Kuulutaja

   August 2017

   Juuli 2017

   Juuni 2017

   Mai 2017

   Aprill 2017

   Märts 2017

   Veebruar 2017

   Jaanuar 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 9 (335) September 2017 XXIX AASTAKÄIK
.

Sisukord

Tõde ei võida iseenesest. Toimetaja kommentaar * Tõest ja tõega kohtumisest. Jutlus * Aktuaalne teema: Euroopa vajab eestpalvet * Elu ei püsi paigal. Intervjuu * Ta nägi und * Issand ravib * Milleks mulle seda vaja? * Miks nii tehakse? * Üks pilt * Pühakiri – käsikirjast emakeelse Piiblini. Fotod *

 

Katused – vanemad ja uuemad, akendega ja ilma. Ilma katusteta ei saa, vaja on varju nii külma kui kuuma, vihma, lume ja tuule eest.

Iisraelis olid vanal ajal katused lamedad. Katuse pinda sai mitmeti kasutada: seal võis näiteks vestelda, ööbida (1Sm 9,25-26) või palvetada (Ap 10,9). Katus võis olla ka saladuste avalikult kuulutamise paik (Lk 12,3). Seetõttu oli loomulik ka turvalisusenõue: «Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub» (5Ms 22,8).

Meie kliimas on heal katusel korralik kalle, elada saab katusel ainult tuntud lasteraamatu väljamõeldud peategelane. Linnud ka muidugi. Vaid remondiks, korstna pühkimiseks ja lume koristamiseks on inimestel sinna asja.

Katuse all tundub turvaline. Muidugi siis, kui ei ole ebatavaliselt suurt tuult ja ei saja läbi. Ka kõrgemate majade akendest on näha vaid katust, mitte seal all toimuvat elu. Nii võib tunduda, et ka Jumal ei näe meid. See on eksitus! Ja las Ta vaatab: «Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole» (2Aj 16,9).

 

TÕDE EI VÕIDA ISEENESEST

Toimetaja kommentaar

Saksamaal võitis parlamendivalimised oodatult Angela Merkeli juhitav Kristlik-Demokraatlik Liit. Nüüd on neil vaja hakata looma uut koalitsiooni.

Eestis on kohe tulemas kohalike volikogude valimised. Meil alles liidetakse reitinguid ja teoretiseeritakse, millised võiksid olla tulevased koalitsioonid. Kõige rohkem huvitab meediat Tallinn, millest võib küll aru saada, aga kogu ülejäänud Eesti on seetõttu kahjuks tagaplaanil.

PROBLEEMIST ILMA PAANIKATA

ID-kaartide kiipidest leiti teoreetiline viga, mida veel keegi pole suutnud kurjasti kasutada. Eesti on väga tähtsusetu kahjukannataja, sest seda tüüpi kiipidest on Eesti käes vaid 0,075 protsenti. Need kiibid ei ole Eestis tehtud, küll on aga Eesti päritolu vähemalt osa tarkvarast, mis neid kiipe siin rakendada võimaldab.

Aga Eesti ühiskond ajas ennast närvi. Mitte sellepärast, nagu oleksime midagi valesti teinud, vaid hirmust, mida teised meist nüüd arvavad. See on alaväärsuskompleks. Üksikisiku puhul seda ravitakse ning riik ja rahvas peaks ka sellest kuidagi üle saama.

Me ei saa rääkida vale konstruktsiooni või tarkvaraga kiipidest, vaid kiipidest, mille kõlblikkuseaeg hakkab mööda saama. Iga luku jaoks tehakse kunagi muukraud ja nüüd on karta, et keegi saab sellega varsti hakkama. Selle vastu luuakse arvutiprogrammid, mis võimaldavad kiibi nõrka kohta ignoreerida ehk lihtsustatult öeldes – ebaturvalise lukuga uksele pannakse kett ja haak lisaks. Kunagi hiljem saab ID-kaart uut tüüpi kiibi ehk lukk ise vahetatakse ka välja.

Valimised tulevad ja inimesi hirmutatakse sellega, et nüüd saab nende identiteeti varastada ja nende e-häält võltsida. Aga valimiste võltsimiseks ei ole vaja ükshaaval ID-kaarte lahti muukida, vaid häkkida sisse andmeid koguvasse programmi. Seejuures peab vale olema nii väike, et see oleks usutav, ja häkkerite toetatav poliitiline jõud saaks vaid veidi parema positsiooni. Muidu häkkimine avastatakse ja valimised kuulutatakse kehtetuks. Seega pole suureks hirmuks põhjust.

Kõige kergem on võltsida pabervalimisi. Mäletame, kuidas nõukogude ajal teiste eest hääletati. Eelkõige võltsiti lõpptulemust – valimistel osalejaid olevat alati olnud umbes 99 protsenti ning 99 protsenti neist olevat hääletanud kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt.

E-valimiste vastasus ei põhine vigastel kiipidel. Siin on tegemist hirmuga tundmatu asja ees ja on ka kadedust. Kõigil pole arvutit ja nad ei saa e-hääletada. See ei tohi olla põhjuseks e-valimisi ära jätta. Kõik ei jõua ju autot osta, aga kellelegi ei tule mõttesegi autosõite ära keelata. Kuidas arvuti töötab, mis tema sees toimub, seda suurem osa inimestest ei tea. Aga teised jälle ei tea õmblusmasinatest midagi ega tahagi teada. See ei tähenda, et õmblusmasinad peaks ära keelama – kes oskavad, las need õmblevad.

Selle kommentaari kirjutamise ajal kehtib veel otsus, et e-valimised tulevad. Loodame, et nii saabki olema. Aga kes tahab, hääletagu sedeliga. Ei maksa teha tüli erinevatest võimalustest ega oskustest. «Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad,» on juhis Jumala riigis (1Pt 4,10). See on hea ka ilmalikuks eluks.

TAGURPIDI VABADUS

Sotsiaalministeerium tahab laiendada võrdse kohtlemise seaduses olevat diskrimineerimise keeldu nii, et homoseksuaalidele ruumide rentimisest vm teenuste osutamisest keeldumine muutuks karistatavaks. Kui keegi (olgu selleks eraisik või näiteks kirik) pakub üürimiseks ruume või osutab teenust, siis peab ta neid võimaldama ka homopaaridele või homoorganisatsioonidele võrdselt kõigi teistega.

Teatud vaimulikku või vaimset praktikat õigeks pidaval majaomanikul ei ole kindlasti ainult materiaalne huvi kõrge hinna eest oma ruume välja üürida. Tema majal on oma staatus. Kirik ei taha oma ruumidesse ega isegi naabrusesse lõbumaja või mingit võõrast ideoloogiat levitavat ühingut. Ruumidele teise funktsiooni andmist võib käsitleda kui kellegi ideoloogilist võitu või kaotust.

Pärast niisuguse seaduse vastuvõtmist on lihtne oma «õigust» taandada homoks olemisele. Enam ei loe see, et inimene võib olla lihtsalt räpakas, riiakas, lärmakas, lohakas, rumal, tal võivad olla pererahvale vastuvõetamatud harjumused. Tähtis on see, et ta on homo ja talle peab pinna üürima või teenust osutama, muidu tuleb maksta trahvi või minna vangi.

Võrdse kohtlemise põhimõte ei tohi rikkuda südametunnistuse vabaduse põhimõtet. Ühtede inimeste veendumuste kaitseks ei tohi teisi nende veendumuste pärast karistada.

«Issand lunastab oma sulaste hinge ja süüdi ei mõisteta ühtki, kes Tema juures pelgupaika otsib» (Ps 34,23). See on lõplik võit. Et aga sinnani saaks hoida puhast südametunnistust, selle nimel peaks iga usklik tegutsema.

Pildil on üks võimu sümboleid Saksamaal – Riigipäeva hoone Berliinis.

 

TÕEST JA TÕEGA KOHTUMISEST

«Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid Ta räägib, mida kuuleb, ja Ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest Ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et Ta võtab minu omast ja kuulutab teile.»

Johannese 16,12-15

Üheski teises evangeeliumis ei esine sõna «tõde» nii sageli kui Johannese omas. Evangeeliumi autor lausa nagu otsiks palavikuliselt tõde. Ta on hoolikalt kokku kogunud kõik Jeesuse sõnad tõe kohta. Juba esimeses peatükis selgitab Johannes, et Jeesuse isikus on tõde nähtavalt meie ette astunud. Ta valis selleks järgmised sõnad: «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.»

Algusest lõpuni on Johannese evangeeliumis süstemaatiliselt esitatud seda, mis evangelisti tõe juures paelub. Tõde vaatab tulevikku – Tõe Vaim juhib meid kogu tõesse. Kogu tõde omakorda on lahutamatult seotud Jeesuse Kristuse isikuga, sest Jeesus on öelnud: «Tõe Vaim kirgastab mind,» ehk teisisõnu – muudab nähtavaks mu au.

NÄLG JA JANU

Meie sissevaade Jeesuse Kristuse saladusse ei ole kaugeltki veel täiuslik. Kogu tõde, mis Kristuses peitub, peab Püha Vaim meile veel näitama. Sarnaselt kirjutab ka Paulus, et meil on vaja Jumala Vaimu läbi saada esmalt sisemiselt tugevaks, et me suudaksime kunagi tunnetada Kristuse armastuse laiust, pikkust, sügavust ja kõrgust. See on kasvamisprotsess, mitte ühel hetkel saadud võime. Ka Paulusel oli kirg tõe järele. Nii ütles ta avalikult, et teda on pandud paganaile õpetajaks usus ja tões ning et ta kuulutab evangeeliumi tõesõna.

Imeline eesõigus on kuulutada, et me võime leida evangeeliumist kogu tõe. See tähendab ju, et meil pole vaja tõde kusagilt mujalt otsida. Ent samaaegselt on see ka ohtlik sõnum. Ohtlikuks muutub asi siis, kui kristlased arvavad, et nad võivad tõde omada, et tõde on midagi silmnähtavalt must-valget kahe raamatukaane vahel. Kui nii arvatakse, siis näidatakse ikka näpuga kirjatähele. Siis näidatakse näpuga nendele, kes väidetavalt tõde omavad ja loomulikult eriti just nendele, kes seda väidetavalt ei oma. Inimesed, kes sügaval oma hinges on ebakindlad, otsivad meelsasti kindlusetunnet millegi või kellegi omamises, olgu see siis raha, mõni teine inimene või ka tõde.

Nälg ja janu kindlusetunde järele on tänases maailmas mõistetavatel põhjustel väga suur. Fundamentalism, fanatism ja radikalism oma erinevates ilmingutes on seestumise kaasaegsed vormid. Inimesi on vallanud vaimupimedus, nad on täidetud kinnisideedega ja kurjusega. Kõikides religioonides, kahjuks ka kristluses, tõstavad pead äärmusrühmitused. Sellised rühmitused tõotavad oma järgijatele kindlusetunnet tõe omamise kaudu. Tegelikkuses on lood hoopis vastupidi – nad võtavad tõeotsijad inimesed enda omandusse.

OHUD TEEL

«Tõekuulutajate» lõksu langevad eriti kergesti lapsed ja noored, sest nemad peavad oma teed alles otsima. Noor inimene on veel peaaegu vaba sellest nn tõeomamise soovist. Aga see muudab ta haavatavaks. Kõik ideoloogid on tähele pannud, et noori inimesi on kerge enda omandusse saada. Tihtipeale algab see kõik suunatud – ja esialgu üsna süütult kõlavatest – reklaamidest: hangi nutitelefon või arvuti, liitu sotsiaalmeediaga, suhtle võrgus eakaaslastega, mängi arvutimänge – ja märkamatult sipeldakse juba ideoloogiliste värbajate «võrgus», kes oskavad tõde väänata. Mängud muutuvad üha vägivaldsemaks ning ühel hetkel ollakse valmis virtuaalsest reaalsusest väljuma ning tänaval reaalselt inimesi tapma.

Euroopa suurim õudusunenägu ei ole vägivaldsed sisserändajad, vaid siin sündinud, korralikest perekondadest ja hea haridusega, ent n-ö pestud ajudega noored, kes juba eneseotsingute tee alguses on langenud valede tõekuulutajate ohvriks ja juhitud vägivalla teele. Paljude jaoks on see ju kergendus, kui keegi selles keerulises ja kontrollimatus maailmas ometi lihtsat tõde pakub...

Leidub ka neid, kes tunnevad, et neil pole selliste tõeomajatega mingit pistmist. Nad tunnevad, et tõde ei saa tunnetada ja ammugi veel omada. Mõni neist nimetab ennast uhkelt agnostikuks. Kahjuks lükkavad nad tagasi ka evangeeliumi tõe. Nad mõtlevad, et ka Jeesus oli üks radikaalne fanaatik, sest muidu poleks Ta ju öelnud: «Mina olen tee ja tõde ja elu!»

JEESUS ON TÕDE

Mida see Jeesuse uskumatult pretensioonikas lause tähendab? See sisaldab kahte asja. Esiteks seob Jeesus tõe iseendaga. Teist teed Jumal-Isa juurde ei ole. Teiseks sedastab Ta, et tõde on isik – ja see on geniaalne! Ükski inimene ei saa Jeesuse nimel tõde omada, olgu ta nii vaga ja usklik kui iganes. Sest ta ei saa omada Jeesust kui isikut. Jeesusele võib ligineda, Temaga võib kõnelusse astuda ja osadust pidada, aga Teda omada pole võimalik. Ja nii avab Johannese evangeelium need Jeesuse esmapilgul väga fanaatiliselt kõlanud sõnad «mina olen tõde» hoopis uues valguses – me võime Jeesuses Kristuses tõeliselt omada vaid üht tõde, nimelt seda tõde, et tõde ei ole meie omanduses!

Mida siis nüüd, tahaks ehk keegi küsida? See on ju näiliselt mõistusevastane väide, paradoks. Jah, Kristus pidi tõde inimeste eest kaitsma, sest häda inimestele, kui nad tõe enda omandusse saaksid. Kas see tähendab siis seda, et iga suvaline asi võib tõde olla, nagu tõejärgses maailmas usutakse? Ei, kindlasti mitte. Kristus ei anna tõde meile küll mänguasjana või tööriistana kätte, aga Ta võtab meid endid käekõrvale ja ütleb: «Püha Vaim juhib teid kogu tõesse.» Ja Jeesus ütleb veel: «Vaim puhub, kuhu Ta tahab.» Nii võib Ta ka teisi enda käekõrvale võtta ja tõesse juhtida just nii, nagu Ta seda tahab.

Ma olen veendunud, et tõde Jeesuse käes ei välista kunagi kedagi. Tõde pole antud mõne valitud kiriku või usukogukonna omandusse. Jeesus ootab avakäsi kõiki, kes soovivad Tema juurde tulla. Just seepärast võime uskuda, et kord täituvad prohvetite ja apostlite sõnad – tõotus, mis ütleb, et kõik rahvad tulevad Kristuse juurde ja tunnistavad Teda. Paulus kirjutab Fl 2,10-11, et Jumala sooviks on, «et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks». See ime saab sündida vaid seetõttu, et Jeesus Kristus, kes on isikuline tõde, ei tõuka kedagi kõrvale, vaid kutsub avakäsi kõiki enda juurde. Üksnes sellel tõel on niisugune vastupandamatu tõmbejõud, et inimesed tulevad kadunud poja kombel ja lasevad ennast Jumala Pojal emmata.

KOHTUMINE TÕEGA

Noorukina igatsesin teada saada tõde maailma ja inimeste kohta. Ja see on hea, kui noored inimesed kannavad endas sellist kirglikku teadmishimu. Otsingute keskel oli mul kogemus, mil ma taipasin, et kogu tõde ei saa ma kunagi mõista, aga ma saan tõega kohtuda. Mu perekonnal olid kristlikud juured, mul oli mõningaid teadmisi kristlusest, kuid põhjapanevaks muutuseks sellest ei piisanud. Ma vajasin seda, et tõde tuleks minu juurde isikliku kohtumisena Päästja Jeesusega.

Tõde ei tule meie juurde mõne mõtteskeemi või ideoloogia või filosoofilise süsteemi kujul või lihtsalt teaduslike tunnetuste kogumina. Tõde sünnib isiklikus kohtumises, selles, et meid kõnetatakse meie otsingutes. Nii on ka minu elus olnud vaimulik eeskuju ja õpetaja, kelle kaudu Jeesus mind kõnetas ja kes tunnistas mulle ise sellest evangeeliumi tõesõnast, mis oli kord teda ennast uueks inimeseks muutnud.

Täna saan ma rääkida juba 31 aastat tagasi aset leidnud konkreetsest ja elu muutvast päästekogemusest, milles kohtasin Jeesuses oma isiklikku Päästjat. Sellest hetkest alates usun ma, et Jumal, kellest lähtub puhas tõde, ei ole pelgalt mingi üldine ja isikustamata printsiip, vaid kõikehõlmav ja kõikvõimas isik, kellele ma saan palves öelda: «Sina, mu Jumal, mu Looja ja mu taevane Isa!» Ta ei ole pelgalt mingi looduse seaduspärasus, mingi näota kõrgem vägi, vaid sõnades väljendamatu kõikvõimas Looja Jumal, kes on meid loonud oma näo järgi ja kes on «nõnda maailma armastanud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3,16).

ALLUMINE TÕELE

Kuidas lõpetab evangelist oma tee evangeeliumi tõe otsinguil? Viimane, mida me Johannese evangeeliumist tõe kohta loeme, on Jeesuse ja Pilaatuse kohtumine. Jeesus seletab Pilaatusele: «Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.» (Jh 18,37). Jeesus ütleb täiesti teadlikult: «Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.» Ta ei ütle: «Igaüks, kellel on tõde.»

Me saame olla tõe sees, aga me ei saa tõde omada nagu nutitelefoni või autot. See on esmapilgul väike, aga tegelikult põhjapanev erinevus. Pilaatus kahjuks seda olulist nüanssi ei mõistnud. Ta küsis Jeesuselt provokatiivselt: «Mis on tõde?» See küsimus oleks ju võinud sisse juhatada sisulise vestluse tõe teemal. Kuid me näeme evangeeliumist, et Jeesus vaikis. Miks Ta loobus sellest vestlusest? Sellepärast, et oluline ei ole vestlus tõe üle, vaid kohtumine tõega ja olemine tões.

Selleks ei olnud Pilaatus kahjuks valmis. Just see ongi viimane oluline asi, mida evangelist tahab meile öelda: kes räägib lihtsalt tõest, see ei jõua oma otsingutes edasi, see takerdub ikka ja jälle sama küsimuse taha: «Mis on tõde?» Kes aga söandab kohtuda ja vestlusesse astuda tõega, st Jeesuse Kristusega, see jõuab oma otsingute teel edasi ja Tõe Vaim juhib teda seni, kuni ta jõuab kogu tõesse.

ANDRES SAUMETS
Ajakirja Sõjateadlane peatoimetaja
Elva Baptistikoguduse liige
Foto: Ermo Rips

 

EUROOPA VAJAB EESTPALVET

Aktuaalne teema

Eesti Evangeelse Alliansi palve- ja paastutoimkonna juht KERTU TOOTS kõneles Kuulutajale ühest Euroopa Liiduga seotud palve-ettevõtmisest. Intervjuu on tehtud vahetult enne sündmuste toimumist.

Millisest erisorti palveüritusest on juttu?

Seoses Eesti eesistumisajaga Euroopa Liidu Nõukogus tuleb 24.–28. septembril Tallinnasse 40 pühendunud eestpalvetajat 15 Euroopa riigist. Märtsikuus käisid nad Maltal, sest siis oli Malta eesistujariik. 18.–22. märtsil 2018 oleme Bulgaarias, sest Bulgaaria võtab Eestilt eesistumise üle. Iga poole aasta tagant käiakse eesistujariigis koos ja Eesti külastamine on 23. kord minna eesistujariiki. Mind kutsuti Eesti esindajaks nimetatud palveliikumisse ja selle juhtkonda.

Kuidas käis külaskäigu ettevalmistamine?

Üks selle palveliikumise juhte, Rootsist pärit pastor Peter Artman, viibis maikuus nädal aega Eestis. Ta võttis minu palvel osa ka Tallinna ja Harjumaa maakondlikust palvepäevast Tallinna metodisti kirikus, jagas seal Jumala sõna ja palvetas. Käisime Riigikogus ja kohtusime seal Siim Valmar Kiisleriga. Konsistooriumis kohtusime Eerik Jõksiga Eesti Kirikute Nõukogust ja hiljem EELK peapiiskopi Urmas Viilmaga. Veel saime kokku Tunne Kelamiga ja paljude teiste oluliste isikutega. See oli väga viljakas ja õnnistatud aeg.

Mida on Tallinnas plaanis ette võtta?

Esmalt tuleb meil juhtkonnaga pidulik õhtusöök, tõsine palveosadus ja Jumala sõna jagamine. Tunne Kelam teeb kogu grupile ülevaate Eesti ajaloost ja iseseisvumisest ning Ingmar Kurg kõneleb Eesti vaimulikust ajaloost ja ärkamistest. Metodisti kirikus on kõigile avatud palveteenistus, kus ülistust juhatavad nii eesti kui inglise keeles Kehra koguduse ülistusbänd ning Marie Gough Iirimaalt.

27. septembril on kulminatsioon. Oleme külalistega Tallinna pastorite palve- ja töökoosolekul. Sealt läheme Riigikogusse, kus meid võtab vastu Mart Nutt ning meil on palveaeg ja ekskursioon. Tallinna raekojas võtab meid vastu abilinnapea Merike Martinson. Ka tema teeb ekskursiooni ja meil on palveaeg. Eesti Pangas tuleb inglisekeelne ekskursioon ja palveaeg. Lõpuks on juhtkonna kohtumine peapiiskop Urmas Viilmaga. Plaanis on ka külaliste osalemine oikumeenilisel palveõhtul.

Mul on hea meel, et Jumal on meile sellised võimalused avanud. Nii kõrgel tasemel ei ole neid teistes riikides vastu võetud.

Millistest riikidest on need eestpalvetajad pärit?

Palvetajad on Austriast, Horvaatiast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Ungarist, Iirimaalt, Itaaliast, Norrast, Poolast, Rumeeniast, Rootsist, Šveitsist, Hollandist, Inglismaalt ja nüüd ka Eestist. Kui me läheme Bulgaariasse, siis kindlasti tekivad ka seal kontaktid ja see maa ühineb palveliikumisega.

Kas te viskate Inglismaa välja, kui Brexit tuleb?

Kindlasti mitte. Palveliikumises on ju ka inimesed Šveitsist ja Norrast, need maad ei ole Euroopa Liidu liikmed. Jumala jaoks ei ole piirid mingi probleem. See ei ole poliitiline liikumine. Jumala inimesed erinevatest riikidest ja kogudustest tulevad kokku, et palvetada ja õnnistada seda maad. Jumal on nende südamed põlema süüdanud. See on sisemine motivatsioon. Kui Euroopa Liitu ei oleks, käiksid nad ikka koos ja palvetaksid Euroopa riikide eest. Euroopa vajab ärkamist ja tõsist Jumala külastust.

Kas selle grupi palveteemad on päevakajalised?

Muidugi oleme me kõik uudistega kursis. Kui kuskil orkaan möllab, siis on vaja ohvrite pärast palvetada. Kui kusagil maa väriseb, siis tuleb ka neid palves toetada. Kui kuskil lähevad asjad vastuollu Jumala sõnaga, siis on vaja väga tõsiselt palvetada.

Külalised küsivad kindlasti, millised on põletavamad palveteemad Eesti jaoks, mille eest üheskoos palvetada. Sinna juurde liidame need teemad, mis meie südames on. Ja kui külalised koju tagasi lähevad, siis jätkavad nad oma kodumaal igaüks eestpalveid nende teemade pärast, mis said esile toodud.

Nad on väga armsad tõsised kristlased ja pühendunud palveinimesed. Nad ei ole poliitikud, kuid palvetavad kindlasti ka meie poliitikute ja riigijuhtide eest. Tullakse kokku mõttega, et Jumala riik võiks tulla ja Tema tahtmine sündida.

Millega EEA palve- ja paastutoimkond tavaliselt tegeleb?

Me korraldame alliansspalvenädalaid, maakondlikke palvepäevi, tagakiusatud kristlaste palvepäeva, anname välja paastuaja palvevihikut ja koordineerime palvetööd Eestimaal. Enamik ettevõtmisi ongi maakondlikud. 2012. aasta Kristuspäev oli üle-eestiline. Alliansspalvenädalatel ja maakondlikel palvepäevadel kogunetakse oma kirikutes ühiste teemadega, mis on meie toimkonna poolt välja töötatud.

Täname!

Foto: Sanna Pitko

 

ELU EI PÜSI PAIGAL

Antsla EKB Koguduse pastor PEETER LEMATS tähistas äsja koos abikaasaga 105. sünnipäeva. Niisugune number tuli kokku, sest tal endal oli augustis pärisjuubel ja abikaasa Pillel kevadel pooljuubel. Kuulutaja küsimused on seotud nii juubilari enda kui ka koguduse tööga.

Sa oled «väliseestlane».

Minu vanavanemad rändasid Eestist välja, sest Venemaal jagati põllumaad. Isa ja ema on üles kasvanud Siberis ning tulid pärast Teist maailmasõda Eestisse. Isa poolt vanaisa ostis Läti-Valka maja ja kui pere suurenes, siis otsustas isa kõrvalkrundile teise maja ehitada.

Kuidas nad koguduse leidsid?

Vanaisa oli juba Siberis usust huvitatud. Valgas hakati Betaania kogudust külastama. Minu vanaisa, vanaema, isa ja ema said koos ristitud.

Niipalju, kui ma mäletan, võtsid vanemad mind alati koosolekutele kaasa. Kui olid jõulud, siis tuli luuletust lugeda. Ka pühapäevakooli peeti sünnipäevade nime all. Ma tänan Jumalat selle eest, mida Ta minu vanemate palvete läbi on teinud.

Põhihariduse said Sa Valgas ja siis läksid Võrru.

Õppisin Võru tööstustehnikumis tehnilisi jooniseid koostama, tugevusi välja arvutama, see kool andis tehnika alal väga palju teadmisi. Aga kõigepealt tänan ma oma isa. Kui ta autot parandas, siis palus mul mutrit kinni hoida, et polti kinni keerata. Ma olin kuueaastane, kui isa ehitas maja. Esimene töö, mille ta mulle andis, oli vundamendi kastmine. Sain esimese kogemuse sellest, kuidas ehitatakse maja. Isa ütles, et see tuleb sinna panna ja see sinna.

Pärast sõjaväge olin Valga mööblivabrikus meister ja hiljem tsehhijuhataja, kokku umbes kolm aastat. Siis kutsus Taevaisa mind juba Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari.

Sõjaväes ei teeninud Sa lahingväeosas.

Minu jaoks oli suur küsimus, miks Jumal saatis mind Siberisse vangivalvuriks. Minu teenistuseajal oli kolm põgenemist. Põgenikud võtsid vahiposti maha ja nii said nad endale ka relvad. Esimese põgenemise ajal oli noortel sõduritel väga suur hirm. Tagaajajatest oli üks sõdur koeraga ja kolm tulirelvadega. Nendel hetkedel oli suur trots südames, miks Jumal on mind sellisesse kohta saatnud. Minu sõber kirjutas Riiast, et ta on polkovniku (koloneli) autojuht ja tal on kõik nii hästi.

Kui elu oli ohus, siis palvetasin, nagu oskasin: «Jumal, kui sa veel mulle elu kingid ja mind Siberist koju viid, siis ma tahan sind teenida.» Jumal asetas mind sellistesse olukordadesse, kus teist võimalust ei olnudki, kui otsida ja hüüda Teda appi.

Kuidas Sinust pärisusklik sai?

Tallinna Kalju koguduse noortegrupp sõitis Valgast läbi. Mulle pakuti ekskursioonijuhi kohta. Vastasin, et mul on nii palju tööd, olen sõjaväest tulnud, mul on oma eesmärgid ja mul ei ole aega. Aga ekskursioonibuss jõudis minu kodu väravate juurde ja mul paluti ikka kaasa tulla.

Külastasime Otepää kogudust Nüpli palvelas. Sõnum puudutas mind. Aga ma mõtlesin, et küll jõuab. Kui kõik oli läbi, siis ohkasin kergendatult. Sõitsime edasi Elvasse, käisime surnuaiapühal. Toivo Pilli rääkis, et hauakividele on kirjutatud «Puhka rahus!», aga kui me sureme, kas me ikka puhkame rahus? Ma mõtlesin, et olen noor mees, mul on elu ees, see on eakate teema. Aga siis tuli prohvetlik sõnum, et vahet ei ole, kas oleme noored või vanad. Täna võid istuda tsikli selga, sõidad oma teed ja ei tea, millal võib õnnetus tulla ja sind enam ei ole. See puudutas mind. Loomulikult tuli meelde ka see, mida ma sõjaväes olin Jumalale öelnud. Palusin, nagu oskasin ja andsin oma elu Jumalale.

Miks Sa seminari läksid?

Suur mõju oli sellel, et Valga Betaania kogudus saatis mind Tallinnasse liidu aastakonverentsile. Kui ma nägin seda meesteväge, hulka töötegijaid, seda laulu, mis kõlas nii võimsalt, et raputas pealaest jalatallani läbi... Anti ka seminari kohta infot ja see hakkas helisema. Ma ei saanud sellest lahti. Läks üle poolteise aasta ja võitlus käis. Kui ma lõpetan töösuhted, mis siis edasi saab? Mitmed inimesed ütlesid, et see ei ole normaalne, et sa jätad oma õpitud ameti ja ei tea ka, mis ees ootab. Sul on amet, töökoht ja raha.

Ühel päeval oli tööl emotsionaalselt raske, ülesandeid oli palju ja korraga tuli sõnum, et Mooses eelistas pigem vaeva näha koos Jumala rahvaga kui selle maailmaga (Hb 11,25). See puudutas nii, et ma ütlesin, et lähen seminari ja otsus on kindel.

Mida seminar Sulle andis?

Väga suur väärtus on olnud seminari akadeemilisel ja praktilisel haridusel. Seminar kujundab isiksust, varustab vaimulikke töötegijaid selleks, et kuulutada evangeeliumi. Ma hindan väga seda, mida toona Peeter Roosimaa, Ermo Jürma ja Joosep Tammo tudengitele isiklike vestlustega edasi andsid.

Me käisime kogudustes, misjoneerisime. Teise kursuse praktika oli Ida-Virumaal. Külastasime Kiviõli kogudust. Jagasime ühel õhtul välja kakssada traktaati. Ootasime pühapäevaks kirikusse vähemalt sadat inimest, aga tuli ainult kaks. Siis me küsisime Allan Lilleoru käest, et miks ainult kaks. Ta ütles, et see on külv, lõikus tuleb hiljem. Põllumees ei lähe kohe külvi järel lõikama, vaid teeb hoolsasti tööd, et sügisel lõigata.

Hindan väga haiglapraktikat Rakveres. Tegelesime ühe insuldihaige inimesega, vaatasime operatsioone ja lahkamisi. Kokkupuude surma ja igavikuga andis kaasa suure pagasi vaimulikuks tööks.

Miks Sa käisid juubeli eel perega Iisraelis?

Igatsus Iisraeli järele tekkis seminaris, kui Ermo Jürma õpetas Iisraeli kultuurilugu ja Vana Testamendi eksegeesi. Esimesel korral käisin Iisraelis aastaid tagasi Peeter Võsu ja Ülo Niinemägiga. Meil oli vahva grupp. Mõni jäi haigeks ja mõnele tegi kliima liiga, tegime palvet ja võidsime õliga, need inimesed said terveks. Ristisime Jordani jões neid, kes avaldasid selleks soovi. Me külastasime Jeesusega seotud kohti. Grupijuhid lugesid kirjakohti, mis olid nende kohtadega seotud. Piibel avanes hoopis teistmoodi. Nägime juutlikku traditsiooni, kuidas sabati alguses tänavaliiklus vaikseks muutus.

Kõik need detailid on kutsunud sinna tagasi. Meie nimetasime oma pere reisi palve- ja paasturännakuks. Sõime üks kord päevas, jõime palju vett, külastasime pühasid paiku, palvetasime ja otsisime Jumala tahet.

Antsla kogudus paistab silma rohke ehitamisega. Kuidas Sa seda põhjendad?

Hästi oluline on Jumala hääle kuulamine. Pastakast ei saa midagi välja pressida. Pigem on palve ja paast aidanud leida suundi, kus Jumal avas meile uksed.

Eestis käis üks kümneliikmeline misjonäride grupp, kus oli mitu sporditreenerit. Antslale pakuti võimalust, kas nad võiksid meil korraldada sportliku laste- ja noorteürituse. Meil ei olnud usku – lapsed on suviti vanaemade pool, mõned on leidnud mingi tööotsa. Aga me proovisime. Tuli kümmekond last ja noort. Laagris oli piiblitunde ja sportimist, misjonärid õpetasid pallimänge ja korraldasid võistlusi.

Järgmisel suvel küsisid lapsed, kas toimub jälle midagi? Me püüdsime külaliste abiga midagi ära teha. Aasta-aastalt laager kasvas. Sel aastal oli 13. linnalaager, kus osales 134 last ja noort.

Taevaisa sosistas südamesse, et töö laiendamiseks on vaja lisaruume. Nüüd ehitame laste ja noorte jaoks minispordisaali, laiendame pühapäevakooli tube. Teeme sotsiaalruumi, kus inimesed saaksid nädalas mitu korda abi. Ehitame söögi- või osadusesaali. Meil on olnud koos kogukonna rahvaga jõululauad, kokku saja inimese ümber. Just praktilistel põhjustel on Jumal juhatanud, et tuleb teha palvelale juurdeehitus.

Selleks kõigeks on vaja raha. Kas see ei ole Sind hirmutanud?

Inimlikult küll. Jumala sõna ütleb: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!» (Mt 6,33). Raha meil ei olnud. Istusime 2011. aastal koguduse täiskoguga koos ja küsisime, mida me peaksime tegema.

Kõigepealt andis Jumal meile projekti ning siis linnavalitsus kinnitas selle ja andis ehitusloa. Projekt tehti kingitusena. Kõik see pani mõtlema. Jumal oli öelnud «jah», meie tahtsime öelda ka «jah» ja vaadata, mida Jumal teeb. Kui me eitame, siis me ei anna Jumalale võimalust midagi teha. Kaks nädalat läks mööda ja saabus stardiraha.

Järgneval aastal andis Jumal südamesse puurida müüri sisse avad ja nelipühi jumalateenistusel asetada kõigil osalejatel käed müürile, panna nendesse avadesse Jumala sõna salmid ja palvetada Issanda poole. Nüüd on juurdeehitusel katus peal ja uksed-aknad ees. Hakkame rajama katlasüsteemi. See on suur Jumala ime.

Mis nüüd edasi saab?

Ma tahaks kinnitada seda, mida Joosua ütles: «Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos 24,15). See on hästi oluline. Siis Jumal juhib parimal viisil.

Mul on väga hinge jäänud liidu meeste palveööd. Viimastel kordadel oleme läinud ristimispaika ja värskendanud seda tõotust, mille oleme kunagi andnud, et võiksime Jumalat teenida ja teha seda tulisemalt kui seni.

Tahan tänada inimesi, kes on palvetanud, annetanud Antsla koguduse pühakoja laiendamiseks, emotsionaalselt kaasas olnud, mõni on helistanud. See on väga kinnitanud ja julgustanud meie kogudust. Annetusi on vaja edaspidigi.

Tänan Antsla kogudust, kes on olnud juhatuse tööde ja plaanide taga. Tahaks tänada koguduse töötegijaid. On suur au olla selles meeskonnas ja ühiselt toimetada.

Täname!

Pildil on Peeter Lemats perega 105. sünnipäeval (foto: Kalev Zimmermann).

 

TA NÄGI UND

Iga elu katkeb ootamatult! Isegi kui aeg on kätte jõudnud, palju aastaid on elatud ja nagu oleks juba elust väsinud – ikkagi tuleb lõpp ootamatult.

Nii lahkus meie seast ka Ibrahim, vana vend ja õpetaja. Juba mõned kuud ei saanud ta jumalateenistustel käia, aga keegi ei oodanud tema kiiret lahkumist.

Moslemitest sugulased käisid Ibrahimi vaatamas ja püüdsid teda veenda veel vanas eas islamiusku tagasi pöörduma. Kuid tema jäi kindlalt seisma usus, mis kord pühade kätte on antud.

EBAUSALDUSVÄÄRNE RAHVAS

Ibrahim sündis Kabardi-Balkaaria ühes mägikülas 1927. aastal. Mägises ühiskonnas aeg seisis. Kõik käis sajandite jooksul sisse harjunud korra järgi. Ibrahim meenutas, kuidas ta sattus enne sõda Naltšikisse lastelaagrisse. Siis oli see tema jaoks suursündmus. Aga ta ei osanud aimata, mis veel ees ootab.

8. märtsil 1944. aastal küüditati Stalini käsul kõik balkaarid. Sel perioodil küüditati 13 rahvast, keda peeti «mitteusaldusväärseiks». See oli raske aeg. Paljud surid teel. Teised surid nälga juba oma uues elukohas. Ibrahim mattis oma ema. Ise elas ta suure vaevaga üle nii nälja kui ka haigused.

Jumal hoidis tema elu. Issandal olid oma plaanid ja kavatsused ning need olid mõeldud heaks, mitte kurjaks.

MOSLEMIST KRISTLASEKS

Kuigi Ibrahim oli asumisele saadetu ja ta pidi end komandantuuris perioodiliselt näitamas käima, tegi Jumal nii, et ta sai astuda Taškendis vabrikukooli. Seal kohtus Ibrahim usklike inimestega ja kuulis vend Nikolai Levdanskilt esimest korda Kristusest. Ibrahimil polnud aga huvi, sest ta mõtles: «Ma olen ju moslem.»

Mõne aja pärast kohtus ta jälle Nikolaiga ja siis läks ta koos temaga jumalateenistusele. 1953. aastal sai Ibrahimist kristlane. Ta ise rääkis sellest nii: «Me kaevasime kraavi, ma vaatasin taevasse ja naeratasin, sest see avanes mulle ja ma saan seal olema koos Kristusega.» Nii algas tema tee koos Jumalaga.

1956. aastal mõistis kompartei 20. kongress Stalini isikukultuse hukka ja rahvaste küüditamine hinnati valitsuse veaks. Samal aastal pöördus Ibrahim ühena esimestest oma kodumaale Balkaariasse tagasi. Ta astus Naltšiki evangeeliumi kristlaste ja baptistide kogudusse, võttis naiseks usuõe ja neil sündisid lapsed.

Ibrahim töötas kondiitrivabrikus, kus teda peeti veidrikuks, sest ta ei varastanud kompvekke. Kui teistele jagati kortereid, siis talle ei antud: tehti ettepanek Kristusest lahti öelda, siis võib-olla ehk saab ka korteri. Lapsi tuli juurde, aga tube oli ainult üks. Aga Ibrahim ei öelnud Kristusest lahti.

RAHVA VAJADUS

Küüditatud Ibrahim mõtles oma rahvale, muretses tema vaimuliku olukorra pärast. Eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel nägi ta und: Kaukaasias, tema isa külas, ühes väikeses majas käib usklike balkaaride koosolek.

1970. aastatel hakkas Ibrahim mõtlema Uue Testamendi tõlkimisele balkaari keelde. Aeg oli raske. Jumal oli põlu all, aga ateismile olid kõik teed lahti. Sellele vaatamata hakkas Ibrahim tõlkima.

Aeg läks ja ta sai selle tööga valmis. Ta üritas sõprade abiga käsikirja välismaale saata, aga kuskil raudteejaamas vahetati kohver salaja ümber. Tuli otsast peale hakata.

UUED VÕIMALUSED

Aga ajad hakkasid muutuma. Jumal kuulis oma laste palveid! Algas perestroika, tuli vabadus kõigile ja kõigele.

1990. aastal külastasid kristlased range režiimiga vanglat, kus viiendat korda istus Alim Kulbajev. Külaliste hulgas oli ka Ibrahim. Nad laulsid, kuulutasid evangeeliumi, kuid Ibrahim rääkis kolme balkaariga. Rohkem ta vanglasse ei läinud. Neist kolmest balkaarist said kaks usklikuks – Alim Kulbajev ja Valeri Žangurazov.

Alim ja Ibrahim kulutasid palju aega palvetamisele balkaaride pärast, kõnelesid neile Kristusest ja mõningad neist said usklikuks. Siis nägi Ibrahim, et tema unenägu oli tõelisuseks saanud! Selles majas, mida ta unes nägi, kogunesid usklikud. Au Jumalale!

Sellest ajast saigi alguse balkaaride kogudus. Ibrahim töötas palju rahva hulgas, tunnistas Issanda armust, mis ilmus Jeesuses Kristuses. Ta õpetas noori usklikke ja kulutas koos Alim Kulbajeviga rohkelt aega vesteldes, ringi sõites ja inimestega kohtudes.

1995. aasta aprillis esitleti endises kompartei oblastikomitee poliitharidusmajas Uue Testamendi ja psalmide tõlget balkaari keelde. See oli rahvuslik püha. Sinna oli kogunenud kirjanikke, näitlejaid ja teisi intelligentsi esindajaid – saal oli rahvast täis. Au kõigekõrgemale Jumalale!

KÕIK AUSTAS JUMALAT

Ibrahim oli õnnelik. Aga ta ei piirdunud tehtuga. Ta tõlkis veel ka Moosese esimese ja teise raamatu, Õpetussõnad ning Jesaja, Jeremija, Nutulaulud ja Joona raamatu.

Isegi Ibrahimi surm teenis Jumala riiki. Paljud tema sugulased tulid matustele ja kuulsid Jumala sõna. Pärast matuseid suheldi kaua söögilauas. Lahkudes sai igaüks kaasa Uue Testamendi. Kõik tänasid ja olid üllatunud, et balkaaride hulgas on nii palju usklikke.

Ibrahim andis kogu oma elu Issanda teenistusse, kes suri tema eest!

A.M.K.
Vera i Žizn

«Igaveseks mälestuseks jääb õige» (Ps 112,6).

Foto: Kadri Aan

 

ISSAND RAVIB

«Ma olen muidugi iga inimese jaoks olemas, täiesti sõltumata sellest, kas ta midagi usub või mitte,» ütleb arst Gudrun Kuliga. Aga kristlastele on tal eripakkumine – tema «Rafaeli praksises» on oluline koht ka usul ja palvel.

Nii võivad patsiendid panna endale kinni aja palvekõnetunniks. Igal teisipäeval kell 18 tulevad kristliku ühingu «Lepitatud elu» liikmed Weseli kesklinna ruumidesse, kus patsiendid saavad oma palvesoovid koos eestpalvetajatega Jumala ette viia.

ARSTITÖÖ JUURDE KUULUB PALVERUUM

Vaikse palve jaoks on patsientide käsutuses väike palvesaal. Helikindlas ruumis on seinal piiblisalm «Mina olen Issand, su ravija» (2Ms 15,26). Panoraamfotol on vaade Jeruusalemmale.

«Usk Jeesusesse Kristusesse mängib minu elus keskset rolli,» kinnitab arst. «Sellepärast tahaksin ma oma patsientidele sõna otseses mõttes ruumi anda, et nad võiksid rahu leida ja Jumalat kohata.»

ÜLESANNE JUMALT

Gudrun Kuliga elus tulid otsustavad pöörded varakult. «Ma sain usklikuks kaheksa-aastaselt,» jutustab ta. Ka otsus arstiks saada tuli vara. «Lapsena unistasin, et minust saab misjoniarst Aafrikas.»

18-aastaselt tulid kahtlused, kas ta ikka suudab meditsiiniõpingud läbi teha. Siis koges ta teiste noortega Norras käies Jumala selget häält, mis teda kinnitas. «Tol korral sain ma aru – see on Jumala antud ülesanne.»

See teadmine kandis teda ka läbi õpingute raskete etappide. «Õppimine ei olnud kerge,» meenutab ta. «Aga alates sellest ajast, kui ma tööle läksin, tunnen end nagu kala vees.»

PALVE EI OLE KUNAGI ASJATU

Pärast arstieksameid 2001. aastal töötas Gudrun Kuliga 16 aastat teiste arstidega koos ühispraksises. Seejärel asutas ta aga «Rafaeli praksise» Weselis, kus ta juba 20 aastat koos oma mehe Haraldiga elab.

Nimi «Rafael» tuleb heebrea keelest ja tähendab «Jumala abi» või «Jumal tervendab», selgitab arst. Oma praksise logo mõtles ta ise välja. Sellel on südamekujuline kuuldetoru ja rist. See näitab, et siin hoolitsetakse nii ihu, hinge kui ka vaimu eest.

«Olen ikka patsientidele pakkunud võimalust, et palvetan nende pärast, kui mulle on tundunud, et see neile meeldib,» räägib arst. «Ma ei arva, et palve on tervenemise garantii, aga see ei ole mitte kunagi asjatu.»

DAVID WENGENROTH
idea Spektrum

 

MILLEKS MULLE SEDA VAJA?

Seisin kord üksi Kiievi raudteejaama ooteruumis ja ootasin rongi. Pöördusin komandeeringust tagasi koju Donetskisse, kus käib sõda. Äkki märkasin, et minu poole tuleb otsustaval sammul kena naisterahvas. Ta oli kuidagi isesihtiva lahingraketi moodi.

Daam tõttas minu juurde, naeratas ja küsis: «Tere, kas teid huvitab õige toitumine?» Ilmselt oli naine märganud minu gabariite ja rõõmsat nägu (tänu sulle, Issand, päästmise rõõmu eest!) ja valis mind oma rünnaku objektiks.

Ma olen lugenud psühholoogide tähelepanekuid sellest, et kui inimesed tänaval harva teie poole küsimustega pöörduvad, siis on teie nägu tige ja kogu teie väljanägemine kaugeltki mitte heatahtlik. Arvan, et see võiks olla meile, usklikele inimestele, üheks proovikiviks. «Rõõmustage alati,» õpetab Pühakiri.

Kas mind huvitab õigesti toitumine? Mida veel! Meie kandis käib sõda, igast toidust on hea meel. Paksuks ei lähe, hea, kui hing sisse jääb. Vilksatas mõte, et milleks mulle seda vaja. Aga otsustasin, et on vaja, see on hea võimalus kuulutada inimesele evangeeliumi.

Daam rääkis mulle viis minutit innustunult oma tervisliku toitumise meetodist, nagu olime kokku leppinud. Soovitas osta vastavat kaupa. Kuulasin seda naist vaikides, aga südames palusin, et Issand annaks mulle kannatlikkust, tarkust ja armu.

Ja Jumal andis. Kui naine lõpetas, siis vastavalt meie kokkuleppele kuulutasin talle viis minutit täie õigusega evangeeliumi. Ma mõõtsin täpselt aega. Naine kuulas mind tähelepanelikult, sest kokkulepe on kokkulepe. Tema süda avanes, ta esitas küsimusi ja jättis mulle oma telefoninumbri.

Saabuva rongi vile kutsus mind teele. Aga minu süda oli rõõmus – üks hing kuulis sõnumit Jumalast. Palvetasin lühidalt rataste rütmilise kolksumise saatel: «Armuline ja halastav Issand, tänan sind sinu armu eest, et võin kuulutada inimestele sinu päästvat evangeeliumi. Õnnista seda hinge meeleparandusega, too ta elava, päästva usu juurde. Vii ta oma templisse – Kristuse elavasse kogudusse.»

PAVEL MINAJEV
Vera i Žizn

 

MIKS NII TEHAKSE?

Suurbritannias on äratanud tähelepanu juhtum, kus kristliku taustaga laps anti moslemite kasuperesse. Nagu ajaleht Times teatab, elas viieaastane tüdruk kuus kuud Londonis moslemite juures.

Tüdruku kasuema läks kodust välja ainult burkat kandes. Kasuvanemad võtsid lapselt ära keti koos ristiga ja sundisid teda araabia keelt õppima. Laps rääkis nuttes sotsiaaltöötajale, et ei taha selle pere juurde tagasi minna, sest keegi ei oska seal inglise keelt. Lapse pärisema jutu järgi olevat kasuvanemad lapsele öelnud, et «jõulud ja lihavõtted on tobedad pühad». Lisaks keelasid nad tal ema kaasapandud toitu süüa, sest selles oli sealiha.

Üks lapse lähedastest ütles Timesile, et tüdruk on Suurbritannias sündinud ja kirikus ristitud. Sunnitud lahusolu vanematest on talle väga traumeeriv. Ta vajab ümbrust, milles ta end kindlana tunneb. «Selle asemel viidi ta sellisesse maailma, kus ta tunneb end täiesti võõrana.»

Avalike protestide järel otsustas kohus 29. augustil, et tüdruk võetakse kasuperest ära. Kuni lõpliku otsuse langemiseni elab ta oma vanaema juures. Ta tuleb oma pärisvanematelt ära võtta, sest ema on narkomaan.

idea Spektrum

 

ÜKS PILT

Mähe taastatava kiriku torni paigaldati 15. septembril rist. Pildil on see veel maa peal pastor Ruudi Leinuse hoole all. Tema kõrval kõneleb Pirita linnaosa vanema asetäitja Kalle Jõks.

 

PÜHAKIRI – KÄSIKIRJAST EMAKEELSE PIIBLINI

Näituse avamine Rahvusraamatukogus ja konverents Teaduste Akadeemia saalis 7. ja 8. septembril 2017

1. Rahvusraamatukogu näituste osakonna juhataja Ave Tölpt ja Ungari Instituudi juhataja Tamás Orosz.
2. Jaan Bärenson, Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender ja Ave Tölpt.
3. Näitus.
4. Kristiina Ross.
5. Anna Perälä Soomest.
6. Edina Éva Zvara Ungarist.

Fotod: Endel Apsalon, Mati Schönberg ja Jaan Bärenson

 

kuulutaja@hotmail.com