Kuulutaja

   Oktoober 2017

   September 2017

   August 2017

   Juuli 2017

   Juuni 2017

   Mai 2017

   Aprill 2017

   Märts 2017

   Veebruar 2017

   Jaanuar 2017

   Kuulutajad 2016

   Kuulutajad 2015

   Kuulutajad 2014

   Kuulutajad 2013

   Kuulutajad 2012

   Kuulutajad 2011

   Kuulutajad 2010

   Kuulutajad 2009

   Kuulutajad 2008

   Kuulutajad 2007

   Kuulutajad 2006

   Kuulutajad 2005

   Kuulutajad 2004

   Kuulutajad 2003

   Kuulutajad 2002

   Kuulutajad 2001

   Kuulutajad 2000

   

NR. 11 (337) November 2017 XXIX AASTAKÄIK
.

Sisukord

Elujuhised tulevad Piiblist. Toimetaja kommentaar * Millest unistavad head isad? Jutlus * Aktuaalne teema: Uus pastor on optimistlik * Aastakümned Jumala riigi töös. Intervjuu * Jumal andis mulle andeks * Moslemid vajavad Kristust * Endine pühasõdalane kuulutab evangeeliumi * GLS Tallinnas. Fotod *

 

Foto: Kadri Aan

Kõle ja kivine maa. Esimese hetkega ei märkagi, et seal on ka elusolendeid. Seal on nende kodu. Nad on kaitsevärvi, et neid ei nähtaks.

«Sisalikku võib püüda kätega, ometi leidub teda kuninga paleedes» (Õp 30,28). Keegi või miski, millel ei näi mingit tähtsust olevat, võib ometi meie elu paratamatuks kaaslaseks olla. Me ei sõltu temast, aga ta ise ei lase end ka meist segada. Tal on oma elu ja meil oma.

Apostel Paulus soovib, et me võiksime kindlaks teha, mis on peaasi, ja oleksime puhtad ning laitmatud Kristuse päevaks (Fl 1,10; 1968. aasta tõlge). Nii palju müra ja kära on meie ümber, meisse mittepuutuvaid asju, mis võivad muutuda koormavaks. See on kellegi teise elu, talle vajalik, teda toitev ja kattev.

Aga mitte alati. Ilma Kristuseta ei saa keegi hakkama, eriti oma igavikuliste vajadustega. Kristlased ei tohi olla kaitsevärvi ja teiste inimeste eest peidetud. Kogu loodu ootab ju pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist (Rm 8,19). Ta vajab evangeeliumi kristlaste suust, sest see päästis ja päästab.

 

ELUJUHISED TULEVAD PIIBLIST

Toimetaja kommentaar

Mõned inimesed satuvad pikkade novembriõhtute pimedusest masendusse. Maale uut ilmet andev lumi on ju veel tulemata.

Ilma pärast ei maksa küll lasta meeleolul langeda. Meil on midagi väga kindlat ja julgustavat – Jeesus ütles: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi» (Lk 21,33).

PÜHAPÄEV KUI POEPÄEV

Suured sildid kaupluses teatavad: «Tööstuskaupade allahindlus kuni 40% ainult ...» (järgneb kuupäev). See päev on pühapäev. Mingit konkreetset kaupa ihaldava ostja jaoks võib see olla päris ahvatlev pakkumine. Aga miks meelitatakse inimesi just pühapäevaks poodi?

Üks eesti inimene käis Lääne-Euroopas rändamas ning kurtis igavat nädalavahetust muidu ilusas ja atraktiivses linnas: «Juba laupäeval kell kaks pandi kõik poed kinni ja pühapäeval olid nad kogu aeg suletud.» Kui meil nii tehtaks, oleks rahvas väga rahulolematu, seal olid aga kõik sellega harjunud.

Pühapäeval suletud kauplused on kristlik traditsioon. Ka meil on seda arutatud, kuid pole kuskile välja jõutud. Eestis on kristlik kultuurikiht tänu vahepealsele nõukogude ajale väga õhuke. Kristlikke põhimõtteid ei teata ja kui keegi neid tutvustaks, ei peetaks vajalikuks neid järgida.

Peab tunnistama, et ega Eesti kristlased ka enam pühapäevast eriti ei hooli. Mõnelgi pool on kaubanduskeskused saanud kohaks, kus erinevate uskkondade rahvas üksteist pärast pühapäevast jumalateenistust kohtab. Nii mugav on ju koduteel korraks poest läbi käia, kiiret pole kuskile, päev on vaba. Kas see on õige ajakasutus ja mõtteviis?

Seitsmepäevane nädal on loomisloost pärit, ka viimasel nädalapäeval puhkamine. Küllap Jumal teadis, mida Ta tegi, mis inimestele, tööloomadele ja ühiskonnale kasuks tuleb.

Aga Jeesus teadis ka seda, kuidas sunduslik ja lahtimõtestamata «puhkamine» inimesi koormas ning Ta kuulutas end hingamispäeva isandaks (Mt 12,8 jt). Tema peakski meie pühapäevi valitsema. Tema tahtmist peaksime otsima ja selle ka oma ajastule uuesti välja ütlema. Kui me Jumala armastust ja armu mõistame, siis jääb üleliigne ja koormav tegemata ning ka pühapäevi täidab sellele päevane kohane vaimulik tegevus ja puhkamine.

AKTSIISID EETILISEKS EI TEE

Eestis käib vaidlus tuleva aasta eelarve üle. See on loomulik – kõigis riikides, kus eelarvest üldse avalikult räägitakse, tulevad alati välja eriarvamused ja -huvid. Osa eelarvest pannakse paika üsna rutiinselt, vajadused nende kulutuste järele on igaühele näha või ei huvita need laiemat üldsust. Seekord räägitakse meil palju astmelisest tulumaksust ja aktsiisidest.

Eestis kehtis palju aastaid ühetaoline ehk proportsionaalne tulumaks, uuest aastast tuleb aga astmeline tulumaks. Me ei saa ühte teisest õigemaks pidada, mõlemad on arenenud riikides kasutusel, see on parlamendi tasemel kokkuleppe küsimus. Nimetama peab siiski, et vanas Iisraelis kehtis kümneprotsendine ühetaoline maks ehk kümnis.

Ühetaolise tulumaksu suuruse suutis igaüks iga hetk oma sissetulekutelt ise välja arvutada, astmelise suurus selgub tegelikult alles aasta lõpus, kui inimese kõik erinevad tulud on teada ja selle rehkendusega ei ole kerge hakkama saada. Astmeline tulumaks, kus suurema tulu saajad maksavad maksuks suurema protsendi, tundub olevat vaeste suhtes õiglasem ja sellele on aastaid propagandas rõhutud. Aga ka ühetaolise tulumaksu puhul maksavad suurema tulu saajad maksuks suurema summa kui vaesemad inimesed. Lisaks arvavad rikkamad, et suurema maksumääraga karistatakse neid edukuse eest.

Teine keeruline küsimus on aktsiis. Kütuseaktsiis huvitab kõiki inimesi, kes mootorsõidukeid kasutavad. Alkoholiaktsiis ei peaks igaühte puudutama, sest kõik niisuguseid jooke ei tarvita.

Aktsiisi eesmärk peaks olema tarbimist vähendada. Aga Eesti ei ole müüriga ümbritsetud maa, siit saab vabalt välja minna ja jälle tagasi tulla, ka koos kaubaga. Nii on Läti saanud Eesti alkoholijanused ostjad endale ja ka osa mootorikütusest tuuakse sealt. Seega ei jää tarbimine vähemaks, küll aga väheneb riigi tulu.

Iisraelis oli tululiike, mida põlati (5Ms 23,19). Meil põlatakse ametlikult kindlasti kuritegelikul teel saadud raha. Aga kas me saame kogu riigitulu eetiliseks pidada või sellele ei pöörata tähelepanu ja riik lähtub lihtsalt pragmaatilistest kaalutlustest?

Maksud on üks ala, millega riik saab inimeste elu mõjutada. Kindel on aga ka see, et mingi survega inimesi headeks ja eetilisteks ei tee. Keegi ei vabasta usklikke evangeeliumi kuulutamise kohustusest ega vajadusest näidata kaasinimestele õiget eeskuju. Ka karskusega.

 

MILLEST UNISTAVAD HEAD ISAD?

Kui ma hakkasin isadepäeva jutluseks valmistuma, siis mitu inimest ütles mulle, et ole sellega nüüd ettevaatlik. Kui sa kavatsed rääkida Jumalast kui heast Isast, siis võivad mõnegi kuulaja hinges lahti tulla valusad haavad. Miks? Esmalt sellepärast, et isa olemasolu ei ole enam enesestmõistetav.

Minu isa suri, kui olin väike, 2,5-aastane poiss. Ma oleksin tahtnud endale väga isa. Ühel mu sõbral oli selline isa, kes käis välismaal kaugsõidus ja ma nägin, kuidas tema tagasitulekut oodati. Kui vahvaid asju isa neile tõi! Nad käisid koos kalal, lõbustuspargis ja tegid muid toredaid asju. Ma unistasin ka sellisest isast.

HEA JA HALB ISA

Üsna varakult sain ma aru, et mitte kõik isad ei ole head. Vahel on ehk parem, kui sul isa ei olegi.

Ühe koolipäeva lõpul läksin sõbrale külla. Sõbra isa võttis meid koolist auto peale. Autos olid ka nende pere väiksemad lapsed. Teel pidas isa auto ühe putka juures kinni ja läks midagi ostma. Millegipärast mäletan ma seda tunnet, mis selles autos valitses, nende laste pilke, kes isale järele vaatasid. Mõistsin, et paar ostetud präänikut ei kaalu üles seda, et sellel õhtul ei ole neil head isa.

Ma julgen väita, et kõik lapsed unistavad heast isast, aga milline on hea isa? Millised on tema tunnused?

Tegin hiljuti ühel isadepäeva üritusel lastega intervjuusid, kus küsisin erinevate perede laste käest sama küsimuse: «Milline on hea isa?» Nimetati palju ilusaid omadusi – hooliv, abivalmis, lahke, on alati lähedal, kui vaja, ja ei kakle emaga. Heale isale läheb korda, kuidas ta lapsel läheb. Väiksemad ütlesid, et hea isa mängib lapsega ja teeb ta eest kodutööd ära. Sellisest isast lapsed unistavad.

VARJUL OLEV ISA

Isadepäeva kirjakoht kalendris on Mt 25,1-13 – tähendamissõna kümnest neitsist. Ehk küsid sinagi, hea lugeja, kus siin on isast või isadepäevast juttu?

See tähendamissõna asub Pühakirjas «hea ja halva sulase» ning «talentide loo» vahel. Kõigis neis lugudes räägib Jeesus midagi Jumala riigi kohta, Jumala ootuste kohta. Lisaks on kõigis neis kolmes tähendamissõnas Jumal nagu kõrvaltegelane, kes jõuab alles lõpus kohale. Kümne neitsi loos on Ta pulmaisa, peokorraldaja rollis.

Kui räägime Jumalast kui Isast, siis on Ta siin jutustuses selline isa nagu mu lapsepõlvesõbral, kelle isa oli kaugsõidu autojuht – enamiku ajast tuli üksi hakkama saada. Kuigi ma tahaksin jutlustajana öelda, et Jumal on alati ainult ühe palve kaugusel, pean ma nii enda kui kaaskristlaste tunnistustele toetudes ütlema, et elus tuleb ette aegu, kus Ta vaikib ning tundub kaugel ära olevat. Ja ehk ei saa ükski inimene, isegi mitte usuisa Aabraham, Jumalat pidada nii suureks semuks, kes tuleks talle iga päev terehommikust ütlema ja juttu puhuma.

KÜMME NEITSIT

Jeesuse jutustatud loo peategelasteks on kümme tütarlast, kes olid saanud tähtsal sündmusel oma rolli. Mõned detailid selles loos olid iseenesestmõistetavad tollasele kuulajale, kuid vajavad tänasele lugejale selgitamist. Esmalt see, et tollases kultuuris toimus abiellumine väga varakult. Pruutneitsite all ei saanud kuidagi silmas pidada 16–17-aastaseid tüdrukuid nagu ehk meil, vaid tegu oli lastega vanuses kuni 12–13 eluaastat.

Arvestades pulmapeo tähtsust, siis oli mõeldamatu, et lapsed mõtlesid ise välja, mida nemad sellel peol tahavad teha. Ülesanne tuli peoperemehelt, pulmaisalt. Tema mõtles välja, millised tegevused ja sündmused pulmas toimuvad, ning jagas välja ülesanded.

See, mida siin loos ei kirjeldata, kuid oli tollasele kuulajale kirjeldamatagi arusaadav, oli see, et tüdrukute ülesanne oli lisaks lampidega auväravas seismisele ka lampide jaoks õli ostmine. Seda tuli teha päeval turule minnes. Sellele viitab ka tarkadeks nimetatud neitsite soovitus rumalatele – minge ostke endale õli.

Aga kui palju õli läks vaja pruutneitsite ülesande täitmiseks? Kes selle välja arvutas? Kas need lapsed? Valem oli ehk midagi sellist: lusikatäis õli põleb kaks minutit, tunnis kulub 30 supilusikatäit, mis teeb ühe kruusitäie. Oodata tuleb viis tundi ning vaja läheb vähemalt viis kruusitäit õli. Selle keemia ja planeerimisülesandega jäävad tänasedki lapsed hätta, rääkimata tollastest. See ei olnud see tarkus, mida tüdrukutelt oodati. See, kui palju oli õli vaja, selle andis pulmakorraldaja ette.

Aga miks siis osadel tüdrukutel oli vähem õli kui teistel? Tollases kultuuris oli tavapärane, et isad õpetasid lapsi kauplema. Turule minnes anti lapsele raha kaasa ja öeldi, mida peab ostma. See on isegi praegu idamaades tavaline, et asjadel ei ole küljes kindlaid hinnasilte. Kui sa oled hea kaupleja, siis võib kaupmees kauplemise mõnu pärast anda sulle asja poolmuidu. Kui oled vilets kaupleja, pead maksma rohkem kui täishinna. Ülejäänud raha võis laps kas osaliselt või täielikult endale saada.

LAPSE «KAVALUS»

Nüüd tuleb mängu ülesande täitmise viis. Rumalad arvasid, et nad teevad väga kavalasti, kui ostavad õli täis ainult oma lambid. Milleks neid tagavarapütte täis võtta? See raha jääb üle. Nad arvasid, et küll sellest lambitäiest jätkub. Nad ei jätnud ülesannet täitmata, vaid täitsid seda nii nagu neile kasulikum tundus.

Mulle meenub, kuidas mu abikaasa andis kord lastele ülesande tema tagasitulekuks toad korda teha. See mõnus aeg, mil ema kodus ei olnud, läks kiiresti. Oli palju paremaid asju üksi teha kui koristamisega tegelda. Kui viimased minutid jooksid, siis läks mõnel lapsel päris kiireks.

Kui ema viimaks koju jõudis ja laste tubasid vaatas, siis tundus esmapilgul kõik päris heas korras olevat. Seda seni, kui ta kogemata ühe kapiukse avas ning sellest varises välja võimas mänguasjade ja musta pesu laviin. Ja voodi alla piiludes leidis ta sealt kõik need asjad, mis mujale ei mahtunud. Ühelt poolt oli nagu ülesanne täidetud – midagi oli tehtud, kuid teisalt ei olnud see kaugeltki see, mida ema ootas.

MIDAGI EI SAA VARJATA

Nii selles kui eelnevas ja järgnevas Pühakirja tekstis on läbivaks teemaks usaldus. Jumal usaldab oma tähtsaid asju ja ülesandeid inimeste kätte. Ka kümne neitsi kätte usaldati üks ülesanne. Nii nagu maised vanemad annavad oma lastele ülesandeid ja ootavad neilt oma parima andmist, nii annab Jumal ka oma lastele ülesandeid ning ootab, et Tema sõnu võetakse tõsiselt.

Peab ütlema, et nii nagu minu abikaasa oli ülesande täitmise ajal kodust ära ning ei saanud igal valesammul lapsi parandada, nii juhtub ka Jumalaga. Ma ei taha öelda, et Jumal oleks vahel meist kuidagi kaugel või eemal ära. Aga ma tahan öelda, et me inimestena kipume käituma vahel nii, nagu Jumal oleks kaugel ära.

Kümne neitsi loo üks olulistest õppetundidest on see, et Jumal on Isa, kelle ees tuleb kõik välja. Tuleb välja, et sa oled olnud vilets ja kõlbmatu sulane. Oled taga ajanud omakasu, ajutist rikkuse ja kuulsuse tunnet. Viimaks tuleb välja, et sa ei ole lapsena oluliseks pidanud Tema juhiseid ja nõuandeid. Mis sa siis ütled?

Selle kirjakoha pulmaisa, isanda, Jumala, lõpusõnad on karmid: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.» Need sõnad räägivad sellest, et Jumal on Isana õiglane isa. Iga laps saab oma tasu vastavalt sellele, kuidas on ära teeninud. Selles kirjakohas on tarkus targa isanda juhistest kinni pidamine ja tema juhiste usaldamine. Oli vaja olla lihtsalt sõnakuulelik laps. Need tüdrukud, kes tegid seda, mida neilt oodati, olid targad neitsid.

HEA LAPS JA HEA ISA

Kas teate, millest head isad unistavad? Head isad unistavad headest lastest. Mu isadepäeva intervjuus vastasid nii kõik lapsed, kes olid vähegi suuremad kui põlvepikkused. Mulle meeldis, kuidas meie naaberkoguduse suure pere isa sõnastas hea lapse definitsiooni – hea laps on see, kes tahab hea laps olla. Kogu aeg. Ta on hea laps ka siis, kui isa parasjagu kodus ei ole. Ka siis, kui isa on kodus ja laps on koolis. Hea laps teab, mida tema isa temalt ootab ja ta tahab neile ootustele vastata. Hea laps on sõnakuulelik laps. Selline, kellele lähevad isa sõnad korda. Hea lapse jaoks ei ole raske hea isa sõna kuulata.

Sellel hea isa unistusel on ka teine pool. Hea isa tahab olla hea isa. Ta tahab rõõmustada iga oma lapse saavutuse ja arengu üle. Hea isa ei piina ega kiusa last ega anna talle rohkem ülesandeid kui laps kanda suudab. Selles tänases loos jäävad kõik tüdrukud magama ning nii mõnigi piiblilugeja on mõelnud, et kuidas küll nii. Oli vaja valvata ja nemad jäid magama. Hea isa laseb oma lastel ka magada ja välja puhata. Tema vastutab selle eest, et nad õigel ajal üles äratatakse. Ka see on hea isa tunnus, et ta teab, millal lapsed magama panna.

Ma ei tea, milline on sinu isa-kogemus või millisena kujutad sa head isa ette. Kui me vaatame Jumalale ja mõtleme Temast kui Isast, siis ei lähe ega peagi see kokku minema meie unelmate isa pildiga. Maailma Looja ei ole Isa, kes teeb lapse eest ta kodutööd ära ning proovib igal võimalusel oma lapse elu teha nii kergeks kui võimalik. Ei, Ta ei tee seda. Ta on isana usaldav, nõudlik – kui vaja siis range, kuid samas hooliv ning Ta tahab, et Ta lastel läheks elus hästi. Läheks hästi pikas perspektiivis – igavikulises perspektiivis. Jumal unistab sellest, et Tema laps võiks tähtsal päeval seista oma kõige ilusamate riietega ehitult, põlev lamp käes, auväravas olijate reas. Kas sellest unistad ka sina, Tema laps?

AARNE PÕDER

Foto: erakogu

 

UUS PASTOR ON OPTIMISTLIK

Aktuaalne teema

Leisi Baptistikoguduse pastoriks on alates 29. oktoobrist JANEK JÄRVEOTS (peatselt 42). Kuulutajat huvitas, miks ta Leisi läks ja millisena näeb ta tulevikku.

Kes soovitas Sul Leisi minna?

Mul tõesti soovitati. Ma läksin Jumala kutsel Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari õppima. Õpingute jooksul nägin ma imelist olukordadest läbikandmist ja minu vajaduste katmist. Kõik see andis mulle märku sellest, et Jumal tahab mind kuskil kasutada. Ja nii ma enne seminari lõpetamist ütlesingi: «Kui sa tahad mind kuskil kasutada, siis läkita mind sinna, ma olen valmis.»

Kui seminar läbi sai, siis küsis Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm minult, kas olen valmis vaimulikuna teenima. Mul ei olnud mingit kahtlust, öeldes «jah». Sinna, kuhu minusugune inimene kõige paremini sobib, sinna ma olin valmis minema.

Kuressaare Siioni koguduse pastor Margus Mäemets küsis minult, kas olen nõus Leisi minema. Leisi kogudus otsis uut vaimulikku, kuna pastor Johannes Voksepp on 86-aastane ja ta soovis kõrge vanuse tõttu ameti maha panna. Ma andsin nõusoleku.

Sa lõpetasid kevadel seminari lõputöö teemaga «Vana Testamendi väikesed prohvetid ja nende relevantsus kristlikus koguduses». Miks selline teema?

Väikeseid prohveteid käsitletakse kogudustes ääretult harva, peaaegu ainult jõulude ajal, kui nimetatakse Mi 5,1: «Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest.» Ma tegin nendest raamatutest videoettekanded, mis on kättesaadavad seminari kodulehel http://kus.tartu.ee/materjalid/vaikegrupi-materjalid. Need on mõeldud väikegruppidele ja väikestele kogudustele. Praegu kasutan ma neid Kuressaares.

Kas Sa oled Leisi koguduse tuleviku suhtes optimistlik?

Olen küll. Leisi on umbes 250 inimesega alev. Seal oli gümnaasium, aga see muudeti üheksaklassiliseks kooliks. Suvel on seal rohkem rahvast. Aga Leisi külje all elas tuntud imeravitseja Vigala Sass ja see koguduse tööd ei kergenda; sellest vaimsusest tuleb läbi murda.

Saaremaa põhjarannikul on väga vähe kirikuid. Usuinimestel on Leisis koht, kuhu tulla, kus kuulata Jumala sõna, saada Vaimu väge ja uut kosutust, teha kõike seda, mis ehitab üles kogudust.

Koguduses on ligi 20 liiget. Õnneks on mul Leisis abilisi ka ja kui ma ära olen, siis viivad nad ise teenistuse läbi.

Sa läksid suurest Kuressaare Siioni kogudusest väikesesse Leisi. Kas see ei häiri Sind?

Ei. Ma olen Siioni koguduse diakon ja pastor rakendas mind pühapäevakooli õpetajana, jutlustajana jm abilise rollides. Ma annan ka praegu oma panuse mõlemas paigas. Aga põhikohaks jääb Leisi. Mõttes on küll minna ka elama Leisi, sulanduda seal keskkonda, saada inimestega tuttavaks. Leisi ja Kuressaare vahe on 36 kilomeetrit.

Kas Sa oled põlissaarlane?

Asi on isegi veidi veel karmim – ma olen sõrulane, Sõrve säärelt pärit, see paneb i-le täpi peale. Aga nüüd ma elan Kuressaares, mis on Sõrve ja Leisi vahel. Saaremaa kultuur ja isegi murrak on mulle tuttavad, ka see, mida Saaremaa rahvas on vene ajal läbi elanud. Saaremaa oli Nõukogude Liidu piiritsoon, sellest tulenes oma eluviis, kuidas sellises olukorras toime tulla. See on jätnud jäljed tänasesse päeva välja.

Seda generatsiooni, kes on nõukogude ajast tulnud, on kõige raskem evangeliseerida. Nende arvates Jumalat ei ole... Sõjaeelsest ajast pärit kristlaste järeltulijad on mööda saart hajali, nemad hoiavad kogudusi elus. Nüüd on vaja minna nõukogude-aegsetesse keskustesse ja seal inimesi evangeliseerida, nendega sina peale saada, neid Jumala juurde juhtida.

Kas Sinu ettekujutus Leisi kogudusest on saanud kinnituse?

Jah. Hakkasin Leisis tegutsema septembri lõpus, ametisse panemine oli oktoobri lõpus. Tundsin, nagu oleks seal juba varem olnud ja kogudust teeninud. Mind võeti väga hästi vastu. Üleminek ei olnud raske.

Nüüd tuleks minna ka kogudusest väljapoole ja siis korraldada Alfa kursus. Alfat on seal varem proovitud, aga siis ei saadud gruppi kokku.

Täname!

Pildil on Janek Järveots kevadel seminaris lõputööd kaitsmas.

 

AASTAKÜMNED JUMALA RIIGI TÖÖS

13. novembril sai 60-aastaseks Eesti Piibliseltsi peasekretär JAAN BÄRENSON. Intervjuus räägime rohkem temast endast, piibliseltsist ilmus tema intervjuu Kuulutajas nr 11/265 (2011).

Sul olid väärikad esivanemad.

Ma olen sündinud Tallinnas ja üles kasvanud kristlikus kodus. Ema on pärit Hiiumaalt ja isa Virumaalt. Vanemad said kokku Oleviste kirikus. Ema on Hiiumaa esimeste ristitute järeltulija ja isa sai usklikuks evangeeliumi kristlaste Karmeli koguduses. Terve hulk noori mehi tuli isaga ühel ajal usule.

Minu vanaisa Karl Kibuspuu oli Briti ja Välismaa Piibliseltsi piiblimüüja. Ta oli piibliseltsis kuni sügiseni 1940, kui selts kinni pandi. Ta töötas koos selliste meestega nagu Villem Truu, Hendrik Kokamägi jt. Ta oli Kärdla koguduse diakon, hiljem Vilivalla ja Kiduspea koguduste pastor. Ta teenis Kiduspea kogudust veel siis, kui oli üle 90 aasta vana.

Sellel on siis geneetiline põhjus, et Sa piibliseltsis töötad. Teoloogi diplomit Sul ju ei ole?

Diplomit mul küll ei ole, aga 1950. aastate EKB presbüterite katsekomisjoni materjalid olen praktiliselt kõik läbi õppinud ja kui 1980. aastatel olid liidu keskuses kursused, siis õppisin seal. Olen ka Usuteaduse Instituudis loenguid kuulanud ja Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris õppinud, aga ei ole lõpetanud.

Piibliseltsi juurde tõi mind ajaloohuvi. Olin uurinud Inglismaal arhiivis piibliseltsi ajalugu ja mind kutsuti piibliseltsi taasavamisele loengut pidama. Leiti, et piibliseltsi struktuuris oleks vaja abisekretäri, kes ajalugu teab ja nii algas minu töö seltsis detsembris 1991.

Millised diplomid Sul siis on?

Ma olen lõpetanud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool) arhitektuuri alal, sealt läksin restaureerimisvalitsusse tööle ning edasi juba õppima Tartu Ülikooli ajalugu ja kunstiajalugu, mille ma ka lõpetasin.

Sa oled ajaloolasena mõndagi uurinud. Kus nende uuringute tulemused ilmunud on?

Omal ajal sai palju asju uuritud ettekannete jaoks. 1979. aastal tegin noorte piiblipäevadel esimese Piibli ajaloo näituse ja ettekande piibliseltsi ajaloost. Pidasin ettekandeid ka kirikuajaloo teemadel. Konspektid on enamasti säilinud, osa on kastide sees, mida ma ei ole kaua aega vaadanud. Ma loodan, et mulle antakse veel nii palju armuaega, et saaksin paremad asjad kokku kirjutada.

Sa uurisid kunagi Eesti kalmistuid.

Pärast ülikooli lõpetamist tegelesin Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimisinstituudis kalmistute inventariseerimisega. Nõukogude ajal oli kalmistutel vanarauaplaan, milleks tuli metallaedasid ja -riste kokku korjata. Tänu meie tööle teadvustati ühiskonnas, et vanarauaplaani kalmistutel täita ei tohi ja need ristid on väärtus. Mina läksin sealt edasi Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõuks, aga tuhanded fotod ning sadu lehekülgi tabeleid ja aruandeid on muinsuskaitse arhiivis säilinud.

Mida rahvusvaheline suhtlemine piibliseltsis on Sulle andnud?

Ma olen näinud, mil viisil piibliseltside töö ja Jumala riigi töö erinevates ühiskondades toimib. Ma olen õppinud, et Eesti ei ole maailma keskpunkt, eestlased ei ole need, kes kõige rohkem abi vajavad. Maailmas on palju ühiskondi ja rahvaid, kes elavad palju viletsamalt kui meie. Seda mõista on äärmiselt oluline. See paneb ka mõtlema, kuidas meie saaksime neid aidata.

Me ei tohi unustada, mis 1980.–1990. aastatel Eestimaaga juhtus. Paljude teiste maade kristlased toetasid meid humanitaarabiga. Kõigi nende Piiblite ja piiblilugude jaoks, mis meile 1990. aastate algul tulid, pani keegi kuskil raha kokku, keegi nägi vaeva selle jaoks. Me võtsime selle loomulikuna vastu. Täna on maailmas palju neid, kes on suuremas hädas kui meie tol ajal olime. Minu üks ülesanne on seda kogemust jagada. et meie kristlased võiksid mõelda ka neile. Me nuriseme, aga me oleme muutunud mugavaks Euroopa riigiks. Eestlane pole kunagi nii hästi elanud kui täna.

Minu arvates on meie oma inimestele äärmiselt oluline, et nad õpiksid tundma teisi rahvaid. Misjonimeelsus ei tule kergelt. Läänes on seda sajandeid õpitud, seal on traditsioon toetada piibliseltse ja misjoniorganisatsioone. Meil see järjepidevus katkes. See põlvkond, kes lapsepõlvest seda mäletas ja taasiseseisvumise järel jätkas, on kadumas. On oluline, et uus põlvkond mõistaks, et nüüd on nende kord aidata.

Sa tegid omal ajal käsikirjalist ajakirja Logos.

Me tegime seda koos Ingmar Kurega peaaegu üheksa aastat. Oli neid, kes hea meelega kaasa aitasid, näiteks Joosep Tammo, Toivo Pilli ja Karl Pajusalu. Meelitasime vanematelt meestelt nagu Albert Ruutsoo, Efraim Joel Dahl, Ants Rebane, Robert Võsu ja Osvald Tärk jutlusi ning artikleid välja. Kui midagi toimus, siis tõlkisime selle kohta erinevatest vaimulikest ajakirjadest.

Kui ma 1980. aastatel hakkasin liidu keskuses arhiivi ja raamatukogu korraldamisega tegelema, siis õnnestus mul mitu korda koos vanempresbüter Ülo Merilooga Moskvas käia. Kui tema istus EKB Üleliidulise Nõukogu koosolekul, siis mina istusin teises ruumis, kus oli perioodika. Ma pakkisin kohvrisse ja tõin Tallinna neid välismaa ajakirju, mis olid määratud äraviskamiseks. Me saime sealt midagi avaldada.

Robert Võsul oli tarkust «seltsimeestega» kokku leppida, et Logos on ainult pastoritele määratud käsikirjaline väljaanne, tehakse 49 eksemplari ehk viis masinatäit. Ajakiri oli ka Moskvas teada. Üleliidulise nõukogu peasekretär Aleksei Bõtškov tutvustas meie initsiatiivi ja ütles, et ka Venemaal oleks vaja midagi sellist teha. See oli ka ainuke kord, kus ma olen üleliidulise nõukogu koosolekul olnud.

Hiljem tegid Sa ajakirja Oleviste. Miks see pooleli jäi?

Igal asjal on oma aeg. Meeskond vähenes ja arvati ka, et ajakiri võiks natuke teistmoodi välja näha. Püüdsime seinast seina kirjeldada ja fikseerida kõike meie vaimulikus maailmas toimuvat, mida oluliseks pidasime. Kõik ei olnud tagantkiitvad artiklid. Pärast meid uus toimkond kahjuks hoogu sisse ei saanud, ilmus ainult kaks jõulunumbrit. Meediavahendid ka teisenesid, ei olnud enam vajadust sellises vormis trükiajakirja järele.

Omal ajal osalesid Sa poistegrupis Konsiil.

See ei olnud kirikukogu (siis peaks olema «kontsiil»), vaid teismeliste grupp, mis organiseeris Olevistes noortetööd. Sinna kuulusid Indrek Luide, Helari Puu, Enn Palmik, Mati Bärenson, mina, Mart Rannut ja Joel Roos. Olevistes oli hiilgeaegadel mitusada noort. Vikipalu laagris, mis oli üks meie väljundeid, osales mitte ainult Oleviste, vaid ka teiste koguduste noori. Oli aastaid, kus meil oli sada telginumbrit ja neist jäi puudu.

Enamik Konsiili liikmetest on jätnud korraliku jälje vaimulikku töösse.

Mind on mõnikord kutsutud loengut pidama koguduse noortetööst. Ma olen siis näite toonud just Konsiilist. Üle 40 aasta on sellest möödas. Olles ise pikka aega töötanud Jumala riigis ja vaadates tänapäeva noori, siis nii mõnigi kord tekib küsimus, kuidas Oleviste pastorid Osvald Tärk ja Oskar Olvik suutsid meid usaldada. Nemad meid õpetasid ja nendega me pidasime nõu. Selle taga oli ka Robert Võsu. Nad pidid olema nagu prohvetid. Et me täna oleme töös, on selle usalduse tulemus. Oma noomimised saime muidugi ka kätte, aga isalik usaldus pani meile vastutuse. See oli niisugune aeg, Jumal pani meid sinna. Me ei osanud ise ka aru saada, mida me tegelikult teeme.

Konsiili aegadel olid Robert Võsu ja Oskar Olvik umbes sama vanad kui Sina praegu, Osvald Tärk oli vanem. Kas Sinu põlvkond kannab praegu selle rolli välja, mis oli sel ajal nendel meestel?

Me võime arvata ühte või teist, aga siin annab aeg arutust. Ilmselt oskavad meie järeltulevad põlved seda öelda, ise seda hinnata ei oleks pädev. Nende meeste poolt õpetatu ja eeskuju on kindlasti andnud palju sellist, mida me täna peame enda jaoks loomulikuks. Me alati ei oska seda sõnastada, et see mõju oli siit või sealt. Me ei tee nüüd täpselt samamoodi, kuna ajastu on teine ja ootused on teised.

Ma olen saanud oma kujunemisperioodil terve rea vanema põlvkonna töötegijatega suhelda: Robert Võsu, Osvald Tärk, Oskar Olvik, Albert Ruutsoo, Efraim Joel Dahl, Priit Rannut, Karl Reinaru, Harri Haamer, Kaljo Raid... Kui ma liidu keskuse ruumides töötasin, sain paljude vanade pastoritega kokku – see on olnud fantastiline pärand.

Mida Sa tahaksid veel elus ära teha?

Me võime endale sihte seada, et kui nii vanaks saan, siis olen saavutanud selle ja selle. Mõnda asja ma tean tagasi vaadates – neljandas klassis oli mulle selge, et ma tahan ajaloolaseks saada. See töö, mida ma olen viimased aastakümned teinud, on mu eriala, töö ja hobi. Suuremal osal inimestel ei ole õnne olnud neid ühendada. Ma unistan, et see, mille ma olen nende aastakümnete jooksul kogunud, saaks edasi antud. Sellepärast mulle ka pedagoogi amet väga meeldib.

Piibliselts ei ole mina. Nende aastate jooksul on välja kujunenud terve suur ring kaastöötajaid ja abilisi. Tulevad uued noored, kes võivad mõndagi täiesti uut moodi teha.

Mõni sõna Sinu perekonnast.

Ma olen õnnelik vanaisa. Mul on kaheksa lapselast ja neli täiskasvanud last. Abikaasa ja nemad on ka olnud minu kujundajad. Aeg on läinud ja avastad, et lapsed on suureks kasvanud ning neil on omal lapsed. See aeg, kus lapsed on väikesed, läheb kiiresti mööda. See on tihti ka vanemate kõige aktiivsem tööaeg.

Täname!

Pildil on Jaan Bärensoni käes plakat koopiaga Wanradti ja Koelli katekismuse säilinud leheküljest.

 

JUMAL ANDIS MULLE ANDEKS

Ma sündisin ja kasvasin tavalises perekonnas. Vanemad ristisid mind ja mu venna lapsena ära, aga ei rääkinud meile kunagi Kristusest. Meil olid kodus ikoonid, aga keegi ei lugenud kunagi Piiblit ja seda polnud kuskil näha ka. Isa jõi sageli, nad tülitsesid emaga, aga mind tõmbas tänavale, kus ma õppisin ruttu kõike halba tegema.

Kui ma olin 14-aastane, siis tabas ema halvatus. Ma püüdsin olla koos perega: sain ajutisi töökohti, aitasin kodustes töödes, aga samal ajal olin ma kuri oma vanemate vastu, vihkasin ja mõnikord koguni häbenesin neid. Aga vend istus järjest vanglas...

MA TAPSIN OMA ISA

Seitsme aasta pärast ema suri ja me jäime isaga kahekesi. Jõime kõvasti. Ma oleksin tahtnud olla õnnelik. Seda «õnne» kujutasin ma ette kui elu lõbusas seltskonnas, kus on palju sõpru ja naisi. Unistus täitus – sõpru, naisi ja lõbu oli rohkesti, aga õnne ei olnud, rahu südames ka mitte. Isegi esimene vangistus kaklemise eest ei äratanud tahtmist mingeid järeldusi teha...

Ükskord jõime ennast isaga kõvasti purju ja hakkasime tülitsema. Asi läks kakluseni ja ma torkasin teda noaga. Isa püüdis veel vastu hakata, aga ma tõukasin ta trepikotta ja heitsin magama. Aga tema suri ära...

See ajas mind hulluks. Mis kõik mulle pähe ei tulnud! Ma ei suutnud uskuda, et mina seda tegin. Õigustasin end igapidi, oletasin, et keegi tappis isa ära sel ajal, kui ma magasin. Aga tõe eest ei peida end kuhugi ning mulle määrati üheksa ja pool aastat range re¾iimiga vanglat.

SEGADUS HAKKAS VÄHENEMA

Kuidas kõike muuta? Kuidas elada teistmoodi, uutmoodi? Milles seisneb minu elu mõte? Kas seda üldse on? Minu süda valmistus meeleparanduseks, ma tundsin oma süüd ja südametunnistuse piina. Peaks Piiblisse vaatama! Aga ma suhtusin Piiblisse kui vanainimeste muinasjuturaamatusse, seepärast minu süütunne ei kadunud ja rõhus mind üha rohkem.

Siis nägin äkki kaasvangide hulgas ühte noort meest, kellel oli Piibel käes. Tema nimi oli ka Dmitri. Vaatasin teda arusaamatusega ja mõistsin kohe, et ta ei ole päris tavaline inimene. Imelik, et vanglas on selliseid inimesi. Ta oli teistsugune kui minu omaksed, tuttavad, sõbrad, sugulased ja kõik mind ümbritsevad inimesed – hoopis teistsugune! Dmitri elul oli eesmärk.

Esimene asi, mida Dmitri ütles, kui minu juurde tuli, oli: «Jumal armastab sind!» Ta ütles seda otse ja sellise veendumusega, et ma jahmusin. «Võib-olla sind? Või veel kedagi teist? Mind igatahes küll mitte!» Aga tema kordas veel suurema veendumusega: «Sind, just sind!»

Ta rääkis ilma kõhklemata ja hämmastava kindlusega. Ma ei märganudki, kuidas aeg lendas. Me hakkasime suhtlema. Dmitri kutsus mind vaimulikule koosolekule. Ta ütles, et sinna tulevad usklikud inimesed vabadusest. Ma otsustasin minna. Ma juba teadsin Jumalast ühtteist, aga üha enam vaevas mind mõte: «Kuidas sa, Jumal, said kõike seda lubada sündida, kui sa mind armastad?»

Pärast koosolekul käimist hakkasin lugema Jumala sõna. Dmitri aitas mind ja selgitas, kui miski oli arusaamatu. Ta ütles: «Loe, püsi sõnas, aegamööda mõistad ka seda, mis on arusaamatu, kui see on Issanda tahtmine.» Süda hakkas pikkamööda rahunema, tasapisi tuli sinna rahu.

MINUST SAI TÕSIKRISTLANE

1. septembril 2013. aastal sai Issandast minu Päästja, kui palusin Talt kõik oma patud andeks. Ta kuulis mind ja tõesti andestas minu patud. Au Issandale Tema armu eest patuste vastu!

Nüüd ma elan koos Issandaga. Ma usun, et mitte keegi ei saa mind lahutada Kristuse armastusest, ükskõik, mis minu elus ka juhtuda võiks. Minu patud on andeks antud ja ma pärin igavese elu. Ma armastan Issandat kogu südamest. Ma olen nüüd õnnelik, sest tõeline õnn on tunda Jeesust Kristust kui oma isiklikku Päästjat.

Ma palvetan kõigi oma omaste pärast, et nad õpiksid tundma Kristust ja võtaksid Ta vastu kui oma isikliku Päästja ja Lunastaja. Ma palun andeks kõigilt, keda ma olen kunagi kurvastanud või solvanud, aga eriti oma vanaemalt, oma isa emalt, oma vennalt ja teistelt sugulastelt. Andke mulle andeks!

DMITRI KUZNETSOV
Evangelije za koljutšei provolokoi

 

MOSLEMID VAJAVAD KRISTUST

Kristlastele on antud erinevad annid ja kutsumused. Jürgen Grau (38) arvates ei ole midagi olulisemat kui teha evangeelium armsaks ja väärtuslikuks moslemitele. Selle huvides pani ta isegi oma ameti maha ja usub, et Jumal tema eest hoolitseb.

22-aastaselt kuulis Jürgen Grau esimest korda, et Jumalaga on võimalik oma isiklikke suhteid korraldada. Ta töötas tislerina. Kui ta oli teel täiendõppele, pani tema sõber ühe kasseti automakki. Kuuldu ei lasknud Jürgenit enam lahti. Ta otsis kodus välja gideonide Piibli, mille oli koolipoisina kuskilt saanud: «Kui ma seda lugesin, tekkis mul kananahk ihule, sest ma tundsin, et Jumal räägib minuga.» Ta otsis kontakti teiste kristlastega ja pool aastat hiljem andis palves end Jumalale üle – ta tahtis nüüd oma elu kristlasena elada.

TA LOOBUS TÖÖKOHAST

Pärast täiendõpet töötas Jürgen Nürnbergi mööblimajas reklamatsioonide eksperdina. Seejuures rääkis ta mõnikord klientidega ka Jumalast ja kinkis neile Piibli. Kui tööandja selle ära keelas, lahkus Jürgen töölt.

Et paremini evangeliseerida, läks ta üheaastasele piiblikursusele. Samal ajal sai ta uue töö oma vanemate kunagises tislerifirmas, mis oli sugulaste kätte läinud. Talle piisas poolest kohast. Ülejäänud aja külastas ta ümbruskonnas põgenikekeskusi, kutsus varjupaigataotlejaid jumalateenistustele ja viis neid üüritud väikebussiga kohale.

Varsti ei olnud Jürgeni jaoks midagi tähtsamat, kui moslemitega sõbruneda ja neis Kristuse vastu huvi äratada. Ta liitus gideonide ühinguga, kust sai võõrkeelseid Piibleid. Ta töötas kaasa evangeelse alliansi migratsiooni ja integratsiooni töörühmas.

MURETSEMISEKS POLE PÕHJUST

Jürgen loobus peagi ka poole kohaga töötamisest ja tal ei olnudki enam sissetulekuid. Ta ütleb, et ei muretse enam toidu ja riiete pärast. Ta usub, et Jeesuse sõnu võib kindlasti uskuda: «Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!» (Mt 6,25). Ta kogeb, et see sõnum saab tema elus tõeks. Mitte ainult sõbrad, vaid ka võõrad inimesed kutsuvad teda lõunale, kingivad talle kasutatud riideid ja toetavad mõnikord ka rahaga.

Juba ammu ei piirdu Jürgeni kontaktid ainult kodukoha moslemitega. Ta töötab koos evangeelsete misjoniorganisatsioonidega ja need katavad vähemalt tema reisikulud. Ta on külastanud juba mitmeid islamimaid: Marokot, Türgit, Iraaki ja Liibanoni. Igal pool leiab ta kohalike inimestega kiiresti kontakti: «Nad märkavad, kui neist hoolitakse.» Paljud on teda kutsunud nende juurde jäämagi. «Nad peavad loomulikuks, et neile kingitakse Piibel.»

Nüüd tahab Jürgen oma kodukohas koos sõpradega vabakogudusest, kuhu ta kuulub, asutada mittetulundusühingu «Päästetud, et päästa». Selle kaudu tahaks ta ka teisi kristlasi evangeelseks elustiiliks motiveerida.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

 

ENDINE PÜHASÕDALANE KUULUTAB EVANGEELIUMI

Hussein kasvas üles Etioopias, sai islamistliku kasvatuse ja käis hoolega koraanikoolis. Noore täiskasvanuna saadeti ta perekonna poolt sõjalisele väljaõppele Sudaani. Husseini sõnul oli selle peamine eesmärk kristluse hävitamine.

Sel ajal nägi ta esimest korda Jeesust unes. Tema õpetaja seletas seda nii, et talle ilmus hoopis prohvet Muhamed, et julgustada teda treenima. Aga Husseini peas tekkisid üha enam küsimused: «Mis on meie väljaõppe eesmärk? Miks me plaanime enesetapurünnakuid oma maades? Miks me vihkame nii väga kogu maailma, eelkõige Iisraeli, Ameerika Ühendriike ja Euroopat?»

HÄVITADA KRISTLUS

Treeninglaagris ei õpetatud mitte ainult Koraani, vaid ka Piiblit ja otsiti sealt vastuolusid. See meetod pidi kristlasi halvas valguses näitama.

Ühel päeval juhtus aga midagi muud. Jeesus rääkis Husseiniga ühe piiblikoha läbi ja see puudutas sügavalt tema südant. Liigutatult hakkas ta nutma ja surus Piibli tugevalt enda vastu.

Seda hetke nägi pealt tema toakaaslane ja teatas sellest järelevaatajale. See tormas tuppa ja pani Husseini valiku ette: ta kas hukatakse, saadetakse kõrbesse kõige raskematesse tingimustesse vangi või ta sooritab enesetapurünnaku.

Lõpuks tegid valvurid ise otsuse ja viskasid Husseini pisikesse vangikongi. Seal oli väga kitsas ja palavust üle 40 kraadi. Ei olnud mingit võimalust end jahutada. Varsti jäi ta raskelt haigeks, suutis end vaevalt liigutada, ei saanud enam süüa ega juua.

Hussein kartis, et ei näe enam kunagi oma kodumaad Etioopiat. Endast ära olles kuulis Hussein aga häält, mis talle ütles: «Ma saadan su koju tagasi. Ole valmis põgenema. Siia sa enam tagasi ei tule.»

JUHTUS IME

Mingi ime läbi muutsid juhid meelt. Kui Husseini olukord üha hullemaks läks, saadeti ta valve all tagasi kodumaale ravile. Sõidu ajal hakkas tema jõud taastuma ja kui ta Etioopiasse jõudis, oli ta nagu ime väel terve. Selle asemel, et Sudaani tagasi minna, põgenes ta oma valvurite käest pealinna Addis Abebasse.

Kuigi noormees oli juba korduvalt Jumala kätt tunda saanud, ei olnud ta siiski veel oma elu Talle üle andnud. Ta tegutses radikaalsete moslemite piirkonnas nende misjonärina, andes kursusi nagu «Nii teete te kristlastel Etioopias elu kibedaks», «Püha sõja edenemine ja vajadused» ning «Kas moslemid võivad maa majandust kontrollida?».

PÄÄSTA MIND!

Ühel päeval sattus Hussein tänavaröövlite kätte. Ta rebiti autost välja ja teda ähvardati relvaga. Hussein anus mehi, et need viiksid tema surma järel tema dokumendid lähedal elavale tädile. Ta oli meeleheitel ja valmistus surema.

Sel hetkel tulid talle meelde kohtumised Jeesusega. Ta palvetas: «Oh Jeesus, sina ütlesid, et sa oled Päästja. Päästa mind nüüd ja minust saab sinu järgija.»

Sel ajal, kui ta palvetas, kuulis ta püstolipauku. Aga lask ei tabanud teda. Üks kurjategijatest oli oma kaaslase maha lasknud ja teatas: «Tõuse püsti ja põgene! Ma olen sinu sugulane. Ruttu, jookse metsa ja mine lähimasse linna!»

Seda Hussein tegigi. Ta jooksis viis tundi järjest ja jõudis nii järgmise linnani. Öösel ilmus talle uuesti Jeesus ja ütles talle: «Sa kuulud mulle. Ma päästsin sind surmast. Nüüd mine koju ja räägi kõigile, mida ma sulle tegin. Ära karda, ma tulen koos sinuga.»

TEDA PEETI NUHIKS

Hussein tegi, nagu teda kästi. Aga ta ei osanud aimatagi, et pääsedes röövlite käest ta alles õige tagakiusu alla sattuski.

Tema perekond ja sõbrad ei tahtnud temaga kui äralangenuga enam mingit tegemist teha. Hussein pidi pealt vaatama, kuidas kogu tema vara ära põletati ja purustati. Tema onu üritas kahel korral teda tappa.

Ka kristlased vaatasid teda kahtlustades. Nad ajasid Husseini oma koosolekutelt minema, sest pidasid teda nuhiks ja kartsid tema sugulasi. Moslemi vaimulikud püüdsid teda kui «uskmatut» tappa, hapet näkku valada ja mürgitada.

Lõpuks läksid ähvardused nii massiliseks, et Hussein põgenes oma kodulinnast. Uues elukohas õppis ta tundma kristlasi, kes teda usaldasid ja kelle koguduses ta käia sai.

EVANGELISTIDE ÕPETAJA

Sellest ajast on juba aastaid möödas. Nüüd juhib Hussein ühes suures Etioopia kirikus misjonitööd moslemite hulgas. Koguduse koolituskeskuses õpetatakse evangelistideks kristlasi, kes on pärit moslemite seast, et nad pärast oma kodukohtadesse tagasi saata. Ümbruskonnas asutatakse uusi kogudusi ja levitatakse kristlikku kirjandust.

Husseini tööülesanded ei ole veel lõppenud. «Jumal puudutab moslemite südameid, seepärast peame ka meie neist hoolima.» Jumal kasutab Husseini, nii et tema teenimistöö läbi on viimastel aastatel üle kahe tuhande moslemi Jeesust Kristust uskuma hakanud. Hussein ise kirjutab: «Palun palvetage meie pärast, et saaksime õnnistatud ja võiksime Jumalalt saadud misjonitööd edasi teha.»

Christenverfolgung 2017
idea Spektrum Spezial

 

GLS TALLINNAS

10. ja 11. novembril 2017

1. Sel korral oli kohal ka Bill Hybels (paremal).
2. Vaade saali.
3. Lõunapausil.
4. GLSil on alati olnud oluline osa muusikal.
5. Meego Remmel (vasakul) intervjueerib Lagle Parekit ja Hardo Pajulat.
6. Meelis ja Karita Kibuspuu (paremal) on olnud GLSi eestvedajad Eestis.

Fotod: Tarmo Kähr

 

kuulutaja@hotmail.com