Keset talve õitsevad peenral ikka
veel võõrasemad. Linnud käivad
küll akna taga toidumajakesest
seemneid söömas, aga tõenäoliselt
on see ainult magustoit ka looduses
on veel suupoolist piisavalt saada.
Vanad inimesed rõõmustavad,
et ei ole libe ja tänavatel on julge
käia.
Kaugel Austraalias möllavad
metsatulekahjud. Hukkuvad koaalad,
kängurud ja teised eksootilised
loomad. Seal, kus vihm tule juba
kustutanud on, ollakse hädas uputustega.
Mõni kummalise mõtteviisiga
inimene võtab aga taskust
tikutoosi, et järgmist tulekahju tekitada.
Viimasel juhul on süüdlane selge.
Süüdi olevat ka rohelised, kes ei lubanud
metsadele tuletõkkeribasid
sisse põletada. Muidugi veel need,
kes atmosfääri reostavad ja sellega
kliimat soojendavad.
Teiste süüdistamine on võib-olla
meeldiv tegevus. Jeesus seevastu
ütles: «Aeg on täis saanud ja Jumala
riik on lähedal. Parandage
meelt ja uskuge evangeeliumisse!»
(Mk 1,15).
EI ME ETTE TEA
Toimetaja kommentaar
Venemaa sai uue peaministri ja riigi
võimuorganite struktuuri muudetakse.
Mida see kaasa toob, selle kohta
on ohtralt spekulatsioone, aga täpselt
ei tea seda ükski kommenteerija.
Venemaa on Eesti naaber ja jääb
selleks. Meie peaksime palvetama, et
võiksime oma maal rahulikult elada.
Taaveti ja Koljati puhul sai määravaks
Jumala tahe ning Temale püüdis
Taavet igati meelepärane olla.
Võtkem meiegi temast eeskuju!
MITTE AINULT EKSOOTILISEST IRAANIST
Ameerika droon tappis Iraagis kõrge
Iraani sõjaväelase. Iraan tulistas
rakettidega Ameerika sõjaväebaasi.
Iraani õhukaitse laskis alla Ukraina
reisilennuki. Need uudised vapustasid
kogu maailma.
Kümme käsku ütlevad väga selgelt:
«Sa ei tohi tappa!» (2Ms 20,13; 5Ms
5,17). Aga mida teha tapjaga, kes üha
tapab, kui teda ei takistata? Õnneks ei
pea enamik meist niisuguses olukorras
otsustama. Seda enam vajavad
kõrged riigijuhid eestpalveid.
Sõjarelvad on muutunud väga täpseteks,
nende kasutajad istuvad sageli
turvaliselt tuhandete kilomeetrite
kaugusel ja juhivad relva arvutihiirt
või midagi mängupuldi sarnast kasutades.
Ükski sõjalisse konflikti segatud
kõrgel positsioonil olev inimene
ei saa ennast enam tunda kindlalt ei
suures rahvahulgas, autos ega varjendis
olles. Aga kui niisugused relvad
satuvad vastutustundetute juhtide
kätte? Nende kasutajate ring laieneb
paratamatult, sest tehnika areneb ja
muutub üha kättesaadavamaks, relvamüüjate
igatsus raha järele ei lõpe ka
ära. Võivad tulla uued inimlikud eksimused
nagu Ukraina reisilennuki puhul.
Võidurelvastumine käib kogu aeg.
Mõõkade arenedes tuleb välja mõtelda
uued kilbid ning nii ikka üha järgmisel
ja kõrgemal tasemel. Kulutatakse
raha ja inimkonna kõige andekamaid
ajusid. Sellele piiri panna
saab ainult Jumal.
Hirmu külvamine ei ole mõistlik.
Kristlased peavad levitama lootust ka
siis, kui kõik tundub olevat lootusetu.
Kuhu läheb usklike parim energia ja
võimed, kas evangeeliumi kuulutamisse
või kuskile mujale, mõistlikku
või ebamõistlikku tegevusse? Js 6,8 ei
kaota ilmselt kunagi oma tähendust:
«Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat:
«Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?»
Ja ma ütlesin: «Vaata, siin ma olen,
läkita mind!»»
BELLINGSHAUSEN ANTARKTIKAS
Kakssada aastat tagasi jõudis Eestist
pärit admirali Fabian Gottlieb von
Bellingshauseni (vene keeles Faddei
Faddejevit) juhitud ekspeditsioon
Antarktikasse. Aastapäeva puhul sõitis
nüüd sinna admirali nime kandev
Eesti laev ning kommentaari kirjutamise
ajaks oli kohale jõudnud ka Eesti
president. Tunneme oma ajaloo üle
uhkust, räägime sellest teistele ja lehvitame
oma sinimustvalget lippu. Tegemist
on kindlasti tähelepanuväärt
tähtpäeva ja reisiga.
Aga tulgem kodumaale tagasi, kus
rahvaste rändamine meile tänapäeval
suurt muret teeb. Bellingshausen ei
olnud eestlane. Ta polnud isegi mitte
pagulane, vaid meid valitseva või koguni
orjastava võõra rahva esindaja.
Võiks ju küsida, mis on meil tema ja
temasugustega tegemist? Hea, et neid
enam siin ei ole ja unustame ära, et
nad kunagi on olnud? Nii teevad mõnedki
rahvad oma minevikuga. Ka
meie võime lugeda pseudoajaloolisi
jutukesi oma muistsetest kangelastest,
kes meie eneseteadvust tõstavad.
Jumal on meie maal lasknud läbi
aegade elada ka võõraste rahvaste
esindajatel. Kuigi nad ei teinud
eestlaste
ajalugu (küll ehk mõjutasid
seda), on see ometi Eestimaa ajalugu.
Oleme vanad vastuolud peaaegu
unustanud, võõraste head teod enda
nimele kirjutanud ja suudame nende
üle olla uhked. Kas nii saab tulevikus
olema ka praeguste võõrastega, kes
siin elavad?
Ega me tulevikku ette ei tea ja
praeguste probleemide leevendamisega
tuleb kindlasti tegeleda. Keerulises
suhete puntras tasuks meeles pidada
Jumala sõna: «Issand, teie Jumal,
on jumalate Jumal ja isandate
Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal,
kes ei vaata isiku peale ega võta vastu
meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele
ja lesknaisele ja kes armastab
võõrast, andes temale leiba ja riiet.
Seepärast armastage võõrast, sest te
olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!»
(5Ms 10,1719).
JUTUSTA JEESUSE LUGU!
«Tema peab kasvama, aga mina
pean kahanema!» (Jh 3,30).
Uue aasta hakul ütlesime ja kuulsime
häid soove. Eks mõni inimene
on soovide ja tõotustega ka ettevaatlikuks
muutunud minevikus
oli liiga palju ebaõnnestunud lubadusi.
Ma tahaksin siiski jätta meie
mõtetesse ja ellu Ristija Johannese
soovi, et Kristus peab kasvama. Ma
ei kahtle, et Jumal ise oma Vaimu
läbi aitab meil seda teostada, kui
me selle poole püüdleme.
See soov on pärast jõule igati
loogiline. Laps, kes on sündinud,
peab kasvama. Sündimise imetlus
ja rõõm muutub varsti mureks, kui
laps ei kasva. Kui beebi sünnib, siis
vaatavad arstid hoolega, kuidas ta
kaalus juurde võtab. Olgu Jeesus
Kristus meie elus, meie kogudustes
ning kristliku tunnistuse ja elueeskuju
kaudu kogu meie maal kasvav
Issand!
Aga kuidas seda mõista? Piltlik
ütlemine on ju ilus, aga mil viisil
seda kogeda? Kuidas on see minu
tegeliku eluga seotud? Mida ma tegema
pean, et see lause ei jääks tühjaks
sõnakõlksuks? Kuidas luua
Jeesusele kasvuruumi ja selline
keskkond, kus Tal on hea suureks
saada?
Mul on kolm tähelepanekut: ela
Jeesuse lugu, kuula Jeesuse lugu,
räägi Jeesuse lugu! Muidugi ei tähenda
see ainult suulist rääkimist,
vaid Jeesusele sarnanemist, Tema
loo edastamist ja selles osalemist
mitmel moel: sõnade ja meelelaadi,
eluviisi ja tegudega.
ELAME JEESUSE LUGU
Oma tegevuse alguses rullis Jeesus
kord sünagoogis lahti rullraamatu
ja luges: «Issanda Vaim on
minu peal, seepärast on Ta mind
salvinud. Ta on mind läkitanud
kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
kuulutama vangidele vabakslaskmist
ja pimedatele nägemist, laskma
vabadusse rõhutuid, kuulutama
Issanda meelepärast aastat.»
(Lk 4,1819).
Jeesus Kristus on tulnud päästvalt
ja vabastavalt meie keskele.
See ei ole lihtsalt teoloogiline tõde,
vaid kogemuseks muutunud usk ja
praktika.
Mina ja sina oleme osa saanud
sellest Jeesuse Kristuse loost, millega
kohtudes võttis meiegi narratiiv
uue pöörde. Mõtle täna oma mineviku
patust ja süüst vabanemise
imele. Meie elulugu saab osaks Tema
suurest jutustusest, kosmilisest
loost. Tema annab meile julguse
elada, vapruse andeks paluda ja
andeks anda, Tema loob meelekindlust
seista nõrgemate eest,
mitte minna kaasa ülekohtuga või
rumalusega.
Ja me ütleme: «Ma ei oleks uskunud,
et minu raamatusse kirjutatakse
selline peatükk! See on parem
kui senine lugu oleks võinud eeldada!»
Kõige kaunimalt rullub Jeesuse
lugu lahti evangeeliumites. Sealt
leiame puutepunkte ja eeskujusid,
mida põimida enda ellu. Sealt leiame
materjali, mis aitab kujundada
meie otsuseid ja meelsust.
Loeme sel nädalal läbi vähemalt
ühe evangeeliumi! Ma ise alustasin
Matteuse evangeeliumiga. Esitame
endale küsimuse, kuidas see, mil
viisil Jeesus inimestega kohtus,
nendega rääkis, neid üles tõstis ja
õpetas kuidas see võiks veel rohkem
saada osaks sellest, kes olen
mina, milline on minu iseloom,
suhtlemine, teod ja mõju.
Kasvame Kristuse sarnasemaks!
See on püha elu mõõdupuu! Nii
saab Jeesus suuremaks meie keskel
ja meie läbi!
Jeesuse loo tõeks elamine on väga
praktiline. Apostel Paulus räägib 1.
Korintose kirjas 3. peatükis usklikest,
kes kaotasid silmist Jeesuse
ja takerdusid enda eelistuste eest
võideldes tülidesse. Üks ütles, et
talle meeldib Apollos vaata, kui
hea hääl ja selge jutlus tal on.
Paulusel pole head välimustki! Aga
teine väitis ei, hoopis Paulus on
õige õpetaja, vaata, kui sügavad
mõtted tal on. Apollos pole midagi,
mul on tema suhtes kohe vastumeelsus.
Rikub siin kõik ära! Ja
nii nad külvasid tüli ja halba õhustikku.
Nagu oleks keegi spraypudelist
ruumi paha lõhna pihustanud.
See jääb kauaks õhku.
Paulus manitseb kiivus ja riid
on lihalikkuse märk. Teie mõelge
hoopis, et kõige eesmärgiks on
Kristus. Mõelge sellele, milline on
teie elu mõju ja tulemus, see on
väärtuslik ja «kuldne» vaid siis, kui
see Kristust esile toob. Ärge takerduge
inimlike meeldimiste ja mittemeeldimiste
võrku: «Sest kõik on
teie heaks, teie päralt, aga teie olete
Kristuse päralt» (1Kr 3,123).
Teiste sõnadega: Kristuse sarnasus
on pühitsuse mõõdupuu!
2019. aasta lõputundidel loeti
meie kirikus palvet, millest siinkohal
mõned tsitaadid.
Issand õnnistagu meie silmi, et
nad näeksid läbi sellest, mis on pealispinnal,
ja et teistel oleks nende
pilgu all hea olla.
Issand õnnistagu meie suud, et ta
annaks tunnistust Kristusest, meie
Loojast ja Issandast, et sealt ei tuleks
välja midagi, mis haavab või
purustab, et ta ütleks sõnu, mis julgustavad
ja tervendavad.
Issand õnnistagu meie kõrvu, et
nad kuuleksid Tema sõnu, ja et nad
oleksid erksad panema tähele hädasolijate
häält.
Issand õnnistagu meie südant, et
ta oleks Jumala Vaimu eluasemeks.
KUULAME JEESUSE LUGU
Kui ma ütlen «kuulame», siis
mõtlen tegelikult igasugust Jumala
töö märkamist.
Hääli ja väliseid ärritajaid on
igasuguseid. Teed interneti lahti,
avad ajalehe, ja juba voolab sinust
üle tugevasti vürtsitatud sõnumite
laviin. Mõni asi pimestab, mõni võtab
hinge kinni, mõni paneb turtsuma
ja mõni asi paneb lausa silmad
vett jooksma.
Kodus, tööl ja kirikus on samuti
palju asju, mis meid mõjutavad. On
sõnu, inimesi ja tundeid, mis puudutavad
mõnda meie hirmu või
haava, mis pole paranenud.
Õppigem keskenduma Jumala
tegudele. Fokusseerime oma pilku.
Nagu binokliga või suurendusklaasiga
fookuses on asjad selged,
äärealadel hägused. Mõni oluline
asi jääb fookusest väljas üldse
märkamata. Kui sa uurid teiste
inimeste arvamusi, pöörad tähelepanu
enda meeldimistele, siis
Kristuse töö jääb paratamatult häguseks.
Sa ei märka seda, sest sa ei
terita selle suhtes oma tähelepanu.
Võib-olla
isegi ütled, et näe, niipalju
inimlikkust ja puudulikkust on
meie ümber, kõik läheb muudkui
allamäge. Aga asi on hoopis selles,
et sina ise uurid seda nii hoolega, ja
sa ei saagi märgata Jumala head
tööd Jeesuses Kristuses. Su huvi
ja mure on mujal.
Kus sinu elus Jumal möödunud
aastal töötas? Mida Jeesus muutis
sinu elus? Sõnasta see lihtsalt ja
selgelt.
Mida Jumal tegi sinu kodus ja
koguduses? Mida Ta teeb sinu sõprade
ja lähedaste juures? Kas sa
märkad Jeesusele omast tööd ka
ühiskonnas? Teravda oma tähelepanu
sellele ja sa hakkad nägema
Jumala abi ja päästvat tegevust,
Tema armastuse ja tõe korrektiive
ning ülesehitavat meelevalda.
Usu, su süda täitub tänuga! Kui
sul on vähe tänulikkust oma pere
eest, usukaaslaste eest või iseenda
eest, siis ma julgustan ja õhutan
sind otsi Jeesuse tegutsemise
märke, loe neid tähti, millest saavad
kokku Tema sõnad, Tema lunastav
jutustus. Ära otsi enda arusaamasid
Tema tööst, vaid seda,
mis inimesi päästab, vabastab, lootust
annab, kutsumuseks valmistab.
Nii saab Jeesus suuremaks meie
keskel ja meie läbi!
RÄÄGIME JEESUSE LUGU
Räägime Jeesuse lugusid üksteisele!
Räägime, mida Tema on teinud
ja teeb meis ja meie ümber.
See tähendab, et meil on endal
elulisi ja tegelikke kogemusi, mida
jagada. Kui oleme koos Jeesuse
Kristusega teekonnal, siis juhtub
igasuguseid asju nagu ka jüngritega.
On sügavaid vestlusi tõelisest
suurusest. On tähelepanekuid annetamise
kohta isegi paar senti
võib olla suur annetus, kui see on
kõik, mis andjal on tänulikult anda.
Seal on lugu, kuidas Jeesus kõigi
üllatuseks peseb oma jüngrite jalgu.
Oh, mida see veel tähendab?
Kas seda, et ka mina pean enda
väärikuse kaitsekilbi kõrvale panema,
võtma kaitsetu teenija käterätiku
ja puhastama teiste poolt tuppa
kantud tolmu ja sodi? Issand
Jeesus, sinuga koos juhtub tegelikke
asju!
Jagame teistega, kuidas me kasvame
Kristuse poole. Mida see
meilt nõuab? Mis on selles rasket ja
mis rõõmustavat?
Mõtlen mõnikord, et uskliku inimese
oht on selles, et võime aegamisi
kaotada praktilised elumuutvad
kogemused Jeesusega. Kui meile
jääb järgi ainult piiblisalmide osav
tsiteerimine ja teoreetilised arutlused,
siis on meie osadus Kristusega
viimaks nagu kunstpuu. Näeb
välja nagu päris, aga ei kanna vilja.
Jeesus ütles: «Jääge minusse, siis te
kannate palju vilja!» See on eluosadus
(Jh 15,45.8).
Sinu sõnadel on mõju. Sa võid
oma sõnadega teha Jeesuse suuremaks,
lasta Temal kasvada!
On öeldud: jälgi oma sõnu, kas
need on head, kas need on vajalikud,
ja kas need ehitavad üles. Kui
su sõnad nendest kolmest sõelast
läbi ei lähe, siis jäta nad hoopis
ütlemata. Aga kui sa räägid sellest,
kus sa näed Jeesuse meelsust ja Tema
jõus toimunud muutusi, siis sa
ei eksi teemavalikus. Kui tunnistame
tegelikust Jeesuse mõjust tegeliku
elu keskel, siis saab Tema
suuremaks meie keskel ja meie läbi!
Ka meie palveteemadel on avardumise
ruumi. Me palvetame sageli
lähedaste eest ja tervise pärast.
Keegi isegi küsis, et kas kirikus on
eriti haiged inimesed? Muidugi,
haiguste eest tulebki palvetada, pere
ja sõprade eest samuti. Kuid las
Püha Vaim puudutab meie südant,
nii et me näeme avaramalt. Palvetame
ka enda isikliku vaimuliku
küpsuse ja iseloomu eest rohkem.
Ärgem häbenegem seda. Palvetame
kohaliku omavalitsuse eest. Palvetame
naabrite eest, kelle aknad
meie palvekojast kätte paistavad.
Palvetame rohkem riigijuhtide
eest. Ma ise tahan palvetada ka
nende eest, kes «Admiral Bellingshauseni»
pardal Antarktika
ekspeditsioonil osalevad. Mul on
seal üks kauaaegne tuttav. Jumal
hoidku neid ja lasku hästi korda
minna.
Viimaks ma usun, et meil on ees
ülesehitavaid ja vaimulikult jõudu
andvaid vestlusi. Kutsu külalisi,
aga kutsu ka Jeesus alati külla. Mine
ise külla. Võta Jeesus ja Temaga
kogetud lood kaasa. Kui sa ütled,
ma ei tunne seda inimest, siis tervita,
võta aega, küsi tema usu ja elu
kohta. Jutusta, mida sina oled Jeesusest
ning koos Jeesusega õppinud
ja kogenud.
Nii saab Jeesus suuremaks meie
keskel ja meie läbi!
TOIVO PILLI
Tartu Salemi Baptistikoguduse
pastor
ETTEVÕTJAD KOHTUSID OMAVAHEL
Aktuaalne teema
MTÜ Eesti Kristlikud Ettevõtjad
(EKE) ja Eesti Evangeelne Allianss
korraldasid 9. jaanuaril Tallinnas
konverentsi «Uuel teel». Järgmisel
päeval oli Kehras koolitus. LEMBIT
IDA (63) oli üks konverentsi korraldajatest
EKE poolt.
Kas Te olete ettevõtja?
Olen ühelt poolt tehniline konsultant
kortermajade renoveerimisel ehk
tellija esindaja ja teiselt poolt tegelen
ühes ehitusettevõttes müügitööga,
vastutades kütte ja ventilatsiooni eest.
Lõpetasin omal ajal TPI mehhaanikainsenerina,
aga pärast on kõik tänapäevane
juurde õpitud.
Mida kujutab endast EKE?
See on ettevõtjaid ühendav grupp,
kus tullakse nagu koguduseski osadusse,
aga oma kindla suunitlusega.
Esimene osa osadusgrupi ajast on
koolitus, kus kasutame oma Euroopa
katusorganisatsiooni Europartnersi
poolt välja töötatud materjale. Teine
osa on osalejate tõstatatud küsimustes
nõuandmine ja kolmas on eestpalved.
Koos käib kuni kümme inimest. Meie
liikmed peaksid olema mitte ainult
kuulajad, vaid ka tegutsejad. Nad teevad
ise plaane ja ise neid ka täidavad.
Millest konverentsil räägiti?
Põhiettekande tegi Europartnersi
president Wouter Droppers Hollandist
sellest, kuidas kristlasena, ettevõtjana
ja ärimehena maailma keskel
olla ja selles keskkonnas, kus me toimetame,
kristlaseks edasi jääda kuidas
me muudaksime seda maailma,
mitte maailm meid.
Põhimõtteliselt on majanduses kaks
teed. Üks on kogu maailma suundumus
ehk raha ja maksimaalse kasumi
teenimise tee. Inimene muutub vahendiks
ja raha valitseb tema üle. Raha
teenimine on nagu ebajumal, mis
võtab võimust ja selle asemel, et ehitada,
pigem lammutab. Teine tee on
näha igas olukorras, ka majandustegevuse
taga inimest ning raha on inimeste
teenistuses kui kaupade ja teenuste
hindaja.
Ettekandja tõi väga häid näiteid
Hollandist, kus põllumajandustoodete
eksportijad tulevad kokku ja jagavad
oma kogemusi konkurentidele.
Saavutatakse see, et eksportturgudel
ollakse koostöös väga aktiivsed ja
edukad. Eestis ei ole seda ärimudelit
eriti praktiseeritud.
Kas ettekanded avaldatakse?
Meil on konverentsist ja koolitusest
videoülesvõte. Ettekannetest teeme
Eesti variandi ja pakume neid kogudustele,
kus on ettevõtjaid või tahavad
koguduste juhid majandusvaldkonnas
infot.
Milline on ettevõtjate positsioon
kristlikes kogudustes?
Koguduste juhtidest sõltub palju.
Ettevõtja ei ole poliitik, ta ei tule ise
pildile. Ta vajab koguduses pigem seda,
et saaks uueks töönädalaks vaimselt
hästi laetud ja kinnitatud selles, et
mida ta teeb, see on kasulik kõigile.
Ütleme otse välja, et ettevõtjaid vaadatakse
kogudustes mõnikord kui rahakotti
ja see on põhjus, miks paljud
ettevõtjad ei näitagi ennast kogudustes
või käivad seal harva. Aga kui
neid kogemusi, mis on ettevõtjal, rakendada
koguduste töös ja just koguduste
majanduselus, siis võidavad
kõik.
Äri- ja
majandusinimestel ei ole
midagi muud vaja kui et neid võetaks
kui koguduse liiget, kellega lepitaks
kokku mingid teemad, milles nad
saaks kaasa aidata koguduse elule.
Kindlasti vajavad nad eestpalveid,
kuna nad on ühiskonna majanduselus
eesliinil, kus on tihe konkurents.
Kas esineb ka viltuvaatamist kogudustes
ettevõtjate peale ja vastupidi?
Koguduste juhid ei vaata kindlasti
ettevõtjate peale viltu, see on osade
majanduslikult kehvemas olukorras
olevate koguduseliikmete positsioon.
Ettevõtjad peaksid kogudustes avama
suu ja rääkima väga lihtsalt ja praktiliste
näidete alusel, et rikkus ei ole
ise tulnud nende juurde, vaid see on
süsteemse töö tulemus. Ettevõtjad
peaks innustama neid, kes on majanduslikult
halvemas olukorras, et nad
võtaksid ka ise midagi ette.
Teenida tuleks ainult Jumalat. Raha
on vahend, nagu pastapliiats meie
taskus me võtame selle ja kirjutame.
Raha on hea sulane, aga halb isand.
Kui ta on ettevõtja jaoks sulase rollis,
siis ettevõtja ei vaata kunagi kellegi
peale ülevalt alla.
Millest koolitusel räägiti?
Seal räägiti evangeliseerimisest
töökeskkonnas. Üldiselt on arusaamine,
et kristlastena võtame Piibli
kätte ja hakkame seda teisele inimesele
selgitama. Pigem tuleks teistega
suheldes arusaadavaks teha, et sa oled
neile kaastöötajast kristlane ning kui
teisel inimesel on mingisugused küsimused
ja probleemid, siis aidata
neid lahendada ning nii jõuab ta Kristuseni.
Wouter Droppers tegi kuuetunnise
koolituse evangeliseerimise
teemal ja tõi näiteid, kuidas ta suures
automüügi kontsernis töötades juhatas
inimesed Kristuse juurde.
Täname!
Ettevõtlusteemast huvitatud saavad
Lembit Idaga ühendust võtta meilil
info@ettevotjad.eu.
AJALUGU ÕPETAB
Usuteaduse magister ALEKSEI
SINITKIN (55) on Venemaa EKB
Liidu arhivaar ja Peterburi Poklonnaja
Gora koguduse diakon. Tema
juhtimisel tegutseb koguduses Novosibirski
Piibliseminari filiaal, mis
annab bakalaureuse kraadi. 14. detsembril
2019 pidas ta ajalooalase
ettekande Kohtla-Järve
Peeteli koguduses
ja andis seejärel intervjuu
Kuulutajale.
Kuna Aleksei Sinitkini vastustes
oli eesti lugejale vähetuntud või
tundmatuid nimesid, siis on sulgudes
lisatud selgitusi.
KAS USKLIKUD INIMESED SUHTUVAD
AJALUKKU TÕSISELT?
Ma püüan kõiki oma loengutega
veenda, et seda on tarvis. Paljud
minu üliõpilased lähevad pärast lõpetamist
edasi ajalugu õppima. Ma
muidugi ei arva, et kõigist peaksid
ajaloolased saama, aga minu jaoks
on see kutsumus.
KUI PALJU ON VENEMAAL TÕSISELTVÕETAVAID
BAPTISTLIKKE AJALOOLASI?
Nii imelik kui see ka ei ole, siis
peamiselt tegelevad baptismi ajalooga
Venemaal mitteusklikud inimesed.
Nad on kirjutanud baptismi
ajaloost umbes 50 väitekirja. Põhjus
on selles, et see on läbiuurimata
ala ja sellest on kergem teha head
teaduslikku tööd. Mõnedel teemadel
ei ole mitte keegi midagi tõsiseltvõetavat
kirjutanud. Ilmalikes
arhiivides on tohutult palju dokumente.
Neist on minu hinnangul läbi
uuritud kolm-neli
protsenti.
Nõukogude ajal kogus
Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide
Üleliiduline
Nõukogu arhiivi. Hilisemal
perioodil tegutses ajalooline
komisjon, mis koostas tuntud punast
värvi «telliskivi» («Istorija evangelskih hristian-baptistov v SSSR», 1989). Komisjon kogus
palju aastaid dokumente ja
materjale ning sellesse «telliskivisse»
mahtus ainult üks-kaks
protsenti kogutust. Seal on muidugi
teatud pealiskaudsust ja massiliselt
vigu, mis on niisuguse teose puhul
paratamatu.
MIS ON TEIE UURIMISTE PEATEEMA?
Praegu on minu huvialaks baptistiliit
kuni 1930. aastani.
Tegelen ka Ivan Prohhanovi
(18691935, Venemaa evangeeliumi
kristlaste juht) ja
William Fetleriga (18831957, Läti päritolu pastor ja evangelist).
Need inimesed huvitavad
mind väga ja kummastki pole üheski
keeles head elulugu keegi kirjutanud.
KAS NÕUKOGUDEAEGSED ARHIIVID
ON USALDUSVÄÄRSED?
Iga allikas on subjektiivne. Ei või
segi ajada memuaare ja arhiivimaterjale.
Muidugi on midagi ka võltsitud
keegi tahtis oma tegevust
paremas valguses näidata. Tuleb
vaadata suuremat hulka dokumente
kuupäevad ei klapi, säilinud
dokumendid on juhuslikud
jne. Arhiiv ei ole viimase instantsi
tõde, tõde on Kristuses, arhiiv on
inimlik asi.
20. sajandi algusest kuni revolutsioonini
on materjali Venemaa
Riiklikus Ajalooarhiivis. Näiteks
kirjeldan ma baptistide kümnendat
kongressi. Mul on kongressi
protokollid, osavõtjate avaldatud
mälestused, politseinike ettekanded,
organiseerijate omavaheline
kirjavahetus, välismaalaste mälestused.
Leiame motiivi, miks just
niimoodi kirjutati. See on nagu
mosaiik või Rubiku kuubik, millest
tuleb õige kuju kokku panna.
Ma korjasin materjali ja kirjutasin
esimese vene rahvusest baptisti
Nikita Voronini (18401905,
pastor Thbilisis) ristimisest. Aega
selleks kulus üheksa aastat. Ma
leidsin Voronini, Martin Kalweiti
(18331918, saksa baptist, tegutses
Thbilisis ja ristis Voronini) ning Jakov
Deljakovi (18291898, Pärsia
päritolu pastor ja evangelist, kes viis
Voronini Kalweiti juurde) kirjutised
seega kõigi nende omad, kes
sündmuses osalesid, pluss õigeusu
misjonäri ja nende meenutused,
kellele sellest räägiti. Ka vastaste
omad.
KAS KOGUDUSTES KIRJUTATI PROTOKOLLE?
Jah, väga palju. Osa on põletatud,
võib-olla
mõni on antud arhiivi,
mõni on kellelgi kodus, mõne
võttis keegi Ameerikasse kaasa.
NKVD konfiskeeris baptistiliidu
arhiivi 1935. aastal, see asub Peterburis.
Seda saab kasutada, andmeid
välja kirjutada, teha koopiaid.
Arhiiv on suur ja väga halvasti
kirjeldatud ning mitte alati ei
ole aru saada, mis mõnes kaustas
on. Aga need on unikaalsed dokumendid.
Ma ei oodanud, et sellised
dokumendid on säilinud. On näiteks
kirjavahetused (nimetab nimesid),
originaalkirjad, koguduste
ja kongresside protokollid, kassapaberid.
Seal võib veel kõike olla.
KAS ON SELLISEID DOKUMENTE,
MIDA TE KÄTTE EI SAA?
Näiteks NKVD jälitustegevuse
kohta on materjale väga keeruline
kätte saada. Midagi antakse sugulastele.
Aga Issand teeb imesid. Mõnikord
toovad vanaemad kohvritäie
dokumente, lausa vapustavaid
asju päevikud, kirjavahetus.
Kahjuks viskavad pärijad sellised
asjad tavaliselt minema või põletavad
ära. Mul õnnestus päästa
Prohhanovi isiklik arhiiv. Seda oli
terve kapitäis ja see kavatseti ära
põletada. «Väärtuslik materjal» on
selle kohta väga pehme väljend.
Kõik on originaalid. Need materjalid
on veel avaldamata.
KAS INIMESED TAHAVAD ÜLDSE
TEADA, MIS NÕUKOGUDE AJAL OLI VÕI
HÄBENEVAD NAD SEDA?
Noored juba tahavad teada, meie
põlvkond tunneb häbi. Aga mida
30-aastastel
häbeneda on? Neile oli
see teine riik ja teistsugune maailm.
See on sama nagu rääkida 15.
sajandist, mida enam ei häbeneta.
Mind huvitavad väga 1930. aastad,
see on üks saladuslikumaid aegu,
millest on väga vähe dokumente
säilinud või on nad olemas, aga neid
on keeruline leida. On paar inimest
(nimetab nimesid), kes on suutnud
midagi ära teha. 1990. aastatel oli
see veel võimalik.
Mind huvitab repressioonide ulatus.
Ma nimetasin siin oma ettekandes
arve, aga need on tuletatud.
Olen välja mõelnud mingi metoodika.
Me leidsime 1920. aastast koguduste
liikmete nimekirja ja meil on
sõjajärgsed nimekirjad. Me võime
neid vähemalt võrrelda. Minu südames
on aeg enne revolutsiooni,
aastad 19051918. Ei oskagi seletada,
miks, aga kui 30 tuhat inimest
ristiti seitsme aastaga ja tingimused
olid väga halvad...
NÕUKOGUDE AJAL OLI EESTI USKLIKEL
TEATUD MÕJU ÜLELIIDULISELE
OLUKORRALE.
30 aastat on juba möödas. Peale
on kasvanud uus põlvkond, kes ei
mäleta üldse Eestit. Minagi olen
Eestis esimest korda, kuigi sõidan
väga palju ringi. Olen käinud ühe
korra Riias ja Ventspilsis ning
nüüd tulin Eestisse. Mul on siin
mõned tuttavad, tean Toivo Pillit.
Meie jaoks on siin hoopis teine
maailm.
JA MEIE ARHIIVID ON EESTIKEELSED.
Aga üllatuseks on Vene Föderatsiooni
Riigiarhiivis väga palju
dokumente Eesti koguduste kohta
vene keeles, seal on Usuasjade
Nõukogu fond. Venemaa
Riiklikus Arhiivis
on väga palju dokumente
Eesti- ja
Liivimaa baptistide
kohta kuni revolutsioonini
vene keeles. Ainult keegi ei
taha nendega tegeleda. Ameerikas
Wardini arhiivis on saksa- ja
inglisekeelseid
dokumente Eesti kohta.
Võin neid soovitada.
MIS VENEMAAL KUNAGISEST EVANGEELIUMI
KRISTLASTE-BAPTISTIDE
LIIDUST SAANUD ON?
Venemaal on praegu 14 liitu.
Sellise väikese liikumise jaoks on
seda muidugi palju. Selles liidus,
kus mina olen, on umbes 80 tuhat
liiget. 140 miljoni elaniku kohta ei
ole see üldse suur liit. Kõik on ju
suhteline.
KUI PALJU ON ÕPPEASUTUSI?
Meil on Moskva Usuteaduslik
Seminar, see
on selline suurem, töötasin
seal 14 aastat. On
Peterburi Kristlik Ülikool,
aga see ei ole tervenisti
baptistlik. Dogmaatiliselt
kõige baptistlikum
on vist Novosibirski Piibliseminar.
Väga tugev on Samaara
kool, see on üks kõige mõjukamaid
õppeasutusi, jne. Peale nende on filiaalid.
Ainuüksi Moskva seminaril
on kaheksa filiaali. Mina juhin Novosibirski
seminari Peterburi filiaali.
MILLISED SIDEMED ON TEIL TEISTE
MAADE AJALOOLASTEGA?
Mingid on, aga ma püüan luua
suhteid eelkõige Venemaa ajaloolastega.
Umbes 30 inimest tegelevad
tõsiselt evangeelse liikumise
ajalooga. Kõik nad ei ole usklikud,
aga nad on professionaalsed ajaloolased.
Nad ei anna liikumisele
vaimulikku, vaid ajaloolise hinnangu.
Need on erinevad asjad.
Kui me anname kõigepealt vaimuliku
hinnangu, siis me tahtmatult
moonutame fakte. Ajaloolast huvitab
eelkõige, mis toimus. Mitte
kõik, keda tapeti, polnud väga vaimulikud,
aga nad olid märtrid. Tohutu
hulk inimesi lasti maha lihtsalt
niisama, nad ei olnud koguduste
töötegijad, aga nad surid Kristuse
pärast. Aga erinevates situatsioonides
käitusid nad erinevalt.
MIDA ME NÕUKOGUDE AJAST ÕPPIDA
VÕIKSIME?
Kõigepealt ustavust. Aeg oli palju
keerulisem kui praegu ustavust
koguduses käia, oskust kokku leppida,
oskust püsima jääda totalitaarsetes
tingimustes. See on kasulik
kogemus. Vahepeal näis, et
seda ei lähe enam vaja, aga võib-olla
läheb ka.
INIMESI TAHETAKSE SAGELI KIRJELDADA
MUSTVALGELT.
Mina olen selle vastu. Nad ju ei
olnud mustvalged. Nad olid erinevad.
Me püüame neist kangelasi teha.
Ka Paulus ja Peetrus olid erinevad.
Olid erinevad olukorrad,
millele nad erinevalt reageerisid.
KAS INIMEST SAAB VAADELDA LAHUS
TEMA AJASTUST?
Me käitume niikuinii vastavalt
mingile olukorrale. Me arvame, et
kui inimene on usklik, siis ta käitub
igas situatsioonis õigesti. Aga me ju
varem ei tea, mis tal seal sees on.
Võib alati käituda ka valesti, ekslikult.
Ma tunnen evangeeliumi ja usun,
et iga täht seal on tõde. Aga kui öeldakse,
et kui Kristus tuleb, siis Ta
heidab sinu kõrvale, sest... Aga kus
on Kristuse arm ja armastus? Ta ju
ei heitnud abielurikkujat naist välja.
Kas me oleme veendunud, et
hindame inimest õigesti? Ei tohi
kellegi arvamusest teise inimese
kohta teha põhjapanevaid järeldusi.
Me peame suurt hulka faktoreid
arvesse võtma.
TÄNAME!
KUIDAS SUHTUDA ALKOHOLI?
Olen pärit kristlikust perekonnast,
kus ei tarvitatud üldse alkoholi. Viimasel
ajal on ikka ja jälle tõusnud
vestlustes teema, kas kristlane võiks
tarvitada näiteks mõõdukalt veini.
Alustaksin küsimusega, milline on
Eesti kõige viletsam bussipeatuse
nimi? Soomaa poole sõites on üks
nendest Viinahaua. Ma ei ole halvema
nimega peatust kuulnud. Meie
maal on alkohol probleemiks. Mõni
aeg tagasi olid bussipeatustes reklaamid,
et alkohol laseb stressil kasvada
ega lahenda seda.
Pean tunnistama, et olen jäänud ühe
korra politseile vahele puhusin ja
aparaat näitas, et olen tarbinud alkoholi.
Siis puhus politseinik ja temal
näitas sama. Saime aru, et aparaat ei
tööta.
PAREM MITTE
Iisraelis kasvatati viinamarju ja
tehti ka veini. Paljud õigustavad sellega
joomist. Kuna sealses kliimas
võis vesi rikneda, oli vaja teha veini.
Meie maal puhta vee ega selle roiskumise
probleemi ei ole, seega pole kohane
veini joomist sellega õigustada.
Öeldakse, et Piiblis ei ole veini tarvitamine
otseselt keelatud. Nii palju
kui mina olen leidnud kirjakohti, ei
soovitata seda. Jumala sõnast leiame
hoopis hoiatusi. Purjusolemisest ei
räägita Piiblis positiivselt.
Js 5,11.22: «Häda neile, kes tõusevad
hommikul vara, et jahtida vägijooki,
kes viidavad aega hilja ööni,
kuni vein paneb nad õhetama... Häda
neile, kes on vägevad veini jooma ja
vahvad mehed vägijooki segama.»
1Ms 9,21: «Ta (Noa) jõi veini, jäi
joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks.»
See on esimene juhtum, mida
me Piiblist leiame, kus keegi tarvitas
alkoholi. Kas see oleks eeskuju, mida
järgida? Seevastu võiks meie eeskujuks
olla näiteks Taaniel, kes otsustas
ennast mitte rüvetada kuninga roaga
ja tema joodava veiniga.
Kas kõne alla võiks tulla mõõdukas
tarbimine? Kuhu aga tõmmata piir?
Ühel on see ühes, teisel teises kohas.
Kuidas sellist piiride tõmbamist Pühakirjaga
õigustada? Kui alkoholi
tarvitamine on hea, siis ei tohiks olla
piire, kui see on halb, siis ei tuleks
seda üldse teha. Võiks ju küsida
kuidas suhtuda mõõdukasse abielurikkumisse,
valetamisse, varastamisse?
Alkoholismist vabanenu teab,
et ta ei saa seda edaspidi mõõdukalt
tarvitada, see viiks ta tagasi joomarlusse.
LÕÕGASTUMISEST
David Wilkerson oma raamatus
«Rüüpavad pühakud» räägib, et veine
oli kahte liiki kääritatud, joovastavad
veinid ja teine võimalus oli viinamarjad
keeta siirupiks, mida sai
veega lahjendada ja mis ei joovastanud.
Öeldakse, et teemat alkoholist
võib nii ja naa võtta. Kuidas sa oma
usuelu rajad kaljule, Jumala sõnale,
kui sa ei tea, millest see räägib? Kui
meie elus on palju ebaselgeid alasid,
ei saa me olla kuigi tugevad.
Puhkust ja lõõgastust vajab iga inimene.
Kas ma tõesti ei võiks siis
endale pisut lubada? Aga kui olen
veidi võtnud ja keegi helistab või
soovib külla tulla, et saada head nõuannet,
vaimulikku abi ma ei oleks ju
«löögivalmis». Ma ei saa seda endale
lubada! Pean leidma lõõgastumiseks
parema lahenduse.
Mind on pannud mõtlema, et Jumala
sõna paneb kõrvuti täisolemise
veinist või Pühast Vaimust. Ristija
Johannese kohta öeldakse: «Sest ta
saab suureks Issanda silmis. Ta ei tohi
juua veini ega muud vägijooki, ja ta
täidetakse Püha Vaimuga juba oma
ema ihus.» (Lk 1,15).
Ef 5,1518: «Vaadake siis hoolega,
kuidas te elate: mitte nagu arutud,
vaid nagu targad, kasutades aega
õigesti, sest päevad on kurjad. Seepärast
ärge olge rumalad, vaid mõistke,
mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge
veinist, millest tuleb liiderlikkus,
vaid saage täis Vaimu.»
Kuidas ma elan? Kuidas aega kasutan?
Mida teen vabal ajal, kuidas
lõõgastun? Kas minus on mingisugune
tühjus, mida proovin täita? Miks
on see tühjus, kui Jumala Vaim elab
minus?
Selge on see, et keegi ei taha olla
tühi, kõik me täidame end millegagi.
Jumal tahab, et me oleksime täis Püha
Vaimu. Kas tõesti need kaks täiesti
erinevat võimalust end täita seisavad
tegelikult nii kõrvuti ja esitavad meile
kutse valida parim?
ENESEÕIGUSTUSED
Paulus soovitab Timoteosele kasutada
«veidi veini oma kõhu ja oma
sagedaste põdemiste pärast» (1Tm
5,23). Peaksime mõistma, et see on
individuaalne nõuanne. Kui keegi
soovitab mingit rohtu minu haiguse
leevendamiseks, kas sa ostad apteegist
mulle soovitatud rohtu ja hakkad
seda ise võtma?
Õp 31,47: «Ei sünni kuningail
juua veini ega vürstidel himustada
vägijooki, et nad juues ei unustaks
seadust ega väänaks kõigi vaeste õigust.
Andke vägijooki norutajale ja
veini sellele, kelle hing on kibestunud,
et ta jooks ja unustaks oma vaesuse
ega mõtleks enam oma vaevale!»
Kas kogudustel peaks olema
veinikelder, et saaksime viia norutajatele
midagi? Ei. Pane tähele hädalisi
ja tee neile head nii, et teised ei
peaks neid pärast Samaaria misjonis
või Lootuse külas aitama. Peamine
on hädaline ja lahendus, mis teda
aitaks.
JULGUSTUSED
1Ts 5,68: «Niisiis, ärgem magagem
nagu teised, vaid olgem ärkvel ja
kained, sest magajad magavad öösel
ja joomarid on joobnud öösel. Aga
meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem
kained, rõivastatud usu ja armastuse
kaitserüüga ning päästelootuse
kiivriga.»
1Pt 4,34: «Sest te olete minevikus
küllalt palju aega mööda saatnud paganate
tahtmist täites, elades kõlvatuses,
himudes, purjutamises, prassimistes,
joomingutes ja sündsusetutes
ebajumalateenistustes. Just seepärast
nad võõrastavad, et te nendega ei
jookse kaasa sellesama ulaelu voolus
ja teotavad teid.»
Piibel kutsub meid olema kained.
Siin on öeldud, et kui sa nii teed, hakatakse
sind halvustama. Sa pole
enam «nende» hulgast. Seda paljud
kardavadki, aga see väljakutse tuleb
välja kannatada. Peale seda kogeme
tõelist võitu, Jumala ligiolu ja vaimulikku
õnnistust.
Lõpetuseks on sobilik meenutada
Eesti EKB Koguduste Liidu läkitust
2005. aasta konverentsil Tartus:
«Äratusliikumised, millest oleme alguse
saanud, kuulutasid Jeesuse
Kristuse vabastavat väge igasugustest
ahelatest. Selle tulemusena pääsesid
tuhanded eesti pered alkoholi ja tubaka
küüsist. /.../ Leiame, et karske
elulaad on läbiproovitud viis jagada
evangeeliumi Jeesusest Kristusest
Püha Vaimu väes.»
JOEL KEERNIK
TA LEIDIS OMA TEE
Pärast teoloogia õppimist oli David
Kröker (35) Saksamaal seitse aastat
ühes vennastekoguduses noortepastor
ja seejärel neli aastat vanempastor.
Aga juba üliõpilasena tahtis ta saada
koguduste asutajaks.
TÄHELEPANUVÄÄRNE KUTSE
Kutse tööle oli Krökeril omapärane.
18-aastaselt
tegi ta autojuhiload ja salaja
ka mootorratturi omad. Salaja sellepärast,
et tema isa oli sellele vastu.
Ükskord tegigi ta avarii. Kodus kasutas
ta hädavalet: ta olevat jalgpalli
mängides viga saanud. Kuid 2016.
aastal sai minevik ta kätte. Tal tekkisid
tugevad puusavalud. Arstid soovitasid
kahte operatsiooni. 17. jaanuaril
2017 pidigi ta noa alla minema.
Enne kui asi sinnani jõudis, soovitas
isa otsida tal üks kristlasest massöör.
See küsis temalt kohe: «Kas sul on kunagi
avarii olnud?» Ja mees julgustas
Krökerit: «Sellest saame me massaaiga
jagu.» Nii ütleski ta operatsiooni
ära.
Plaanitud operatsioonipäeval küsis
üks kaastööline Krökerilt, kas ta ei tahaks
hakata juhtima koguduste asutajate
meeskonda. Selles küsimuses nägi
Kröker Jumala kutset. Ta andis
nõusoleku ja vaatas mitmed projektid
üle. Tee avanes talle Euskirchenis, kus
tema abikaasa Monika koolis oli käinud.
Selles paigas oli kunagi olnud
vennastekogudus, aga see oli tegevuse
lõpetanud.
NIMEKAIM BRASIILIAST
Uue töö ettevalmistamise käigus
rääkis ta Euskircheni kristlastega ja ka
misjonäridest abielupaari Christa ja
Walter Feckinghausiga, kes olid palju
aastaid töötanud Brasiilias. Neid külastades
leidis ta istekoha ühe portreepildi
all. Walter Feckinghaus küsis
temalt, kas ta teab, kelle pildi all ta
istub? Kui Kröker eitavalt vastas, ütles
pensionil misjonär: «See on Brasiilia
misjonär David Kröker.» Noore
mehe nimekaimu oli ta kurva südamega
Brasiiliasse maha jätnud, et
uues elukohas teist David Krökerit
tundma õppida. Koguduseasutaja
jaoks oli see järjekordne kinnitus.
Nüüd juba poolteist aastat töötab
Krökerite abielupaar Euskirchenis.
Nad pidid nullist peale hakkama. Aga
nad on asutanud juba neli rakugruppi
need on väikesed 512-inimeselised
grupid, kes iga nädal kokku saavad, et
vestelda ja koos Piiblit lugeda: üks
grupp meestele, teine naistele koos
lastega, kolmas noortele naistele ja
neljas, mis korraldab pühapäeva
hommikuti jumalateenistusi.
Naabrite kaks tütart lasksid end
juba ristida. 2019. aasta jõulujumalateenistusele
tuli 40 inimest. Kröker:
«Meie jaoks on tähtis olla palju aega
koos inimestega, keda Jumala armastus
enda poole tõmbab.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
TEINE PEREKOND
Ma elan Udmurtias, olen 43-aastane.
Juba 25 aastat elan ma koos Jumalaga.
Ta aitab mind alati ja ma näen
kõiges Tema kätt.
Enne pöördumist tundsin sisemist
tühjust ja rahulolematust. Tundus, et
kõik oleks nagu hea: perekond, sõbrad,
kellega ma veetsin koos palju
aega, aga mu elu ei rahuldanud mind.
Üksi jäädes tundsin end väga üksildasena.
Vanematega ma sellest rääkida
ei tahtnud, sest nad ei oleks mind
niikuinii mõistnud.
AJALEHT NÄITAS TEED
Et üksindustundest lahti saada, otsustasin
otsida endale tüdruku. Ostsin
kohaliku ajalehe. Seda uurides komistasin
juhuslikult evangeelsete kristlaste
koguduse jõulujumalateenistuse
kutsele «Istali» jääpaleesse. See on
Ievski linna kõige suurem hoone.
Ma lõikasin kuulutuse välja ja otsustasin
lihtsalt uudishimu pärast kohale
minna. Ma olin kirikus varem ka
käinud, küünla pannud, jutlust kuulanud,
risti ette löönud ja pattu kahetsenud.
Jumal hoidis mind suitsu ja alkoholi
eest ja ma olen Talle selle eest väga
tänulik. Kuid vaimse tühjuse tunne
ei kadunud ära. Kui läksin koju, läks
kõik tavalisse ringi: tülid perekonnas,
sõimamine, solvangud, mittemõistmine.
TUGEV MÕJU
Jääpalees kohtasin elurõõmsaid inimesi,
kes olid soojad ja armastavad.
Oli niisugune tunne, nagu oleksin
neid juba ammu tundnud. Nad tervitasid
mind käesurumisega, õnnitlesid
jõulude puhul ja juhatasid saali.
Ma olin sellest vapustatud.
Koosoleku alguseni oli jäänud mõni
sekund. Ma hakkasin ringi vaatama
saalis oli palju rahvast. Kui lavale läks
ülistusgrupp, tõusid kõik püsti. Koguduse
pastor tervitas osavõtjaid ja
ütles: «Jumal on elav!» Vastuseks kõlas:
«Aamen!» Siis ma veel ei mõistnud
nende sõnade tähendust.
Kui ülistusgrupp hakkas laulma,
siis ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida
ja ma pidin oma kohale maha istuma.
Minu sees käis võitlus. Pärast
laulu jutlustas pastor jõuludest ja Jeesuse
Kristuse maailma tulemise põhjusest.
Ma kuulasin teda suure huviga.
Jutluse sõnad olid nagu palsam, mis
voolas minu hinge ja ma lihtsalt
imesin selle endasse.
Minu sees keeras, ma hakkasin värisema.
Mõistsin, et olen patune ja
pean meelt parandama, kuid kartsin
ette minna. Mõtlesin, et lähen kunagi
hiljem ja siis parandan meelt. Muidugi
ei mõistnud ma kogu jutluse sisu.
Jumalateenistus meeldis mulle. Pärast
seda sain nagu paljud teisedki
kingituseks raamatu. Tagumisel küljel
oli koguduse aadress ja koosolekute
ajad. Pärast seda pidulikku jumalateenistust
lendasin koju nagu tiibadel.
Kodus rääkisin vanematele, kus ma
olin, mida nägin ja kuulsin. Nad ei takistanud
mul koosolekutel käimist.
Aga kõik sõbrad jätsid mu maha.
TULI VÕIT
Ma pöördusin oma pattudest 22.
jaanuaril 1995. aastal. Sellest ajast
peale on mul ustav ja usaldusväärne
sõber Jeesus Kristus, kes mind kunagi
maha ei jäta. Mul tekkis elumõte,
julgus tuleviku suhtes, südamesse tuli
rahu, nagu ei oleks mul kunagi olnudki
depressioone, tühjust, igavust, viha
ja üksindustunnet.
22. oktoobril 1995 mind ristiti. Ma
hakkasin käima ühes kodugrupis meie
rajoonis ning sõna otseses mõttes külvasin
grupijuhi üle küsimustega Jumalast
ja usust. Ta vastas mulle alati
kannatlikult ja armastusega. Seejärel
tegin ma läbi algajatele usklikele
mõeldud kursuse.
Ma ei ole kunagi kahetsenud seda,
et Jumal just sellisel viisil viis mind
oma kogudusse, millest sai mulle teine
perekond.
NIKOLAI SOLOVJOV
Vera i izn
PIDUPÄEV ANTSLAS
Pühapäeval, 12. jaanuaril tähistas
Antsla EKB Kogudus 94. aastapäeva.
Pidupäeva külaliseks oli Tallinna
Oleviste Koguduse Effataa koor. Tervitused
andsid edasi Antsla vallavanem
Avo Kirsbaum, Kõrgema Usuteadusliku
Seminari õppejõud ja
Mooste koguduse pastor Ermo Jürma,
Antsla Täisevangeelse Koguduse
pastor Tõnu Hendrikson, lisaks kirjalikud
tervitused kogudustelt ning
Eesti EKB Koguduste Liidult. Jutluse
pidas Euroopa Baptistiföderatsiooni
president Meego Remmel. Koosolekule
järgnes kõigile avatud pidupäeva
kohvik ning Signe Hellamaa maitsva
sünnipäevatordiga maiustamine.
Kogudus on südamest tänulik Jumalale,
et Ta on õnnistanud nende pühakoja
juurdeehitust, mis on mõeldud
laste- ja
noortetööks ning sotsiaaltööks.
Pärast jumalateenistusi, kontserte
jm ettevõtmisi on nüüd võimalik
olla osaduses söögisaalis, mis loob
hea võimaluse saada tuttavaks kogukonna
inimestega.
Antsla kogudus tänab iga toetajat
ning annetajat. Samas on pühakoja
ehituse lõpuni veel palju teha. Ehituse
heaks on võimalik annetada panga
kaudu: Antsla EKB Kogudus, a/a
EE561010402015478008, selgitus:
«Annetus pühakoja ehituseks». Teine
võimalus on helistada annetusliinile:
numbril 9007060 annetad pühakoja
ehituseks viis eurot ja numbril
9007070 annetad 25 eurot. Helistades
on oluline kuulata seitse sekundit telefonis
edastatavat sõnumit, mis võimaldab
süsteemil annetuse registreerida.
PEETER LEMATS
Antsla EKB Koguduse pastor
Pildil: Vallavanem Avo Kirsbaumi (paremal)
sõnul on kogudus ja vald nagu vihmavari
mõlemad toetavad kogukonda.
Vasakul pastor Peeter Lemats.
Foto: Meego Remmel
ALLIANSSPALVENÄDAL 2020
1. Tallinna Allika kogudus.
2. Kohtla-Järve Saaroni kogudus.
3. Kuressaare EKNK kogudus.
4. Tallinna Oleviste kogudus ülistuskoor «Ekklesia».
5. Nõmme Baptistikogudus.
6. EKNK Toompea kogudus.
Fotod: Indrek Luide (1, 46), Artur Põld (2) ja Alur Õunpuu (3)
|