|
Milleks on katuses auk? Vist selleks,
et taevas paistaks ja valgus sisse
saaks. Kas tahame taevast näha?
Oleme alles jaanuaris, äsja tegime
plaane uueks aastaks. Kas me taeva
peale ka siis mõtlesime? Mida peaksime
tegema, et sinna saada?
Jeesus ütles: «Teie olete alt, mina
ülalt. Teie olete sellest maailmast,
mina ei ole sellest maailmast» ja
lisas, et inimesed surevad oma pattudesse,
kui nad Temasse ei usu.
Muidugi huvitas siis kuulajaid, kes
Jeesus ikkagi on (Jh 8,23–25).
Suurem osa aastast on veel ees.
Ehk peaks selle pühendama süvenemisele,
kes Jeesus meie jaoks on ja
koguma endile aardeid taevasse, kus
koi ega rooste ei riku ja kuhu vargad
sisse ei murra ega varasta (Mt
6,20)?
«Ma nägin uut taevast ja uut
maad; sest esimene taevas ja esimene
maa olid kadunud ning merd ei
olnud enam,» kirjutas apostel Johannes
(Ilm 21,1). Usklikele saab
uus taevas ükskord elupaigaks.
 ALGAS ISSANDA AASTA
Toimetaja kommentaar
Tänavune aasta on Hiina kalendri
järgi sea-aasta.
Miks kõik võõrapärane
meil nii palju tähelepanu äratab?
Siga on Eestis väga tavaline loom.
Kõige rohkem näeme teda oma söögilaual.
Mõnedki seaga seostatud nähtused
on aga väga ebamugavad – sigadused,
seanaha vedamine, seagripp,
seakatk jms. Iisraelis oli siga
põlu all, seda looma ei söödud.
Issanda aasta 2019 peaks meile palju
rohkem sobima. Idamaa-asjad
ei
ole lihtsalt eksootika, nendel on ka
usulised seosed. «Ärgu olgu su seas
võõrast jumalat ja ära kummarda
võõramaa jumala ette!» hoiatab meid
Piibel (Ps 81,10).
OTSUSTAMISE AEG
Eesti erakonnad esitasid oma valimisnimekirjad
ja iga inimene võib
nüüd teada saada, keda tema kodukohas
saab Riigikogusse valida. Natuke
on veel aega otsustamiseks, kellele
oma hääl anda.
Aastad on näidanud, et valitsejad
muutuvad ruttu ebapopulaarseks.
Meie väikesed naginad pole midagi
võrreldes näiteks Prantsusmaal mitu
kuud kestnud tänavaprotestidega, kus
takistatakse liiklust, põletatakse autosid,
lõhutakse kauplusi ja loobitakse
politseid kõige kättesaadavaga. Alles
hiljuti võimule saanud uus president
ja tema meeskond on järsku muutunud
vihatavateks. Keda peaks nende
asemele panema, kas veel uuemaid,
kutsuda vanad tagasi või anda võim
nendele, kes autode põletamisega elu
paremaks loodavad muuta?
Ei ole normaalne, kui loogilisi seletusi
ja plaane ei usuta, vaid lähtutakse
ülespuhutud valimisloosungitest. Kas
ei ole imelik, kui üks erakond lubab
pensione tõsta sada eurot ja teine
trumpab ta üle, lubades kakssada,
kolmas aga tõstaks keskmise pensioni
koguni kahekordseks? Kui keegi
teeks arvutuse ja ütleks, palju tegelikult
pensioni tõsta saaks, siis teda vist
ei valitaks...
Riigikogu ei esinda iseennast, vaid
erinevaid valijate gruppe. Kui ühe
saadiku valija saaks kokku teise
saadiku valijaga, millest nad siis räägiksid?
Valijate hulgas on ettevõtjad
ja nende töölised, meedikud ja nende
patsiendid, pensionärid ja nende järeltulijad,
pealinlased ja provintslased
jne. Riigikogu tõsiseltvõetav saadik
peab arvestama sellega, keda tema
erakond esindab. Nii lähebki ta
vaidlema teise saadikuga, kes esindab
teist valijaterühma. Nad peavad vastuolu
ära lahendama viisakalt Riigikogus,
mitte saatma rahvast tänavatele.
Oma huvide vale hindamine viis
rohkem kui sada aastat tagasi Venemaal
absurdse revolutsioonini, mis ei
toonud kellelegi õnne. Eliidiviha
pühkis minema need, kes midagi teha
tahtsid ja oskasid ning loomulikult ise
halvasti ei elanud, samas jäid «revolutsionäärid»
vaesemaks kui nad
eales nende «rikaste» võimu all olnud
olid. Nende juhid muidugi ei jäänud
vaeseks.
«Siis ma võtsin teie suguharudest
peamehi, tarku ja tuntud mehi, ja panin
nad teile peameesteks, tuhande,
saja,
viiekümne- ja
kümnepealikuiks
ja ülevaatajaiks teie suguharudele,»
meenutas Mooses varasemaid aegu ja
oma väga õiget otsust (5Ms 1,15).
Aga kindlasti on vajalik, et valitsejatel
oleks Jumala õnnistus.
MIS SAAB BREXITIST?
Suurbritannia ei suuda Euroopa
Liiduga kokku leppida, kuidas lahutus
tulema peaks. Raske on hoomata,
mis parajasti toimub, uusi uudiseid
tuleb iga päev. Briti peaminister lubas
Brexiti igal juhul toimumist 29. märtsil.
Kas lepinguta või lepinguga ja
millise lepinguga, selles ongi küsimus.
Küllap oleks lihtsam, kui Suurbritannias
tahaksid kõik inimesed
ühte ja sama asja. Aga mõned ei tahagi
Euroopa Liidust lahkuda, teised tahaksid
uut referendumit jne. Kui otsustati
Euroopa Liidust välja astuda,
oli selle poolt väga väike enamus.
Kui teha uus referendum ja tuleb sama
väikese enamusega otsus sinna jääda,
kas siis tuleb rahu? Ilmselt mitte.
Eesti on Brexiti mõju korra juba
tunda saanud, kui meie eesistumine
Euroopa Liidu Nõukogus nihkus pool
aastat ettepoole. Tuli kiirustada, aga
saadi hakkama. Milline saab olema
Brexiti tegelik mõju, seda ei oska
keegi veel ennustada. Eesti on selles
protsessis väga väikese tähtsusega tegelane.
Ka Eestis on eurovastased olemas.
Kui Suurbritannia lahkumise üle käivad
vägevad läbirääkimised, sest tegemist
on maailma ühe võimsama
majandusega riigiga, siis Eestist sõidetaks
lihtsalt üle – meil tuleks teiste
esitatavad tingimused alla neelata.
Jumal on muutnud aegu ja hoidnud
aegu. Praegu vajame Tema hoidvat
kätt. «Ükski pole nii püha kui Issand,
sest ei ole muud kui sina, ükski pole
kalju nagu meie Jumal» (1Sm 2,2).
KUIDAS ELADA SOODOMAS ÕIGENA?
«Ja Lott valis enesele kogu Jordani
piirkonna; Lott läks teele hommiku
poole ja nad lahkusid teineteisest.
Aabram jäi Kaananimaale ja Lott
asus piirkonna linnadesse ning lõi
oma telgid üles Soodomani. Aga
Soodoma mehed olid väga pahad ja
patused Issanda ees.» (1. Moosese
13,11–13).
Lugedes Piiblist Loti Soodoma
linnast põgenemise lugu, jõuavad
mõtted tahtmatult meie tänapäeva
elu ja probleemide juurde, mis tunduvad
olevat Soodoma omadele
hämmastavalt sarnased.
Ega me Soodomast kuigi palju ei
tea. See oli Surnumere orus asuv
kaubalinn, sellel oli oma kuningas
ja seal tehti palju pattu. Nii palju, et
see oli ületanud Jumala taluvuse
piiri ja Ta otsustas linna hävitada.
Me teame ka seda, et Aabrami vennapoeg
Lott valis Soodoma endale
elupaigaks ning see tõi ta ellu palju
sekeldusi ja ebameeldivusi.
Vähesele informatsioonile vaatamata
on Soodom väga kuulus. Tema
kuulsus on kandunud aastatuhandete
taha, meie päevadeni välja.
Ka tänapäeval kasutatakse sõna
«Soodom» pahelise ühiskonna
sümbolina ja seda tunnevad ka
need inimesed, kes ei kuulu kirikute
liikmeskonda.
Piiblis ei kirjeldata täpselt, kuidas
Soodomas elati ja mida seal
tehti. Võib arvata, et tehti kõike,
mida rikutud inimloomus suudab
välja mõelda. Jumal ei leidnud Soodomast
isegi kümmet õiget. Kõik
sealsed inimesed olid pahedest haaratud.
Patt oli saanud selles linnas
elunormiks. Sellisesse linna sattus
jumalakartlik Lott.
Me ei leia Piiblist väga selget otsust,
kas Jumal pidas Lotti piisavalt
õigeks või päästeti ta Aabrami ja
tema palvete pärast. Igatahes oli
Jumal Soodomat hävitades otsustanud
Lotile ja tema perele armu anda.
Siiski jääb Loti lugu lugedes
mulje, et ta polnud suutnud hoiduda
ennast määrimast selles pahelises
keskkonnas.
OMA VÕI VÕÕRAS?
Lott oli sulandunud Soodoma
ühiskonda. See, et ta istus linna väravas,
tähendab, et ta kuulus linna
tähtsamate ja mõjukamate isikute
hulka. Ta jagas vastutust selle linna
käekäigu eest.
Lott nimetas Soodoma mehi vendadeks,
need aga nimetasid Lotti
võõraks: «Ise on tulnud võõrana
elama, aga tahab olla kohtumõistjaks!»
See näitab, et Lotil polnud
vajalikku positiivset mõju linnale.
Ta ei suutnud inimeste eluviise ja
tõekspidamisi muuta. Lott oli sattunud
keskkonda, mis oleks ta peaaegu
hukutanud. Ta polnud leidnud
head vastust küsimusele, kuidas
elada Soodomas õigena.
VÕIME SATTUDA SOODOMASSE
Või elame me juba seal? Kas me
elame ühiskonnas, kus patu määr
juba läheneb Jumala taluvuse piirile?
Igas ühiskonnas leidub kurjategijaid
– ebamoraalseid, valelikke,
vägivaldseid inimesi, selliseid, kes
ei hooli inimeste ega Jumala seadustest.
Kuni ühiskond sellised inimesed
hukka mõistab ning püüab
neid korrale kutsuda, enda hulgast
välja tõukab, seni on veel lootust.
Kui patt muutub elunormiks kogu
ühiskonnale, siis on asi halb.
Sellises olukorras kaob orientiir
ja mõõdupuu. Puudub positiivne
eeskuju. Uus põlvkond võtab süümepiinadeta
üle eelkäijate eluviisi,
lisab sinna omaltpoolt ühtteist
juurde ja arvab, et nii ongi hea ja
õige. Paheline ühiskond muutub
aina pahelisemaks.
Istudes pühapäeva hommikul kirikus
jumalateenistusel, on tunne,
et see kõik on meist kaugel. See on
hirmus asi küll, aga meid see ei
puuduta. Kui läheme koju, loeme
läbi paar ajalehte, vaatame ära
mõned telesaated, kuuleme naabritelt
uuemaid linnauudiseid, on
pilt hoopis teistsugune.
Sulle tehakse selgeks, kui väiklane,
kitsarinnaline ja hoolimatu sa
oled, kui püüad piirata inimeste õigust
ja vabadust teha kõike seda,
mis meeldib ja mida Soodomaski
tehti. Ühiskond muutub päevpäevalt
leplikumaks patu suhtes, uskudes,
et vabadus kõigist piirangutest
teebki õnnelikuks. Selles tendentsis
on tugevasti Soodoma hõngu.
Võiksime ju öelda – kui ei saa
hakkama, mine ära. Aga kuhu
minna? Soodoma kõrval oli Gomorra,
see oli samasugune. Teise
riiki? Teisele mandrile? Igal pool
on samad suundumused, meist on
isegi kaugele ette jõutud.
Sul võib olla väike Soodom su kodumajas,
kus naaberkorterites toimub
asju, millest on raske rääkidagi.
See võib olla su töökohal, kus sa
oled sunnitud taluma Soodomale
iseloomulikku mentaliteeti. See
võib tungida su sugulaste ja hõimlaste
ning pereliikmete hulka.
PÜHAKIRI JUHATAB
Me peame olema valmis elama ka
ühiskonnas, mis sarnaneb Soodomale.
Sellepärast tahaksin esile
tuua mõned Pühakirja nõuanded,
millest võiksime juhinduda ja jõudu
ammutada.
2Kr 6,17–18: ««Seepärast minge
ära nende keskelt ja eralduge
neist,» ütleb Issand, «ja ärge puudutage
rüvedat, siis ma võtan teid
vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete
mulle poegadeks ja tütardeks,» ütleb
Kõigeväeline Issand.» Nagu ma
juba ütlesin, pole meil alati võimalik
pahelisest keskkonnast territoriaalses
mõttes ära minna. Ja kui
saamegi minna, siis pole kerge leida
uut kohta, mis oleks eelmisest moraalses
mõttes parem.
Aga kui füüsiliselt ei ole võimalik
Soodomast eralduda, siis tuleb hoida
vaimset distantsi. Ega seegi pole
kerge. Meil on naabrid, töökaaslased,
suhtlusringkond, kellega me
päevast päeva kokku puutume. Sagedane
koosolemine muudab ikka
lähedaseks. Suhtlemise käigus saame
paratamatult osa teiste juttudest,
mõtteviisist, ellusuhtumisest.
Räägitakse ju igasugustest asjadest,
ka oma patustest seiklustest,
abieluvälistest suhetest jne. Alati ei
saa ka teistele vastu vaielda ja moraali
lugeda. Me oleme sellesse kollektiivi,
sellesse mikroühiskonda
kaasa haaratud.
See lähedus ei tohi aga saada nii
suureks, et muutume nö viisakusest
sallivaks teise patu suhtes. Meie lähedalolu
peaks pigem jääma häirivaks,
mis tekitab ebamugavust,
lausa kipitust, nagu seda teeb soolatera,
mis on haava peale sattunud.
«Teie olete maa sool,» ütles
Jeesus (Mt 5,13). Meie kohalolek
peaks takistama ühiskonna roiskumise
protsessi, nagu seda teeb sool
lihapotis.
Apostel Peetrus tuletab meelde:
«Ma manitsen teid kui majalisi ja
võõraid siin ilmas – käituge hästi
paganate keskel, et kuigi nad teist
räägivad paha kui kurjategijaist,
siiski, pannes tähele teie häid tegusid,
annaksid nad Jumalale au
aruandmise päeval» (1Pt 2,11–12).
Tuleb meeles pidada, et me oleme
võõrad selles maailmas. Võõrad
patusele, pahelisele, ohjeldamatule
eluviisile. Võõrad lodevale ja eesmärgitule
eksisteerimisele. See pole
häbiasi, vaid nii peabki olema. Ef
5,11: «Ärge hakake pimeduse viljatute
tegude kaasosaliseks, vaid
pigem paljastage neid!» Paulus
kutsub sellega meid üles hoidma
vaimset distantsi selle mõtteviisi,
elustiili ja viljatute tegudega, millega
me olude sunnil kokku puutume.
Seda distantsi on raskem tajuda
ja hoida just noorematel. Neil puudub
enamasti jumalakartlik pärimus,
isiklikult kogetud positiivne
eeskuju, mida järgida. Puudub ka
selge stiimul vastu seista ühiskonna
survele. Sellepärast omandavad
just lapsed ja noored kergesti oma
mängu- ja
koolikaaslaste eluviisi ja
tõekspidamised.
Veel üks oluline nõuanne on kirjas
2Kr 6,14: «Ärge hakake vedama
võõras ikkes koos uskmatutega!
Mis ühist on õigusel ja ülekohtul
või mis osadust valgusel pimedusega?»
Ikkes vedamine on midagi
muud kui vankri kõrval kõndimine.
Iket kasutati vanasti veoloomade
adra või koorma ette rakendamiseks.
See ühendas kaks looma
kokku, nii et nad said liikuda ainult
koos ühes suunas, ühesuguse kiirusega.
Nõrgem loom pidi oma tahte
allutama tugevamale. Niisuguse
sõltuvuse eest hoiatab Paulus Korintose
koguduse liikmeid ja see
hoiatus on väärtuslik ka meile.
Asudes aktiivselt kaasa lööma
mõnes ürituses või juhtima mõnda
kollektiivi, organisatsiooni või riiki,
ei saa me seda teha üksinda. Me
sõltume kaaslastest – ametnikest,
erakonnakaaslastest või aktsiaseltsi
juhtidest. Kokkulepete, lepingute,
seaduste ja tavade kaudu
oleme teistega seotud. Me ei saa
minna teises suunas ega pöörata tagasi.
Me oleme ühendatud nähtamatu
ikkega. Meid allutatakse enamuse
või tugevama tahtele.
Lott kuulus ilmselt Soodoma linna
vanematekogusse, aga mitte tema
ei juhtinud teisi, vaid nähtamatu
ike vedas teda koos Soodoma
rahvaga hukatuse poole. Peab olema
väga tugev, et sellises olukorras
hakkama saada. Lott ei tulnud toime.
Kas me võime olla kindlad, et
tuleme toime? Me ei pruugi olla nii
tugevad nagu olid Joosep ja Taaniel,
kes suutsid püsima jääda.
Meil tuleb edasi elada selles maailmas,
mis on jõudsalt lähenemas
Soodoma tasemele. Meil pole siit
kuskile minna. Me ei tohigi siit ära
minna, sest meid on siin vaja. Aga
me peame hoidma seda vaimset
distantsi ja hoiduma pahelise ühiskonna
hukutavast haardest kaugemale.
Samas ei tohi me jääda ka
ükskõikseteks hukatuse pealtvaatajateks.
OLE TEEJUHIKS
Aastaid tagasi lugesin ajalehest
ühest laste joonistusvõistlusest.
Selle teemaks oli «Laps ja vägivald».
Võitjaks osutus kuueaastane
Brita, kelle töö allkirjaks oli «Valu
paistab läbi käte». Oma joonistuse
kommentaariks ütles see väike
tüdruk: «Sa võid käed näo ette
panna, kui on paha või kui nutad,
aga valu sellest ära ei kao.» Me elame
maailmas, kus on liiga palju valu.
Seda valu ei saa varjata.
Me ei saa maailmast valu ära
võtta, aga me saame teed juhatada
sinna, kus valu ei ole. Sellepärast
ongi nii tähtis, et me hoiaksime
oma südamed puhtad, sest ainult
puhtad südamed eristuvad taevatähtedena
Soodoma pimedas öös ja
näitavad otsijale õiget teed.
Kuidas elada Soodomas õigena?
Kuidas olla taevatäht tänapäeva
ühiskonnas? Andku Jumal ise tarkust
leida igas olukorras kõige parem
lahendus. Aga pidagem meeles
ka seda, et ainult meie õiged teod ei
päästa meid hukkumisest. Tõeliselt
päästab vaid Jeesus Kristus, kes on
TEE, TÕDE ja ELU (Jh 14,6). Ainult
Temal on meelevald meid Soodomast
välja viia. Laskem Tal siis
seda teha!
ENDEL LOHU
emeriitpastor
IISRAELIS KÄIES AVANEVAD SILMAD
Aktuaalne teema
MARGIT PRANTSUS on Pereraadio
toimetaja ja juudi kultuuri huviline.
Kuulutaja palus temalt intervjuu,
sest 27. jaanuaril on holokausti
ja inimvastaste kuritegude ohvrite
mälestuspäev.
Mõned ütlevad, et mis meil selle
päevaga tegemist, juute tapsid
sakslased, mitte eestlased.
Ega seda päeva ei tähistatagi nende
pärast, kes tapsid, vaid nende pärast,
keda tapeti. 27. jaanuaril 1945 vabastas
Punaarmee natside Auschwitz-Birkenau
surmalaagri. Päeva tähistamine
sai alguse 1996. aastal
Saksamaal kui natsionaalsotsialismi
ohvrite mälestuspäev. 1998. aastal
algatas ohvrite globaalse mälestamise
Rootsi peaminister Göran Persson.
Eesti ühines sellega ametlikult
2007. aastal, aga juba 2003. aastast
kogunevad 27. jaanuaril kristlased
Klooga koonduslaagri juurde mälestusmärgi
ümbrust koristama ja
tseremooniale. Sinna tulevad ka
Tallinna sünagoogi esindajad. Nad tõdevad
iga kord, et näe, te olete kõik
juba ära koristanud, me ei jõudnudki.
Meil on nendega hea läbisaamine.
Kuidas Sinust sai juudi kultuuri
huviline?
Ma mõistan neid inimesi, kes ütlevad
suurtele Iisraeli-sõpradele,
et mis
te räägite kogu aeg Iisraelist, kas
muid teemasid ei ole. Eks see ole ilmutuse
küsimus. Ma sattusin esimest
korda Iisraeli 2004. aastal turistina.
Mind puudutas see väga. Enamik
sündmusi, millest Piiblist loeme, toimus
ju Iisraelis ning Pühakiri saab
seal elavaks. Mõtlesin, et Jumal, kui
ma saan seda maad ja rahvast kuidagi
õnnistada, siis kasuta mind. Pool
aastat hiljem õnnestus mul minna
sinna piiblikursustele. Ma jäin sinna
kolmeks aastaks. Püüdsin sulanduda
sellesse ühiskonda, mitte ainult
vaadata seda kui turist ja hakkasin
heebrea keelt õppima.
Kui ma tagasi tulin (vahepeal olin
ka Eestis käinud), siis tajusin, et Iisrael
on mu südames. Kui esimene
inimene mulle Eestis ütles, et hakka
nüüd meile heebrea keelt õpetama,
siis läks mul nagu pirn peas põlema.
Mul on olnud sadakond õpilast. Ma
olen laulnud juudi laule, kirjutanud
artikleid, teinud raadios saateid.
Kas Sa vanast heebrea keelest
saad aru?
Kahjuks ei ole mul sellist harjumust,
et loeksin iga päev heebreakeelset
Vana Testamenti. Uus keel
on märksa laiem kui vana keel, aga
kindlasti ei ole mul niisuguseid teadmisi
vanast keelest, mida õpetavad
usukoolid. Kes tahab vana keele pealt
uuele üle minna, peab sisuliselt nullist
alustama. Uuelt vanale minna on lihtsam.
Mida teevad eestlased heebrea
keelega?
Algul olid minu õpilased enamvähem
kõik kristlased, lõpuks olid
umbes pooled. Nad tahtsid hakata
Vana Testamenti algkeeles lugema.
Mõni oli ka sellise ilmutusega, et taevas
räägime niikuinii heebrea keelt,
hakkame siis õppima. Ülejäänud poole
hulgas oli juute ja neid, kes hakkasid
juudiga abielluma või läksid Iisraeli
õppima.
Kas Sinu Pereraadio saated on
kõik Iisraeli-teemalised?
Loomulikult on mul ka muid teemasid.
Iisraelist on kaks pidevat saadet.
Igal esmaspäeval on Iisraeli-minutid
ehk lühiuudised Iisraelist. Räägin
seal sellest, mida peavoolu või
juudi meediast kohe ei leia.
Teine on tunniajane saade «Läbi
Iisraeli», mis on eetris üle nädala.
Teen seda koos Heli Metsalaga. Seal
tutvustame Iisraeli erinevaid kohti.
Alustasime Põhja-Iisraelist
ja oleme
jõudnud Jeruusalemmani. On tulnud
ka muid Iisraeli-teemalisi
saateid teha.
Kas Sa jälgid Iisraeli meediat?
Kuidas muidu panna neid saateid
kokku? Minu viimases raamatus
«Kommenteeritud juudi jutud. 70
tõestisündinud lugu» on alguses pikk
peatükk allikatele pühendatud. Ma ei
püüa neid salajas hoida.
Mitu raamatut Sa oled kirjutanud?
Nüüdseks olen kirjutanud kolm
raamatut. Esimene oli «Minu Iisrael»
kaks aastat tagasi. Aasta tagasi ilmus
«Kommenteeritud juudi anekdoodid».
Nüüd ilmus kolmas. Tegelikult
on juba järgmised raamatud ettevalmistamisel.
Kas Piibli-Iisraeli
fänn peab olema
tänapäeva Iisraeli poliitikaga
nõus?
Absoluutselt mitte. Kui vaatame
Piiblisse, siis seal ka ei olda kogu
omaaegse poliitikaga nõus. Inimene
on mõtlev olend. Rahuliku elu võimaldamine
sealseid olusid arvestades
on praegusel Iisraeli valitsusel siiski
üsna hästi õnnestunud. Ma ei tundnud
kolm aastat Iisraelis elades erilist ohtu.
Iisraeli sõbrana ei kiida ma küll
kõigele takka, näiteks et juudid on
head ja araablased pahad. Ma nii
primitiivselt ei mõtle.
Soovin kõigile julgust rohkem
mõelda, olla avatud uutele asjadele ja
kindlasti, kui on võimalik, külastada
Iisraeli. Võttes Pühakirja kätte ja
käies avatud silmadega tänapäeva
Iisraelis, saavad väga paljud küsimused
vastuse ja kindlasti tekib ka uusi.
Täname!
ELUKOOLIST KASVAS ELUTÖÖ
Pastor ja Eesti EKB Koguduste
Liidu endine president HELARI
PUU sai 60-aastaseks.
Kuigi Kuulutaja
on teda korduvalt intervjueerinud,
teeme seda jälle.
Sa olid kunagi üks Oleviste
poistegrupi Konsiil liikmetest.
Mida see Sulle andis?
Priit Rannutil oli õigus, kui ta
meile omal ajal ütles: «Poisid, see
on teile kõva elukool.» Ta pidas
silmas meie tegevust Oleviste noorte
hulgas ja laiemaltki. Ma pean
ennast meeskonnainimeseks ja see
sai alguse Konsiilist. Me olime koos
nii palju kui vähegi võimalik. Meist
said sõbrad ja see liitis meid veel
rohkem. Kuidagi meil klappis
omavahel ja siis tekkisid kogudusliku
teenimise võimalused.
Väga palju motiveerib see, kui sinuga
on samaealised ühiste vaimulike
huvidega inimesed. Me istusime
vahel öid üleval ja tegime Indrek
Luide töö juures sauna, arutasime
elu. Aga me lugesime ka Pühakirja
ja diskuteerisime. Need
noorteüritused, mida me korraldasime,
olid väga hoolega läbi mõeldud.
Sina vastutasid Konsiilis muusika
eest.
Ma ei mäleta, et ma ainuisikuliselt
oleks muusikajooni paika tõmmanud,
aga minu käest oodati
selles osas suuremat panust. Laulsin
ka ansamblis «IXTYƩ» selle
asutamisest saadik. Tihti tuli laulda
soolot. Armastan tänaseni laulmist.
Hiljem töötasid Sa klaverivabrikus,
mis on ju ka muusikaga seotud.
Kuna ma jäin pingereaga Tartu
Ülikoolist välja, siis sõjavägi korjas
mu ära. Kui tagasi tulin, töötas
naabrimees klaverivabrikus ja seal
oli hädasti vaja tootmisosakonna
meistrit. Ta soovitas mind kui korralikku
noormeest, kes just sõjaväest
tulnud. Ma jäin sinna neljaks-viieks
aastaks. Läksin klaverivabrikusse
ilma igasuguse erialase
ettevalmistuseta. Kujunes nii, et
minu alluvuses oli kolm brigaadi ja
nelikümmend inimest. See oli järgmine
tõsine samm elukoolis.
Sa läksid 1984. aastal Kohilasse
pastoriks Kaljo Raidi järel.
Kas ta oli hea «eelmine pastor»?
Mõnikord
võib eelmine uue
suhtes kriitiline
olla.
Ta oli ikka erakordselt
hea. Ma
õppisin tema käest
kõigepealt just seda,
kuidas ühel päeval oma amet üle
anda. Tema süsteemsus, töövõime,
armastus ja tähelepanu inimeste
suhtes ning tohutu alandlikkus olid
midagi sellist, milleni inimene ise ei
küüni, see on Jumala arm. Ta oli
minu suhtes alati väga
toetav ja abivalmis.
Joosep Tammo kutsus
Sind liidu asepresidendiks
ja soovitas
pärast enda asemele presidendiks.
Seetõttu paningi 1992. aastal Kohilas
ameti maha ja olin täisajaga
asepresident. Oli uute aegade algus.
Liidu elu korraldamisel nii sisse- kui
väljapoole oli nii palju tegemist,
et oli vaja kolme inimest ametisse.
Joosep Tammo elas Pärnus ja töötas
nn poole ajaga, käis harvem
keskuses ning meie peasekretär
Ruudi Leinusega olime täisajaga
Tallinnas.
Liidu peasekretäri ülesanneteks
olid kantselei juhtimine, suhtlemine
riigiga ja kõikvõimalikud juriidilised
teemad. Mina külastasin
kogudusi, tegin vaimulikke talitusi,
minu otsene kohustus oli noortetöö
ülevaatamine. Sinna juurde tulid
mahukad välissuhted ja mina olin
tol ajal nende väheste hulgas, kes
oskasid inglise keelt. Joosep Tammo
ja Ruudi Leinus rääkisid mõlemad
saksa keelt. Uutes oludes oli
vaja muidugi nõustada kogudusi ja
töötegijaid ning nende jaoks rohkem
aega võtta, mitte ainult pühapäeva
hommikul külalisena jutlustada.
Kas Sa asusid presidendiks valmis
visiooniga, mida uut tuleb
teha? Näiteks Valdustele panid
Sina aluse.
Olin asepresidendina kuus aastat
selles meeskonnas, kes liitu kujundas.
Töötasime tõepoolest palju
ühiselt, kolmekesi. Oli loomulik, et
järgmine meeskond teeb mitmeid
pooleliolevaid asju edasi. Samas oli
mul julgust tõsisemalt meie põhikirjaga
ja struktuuridega tegeleda.
Laias laastus see struktuur töötab
tänapäevani, mis tollal otsustati.
Valdused said ellu kutsutud 1998,
minu esimesel presidendiaastal. See
polnud mu nägemuses enne tööle
asumist, aga mõeldes, otsides ja
palvetades andis Jumal selle valguse.
Algus polnud muidugi selline,
nagu Valdused praegu on. Ma nägin,
et vanematekogu laua ümber
istusid peamiselt pastorid ning rahanumbritest
ja igasugustest majandusseadustest
arusaamine oli
neile väga keeruline. Tekkis mõte,
et kutsun kokku vennad, kes on
oma erialal (majandus, rahandus,
äri) midagi korda saatnud. Uskusin,
et nad oskavad nõu anda ja aidata.
Põhiline oli tagasi saadud ja
üldse liidu kinnisvara teema ning
kuidas majanduslikult hakkama
saada.
Mõte ei olnud algul teise ringi
kaupadega tegeleda, aga sinnani
jõudsime üsna kiiresti. Tänases
Valduste ja Sõbralt Sõbrale tegevuses
on väga palju Meelis Kibuspuu
nägemust ja energiat. Ma mäletan
hästi Valduste kümnendat aastapäeva,
väga palju küsimärke oli
veel õhus. Alles sellest alates nägime
püsivamaid tulemusi ja et midagi
on kaela kandma hakkamas.
Sellest omakorda rohkem kui kümme
aastat hiljem pean ütlema, et
Jumal on seda töölõiku väga õnnistanud
nii tublide tegijate kui erinevate
heade tulemustega.
Miks Sa kauem president ei olnud?
Kuus aastat ei olnud ju piir?
Liidu põhikirja järgi oleksin võinud
ametis jätkata, kuid tundsin, et
ei soovi seda teha. Kõik, kes on seda
ametit pidanud, teavad, et tekib
tunne, et sinu osa on tehtud. Vaimuliku
juhtimise töös konfessiooni
(liidu) tasemel on väga tähtis igasuguste
kokkulepete leidmine. See nn
kirikupoliitiline pool väsitas mind.
Oma tööd tegin alati innuga, rõõmuga
ja tänutundega, aga kunagi
tuleb hetk, kui saad valida, kas jätkata
või pigem teha kohaliku koguduse
tööd. Ja sa langetad valiku
südame järgi.
Järgnes töö Euroopa Baptistiföderatsioonis,
mis oli muidugi ka
juhtimine ja kirikupoliitika veelgi
laiemal pinnal. Siiski, seal on
mõistlik süsteem, kus
inimene on kaks aastat
asepresident ja seejärel
kaks aastat president.
EBFi president
on esindusamet, president
juhatab juhatust
ja aastakoosolekut, külastab
liitusid, toetab ja abistab peasekretäri,
kellel on igapäevaselt ametis
oleva inimesena kogu föderatsioonist
palju parem pilt.
EBFis oli väga huvitav aeg. Nägin,
et Jumal töötab kõikjal, samas
vahel väga erinevalt. Nägin, et inimestena
oleme me üsna samasugused,
aga meie juured, päritolu ja
kultuur lisavad juurde «maitset ja
värve». Usuasjades saame hakkama,
kuigi ka Pühakirja tõlgendustes
on ruumi mitmele arusaamale.
Kristuse armastus teeb kõik võimalikuks.
Sinu ema, vend ja õed läksid
nõukogude ajal Kanadasse. Kas
Sa oled kahetsenud, et siia jäid?
Ma ei ole kahetsenud. Kui ema
abiellus Toronto pastori Kaljo Raidiga,
siis ma ei saanudki temaga
kaasa minna. Olin tollal juba Kohila
koguduses alustamas. Vend
Viljar oli 21-aastane
ja see oli viimane piir,
kui lubati koos vanematega
lahkuda. Ka
kõige vanem õde
Merle jäi oma perega
siia. Kaks nooremat
õde Laire ja Astra
läksid muidugi koos emaga. Hiljem
on igasuguseid mõtteid peast läbi
käinud. On kutsutud tööle ja pakutud
võimalusi, aga alati, kui olen
sügavalt mõelnud ja palvetanud,
siis on tulemuseks ikka see, et olen
oma perega tänase päevani Eestis.
Sa töötad praegu päris palju
ameeriklastega.
Mul on praegu kaks peamist rolli
– olen misjonär ja Tallinna Allika
koguduse pastor. Misjonäri osa kipub
viimasel ajal vägisi suuremaks
kasvama. Välja on mind läkitanud
meie Ameerika sõprusliit Converge
Worldwide, kellega oleme üle 20
aasta olnud sõprussuhetes ja kellega
meil on 2010. aastal alla kirjutatud
koostööleping. Arusaam, et väga
suure raha eest Ameerikast kuskile
misjonäri läkitamise asemel
võiks leida usaldusväärseid inimesi
kohapealt, hakkab tasapisi kasvama.
Minu töö sarnaneb pilootprojektiga.
Mul on kolm peamist ülesannet.
Esimene on korralduslik: vahendada
inimesi, gruppe ja ressursse
meie sõpradelt siiapoole. See puudutab
põhiliselt Eestit ja Soomet
ning natuke Lätit ja Rootsit.
Teine osa on toetada juhte, organiseerida
koolitusi, toetada ja teha
mentorlust. Presidendiajal nägin,
et kui me panustame pastoritesse ja
noortejuhtidesse, siis nemad omakorda,
olles varustatud, panustavad
edasi, nii me saame kuulutada
ja võita rahvast Kristusele.
Kolmandaks on mul võimalik
vabalt toetada liidu tegemisi. Olen
vanematekogus ja üsna mitmes
töögrupis ning komisjonis ja pean
pastoriametit. See käib orgaaniliselt
minu misjonitöö juurde.
Su isa ja vanaisa olid pastorid.
Kuidas järgmise põlvkonnaga
on?
Kutset vaimulikule tööle ei pärandata
nagu kuningakrooni, see
tuleb isiklikult Jumala käest. Meil
abikaasa Ruthiga on kolm last:
Margaret, Eduard ja Mirjam.
Praeguseks oleme viie lapselapse
vanavanemad. Mul on hea meel, et
Margareti pere tegutseb Tallinna
Kogukondade Koguduses. Mirjami
tütar kasvas Allika pühapäevakoolist
juba välja ja on noorte piiblipäevadel
käija. Eduard leidis naise
Türi Misjonikogudusest.
Lapselapsed annavad mu elule
täiesti uue mõõtme ning täidavad
päevi meeldiva sisuga. Väikesed
inimesed on armsad ja tõsised
kaaslased, nendega ei hakka kunagi
igav.
Täname!
BIDIBIDI MADALIKUL KINNI
Kuigi Uganda on maailma üks
kõige vaesematest maadest, on ta
vastu võtnud üle miljoni põgeniku
Lõuna-Sudaanist.
Bidibidi laagris on
umbes 220 tuhat inimest. Nad on enamasti
puruvaesed, kel ei olnud võimalik
lubada endale põgenemist üle Vahemere
Euroopasse.
Ugandas võivad põgenikud vabalt
liikuda, nad saavad kohe tööloa, pikaajalise
elamisloa ja tüki maad. Bidibidi
ümberasujate piirkonnas hoolitsevad
abiorganisatsioonid maaga
varustamise, tervishoiu ja koolide
eest.
Kui palju Ugandas põgenikke tegelikult
on, ei ole teada. Seepärast oli
möödunud kuudel seal vastav rahvaloendus
ja paistab, et Uganda on
arvudega manipuleerinud. Siiski jääb
Uganda suurimaks põgenikke vastuvõtvaks
maaks Aafrikas.
Dennis (15) istub väikese tellishoone
ees plasttoolil. Tema pilk on suunatud
kaugele, kui ta alustab monotoonsel
häälel jutustust oma kohutavatest
läbielamistest alates 2013.
aastast kestvast Lõuna-Sudaani
kodusõjast.
Tema vanemad mõrvati ja ta
pidi pealt vaatama, kuidas ema maha
lasti. Koos kahe vennaga tormas ta
kodukülast minema, õed läksid kaoses
kaduma. Neile kolmele jäid ainult
riided, mis parajasti seljas olid.
Teel Uganda piirile kohtasid nad
Harrietit (30) ja tema kolme last, kes
olid samuti põgenemas, kuid olid natuke
paremas seisundis. Orvud palusid
noort naist, et nad võiksid tema
perega liituda. Algul ei olnud ta nõus,
aga siiski võttis naine kõik kolm oma
hoole alla. Jõudnud laagrisse, jäid
poisid, kellest ühel on langetõbi, püsivalt
Harrieti juurde.
POLE TINGIMUSI
Miks hakkas Harriet nende eest
hoolitsema? «Ma jäin ise väga vara
vaeslapseks,» ütleb Harriet. Tema isa
oli sõdur ja suri enne tütre sündi. Kui
tütar oli nelja-aastane,
suri ka ema.
Omaenda tädi poolt kurjasti koheldud,
oli ainult üks tee, kuidas pääseda
– ta pidi mehele minema. Ta oli siis
16-aastane
ja 17-aastaselt
sünnitas
esimese lapse.
Nüüd on ta kuue alaealisega Ugandas
ja ei tea, kas abikaasa veel elab.
Ta paneb kogu oma energia lastesse,
et neil ükskord paremini läheks. Riiklikku
sotsiaalsüsteemi seal ei ole.
Harriet on tugev naine. Ta teeb telliskivisid,
mida kasutatakse siin lihtsate
majade ehitamiseks, ja müüb
neid. Elu kulgeb rasketes tingimustes:
toit on lihtne, väljaehitatud tänavaid
ei ole, koolis on suured klassid – Dennisi
klassis on 119 õpilast. Elektrit ei
ole, nii et kell seitse õhtul läheb hiiglaslikus
laagris pimedaks. Ometi on
kolm vaeslast Harrieti juures ankrusse
jäänud ja hüüavad teda emaks.
LASTEST VABAKS
2013. aastast tegutsevas laagris
elab hooldusperedes umbes 1300
saatjateta alaealist, kuid mitte alati ei
õnnestu hooldajaid leida. Evans (16)
on oma neljale õele-vennale
ema ja
isa eest – peres on veel Skovia (13),
Charles (9), Nancy (6) ja Winnie (3).
Nad elavad kahes pisikeses lagunenud
hütis, laste riided on kulunud ja
räpased. Evans tahaks külalistele oma
lugu rääkida, aga ei jõua kaugele,
vaid istub maha, paneb käed põlvede
ümber, langetab pea ja nutab.
Lasteabiühing World Vision leevendab
kõige suurema häda. Kahe
kõige noorema jaoks pakutakse laagri
lastekaitsekeskusest abi. Sotsiaaltöötaja
on hoolitsenud selle eest, et kolm
vanemat last võetaks kooli. Kõige
hullem on, et Evans teab, et tema ema
elab veel. Ta abiellus teise mehega ja
jättis oma lapsed maha – Winnie oli
siis aastane.
65% ON LAPSED
Lood ja saatused on sarnased –
neist paistab suur häda ja ettekujutamatu
vägivald. Mõned pidid pealt
vaatama, kui nende vanemad tükkideks
raiuti, teisi vägistati brutaalselt
nende kodukülades või pikal põgenemisteekonnal.
Paljud abielumehed ja isad on sõjategevuses
surnud või on sõdurid.
Põhja-Uganda
põgenikelaagrites on
sellepärast ka väga vähe mehi: 65%
on lapsed ja 15% naised. Seepärast
teeb World Vision lastele pakkumisi.
«Nad on kõige haavatavamad,» ütleb
World Visioni vastutav töötaja, kohalik
naine Enid Kabasinguzi Ocaya
(42).
Samal ajal kui osa lapsi on traumatiseeritud
ja ükskõikseks muutunud,
on teistel veel suured unistused ja sihid
alles. Nad tahaks kooli lõpetada,
poliitikutena tagasi Lõuna-Sudaani
minna ja maa üles ehitada, arstiks või
pastoriks saada, nagu näiteks Morris.
Ta kuulus Lõuna-Sudaanis
metodistikirikusse.
Piiblit loeb ta järjekindlalt
ja on kindel: «Sellel maal on palju
head, et koos normaalselt elada.»
Kõige enam tahab ta oma kodumaale
rahu.
TAGASI EI SAADETA
Kahe lapse ema Enidi sõnade kohaselt
tuleb teiste hulgas üle piiri ka
selliseid lõunasudaanlasi, kes ei ole
vägivalda kogenud, küll aga kibedat
vaesust, ja kes loodavad leida paremat
elu: «Ühtegi põgenikku tagasi ei
saadeta.» Uganda annab igaühele väikese
tüki maad kasutada: 30 korda 30
meetrit, et nad saaksid midagi kasvatada
ja enda eest ise hoolitseda, midagi
müüa ja endale ulualuse ehitada.
Lähenemine on hea, leiab World
Visioni Saksamaa eestseisja Christoph
Waffenschmidt. Eesmärgiks
peab olema, et põgenikud ühel päeval
ise enda eest hoolitseda suudaksid.
Arvestada tuleb sellega, et paljud jäävad
Ugandasse kauaks. Telkide asemele
peavad tulema telliskivimajad,
väikestest istikutest suured põõsad
kasvama, põgenikest saama ettevõtjad,
kes juurvilju või küpsetisi väikestes
putkades müüksid või väikeettevõtteid
avaksid. World Vision aitab
sellele kaasa nõndanimetatud
kokkuhoiugruppides, kus laagrielanikud
õpivad koguma, majandama ja
investeerima.
KASU KOHALIKELE
Ugandale on meelepärane, et kohalikest
elanikest ei minda mööda. Selline
asula saab püsida ainult siis, kui
pingeid ei teki.
Bidibidi on küll väga hõreda asustusega
piirkonnas, aga see ei ole eikellegimaa.
Umbes 90% piirkonna
elanikest on moslemid, aga umbes
90% põgenikest on kristlased.
Enidi sõnul on kooseksisteerimine
enamasti hästi õnnestunud, sest mõlemad
pooled saavad kasu. 30%
abirahadest läheb kohalike elanike
kasuks, nende rahade abil ehitatakse
näiteks suuri veepaake, veepumpasid
või koolimaju.
ABI EI OLE ISETU
Miks Uganda seda kõike teeb? Paljud
maa põhjaosa elanikud kannatasid
alles hiljuti 1987. aastal asutatud kodusõja
üksuse «Issanda vastupanuarmee»
tõttu ja oskavad seda mõista,
kui samas olukorras naabermaa abi
palub.
Puhtalt isetusest ja ligimesearmastusest
korruptsioonist haaratud
Uganda kindlasti ei lähtu. Arvukate
abiorganisatsioonide kaudu tuleb
maale väga palju raha. Organisatsioonid
töötavad koos kohapealsete
kaastöötajatega, alaarenenud loodepiirkond
saab kasutada autosid, bensiini
ja toiduturge, ehitatakse välja
maanteid ja mobiilivõrke. Sisemajanduse
koguprodukt kasvab, majandus
saab tõuke. «Euroopa seisukohalt
on tähtsad stabiilsed poliitilised suhted
koos tugeva tsiviilühiskonnaga,»
ütleb Waffenschmidt. Tema arvates
on Euroopa Liidu ülesanne kasutada
kõiki diplomaatilisi võimalusi, et tõkestada
ja rahustada Aafrikas konflikte.
Sellega takistatakse uute põgenikevoolude
tekkimist Aafrika sees ja
nende minekut Euroopasse.
DANIELA STÄDTER
idea Spektrum
ARST KAOTAB TÖÖ
Heike Benecke (54) juhib 2014.
aastast ravimitootja «Mundipharma»
üht osakonda. Märtsis 2017 teatas tema
tööandja, et viib selle osakonna
Hessenist Saksamaal üle Cambridge'i
Inglismaal. Varasemast tuhandest
töötajast jääb alles 165. Heike
Benecke nime kahjuks nende hulgas
ei ole.
Ta ütleb peaaegu trotslikult: «Ma
tean, et keegi, kes on minu firma juhist
üle, hoiab minu tööd oma käes.»
See annab talle ruumi oma kolleege
aidata uusi töökohti leida. Ta tahab
oma kaastöötajatele uusi sihte avada,
«oma tugevusi kasutada ja arendada».
Just sellepärast, et ta on kristlane ja
töökohtade kärpimisest ise puudutatud,
otsivad paljud temalt tuge.
JUMAL JÄLITAS
Heike Benecke jaoks ei olnud
kristlaseks saamine lihtne. Tema vanematekodus
ei räägitud kunagi usuasjadest.
Ainult vanaemaga sai ta mõnikord
kodugruppi kaasa. Laste- ega
noorteteenistustest ei olnud juttugi.
Sellele vaatamata tunnistab Heike
nüüd: «Jumal jälitas mind pealetükkivalt.»
Koolis leidis ta kontakti kristlike
kaasõpilaste ringiga. Talle sai
selgeks: «Kristlaseksolemine võib olla
midagi palju enamat kui kantslijutluste
kuulamine.» Leerist sai tema
jaoks vaimulik pöördumine. Enda jutu
järgi käib ta sellest peale teed koos
Jeesusega.
Hamburgis arstiteadust õppides liitus
ta ühe kristliku üliõpilasringiga.
Selle kaudu sattus ta Hamburgi Joosua
baptistikogudusse. Tol ajal valdavalt
vanadest inimestest koosnevas
koguduses puhkes ärkamine. Punkarid
said usklikuks Kristusesse, mosleminaised
tulid kogudusest nõu küsima,
paljud migrandid külastasid jumalateenistusi.
Selline rahvusvahelisus
kõnetas teda. Lõpuks laskis ta end
selles koguduses ristida.
USULINE JA AMETIKRIIS
Pärast meditsiiniõpinguid ja kraadi
saamist Hamburgis tegeles Heike Benecke
uurimistööga Harvardis USAs.
Kuid pärast tagasipöördumist 1993.
aastal tabas teda ametialane ja vaimulik
kriis.
Ta töötas Hamburgi ülikoolihaiglas.
Tema uurimistööks suhkruhaigete
ainevahetushäirete alal seal aga
toetust ei antud.
Ta vaidles Jumalaga. Abi sai ta palvetamisest
ja Piibli lugemisest. Psalme
lugedes sai talle selgeks, et Jumal
tahab teda sellisena, nagu ta on. Jumalale
ei pea ta oma saavutusi ette
näitama.
Ta kolis Hannoveri lähedale ja liitus
sealse baptistikogudusega, mis on
tänaseni tema vaimulik kodu. 2001.
aastast töötab ta ravimitööstuses.
Kuigi teda ähvardab töökaotus, ei ole
see tema jaoks maailma lõpp. Ta kas
leiab uue töö või läheb uuesti ülikooli
skulptuuri õppima või täiendab end
hoopis psühhoteraapia alal. Tulevikule
võib ta vastu minna rahuliku
teadmisega: «Ma võin selle kõik Jumalale
üle anda.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
 «Tulge sisse Ta väravaist tänuga, Tema õuedesse kiitusega; ülistage Teda ja andke tänu Ta nimele!» (Ps 100,4). Pilt on
tehtud Jeruusalemmas.
ÜKS PILT
 Jaanuarikuus peeti paljudes Eesti linnades alliansspalvenädalaid. Pilt on tehtud Tallinna Kalju kirikus 16. jaanuaril, kus
jutlustas metodisti kiriku superintendent Robert Tšerenkov.
Foto: Indrek Luide
13. jaanuaril 2019
1. Laulab Tallinna Oleviste koguduse ülistuskoor.
2. Tervitab Antsla abivallavanem Kurmet Müürsepp.
3. Tervitab Riigikogu liige Priit Sibul.
4. Tervitab Kalle Perandi Elva Baptistikogudusest.
5. Aastapäeva sõnum: Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm.
6. Korraldajad.
Fotod: Tõnu Toomla
|
