku lugeda. Kokkupuutepunkt kogukonnaga peab olema ja kui mulle õpetajana seda pahaks ei panda, siis mitme töö tegemine on praegu Jumala arm ja õnnistus.

Kes Sinu lastest saavad?

Vanem tütar on abielus ja õpib ülikoolis hoopis rahandust. Teine tütar lõpetab gümnaasiumi ja plaanib minna psühholoogiat õppima. Poeg on väga tugevalt muusikaliinil. Ta on arvutimuusikas minust juba mööda läinud. Abikaasa Monika lõpetab peatselt hingehoiu eriala Usuteaduse Instituudis. Ta on ise ennast psühholoogia vallas väga palju harinud. Abikaasa töötab valla sotsiaalkeskuses erivajadustega laste tugiisikute juhina. Pastori kutsumust ei ole hetkel kellelgi näha, aga eks Jumal teab.

Täname!

 

ELAV MÄRTER

Samiha Tawiqi (55) abikaasa Koleny istub kurnatult Saksamaal Aacheni ülikooli kliiniku ootetoa tugitoolis. 80-aastane mees on juba alates kella seitsmest jalgel, et saata oma naist vajalikel uuringutel. Ikka ja jälle vajub tal aga pea alla ja ta hakkab vaikselt norskama. Teisi patsiente see ärritab või paneb muigama. Samiha Tawiqi ja tema mehe Koleny Faragi jaoks oli tee siia pikk ja väsitav.

POMM JUMALATEENISTUSEL

Samiha astub ooteruumi. Ta on väike, habras naine. Tal on vapustavalt palju haavu, nägu on täis koledaid arme. Seal, kus kunagi oli parem silm, on nüüd vaid sissevajunud koobas ja veidi ripsmeid. Osa lõualuust on kadunud. Ta tundub olevat sõbralik, kuid ebalev ja arg.

Minnes läbi haiglakoridoride meenutab ta, kuidas nad koos mehega võtsid 11. detsembril 2016 Kairos osa jumalateenistusest sealses Peetruse ja Pauluse kirikus, ja kuidas üks Islamiriigi võitleja lõhkas oma pommivöö. Rünnaku koletuid tagajärgi kokku võttes nendib ta: «30 inimest said plahvatuses surma ja 49 haavata. Üks neist olin mina.» Tema mees, kes istus vastavalt kopti kirikute kombele eemal meestepoolel, elas rünnaku üsna vigastamatult üle. Samiha kaotas peaaegu kogu parema näopoole, ka õlg ja käsi said raskelt haavata. Surmasaanute hulgas olid paljud tema sõbrannadest.

OODATI SURMA

Samiha viidi haiglasse. Esimesi tunde seal mäletab ta ainult osaliselt, sest kaotas korduvalt teadvuse. «Kui ma esimest korda ärkasin, nägin ma nägemuses Kristust heledas valguses enda ees. See rahustas mind ja ma kaotasin jälle teadvuse.»

Koleny otsist naist meeleheitlikult rünnakus haavatud inimeste seast. Tal oli algul keeruline patsiendis nr 99 oma naist ära tunda, sest ta oli nii raskelt vigastatud.

«Arstid jätsid ta lihtsalt haiglavoodisse lebama. Nad mõtlesid, et mu naine sureb niikuinii varsti ära ja tegelesid seepärast teiste hädalistega.» Aga Samiha ei surnud ära. «Kui ta õhtul kell 11 ikka veel elas, see oli 13 tundi pärast rünnakut, hakati temaga lõpuks tegelema ja mulle lubati, et tema heaks tehakse kõik, mis võimalik.»

TEE SAKSAMAALE

Naine kaotas oma parema silma, suure osa lõualuu paremast poolest ja kõrva. Ka nina sai viga. Tal on raske süüa ja juua, hingata ja rääkida. Vigastatud lihased ja kõõlused tema paremal jalal ning käel teevad ta paindumatuks. Ta käib aeglaselt ja ebakindlalt.

Valitsus tegutses kiiresti. President Abdel Fattah al-Sisi lubas kinni maksta kõigi ohvrite ravi ja operatsioonide kulud nii Egiptuses kui ka välismaal.

Samihat opereerti algul Egiptuses ja siis neli korda Ungaris. Reie pealt võeti nahka ja istutati ta näo katmata osa peale ning nii sai see hädapäraselt kaitstud. Ilus see välja ei näe. Aachenis peaks siis tulema peenlihv. Siin tahavad arstid talle tagasi anda vajalikud võimed nagu söömine ja rääkimine ning tema näo uuesti ilusaks teha.

Samiha on korduvate arstilkäikude ajal õppinud oma ümbrusega hakkama saama ja teeb koguni veidi nalja. See naine armastab elu ja vaatab seda positiivselt. Vanad fotod näitavad, et Samiha oli kena naine. Pommirünnak muutis tema elu täielikult ja mitte ainult kehaliselt.

KOGUDUS TOETAB

«Ma tahan jälle normaalne olla,» ütleb Samiha. Aga ta teab, et seda peab ta veel kaua ootama, kui see üldse võimalik on. «Paljude koptide jaoks olen ma elav märter,» tunnistab ta.

Ikka ja jälle rünnatakse Egiptuses kopti kristlasi. Ohvreid austatakse, sest nad surid või kannatasid oma usu pärast. «Meid toetatakse vendade-õdede poolt väga. Nad toovad toiduaineid ja hoolitsevad kõige eest, mida me vajame.»

Tihe side, mis koptidel üle maailma omavahel on, ei jäta Samihat ja tema meest ka Saksamaal üksi. Enne esimest operatsiooni elasid nad kopti kloostris Waldsolms-Kröffelbachis. Aachenis hoolitseb nende eest sealse kopti kiriku diakon Kamal Abadir, kes on neile ka pidevalt tõlgiks.

SAKSAMAAGA RAHUL

Ja kuigi Samiha armastab Egiptust, ei nuta ta seda taga. «Pärast rünnakut kardan ma tänavale minna, seal võib jälle midagi halba juhtuda.» Tal on pidev hirm islamistide uute rünnakute ees.

Samiha kinnitab, et temal ja ta mehel olid moslemitega väga head suhted, eriti naabritega. Probleemiks on radikaalid, kes ei tunnusta kristlasi ja teevad koptide elu teadlikult raskeks.

Abielupaar kasutab oma aega Saksamaal, et rahu saada: «Siin on nii sõbralik.» Seal elamine mõjub neile hästi ja vaatamata mitmetele arstikülastustele ning operatsioonidele saavad nad veidi puhata.

PALVE RÜNDAJATE EEST

Terrorist Mahmoud Shafiq Mohammed Mustafast (22) jäi rünnaku järel alles ainult üks jalg. Meedia andmetel olid võimud selle üliõpilase juba 2014. aastal võimalike sidemete pärast keelatud Moslemi Vennaskonnaga kaheks kuuks vahistanud ja üle kuulanud. Aga ebainimlik kohtlemine muutis ta radikaalseks. Pärast rünnakut tunnistas terroriorganisatsioon Islamiriik, et on Mustafa teo taga.

Samihal on noormehest kahju: «Ta oli ajupestud.» Televisioon küsis naiselt, kas tal on kättemaksumõtteid. «Ei! Ma palvetan, et Jumal puudutaks nende inimeste südameid, kes on vastutavad plahvatuse eest, et Ta muudaks neid ja näitaks neile oma teed.»

Kui 2. novembril 2018. aastal rünnati Ülem-Egiptuse linnas Minyas bussi ja surma said seitse kopti kristlast, oli ta väga kurb ja palvetas: «Jumal, aitab juba.» Ta tunneb kaasa ohvritele ja nende omastele. Matustel kõlanud üleskutsest kättemaksule, mida ka kopti kristlased väljendasid, võib ta küll aru saada, aga mitte seda heaks kiita: «Kui me siin maa peal õigust ei saa, siis hiljemalt taevas ikka.»

Rünnaku läbi on tema usk tugevamaks muutunud. Vaatamata jubedatele kogemustele läheks ta oma mehega edaspidigi Kairosse Peetruse ja Pauluse kirikusse – nii nagu ka paljud teised, keda see puudutas. Jumalateenistuste külastajate arv on pärast rünnakut tõusnud kahesajalt inimeselt viiesajani.

Samiha ja tema mees Koleny Farag jäävad Aachenisse arvatavasti kuni septembrini. Esimene operatsioon oli edukas. Kui palju ja millal neid veel tuleb, ei ole praegu selge.

ERIKA GITT
idea Spektrum

 

KOOS JEESUSEGA TÄNAVAL

Noore mehena elas Michael Geymeier (54) tänaval, tarvitas narkootikume ja hoidis end vargustega vee peal. Siis kohtas ta Jeesust ja tema elu muutus. Täna peab ta Bielefeldis Saksamaal koos abikaasa Sabinega kohvikut «Avatud süda».

Päästearmee major (pastor) Geymeier hoolitseb juba üle 20 aasta tänaval elavate inimeste eest. Külmal aastaajal sõidab ta õhtuti oma vana Opeliga mööda Bielefeldi ning jagab laiali tekke ja muid abivahendeid, samuti sooje jooke. Päeval jagab ta Päästearmee kohvikus «Avatud süda» tasuta toitu ja head sõna. Michael Geymeier tunneb nende inimeste häda, kelle eest ta hoolitseb, sest oli ise varem kodutu.

TA MÄSSAS VANEMATE VASTU

«Ma sattusin üha enam ummikusse,» jutustab Michael Geymeier oma noorust meenutades. «Päris normaalse lapsepõlve» järel lendas ta 14-aastaselt koolist välja, sest ei lasknud endale mitte midagi ütelda. Oma jõukast vanematekodust rebis ta end lahti, elas mahajäetud majades ja tarvitas narkootikume.

18-aastaselt võeti ta sõjaväkke. Seal «läks alles õigeks joomiseks». Pärast teenistust elas ta viis aastat Prantsusmaal tänavatel, elatades end kerjamisest, sissemurdmistest ja vargustest.

1980. aastate lõpus tõmbas koduigatsus teda jälle Saksamaale. Freiburgis elas ta mõne päeva Päästearmee majutuspaigas, «sest seal ei küsitud midagi ja kõik oli lubatud». Seal sai ta tuttavaks kristlastega ja oli neist kütkestatud. «Ma tulin ateistlikust vanematekodust ja mul ei olnud usuga kunagi mingit pistmist,» räägib nüüdne Päästearmee ohvitser. «Siis kohtasin ma neid inimesi ja küsisin endalt: «Miks nad meie eest hoolitsevad?»»

JUMALATEENISTUS MUUTIS KÕIK

Ühel pühapäeval läks ta Päästearmee jumalateenistusele. «Ma olin purjus ja tegelikult arvestasin sellega, et mind visatakse välja,» jutustab Geymeier. Aga teda võeti sõbralikult vastu – ja tal oli elamus, mis tema elu põhjalikult muutis. «Jutluse ajal juhtus midagi üleloomulikku. Mulle sai ühekorraga selgeks – kui ma oma elu kohe praegu ei muuda, suren ma ära.» Ta tõusis püsti, läks ette ja andis oma elu väikese koguduse ees Jeesusele Kristusele.

«Sellest ajast peale läks minu elu pidevalt ülespoole,» meenutab ta. Ta ei tarvitanud enam narkootikume ja töötas kaasa Päästearmee majutuskohas. Seal õppis ta tundma oma tulevast abikaasat Sabinet, kes töötas asutuses sotsiaaltöötajana. Nad abiellusid.

Päästearmee saatis ta Baselisse ohvitseride kooli. Õpingute lõpetamise järel saadeti ta Berliini, hiljem Bremenisse ja Freiburgi. Aastast 2000 töötavad nad Bielefeldis.

Siin lõid nad kohviku «Avatud süda». Iga päev tuleb sinna umbes 70 inimest: kodutud, pensionärid, põgenikud, üksikvanemad. Nende heaks, kes ei tule, on Geymeier peaaegu iga päev sõidus. «Palju õigem on inimeste juurde minna ja neid kutsuda kui lihtsalt oodata, millal nad tulevad,» ütleb ta.

DAVID WENGENROTH
idea Spektrum

 

ÜKS PILT

Kuulutaja sai 30-aastaseks. Juubelit tähistati koos Kohtla-Järve Saaroni Baptistikogudusega. 24. märtsil peeti jumalateenistus ja söödi torti. Pildil on Kuulutaja Ühingu liikmed Üllas Linder, Ago Rand ja Margo Meri tordiga.

Foto: Aarne Hanni

Otsustati, et kui Jumal lubab, siis jätkatakse Kuulutaja väljaandmist vähemalt kuni 2020. aasta lõpuni ja praeguse hinnaga – 8 eurot aastas, 70 senti üksiknumber.

 

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU 30

Tänujumalateenistus Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus
21. veebruaril 2019

1. Ristikäik.
2. Credo-Allika kammerkoor.
3. Arnold Rüütel, Ingrid Rüütel, Eiki Nestor, Jüri Ratas ja Janek Mäggi.
4. Pärast jumalateenistust anti kingitusi ja söödi.
5. Ühispilt.

Fotod: Urmas Roos

 

kuulutaja@hotmail.com