Kuulutaja

   Juuni 2017

   Mai 2017

   Aprill 2017

   Märts 2017

   Veebruar 2017

   Jaanuar 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 7 (333) Juuli 2017 XXIX AASTAKÄIK
.

Sisukord

Valime ikka parima. Toimetaja kommentaar * Külvi ja lõikuse seadusest. Jutlus * Aktuaalne teema: Suvefestival toimus ärkamisalal * Mitu kultuuri ühes mehes. Intervjuu * Jumal päästis mind * Tumedate jõudude küünte vahel * Üks pilt * Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival. Fotod *

 

Foto: Kadri Aan

Ilus koht, aga mis lindusid ehmatas? «Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond,» iseloomustab prohvet ühte ajaloolist hetke Iisraeli naabrite elus (Js 16,2). Linde on huvitav vaadata, aga inimestele tahaks rahu soovida.

Seaduse kaitseta inimest nimetatakse lindpriiks. Niisuguses seisus on mõnel maal kristlased. Aja möödudes on Eestis aset leidnud tagakiusamised mälestustes tuhmunud, nooremale põlvkonnale tundub see lausa muinasjutuna. Nii on hea eluga harjunud inimestel raske ette kujutada, et kuskil peavad ka tänapäeval kristlased oma usu pärast kannatama või koguni elu jätma. «Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus,» kutsub Pühakiri meid reaalsust märkama (Hb 13,3).

Vahemeremaades püütakse meile armsaid laululinde maiusroaks. Jeesus õhutas valvama: «Aga hoidke end, et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael, sest see tuleb kõikide peale, kes maa peal asuvad!» (Lk 21,34-35). Jeesus ei hirmuta, vaid näitab õiget eluhoiakut.

 

VALIME IKKA PARIMA

Toimetaja kommentaar

Eesti valitsus otsustas, et Lelle-Pärnu raudtee remondiks raha ei anta, sest tulemas on Rail Baltic. Kohe hakati valitsust süüdistama, aga veel hiljuti teatasid Pärnumaa juhtpoliitikud, et nad selle raudtee remonti vajalikuks ei pea.

Näeme, et alles paberil olev raudtee juba mõjutab reaalset elu Eestis. Aga kui Rail Balticut mingil põhjusel ei tule? Kas siis tuleb hakata taastama kadunud vana raudteed nii nagu Haapsalu lõiguga tehakse? Pühakiri soovitab öelda: «Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist" (Jk 4,15).

VALIMISED TULEVAD

Valimised lähenevad ning tuntud inimesed astuvad võitlusse koha pärast uutes volikogudes. Kuigi praegu ei ole veel päris kindel, millised on uute omavalitsuste piirid, ei saa nende kinnitamist ootama jääda.

Toimuva mõistmiseks on vaja natukenegi tunda kehtivat valimisseadust. Valimisringkonnad ei ole meil ühesuurused. Suurematest ringkondadest võib populaarne kandidaat saada suurema häälte arvu, aga neist ringkondadest tuleb ka rohkem kohti. Kui kandidaadi enda valimiseks vajalik häälte hulk käes, ei kao üleliigsed ära, vaid need lähevad sama nimekirja teistele inimestele. Populaarne inimene võib tuua endaga volikogusse kaasa mitmeid teisi, vähetuntud või isegi tundmatuid, kuid erakonnale kasulikke inimesi. Ja kui mõni valitu ei lähegi tegelikult volikokku või peab sealt millegipärast lahkuma, pääseb tema asemel volikogusse keegi teine samast nimekirjast, uusi valimisi ei korraldata.

Sellest näeme, kui kasulik on valimistel Keskerakonnale Edgar Savisaar, olenemata sellest, milline on tema isiklik tulevik ühiskonnas, erakonnas või volikogus. Osa valijate seas ülipopulaarne mees võib küll teiste silmis äärmiselt ebapopulaarne olla, aga tema kandideerimine on varem erakonnale toonud kümneid tuhandeid hääli ja neist ei peeta mõistlikuks ka seekord loobuda. Parimaks ringkonnaks peetakse tema puhul Lasnamäed, kust ta võib saada kõige suurema häältesaagi.

Kas usklikud inimesed peaksid ka kandideerima? Põhimõtteliselt vajab ju meie maa Jumala häält kuulavaid juhte. Kui Jumal läkitab, siis ei tohiks vastu punnida. Kui Tema ei läkita, siis satub usklik valesse kohta ja sellest tuleb ainult õnnetust. «Sellepärast, vennad, püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi» (2Pt 1,10; 1968. aasta tõlge).

ALGAS EESTI EESISTUMINE

Eesti on sellel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Eesti ei saanud seda kohta endale mingite teenete eest, vaid järjekorra alusel – kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on mingil ajal eesistujad. Eesti eesistumine jõudis kätte küll pool aastat varem kui ette nähtud, sest euroliidust lahkuv Suurbritannia loobus eesistumisest.

Nii ei ole eesistumises midagi erilist. Eestile on see esimene kord ja seetõttu uus kogemus, kuid vanematel euroliidu liikmetel on tulnud seda juba korduvalt teha. Seetõttu on neil lihtsam ja tähelepanu pööratakse sellele ka vähem.

Eesistumine ei tähenda, et Eesti saaks teistele peale suruda enda tahet. Teatud võimalused mingile asjale rohkem tähelepanu tõmmata muidugi on. Eesti võttis üle eelmiselt eesistujalt (Malta) pooleli jäänud asjad ja loomulikult ei jõua ta ka ise kõiki probleeme ära lahendada.

Eesti poliitikud ja ametnikud saavad eesistumise ajal rohkelt kogemusi rahvusvaheliseks tööks. Paljud euroliidu tegelased külastavad sel perioodil Tallinna ja saavad mingi pildi Eesti elust. Eesistumisega kaasneb kultuuriprogramm, mis samuti Eestit tutvustab. Kui eesistujaks on teised riigid, saavad Eesti ametnikud teatud pildi jälle neist riikidest.

Eesti tahtis eesistumise ajal pidada ka riigi sajandat juubelit. Kuna Brexit rikkus selle plaani ära, tuleb juubelit pidada natuke teisiti. Ka mitmed ehitustööd Tallinnas, trammiteedest alates, planeeriti valmima just enne eesistumist. Jällegi rikkus eesistumise nihkumine selle plaani. Need rajatised ja muidugi ka saadud kogemused jäävad õnneks alles ka siis, kui eesistumine on järgmise riigi kätte antud.

Käesoleva kommentaari autor ei tea, kas ka Eesti kirikud eesistumise perioodi mingeid spetsiaalseid üritusi on planeerinud. Ehk veel jõuab? Kui riik loodab sellest perioodist kasu saada, ehk saaksid siis ka kirikud? Aga vaimulik töö peaks olema aktiivne igal ajal. Peamine on valida Maarja kombel see hea osa, mida ära ei võeta (Lk 10,38-42).

«Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: «Issand tunneb omi» ja «Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime»» (2Tm 2,19).

Foto: Kadri Aan

 

KÜLVI JA LÕIKUSE SEADUSEST

Mõtle korraks, kui öeldakse: «Jumal on õiglane». Kas see valmistab sulle rõõmu või hirmutab?

Üheks Jumala õigluse mõõdupuuks võib pidada eesti keeles vanasõnaks saanud, aga algselt Pauluse poolt Gl 6,7 kirjutatu: «Mida iganes inimene külvab, seda ta ka lõikab.»

Teise vihje saame kümnest käsust, kus ebajumalate tegemise, kummardamise ja teenimise keelu juures on põhjendus, mis on korraga nii hoiatus kui tõotus: «Sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad» (5Ms 5,9-10). Kuidas siis on, kas Jumal on õiglane või ei ole?

JAH, JUMAL ON ÕIGLANE

Tegudel on tagajärjed, seda teame kõik. Põlluharija eestlane teab: külvad rediseid, saad redised, mitte maasikad. Mõtlev inimene on märganud: külvad kriitikat, saad ise ka hukkamõistu osaliseks. Jeesus ise hoiatab: «Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka!» (Lk 6,37). Süüdistustest saavad vastusüüdistused ja vägivallale vastatakse vägivallaga.

Inimestena tahame me tihti uskuda, et Jumala õigluse joon läheb meie selja tagant – et meie mahume veel sisse, aga need järgmised enam mitte, et meie käed on puhtad, aga teistel määrdunud, et teiste silmad on pinde täis. Üllatavalt kutsub aga Jeesus meid mäejutluses palvetama isegi oma vaenlaste ja tagakiusajate eest, öeldes, et nii saame oma Taevase Isa lasteks. Sest «Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale» (Mt 5,44-45). Jumal ei ole õiglusemõistmist andnud meie kätte. Ärgem siis tehkem seda!

Jutluse alguses tsiteeritud käsk hoiatab ebajumalateenistuse vilja külvamise eest, sest see mõjutab mitte ainult inimest ennast, vaid ka tema lähedasi. Kolme ja nelja põlvkonna piir määratles sel ajal kooselavaid põlvkondi. Näeme, kuidas ka siin Eestis, kus tingimata ühe katuse all mitme põlvkonnaga ei elata, mõjutavad vanemate sõltuvused ja valed väärtused lapsi ja nende lapsi ikkagi – on siis tegu võimetusega viha taltsutada, pideva tunnustusevajadusega või kriitikameelega, abielurikkuvate teguritega, alkoholi- või hasartmängusõltuvusega, vastutustundetu laenuvõtmisega või lihtsalt väliste väärtuste ettepoole seadmisega sisulistest. Lapsed kopeerivad vanemate käitumismustreid ja nii mitu põlvkonda järjest. See on külvi ja lõikuse seaduse kurb pool.

Õnneks on ka teistpidi – hea külv kasvatab head vilja. Naeratajale naeratatakse vastu. Heategu saab tasutud, kuigi vahel hoopis teiste inimeste poolt. Palvetad hädasolijate eest ja avastad, et teinekord kannavad tuttavate ja võõraste palved sind läbi raskete aegade. Avad oma kodu teelolijale ja märkad, et sinulegi kaetakse laud ja tehakse ase võõral maal. Annad oma võimalustest abivajajale ja üllatud, kuidas Jumala hool sindki hätta ei jäta. Nii ikka uuesti ja uuesti. See on külvi ja lõikuse seaduse rõõmus pool. Jumal tundub olevat õiglane.

Külvi ja lõikuse seadus õpetab meile, et elu tasub elada «tagant ettepoole». Tasub mõelda enne lõikusele ja siis külvata vastavaid seemneid. Kui tahame, et me ei oleks vanana üksi, tuleb investeerida suhetesse juba praegu. Kui tahame olla vabad ja õnnelikud, tuleb Jumala abiga võidelda kõigi orjastavate sõltuvustega. Kui me ei taha, et muutume torisevaks ja alati kritiseerivaks kristlaseks, tuleb kibedusejuuri hingest pidevalt välja kaevata. Kui tahame olla ümbritsetud noorte ja tarkade inimestega, tuleb jätkata õppimist ja arengut. Kui tahame hingerahu, tuleb igapäevaselt otsida Jumala lähedust ja hoida puhast südant. Lõikust võib mõjutada läbi külvivalikute. Iga päev. Seeme-haaval.

Aga kas Jumala õiglus on ikka alati hea uudis? Kui kõigil meie valikutel oleks alati õiglased tagajärjed, kes siis jääks püsima? Kes suudaks olla õnnelik? Kes suudaks seista Jumala õiglase palge ees?

EI, JUMAL POLE ÕIGLANE, JUMAL ON ARMULINE

Arm, mida Jeesus tuli tooma, on ebaloogiline. Arm on ebaõiglane. Ehk seepärast on seda raske uskuda neil, kes Jumalat ei tunne, ja vahel ka neil, kes arvavad Teda tundvat. Külvi ja lõikuse seadust on kergem uskuda kui armu. Ja ometi on hea sõnum – evangeelium – just selles, et Jumal on armuline ja katkestab meie tegude halvad tagajärjed. Teeb meid vabaks mineviku eksimuste varjudest.

Jumala õiglus on lühiajaline, Tema arm ja heldus aga igavesed – nii õpetab Jumala sõna. Need, kes otsivad armu Jumala juurest, saavad lunastatud külvi ja lõikuse seaduse varjudest. Nii palju kui see võimalik on. Mitte alati ei tee Jumal meie tegude tagajärgi täiesti olematuks. Aga pikas perspektiivis näitab Ta teed välja ja sealt edasi. Jumalal on alati midagi veel.

Kui kuningas Taavet oli eksinud Batsebaga abielurikkumise ja mõrva võrkudesse ning prohvet Naatan sellele tähelepanu juhtis, mõistis Taavet, missugust pattu ta oli teinud Issanda vastu. Naatani vastuses oli koos nii Jumala õiglus kui arm: «Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure. Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased Teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!» (2Sm 12,13-14).

Jumala armulisus kehastub veel selgemalt Uues Testamendis, Jeesuse isikus ja lunastustöös. Paulus kirjutab roomlastele, et kõik inimesed on juba sooritatud patu tõttu ilma Jumala kirkusest (Rm 3,23) ehk teisisõnu – meist keegi ei läbi Jumala õigluse testi. Niisamuti saavad kõik, kes usuvad, õigeks mõistetud «Tema armust, päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses» (Rm 3,24) – ehk teisisõnu – õigeks saab Jumala ees Jeesuse toodud armu kaudu.

Jumala arm on nagu vihm, mis kastab janunevat maad. See on nagu päike, mis tuleb pilve tagant välja ja paneb kõik oma soojuse käes kasvama ja vilja kandma. Jumala arm meie elude üle toob kevade hallaöödesse ja tolmutab meie elu õisi, nii et need kannavad palju vilja. Meie elu külv ei saa kanda vilja ilma Jumala armuta.

TUNDUB, ET JUMAL POLE EI ÕIGLANE EGA ARMULINE

Ehk on mõni analüütilisem mõtleja juba avastanud, et elu on harva nii lihtne, et lõikad, mida oled külvanud. Vahel me ei näe vilja pikka aega. Nisuiva on kukkunud mullasse ja sinna kauaks idanema jäänud. Ega me ei teagi, kas ta kasvab või mis üldse välja tuleb. Kahtlused ja kannatamatus võtavad maad. Umbrohi tõuseb, aga külvatut ei ole märgata.

Ning vahel võime lõigata elus lausa külvatule vastupidist – mõelge kasvõi Joosepile Pootifari majas või Jeesusele peale Laatsaruse surnuist ülesäratamist. Esimesel juhul jäi Joosep ustavaks oma majaisandale, solvas sellega ta naist ning sattus viimase valede peale vangi. Teisel juhul oli Jeesuse ime nii võimas ja inimesi hämmastav, et Ta vastased hakkasid veelgi julgemini Ta hukkamist planeerima.

Õige ja õiglane elu võivad provotseerida vastuseisu ja tagakiusu. Jeesus ütles meile, Tema järgijatele, et meil pole mõtet loota, et pääseme Temast kergemini – on nad kiusanud taga Teda, kiusavad ka meid. Vahel pole elu lühikeses perspektiivis tõesti ei õiglane ega armuline. Aga lõpuks on seda Jumal siiski.

Sellistel päevadel õpime Jumala usaldamise raskeid õppetunde. Õpime, et Jumal viib oma tööd edasi ka siis, kui me seda ei näe – kui palvetame oma lähedaste eest. Ka siis, kui kasvatame oma lapsi ja noori armastuses, kui teeme tööd, mille vili ei paista veel kuskilt tulevat, või kui puhkame oma argitööst.

Minu jaoks on puhkus olnud üks Jumala usaldamise raskeimatest õppetundidest – piisav ööpuhkus, iganädalane hingamispäev, suvepuhkus. Kui teeme kutsumustööd kogu hinge ja kirega, võib vahel olla raske puhata. Ja ometi on Jumal andnud hingamispäeva pidamise käsu. Puhkus on usaldamine, et kui meie töövili on külvatud ja tõmbame hinge, teeb Jumal tööd edasi.

Olen seda sel suvel seminaritööd tehes õppinud. Kui kõik reklaamid on välja saadetud ja õppeaasta ülevaatekirjad toetajatele ka, jääb ikka hinge kripeldama küsimus, et ehk peaks Jumalat aitama uute õppijate leidmisega ja eelarveridade täitmisega. Otsustasin siiski palvetada, et Jumal annaks mulle mõne märgi sellest, et Ta teeb tööd sel ajal kui mina puhkan. Esimesel palvejärgsel hommikul sain telefonikõne mitme võimeka õppija tulemisest kooli, sellele järgneval hommikul sain teate rõõmustavast välistoetusest. Jumal laseb me külvil kasvada, kui me Teda usaldame.

JUMAL OSUTAB OMA HELDUST

Jeesus jutustab tähendamissõna külvajast, milles osa seemnest kukub kaljusele maale, osa ohakate sekka ning veel ühe osa söövad linnud enne ära, kui see suudab tärgata. Selge raiskamine – paistab, et seda juhtub ka Jumala, mitte ainult inimeste majapidamises. Aga see pole kõik – seemneid kukub ka heale pinnasele, kus see kannab ebaõiglaselt palju vilja – sada, kuuskümmend või kolmkümmend tera.

See, et meie, ekslike inimeste elud võivad kanda vilja Jumala riigi jaoks, on Jumala suur heldus ja arm. See annab meie elule tähenduse. Meie kõigi elude külv saab võimendatud, mitmekümnekordistatud.

Ja me ei külva üksi. Paulus kirjutab pooli valivatele ja inimeste vahel eelistusi tegevatele korintlastele: «Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.» (1Kr 3,5-7). Lõpuks pole vahet, kelle külvatud või kelle kastetud vili kasvama läheb, sest loeb lõikus, mitte külvaja.

Neil päevadel, kui tunneme ära Jumala helduse ja hoolitsuse, oleme kutsutud elama Tema eeskuju järgi – olema ise ka armulised, aitama teistel kanda vilja, jagama heldelt, mis meil on. Nii jääb meist ühel päeval maha ilus kuldne viljapõld.

EINIKE PILLI
Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor
Foto: Anete Toming

 

SUVEFESTIVAL TOIMUS ÄRKAMISALAL

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liit pidas 7.–9. juulini Kohila spordihoones suvefestivali. Kuidas läks, sellest rääkis Kuulutajale Kohila Baptistikoguduse pastor VILJAR LIHT.

Kui suur koorem festival kogudusele oli?

Ma ei saa öelda, et koorem, aga väljakutse ja vastutus kindlasti. Kui Viimsi suvefestival lõppes, siis hakkasime kohe Kohila omaga tegelema. Mina vastutasin programmi eest ja see oli eelmiseks sügiseks põhilises osas koos. Minu mõte oli see, et suvefestival peab olema kohaliku koguduse nägu. Festival oli meie koguduse projekt.

Meie meeskonnas oli 17 juhti, kes vastutasid oma valdkondade eest, lisaks 40–50 vabatahtlikku. Me oleme maakogudus, aga tänu Jumalale, meil on ka elujõulist kontingenti. Oluline oli inimesed mobiliseerida ja ühiseks meeskonnaks ühendada. See meil tänu Taevaisale õnnestus.

Spordisaali ümberkujundamine festivaliruumiks polnud vist lihtne?

See oli üsna suur töö. Tegime seda kaks pikka päeva päris suure meeskonnaga. Põrand tuli kinni katta, selleks rentisime spetsiaalsed põrandakatted Rapla Sadolini spordihoonest. Ka lagi tuli spetsiaalsete kangastega katta, et saada normaalset heli. Katsime ära ka katuse- ja külgaknad, et saaks projektoritega sõnu ja videoid näidata.

Milles seisnes programmi omapära?

Suvefestival on keskealiste kristlaste pidu, kuigi meil olid paralleelselt ka noorte- ja lasteüritused. Muusika pidi vastama sellise kontingendi maitsele. Pärast tundsin, et see klappis.

Avajumalateenistusel oli kindlasti oluline, et peaminister Jüri Ratas tuli ja ütles oma tervituse. See oli tähtis ka kohalikule kogukonnale.

Peakõneleja Aaron Jen on Kohilaga olnud varem seotud, ta on minu vaimuliku teekonna kujunemisele olulist mõju avaldanud. Festivali teema oli järgimine ning Aaron Jen oli omal ajal esimene, kes Eestis jüngerluse ja mentorluse teemadest rääkima hakkas.

Kõige menukam kontsert spordisaalis oli «Laulge kaasa» ehk vanade kristlike hümnide ühislaulmine. See lõi väga hea vaimuliku õhkkonna. Samal päeval oli ka Iisraeli teenistus ansambliga Keshet. Iisraeli reisid on olnud viimastel aastatel üks meie koguduse tööharu. Ka see teema meeldis inimestele.

Kokku võttis suvefestivali üritustest osa 1000–1300 inimest. Erinevatel kontserditel ja erinevatel päevadel käisid erinevad inimesed. Me oleme väga tänulikud Jumalale ja ka inimestele, kes üle Eesti kokku sõitsid. Valitses hea kristlik meelsus.

Rahalised väljaminekud olid ilmselt päris suured.

Kui tavaliselt läheb suvefestivalile kaheksa kuni kümme tuhat, siis Kohila festival läks maksma ligi 21 tuhat eurot. Peaaegu pool rahast läks helitehnikale. Helivõimendust oli vaja kolme kohta – spordisaali, Kohila mõisakooli juurde The Ilves Sistersi kontserdile ja misjonikoori kontserdile Hageri kirikus. Teine kuluartikkel olid ruumid. Meie suur abiline oli Kohila vallavalitsus, kes maksis väga paljud kulud kinni.

Kas tekkis ka momente, kus tundsid, et sein on ees?

Kõik sujus üldiselt hästi, iga vastutaja teadis oma rolli. Kaks nädalat enne festivali oli nendeks päevadeks üsna kehv ilmaprognoos. Nädal enne festivali algas koguduses palvetöö, igal õhtul oli palveteenistus. Kui me olime kaks õhtut palvetanud, siis korraga ilmateade muutus. Kõik need kolm päeva oli ju väga hea ilm. Ma usun, et Jumal muutis ilma ära. Me olime igati Tema soosingu all. Ma ei tajunud kordagi tõrkeid.

Ettevalmistamise protsessis oli küll momente, kus ma mõtlesin, et pidin ma Erki Tammele selle jah-sõna ütlema. Eelkõige saali sobivaks saamine oli üsna suur ettevõtmine. Palju lihtsam oleks olnud minna valmis saali nagu Viimsis ja Kuressaares.

Kui uuesti hakkaks organiseerima, mida Sa siis teisiti teeks?

Kindlasti ei hakkaks ma praegu uuesti tegema, sest see on üsna suur töö ja vajab ka uut inspiratsiooni. Me ei tahtnud teha asju põlveotsas ja säästueelarvega. Kui teha, siis tasub hästi teha. Finantside kokkusaamine ja sponsorite leidmine on üsna põhjalik töö. Aga kui inimesed saavad puudutatud, siis nad annetavad ka rohkem. Seekordsed annetused olid kõige suuremad, mis üldse on suvefestivalidel kokku pandud.

Kohila kogudus peab lugu oma ajaloost.

Kohila kogudus sai alguse Kapa männikust. 1905. aastal, kui oli mäss ja talurahvale hakati ihunuhtlust andma, läks talumees Priidik Prooso männikusse, pani põlved maha ja hüüdis Jumala poole, et päästa oma sõbrad. Sellest sai alguse ärkamine ja moodustus Kohila kogudus. Männik võis ulatuda ka praeguse spordihooneni. Tõenäoliselt toimus suvefestival Kohila koguduse sünnikohas.

Täname!

11. juulil 2017 Skype'i vahendusel

Viljar Liht (paremalt kolmas) koos festivali korraldusmeeskonnaga rahva ees.

Foto: Sulev Kivastik

 

MITU KULTUURI ÜHES MEHES

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivali peakülaliseks Kohilas oli pastor AARON JEN abikaasaga Ameerika Ühendriikidest. Aaron Jen on varem pikalt Eestis töötanud. Ta tähistas intervjuu päeval oma 65. sünnipäeva ja 40. pulma-aastapäeva. Kuulutaja alustaski intervjuud õnnistussooviga ja jätkas siis küsimustega. Intervjuu tõlkis Tõnis Roosimaa.

Kus Te sündinud olete?

Ma olen Aasiast pärit, aga mul on Ameerika Ühendriikide kodakondsus. Minu emakeel on hiina keel. Algkoolis õppisin ma hiina keeles, aga hiljem juba inglise keeles.

Te olete väga emotsionaalne ja temperamentne inimene.

Ma olen väljapoole elav inimene. Teisest küljest väljendavad minu emotsioonid seda, mida Jumal on minu elus teinud. See on rõõm Issandas. Võrreldes eestlastega elavad hiinlased rohkem väljapoole.

Kuidas Te siin aeglaste ja külmade eestlastega hakkama saite?

Mul võttis aega, et sellega kohaneda. Jumal õpetas mind nägema eesti inimeste südant. Me ei peaks inimest hindama tema välise reaktsiooni järgi, vaid selle järgi, mis tuleb südamest. Jumal on loonud kõik inimesed erinevateks. Ma olen õppinud inimesi võtma sellistena, nagu Jumal on neid loonud. Näiteks Oleviste koguduse pastor Rein Uuemõis on hoopis teistsugune inimene kui mina, kuid me oleme aastate jooksul õppinud teineteist väga kõrgelt hindama.

Kas Te olite juba enne Eestisse tulekut Ameerikas pastor?

Ma olen magistrikraadiga mehhaanikainsener ja töötasin oma erialal. Meie koguduses ei olnud ainult üks pastor, vaid terve pastorite meeskond. Veidi enne Eestisse tulekut oli üks lühike periood, kus ma jätsin oma erialase töö ja olin selles meeskonnas täisajaga pastor.

Meil ei olnud hiina kogudus. Ameerikas on hiinlaste osakaal päris väike võrreldes näiteks hispaaniakeelsete või mustanahaliste inimestega.

Kui vana on Hiina kristlus?

Protestantism on Hiinas alla kahesaja aasta vana. Katoliiklased olid seal juba varem. Kuna dünastiate ajal oli kontroll väga tugev, siis paljud misjonärid kas tapeti või saadeti maalt välja ning see töö ei laienenud. Misjonäride kõrgaeg oli 19. sajandil. 164 aastat tagasi puutusid minu esivanemad Hudson Taylori tööga kokku. Oleme neljandat põlve kristlased, aga mina olen esimene pastor meie suguvõsas.

Kas hiinlaste mõtteviis on individualistlik või grupikeskne?

See on rohkem kogukondlik. Väga oluline on see, kes saab esimesena kristlaseks. Kui selleks on perekonnapea, siis enamasti tuleb terve perekond järele. Aga kui see on keegi noorem laps või tüdruk, siis võib juhtuda, et tal on väga raske jääda usklikuks. Perekond võib ta hüljata.

Ma olen kokku puutunud olukorraga, kus terve küla sai päästetud, ainult kolm inimest ei tulnud seal Jumala juurde. Kohalik pastor ütles, et ta on läbi kukkunud, sest kolm inimest ei vasta selle kogukonna mõtteviisile.

Kuidas Te sattusite Eestisse?

1980. aasta lõpus oli mul võimalus minna erialasele tööle Rootsi. Meil oli enne seda oma koguduses üks töögrupp, kus me palvetasime tagakiusatud nõukogude inimeste pärast ja seetõttu oli mu abikaasa Nõukogude Liidust huvitatud. Ta tegi 1982. ja 1984. aastal Rootsist kaks reisi Eestisse. Mul oli hea palk ja ma mõtlesin, et las ta läheb, ma maksan kinni. Aga ta kutsus, et tule vähemalt üks kordki minuga kaasa ja kui sulle Eestis ei meeldi, ära siis rohkem tule. Ja siis ma nakatusin. Pärast 1986. aastat hakkasime igal aastal Eestis käima. Neli aastat olime siin iga kord kuu või kaks, aga kuus aastat elasime elamisloaga kohapeal. Kokku oli seega kümneaastane periood.

Mis Eestis nii erilist on, et siia peaks tulema?

See oli Jumalast. Sa lihtsalt tunned, et see on õige koht, sa armud kohalikesse inimestesse. Me tundsime armastust eestlaste vastu.

Teie põhitöö oli Oleviste koguduses. Kas meie vaimulikus töös on midagi huvitavat ja eksootilist ameeriklase jaoks?

Kultuuriliselt oleme väga erinevad. Eestis on kõik inimesed väga reserveeritud ja ma pidin sellega kohanema. Kui ma õppisin tundma inimeste südant, nagu lugema sealt, siis see ei olnud enam probleem. Ameerikas ja mujal, kus ma jutlustan, saan ma väga palju tagasisidet, inimesed kas naeravad või plaksutavad. Minu üllatuseks olid eesti inimesed kogu aeg sama nägu ja ma pidin tegema muudatuse oma suhtumises. Kui mõne Ameerika karismaatilise kiriku inimesed tulevad Eestisse, siis tekib neil kriis, sest eestlased ei reageeri. Tänaseks ma olen sellega ära harjunud. Kui ma seekord siin jutlustasin, siis ma olin väga rahul ja õnnelik.

Millise mõttega Te omal ajal Eestisse tulite?

Enne Eestisse tulekut olin ma osa ühest koguduslikust liikumisest ja loomulikult soovisin ma siin samasugust tekkimas näha. Siin elades ja teenides ning õppides tundma pastor Rein Uuemõisa ja mõistes kohalikke vajadusi, sain ma aru, et minu ülesanne ei ole tuua siia teistsugust vaimulikku mõtteviisi, vaid aidata teha kohalikku tööd Olevistele omasel viisil. Kui mina ei alluta enda visiooni selle koguduse plaani alla, siis Jumal ei saa mind õnnistada. See oli minu jaoks mõtteviisi muutus.

Kas see tähendab, et misjonär peab võõral maal alluma kohaliku kiriku mõtteviisile ja laadile?

Ma tõesti arvan nii. Meie asi ei ole tuua teisele maale oma kultuuri. Kui me tuleme ameerika kultuuriga Eestisse ja siin alandlikult teenime, siis on võimalus, et tekib Kristuse kultuur. Väga huvitav on see, et kui ma tulen Eestisse, siis ma ise ei saa arugi, et osa minust on ameerikalik, aga eestlane näeb selle ära. Kui ma olen alandlik ja ütlen, et mul ei ole vastuseid, ma tulen õppima, alistuma kohalikule kogudusele, siis ma ise ka kasvan, ma õpin vahet tegema, mis on ameerikalik ehk minu kultuuriline taust, ja mis on Kristuse osa. Meie eesmärk on ju ehitada Kristuse kuningriiki. Minu eripära on muidugi see, et ma olen kahe kultuuri taustaga ja ida kultuuri on minu sees väga palju.

Kas kristlastel võib mingi rahvuslik vahe ka olla, ega nad ei pea ühesugusteks saama?

Kindlasti ma ei taha öelda, et mingit oma kultuuri ei tohiks olla. Igal kultuuril on oma unikaalne positsioon ja see on ka kristlaste taust. Aga me tahame olla Kristuse sarnased. Standard, mida me tahame järgida, on Kristuse kultuur. Seda me õpime tundma Piiblist ja see on kõige olulisem.

Kui ma tulin Eestisse, siis ma tahtsin Jumala riigis midagi saavutada. Jumal muutis mind nii, et ma hakkasin otsima, mida Tema tahab, et ma teeksin. Ma tulin Eestisse ambitsiooniga, aga läksin ära läkitusega.

Oma jutluses Te rääkisitegi sellest, mida Te Eestis õppisite.

See ei olnud nii, et istusime, arutasime ja ma õppisin. Tegelikult toimus kõik üheskoos Jumalat teenides. Ma hakkasin märkama, et pastor Rein Uuemõisal on mingi kvaliteet, mis mul puudub – see, kuidas ta asju näeb, kuidas ta küsib teistmoodi küsimusi. See pani mind endalt küsimusi küsima ja ma leidsin vastused.

Loomulikult me arutasime Rein Uuemõisaga väga paljusid asju. Ta küsis minult, kas ma olen kõigepealt ameeriklane või kristlane. See pani mind mõtlema. Ma ei arvanud, et ma olen ameeriklane. Tema märkas seda ja sellepärast ta küsis. Ameerikas mõõdetakse edu töö väliste tulemuste järgi. Ma õppisin Rein Uuemõisa käest, et edu võib olla selles, kes sa oled ja et sinu iseloom saab muudetud Jeesuse sarnaseks. Väline, kuidas sa jutlustad või mida sa saavutad, on näha, aga sisemist olemust inimesed algul ei näe.

Te pole 21 aastat Eestis olnud. Kas siin on midagi muutunud?

Kõigepealt on Eesti majanduslikult edasi arenenud. Uued majad, hotellid, kõik on palju parem ja värvilisem. Vanasti oli kõik kuidagi hall ja tume. Inimesed on palju väljendusrikkamad, nad ei ole enam nii reserveeritud, oskavad palju paremini suhelda.

Väga selgelt on tajutav, et eestlased väärtustavad sügavaid suhteid. Isegi kui minu lahkumisest on möödas 21 aastat, on mul ikka veel väga head ja sügavad sidemed nende inimestega, keda ma siis tundsin, nagu Viljar Liht, Allan Helde või Rein Uuemõis. Neid on terve pikk nimekiri. Me oleme ikka veel väga lähedased. Kui Ameerikas läheb kümme aastat mööda, siis inimesed enam ei tule kokku. Ma muidugi ei ürita maha teha ameerika kultuuri, vaid esile tõsta eestlaste tugevusi. Igas kultuuris on oma tugevused ja nõrkused.

Teid võib nimetada rahvusvaheliseks inimeseks.

See on aidanud mind Eesti kultuuris kohaneda ja sellesse sulanduda. Aga kuna ma ei kuulu sellesse kultuuri, siis ma võin olla ka teistsugune. See on mind aidanud teisest küljest. Kui inimesed ei tunnusta teiste kultuuri, siis nad tunnevad end ebamugavalt, nagu kõrvalejäetuna. Ma tunnen selgelt, et Jumal on kasutanud Eestit minu jaoks nagu jõusaali. Töö väga oluline osa on meie sisemise olemuse kujundamine.

Kui ma kunagi Eestisse tulin, siis ma kohtasin usklikke, kes olid jumalakartlikud ja jumalakesksed, kelle jaoks Jumal oli kõige tähtsam elus. Ma soovin, et ka tänane lugeja võiks tulla sellise jumalakartlikkuse ja jumalakesksuse juurde. See seeme hakkas minu südames idanema ja ma olen lähtunud oma teenimistöös sellest, et Jumal on kõige tähtsam mu elus ning ma väga soovin, et see võiks nii jäädagi.

Täname!

8. juulil 2017 Kohilas
Foto: Tarmo Kähr

 

JUMAL PÄÄSTIS MIND

Minu nimi on Aleksander ja ma olen 38-aastane. Jaanuaris 2017 täitus üheksa aastat sellest, kui ma sain Issanda omaks. Selleks ajaks oli kõik minu elus purustatud ja tundus, et ei ole enam mingit lootust midagi taastada. Aga see ei olnud võimatu kõikvõimsale heale Issandale, kes otsustas ilmutada oma armu veel ühele hukkuvale hingele.

Minu vanemad läksid lahku, kui olin kuueaastane. Ma jäin ema juurde, aga ta jõi kõvasti. Minu teiseks koduks sai tänav. 11-aastaselt proovisin esimest korda kanepit, 15-aastaselt hakkasin süstima, 19-aastaselt läksin esimest korda vangi.

TUNDMATU KRISTUS

Koloonias otsustasin end ristida lasta. Ma arvasin, et kõigis minu hädades on süüdi see, et ma olen ristimata. Läksin palvetuppa ja rääkisin oma soovist. Aga kuna ristida võis ainult preester, keda tuli oodata neli kuud, jäi talitus ära. Keegi ei rääkinud mulle evangeeliumist, ei tutvustanud mulle Jumala sõna, aga nelja kuu pärast preestri tuleku ajal istusin ma korrarikkumise pärast kartsas.

Pärast vabanemist hakkasin jälle narkootikume tarvitama ja poolteise aasta pärast leidsin end uuesti kolooniast ning seekord oli mulle määratud range re¾iim. Otsustasin siiski end ristida lasta ja hakkasin selleks võimalust otsima.

Mul soovitati pöörduda ühe inimese poole, keda peeti usklikuks. Ma seletasin talle, mida ma tahan, aga tema küsis minult, kas ma tean, kes on Jeesus Kristus? Ma kaotasin pea ja ei teadnud, mida vastata. See inimene rääkis mulle täiesti tõsiselt, et uskuda Jumalasse ei tähenda lihtsalt risti kaelas kandmist. Ta pakkus mulle alustuseks lugemiseks katekismust ning soovitas pärast tulla selle jutu juurde tagasi. Katekismuse võtsin ma vastu, aga selle uurimiseks olin liiga laisk ja unustasin oma soovi paljudeks aastateks ära.

EI OSANUD ELADA

Vabaks saades pöördusin taas narkootikumide juurde, sest teistsugust elu ma ei tundnud. See tee oli mulle harjumuspärane ja arusaadav.

Tõsi, minu elus oli ka üks helgem periood, kui ma kohtasin ühte tüdrukut, armusin temasse ja me hakkasime koos elama nagu tavaline perekond. Ma jätsin isegi narkootikumid maha. Tundus, et elu laabub, aga see ei kestnud kaua. Juba aasta pärast hakkas mul igav ja narkootikumid tulid minu ellu tagasi. Neli aastat kooselu oli meie jaoks tõeline põrgu, me tekitasime teineteisele palju kannatusi ja valu ning läksime lõpuks lahku.

Pärast kallimast lahku minemist langesin ma kohutava kiirusega põhja. Minu ümber surid narkootikumide tagajärjel tuttavad inimesed, mind ennast tõmmati mitu korda teisest ilmast tagasi. Elu oli nagu suletud ring: vargused, narkootikumid, vangikongid, poolsurnuks peksmised – ja nii ilma lõputa.

SÜNDIS IME

Ja siis lasti mind järjekordselt politseist välja. Olin kambris istunud kolm päeva. Tundes end täiesti läbi olevat, ma peaaegu roomasin oma tuttava juurde, kellega olime tihti koos narkootikume tarvitanud. Andsin uksekella ja vajusin jõuetult mööda seina maha.

Tuttav tuli välja ja ma ei tundnud teda ära. Ta oli nagu teistsugune kui enne: säravad silmad, õnnelik nägu, temast kiirgas rahu ja rahulolu, mis olid minu jaoks tundmatud. Sel korral räägiti mulle esimest korda evangeeliumist. Mu sõber oli läbinud rehabilitatsiooni, saanud usklikuks Jumalasse, ja tema elu oli täielikult muutunud. Ma läksin tema juurest minema, võib öelda et lausa põgenesin, sest ma ei talunud tema kõrval olemist, ma tundsin oma patusust ja abitust ning see ei meeldinud mulle.

Sellest momendist otsustas Jumal mind tõsiselt käsile võtta. Poole aasta jooksul juhtus nii, et kus ma ka ei olnud, seal räägiti mulle Kristusest, mind kutsuti kirikusse, aga minu elus läks kõik nii halvaks, et ma otsustasin proovida midagi muuta.

7. jaanuaril 2008. aastal oli minu patukahetsuse päev ja algas minu uus elu Kristuses. Vana kalendri jõulujumalateenistusel ilmutas Jumal end mulle Päästjana. Jutluse ajal tunnetasin enda tühisust, patusust ja absoluutset kõlbmatust, et kuidagi end õigustada püha Jumala ees. Juba viie minuti pärast ulgusin ma masendusest ja ei suutnud pidama jääda.

Jumal puudutas mind, see oli tõeline ime. Jutlustaja ütles, et kui ma parandan meelt oma pattudest ja järgin Jeesust, siis Ta taastab mind ja kingib mulle elu ülirohkesti. Ma ei taibanud veel oma mõistusega, kuidas see teostub, aga minu süda oli juba Issandaga.

JUMAL TEGUTSES

Mul soovitati minna rehabilitatsioonikeskusesse, kus ma kahe nädala pärast tunnistasin täie teadlikkusega oma pöördumisest terve koguduse ees. Sellest ajast peale on minu elu täis Jumala imesid.

Meie armuline Päästja valab rikkalikult õnnistusi minu pere peale. Minu tüdruk, kellega me kunagi lahku läksime, tuli minu juurde tagasi ja sai minu naiseks, hakkas uskuma Kristusesse ja aitab nüüd mind vaimulikus töös. Seejärel pöördus minu ema ja tema järel vennatütar oma peigmehega, kes nüüd on juba abielus ja ootavad last. Mõne aja pärast pöördus Jumala poole minu onutütar ja veel veidi hiljem suvelaagris tema 13-aastane tütar. Kõik peale vennatütre on nüüd ristitud ning me käime koos ühes kirikus ja austame koos Jumalat.

Juba rehabilitatsioonikeskuses mõistsin ma, et Jumal kutsub mind oma teenistusse. Jumala sõna, tunnistus Pühalt Vaimult ja olukorrad rääkisid ühte keelt ning sellest ajast peale teenin ma Jumalat.

Algul vastutasin ma sauna eest, aga pärast sai minust jutlustaja abi. Pärast seda leidis Jumal mulle alati tööd koguduse ja inimeste heaks. Kaheksa aasta jooksul osalesin ma kolme rehabilitatsioonikeskuse avamisel. Ma olin kahe keskuse koordinaator, pidasin koguduses piiblitunde, organiseerisin misjonireise mööda oblastit, jutlustasin kirikus. Viimased neli aastat vastutasin ma koguduse ristimiskooli eest, lõpetasin seminari ja osalesin vanglatöös.

NÜÜD TÖÖTAN VANGIDEGA

Vanglatööle kutsus mind mu sõber Sergei, kes vastutab oblasti koguduste ühenduses selle töö eest. Sergei töötas rehabilitatsioonikeskuses ja andis seal töö mulle üle. Sellest ajast aitame me teineteist.

Vanglatöö ei olnud mulle pikka aega prioriteediks, sest töö koguduses andis mulle piisava koormuse ja võttis kogu mu aja. Algul osalesin ma vanglatöös ainult üks-kaks korda kuus, mitte rohkem.

Aga ükskord muutus kõik. Me korraldasime suure ürituse ühes naiste koloonias, kus osales umbes kakssada naist. Jutluse ajal ma nägin, kuidas paljud neist nutsid, ja pärast, kui tegime neile ettepaneku palvetada, tõusid kõik. Ma hakkasin seda kolooniat regulaarselt külastama umbes kaks aastat tagasi, ja mõne aja pärast veel ühte kolooniat, kus ma kunagi ise olin istunud. Siis veel ja veel ühte.

Pikkamööda võttis vanglatöö kogu minu aja. Aga kuna ma samaaegselt töötasin veel ka tehases, hakkasime koos vanglameeskonnaga mõtlema selle peale, kuidas saaksin tööst vabaks ning täielikult pühenduda vanglatööle. Palvetasime kaheksa kuud, otsisime Jumala tahet ja jätkasime tööd kinnipeetavatega. 2015. ja 2016. aastal pidasime kolooniates üle viiekümne äratuskoosoleku, jagasime vangidele ja vanglatöötajatele umbes viissada Piiblit ning üle tuhande Uue Testamendi. Mõned inimesed said usklikuks ja ristiti.

Praegu külastame regulaarselt kaheksat kolooniat. On pöördunuid ja on üles ehitatud suhted kolooniate juhtkondadega. See kõik on tänu Jumala armule ja Tema tegevusele. Oktoobris 2016 leidis lahenduse ka minu palga küsimus, ma võtsin seda kui Jumala vastust selle töö olulisuse kohta.

Nüüd külastan ma oblasti kolooniaid viiel, aga mõnikord ka kuuel päeval nädalas. Mul tuleb lahendada hulgaliselt küsimusi, mis tekivad seoses selle tööga. Peale selle jutlustan ja võtan osa koguduse erinevatest tööharudest. Mu pere toetab mind kõiges. Mul ei ole lihtne, aga olen veendunud, et teen Jumala tööd, see tähendab, et edu on garanteeritud! Au olgu Jumalale selle eest!

ALEKSANDER HOCHWEISS
Novosibirsk
Evangelije za koljutšei provolokoi

«Minu pagulaspäevad olid sa ära lugenud; pane sina mu pisarad oma lähkrisse; eks need ole su raamatus?» (Ps 56,9).

Foto: Kadri Aan

 

TUMEDATE JÕUDUDE KÜÜNTE VAHEL

Sabine Rehkopf oli vaimustatud üleloomulikest jõududest, lausa perekondlikult oli ta sellega seotud. Tema vanaema ennustas kaartide abil inimestele tulevikku ja vanaisa olevat osanud käsi peale pannes tervendada. Sabine proovis seda ka ise teha. Hambavalud, seljavaevad, köha, palavik ja kõrvavalu kadusid, kui ta haigetele käed peale pani.

Siiski tuli Sabinel selle eest kallist hinda maksta: tal käisid hirmuhood, ta ei saanud kuude kaupa korralikult magada, ta nägi vaimolendeid enda voodi ümber tantsimas ja tundis ennast nähtamatutest kätest kägistatavat.

Samal ajal tundis Sabine, et teda justkui sunnitakse niisuguste asjadega tegelema. Ta tahtis neist vaimolenditest ikka rohkem teada saada ja luges vastavat kirjandust. Ta ei saanud vabaks.

ENNE SAI USKLIKUKS POEG

Selles hädas tuletas Sabine Rehkopf meelde oma pühapäevakooli aegset usku. Ta palus Jumalalt abi. Aga olukord läks veel hullemaks. Täna ütleb ta: «Nähtamatu maailm pani kõik mängu, et mind piinata.»

Pööre tuli ootamatust kohast – Sabine tol ajal 13-aastaselt pojalt Alexandrilt. Poiss sai koolis ühelt gideonide ühingu liikmelt kingiks Uue Testamendi. Ta luges seda, tundis end kõnetatuna ja pani allkirja viimasel leheküljel olevale palvele. Ta tahtis kohe kristlasena elama hakata.

Ema märkas muutusi. Poeg palus tal lõpetada esoteerikaga tegelemise. Ta kirjutas isegi ühe paberi peale Meie Isa palve ja riputas selle kööki üles: «See aitab sind.» Ema oli teist meelt. Aga ta ei suutnud paberit palvega ka minema visata. Hiljem kinkis Alexander talle sünnipäevaks päevaloosungitega märkmikkalendri. Ta luges neid küll, aga hirm jäi.

Sabine rääkis oma hädast ühele sõbrannale, kellega ta oli oma tütre lasteaias tutvunud. See naine oli kristlane. Ta selgitas Sabinele tumedate jõudude ohtlikkust, kellele ta end avanud oli. Sõbranna pakkus kohe, et palvetab tema pärast. Sabine võivat alati tema poole pöörduda.

KÕIK MUUTUS HELEDAMAKS

Juba kahe päeva pärast oligi asi nii kaugel. Pärast unetut ööd sõitis Sabine sõbranna juurde. Sõbranna palvetas tema pärast ja juhtus midagi seletamatut. Sabine mõistis järsku, et Jeesus on ka tema pärast surnud.

Veel samal ennelõunal sai Sabinest kristlane. Täna ütleb ta: «Kõik minu ümber tundus olevat nagu heledam ja sõbralikum.» Esimest korda sai ta jälle rahulikult magada. Ta viskas kõik esoteerika-alased raamatud ja esemed minema.

Kui Sabine mees koju tuli, oli naine nagu ümberpööratud – ta seisis rõõmsalt köögis ja laulis. Hiljem laskis ta enda kohalikus vabakoguduses ristida ja on siiamaani selle koguduse liige.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

 

ÜKS PILT

Hea Sõnumi buss viib lastele evangeeliumi. Pildil on buss Valgas. Loe intervjuusid Kerli Perendiga (Kuulutaja nr 5/319 (216)) ja Ülle Käärikuga (Kuulutaja nr 1/327 (217))!

 

EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU SUVEFESTIVAL

7.–9. juulini 2017 Kohilas

1. Kauge külaline, Kohila vallavanem, peaminister, liidu president ja Kohila koguduse pastor.
2. Laulge kaasa!
3. Teekäija ja Allika kirjastuse hommikusöök: Krista Esta, Tiina Nõlvak ja Ermo Jürma.
4. The Ilves Sisters ja neid tänav Erki Tamm.
5. Villy Võrk tunnistamas.
6. Vaade saali.

Fotod: Tarmo Kähr, Anett Haljasorg ja Sulev Kivastik

 

kuulutaja@hotmail.com