Nad tulevad ja söövad paljaks
meie aiad, põllud ja metsad. Nad
muudavad vastikuks kõik, millest
üle roomavad. Neil puuduvad looduslikud
vaenlased linnud neid ei
söö ja siil sülitab nad kohe suust
välja, kui on proovinud. Nende
peatamiseks peaks tegema korjamistalgud
ja survestama riiki, et
midagi radikaalset ette võetaks.
Jutt on Eestis levima hakanud
võõrliigist, kollakat või punakat
värvi hispaania ehk lusitaania
teeteost.
Aga miks ei tunne inimesed hirmu
ja ei võta midagi resoluutset ette,
kui juttu on patust? «Kui me
ütleme: «Meil ei ole pattu,» siis me
petame iseendid ja tõde ei ole meis.
Kui me oma patud tunnistame, on
Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab
andeks meie patud ja puhastab
meid kogu ülekohtust.» (1Jh 1,89).
Nälkjat kardetakse, sest ta ohustab
maist elamist, aga oma hinge igavese
saatuse pärast ei muretseta.
Siiski pole veel hilja: «Aga veel
nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu
poole kõigest südamest, paastudes,
nuttes ja kurtes! Käristage
lõhki oma süda, aga mitte oma riided,
ja pöörduge Issanda, oma Jumala
poole, sest Tema on armuline
ja halastaja, pika meelega ja rikas
heldusest, ja Tema kahetseb kurja!»
(Jl 2,1213).
TÕDE VABASTAB
Toimetaja kommentaar
Üle hulga aastate tuli Eestimaa taevasse
silmaga nähtav komeet. Vanal
ajal oleks seda peetud õnnetuse kuulutajaks,
aga meie oleme õnneks taevakehade
olemusest juba rohkem
teadlikud.
Ülespoole vaadates andkem Jumalale
au: «Sina üksi oled Issand, sina
oled teinud taeva, taevaste taevad
ja kõik nende väe, maa ja kõik, mis
selle peal on, mered ja kõik, mis neis
on. Sina annad neile kõigile elu ja taevavägi
kummardab sind.» (Ne 8,6).
HIPIDE LAAGER
Seep, ampoon ja hambapasta olevat
keelatud. Niisugune teade levis
Antsla lähedal korraldatava rahvusvahelise
hipide laagri kohta, kuid pärast
püüti seda ümber lükata.
Kui jätta moraaliküsimused kõrvale
ja tegelda ainult hügieeniga, siis alles
äsja soovitati kõigil hoolega käsi pesta
ja nähti selles ühte meetodit rahva
kaitsmisel koroonaviiruse eest. Nüüd
äkki pidi meie maale tulema umbes
tuhat laagrilist, kes lausa keelavat
puhtusepidamise ära. Ühes eelmises
nende laagris, kui koroonaviirust veel
ei olnud, olevat olnud probleemiks
kõhutõved. Niisugused sõnumid pidid
tegema terviseametnikke rahutuks.
Vanas Testamendis on toodud mõned
puhtuse pidamise reeglid. Selleaegsed
inimesed ei teadnud midagi
mikroobidest ega viirustest. Jumal
kehtestas neile puhtuse usulise nõudena.
Aru ei saa, milleks, aga kui Jumal
käsib, siis järelikult tuleb ennast
pesta... Teistel rahvastel polnud selliseid
norme, neile tuli «imelikku»
puhtusepidamist eraldi selgitada:
«Variserid ja kõik juudid söövad ju
alles siis, kui on kamalutäie veega käsi
pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate
pärimusest. Ja kui nad tulevad
turult, siis nad ei söö enne, kui on
käsi loputanud, ja on palju muud, mida
nad on võtnud pidada: karikate ja
kausside ja katelde ja lavatsite pesemist.»
(Mk 7,34).
Paljud usklikud palvetasid, et seda
laagrit ei tuleks. Peapõhjuseks oli
muidugi kartus patu ees. Seda hirmu
«kaasaegsetel» inimestel enam ei ole.
Usu- ja
moraalinormide rikkumise taga
nähakse vabadust ning inimõigusi.
Vaimne räpasus on aga hullem kui
füüsiline, see levib nagu nakkushaigus
ja toob kaasa igavese hukatuse.
Õnneks see laager keelati viimasel
hetkel ära, pärast seda kui juba esimesed
hipid olid kohale jõudnud. Tänagem
Jumalat selle eest! Aga küllap
nüüd minnakse mujale. Seega ei ole
palvetamise põhjused kadunud.
NÕUKOGUDE EESTI
1977. aastal kirjutas Richard Kaups
ajakirjas Usurändur: «Kuratlik antikristlik
võim lammutas meie riigi
ning kõik need väärtused, mis olid
meile pühad ja kallid. Arreteeris, tappis
ja küüditas metsikult kümneid tuhandeid
inimesi. Ülekohtu, pettuse,
vale ja vägivallaga liideti meie vabariik
despootliku Venemaaga.»
Need sõnad on tõde. 80 aastat tagasi
tehti Eestist Nõukogude Liidu
osa. Nõukogude Liit on juba ammu
minevik, aga ikka veel üritatakse teda
puhtaks pesta ja õigustada. Õigustajateks
on enamasti inimesed, kes ei
suuda tunnistada, et nad ise või nende
esivanemad olid ohvrid või ajupestud.
«Tõde vabastab teid,» ütles Jeesus
(Jh 8,32). Väga raske on küll tunnistada
veaks iseenda või oma rahva
elust terveid aastakümneid, aga muidu
ei tule ka tõelist vabadust.
Nõukogude võimu üheks kuriteoks
oli inimeste eemaldamine usust ja Jumalast.
Suured hulgad ei suuda tänaseni
sellest üle saada. Nad ei ole
ateistid, aga ei pea vajalikuks otsida
tõde oma hinge seisundi ja Jeesuse
Kristuse pakutava pääste kohta. Nad
ei suuda võtta tõsiselt evangeeliumi
sõnumit ja tulemus on kurb: «Ja Jeesus
ütles neile: «Teie olete alt, mina
ülalt. Teie olete sellest maailmast,
mina ei ole sellest maailmast. Ma just
ütlesin teile, et te surete oma pattudesse;
sest kui te ei usu, et mina olen
see, siis te surete oma pattudesse.»»
(Jh 8,2324).
1922. aastal soovitas Adam Reinhold
Schiewe Teekäijas avaldatud
kirjas hinnata usuvabadust, mis Eestis
sel ajal oli. See vabadus on meil
õnneks täna taas olemas. Me ei peaks
seda mitte ainult hindama, vaid ka
kasutama. Kurjus ei ole meie vabadusega
kindlasti rahul, aga seda enam
peaksime oma võimalustest kinni
haarama: «Kristuse sõna elagu rikkalikult
teie seas, kõiges tarkuses õpetage
ja manitsege üksteist psalmide,
hümnide ja vaimulike lauludega,
laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!»
(Kl 3,16).
«Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja. ... Ent kirves on juba puude
juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse
tulle.» (Mt 3,8.10).
MÕTTEID KRISTUSE KOGUDUSEST
«Teie aga olete «valitud sugu, kuninglik
preesterkond, püha rahvas,
omandrahvas, et te kuulutaksite Tema
kiidetavust», kes teid on kutsunud
pimedusest oma imelisse valgusse
teid, kes te muiste polnud
rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas,
teie, kelle peale polnud halastatud,
nüüd aga on» (1Pt 2,910).
Jumala kogudus on midagi sellist,
mida meie oma mõtted ja sõnad
ei suuda kunagi täielikult haarata.
Olgu meil siinjuures püha aukartust.
Issand ise tulgu meile appi ja
seletagu seda oma Vaimu läbi.
Koguduses on tegevad jumalikud
jõud, mis ei allu meie mõttekäikudele.
Paljude lihtsate, eluliste ja aegumatute
piltide abil on Uues Testamendis
edasi antud kristliku koguduse
olemus, tähtsus ja ülesanded.
JUMALA RAHVAS
Iga inimene kuulub mingi rahva
hulka. On palju erinevaid rahvaid,
neil on oma keel, kultuur, kombed
ja tavad. Jumala rahvas on ainulaadne
sellepärast, et koguduses on
inimesi kõigist maailma rahvastest.
Ilm 7,9 on öeldud: «Suur rahvahulk,
keda ükski ei suutnud loendada,
kõigist paganahõimudest ja
suguharudest ja rahvastest ja keeltest
seisis trooni ees ning Talle ees,
valged rüüd üll ja palmioksad
käes.»
Nende ühine tunnus on, et nad on
Jeesuse läbi puhtaks ja valgeks saanud.
Nende erinevus kõigist teistest
on nii suur, et kõige parem ja täpsem
oleks nende kohta öelda nad
on uuesti sündinud.
Kristliku koguduse piiridesse
mahub väga erinevaid inimesi igalt
poolt. Siin on ruumi kõigile, kes on
Kristuse vastu võtnud. Mõelgem,
me oleme samas koguduses, kus on
Peetrus ja Paulus, Johannes ja Toomas.
See on imeline, et kõik võivad
ristiusu alla ära mahtuda.
Igaühel on ju oma soovid, vajadused
ja tavad. Kristlik sõnum on
universaalne ja ühesugune kõigile
rahvastele see on, et Jeesuse läbi
võib saada päästetud, leida pattude
andestuse!
See on tõsiasi, mida tuleks ikka ja
jälle meelde tuletada. Eriti vajalik
on see siis, kui koguduse sees tekivad
olukorrad, kus koguduse liikmed
enam ei mahu üksteise kõrvale.
Maailmas on see tavaline, et
tekivad pinged mitte ainult üksikisikute,
vaid ka suurte rahvaste ja
riikide vahel. Sageli viib see hävitavate
sõdadeni. Ajalugu ongi suuresti
sõdade ajalugu. Kahjuks ka
kristliku kiriku ajalugu on täis
vastastikust võitlust. See juhtub
siis, kui maailm oma meelsuse ja
meetoditega tungib kogudusse.
PÜHA RAHVAS
Selle rahva tunnuseks on, et nad
on valitud ja kutsutud pimedusest
imelisse valgusesse. Oma seisuselt
on Jumala rahvas kuninglik preesterkond.
Preester on see, kes seisab
Jumala ees ja vahendab rahvast
Jumalale. Jumala rahvas kuulutab
Jumala kiidetavust.
Jumala püha rahva moodustavad
need, kes on ära lahutatud
maailmast. Nad elavad küll selles
maailmas, aga nad ei kuulu siia,
vaid kuuluvad Jumala perekonda.
Iga koguduse ülesanne on kaitsta
oma pühadust. Oma liikmeteks tohib
kogudus võtta ainult uuestisündinud
inimesi. Jumala riigi liikmeks
ei saa maapealse sünniõiguse
kaudu. Loomu poolest oleme kõik
kaduva liha lapsed. Uussünd, ülevaltsünd
annab Jumala lapse seisuse
inimesest saab Jumala rahva
liige.
Selleks, et võiksime kogeda uuestisündi,
on vaja, et Jumala sõna
teeks meie juures oma tööd. Jh 6,63
ütleb Jeesus: «Sõnad, mis ma teile
olen rääkinud, on vaim ja elu.»
Jeesuse sõnadega tuleb kaasa
Püha Vaim. Me ei saa ette kujutada
usklikku inimest ilma Püha Vaimuta.
Näiteks Piibli lugemine ilma
Püha Vaimuta on vaid ühe raamatu
lugemine paljude raamatute hulgast.
Aga koos Püha Vaimuga
muutub see meie jaoks Jumala sõnaks.
Püha Vaim muudab meie arusaamist,
käitumist, kõnepruuki, huvide
ringi kõike. Kogu meie olemuses
toimuvad muutused paremuse
suunas. Need võivad võtta aega,
kuid mõned olulised asjad peavad
kohe maha jääma. Inimesed peavad
sõna kaudu usklikuks saama.
Muud asjad sealjuures on vaid
abistavas osas.
PÜSIB IGAVESTI
Maailmas muutub kõik väga kiiresti.
Muutuvad inimesed ja olukorrad,
ka me ise muutume. See,
mis nooruses oli nii oluline, pole
seda enam vanaduses. Ainus, mis
on muutumatu ja jääv, on Jumala
sõna. Jeesus ütleb Mt 24,35: «Taevas
ja maa hävivad, aga minu sõnad
ei hävi.»
Jumala sõna on meile antud Piibli
kaudu ja see on kõige kindlam
garantii, mis üldse olla saab. Mõelgem,
kui võimas on vaadelda tähistaevast
või Maad selle elurikkuses
ja ometi see kõik hävib. Aga meil on
midagi, mis ei hävi see on Jumala
sõna. Sellepärast võime kindlalt
öelda, et inimesed peavad selle sõna
kaudu usklikuks saama.
Meie inimlikud sõnad ja ka head
teod ei tee kellestki usklikku inimest.
Ainult Jumala sõna ja Püha
Vaimu läbi sünnivad inimesed, kes
kuuluvad püha rahva hulka, Jumala
perekonda, Jumala riiki.
Maailm teeb kõik, et usklik inimene
unustaks, et ainus kindel alus
on Jumala sõna. Ta püüab teha nii,
et see muutuks kuidagi ähmaseks.
Ta ütleb: «Vaadake, kui palju head,
uut ja huvitavat on, keskenduge
rohkem sellele. Moodustame koos
ühtse kogukonna. See avab teile
palju suuremad võimalused ja toob
edu. Te võite oma Jumala sõnaga
isegi kaunistada meie üritusi, kuid
muidugi ainult teatud osadega
Piiblist. Kõike, mis seal on, ei sobiks
küll kasutada.»
Oma olemuselt on maailm Jumala
sõna vaenlane, ta ei võta seda
kunagi omaks. Jk 4,4 on öeldud:
«Kas te siis ei tea, et sõprus maailmaga
on vaen Jumalaga? Kes iganes
eelistab olla maailma sõber,
seab end Jumala vaenlaseks.»
Igal koguduse liikmel on vaja pühitsust
ja puhtust. Oma elu peab
kontrollima Jumala sõna valgel ja
küsima endalt, kas minu elu vastab
sellele, mis Jumala sõnas on püstitatud.
Meil tuleks pidevalt mõelda
ja kontrollida, millises suunas on
meie areng, kas madalamale või
kõrgemale pühaduse poole. Koguduse
ülesanne on hoiatada patu
eest, noomida, karistada ja kui vaja,
siis ka kogudusest välja panna.
On niisugune algselt tehniline
mõiste nagu tolerants. Nüüd on see
kasutusel ka inimestevahelistes suhetes.
Öeldakse, et peaksime olema
tolerantsed. Tolerants tähendab
lihtsalt lubatud hälvet, masinate
puhul teatud lõtke. Kulumise käigus
need suurenevad, masin hakkab
üha rohkem logisema, auto puhul
öeldakse autoloks, logu auto.
Ilma tolerantsideta ei saa. Ühtegi
asja pole võimalik täiuslikult täpselt
teha. Mida täpsemini, mida
väiksemate tolerantsidega on midagi
tehtud, seda parem ja kvaliteetsem
see on.
Teatud perioodil tellis Ford osale
oma autodele Jaapanist käigukastid.
Varsti hakkas rahvas tahtma
just neid autosid, millel oli Jaapani
käigukast. Kui Ford hakkas asja
uurima, siis selgus, et need olid valmistatud
palju suurema täpsusastmega
kui Fordi enda omad ning
olid sellepärast vaiksemad ja töökindlamad.
Igapäevases elus on nii, et kõik
kulub ja lõpuks muutub asi kasutuskõlbmatuks.
Inimese vaimulikus
elus peaks olukord olema täpselt
vastupidine. Usuelu käigus
peaks ta vaimulik kvaliteet järjest
tõusma ja lõpuks igavikku jõudes
peaks vaimuliku tolerantsi tase olema
null. See tähendab täielikku
kokkusobimist oma Issandaga.
Teatud usuelu tasemel on juba väga
väikesed kõrvalekalded ohtlikud.
See, mis oli veel usuelu algul lubatud
hälve, pole enam usuelu edenedes
lubatud.
Kui vanem ja usus juba kogenud
inimene on väga tolerantne, siis sellisena
pole ta Jumalale kõlblik.
Meenutame Vanast Testamendist
preester Eelit. Kõrges vaimulikus
seisuses lugupeetud preester oli liiga
tolerantne oma poegade suhtes.
See oli hukatuseks poegadele ja talle
endale. Vanadel on kiusatus olla
noortele niisugune mõnus taat või
memm, kes sallib ja lubab peaaegu
kõike, isegi siis, kui see talle endale
ei meeldi. Õigustades, et eks oma
nooruses sai ise ka nii mõndagi tehtud.
Inimene igatseb alati lugupidamist
ja head äraelamist. Kuid millegipärast
on Jumal seadnud elu ja
eriti usuelu nii, et see on võitlus,
võitlus algusest kuni lõpuni! Olgu
nooruses või vanaduses, kas oleme
valmis usuvõitluseks? Kas oleme
valmis jagama koguduse muret ja
raskusi, kas oleme valmis kõndima
pühaduse teed ka siis, kui on raske?
Kas armastame tegelikult Jumala
rahvast või tahame osa saada
ainult koguduse rõõmudest ja õnnistustest?
ARMU SAANUD
Kui meil on raske, siis rõõmustagu
meid Jumala halastus ja mõelgem
selle peale. Jumala halastus
väljendub Tema armus. See tähendab
Jumala heatahtlikku juhtimist
meie suhtes. Arm on Jumala kingitus
meile ilma meiepoolsete teeneteta.
Armu sisu on pattude andestus ja
kindel õndsuse lootus igavene elu.
Armu läbi mõistetakse inimene Jumala
ees õigeks. Jumala kogudus
erineb kõigest muust selle poolest,
et see koosneb armu saanud inimestest
nendest, kelle patud on
andestatud. Pattude andestus jagab
inimese elu kaheks enne ja
pärast andestust.
Samuti jagab pattude andestus
kõik inimesed, kogu maailma kaheks
nendeks, kelle patud on andestatud
ja nendeks, kellel mitte.
See on midagi niisugust, mis ulatub
ka üle surma. Kõik, mis meil on,
jääb siia maha, midagi ei saa kaasa
võtta. Igavikus on oluline ainult
see, et Jumala arm on kinni katnud
meie pattude hulga.
Kogudus on Jumala rahvas, kes
on kutsutud pimedusest imelisse
valgusesse. See on püha, armu saanud
rahvas, kelle patud on andeks
antud. Selle eest usklikud inimesed
kiidavad ja tänavad Jumalat, kes
meile on ennast ilmutanud Jeesuses.
ERMO RIPS
Tartu Kolgata Baptistikoguduse
diakon
OTSITAKSE USKLIKKE SPETSIALISTE
Aktuaalne teema
Hiljuti ilmus internetis teade, et
otsitakse vastava ettevalmistuse saanud
kristlikke kogemus-nõustajaid,
tegevusterapeute ja tegevusjuhendajaid.
Kontaktisikuks olev JANE
SCHELEJEV teeb korraga mitut
tööd, aga selles intervjuus on oluline,
et ta on Rapla perekeskuse Fookus
juhataja.
Mis on Rapla perekeskus Fookus?
Keskus sai loodud pisikese Piilupardi
Mängutoana 15 aastat tagasi
Rapla keskel. Sinna toodi laps hoidu
või jäid vanemad koos lapsega mängima.
Koolis õpetajana töötades nägin, et
lisaks lapsele vajaks sageli abi ja tuge
kogu pere. 2011. aastal ostsime omale
ruumid, mida 2017. aastal hakkasime
ümber ehitama kasvasime ruumi
poolest neli korda suuremaks ja arenesime
ka sisu poolest. Meil on koolitused,
erinevad nõustamised ja tugigrupid,
vestlusringid jpm. Meil saab
pidada ka sünnipäevi, nõupidamisi,
teha arvutitööd jpm.
Koos abikaasa Joeliga oleme keskust
arendanud ning tänaseks on pisikesest
üüripinna-mängutoast
välja
kasvanud umbes 400-ruutmeetrine
perekeskus, kus toetavaid ja arendavaid
tegevusi on pere igale liikmele
olenemata vanusest ja vajadustest.
Samm-sammult
on Jumal edasi viinud
ja varustanud. Maja ümber- ja
juurdeehitamise lugu on täis imesid,
mis olid selgelt üle inimpiiride. See
on Jumala juhitud projekt, kus meil
on au olla projektijuhid.
Kas see on kristlik keskus?
See on kristlikel aluspõhimõtetel
toimetav keskus, mis on avatud kõigile.
Kõigi tegevuste juures jälgin, et
need ei läheks vastuollu meie keskuse
põhimõtetega.
Kui palju on keskusel palgalisi?
Ühtegi palgalist ei ole meil siiani
olnud, kõik tööd on tehtud vabatahtlikkuse
alusel. Ka üldehitusjärgsed
sisetööd on tehtud oma kätega ja paljude
vabatahtlike abiga.
Projektide toel oleme saanud läbi
viia koolitusi, kaasata nõustajaid ja
spetsialiste. Kui on vaja psühholoogi
või tegevusjuhendajat või muid spetsialiste,
siis kutsume neid mujalt ning
tasume teenuse eest arvete alusel. Raha
tuleb mõnikord osalejatelt ja vahel
projektitoetustest Rapla vallalt, kohaliku
omaalgatuse programmilt. Ehitamist
toetas ka PRIA Leader-meede.
Sa otsid kristlikke spetsialiste ja
mitte ainult Rapla jaoks.
Sotsiaalkindlustusamet algatas ühe
ülevabariikliku pilootprojekti erivajadustega
inimeste tugisüsteemi
jaoks, kus ei lähtuta sellest, milliseid
teenuseid meil on, vaid vaadatakse
inimest, milliseid teenuseid talle vaja
on. Teenusepakkujana on aktsepteeritud
vaid vastava hariduse ja ettevalmistusega
inimesed. Paraku ei saa
projekti kaasata neid hea südame ja
hingega kristlasi, kes võiksid abi anda,
aga kellel ei ole vastavat ettevalmistust.
Kas Sa ei karda, et kristliku abi
asemel hakatakse andma ilmalikku
sotsiaalset jne abi?
See ongi justkui kaks-ühes
ja annab
parima tulemuse. Ka kristlased vajavad
vahel abi ja tuge ning on hea, kui
toeks saab olla kristliku taustaga
spetsialist, näiteks psühholoog või
psühhiaater. Sageli mittekristlasest
spetsialisti juures on keeruline oma
hingest rääkida seda lihtsalt ei
mõisteta. Kuid inimene on tervik oma
ihu, hinge ja vaimuga. Kui abivajaja
ütleb sellisele spetsialistile, et Jumal
kõnetab teda, siis see vahel võib ollagi
justkui diagnoos. Teine ohukoht on
esoteerilise taustaga spetsialistid, kes
küll oskavad arvestada vaimse reaalsusega,
kuid paraku on nende reaalsus
ja vaimsus eksitav. Kui hapras
seisus inimene ei saa ühte poolt endast
usaldusväärsele spetsialistile
avada, siis on abi saamine võimatu.
Tegelikult on kristlikud spetsialistid
olemas.
Me tahamegi neist teada saada.
Otsimise suurem eesmärk on luua infopank
inimestest, kellel on kas sotsiaalalane
kõrgharidus või läbitud
vastavad koolitused, et saaksime seda
jagada ka kogudustega. Kurb, kui
riiklikud süsteemid või keskused on
loonud süsteeme, et inimesi aidata
ning meil ei ole spetsialiste, keda me
saaksime usaldada ja välja pakkuda.
Usklikud tahaksid sageli õppida
midagi, mis on kristlikust baasist lähtuv,
kuid ei tunne endas kutsumust
olla pastor või õpetaja koguduses.
Ehk on just need inimesi toetavad
erialad nende võimalus? Loodan, et
ühel päeval on võimalik neid ameteid
õppida koos vaimuliku haridusega
see on kristlastena meie võimalus olla
abivajaja kõrval ka maailma silmis
piisava kompetentsi ja ettevalmistusega
ning just seal, kus inimene abi
vajab. Sageli ei otsita abi küll kogudusest,
kuid olgem siis ise valmis
minema nende juurde ning olema
abiks ja tunnistuseks maailmale!
Ükskõik millises seisus on inimene
kõik on võimalik sellele, kes usub.
See on ka meie keskuse tunnuslause.
Täname!
VANUS EI KEELA TÖÖTAMIST
Eesti EKB Koguduste Liidu kunagine
president ja Pärnu Immaanueli
Baptistikoguduse endine pastor
JOOSEP TAMMO sai juulikuus
70-aastaseks.
SA OLED SÜNNILT MAAPOISS?
Esimesed kaheksa aastat elasin
Valklas, kus isa oli pastor. Tal olid
lehm, siga, kanad ja kartulimaa, et
pere ära toita. Lõpuks istutas ta
veel suure õunapuuaia. Maaelu on
mulle tuttav ja poolteist aastat käisin
seitsme kilomeetri kaugusel internaadis.
Eks see andis vintskust
juurde. Läksin Pärnus teise klassi
ja linnapoiste hulgas olin tugevamate
hulgas.
SINU ISA ALBERT TAMMO TULI
PÄRNUSSE KONFLIKTI LAHENDAMA.
Nõukogude võim pani erinevad
kogudused kokku. Head tahet oli
kõigil, aga eks isiksused mängisid
rolli. Ühe pastori ümber olid tugevad
vennad, kes võitlesid tema eest,
teine pastor oli ise tugev. Sellepärast
pidi kolmas (minu isa) tulema.
Pinge koguduses kestis neli aastat,
aga 1964. aastast kuni siiamaani on
kogudusele rahu kingitud.
Õppisin mõndagi isa hoiakutest.
Kui kogudusetunnid muutusid väga
kirjuks, siis ta ütles, et enam
nendele sõna ei anna, kellel midagi
head ütelda ei ole. Kes tuleb tema
järele, see tuleb. Head nõu tuleb ikka
kuulata, aga mingi põhimõte
peab ka olema. Kui laev on tormis,
siis tüürimees rooli juurest ei
lahku. Hiljem nägin, kuidas
kitsastes olukordades noored
mehed üsna kergesti panid
ameti maha või ütlesid, et on
läbi põlenud.
PÄRNUS ISTUSID KAKS TULEVAST
KIRIKUJUHTI KOOLIS ÜHES PINGIS.
Pärnu koolis sain kokku Andres
Põderiga, kellest sai hiljem EELK
peapiiskop ja nüüd on ta emeeritus
ning EKNi president. Esimene pinginaaber
oli tema. Me saime
headeks sõpradeks ja siiamaani
tunneme kokkusaamistest
rõõmu.
KUIDAS SA NÕUKOGUDE SÕJAVÄE
VÄLJA KANNATASID?
Kaks aastat polaarjoone taga
Murmanskis oli nagu vangilaagris.
See andis mingi karastuse ja kujutluse
sellest, mis on vene elu. Mina
tundsin, et sellest oli palju kasu.
Kui sa viina ei võta, siis küsitakse
kohe, et kas oled baptist. Ma ütlesin,
et olengi. Selle peale öeldi, et
kui viina ei võta, siis oled antikristus.
Mulle püüti ükskord vägisi
viina kurku kallata, aga sellest ei
tulnud midagi välja ning «kallis
kraam» läks kaduma. See kindel
hoiak pöördus minu kasuks, pärast
mind taga ei kiusatud, mõnes mõttes
hoiti ja kaitstigi.
KUI SA SÕJAVÄEST TAGASI TULID,
SIIS OLID KATLAKÜTJA JA RAAMATULUGEJA.
Ega tol ajal palju lugeda ei olnud.
19771979 andsime välja Lectiot
see oli käsikirjaline natuke dissidentlik
vihikukene, kokku kümme
numbrit. Elmar Salumaa käest sain
teoloogilist kirjandust, siis hakkasin
saksa keeles lugema. Kui ma
hiljem Saksamaale õppima läksin,
siis oli mul päris suur edumaa
sakslastest kaasõpilaste ees teoloogia
vallas.
Nüüd on nii, et kõik krimpsutavad
nägu, ei meeldi see ja too, ja
kas üldse ajakirju vaja on. Tol ajal
oli iga paberitükk, kus midagi
mõistlikku peal oli, suur väärtus.
MIS ON HARAKA INSTITUUT?
1978. aastal kohtus väike sõpruskond
Immaanueli ja metodisti koguduse
noori vendi Pärnus Haraka
tänava aias, et rääkida kõigest, mis
huvitas kirjandusest, religioonist,
filosoofiast ja kunstist. Aastad
möödusid, kes läks õppima teoloogiat,
kes inglise keelt, kes psühholoogiat.
Kohtumiste geograafia
laienes Tartu ja Tallinna. Kohtume
ikka veel kaks korda aastas ja teeme
ettekandeid.
KAS SAKSAMAALE MINEK OLI OOTAMATU?
Hakkasin pärast sõjaväge noortetööd
tegema ja tunnistama ning
eks see hakkas vanempresbüter
Robert Võsule silma. Võsul oli idee,
et peame Eestis hakkama seminari
tegema, aga kuskil ei olnud võimalik
õppejõudusid ette valmistada.
Arpad Arderil oli Ida-Saksamaal
palju tutvusi ja Võsul endal ka. Võsu
valis kolm nime välja: Peeter
Roosimaa, Ermo Jürma ja Joosep
Tammo.
Tol ajal oli Võsu vanemate vendade
jaoks veel noor. Nad ütlesid, et
ega me kõiki Võsu utoopiaid saa tõsiselt
võtta. Nii tundus paljudele ka
seminari idee mõeldamatu, kuigi
kaugõppekursused olid 19561960
toimunud ja Võsu oli nende kursuste
tegevsekretärina kesksel kohal.
Eks tal teatud ettenägelikkust
oli ja kainet mõtlemist, mida oleks
liidu töö edustamiseks vaja teha.
NÜÜD OSKAVAD EESTIS SAKSA
KEELT VÄHESED. KAS KA TEOLOOGIA
ON MUUTUNUD?
Muidugi on võrreldes meie lõpetamise
ajaga 1983. aastal teoloogiline
mõte edasi arenenud. Inglise
keeleruumi teoloogia on mitte just
halvem, aga sellel on teistsugused
parameetrid. Saksa keeleruumis on
fundamentaalseid uurimusi rohkem.
Meie pluss Eestis on, et meie
kõrval on veel venekeelne ruum.
Peame alati vaatama, kuidas üks
või teine kirik käsitleb kõige tähtsamat
Kristust, Tema surma,
ülestõusmist, lunastust, kas see ähmastub
ja tuhmub. Ameerika teoloogias
on kurb see, et suurelt jaolt
on teoloogiline mõte asendunud
psühholoogilise heaoluga Jumal
on selleks, et sul oleks hea, et sa ennast
hästi tunneksid, Ta aitab sind
depressioonist üle. See on kerge elu
õpetus. Sügavamad noodid jäävad
nõrgalt puudutatuks või päris kõrvale.
MIKS SINUST EI SAANUD TÄISAJAGA
TEOLOOGI?
Kui sa oled liidu president, siis sul
ei ole enam aega teoloogiaga tegeleda,
ainult nii palju, kui on vaja kuskil
vendade nõupidamisel mingi ettekanne
teha. Pensionipõlves võib-olla
saan midagi heaks teha.
Seminari alguaegadel ma õpetasin
süstemaatilist teoloogiat, hetkel
on selle osa seminaris üsna tagasihoidlik.
Oikumeenikat õpetan ka
sellel aastal. Olen õpetanud spiritualiteeti,
kultuurihermeneutikat,
filosoofiaga piirnevaid valdkondi.
Olen 30 aastat gümnaasiumis filosoofiat
õpetanud ja peaaegu kogu
eesti keelde pandud filosoofiline
kirjandus on läbi loetud.
PÄRAST SAKSAMAAD SAI SINUST
VARSTI VANEMPRESBÜTERI ASETÄITJA.
See oli 1984. aastal ja oli üllatus.
Ülo Meriloo oli väga tubli vanempresbüter.
Ega mul kontoris palju
teha ei olnud, minu osa oli käia
mööda kogudusi evangeeliumi nädalatel.
Sel perioodil käisin peaaegu
kõik Eesti kogudused läbi.
Omal ajal oli vanempresbüteri
roll teine kui praegu presidendi
oma. Vanempresbüter oli riigi ja
koguduste liidu vaheliseks lüliks,
sai pähe ka, ja kui oli väga osav, siis
tingis välja mõne hea võimaluse
midagi teha. Väga suureks õppetunniks
oli Võsu ajal presbüterite
nõukogu istungitest osa võtmine.
Võsu taktika oli, et võimalikult palju
vendi osaleks neil koosolekutel,
nooremaid ka. Põhikirjaliselt
sellel nõukogul ei
olnud suurt jõudu, aga
tal oli autoriteeti ja ta
aitas vanempresbüterit
tema töös väga kõvasti.
SINA JA JÄRGMISED PRESIDENDID
SAITE AMETISSE NOORTE MEESTENA JA
LÕPETASITE KA NOORELT. MIKS?
Noortena me vaatasime 60-aastasi,
et küll on vanad mehed. Nüüd
olen 70 ja ei tunne ennast väga vanana.
Probleemiks on füüsiline
pool. Noorelt sa suudad väga palju
teha ja pingeid taluda. President
peab palju reisima, pinge all olema
suhtlemine, ärisöömaajad, juubelid,
matused, kõike tuleb ette. Teatud
east sa tajud, et ideid veel on,
aga sa ei suuda neid ellu
viia. Ma ei kahetse,
et enam president ei
ole.
SA OLID KOLM PERIOODI PRESIDENT.
MIDA MEENUTAKSID?
Kõige olulisem esimese perioodi
alguses oli, kas liit jääb kokku või
läheb laiali, nagu enamasti igal
pool Ida-Euroopas
toimus. Et me
kokku jäime, oli suur ime. Tänu
sellele oleme me täna tugevad ja arvestatavad
suuremate kirikute kõrval
ning ka kirikute nõukogus väärikad
liikmed.
Me elasime esimesed vabanemise
aastad nii, et 2/3 eelarvest oli puudu.
Vennad küsisid, kuidas seda
eelarvet täita saab. Usus läksime
edasi ja lõpuks sai kõik täidetud.
Tol ajal oli abiallikaid ning dollari
ja siinse raha kurss oli väga hea. Oli
võimalik midagi teha, ka seminarimaja
Tartusse ehitada, mis oli omamoodi
suur ime.
Jumala armust said mõned prioriteedid
paika pandud. Oli küsimus,
kuhu me peaksime rohkem
tähelepanu pöörama, kas sotsiaaltööle
või laste- ja
noortetööle. Sai
otsustatud laste- ja
noortetöö kasuks
ning see on ennast õigustanud.
Meil on Eestis teiste kirikute ja koguduste
liitudega võrreldes selles
osas läinud kõige paremini.
KEDA SA NIMETAKSID OMA KAASTÖÖLISTEST?
Väga oluline inimene oli liidu
peasekretär Ruudi Leinus. Tema
ustavus ja töökus ilma temata ei
oleks ma kolme perioodi vastu pidanud.
Täna on ta EKNi täitevsekretär
ja ta on ka Mähe kiriku üles
ehitanud. Väga tubli mees.
Koolikaaslased Peeter Roosimaa
ja Ermo Jürma on oma teoloogikohustused
täitnud. Helari Puu ja
Ermo Jürma asepresidentidena
olid väga olulised inimesed. Oma
koguduses Ilmar Kurg, kes oli enne
mind pastor ja pärast oli mulle
abiks, ta oli ustav kuni surmani.
Meil ei olnud temaga mingeid
probleeme, nagu vahel noore ja
vana vahel tekivad. Tänan kõiki
pastoreid ja töötegijaid, kes on Issanda
tööd ustavalt teinud.
SA TAHAD VEEL TÖÖD TEHA.
Ei ole mõtet kirstu pikali heita ja
hakata surma ootama. Kui Jumal
lubab, siis oma koguduses tahaks
jõudumööda uuele pastorile kaasa
aidata. Koolis ja seminaris võiks
veel töötada. Mul on kogemused,
mis Jumal on andnud. Ma kandideerin
veel vanematekogusse ka.
Olen liidu töös osalenud 1984. aastast.
Paljude teemade ja probleemide
käsitlemisel on elav tunnistaja
väga oluline, võiks veel aidata
teistel mingis olukorras orienteeruda.
Pean ütlema suure tänutundega,
et Jumal on olnud armuline, olen
saanud Tema riiki teenida. Soovin
ka kõigile neile, kes tulevad järele,
Jumala kartust ja ustavust Tema
teenimisel, armastust inimeste ja
Jumala vastu. Me võime väga karmid
ja halastamatud olla oma tõdedes,
aga Jumal armastab kõiki
inimesi ja tahab, et kõik tuleksid
tõetundmisele. Ega Tal teisi saadikuid
ei ole kasutada kui meie.
TÄNAME!
LÕPUKS LEIDIS TA JEESUSE
Stefan Schley (34) jättis kooli pooleli.
«Selleks, et millestki aru saada,
kulus mul koolis kolm kuni viis korda
rohkem aega kui teistel lastel,» ütleb
ta täna. Tulemus: «Juba väga varakult
andsin ma alla.»
Kuna ta kodust mingit tunnustust ei
saanud, kaldus ta juba lapsena parempoolsusesse
ja möirgas natside loosungeid.
Hiljem sai temast vasakpoolne
ning ta hakkas võitlema kapitali
ja ekspluateerimise vastu.
Keegi ei tohtinud talle midagi ütelda.
Iga päev suitsetas ta kanepit ja tarvitas
kaifi saamiseks seeni. Ta seksis
paljude naistega. Selle tagajärjel on
tal kolm last, kes elavad oma emade
juures.
Kuna ta keeldus sooritamast sadat
ühiskondliku kasuliku töö tundi, mis
talle 2012. aastal karistusena solvamise,
ahistamise ja kodurahu rikkumise
eest määrati, pidi ta istuma viis
kuud vanglas. Ta tundis end mässajana,
kellel on alati õigus.
MUSTAD JÕUD
Vanglas tegeles ta budismi ja amanismiga.
Seal käis ta ka jumalateenistustel,
mitte küll huvist kristluse vastu,
vaid lihtsalt selleks, et see andis
talle võimaluse vahepeal kongist väljas
käia.
Trellide taga istudes saabus talle
kord kohtust kiri. Tema vastu oli alustatud
uus süüasi rongis piletita sõitmise,
solvamise ja vara lõhkumise
pärast. Sellest rääkis ta vangla kaplaniga
ning palus enda pärast palvetada
seda kaplan ka tegi.
Sõidu ajal kohtusse palvetas Schley
esimest korda teadlikult Meie Isa palve,
mille ta oli leidnud ühest kaplani
kingitud raamatust. Lisaks palus ta, et
Jumal sekkuks. Ja läkski nii, et üllatuslikult
karistati teda ainult tingimisi
vaatamata sellele, et prokurör oli
nõudnud seitset kuud vangistust.
Kuid Schley unustas palvekuulmise
kiiresti. Kui ta vanglast välja lasti,
tegeles ta taas esoteerikaga ja uuris
inkasid, kes umbes aastal 1200
ehitasid Lõuna-Ameerikas
üles hiigelriigi
ning kummardasid maad
emana ja päikest isana. «Ja ka mina
tegin nii,» ütleb Schley nüüd. Tulevikus
tahtis ta saada vaimse enesearengu
treeneriks. Aga õnnelik ja rahul ta
ei olnud.
KAHE VIDEO MUUTEV MÕJU
Lõpuks sattus Schley internetis videole,
mille nimeks oli «New Age
juurest Jeesuse juurde». See pani ta
värisema. Naine videos rääkis oma
varasemast elust ning sidemetest
deemonlike jõududega. Aga mida ta
ütles, seda teadis Schley ju isegi. Ta
sisendas endale, et «see kõik on jama».
Veidi hiljem komistas ta järgmisele
sarnasele videole. Aga seekord ta teadis
seda naist. Ta helistas talle ja rääkis
temaga oma igatsusest täiusliku
elu järele. Ja siis koges ta midagi
imesarnast. Sealsamas telefoni teel
palvetas ta koos selle naisega ja võttis
Jeesuse Kristuse oma ellu vastu.
«See muutis kõik,» ütleb Schley
nüüd. Möödas on sellest nüüd poolteist
aastat. Augustis 2019 laskis ta
end Läänemeres ristida ja liitus baptistikogudusega.
Igal pühapäeval käib
ta koguduse jumalateenistustel, vaadates
tulevikule optimistlikult: «Ma
tean, et Jumal on minu poolt.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
PASTORIST PRESIDENDIKS
Malawi uueks presidendiks sai nelipühikiriku
pastor, Malawi Kongressipartei
esimees Lazarus Chakwera
(65). 28. juunil andis ta ametivande.
23. juuni valimistel sai ta peaaegu
59% häältest. Sellega võitis ta alates
2014. aastast võimul olnud presidenti
Peter Mutharikat (80), kes sai peaaegu
40% häältest. 2019. aasta mais toimunud
valimistel jäi Chakwera alla,
kuid reeglite rikkumise pärast tühistas
põhiseaduskohus valimistulemused ja
määras uued valimised.
Chakwera pärineb vaesest talupojaperekonnast
pealinna Lilongwe lähedalt.
Ta õppis Malawis ja Lõuna-Aafrika
Vabariigis teoloogiat ja sai
USAst kraadi. 19832000 õpetas ta
Lilongwes nelipühiliidu (Assemblies
of God) kõrgkoolis ja juhtis seda alates
1996. aastast. 1989. aastast oli ta
liidu juhiks ja pani ameti maha 2013.
aastal, et minna poliitikasse.
Chakwera võit on ajalooline. Esimest
korda Aafrikas võitis opositsiooni
kandidaat kohtu poolt korraldatud
uued valimised. Aga see ei olnud
Chakwera esimene katse presidendiks
saada. Ta oli kandidaat ka
aastatel 2014 ja 2019, kuid kaotas valimistel.
Mõlema kaotuse järel kutsus
ta oma kaasmaalasi rahule ja valimistulemuste
tunnustamisele.
Malawi on üks maailma kõige
vaesemaid riike. Enam kui pooled 21
miljonist elanikust elavad allpool
vaesusepiiri.
idea Spektrum
TA LÖÖB MU SURNUKS!
Dennis Heinsohn (43) õpetab nukkude
abil lastele liiklusreegleid. Pole
aga sugugi enesestmõistetav, et ta
täna veel politseis töötab. Ühe politseioperatsiooni
ajal oleks ta peaaegu
surma saanud.
Heinsohni tollastest läbielamistest
võiks kirjutada lausa kriminaalromaani.
Noore koerajuhina Hamburgis
kuulis ta raadio kaudu, et kaks
kolleegi vajavad abi. Nad olid jälile
saanud Poola autovarastele ja tahtsid
kahtlusalust autot kontrollida.
Kui Heinsohn kohale jõudis, hoidis
üks politseinik kinni kahte maaslamavat
meest. Teine püüdis kolmandat
kinni võtta, aga see hakkas vastu.
Heinsohn läks appi, jättes koera autosse.
Agressiivne mees rebis end
lahti ja sai ühte tagahoovi põgenema.
Heinsohn jooksis järele ja tahtis teda
vahistada, aga mees sai hoopis temast
kinni. Politseinik haaras gaasiballooni
ja suunas joa mehele näkku. See
ei mõjunud. Selle asemel lõi mees
politseiniku pikali, põlvitas tema kohale
ja hakkas teda rusikaga näkku
peksma, politseiniku pead mitu korda
vastu sillutist tagudes. Lööke oli vähemalt
kaheksateist.
Heinsohnil oli surmahirm: «Ta lööb
mu surnuks!» ja hüüdis appi. Võttis
aega, kuni abi kohale jõudis. Kahel
politseinikul õnnestus vaevu peksjast
kinni haarata ja talle käerauad panna.
TUNDIS JUMALA ARMASTUST
Heinsohn nägi kohutav välja. Tema
nägu oli verd täis voolanud. Kohalikud
elanikud andsid talle kausi sooja
veega, et ta saaks vere maha pesta ja
paberrätikud, et ta oma haavu võiks
puhastada.
Ja siis juhtus midagi, millega noor
politseinik polnud üldse arvestanud:
«Ma tundsin, et minusse voolab jõud,
see tungis mu südamesse. Ma kogesin
Jumala armastust endasse voolamas.»
Jumala ligiolek sai järsku tuntavaks.
Tulemuseks oli, et ta andis
kausi ja rätikud mehele, kes mõni
hetk tagasi oleks ta peaaegu ära tapnud.
Heinsohn ütleb: «Ma tundsin end
Jumalast kantuna.» Heinsohn andestas
kurjategijale. Ka hiljem ei tundnud
ta tema vastu mingit kibedust, viha
või kättemaksuhimu. Juhtumi läbitöötamise
protsessis ei olnud tema
jaoks enam tähtis, kas kurjategija
oma tegu kahetses. «Ma olin vaba ja
võisin Jumalalt võtta vastu paranemist.»
Veidi hiljem lõi kurjategija haiglas
naisarsti pikali ja põgenes Poolasse.
Uuesti Saksamaale tulles võeti ta aga
kinni ja talle mõisteti vanglakaristus.
EI TEE POLITSEIS KARJÄÄRI
Heinsohni edasine teenistus politseis
ei olnud enam enesestmõistetavalt
paigas. Ta võis küll juba kaks nädalat
hiljem jälle töötada, siiski oli ta
endast väljas ja ainult osaliselt teenistuskõlbulik.
Ta tegi läbi erinevaid rehabilitatsioone.
Aga võttis aastaid,
enne kui politsei tema juhtumi teenistusvigastuseks
tunnistas. Edutamisest
ei ole siiamaani juttugi.
Heinsohn ei ole kibestunud: «See,
mida ma nüüd teen, on mulle südamelähedane.»
Ta loodab, et koroonapandeemia
võidetakse peatselt ja ta
saab jälle lastele näidata, kuidas
tänavaliikluses hakkama saada. Hea
meelega töötab ta ka kristlikus politseiühingus
ja on tegev Hamburgi ühes
palvelas.
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
ELUMÜÜR KERKIB KÕRGEMAKS
Heinrich Schmidt (35) on näide
sellest, et kristlik lastetöö ei ole asjatu.
Kaheksa-aastaselt
läks ta lastetundi
ja kuulis seal Jeesusest. Õpetaja
rääkis, et Jumala Poeg võib näidata
väljapääsuteed, kui lapsed eluteel
ekslevad. Heinrich kuulas seda, kuid
unustas õige pea. Kaaslastega pühapäevakoolist
ta sidet ei leidnud.
Kaks aastat hiljem jättis tema isa
pere maha. Poisi väike maailm kukkus
kokku. Ta lõpetas põhikooli, kuid
ei leidnud uut õppekohta. Viis aastat
käis ta tööl ja jõi. «Tol ajal käis mu
käsi tõesti halvasti,» meenutab ta.
21-aastasena
käis ta ringi enesetapumõtetega.
Ta elas koos emaga
kõrghoones. Kas ta peaks selle katuselt
alla hüppama? Siiski ei teinud ta
seda, sest kartis sattuda põrgusse.
Päevade kaupa vedeles ta oma voodis.
Muutuse tõi aga hetk, mil ta ükskord
aknast välja vaatas. Päike paistis
kuuse kohal. Linnud sädistasid rõõmsalt.
Siis tundis ta laual oleva apelsini
lõhna. Järsku tuli talle meelde lastetund.
Korraga tundus talle võrreldes
evolutsiooniteooriaga, mida ta koolis
pidi õppima, hoopis usutavamana
see, et kõik olev on loodud Jumala
poolt.
SEDEL OLI PIIBLI VAHEL
Ta langetas otsuse lugeda oma vana
Piiblit. Seda kätte haarates kukkus
raamatu vahelt aga välja üks paber.
See oli mälestus ammusest lastetunnist.
Paberil oli piiblitekst Jr
29,1112: «Mina annan teile tulevikku
ja lootust. Siis te hüüate mind appi
ja tulete ning palute mind, ja mina
kuulen teid.»
Selles nägi Heinrich Jumala otsest
kõnetust. Ta palus teadlikult Jumalat
ja koges, et tema ellu saabus püsiv
muutus: «Varem oli mu süda täiesti
kivistunud. Korraga kogesin ma oma
elus aga armastust.»
Ta hakkas maalima. Mida ta usus
koges, seda tahtis ta niimoodi väljendada,
et ka teised seda mõistaksid.
Tagasi vaadates ütleb Heinrich: «Jumal
vabastas kunstiande, mis minus
peidus oli.»
Ta taotles võimalust õppida edasi
linnavalitsuse koolitusprogrammis, et
saada ametnikuks. Sealt sai ta keskhariduse.
Edasi tõusis ta karjääriredelil
juba kõrgemale ning temast sai
linnakassa asejuht. Sealt edasi läks
tema tee kohalikku omavalitsusse,
kus tegevusvaldkonnaks sai töö välismaalastega.
Hiljem läks ta uuesti õppima
ning temast sai aineõpetaja. Ka
oma koguduses Albstadtis, mis asub
Lõuna-Saksamaal,
on ta kunstnikuna
tegev. Igal aastal maalib ta aastaloosungi
teemal pildi.
TUNNIS RÄÄGIB TA JUMALAST
Üks projekt on tal eriti südamel
«Elumüür». Ta selgitab: «Sünd on
vundament. Seejärel ehitatakse oma
elu üles.»
Kui algul paistavad elu ja müür
veel kindlana, siis aastatega ei lähe
kõik mitte ainult kõrgemaks, vaid ka
keerulisemaks ja ebakindlamaks. Seda
on ta ise kogenud. Aga muutus on
võimalik. Sest kui pilti vaadata, näeb
müüri juures meest seljakoti ja binokliga,
kes otsib uut elu. «Elumüürist»
sai tema õppetöö osa. «Me ehitasime
poorbetoonkividest 1,8 meetrit
kõrge kivimüüri.» Kõige rohkem
teeb talle rõõmu see, kui õpilased küsivad
pöörde kohta tema elus: «Siis
saan ma tunni katkestada ja rääkida
neile oma usust Jeesusesse.»
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
ÜKS PILT
Puka Vabakogudus tähistas 12. juulil aastapäeva. Külas oli eestpalvekoguduse, Tartu Rahvusvahelise Koguduse esindus.
ELVA BAPTISTIKOGUDUS 90
Juubel Elva Kultuurikeskuses 12. juulil 2020
1. Vaade saali.
2. Pastor Peeter Tamm ja Elva vallavanem Toomas Järveoja.
3. Tervitajad eestpalvekogudusest Tallinna Vene EKB Kogudusest Betaania.
4. Saumetsa Brass.
5. Betaania koguduse ansambel.
6. Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm teeb abikaasa ja tütardega selfit.
Fotod: Margo Meri
|