«Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust» (Ps 23,1). Kuidas pole puudust, kui maa on nii kivine, mägine ja kuiv?

«Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamisveele saadab Ta mind» (Ps 23,2). Jumal muudab võimatuna näivaid olukordi ja kõik senised argumendid kaovad: «Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed» (Ps 88,16).

Jeesus ütles: «Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.» (Jh 10,11). Tähelepanu ei ole tänasel toidul ja joogil, vaid päästel ja igavikul, mille Jeesus surres ja üles tõustes uskujatele kindlustas.

«Ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; Tema vermete varal te olete saanud terveks. Teie olite ju «nagu lambad ekslemas», kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.» (1Pt 2,24–25).

Olgem Talle tänulikud!

OTSUSTADES LÄHTUME USUST

Toimetaja kommentaar

Koroonakriis jätkub. Vandenõuteooriaid, et mingit koroonat pole olemaski, ei maksa uskuda. Paanikasse ei tohi ka minna, tuleb lihtsalt mõistlikult käituda. Ka väga usklikud inimesed võivad haigeks jääda, aga «õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda» (Jk 5,16).

RAHVAKÜSITLUSEST

Tõenäoliselt tuleb Eestis järgmise aasta aprillis abieluteemaline rahvaküsitlus. Praegu käib äge arutelu teemal, kas seda üldse vaja on. Missuguse seisukoha peaksime võtma?

Tuleb eristada kahte asja – võitlust rahvaküsitluse toimumise ümber ja rahvaküsitlust ennast. Praegu on alles esimene aste. Rahvaküsitlusele võib olla poolt või vastu, ei ole ju praegu veel kindlalt teada täpset küsimustki.

Aga kui rahvaküsitlus toimub, siis olenemata sellest, kas tahtsime seda või mitte, tuleb sellel osaleda ja vastata täpselt küsimusele, nagu see esitatud on. Igasugused muud teemad tuleb jätta kõrvale. Vastates eitavalt või jaatavalt, paneme paika ühe liini Eesti elus ja poliitikas. Valitsused tulevad ja lähevad, aga rahvaküsitluse tulemus jääb kauaks ajaks mõju avaldama.

Ei saa kuidagi nõustuda ühe opositsiooniliidri mõttega, et rahvaküsitlus tuleb pöörata valitsusevastaseks poliitiliseks aktsiooniks. Euroopal on lähiaastatest niisugune kogemus olemas – Suurbritannias hääletasid paljud Euroopa Liidust lahkumise poolt sellepärast, et tahtsid avaldada oma valitsusevastast meelsust. Napi häälteenamusega oligi tulemuseks Brexit, millele nad üldse ei mõtelnud.

Peaksime meeles pidama, et Piibel ei luba meid valitsejate vastu mässata. Apostel Paulus kirjutas: «Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.» (1Tm 2,1–4).

Valitsuse või õigemini erakondade poolt või vastu saab ja tuleb hääletada siis, kui selleks on õige aeg – Riigikogu valimistel. Siis on see loomulik ja seaduslik ning ilma mingi mässuta kujundatakse uus valitsus järgmiseks perioodiks.

Mis puutub abielusse, siis see on ühe mehe ja ühe naise vaheline seaduste järgi vormistatud liit. Kristlaste puhul loomulikult ka laulatatud ja eluaegne.

AMEERIKA VALIS PRESIDENDI

Praegu on Ameerikas veel võimul vana president Donald Trump, aga jaanuaris astub tema asemele Joe Biden. Valik tehti Ameerika seaduste järgi. Mõnele eestlasele meeldib vana ja mõnele uus president, aga see ei oma tähtsust.

Tänapäevastel valimistel on oma head ja halvad küljed. Demokraatlikult on eri riikides saanud võimule nii liberaalid kui konservatiivid, nii fašistid kui kommunistid. Rahvas on lasknud end headel juhtidel vaimustada ja ka petistel alt vedada. Ja jällegi tuleb pettumuse puhul oodata järgmisi valimisi, kui valitseja vahepeal diktatuuri ei kehtesta.

Praeguse USA presidendi loosung on «Ameerika kõigepealt!» Meie võiksime hüüda «Eesti kõigepealt!» Saame väga vähe mõjutada suurriikide valimisi, millel ometi on mõju ka meie käekäigule. Seda olulisem on palvetada, sest Jumalal on võim kõike teha. «Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab» (Õp 21,1).

MINISTRID VAHETUVAD

Lühikese aja jooksul on Eestis vahetunud mitu ministrit. Kui vaadata teisi maid, siis pole selles midagi erilist. Arvestades sellesse ametisse sobivate inimeste vähesust pisikeses Eestis, on see siiski probleem.

Komistada on kergem kui püsti tõusta. Ministrid peavad oma tööd tegema suure ühiskondliku tähelepanu all. Peame tunnistama, et see tähelepanu ei ole neid soosiv, vaid vigu otsiv, kade ja õel. Ühtteist on leitud ka. Aga minister peab saama oma tööd teha täie pühendumusega ja selleks tuleb talle luua tingimused. See amet ei ole mingi luksus ega glamuur, vaid nõuab kogu jõudu.

Moraal on väga oluline. Piiblis on kurb näide kuningas Jerobeamist, kes võimu pärast loobus Jumalast. Kui ta alustas, oli kõik hästi: «Jerobeam oli väga tubli mees, ja kui Saalomon nägi, kuidas see noor mees tööd tegi, siis ta pani tema kogu Joosepi soo töökohustuse ülevaatajaks» (1Kn 11,28). Pärast usulist langust, juba kuningana, on hinnang tema kohta aga kohutav: «Kes Jerobeami omadest surevad linnas, neid söövad koerad, ja kes surevad väljal, neid söövad taeva linnud» (1Kn 14,11).

Ministreid vahetub veel. Eespool on juba kirjas, et nad vajavad eestpalveid.

ME TAHAME JEESUST NÄHA

«Ometi me näeme Teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et Ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast. Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et Ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja, selle, kes viib kirkusse palju lapsi. Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks. Ta ütleb: «Ma tahan kuulutada su nime oma vendadele, koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!»» (Hb 2,9–12).

Apostel Johannes kirjutab kreeklastest, kes tulid paasapühadeks Jeruusalemma ja pöördusid Filippuse poole, öeldes: «Me tahame Jeesust näha» (Jh 12,21). Ka meie tahame Jeesust näha.

Mõeldes loetud tekstile, on mul kolm mõtet jagada: Jeesuse kannatus, Jeesuse soov ja Jeesus kui tee igavesse kirkusesse.

JEESUSE KANNATUS

Kui Andres Tetermann ühel päeval järjekordselt Jeesusele mõtles, siis nägi ta Teda äkki hoopis uue pilguga. Ja nii lõi ta laulu, milles ta küsib enda käest: «Mis näen ma vaimus Õlimäel? Mu Päästjat viimsel valuööl! Ma näen, kuis elu surmaga peab värisedes võitlema.»

Jumal ilmutas oma igavest plaani: «Sest Jumalale, kelle päralt on kõik ja kelle läbi on kõik, oli kohane, et Ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende pääste Rajaja.» Tekib küsimus, kas siis Jeesus polnudki täiuslik? Kahtlemata oli, sest Ta on Jumala Kolmainsuse isik. Tema pühadus ja armastus olid ja on täiuslikud.

Aga Jumal on absoluutselt püha ning seega ei saanud Ta teha mingeid järeleandmisi ega kompromisse ka lunastuses. Vana Testamendi ajal sai Jumal oma pühaduses inimestega suhelda ainult ohvri kaudu. Aga see ohver pidi olema veatu ja täiuslik.

Jumal vaatas ka Jeesusele kui ohvrile. Kui Jeesus andis Isale nõusoleku, et tahab olla Ohvritalleks kogu inimkonna patu eest, siis Ta pidi olema täiuslik ka oma inimlikus kannatuses. Ta tõesti suutis seda. Ta palus Isa oma ristilööjate ja kõigi nende ees, kes Teda teotasid ja pilkasid: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 23,34). Jeesus jäi ka piinade keskel väga alandlikuks Ohvritalleks. Jumal oli viinud Tema ohvri täiuslikule tasemele. Nii Jeesuse ülestõusmine kui ka taevaminek tõestasid, et Ta oli tõesti Jumala kõigi pühade seaduste järgi täiuslik Ohvritall, keda Jumal võis kasutada lunastusohvrina meie kõikide eest.

Jeesus on meile eeskujuks, kui meil tuleb minna läbi eluraskustest ja kannatustest. Heebrea kiri suunab meie pilgud Temale: «Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks. ... Kannatused on teile kasvatuseks.» (Hb 12,2–7).

Vahel võivad hingelised kannatused olla raskemad kui füüsilised. Lugesin kord Postimehest ühe noore naise pihtimust tema elu kohutavast otsusest teha aborti ning sellele järgnenud valust ja süümepiinadest. Jeesus koges nii hingelisi kui ka füüsilisi valusid ja kannatusi. Ketsemani aias ei pidanud Ta ju kannatama mitte füüsiliselt ja ometi oli Tema higi kui tilkuvad verepiisad (Lk 22,44). Me ei kujuta ette, mida Jeesuse absoluutselt puhas süda võis läbi elada maailma patukoormat enese kanda võttes.

Kui saatan näitas kõrbes Jeesusele kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust (Mt 4,8), siis Ketsemani aias nägi Jeesus neid kuningriike patu jõhkruses ja koleduses.

Ma usun, et Jeesusele oli kõige kohutavam see hetk, kui Isa katkestas osaduse Temaga. Ja siis Ta hüüdis: «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» (Mt 27,46). Mitte siis, kui Teda peksti, kui naelad Tema jalgadest ja kätest läbi löödi, vaid siis, kui Jumal katkestas osaduse Temaga. See oli midagi arusaamatut ning me ei mõista selle sügavust, mida Jeesus võis sel hetkel kogeda ja tunda.

JEESUSE SOOV

Jeesus ütles: «Koguduse keskel tahan ma laulda sulle kiitust!» Piibel nimetab kogudust Jumala templiks (1Kr 3,16). Selles templis tahabki Jeesus Jumalat kiita. Meie oleme Jeesuse läbi lunastatud rahvas ja Jumala tempel. Jumala templiks saab kogudus olla ainult siis, kui Püha Vaim seal elab. See tähendab, et Püha Vaim peab elama ka igas üksikus meist, sest me kõik kokku moodustame Jumala templi.

Paulus kirjutas oma usupojale Timoteosele: «Olgu sul meeles Jeesus Kristus» (2Tm 2,8). Tema täitku nii meie mõtted, sõnad kui teod, olgu meie elu keskpunkt.

Oht peitub selles, et teisejärgulised asjad saavad tähtsamaks kui see, mis peab olema esimesel kohal. Jeesus jääb vahel inimeste elus teisele kohale või veel tahapoole. Vahel me palume Jumalalt suuri imesid. Eesti vabanemise ajal olid kirikud inimesi täis, aga täna on paljud neist tühjad. Inimesed nägid seda suurt imet, mida Jumal tegi, et meile kingiti vabadus ilma verevalamiseta. Ime oli nende silmade ees, aga Jeesus jäi kõrvale. Heebrea kirja autor suunab meie pilgud Kristusele: «Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale» (Hb 12,2).

Jeesus ütles: «Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!»» (Mt 7,22–23). Jeesus, kes pidi olema nende elus esikohal, jäi hoopis tahaplaanile. Nende elu sisu oli üksnes imeteod, aga mitte Jeesus, kuigi nad tegid kõike Tema nimel. «Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski Temasse» (Jh 12,37).

Mõnigi inimene on mulle öelnud, et kui meie kaasajal sünniksid samasugused suured imed, küll siis inimesed tuleksid Jeesuse juurde. Piibel ei kinnita meile seda. Ma tean, et Jumal teeb imesid tänapäevani, aga meie kuulutuse sisu ei ole imed, vaid Jeesus Kristus.

TEE IGAVESSE KIRKUSSE

Üksnes Jeesus viib meid kord igavesse kirkusesse, mitte meie teod. Me oleme näinud laulatustel, kuidas pruudi toob altari ette tema isa. Ka Jeesus viib kord oma pruudi – oma koguduse – Isa altari ette ise. Kristus viib kirkusesse palju lapsi, aga see on meie jaoks väga isiklik.

Kui Stefanos oli kivirahe all suremas ja nägi avatud taevast ning Jeesust seismas Isa paremal käel, siis oli see midagi võrratut. Kas me oskame ette kujutada, mis kord meie silmade ees avaneb, kui me siit maa pealt igavikku astume? Aga sinna saab üksnes see, kellele Jeesus on olnud esikohal selles maailmas.

Kakskümmend aastat tagasi oli mul võimalus osaleda Billy Grahami konverentsil Amsterdamis. Mul on ikka meeles omaaegse USA presidendi Richard Nixoni erinõuniku Charles Colsoni sõnum, mida ta rääkis (vt Kuulutaja nr 8/130 (2000), seal on kõne lühendatult). Ta oli sattunud Watergate'i skandaali järel vanglasse. Kui ta pärast paari aastat vabanes, alustas ta tööd vanglates. Neis korraldas ta kristlikke usukursusi. Ta ütles, et ei saa kunagi unustada ühte elamust Houstoni vanglas.

Kui ta läks Houstonisse, et anda vangidele kätte kursuste lõputunnistused, siis tuli seda vastu võtma ka üks afroameeriklasest vang, kelle nimi oli Ron Flowers. Samal ajal tõusis tagumistest ridadest püsti pikemat kasvu suursugune naine, kes samuti sammus ettepoole.

Flowers oli ühe noore naise tapmise pärast istunud 14 aastat vanglas. Kõigi nende aastate jooksul oli ta oma süüd eitanud. Usklikuks saanud vangid korraldasid aga misjoniõhtuid ja ühel neist osales ka Flowers. Jumal puudutas teda nii, et ta tunnistas üles, et oli selle naise tapnud. Seal oli üks vabatahtlik, kes tundis tapetu ema ja võttis kiiresti temaga ühendust.

Ema oli aastate jooksul saatnud amnestiakomisjonile kirju, et nad ei laseks Flowersit vabaks. Ta oli väga üksik naine, sest tema abikaasa oli surnud ja ka tema poeg tapeti. Ta süda oli täidetud kibeduse ja vihaga, kuigi ta oli kristlane. Kui ta siis kuulis seda ülestunnistust, ruttas ta kiiresti vanglasse ja toimus midagi ennekuulmatut – tohutu suur leppimine.

See proua astus kahe tuhande vangi ja külastaja ees Flowersi juurde, et teda emmata. Siis pöördus ta rahva poole: «Mul pole enam perekonda, kuid Ron Flowers on nüüd minu lapsendatud poeg Kristuses.»

Seda võis teha ainult Jumala armastuse eriline vägi ja jõud, mis muutis ka selle kibestunud naise südame, nii et ta suutis kõik andeks anda, nagu Jeesus on meile kõik andeks andnud. Ron Flowers vabanes vanglast. Ta leidis töökoha ja astus kogudusse. Mõni aeg hiljem ta abiellus. Altari ette viis teda kasuema, tapetud naise ema. Seda teeb ainult Jumal oma imelise väe ja meelevalla kaudu. Tema võib tõesti muuta inimeste südameid.

Ma ei suuda kunagi unustada oma kalli abikaasa Viivi lahkumishetke. Olime lastega tema juures, kui ta igavikku astus. Mul oli tunne, et tohutu Jumala pühadus langes sellesse ruumi ja tuba oli täis ingleid. Siis ma korraga mõistsin, mida tähendab, kui Jeesus viib kedagi igavesse kirkusse. Annaks Jumal meile armu, et me kõik jõuaksime sinna, kuhu Jeesus on eele läinud. Ta ootab meid. Tema käed on sirutatud kõigi poole, kes Tema juurde tulevad.

AAMO REMMEL
emeriitpastor

MEHED PALVETAVAD KOOS

Aktuaalne teema

Tallinna Nõmme Baptistikoguduse pastor VEIKKO VÕSU (51) rääkis Kuulutajale meeste hommikutest, mis toimuvad selle koguduse ruumides Puuvilja 4.

Millal hommikud toimuvad?

Nõmmel peetakse neid iga teisipäeva hommikul kell 6.45. Veel toimuvad meeste hommikud Tallinnas metodistikirikus ja 3D koguduses ning neid kohti on veel. Meil on ruumi viimastel kordadel üsna väheks jäänud, seega on hea, kui töö levib ja erinevaid kohti tuleb juurde.

Millal ja millest hommikud alguse said?

2016. aasta juulikuus saatis Matis Metsala Vaido Palmikule sõnumi, et ei ole kaua aega saanud ühist palvet pidada – annab tunda. Vaido Palmik helistas mulle. Järgmise päeva hommikul saime kolmekesi palvela köögis kokku ja sealt see lahti läks.

Miks peab nii vara hommikul kogunema?

Esiteks, et see oleks enne tööd. Õhtuti on pered ja muud kohustused. Teiseks, see on nö värske aeg. Tegelikult kujunes niimoodi lihtsalt sellepärast, et esimesel korral juhtus olema teisipäeva hommik.

Kas naised on ka üritanud tulla?

Üks naine tuli ja me pidime talle ütlema, et pojad ja abikaasa võib siia saata, aga ise kahjuks tulla ei või. Naised alustasid oma hommikutega aasta pärast meid.

Kui naisi ei ole, siis keegi kohvi ei tee?

Me pakume kohvi ja hommikusööki. Mehed peavad selle ise valmis tegema. Peaaegu neli aastat oli üks meeskond, aga nüüd on neli meeskonda, muidu läks asi liiga karmiks. Hommikutiim tuleb umbes tund aega teistest varem süüa tegema. Toidu eest maksame ise. Meil on põhimõte, et annetame kaks eurot või rohkem korra kohta ja siiani ei ole me rahaga hätta jäänud. Vastupidi, oleme saanud toetada veel teisigi ettevõtmisi.

Kui palju on osalejaid ja kust nad pärit on?

Osalejaid on meil viimasel ajal 80–90 ringis. Pärit on nad nii Tallinnast kui Harjumaalt, aga tegelikult üle Eesti, näiteks Paide kandist, kust tuleb üks grupp venekeelseid vendi. Mehed on erinevatest kogudustest ja olnud on ka mittekristlasi – seega selline konfessioonidevaheline hommik.

Osalejaskond vaheldub. Nimekirjas on meil juba umbes 300 meest. Osa mehi käivad pidevalt. Aga kui inimene on tööasjadega kuskil mujal hõivatud, siis nende jaoks on meil Facebookis otseülekanne. Registreerimine on täiesti vabatahtlik, aga selleks, et pääseda Facebooki gruppi, peab ise soovi avaldama.

Kas iga kord on ka mingi teema?

Meil ei ole teemat. Meie programm on selline, et algul kell 6.45 sööme ja ajame juttu, 7.15 laulame kaks ülistuslaulu, siis loeme neljast kohast Piiblit. Palvetame alati enne lugemist, et Jumala Vaim teeks selle sõna meeste südametes elavaks. Esimest korda tulnud mehed tutvustavad ennast. Pärast lugemist ja tutvustamist on palve- ja tänusoovid, palvetame kas gruppides või teeme üldise palve. Kui on kellegi pärast vaja veel eraldi palvetada, siis kutsume ta keskele – kas on sünnipäev, tähtis sündmus, esimest korda või on mingi raske asi või tuleb lihtsalt südamesse. Lõpuks on Meie Isa palve ja siis võib edasi süüa-juua ning olla veel väikestes gruppides koos palves, aga see on juba täiesti spontaanne.

Kas saad rääkida mingitest tulemustest või palvevastustest?

Meil on käinud päris palju mittekristlasi ja nendest on kümmekond saanud päästetud. Mõne mehe keerulised eluolukorrad on lahenenud. Paljud mehed on saanud puudutatud ja muutunud ning saanud oma suhted Jumalaga korda. Meil on salajaste palvete urn. Sinna kirjutatakse need soovid, mida ette ei loeta. Palvetame urnile käsi peale pannes ja pärast lähevad need paberile pandud soovid otse ahju. Oleme alati palunud, et Püha Vaim oleks meie keskel. Tuleme Jeesuse jalgade ette ja tahame kuulda seda, mida Tema meile läbi sõna ja palvete ütleb.

Mis on siis see, mis mehi kokku tõmbab? Päris kindlasti ei ole see hommikusöök või tore seltskond. See on Jumala Vaim, kes tõmbab neid mehi. Mitte kedagi ei aeta vägisi varahommikul voodist välja, nad tulevad kõik ise. Ja neil on väga kahju, kui nad ei saa tulla, sest on mingeid takistusi ees.

Kas koroona ei ole takistusi teinud?

Täna, kui me räägime, on just teisipäev ning esimest korda nelja ja poole aasta jooksul oli meil meeste hommik Zoomis. Ma loodan, et rohkem nii ei juhtu. Kõik eestvedajad istuvad karantiinis. Kes on haige, püsigu kodus ja kes on terve, võib edaspidi kohale tulla. Kevadel tegime Nõmmel ikka väikese meeskonnaga videoülekanded ära ja meil oli vähemalt kümme meest alati kohal – neli lugejat, muusikud ja kaameramehed.

Ma julgustaks mehi erinevates kohtades kokku tulema. Me oleme valmis hea meelega kogemusi jagama ja rääkima, kuidas Jumal on meil tegutsenud.

Täname!

ÜHEST VÄIKELINNAST TEISE

MARGUS KASK (48) on Elva Baptistikoguduse vastne pastor, kes alles hiljuti teenis Jõgeva Baptistikogudust. Ameteid on tal olnud veel.

SA OLED PASTOR, MUUSIK, PEDAGOOG, POLIITIK, ABIKAASA JA ISA. KAS ERINEVAD ROLLID VÕISTLEVAD OMAVAHEL VÕI TÄIENDAVAD ÜKSTEIST?

Mulle endale on tundunud, et hariduse ja pastori pool on tõesti vahel nagu konkureerinud. Kord on üks esiplaanil ja siis teine. Kui ma töötasin koolis direktorina, siis oli hariduse pool paraku olulisel kohal, ka ajaliselt. Nüüd Elvas mul aga seda poolt ei olegi.

SA OLID JÕGEVAL KUNAGI ISEGI AASTA ÕPETAJA.

See oli ammu, 2006. aastal. Siis ma olin muusikakooli õpetaja ja koguduse pastor. Juhatasin Jõgeval meeskoori, vahelduvalt ka puhkpilliorkestrit. Kammerkoori juhatasin selle asutamisest alates kuni 2020. aasta augustini, kokku 16 aastat. Muusikakooli õpetaja ja koguduse vaimulik elasid minus nagu tasakaalus, aga väga keeruline oli korraga olla nii direktor kui pastor, kuna direktoriamet oli üsnagi intensiivne. Aga eks koolidirektor on mõnes mõttes ka karjane, inimesi tuleb juhtida ja kuulata, seal on mõnikord teatud hingehoidlikke aspekte ja teisigi sarnasusi.

PASTORIAMETI PIDAJAID ON SINU SUGUVÕSAS ÜSNA MITU.

Minu vanaisa Erich-Osvald Kask täitis mingil perioodil Kohtla-Järve koguduse vanema ülesandeid. Pärast oli ta Tallinna Kalju koguduses diakon. Isa Endel oli Koerus pastor ning vennad Siilas ja Siim on praegu üks Kohilas ja teine Käinas pastoriteks.

MIKS SA ALGUL HOOPIS MUUSIKAT ÕPPISID?

Muusikupisik oli mul tugevasti sees, see on nagu geenidega antud. Mu vanaema oli külapidudel tunnustatud pillimängija, enne kui ta kristlaseks sai, ja ema oli koguduses koorijuht. Nii ma läksingi muusikaõpetajaks õppima. Olen seda oskust koguduses kasutanud ja ka nüüd Elvas olen koorijuht. Minu teada on koguduse koor ainuke püsivalt tegutsev segakoor Elvas.

SA OLED PÄRAST MUUSIKAAKADEEMIAT ÕPPINUD SEMINARIS TEOLOOGIAT JA HILJEM VEEL MAGISTRANTUURIS KÄINUD.

Õppisin veel ka koolijuhi kursustel. Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas lõpetasin muusikateoreetiliste ainete õpetamise magistrantuuri. See oli lihtsalt enesetäienduseks, mitte paberi pärast – muusikaakadeemia diplom oli sama kaaluga. Hetkel on usuteaduskonnas doktorantuur pooleli.

JÕGEVA ON PRAEGU EESTIS LAIEMA TÄHELEPANU ALL LUTERI KIRIKULE UUE HOONE EHITAMISE PÄRAST.

Ühtedele ei meeldi veetornist tehtud kirikutorn, teistele meeldib, kolmandatel on ükskõik. Linnale annab uuendatud torn kindlasti kaasaegset ilmet juurde, kuigi ei ole päris kesklinnas. Torni otsas on ilus rist, mis särab üle linna ja on kaugele näha. Ma arvan, et Jõgeva inimestele kulub risti valguses elamine ära.

KUIDAS SA KOROONAGA HAKKAMA SAID?

Jõgeval pole seni olnud ühtegi viirusekandjat. Koguduses tegime peaaegu kohe eriolukorra alguses internetipõhised jumalateenistused. Ka nüüd peetakse koosolekuid hajutatult, osa vaatavad kodus ja osa on palvelas.

Kui valitsus andis kevadel selge korralduse, et koolis tuleb distantsõppele üle minna, siis nii oligi ja lapsed jäid koju. Õppetöö korraldamine oli keerukas, kõike tuli katsetada ja proovida. Õpetajad õppisid väga palju juurde. Minu hinnangul said nad hakkama ja omandasid uuemaid või teistsuguseid töövõtteid. See ongi intelligentsuse näitaja, kui hästi inimene uues olukorras hakkama saab.

Distantsõppel on raskuseks juhendatud õppe tagamine, mida seadus ette näeb – ikka õpetaja, mitte ema-isa juhendamisel. Lisaprobleem oli, et digivahendeid oli peredes piiratud hulgal. Kui on mitu last peres ja samal ajal on kõikidel e-tunnid, kuidas siis hakkama saada? Me laenasime oma koolist peredele vahendeid välja ja ka vald oli nõus toetama. See oli tohutu väljakutse ning suur pinge haridussüsteemile ja peredele, parem kui distantsõpet rohkem ei tuleks.

Samas sobis osadele õpilastele individuaalne ja distantsilt õppimine väga hästi, neile lausa meeldis, et keegi ei sega. Teistele ei sobinud see üldse, mõni kadus ära või ei suutnud üksi kodus õppida. Pikalt ei saa sellist distantsõpet teha. Inimesed on kollektiivsed olendid ja vajavad teistega koosolemist. Õppimine ei ole ainult kooliülesannete tegemine, selles sisaldub palju isiksuse arenguks vajalikke aspekte – käitumise õppimine, üritustel osalemise õppimine, suhtlemise õppimine jne, mida distantsilt ei ole võimalik teha.

KUI VAATAME EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU SEISUKOHALT, SIIS SINU KÕIGE TÄHTSAM KOOLIJUHIKOHT OLI KÕRGEMA USUTEADUSLIKU SEMINARI REKTORI AMET (2009–2014).

See oli väga põnev aeg. Mulle meeldis, et tulid noored ja tahtsid end pühendada Jumala riigi tööle ning valmistuda, et seda tööd paremini teha. Tekitab aukartust, et Jumala töö on nii suur ja Tema kutsub endale kaastöötajaid.

Haridusministeeriumis oli sel ajal niisugune suund, et kõrgharidust tuleb korrastada ja väikesed kõrgkoolid kinni panna. Aga häda oli selles, et seminari puhul polnud mingit põhjendust, mille alusel seda sulgeda. Õppetöö toimis, oli lõpetajaid ja sisseastujaid, kuigi väikesel arvul. Eelarve läks aasta-aastalt paremaks, sissetulekud kasvasid, koolil ei olnud hing niidiga kaelas.

Üleminekuhindamised sai kõik läbi tehtud. Hinnanguks oli, et midagi halba pole öelda, aga kool on liiga väike. Kergemaks läks, kui minister vahetus, aga see oli juba järgmise rektori ajal. Mõnes mõttes sattusin päris keerulisse olukorda, aga minu kohus oli seminari edasi viia ja ma arvan, et see töö sai auga ära tehtud.

Muidugi oli Eesti kõrghariduses probleeme ja oli koole, mille diplomil polnud nõutavat kvaliteeti. Seminaril seda viga ei olnud. Hindajad ei suutnud lihtsalt mõista, kuidas nii väikese kooli tegevus on võimalik ja et sissetulek tuleb suures osas annetustest. Annetus on ilmalikus ühiskonnas väga ebakindel nähtus, aga kirikutes on annetamine struktuurne tava. Nii et poliitilised tuuled, sh ka kirikupoliitika, mida oli üleminekuhindamise komisjonis tunda, olid tol ajal üsna tugevad.

SA OLED TEGUTSENUD KA POLIITIKAS.

Eks ma osalesin kohalikus Jõgeva elus, mind kutsuti komisjonidesse ja valimistele. Ja siis ühel hetkel sattusin Jõgeva linnavolikogu esimeheks ja olin seal peaaegu kaks aastat. Pärast juhtisin nelja omavalitsuse ühinemisläbirääkimisi, mis lõppesid uue Jõgeva valla tekkimisega. See oli väga huvitav, kuid samas ka üsna pingeline protsess. Võib-olla seminari keerukused andsid väikese tõuke, et suutsin hakkama saada suuremas mastaabis. Pärast olin veel lühikest aega uue vallavolikogu esimees, aga see periood lõppes õnneks ära. Olen praegugi Jõgeva vallavolikogu liige. Me ise elame veel Jõgeval ja otsime endale Elvas elamist. Sõidan mitu korda nädalas Elvasse. Seal kavatsen poliitikas madalat profiili hoida.

OMAVALITSUSES TEGUTSEMINE ANNAB ILMSELT TUGEVA JUHTIMISKOGEMUSE.

Omavalitsuses on juttu vähem ja tegusid rohkem. Direktorina või volikogu esimehena oli selles mõttes lihtne, et sa ütlesid ja asi sündis. Mõnel juhul ma isegi mõtlesin ja asjad sündisid (veidi naljaga pooleks öelduna). Koguduses ja kiriklikus sfääris on mõtte-sõna-otsuse-teo protsess natuke pikema vinnaga.

SINU ABIKAASA ON KA SEMINARI LÕPETANUD. KAS MÕNIKORD TEKIVAD TEIE PERES TEOLOOGILISED VESTLUSED?

Kui me Tiinaga kumbki Piiblit loeme, siis tekivad pidevalt mingid mõtted, mida teisele jagada. Jutluse ettevalmistamisel arutan selle ikka Tiinaga läbi. Tema annab kogu aeg häid mõtteid ja inspireerib. Mõnikord ütleb pärast jutlust, et see tõlgendus oli nüüd küll väga avar...

Tiina oli Jõgeval pühapäevakooli juht, talle see meeldis, tal läks väga hästi ja ta suutis oma kaastöölisi motiveerida. Elvas on pühapäevakooli õpetajad olemas, Tiina astus lihtsalt teiste hulka. Jutlustada ta ei taha, aga vahel jagab oma tunnistusi. Mõnikord on ta jutlustanud ka, kui mind pole olnud koguduses kohal. Jõgeva riigigümnaasiumis oli ta paar aastat religioonipedagoog. See töö lõppes ära ja tegelikult ei saagi kahte tööd korraga efektiivselt teha – Tiina on meditsiiniõde, ta on oma ametis väga hinnatud ning tal on tööd küll ja küll.

KUIDAS SINU TÖÖ ELVAS ON ALANUD?

Elva kogudus on umbes kolm korda suurem kui Jõgeval, aga linnad on samas suurusjärgus. Kui on rohkem inimesi, on ka koguduse kontaktid suuremad. Ma elan seal alles sisse ja pean suhtlema palju eelmise pastori Peeter Tammega.

Meeleolu koguduses on positiivne, kuigi koroona tekitab väikest raskust. Kooriharjutuse asendasime palveteenistusega, sest väidetavalt pidi koorilaul haigust levitama ja palve aitab koroona vastu paremini... Koosolekul anname koguduse poolt maski neile, kes tahavad.

Elva koguduses on tegelikult tugev kaader, seal on kaks ordineeritud pastorit ja seitse diakonit. See on Jumala õnnistus, kuid kirjeldab mõnes mõttes ka eelmise pastori töötulemust. Olen püüdnud praegu selliselt kava kokku panna, et kõigil oleks võimalik teenida ja keegi ei jääks kõrvale.

Elvas on väga pikk muusikute pink. On mitmeid ansambleid, soliste, koor, puhkpilliansambel, helilooja jne. Paistab, et praegustele tuleb ka lisa juurde. Muusikatöö osas võiks olla ambitsioonid suured, vast ooperit ei hakka ette valmistama, kuid miks mitte muusikali?

Töö algus on mul langenud Eestis leviva viiruse suurde arengujärku. Kõige olulisem on siiski keskenduda piibellikele ning vaimulikele väärtustele ja kuulutada Jumala sõna isegi veel kindlamalt. See on ajatu ja oludest sõltumatu väljakutse.

TÄNAME!

TA EI KAHETSE

Matthias Herling (53) naeratab ja arvab, et teda on juhtinud Jumala sõrm. Peaaegu kümme aastat tagasi luges toonane pastor tööpakkumiskuulutust, kus Nürnbergi otsiti politseivaimulikku.

Juba mõnda aega oli ta mõlgutanud mõtteid kohavahetusest. Varem oli tal omandatud parameediku ja kriisiabi nõustaja kutse ning seega ka teatud oskused operatiivteenistuse vallas. Herling kandideeris pakkumisele ja saigi selle koha. Ametlikult alustas ta politseis tööd 13. septembril 2010, olles üks viiest evangeelsest hingehoidjast. Nad töötavad koos kolleegidega katoliku kirikust. Herlingi kabinet asub Nürnbergi kiirreageerimispolitseis. Sellest kasarmut meenutavast hoonest suunduvad politseinikud oma patrullidele ja samas majas koolitatakse välja ka peaaegu 300 uut politseiametnikku.

KAITSERUUM KAITSJATELE

Tänini on Herlingil hästi meeles esimene ametitalitus, milleks oli ühe kümme aastat varem hukkunud politseiniku mälestusteenistus. 12. oktoobril 2000 tulistati 31-aastane politseinik öise liikluskontrolli käigus paadunud kurjategija poolt surnuks. Politseis peetakse regulaarset langenute meenutamist otsekui tõotuseks hoida kolleegide mälestust. Sellega pidi Herling esialgu harjuma. Niisuguste tavade tõttu on tal tulnud pidada palju erinevatel põhjustel jumalateenistusi.

Tema igapäevatööks on enamasti tööeetika õpetamine algajatele politseinikele. Viimastel aastatel on väljaõpetatavate arv kasvanud. Vaimulikud jagavad neile väärtusi ja norme, mis põhinevad kristlikul käsitlusel inimesest. Herling külastab ka teenistuskohti ja on politseinikele nende tööülesannete täitmisel saatjaks. Osalejate nimekiri politseihingehoiu alastel nädalalõppudel ja seminaridel, mis toimuvad sageli kloostrites, täitub kiiresti. Pärast mägedes ronimist, palverännakuid ja purjetamist räägib vaimulik õhtuti politseinikega elu mõttest ja arutleb, milline roll on selle juures Jumalal või mis on eluankur. Selliste ettevõtmistega pakub kiriklik hingehoid umbes 43 tuhandele politseiametnikule vaimulikku tuge.

KIRIKU EELPOST

Pettused, vargused ning vägivald... «Politseinikud näevad elu varjukülgi iga päev,» ütleb Herling. Nad peavad edastama lähedastele surmateate õnnetusest või enesetapust. Mõnikord läheb tavapärane töö karmiks. Mängu tuleb elu ja surm.

Lisaks tänavakuritegudele on tulnud juurde sootuks uusi asju. Politseinikud kaevavad internetisügavustes – uuritakse andmekandjaid, analüüsitakse inimeste internetisuhtlust ja otsitakse lastepornograafiat. Nad jälgivad kurjategijate internetivõrgustikke, nagu hiljuti ühes laste päevakeskuses aset leidnud ahistamisloo puhul.

Ka politseinikel esineb töökohal suhtekriise ja konflikte. Ka nemad kannatavad üksilduse, ülekoormuse ja kahtluste käes. «Kui politseinik soovib hingehoiuvestlust, siis on see meie töö hea tagajärg,» ütleb Herling. Politsei hingehoid on ühiskonna, Jumala riigi ja kiriku kokkupuutepunkt. «Otsekui kiriku eelpostina tegeleme me inimestega, kes ei käi kirikus või on sealt eemale läinud. See julgustab meid.»

ABI HINGEHOIDJALE

Herling ei tee tööd kellast kellani. Tihti on ta ratastel. Kõige enam koormavad teda vägivallateod nagu üks nelikmõrv 2018. aasta kevadel. Aga kokkuvõte kümnest hingehoidja-aastast on selline: «Ma pole seda veel kahetsenud.»

Mõnikord vajab hingehoidu hingehoidja ise ka. Kirik maksab hingehoidjate supervisiooni eest. Herling on kasutanud mõlemat. «Minu usk aitab mind ja ma jälgin tervislikku tasakaalu elukutse ja isikliku elu vahel.»

Töökohal on suureks abiks mõtete vahetamine teiste kolleegidega, isiklikus elus toetab pere. Tal on kolm last. Pingeid aitab maandada ka purjetamine ja huvi raadiotehnika vastu – Herling on raadioamatöör. Tema sõnul peab elu toetuma alati mitmele sambale.

ROMY SCHNEIDER
idea Spektrum

8. novembril ordineerisid Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen, politsei peakaplan Valdo Lust ja Tapa Elava Usu Koguduse pastor Toomas Kivisild pastoriks politseikaplan Priidu Ellami. Priidu Ellam jääb koguduse teiseks pastoriks Toomas Kivisilla kõrval. Pildil on Valdo Lust, Priidu Ellam ja politseikaplan Ago Rand.

Foto: Gunnar Kotiesen

MISJONÄRINA JAAPANIS

Viimased 39 aastat tegutses Marlene Strassburger (65) misjonärina Jaapanis. Alates juuli keskpaigast elab ta jälle oma kodulinnas Bacharachis Reini jõe ääres Saksamaal. Oma mõtetega on ta aga iga päev Jaapanis ja helistab interneti teel oma sõpradele Nagoya regioonis.

Ei ole ette nähtud, et misjonärid pärast pensionile jäämist oma tööpiirkonnas edasi elaksid. Marlene Strassburger teab, et läheb seitse aastat, enne kui ta tunneb ennast jälle sakslasena. Aga ta tunneb rõõmu puhtast õhust, saksa leivast ja rikkalikust hommikusöögist.

MISJONIST VAIMUSTATUD

Juba lapsena pakkusid Marlene Strassburgerile huvi lood, mida misjonimaade kohta jutustati. Teismelisena sai ta Jumala kutse misjonäritööks. Ühel misjoniväljasõidul Baieris tuli talle selgus, et maailmas on palju inimesi, kes pole iial kuulnud midagi Jumalast ja nad lähevad igavesti hukka, kui keegi ei räägi neile Jeesusest Kristusest.

See mõte jäi teda saatma ning ta hakkas käima piiblikoolis, et saada misjonäriks. Misjoniorganisatsioon, millega ta seotud oli, tegutses tol ajal ainult Brasiilias ja Jaapanis. Nüüd tunnistab ta: «Ma läksin, sest paljud kristlased palvetasid selle pärast, et misjonärid jõuaksid ka Jaapanisse.»

20 000 SÕNA

Jaapanisse sõitis Marlene Strassburger 1981. aasta lõpus. Esimesed kaks aastat õppis ta ainult keelt. See ei olnud lihtne ettevõtmine – ainuüksi sõna «mina» kohta teab ta jaapani keeles kuut erinevat sõna, «aga see ei ole sugugi veel kõik». Et vabalt kõnelda, pidi ta õppima 20 tuhat sõna. Et aru saada ajalehtedest ja raamatutest, on vaja vähemalt kahte tuhandet hieroglüüfi. Võrdluseks: tema emakeeles on ainult 26 tähte.

Hiljem hakkas Marlene Strassburger tegema tööd laste, noorte, õpilaste ja üliõpilastega kahekümne kuues Nagoya regiooni vabakoguduses. Ta organiseeris väljasõite, kaastöötajate koolitusi ja noorteüritusi. Samuti juhendas ta igal aastal kuni kuut misjonäri, kes tulid üheks aastaks pärast gümnaasiumi lõpetamist tutvuma misjonäritööga.

Oma viimast kümmet aastat Akutamis, mis on Gifu linna 300 tuhande elanikuga eeslinn, pidas ta Jumala eriliseks kingituseks. Koos kahe kohaliku kristlasega asutas ta grupi 55+ ja selle enam kui kahekümnest osalejast mõned ka pöördusid. «See oli parim, mida ma eal teinud olen,» ütleb ta.

Kristlaste staatus Jaapani ühiskonnas tõuseb. Neid on küll ainult üks protsent elanikest, aga oma aususe ja tõetruuduse tõttu on nad pälvinud ühiskonna usalduse. See annab kristlastele palju võimalusi pääseda inimestega jutule.

Pärast Marlene Strassburgeri lahkumist Jaapanist jäi sinna temast tühi koht maha. Seda tunnistati ka ühel tema lahkumispeol, mille korraldasid 40 endist noort. Nad meenutasid, kui palju on seda, mida nad just koos misjonäriga oma vaimulikus elus kogesid. Selle eest tunnevad nad tänuvõlga. «Seda kuuldes oli veel raskem lahkuda.» Marlene soovib ja palvetab, et Jaapanisse võiksid pikaaajalisele tööle minna uued misjonärid.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÕPP KUJUNES ALGUSEKS

«Tegelikult ei teinud ma midagi muud kui võtsin raamatu lahti ja lugesin,» nendib Fabian Lucas (43) pead raputades, kui mõtleb tagasi päevale, mis muutis tema maailmapildi täielikult. Aga läheme loo algusesse.

Lucas kasvas üles Ida-Saksamaal ateistlikus vanematekodus ja usk ei mänginud tema elus pikka aega mingit rolli. Alles noorukieas äratasid tema tähelepanu kristlased ja nende usk – ja ta hakkas neid pilkama.

Mõned aastad hiljem kolis ta kokku oma tolleaegse tüdrukuga, kuid suhe purunes. «Kui ta minema kolis, võttis ta kõik kaasa, välja arvatud oma surnud vanaema Piibli,» meenutab Lucas. Ta lõi spontaanselt raamatu lahti ja hakkas lugema. «Mida paremini ma kristlaste pühakirja tunnen, seda paremini saan neile vastu astuda,» oli tema ajendiks.

SÜDA LÄKS PÕLEMA

Olles jõudnud lugemisega aga evangeeliumideni Uues Testamendis, kahanes tema esialgne soov vaenlast paremini tunda iga loetud salmi järel. «Sõnad süütasid minus midagi.» Lucas süvenes Raamatute Raamatusse üha enam ja hakkas külastama ka erinevate kirikute jumalateenistusi. Pidama jäi ta luterlikus kirikus. Ta laskis end ristida, temast sai veendunud koguduse liige ja juba aasta hiljem valiti ta koguduse nõukogusse.

Aga süttinud tuli ei andnud Lucasele rahu. 2009. aastal sattus tema kätte ühe kirikliku kaugõppe reklaam, milles pakuti võimalust omandada ilmikjutlustaja haridus. Otsus minna õppima langes praktiliselt hetkega.

JUTLUS JA PRAKTIKA

Lucas oli ametilt tisler. Ilma eelneva akadeemilise hariduseta olid teaduslikud tööd talle algul rasked: «Palju võõrsõnu, liturgia... Mul polnud niisugust tausta, see oli nagu uus maa,» meenutab ta. Vapralt näris ta end aga läbi nii kodutöödest, dogmaatikast kui kirikuloost – ja mida aeg edasi, seda paremini see tal õnnestus. «Sellele vaatamata oleksin ma peaaegu enne oma esimest jumalateenistust alla andnud, sest mulle sai korraga selgeks valitud tee tõsidus ja vastutus. – Kelleks ma ennast pean, et hakkan teistele inimestele midagi rääkima?» Tookord aitas Lucast põhimõte, mida ta rakendab oma jutluste puhul siiani: «Võta tekst ja püüa seletada, mis sind puudutas ja mida sellest järeldad.» Igas heas jutluses peaks sisalduma midagi praktilist. «Jutlus ei pea olema kõrgteoloogiline, vaid tooma välja seda, mis kuulajaid nende igapäevaelus kõnetab.»

Tänu läbitud õpingutele võib Lucas viia läbi ka ametitalitusi. Ta on oma kiriku nõukogu aktiivne liige, kelle tööülesannete hulka kuuluvad lastekirik, väljasõidud ja piibliringid. Ja kui juhtub, et kaaskodanikud ei mõista endise pilkaja pöördumist või teevad selle üle nalja, jääb Lucas rahulikuks: «Ma olin ise ju varem samasugune.»

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

ÜKS PILT

22. novembril õnnistati Jõgeva Baptistikoguduse uueks pastoriks Viljar Roosimaa. Õnnistamispalve pidasid Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm, uue pastori isa emeriitpastor Peeter Roosimaa ja Jõgeva koguduse eelmine pastor Margus Kask. Pildil on Margus Kask, uue pastori ema Tiiu Roosimaa, Viljar Roosimaa, Erki Tamm ja Peeter Roosimaa.

Foto: Maarika Tehvan

GLS 2020

Osalejad 14. novembril 2020 Tallinnas Kultuurikatlas
Kuulajad-vaatajad olid internetis

1. GLSi päevajuhid olid Irina Pikat, Hannes Hermaküla ja pildilt puuduv Gunnar Kotiesen.
2. Muusikalisi vahepalasid pakkus bänd Joonas Alvre (paremal) juhtimisel.
3. Hannes Hermaküla intervjueeris Eesti maailmakoristuse eestvedajat Mart Normetit.
4. GLS 2020 meeskond lehvitas inspireerituna Vanessa Edwardsi ettekandest.
5. Üks kõnelejatest T. D. Jakes.
6. GLS Eesti juht Meelis Kibuspuu rääkis juhi sisemisest võitlustandrist.

Fotod: Ander Iva